Selle aasta 3. detsembril täitus sada aastat Kaljo Kiisa sünnist ja detsembrikuu TMK kinoosa ongi pühendatud talle. Enn Säde fotoalbumi nr 51 „„Kõigest ei peagi aru saama!” — Kaljo Kiisk. Pehmed memuaarid” sissejuhatus on ära toodud ka siinses paberväljaandes, tervikuna on Säde pildialbum kättesaadav aga TMK kodulehel Fotonurga rubriigis. Karol Ansip kirjutab Kaljo Kiisa kujunemisest režissöörina kuni tema filmini „Hullumeelsus” (1968) ja Elo Viiding vaatleb lähemalt Kiisa viimast filmi „Suflöör” (1993), mis omal ajal teenimatult tähelepanuta jäi. Donald Tomberg meenutab Kaljo Kiiska kui näitlejameisterlikkuse õppejõudu Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppe teisele lennule (1995/1996). Siinsesse numbrisse ei mahtunud Rauno Saidla artikkel, mis põhineb tema magistritööl „Muusika funktsioonid eesti mängufilmis Kaljo Kiisa „Hullumeelsuse” näitel” — selle järg nihkus jaanuarinumbrisse. Sissejuhatuseks aga väike meenutus aastast 2005, kui TMK detsembrinumbris, Kaljo Kiisa 80. sünnipäeva puhul vestles temaga Annika Koppel. Järgnevalt sellest vestlusest mõned fragmendid. (D. T.)
Harri Rospu foto
/…/
(Annika Koppeli vestlus Kaljo Kiisaga, TMK 2005, nr 12)
Olete varem mitut puhku rääkinud filmist, mida tahaksite teha. Kuidas sellega on?
Mõni aasta tagasi mõtlesin, et teeks veel ühe töö ära, aga jumal tänatud, et mul on kaine pea, milles enam-vähem mingisugunegi aru sees. Enam ma unistuste täitumist närviliselt või hüsteeriliselt ei oota.
1993. aastal oleks ju võinud veel alustada, aga 1995 läksin Riigikokku, istusin seal kaheksa aastat. Alles 2003. aastast olen vaba poiss. Ja praegu küll ei ole mõtet midagi alustada. See oli tore mõte, aga väga kalliks oleks läinud. Minu vanuses oleks säärase asjaga peale hakata väga suur rumalus.
Missugusest filmist te siis unistasite?
See on omamoodi hüperbool minu armastatud „Hullumeelsusest”, mille tegevus toimuks samuti Alatskivi lossis. Lühidalt oleks lugu järgmine: üle maailma on kuulujutt lahti, et Eesti on niisugune riik, kus saab stressi ravida, ükskõik kui kaugele arenenud või raske see ka poleks. Ja inimesed tulevad siia üle kogu Euroopa, värava taga on järjekord 25 kuni 30 km. Autod kõik välismaa numbritega, räägitakse kõiki Euroopa keeli. No kujutage ette, missugune raha oleks selleks läinud!
Plaanisin pöörase dünaamikaga tegevustikku. Ja lõpuks isegi need, kes on ravil, leiavad, et see on täielik hullumaja, siit peab ära minema. Nad valmistuvad põgenema, aga hommikul tuleb organiseerija ja ütleb, et asi jääb ära. Miks? Sest aed on ära koristatud.
Stsenaarium ei ole valmis, aga ideena käis see kaugemalt läbi kui Eesti. Aga las ta siis olla, vahel hea mõelda selle peale. Käisin suvel jälle Alatskivi lossist läbi, mul on sealt väga head mälestused. Lossi remonditakse ja muuseas, need väravad, mis said tehtud siis, kui filmisin „Hullumeelsust”, on praegugi ees.
Kui võrdlete filme ja filmitegemist praegu ja Nõukogude ajal, näiteks „Hullumeelsuse” filmimise ajal, siis mis on peamised erinevused?
Ei saa võrrelda, sest aeg oli nii palju teistsugune, küllap on praegu seda raske ette kujutadagi. Mul pandi kaks filmi kinni — „Jäljed” ja „Hullumeelsus”, neid ei lubatud üleliiduliselt näidata. Eestis siiski näidati. See situatsioon juba ise lõi oma mängureeglid, su mõttelend oli kogu aeg mingisuguste kääridega piiratud. Hakkasid kuhugi minema, ja juba pidid väänama mõtte kusagile mujale.
Kunsti juures peavad hing ja mõistus olema sünkroonsed, minema väga ühte teed, dünaamiliselt. Niisugust asja ei saanud tol ajal olla, aga midagi ei ole teha.
„Hullumeelsusega” olen käinud Argentinas ja Euroopas ringi ja seda on hästi vastu võetud, ehkki see on juba vana film. Omas ajas oleks ta hoopis teistmoodi mõjunud, sest film on ikkagi seotud ajastu ja selle hingamisega.
Meie aja tegijad olid täitsa vaprad, ma ei saa oma kolleegidele midagi ette heita, näpuga näidata või nukralt ohata. Vastupidi, tollal tehtud filmide hulgas leidub väga toredaid pärleid. /…/
Aga tänane eesti film?
/…/ Ma usun, et ka eesti filmis tuleb oma suurkuju, maailmakuulsus. Aga siin pole vaja põrandat ette tsementeerida, et ta saaks ilusti käia. Selles ei ole asi. Ta lihtsalt tuleb kusagilt ja hakkab järsku tegema filme, mis köidavad kõiki ja kogu maailma. Niisuguseid asju eriti ette planeerida ei saa.
Kas olete mänginud mõttega, mis kõik oleks võinud olla, kui oleksite sündinud teisel ajal?
Ei ole. Olen ainult kirunud situatsioone, kui mul filmidega halvasti läks. Olen see, kes olen — olen teinud filme, mis on head, ja mis ma olen valesti teinud, seda ma ka ei hülga, vaid seegi on minu tehtud.
Missuguseid oma filme sooviksite esimeses järjekorras tulevaste põlvede jaoks alles hoida?
Tulevasele põlvele võib vahel vaja olla hoopis sellist teost, mida mina ja teised ei märkagi ja katsuvad õlgu kehitades temast mööda minna. Aga saja aasta pärast võib-olla ütlevad, et vaata, mis on tehtud. Tähendab, ebahuvitav töö on niisuguse toreda punktini jõudnud, sääraseid asju võib ajalugu teha.
Mulle endale on südamelähedasemad siiski „Hullumeelsus” ja „Nipernaadi”. „Jääminek”, minu esimene iseseisev film, oli mulle ühtlasi suureks kooliks. Minu n-ö filmiisa Jossif Heifits, Lenfilmi kuulsamaid režissööre, luges stsenaariumi ja nägi esimesena „Jääminekut”, tuli Leningradist siia ja vaatas. Jääminek on mulle samamoodi armas, sest mis näitlejad seal mängisid kõik: Kaarel Karm, Hugo Laur, Katrin Välbe, Sirje Arbi jt.
„Metskannikesed” on mul küllaltki terviklik tempofilm. See on ka välismaalastele meeldinud, üks ütles, et seda peaks ameeriklastele näitama. Isegi „Saja aasta pärast mais” võiks veel siin nimekirjas olla, sest Jüri Krjukovi ees, kes mängis Kingisseppa, võtan mütsi maha. See oleks võinud olla veel palju huvitavam, sest Mati Unt kirjutas stsenaariumi, ent sealt võeti kümned episoodid välja, lihtsalt ei lubatud.
Üleliiduliselt Jerevani filmifestivalilt tõime filmiga „Surma hinda küsi surnutelt” parima naisnäitleja, operaatori ja parima filmi preemia. Mul on see auhind siiamaani alles, puhas kristall. Sellistest asjadest saan hea enesetunde. Eestlased tegid seal puhta töö. /…/
Kuidas teile tundub, kas parem on ideoloogiline tsensuur ja piiratud vabadus, aga probleemivabalt laekuv filmiraha, või loominguline vabadus ja suurem majanduslik pinge nagu praegu?
Loominguline vabadus kaalub kõik üles, mis siin rääkidagi. Sest kõik, mis ma olen teinud… kogu aeg on midagi kuklas tiksunud, et oot-oot, nii vist ei saa, ei lähe läbi. Kui oled juba korra vastu näppe saanud, siis ei ole midagi teha, üks pisikene mootor kogu aeg töötab.
Kui „Hullumeelsust” Moskvas ära andsin, siis läbivaatus oli väikeses saalis, kus kinokomitee esimees ja toimetajad vaatavad filmi. See oli puupüsti täis, mõned istusid põrandal, eks sõna oli vist laiali läinud. Kui film lõppes, tõusis aseesimees püsti ja ütles: „Arutamist ei tule, Kaljo Karlovitš, lähme alla.” Seal all ütles: „Istu, võta kohvi. Tead, tuleb väga palju pahandust.” Kirjutas mulle aga ikka veel honorari, küll kõige madalama kategooria oma.
/…/
Alustasite filmis iseõppijana, aga olete eesti üks viljakamaid kui mitte kõige viljakam filmirežissöör.
Jah, režissöörina olen teinud viisteist filmi. Mul on olnud häid õpetajaid ja nõuandjaid — Mihhail Romm, Juli Kuni kaudu sain temaga tuttavaks. „Jäämineku” vaatas ka Romm läbi, andis nõu. Ja Heifits. Nemad avasid minu jaoks selle tee, kuidas režissöör peaks mõtlema.
Eks iseõppijaid ole teisigi olnud. Mõnikord selline asi teeb töökamaks ja otsivamaks. Mina olin tõesti väga koormatud, aga hiljem olen vaadanud, et polegi midagi nii väga tühja tehtud. Tänu niisugustele inimestele, kes suunasid, ja kui ikka süvenesid, siis hakkasid tasapisi õiget teed pidi sammuma.
/…/
Kas oskate nõu anda nendele noortele, kes praegu filmi pürivad ja kelle silm särab soovist midagi ära teha? Mida nad peaksid teadma?
Nii tark ma ei ole. Karakterid on erinevad, saatused, elu ja tööteed samuti, tehakse erinevaid järeldusi. Ei ole vastust, mis sobiks kõigile. Ütlen vaid, et ma ise pole ka noorest peast ja üldse elus kellegi õpetusi nii väga kuulanud. Olen endaga niivõrd kimpus olnud, olen enda üle niisugust ootamatut rõõmu tundnud, ja vahel ma ei suuda teistele üldse selgeks teha, miks.
Tunnen palju noori, tulleski patsutasin telemaja juures ühte tervituseks. Ja ega midagi muud olnudki, kui et vaatasin talle otsa ja tema vaatas mulle otsa ja noogutas: aitäh! Polegi rohkem vaja kui üksnes põhimõtteliselt heatahtlikku suhtumist inimesse, kes tööd teeb. Sest kui midagi läheb käest ära, siis tark inimene saab sellest ise väga hästi aru. Mõnikord võib natuke öelda ka, ta teeb ise järeldused. Võib näidata kätte teeotsa, kust otse ja kiiremini saab — need, kes seda oskavad, on head õpetajad ja neid hinnatakse.
Aga peamine elus on suhtumine kaasinimestesse, kaastöötajatesse, ka naabritesse. Sellest, millise silmaga inimesele otsa vaatad ja kas sa ühe või teise kohtumise ajal üldse midagi ütled, oleneb palju. Tark inimene saab sellest aru, viipab ja kõik ongi korras.
