Tantsu-, ooperi- ja sõnateatri lavastus „Palve. Kummardus Arvo Pärdile”. Lavastaja, koreograaf ja dramaturg: Petr Zuska (Tšehhi).Kunstnik: Daniel Dvořák (Tšehhi).Kostüümikunstnik: Pavel Knolle (Tšehhi).Valguskunstnik: Margus Vaigur.Muusikajuht ja dirigent: Risto Joost.Dirigent: Aleksandr Bražnik.Näitlejad: Merlin Kivi ja Ingmar Jõela (külalistena). Vanemuise balletitrupp, koor ja sümfooniaorkester. Esietendus Vanemuise suures majas 4. X 2025, nähtud etendus RO Estonias 5. X 2025.
4. oktoobril esietendus Vanemuise teatris erinevaid meediume — tantsu, ooperit ja sõnateatrit — hõlmav lavastus pealkirjaga „Palve”, mis on pühendatud Arvo Pärdi 90. sünnipäevale. Lavateoses on kasutatud Pärdi varasemat, avangardistliku perioodi loomingut, kuid ka hilisemat, meditatiivset, polüfoonilise ja kolmkõlalise minimalismiga tintinnabuli-stiilis teoseid.
Muusika on oma olemuselt üks abstraktsemaid kunstiliike. Sügavusmõõtmega muusika mitte üksnes ei puuduta hinge, vaid võib esile kutsuda päris elumuutvaid transpersonaalseid kogemusi. Muusika on väga intensiivne kunstiliik, sest helilained mõjutavad inimest nii emotsionaalsel, vaimsel, energeetilisel, peenenergeetilisel kui ka väga otseselt füüsilise keha tasandil.1 Pärdi tintinnabuli-stiilis on tunda sulandunud duaalsust, kus vastandumine asendub üksolemisega. Pinge kahe heli vahel lahustub vaikuses ja see vaikuseviiv pole sugugi tühi, vaid salapärasel moel täidetud. Pärdi muusikale on lavastatud mitmeid ballette ja tantsulavastusi, kuid küsimus on selles, kas tema kristallselgelt puhast muusikat on võimalik balletile ja ka nüüdisaegsele tantsule omase tiheda kehakeelega täiendada või muutub liikumine pealiskaudseks, tihtipeale illustratiivseks. See küsimus tõstatus ka seekord.
Daniel Dvořáki lavakujundus on terviklik ja abstraktne, luues erinevaid ruumilisi tasandeid treppide abil, mis on varieeruva kõrgusega, ning liikuva abstraktse kuubiga, mis moodustab lavastuse kestel erinevaid kujundeid ja täidab erinevaid funktsioone. Kuubi peal uinutakse, selle alt minnakse läbi, seda veeretatakse kui rasket koormat, see seob ja eraldab. Huvitavaid lahendusi pakuvad liikuvad abstraktsed valgustatud peegelkastid: need tekitavad kas sidusust või eraldatust, peegeldusi näitleja ja tantsusolistide paari või tantsutrupi ja solistide vahel. Lisaks loovad need emotsionaalseid siseversumeid: lahusolekut, igatsust, üksindust.
Margus Vaigru valguskujunduses tekivad erinevad aegruumid, mis toovad lisaväärtusena nähtavale inimeseks olemise horisontaalse ja vertikaalse telje, liikudes justkui pimedusest valguse poole. Kogu lavastuse värvigamma piirdub musta ja valgega. Pavel Knolle kostüümidega, nende värvide soojemate ja külmemate varjunditega luuakse terviklahendus — hea ja halva polaarsus, üksikisiku kahestumine, inimese sisemised vastuolud.
Lavastust alustavad ja lõpetavad muusikud ja näitlejad. Algul loob kõlalise atmosfääri Arvo Pärdi teos „Fratres” (1997), lõpustseenis „Peegel peeglis” (1978). Stseenide vahetumist raamib näitlejate tekst, mis on inspireeritud kirjanike, poeetide ning filosoofide mõtteteradest ja tsitaatidest. Mees ja Naine arutlevad ja vaidlevad, olles täielikud vastandid. Dialoogis arutletakse tõe ja selle otsingu üle, liikudes lavastuse kulgedes järjepidevalt meeleparanduse, alandlikkuse ja enese ning teineteise mõistmise, armastuse suunas. Lavastuse algul kõlab Friedrich Nietzsche kurikuulus tsitaat: „Jumal on surnud”, mis loob läbiva liini polariseerunud maailmast ja jumalaeitusest kuni jumala leidmiseni esimese vaatuse lõpus. Publikule esitletakse põgusalt mitmeid inimeksistentsi teravaid ja aktuaalseid teemasid: üksikisiku ja massi vastandumine, usuline vastandumine — kelle jumal on õigem ja parem, elu ja surm, sealhulgas suitsiid. Puudutatakse sõjateemat inimeses endas ja ühiskonnas, soovi hävitada teise riigi kultuur. Näeme inimese valulikku ja heitlikku teekonda, kui ta otsib jumalat ja tõde ja iseennast selles. Näitlejad Ingmar Jõela ja Merlin Kivi annavad publikule selge suuna läbitavas teekonnas orienteerumiseks. Ingmar Jõela on loomulik, tekstiga heas kontaktis,
Merlin Kivi ehk veidi liiga teatraalne, vähemalt Estonias nähtud etenduses.
Petr Zuska plastilise kehakeelega koreograafia on isikupärane, inspireeritud modern- ja klassikalisest tantsust. Väga hea kompositsioonitajuga lavastajana tabab ta tervikut, tunnetab hästi Pärdi muusika olemust ja oskab ühildada seda koreograafiaga. Koreograaf loob liigutusi vabalt ja orgaaniliselt, miski ei mõju konstrueeritult. Zuska kasutab rühmatantsu liikumistes mitmeid sümfonismi võtteid, eriti rohkelt kaanonit. Tema tantsukeel on ülimalt tihe, haakudes paremini Pärdi varasema heliloominguga ning vähem minimalistliku tintinnabuli-stiiliga. Koreograafilised kujundid on siiski pigem intuitiivsed ega näita selget valikut. Tantsukunstis juhtub seda sageli, oluline on inimese salapära avamine ja kehaliselt nähtavaks tegemine. Koreograafid ja ka tantsijad ütlevad sageli, et nad tantsivad sellest, mida on raske sõnadesse panna. Paraku võib koreograafi mõte kaduda tema loodavasse liigutuste rägastikku, fookus hajuda tantsutehnilise keele rohkuses. Antud juhul häirisid mind esimeses vaatuses ohtralt ekspluateeritud funktsionaalsed jooksud lavale, et seal tantsima hakata. Kohati, õnneks küll harva, jäi koreograafia ka illustratiivseks, näiteks esimese vaatuse stseenis, kus sõnumikandja rollis on hoopiski koor. Koor laulab sakraalseid tekste, andes lavategevusele suuna, ja tants sekundeerib sellele. Koorilt ootaks siiski, et see oleks paremini kontaktis sakraalse teksti sisuga.
Väga tihti näeme tantsulavastuste puhul, et tegemata on jäänud töö, mis lihvib maha liigse, et tuua lavale vaid olulisim. Selge ja hästi korrastatud fookuse hoidmine kindlatel kujunditel suunab publiku tähelepanu olulisele ning aitab keskenduda sõnumile. Liigse informatsiooni kokkukuhjamisel kaotab publik selle fookuse ja stseen võib hakata väsitama, seda eriti lavastuses, mille muusika eeldab minimalistlikku lähenemist. Hea näide töödeldud ja selgest lavateosest oli „Danzing Glass”, mida oli võimalik näha tänu Eesti Kontserdile „Kultuuripealinn Tartu” raames eelmise aasta sügisel Vanemuise kontserdisaalis ja Tallinnas Alexela Kontserdimajas. Tsitaat lavalt „Olen lihtsalt keegi, kes puterdab ja otsib sõnu, nagu laps…Milliseid sõnu… Ma ei tea. Sõnad on vääritimõistmise helid” kehtib ülihästi ka liigutuslikult tiheda koreograafilise teksti puhul. Kuna aga tants on Zuska lavastuses loodud osaliselt minimalistliku muusika visualiseerimiseks, muutub eriti oluliseks, et kehakeel ei oleks pelgalt tantsutehnika näitamine ja esitamine, vaid ka sõnumi kandja.
Esimese vaatuse lõpus jõuavad näitlejad, Mees ja Naine oma tõeotsinguis ühisele arusaamisele ja see loob uut laadi duaalsuse, kus toimub leppimine, teineteise olemuse erilisuse tunnistamine, üha suurem lähenemine spirituaalsele eneseleidmisele. Tsitaat lavalt: „Otsides jumalat, ei leidnud ma muud kui iseenda.” Vaatuse lõpetab Pärdi „Kuss-kuss, kullake…”. See stseen on ühtäkki lahendatud täiesti teises võtmes: loobutud on abstraktsioonist ja muututud magusalt jutustavaks. Mees ja Naine, kes on jõudnud eneseleidmiseni, saavad väikesteks väsinud lasteks, keda hällilauluga magama uinutatakse. Korraga kasutab Zuska balleti misanstseenile omast pantomiimilist žestide keelt. Kogu see stseen jääb ülejäänud lavastusest veidi eraldiseisvaks. Meelde jäävad kahel pool lava asetseva koori veidrad käeliigutused. Kas need peaksid olema unepaid, et laps magama hellitada? Jääb mulje, et ka koor ise ei tea täpselt, miks ta neid liigutusi teeb; liigutused on tunnetuslikult kohmakad.
Teise vaatuse esimese stseenina näeme ja kuuleme Pärdi teosele „Für Alina” (1976) lavastatud tõeliselt kaunist tantsukompositsiooni, mis algab duetist ja kasvab inimesi pidevalt juurde tuues. See stseen on tõepoolest lavastuslikult puhas, kaunite duettide ja soolodega, ja kasutab lisaks staatilisi, emotsionaalseid ja kujundlikke poseeringuid. Pilt ja mõte on selged ja hästi läbi lavastatud. Teises vaatuses lisab lavastaja tantsule, näitlejatele ja lauljatele fragmente maalidest, mis kirjeldavad inimese kannatuste ja läbielamiste teekonda, kuni ilmub Jeesus, kes on inimkonna pääsemise sümbol. Pärast Jeesuse surma ristil ilmub lavale oma saatusele alistunud Jumalaema. Teda saadab tagaplaanile kuvataval pildil Michelangelo skulptuuri „Pietà” fragment, mis kujutab ristilt maha võetud Jeesust hoidvat ja leinavat Maarjat.
Rünno Lahesoo fotod
Lavastaja viitab inimese igavikulisele teekonnale, mille jooksul toimub hinge puhastumine, jumalaga üheks saamine. „Muusika on minu sõber, kõike mõistev, kaasa tundev, andestaja ja lohutaja, kurbuse pisarate kuivatamise rätik, õnnepisarate allikas, vabanemine ja lend, aga ka valuline okas ihus ja hinges,” ütleb Pärt temast tehtud portreefilmis „Isegi kui ma kõik kaotan…” (rež. Dorian Supin, Minor Film, 2015). Lavastust lõpetavaks muusikateoseks on Pärdi „Peegel peeglis”. Zuska jõuab lahenduseni, kus Naise ja Mehe vastandamise asemel tuuakse publikuni tantsulised soolod ja duetid, mis viitavad nende vaimselt üheks saamisele. Siinkohal ei viidata mitte seksuaalsele kirele, vaid inimeses leiduva meheliku ja naiseliku alge energeetilisele tervikule, tingimusteta armastusele, elule ja surmale, mis päädib kirgastunud hingede lahkumisega läbi taevaväravate teispoolsusse. Pildiliselt on see küll kaunis, kuid koreograafiliselt võiks tants olla veelgi lihtsam, otsida sisukamat minimalistlikku lähenemist, rõhutada rohkem vertikaalset telge, jätta vaatajale rohkem võimalust avardada oma isiklikku armastusetaju. Tintinnabuli-muusika on avatud hinge rännak läbi elu müsteeriumi, läbi varjude ja valguse, kannatuse ja kirgastumise — lohutuse, lootuse ja armastuse puhtusesse.2 Kõige lõpus laskuvad nendestsamadest taevaväravatest alla näitlejad, kes arutlevad elu ja surma üle. Siinkohal aga muutub nende tegevus tantsu illustreerivaks ja ülearuseks.
Kahjuks ei anta kogu lavastuse jooksul vaikusele ja palvele kuigi palju ruumi. Mina vaatajana tundsin puudust vaikusest. Ka teatripublik ei anna vaikusele võimalust kõlada, vaid täidab ruumi kiiresti aplausiga. Olen seda korduvalt kontsertidel ja etendustel kogenud, nii ka nüüd. Muusikast õhku jääv vibratsioon ja lavastaja visualiseeritud mõte mattub aplausi… See räägib publiku pinnapealsest süvenemisvõimest. Kuidas luua nii, et lavalt pakutavad teemad paneksid publikut kaasa mõtlema, mitte teatris käimist pelgalt meelelahutusena võtma. See lavastus peab silmas teistsugust, tähelepanelikku ja sügavuti tunnetavat vaatajat-kuulajat. Olen veendunud, et igas inimeses on olemas sisemine tarkus, oskus kohal olla ja kuulatada, selle asemel et kiiresti garderoobi tormata ja taas oma maistesse askeldustesse sukelduda. Arvo Pärdi muusika põhineb küll sakraalsetel tekstidel, kuid puudutab ometigi kõiki inimhingi. Ta loob turvalise ruumi, kus vaataja ja kuulaja saab argiaskeldustest välja astuda. Kannab ju lavastus ikkagi pealkirja „Palve”. Palve on aga võimalus liikuda sügavama kontakti poole iseenesega, süveneda vaikusesse.
Koostöös Eesti Rahvusringhäälingu ja prantsuse Mezzo TV-ga on Vanemuine teinud lavastusest videosalvestuse, mida saab näha sada korda viie aasta jooksul, alates tänavuse aasta
16. detsembrist. Süvenegem!
Viited:
1 Saale Kareda. Ainus eeldus Arvo Pärdi muusika vastuvõtmiseks on avatus. — ERR, kultuur 14. IX 2022.
2 Saale Kareda 2009. Armastus heli vastu. — Sirp, 18. XII.
