Ajal mil vaenulike droonide lennutamine hoiab meeli ärevil ning ERSO peadirigendi Olari Eltsi valuline mõtteavaldus muusikute üha kahanevate sissetulekute pärast on andnud rohkesti mõtteainet, pakub siiski uskumatut leevendust see, et on olemas nähtus nimega muusika, mis kõigist raskustest hoolimata nii rohkesti meie kontserdi- ja teatrilavadel kõlab.
Pärnu ooperimuusika festival „PromFest” 2025 ja Francesco Cilea „Adriana Lecouvreur”
Juba kaheteistkümnendat korda oli „PromFesti” raames toimuva Klaudia Taevi nimelise noorte lauljate konkursi võitjal võimalus laulda peaosa oma lemmikooperis. Soovitan huvilisel lugeda ajalehes Sirp (26. IX 2025) ilmunud Tuuri Dede asjatundlikku ülevaateartiklit „Eri kultuuriruumi lauljate ühtlane tase Taevi konkursil”.
Konkursi eel, 10. septembril toimus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis žürii esinaise, maailmanimega soprani Maria Guleghina ja eesti tipp-pianisti Ivari Ilja kontsert. Kuna huvilistel on võimalus saada internetiavarusest ülevaade Maria Guleghina tegemistest La Scala, Meti, Covent Gardeni, Viini ja veel paljudel ooperilavadel, kus tema partneriteks on olnud nii Luciano Pavarotti kui Placido Domingo, siis hoian siinkohal kirjaruumi kokku. Guleghina on küll toonitanud, et ta on põhiliselt jäänud truuks ooperirepertuaarile, kuid sellel kontserdil oli väga põnev kuulata tema romansiinterpretatsiooni. Suurt rõõmu pakkus selle žanri kordumatu interpreteerijana Ivari Ilja, keda seob Guleghinaga varasem koostöö maailma kontserdilavadel. See, et laulja on jõudnud vanusesse, kus tema hääles ei ole enam nooruslikku elaani ja et kahe muusiku koostöös on olnud pikk paus, ei takistanud aga musitseerimisel iga teose iva ja vormi avamist. Seda eriti Tšaikovski ja Rahmaninovi teostes, kus pianisti kogu olemusest ning vaid temale omastest tundlikest kätest tulvas kuulajani värvi- ja dünaamika nüansirohkust. See, et kava teises pooles kõlasid Donizetti, Bellini ja Rossini laulud, näitas taas laulja tarkust mitte alluda ahvatlusele laulda kontserdilaval ooperiaariaid. Ettekandeid iseloomustas heliteoste hea tunnetus ning särav ja veenev stiilitaju.
Rene Jakobsoni foto
Kontserdile järgnenud päevadel õnnestus mul kuulata ka mõnda Guleghina meistrikursust. Kõigile kursuslastele kehtisid tema vokaaltehnika põhialused: tervenisti kaasatakse laulja füüsist, säilitatakse sisemist kõlaruumi ja tämbrit, laulja tegutseb vaid temale ainuomases hääleliigis ning karakteriloomesse suhtutakse kirglikult. Siingi jäid kõlama Guleghina eelistused ooperimuusikas, äärmine heatahtlikkus esitaja vastu, selged soovitused hääleliigi otsingutes ja repertuaarivalikus.
Klaudia Taevi konkurss on aastatega populaarsust kogunud tänu ühele ahvatlevale preemiale — unistuste roll lavastuses, kus teevad kaasa Kaunase Riikliku Muusikateatri orkester ja koor dirigent Erki Pehki juhatusel. Seal on läbi aegade lavastanud erineva taustaga säravad isiksused. Üks meeldejäävamaid „PromFesti” elamusi on minu jaoks olnud Mai Murdmaa lavastatud Massenet’ ooper „Thaïs”, mille peaosas oli võrratu Osseetia sopran Veronika Džiojeva, kes on hiljem sageli esinenud külalisena ka Soome Rahvusooperis. Neist lavastustest on oma teed maailmalavadele alustanud sopran Anna Samuil, bariton Laimonas Pautienius, metsosopran Angelina Švatška ja bass Anatoli Sivko. Kõrgeima tähelennu on teinud Asmik Grigorian, kes pälvis Klaudia Taevi nimelisel konkursil preemia Schuberti „Ave Maria” parima esituse eest ja kelle rollide nimekiri on nüüdseks muljetavaldav.Tema imelist interpretatsiooni on kuuldud juba Metis, Londoni Covent Gardeni laval ja vist kõigis Euroopa tähtsamates ooperimajades. Mezzo TV on üle kandnud Grigoriani säravaid esitusi Dvořáki ooperis „Näkineid”, Tšaikovski „Padaemandas”, Puccini „Turandotis”, Prokofjevi „Mänguris” jpt. Minu mälust ei kao veel üks unustamatu mulje. Koroonaajal nägin Mezzo kanalilt kontserti ühest
Leedu kontserdisaalist: tühjas saalis istus Asmik Grigoriani ema Irena Milkevičiūtė, omaaegne kaunihäälne Leedu Rahvusliku Ooperi- ja Balletiteatri lüürilis-dramaatiline sopran, kellele tütar pühendas sünnipäevaks täispika kava Rahmaninovi romanssidest. Kahjuks ei meenu mulle selle suurepärase noore pianisti nimi, kelle saatel kõlas kõik süvenenult ja lummava kirega.
Tänavuse „PromFesti” lavastuse „Adriana Lecouvreur” peaosa sai eelmise konkursi võitja Gabrielė Bukinė Leedust. Francesco Cilea 1902. aastal valminud ooper „Adriana Lecouvreur” on lugu ühe tuntud prantsuse näitleja saatusest. Omal ajal leidis see tee draamalavale ja sai hiljem ooperilibreto aluseks. Cilea ooper on teenimatult jäänud tema kaasaegse Giacomo Puccini geniaalsete ooperite varju. Leidlik lavastaja Marta Aliide Jakovski, kunstnik Madis Nurms ja dirigent Erki Pehk suutsid aga lavale tuua lauljate jaoks rikkaliku ja meloodiaküllase muusikalise materjaliga loo.
Kaunase Riikliku Muusikateatri orkester Erki Pehki juhatusel pani kuulama juba ooperi esimestest taktidest peale. Ooperi tegevuspaigaks on teatri lavatagune miljöö, kus groteskne kvartett andis eredate karakteritega aimu intriigidest pakatavast teatri sisekliimast. Ooperi kandev intriig saab hoogu väga triviaalsest loost: kaks naist armastavad ühte ja sama kõrgest seisusest meest, kes mängib kergemeelselt mõlema naise tunnetega.
Kõrva jäi paitama kõigi osaliste kõrge vokaalne tase. Siinjuures julgen meenutada, et Gabrielė Bukinė esinemine eelmisel Taevi konkursil ei olnud minu lemmik. Esiteks hämmastas mind tema repertuaarivalik konkursi finaalis: lüürilise sopranina kõlas Violeta aaria Verdi ooperist „La traviata” tema esituses üsna trafaretselt ja järgmine, dramaatilise soprani partii Puccini „Toscast” mõjus hoopis kummastavalt. Kuid Bukinė on näide arengu võimalikkusest. Tema häälde on lisandunud lüürilis-dramaatilise soprani kõlavärve, rolli sisemised heitlused mõjusid haaravalt ja ooperi lõpustseen rabavalt. Usun, et lavastuse sisulise liini pingestatuses on olnud määrav lavastaja Jakovski tundlik psühholoogiataju. Olen näinud Jakovski lavastusi Vabal Laval („Fundamentalist”, EMTA lavakunstikool ja Von Krahl, esietendus 2021) ja Linnateatris („Poiss, kes nägi pimeduses”, esietendus 2023). Erki Laur ja Liisa Saaremäe esimeses ning Külli Teetamm ja Jan Ehrenberg teises lavastuses jäävad pikaks ajaks meelde just rollide psühholoogilise sügavuse poolest. Lavastuste intensiivne pingeliin ei lasknud vaatajat kogu etenduse jooksul lahti.
Eglė Kngauskaitė-Liakienė foto
„Adriana Lecouvreuri” juurde naastes ei saa maha vaikida Michonnet’d laulnud imelise kõla ja värvivarjunditega baritoni Adrian Januse (Poola, Taevi-nimelise konkursi finalist 2023) rolli terviklikkust. Kirglik kiindumus Adrianasse kui näitlejasse ja naisesse, mis jääbki tollele avaldamata, esitati äärmise sisseelamisega.
Selle ooperi üks ihaldatumaid rolle on läbi aegade olnud Printsess de Bouilloni partii. See kirglik ja mürgine tegelane hävitab armastatud näitlejanna Adriana elu. Nii kontserdilaval kui etenduste jäädvustuses on maailma vägevad metsosopranid Printsess de Bouilloni kirest lõõmavat aariat ja duetti Adrianaga laulnud unustamatult mõjuvalt. Ka Pärnu teatri laval kõlas metsosopran Jovita Vaškevičiūtė (Leedu) esitus väga sisendusjõuliselt. Tema hääl on mahlane ja hea ulatusega, mis võimaldab välja mängida kõik rollinüansid. Kahe rivaalitseva naise duett kõlas etendusel erakordselt värvikalt. Tenor Eusebiu Huțan (Rumeenia) selgrootu Saksimaa krahvi Maurizio rollis jäi meelde kui hea kooliga laulja, kuid kahjuks mitte enamat.
Lavastuse kunstnik Madis Nurms on omandanud hariduse nii Tallinna Ülikoolis kui Eesti Kunstiakadeemias (kunstiteaduste magistrikraad cum laude). Ta on olnud Bizet’ „Carmeni”, Massenet’ „Thaïsi” ja „Tuhkatriinu”, Straussi opereti „Nahkhiir”, Rimski-Korsakovi „Tsaari mõrsja”, Verdi ooperite „Attila”, „Aida” ja „La traviata”, Offenbachi opereti „Ilus Helena”, Bellini ooperi „Romeo või Julia”, Johann Christian Bachi ooperi „Zanaida”, Rossini ooperi „Türklane Itaalias”, Poulenci „Inimhääle” jt lavastuste kunstnik. Tema kunstnikufantaasiad on olnud väga eripalgelised, karjääri algusperioodil sageli ka küsimusi ja hämmingut tekitanud. Ent pean taas tunnistama, et küpsus tuleb aastatega ja kõnealuse „Adriana Lecouvreuri” puhul on tema fantaasiad andnud lavastaja kontseptsioonile lennukat lisaväärtust. Esiteks: Adriana eksponeerimine linnupuuris ooperi algul andis selge signaali näitlejaseisuse määratlusest tolles ühiskonnas. Teiseks: kerglase olemusega nelikule oli ülepakutud riietusega antud sädelust ja edevust. Ja pildilist tervikut silmas pidades: värvivalik kahe rivaali kostüümides andis tegelastele kindla iseloomu — Adrianale helged ja õhulised ning Bouilloni printsessile jõulised toonid. Omaette teema on kunstniku leidlikkus kõigi tegelaste jalanõude kujundamisel. See ilmselt ohtrat käsitööd nõudnud disain on imekspandav. Värvide sobitamine kostüümidega ei olnud minu arvates eesmärk omaette, vaid viide ühiskonna jõukamas kihis valitsevale moehullusele.
Lõpuks soovin öelda tänusõnad Endla teatrile, kes juba aastaid annab „PromFestile” võimaluse kasutada oma lava ja saali. Seekord ka eriline tänu selle eest, et teatri kammersaali seintel sai nautida karismaatilise näitleja Aleksandr Ivaškevitši portreefotode näitust. Siin on erksa ja tundliku kunstnikusilmaga jäädvustatud meie kultuuri märgiliste isiksuste portreed — nii on see jäädvustus meie kultuuriloost.
Benjamin Britteni ooperi „Peter Grimes” kontsertettekanne Estonias 26. ja 28. IX 2025
Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer. Koormeister: Heli Jürgenson. Osades: Peter Grimes — Timothy Richards (Wales, UK), Ellen Orford — Charlotte-Anne Shipley (UK), kapten Balstrode — Paul Carey Jones (Wales, UK), „Tädi”, Metssea kõrtsi perenaine — Aule Urb, Proua Sedley — Tuuri Dede, 1. „Täditütar” — Kadri Nirgi, 2. „Täditütar” — Janne Ševtšenko, Swallow — Raiko Raalik, Nad Keene — Pavlo Balakin, Habson, kaubalaadija—Dragos Andrei Ionel, Bob Boles — Mart Madiste, Horace Adams, koguduse õpetaja — Heldur Harry Põlda, Kalur — Jakob Tomson, Advokaat — Nicola Gracanac, Kalurinaine —Triin Ella. Muusikud laval: Edmunds Altmanis ja Valeri Leviand (klarnet), Sigrid Kuulmann (viiul), Hanna Jürgenson (kontrabass) ning Anto Õnnis (löökpillid). RO Estonia koor ja orkester.
Eelnevalt reklaamitud Benjamin Britteni ooperi „Peter Grimes” lavastus luhtus mitmel põhjusel, kuid on loota, et see siiski mõne aja möödudes teostub. Minul õnnestus kuulata päevast ettekannet 28. septembril 2025.
Minu esmasest tutvusest Britteni ooperiga „Peter Grimes” Vanemuise teatris on möödunud nii palju aastaid, et muljed on peaaegu kustunud, aga nüüd kuuldu mõjus nagu sõõm värsket õhku. Eriti mõjuv oli orkestrist saali tulvav Britteni muusika oma rikka helikeelega — taas võis veenduda, et Arvo Volmeri puhul on tegemist erksa süvenemisjõuga sümfoonilise muusika dirigendiga. Kõik ooperis kõlavad interluudiumid panid end kuulama teritatud tähelepanuga. Tüüne ja tormise mere pildid ja meeleolud kõlasid värviküllaselt, dünaamika äärmised piirid tõusid esile kogu orkestrilt, eredad, valusalt intensiivsed teemad kõlasid küll klarnetilt, küll flöödilt, luues kogu tegevuse arengule ning sündmuste dramaatilistele hetkedele Brittenile ainuomase kõlamaastiku. Käesoleva ettekande puhul oli aga eriti oluline see, et tasakaal laval asunud lauljate ja koori ning oma tavapärases kohas asetsenud orkestri vahel võimaldas saali kanduda solistipartiide väikseimagi nüansi.
Külakogukonda kujutava koori suurepärane kokkukõla soleerivate tegelaste harmooniaga ei lasknud hetkekski kuulajat oma haardest lahti, pannes ta kaasa elama sellele dramaatilisele loole, mille peategelane ei ole mitte üheülbaline kurjam, vaid keerulise sisemaailmaga üksiklane, kes loodab oma poolkogemata toime pandud teole vaatamata leida tulevikus helgemat elu armastava naisega.
Britteni poolehoid põlatute vastu on tema teostes korduv teema. Nii kohtab ka kõnealuse ooperi nimitegelase Peter Grimesi partii muusikas vastandlikke meeleolusid, mis nõuab lauljalt rikast kõla- ja emotsioonipaletti. Ooperi käesoleval kontsertettekandel olid peategelastena kaastegevad külalislauljad: tenor Timothy Richards (Peter Grimes), sopran Charlotte-Anne Shipley (Ellen Orford) ja bariton Paul Carey Jones (kapten Balstrode); ülejäänud rollides metsosopran Aule Urb („Tädi”, RO Estonia), metsosopran Tuuri Dede (proua Sadley, vabakutseline), sopranid Kadri Nirgi ja Janne Ševtšenko (vastavalt 1. ja 2. „täditütar”, RO Estonia), bass-bariton Raiko Raalik (Swallow, RO Estonia), bass Pavlo Balakin (Ned Keene, vabakutseline), tenor Mart Madiste (Bob Boles, RO Estonia), tenor Heldur Harry Põlda (Horace Adams, RO Estonia) ning RO Estonia kooriartistid bariton Dragoş Andrei (Ionel Hobson) ja tenor Nicola Gracanac (Advokaat). Kõrvuti kolme külalissolistiga esines kaalukas osa meie omamaiseid soliste. Julgen väita, et kõik lauljad esinesid külalistega võrdselt hästi.
Kõige köitvam oli külalistest kapten Balstrode’i rolli esitanud bariton, kes andis isegi kontsertettekandel tegelasest väga ereda pildi nii kvaliteetse laulmise kui ka selge rollis olekuga. Tahaksin väga loota, et tulevikus ees ootav lavastus RO Estonia laval annab nii Mati Turile Peter Grimesi rollis kui ka Tamar Nugisele kapten Balstrode’i rollis võimaluse tõestada neile omast vokaalset ja sisulist võimekust. Britteni oopus väärib parimat!
Seekord võis nautida eriti Raiko Raaliku hästi saali lennutatud mahlast tämbrit, hea karakteri-ivaga esinesid Mart Madiste variserliku Bob Bolesi rollis ja Pavlo Balakin kavalust täis apteekri, rohkem küll vist posija rollis. Erilist rõõmu pakkus humoorikas ja särtsakas Aule Urb, kes läkitas „Tädi” kupeldajaolemuse saali oma mahlaka ja hästi kõlava metsosoprani häälega, fraseerides talle omase humoorikuse ja särtsuga.
Rõõmustav oli kuulda Estonia laval lõpuks meie väga omanäolise metsosoprani Tuuri Dede tuumakat häält ja keevalist esitust. Tema lauldud proua Sadley partii pole just suur, kuid on samas eredate värvidega ning eriti ooperi lõpu poole sisulises mõttes väga oluline. Siin tõuseb täie groteskiga esile Britteni põhiteema: räige konflikt kogukonna ja selle põlatud liikme vahel. Ooperi peategelase traagiline lõpp on Britteni loomingus vast üks märgilisemaid. Saalist lahkudes jäi meelde siiski helilooja suurepärane mõtteselgus ja helikeelele omane helgus. Ootame ka selle ooperi täiemõõdulist lavastust Estonias!
„Palve. Kummardus Arvo Pärdile”
Tantsu-, ooperi- ja sõnateatri lavastus kahes vaatuses. Lavastaja, koreograaf ja dramaturg: Petr Zuska (Tšehhi). Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost. Dirigent: Aleksandr Bražnik. Kunstnik: Daniel Dvořák (Tšehhi). Kostüümikunstnik: Pavel Knolle (Tšehhi). Valguskunstnik: Margus Vaigur (Endla teater). Peakoormeister: Kristi Jagodin. Laval näitlejad: Merlin Kivi ja Ingmar Jõela; Vanemuise balletitrupp, ooperikoor ja solistid: Kristjan Häggblom, Simo Breede, Rael Rent ning Vanemuise sümfooniaorkester. Esietendus Vanemuise suures majas 4. X 2025. Nähtud etendus 5. X 2025 Rahvusooperis Estonia.
Alustuseks mõned katkendid näitlejate dialoogist, mida on inspireerinud tuntud kirjanike ja filosoofide mõtted, tsitaadid Antoine de Saint-Exupérylt, Konfutsiuselt, George Orwellilt, Ernest Hemingwaylt, Shakespeare’ilt jt1:
„Inimesi petta on palju lihtsam, kui veenda neid selles, et neid peteti.”
„On vale, kui üksikisik lömastab karja, kuid suurim ebaõiglus paikneb mujal — kui kari trambib jalge alla üksikisiku.”
„Armastus ei seisne üksnes selles, et vaadatakse teineteist, vaid ka selles, et vaadatakse koos samasse suunda.”
„Armastust jagades ehitad silla üle oma üksilduse kuristiku.”
Need tsitaadid on märgilised ka meie tänapäeva maailmas. Petr Zuska on pannud need lavastuses kahe näitleja dialoogidesse, mis kõlasid laval paralleelselt Arvo Pärdi muusikaga. Spirituaalsele muusikale pandi kaasa kõnelema mees ja naine, see ürgne polaarsus sai lavastuse nurgakiviks. Värskelt EMTA lavakooli lõpetanud Merlin Kivi läkitas oma kandva tuumaka kõnehäälega saali olulised sõnumid. Koos suuremate kogemustega näitleja, tantsija ja lavastaja Ingmar Jõelaga suutsid nad lavastuse tervikule lisada olulise osise. Võimas oli Kristuse ristilt võtmise stseen teises vaatuses, milles Jõela sitke füüsis mõjuvalt esile tõusis. Samuti seostusid tsitaadid tugevate rõhuasetustega koreograafiaga ja teises vaatuses lavakujundusega — fragmentidega maalikunstist ja Michelangelo skulptuuri „Pietà” kujutisega —, mis aitasid avada Arvo Pärdi muusika olemust.
Võib-olla oli mõnele vaatajale seda kõike liiga palju, kuid arvan, et etenduse ühekordsel vaatamisel ei ole inimese meeled võimelised ka parimal tahtmisel kogu lavastuse kontseptsiooni hoomama. Saan rääkida vaid enda nimel.
Ma ei julge analüüsida Petr Zuska julget ja omanäolist koreograafiat — jäägu see tantsukriitikutele. Kogu etenduse ülesehitusel oli minu meeltele siiski erakordne mõju. Arvan veel, et nii Pärdi „Fratres” (viiulil Frederico Mechelli Uhl) kui „Peegel peeglis” (tšellol Lauri Sõõro) oleks parema akustikaga ruumis kõlanud tämbririkkamalt, kuid see ei vähendanud Risto Joosti tundlikul juhtimisel tegutsenud orkestri mõju.
Vanemuise ooperikoorile oli kokkupuude Pärdi helikeelega teatavasti esmakordne, kuid näiteks „Kanon Pokajaneni” Ode VII, „Berliini missa” Gloria ning „Passio” evangelistid kõlasid sooja tämbraalsusega ja täpse keerulise harmooniaga. Üllatuse pakkus Pärdi 1984. aastal loodud soololaulu „Es sang vor langen Jahren” (Clemens von Brentano tekst) erakordselt lummav esitus hiljuti Vello Jürna konkursi võitnud Vanemuise kooriartistilt, metsosopran Rael Rendilt. Seda aldihäälele loodud laulu kõrvutaksin Gustav Mahleri või Johannes Brahmsi loominguga. Kui lavastaja oma intervjuus toonitab Pärdi muusika spirituaalsust, siis selles esitluses kõlas hingekriipiv süvitsiminek tänu noore laulja hääle sametisele lopsakusele ning saksa keele häälduse ja muusikalise fraseerimise ilule.
Sellise komplitseeritud lavateose loomine võimaldas väga mitmekülgsete vaimuannetega kunstnikul Petr Zuskal end proovile panna ja Vanemuise kollektiiv teostas tema ideed igati väärikalt.
Viide ja kommentaar:
1 Vt intervjuu lavastaja, koreograafi ja libretisti Petr Zuskaga. — Kavaleht: „Palve”. Teater Vanemuine, 2025. Tsitaadid on eesti keelde tõlkinud Pirjo Jonas.
