TEATRIANKEET HOOAJAST 2024/25

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2024/25 lavastatud dramaturgias.

2. Kolm parimat, olulisimat või põnevaimat lavastust hooajal 2024/25.

3. Mõned näited mõjuvaimast lavalisest kohalolust või sooritusest hooajal 2024/25.

4. Eredaim teatritegu hooajal 2024/25.

5. Hooaja olulisemad teatritekstid või dialoogid, mis on aidanud kaasa teatri mõtestamisele.

6. Hiljuti avalikustati tänavused era- ja munitsipaalteatrite rahastamisotsused. Rahastamiskriteeriumidele saab läheneda väga erinevalt (doteerida otsingulisemat kunsti, mis polegi mõeldud turutingimustes konkureerima, või siis vastupidi, toetada just seda, mida publik niigi eelistaks ja mis on seeläbi enda vajalikkust tõestanud). Küsimus pole sõnastatud negatiivselt, et kes ei peaks raha saama, vaid positiivselt: nimetage kuni viis teatritegijat ja/või institutsiooni ja/või loomingulist kooslust, keda kindlasti peaks riiklikult doteerima. (Mõeldud on nii riiklikes institutsioonides kui ka eraalustel tegutsevaid teatritegijaid.)

7. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

JAAK ALLIK:

Olen vaatlusaluse hooaja lavastustest ära näinud 99. On mitmeid, millest olen head kuulnud ning mida oleksin tahtnud või mida loodan veel näha ja mis seetõttu siin ankeedis kahjuks märkimist ei leia: „Vale”, „Minu geniaalne sõbranna”, „Kangelane”, „Suvekool”, „Sõsarkond”, „2:22”, „Puusselööja ja pilviskäija”, „Teemaja paks”, „Seto Odüsseia”, „Kippari unerohi”, „Jäljed meie vahel”, „Kiivipäev”. Sorry!

1. Kodumaisest dramaturgiast esietenduste kronoloogilises järjekorras: Mehis Pihla „Ükskord Liibanonis”, Laura ja Priit Võigemasti ning Vaiko Epliku „Uus tüdruk”, Priit Põldma „Süütu”, Kristiina Jalasto-Kallase „Tükk maad”, Urmas Lennuki „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu”.

Välismaisest dramaturgiast: Marius Ivaškevičiuse „Totalitaarne romaan” ja „Jumalad”, Kõki Mitanu „Naeru akadeemia”, Norm Fosteri „Vana armastus”.

2. Ringo Ramuli „Päevaraamat”, Riina Roose „Alguses oli laul”, Hendrik Toompere jr „Ükskord Liibanonis”, Priit Põldma „Süütu”.

3. See oli väga huvitavate ja õnnestunud meesrollide hooaeg, alustagem siis nendest: Aarne Soro — „Cosmopolitan” ja Sünnipäevaküünlad”, Kristo Viiding — „Totalitaarne romaan” ja „Hullumeelse päevik”, Gert Raudsep — „Totalitaarne romaan”, Alo Kõrve — „Veenus karusnahas”, Raivo E. Tamm  — „Wikmani poisid” ja „Viimane metsavend”, Meelis Rämmeld — „Nukumaja”, Ken Rüütel ja Veiko Porkanen — „Päevaraamat”, Sergo Vares ja Juhan Ulfsak — „Kindlates kätes”, Jörgen Liik — „Leviaatan”, Priit Võigemast — „Kinky Boots”, Taavi Teplenkov — „Solaris”, Ivo Uukkivi ja Martin Kõiv — „Naeru akadeemia”, Pääru Oja — „Kullervo”, Margus Grosnõi ja Madis Mäeorg — „Öörändurid”, Tanel Ting ja Markus Habakukk — „Kivid sinu taskutes”, Tõnis Niinemets ja Raimo Pass — „Ükskord Liibanonis”, Sten Karpov ja Andrus Vaarik — „Salemi nõiad”, Tambet Tuisk — „Eneseabiõpik”, Agur Seim — „Tükk maad”, Sander Roosimägi — „Süütu”, Ott Sepp — „Kondas ja maasikasööjad”, Peeter Tammearu — „Vana armastus”, Henrik Kalmet — „Sisekliima”, Tõnu Oja — „Vereliin”.

Naisnäitlejatest alustaksin kindlasti Ülle Kaljuste ja Hilje Mureliga sel suvel pärast kümneaastast vaheaega uues kujunduses ja mängupaigas taastatud lavastuses „Grace ja Glorie”. Ja nüüd lavastuste väljatuleku järjekorras: Jaune Kimmel — „Klaaslaps”, Hele Kõrve — „Nagu teile meeldib”, Terje Pennie — „Cosmopolitan” ja „Häärber”, Liis Karpov — „Nukumaja” ja „Salemi nõiad”, Marika Barabanštšikova — „Elleni sekundid”, Ülle Lichtfeldt — „Tsikaadide aeg”, Saara Nüganen — „Salemi nõiad, Klaudia Tiitsmaa — „Sünnipäevaküünlad”, Silva Pijon — „Tükk maad”, Harriet Toompere ja Liina Tennosaar — „Kõrvaltegelased”, Grete Jürgenson ja Lee Trei — „Süütu”, Astra Irene Susi — „Juulikuu lumi”, Karin Tammaru — „Häärber”, Elina Reinold — „Sisekliima”.

Ja muidugi Tšulpan Hamatova ja Julia Aug eesti teatrisse siiski päriselt mittekuuluvas lavastuses „Tervenemine” (Vaba Lava).

4. Eredamad teatriteod möödunud hooajal sündisid minu jaoks just laval. Need olid lavastused, mille nii ühiskondlik-poliitiline kui kunstiline tähendus ületab ühe teatriõhtu mõju ja ühe hooaja piirid.

Olgu kõigepealt nimetatud meie tipplavastajate Merle Karusoo ja Elmo Nüganeni selge ja kunstiliselt veenev seisukohavõtt Venemaa agressioonisõja suhtes. Merle Karusoo lavastused „Ma jätsin Ukraina 2022” meie Vene teatrisse tööle asunud Ukraina sõjapõgenikest näitlejatega ning „Ma ei jätnud Ukrainat” koostöös Rivne Draamateatriga, esitajaks Ukraina sõjaveteranid, olid lavastajale ka inimlikuks katsumuseks ja kangelasteoks. Elmo Nüganeni idee ja julgus lavastada Ivaškevičiuse „Jumalad” meie Vene teatris nii eesti- kui venekeelse näitetrupiga on meie teatriloos unikaalne ning tulemus selles mõttes kunstiliselt erakordselt huvitav. Paraku pole oma teatri jantlikust ümbernimetamisest haaratud juhtkond suutnud sellele lavastusele küllaldaselt publikuhuvi tekitada

Julgeks sekkumiseks meie päeva- ja parteipoliitikasse oli Eero Epneri ja Aare Pilve (autorid) ning Jaak Printsi (lavastaja) „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast”. Tegemist oli poliitiliselt väga vajaliku, kunstiliselt õnnestunud ja ausa lavastusega, mis tõusis meie teatriloos kindlalt NO99 „Ühtse Eesti Suurkogu” kõrvale.

Ja lõpuks Ivar Põllu (koostöös dramaturg Katrin Ruusi, kunstnik Kristiina Põllu ja muusikajuht Kulno Malvaga) totaalne teater „Tapty 1985. Laskumine orgu”, selle hooaja kindlasti kõige mastaapsem ja julgem ettevõtmine ning ka aus vaade stagnaaja „madalpunkti”. Elamus, mis selle nägijail kindlasti kunagi meelest ei läe.

5. Tahaksin esile tõsta huvitava ja silmaringi avardava kogumiku „Dramaturgiraamat” (projektijuht Siret Camp­bell, toimetaja Madli Pesti) ja ka igati lugemisväärse „Teatrielu 2024” (koostajad Madli Pesti ja Tambet Kaugema). Ja nagu eelmistel aastatelgi tänu Margus Mikomäele meie teatrileheks tõusnud Maalehe kultuuriküljed.

6. Küsimuse asetus on narr, sest see sunnib arvajaid valima, kes meie suurtest kutselistest teatritest peaks rahast ilma jääma. Mõttelaad, et „paneme kogu teatriraha ühte potti” ja siis jagame selle 103 „teatri” vahel ära, on jampslik ja võib tulla vaid „tavalisest” teatrist tüdinud esteedi pähe, kes tahab näha vaid „otsingulisemat” kunsti. Selleks, et näha puul mõnda ilusat oksakest, soovitakse maha raiuda selle puu juured. Paraku ei anna need inimesed endale aru, et kogu nende materiaalne eksistents teatriteadlastena, -kriitikutena, -toimetajatena on meie riigi kitsastes oludes võimalik vaid selle tõttu, et rohkem kui 90% teatrihuvilistest soovib vaadata ikkagi väga heade näitlejate esituses tavalist, lugu jutustavat teatrit, mis oma jätkusuutlikkuseks vajab kindlasti ka 90% riigi rahalisest toest.  Meie teatrikunstile ei too mingit kasu sihtasutuste ja erateatrite vastandamine, rõhudes demagoogiliselt nii publikuarvule kui teatripreemiate jaotusele. Erateatrite kasvavad vaatajaarvud on suuresti tingitud suvistest projektlavastustest, mille produtsendid ei vaja ega pole taotlenudki riigipoolset toetust. Üsna paljud aastaauhindade nominendid ja laureaadid erateatrite lavastustes on aga tihtipeale „riigiteatrite” koosseisulised näitlejad või siis tippnäitlejatest vabakutselised, kes on oma staatuse vabatahtlikult valinud. Ja muidugi tuleb loobuda absurdsest punktijagamise süsteemist põhimõtteliselt täiesti  erinevate teatrite tegevuse hindamisel, mis andis tulemuseks, et Tallinna Linnateater on 7 punkti ja Theatrum koguni 15 punkti vähemväärtuslikud teatrid kui „Piip ja Tuut”.

KARIN ALLIK:

1. Kategooriast „tekstid, mis on oma lavastusega nii sümbiootilises seoses, et nende teineteisest eraldamine oleks vägivaldne”: Eero Epneri „Leviaatan”, Eero Epneri, Mart Kangro jt „Pantheon” ning Ivar Põllu ja Katrin Ruusi „Tapty 1985. Laskumine orgu”.

Kategooriast „tekstid, mida võiks ja saaks (teatavate kohandustega) ka muul ajahetkel ja muus kohas soovi korral lavale tuua”: Urmas Vadi „Lasteaed” ja Eero Epneri, Juhan Ulfsaki jt „Juulikuu lumi”.

Kategooriast „tekstid, mis toodigi nüüd lavale muul ajahetkel ja muus kohas kui algselt”: Jari Juutineni „Julia, Julia!”.

2. Ei suuda seekord valikut kolmele taandada: Lauri Lagle „Leviaatan” (Ekspeditsioon), Juhan Ulfsaki „Juulikuu lumi” (Endla), Ivar Põllu „Tapty 1985. Laskumine orgu” (Tartu Uus Teater) ja Laura Jaanholdi „Nukumaja” (Endla). Neli väga eripalgelist lavastust, mille võluvust on kriitikas juba nii paljude nurkade alt vaetud, et iga uus kommentaar kõlaks klišeena. Lisan vaid, et möödunud hooaeg näitas, kuidas niigi üleelusuuruse tähendusega teos võib ajas omandada veelgi suurema tähenduse.

3. Liis Karpov „Nukumajas”, Mart Kangro „Keskealises tantsuajaloos”, Jörgen Liik „Leviaatanis”, Üüve-Lydia Toompere „Flexis” ja Priit Loog „Juulikuu lumes”.

4. Vene teatri muutumine Südalinna teatriks ja seda mitte üksnes nimevahetuse tasandil. Näha on praeguse juhtkonna püüdlust teatrit nii repertuaari kui ka kommunikatsiooni kaudu tihedamalt ülejäänud eesti kultuurimaastikuga siduda — elan neile selles protsessis väga kaasa. Töötajate koondamine on inimlikust vaatest loomulikult nukker, ent pole kahtlust, et kunstilisele juhile peab jääma õigus raskeid otsuseid teha. Loodan, et asjaosaliste jõud ei rauge enne, kui pealkirja „Teater muutub” all avaldatud visioon on realiseerunud.

5. „Jörgenile sõpradelt”.

6. Era- ja munitsipaalteatrite rahastamiskomisjoni endise liikmena jätan nimed ja teatrid nimetamata, et neid eelistusi ei saaks lugeda subtiitritena minu kaasosalusel tehtud otsustele. Ja tõtt-öelda, niikuinii oleks ülesanne valida välja ainult viis paganama raske. Jutt, et pigem anda vähematele rohkem, mitte rohkematele vähem, on teatavasti tore täpselt nii kaua, kuni tuleb valima hakata, kes need vähesed siis on (ja veel enam — kes on need rohkemad, kes ilma jäävad).

Ühtmoodi edukalt on ju võimalik argumenteerida nii uute tulijate kui ka vanade, pika ajalooga olijate toetuseks, nii laboratoorsema töö tegijate kui ka laiadele massidele esinejate toetuseks. Ja tulebki vaielda ja tulebki üksteise vastu argumenteerida, et aru saada, mida me erateatritelt ja nende rahastamiselt kokkuvõttes tahame. Aga selles protsessis ei tohi killustuda, lasta end jagada ja valitseda. On kurb, kui inimesed, kes töötavad sama eesmärgi nimel, peavad üksteises nägema mitte mõttekaaslasi, vaid üksnes konkurente liiga vähesele rahale. Kuidas panna seljad kokku ja sõna maksma, et nii see jätkuda ei saa? Hindamiskriteeriume võib ja tulebki revideerida, aga see ju raha juurde ei too — kuidas peaks siis pahameel vähenema?

Ja teiseks: kõigil kirglikult meelestatud era- ja munitsipaalteatrite rahastamissüsteemi kriitikutel soovitan seada üles enda kandidatuur sellesama hindamiskomisjoniga liitumiseks. Ma mõtlen seda täiesti siiralt, mitte tähenduses „tehke ise paremini”. Kui meil on ühelt poolt komisjon, kuhu on alati olnud keeruline uusi liikmeid värvata, sest pahameeletorm (teinekord ka isiklikud solvangud ja sanktsioonid) on tulemuste avalikustamisel igal juhul garanteeritud, ning teiselt poolt inimesed, kes on teemast väga huvitatud ja tahavad kaasa rääkida, siis miks mitte seda 1+1 tehet ära teha. Nii saaks sellest kriitikast kujundada ka konstruktiivsed ettepanekud, kuidas hindamissüsteemi õiglasemaks muuta. Jah, raha see tingimata juurde ei too, aga veel vähem toovad seda üleüldised etteheited komisjoniliikmete rumalusele.

DANZUMEES:

1. Kodumaine dramaturgia kipub ikkagi olema see, mis kergemalt naha vahele poeb. Nii originaal kui adaptatsioonid-dramatiseeringud. Õnneks lavastatakse hetkel meie oma autoreid ka täiesti sobivas tasakaalus välismaistega. Välismaisest tuleks siiski esile tuua Marius Ivaškevičiuse „Totalitaarne romaan”, Branden Jacobs-Jenkinsi „Tsikaadide aeg” ja Mihhail Durnenkovi „Sõda pole veel alanud”. Ning maailmaklassikast tooks esile vaid Molière’i „Õpetatud naised”, mille Priit Strandberg suutis hoogsalt ja elavalt oma trupiga lavale tuua.

Ringo Ramul tegi oma lavastusele „Päevaraamat” hea dramatiseeringu Agota Kristofi romaani põhjal, Eero Epner Lauri Lagle lavastatud „Leviaatanile”, milles ta kasutas mitme välisautori alusmaterjale, ja Kauksi Ülle tõi Matis Leima rokkmuusikali libretos Odüsseuse rännakud väga sobivalt ja vahvalt Setomaale ja seto keelde. Säravaimad, puhtalt kodumaised draamatekstid, mida esile tuua, on kõik seotud lähemas või kaugemas ajaloos juhtunuga: Mehis Pihla „Ükskord Liibanonis”, Urmas Lennuki dramatiseering „Klaaslaps” ja originaal „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu”, Eero Epneri ja Aare Pilve „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast”, Kristiina Jalasto-Kallase „Tükk maad”, Priit Põldma „Süütu” (mis on Keeduse ja Kõivu mugandus), Sven Karja Vilde-töötlus „Kippari unerohi”, Andra Teede „Viimane vaba suvi”, Ott Kiluski „Kondas ja maasikasööjad”, Indrek Koffi „Piip ja Tuut otsivad Ilonit”. Vast ainuke, mida võib pidada tänapäevaseks: Ott Aardami „Dora Mia. Kellele kuuluvad unenäod”.

Alati on väärt see, kui midagi teada saab või aitab tekst suhestuda millegi või kellegagi. Esimeses valdkonnas: Riina Roose ja Paavo Piigi „Alguses oli laul” ja trupikoosluse „Sõsarkond. Lavalugu kunstisaalis”, teises dokumentaalainesel põhinev Maria Petersoni „Erivajalik”. Hämmastav mix laulusõnadest, loost, ja koreograafiast: Fine 5 ja Dagö ühine „Vahtra hääl ja üllas kuu” ning mainimata ei taha jätta ka lihtsalt üht megalahedat dramaturgiat: Urmas Vadi „Lasteaed”.

2. Perioodi jooksul esietendunud lavastustest jõudis minu vaatevälja 156. Parafraseerin ja mugandan küsimust, et tuua esile rohkem väärt vaatamisi — kolm suurimat teatrielamust sügishooajast: Jaak Printsi ja Von Krahli teatri/Delfi Meedia „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast”, Ringo Ramuli ja Vanemuise „Päevaraamat”, Peeter Raudsepa ja Rakvere teatri „Tsikaadide aeg”. Kolm suurimat tearielamust kevadhooajast: Hendrik Toompere jr ja Eesti Draamateatri „Ükskord Liibanonis”, Ain Mäeotsa ja Vanemuise „Minu geniaalne sõbranna”, Riina Roose „Alguses oli laul”. Kolm suurimat tearielamust suvehooajast: Ivar Põllu ja Tartu Uue Teatri „Tapty 1985. Laskumine orgu”, Elina Pähklimäe ja Seto Kuningliku Teatri „Seto Odüsseia”, Priit Põldma ja Nuutrumi „Süütu”. Lisaks neile üheksale ka „täis kümnesse”, ehk lavastus, mis sõna otses mõttes pakkus võimaluse tunda end õnnelikuna, et just mina just sellel hetkel seda kogeda saan: Renee Nõmmiku ja Tiina Olleski „Vahtra hääl ja üllas kuu”.

3. Naised: Ülle Lichtfeldt — „Tsikaadide aeg”, Tšulpan Hamatova — „Tervenemine”, Jaune Kimmel — „Klaaslaps”, Anu Lamp (ja ka teised naised) — „Õpetatud naised”, Terje Pennie ja Jaune Kimmel — „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu”, Grete Jürgenson ja Lee Trei — „Süütu”, Inga Salurand — „Minu geniaalne sõbranna”, Fatme Helge Leevald — „Salemi nõiad”, Anne Reemann (ja tegelikult kõik naised) — „Krum”, Marika Barabanštšikova — „Elleni sekund” ja Natalia Dõmtšenko — „Sõda pole veel alanud”.

Mehed: Tõnu Oja ja Pääru Oja — „Vereliin”, Pääru Oja ka „Kullervo” ja „2:22”, Ott Aardam — „Jänki seiklused Hiiumaal”, Ott Sepp — „Kondas ja maasikasööjad”, Peeter Tammearu — „Vana armastus”, Argo Aadli — „Krum”, Sander Roosimägi ja Aarne Soro — „Süütu”, Kristo Viiding — „Hullumeelse päevik”, Ken Rüütel — „Richard III”, Märt Avandi — „Salemi nõiad”, Viktor Marvin — „Sõda pole veel alanud”.

Kogu „Kippari unerohu” trupp oli Lavaliselt sada protsenti kohal, samuti kogu Von Krahli teatri „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” võimsaarvuline trupp.

4. TÜ Viljandi kultuuriakadeemia XV lend lendas laiali eesti teatrimaastikule. Kuna võiduka lõpuni jõudsid neist vähesed, tooksin nimeliselt välja kõik seitse noort näitlejat: Ronja Marie Tepp, Maria Helena Seppik, Kristjan Taska, Oskar Kröönström, Eva Maria Aru, Robin Täpp ja Madleen Maria Kirja. Ja viis uut diplomeeritud noort lavastajat: Kärt Kokkota, Pamela Ebber, Getriin Kotsar, Isabel Laiapea ja Oskar Viirand. Teatrid, palun kaasake neid, et ka laiem publik saaks nende ande, oskuste, kuns­tiliste eripärade ja värskete ideedega tutvuda!

Temufi avas omaenda teatrimaja, Nuutrum palkas oma viiendal tegutsemisaastal esimese loomingulise töötaja, lavastaja-näitleja Robin Täpi, Kellerteater sai uue kunstilise juhi, Andres Roosilehe.

7. Kuidagi on hakanud kujunema nii, et sügishooajal esietenduvatest lavastustest saab väga vähe tõeliselt vaimustavaid teatrielamusi, kõik parem ilmub kas kevad- või suvehooajal. Kogu selle hooaja jooksul nähtud 156-st lavastusest saaks tuua esile kõigest kuus: „Kindlastes kätes”, „Päevaraamat”, „Tsikaadide aeg”, „Õpetatud naised”, „Leviaatan” ja „Totalitaarne romaan”. Nüüd on ka juba järgmise hooaja „sügis” lõppemas ning asi näib veelgi hapum — tõeliselt suuri õnnestumisi on siiani olnud vaid paar! Kavas on jälgida, kas selline trend jätkub ka edaspidi.

STEVEN-HRISTO EVESTUS:

1. „Väga palju päikest” (lavastaja Dmitri Petrenko, dramaturg Esther Bol, Vene teater), „Inimeses hoitud II: Õietera su sees” (autorid Liis Vares ja Taavet Jansen, elektron.art), „Nälg” (autorid Riste Sofie Käär ja Elo Valner, Von Krahli teater), „Pantheon” (lavastaja Mart Kangro, dramaturg: Eero Epner, Von Krahli teater ja Kanuti Gildi SAAL), „Hymn” (autorid Jarmo Reha ja Aare Pilv, Tartu Uus Teater), „Gargantua” (Rabelais’ ainetel, autor ja lavastaja Sveta Grigorjeva, dramaturg Kerli Ever, VAT Teater), „Tomba di Giulietta. Ekskursioon” (lavastaja Anton Kiseljus, dramaturg Eva Hitrova, Kiseljus Teater), „Vahtra hääl ja üllas kuu” (Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, Fine 5).

2. Kolme lavastuse asemel väärib esile tõstmist viis lavastust lavastusterviku õnnestunud toimimise tõttu: Hendrik Toompere jr „Totalitaarne romaan”, Ringo Ramuli „Päevaraamat”, Lauri Lagle „Leviaatan”, Ivar Põllu „Tapty 1985. Laskumine orgu” ja Priit Põldma „Süütu”.

3. Jaune Kimmel — „Klaaslaps”, Liisbeth Horn, Kärt Koppel ja Anumai Raska — „Roti Rumba”, Andres Mähar — „Nukumaja”, Richard Ester — „James Brown kandis lokirulle”, Veiko Porkanen ja Ken Rüütel — „Päevaraamat”, Liisa Saaremäel, Kristina Preimann ja Juhan Ulfsak — „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast”, Üüve-Lydia Toompere — „Flex”, Ingrid Isotamm — „Hea põhjatuule vastu”, Pääru Oja — „Kullervo”, Juhan Ulfsak, Mart Kangro, Kaie Mihkelson, Teele Pärn ja Kristina Preimann — „Pan­theon”, Markus Habakukk — „Kivid sinu taskutes”, Inga Salurand — „Minu geniaalne sõbranna”, Raimo Pass ja Lauri Kaldoja — „Ükskord Liibanonis”, Jass Kalev Mäe — „Uus tüdruk”, Emili Rohumaa, Mirtel Pohla ja Tambet Tuisk — „Eneseabiõpik”, Nils Mattias Steinberg — „Suvekool”, Harriet Toompere — „Kõrvaltegelased”, Carita Vaikjärv — „Julia, Julia!”, Katariina Unt — „Jumalad”, Terje Pennie ja Agur Seim — „Arkaadia teel”, Grete Jürgenson, Lee Trei ja Sander Roosimägi — „Süütu”, Rait Õunapuu — „Kondas ja maasikasööjad”, Ken Rüütel, Liisa Pulk ja Liina Tennosaar — „Richard III”, Kristin Prits ja Sulev Teppart — „Kippari unerohi”, Külli Teetamm ja Janek Vadi — „Orgia”, Maryn-Liis Rüütelmaa ja Edgar Vunš — „Enigma”.

Jörgen Liigi mälestuseks olgu eraldi esile tõstetud tema üks teatriaasta võimekamaid sooritusi „Leviaatanis”, mille elu lõppes koos näitleja omaga.

4. Piiriülese dialoogi ellukutsumine Ugala ja Valmiera Draamateatri vahel lavastuse „Cosmopolitan” väljatoomisel ja mõlemas riigis etendamisel. Loomingulise ja teostusliku õnnestumise kõrval väärib selle juures rõhutamist rahvusvahelise koostöö aspekt, mis võiks kujuneda positiivseks eeskujuks.

Punkt Creative Space’i käivitumine lavastusega „Sõda pole veel alanud” (lavastaja Artjom Garejev) ning Merle Karusoo „Ma jätsin Ukraina 2022” (Vene teater) ja „Kes ma olen? Ma ei jätnud Ukrainat” (R.A.A.A.M. ja Rivne Akadeemiline Ukraina Muusika- ja Draamateater) tähistavad tegijate missioonitunnet valuliste ja vastuoluliste teemade käsitlemisel keerulisel geopoliitilisel ajajärgul ja polariseerunud publikule.

5. Silma jäi globaalselt levinud Kinoteatri „mootorite tragöödia” „Romula ja Julia” (lavastajad Henrik Kalmet ja Paavo Piik) õnnestunud turunduskampaania. Shakespeare’i tragöödia masinate haaravasse tundekeelde tõlkimine pälvis oma originaalsusega tähelepanu nii kodus kui võõrsil. Lavastust saatev visuaalne ja tekstiline sõnum kasvatas Eesti kuulsust heas mõttes äraspidise teatririigina.

6. Olles osaliselt komisjonide tööga seotud, piirdun teatrite nimetamise asemel teistes vastustes esile tooduga (eks sealt leiab vastuse ka sellele, kes möödunud hooajal ennast enim õigustasid). Pean küll oluliseks teatritraditsioonide väärtustamist ja end aja jooksul tõestanud teatritegijate toetamist, kuid selle juures peab ruumi jääma ka uuenduslike vormide tutvustamisele ja elus hoidmisele. Marineeritud ja loomingulise ambitsioonita teater ei ole jätkusuutlik (hea) teater. Üheks märksõnaks võiks pidada konkurentsivõimelisust ehk kas ollakse suuteline ja võimeline mõõtu võtma rahvusvahelises mastaabis (erinevad koostöövormid lavastuste väljatoomisel, festivalide korraldamine, välisfestivalidel osalemine). See on mõtlemiskoht kultuuri rahastajatele, sest eesti keele ja kultuuri säilimise ja arenemise nimel ei saa mööda vaadata kunstniku pidevast arenguvajadusest. Seda kriteeriumi tuleks teatrikunsti ja selle viljelejate arengu huvides üha olulisemaks kaalukeeleks pidada.

7. Lavaka XXXII lennu näitlejaüliõpilase Erling Edingu esitus identiteedikabaree „Drag show vol 4” (lavastaja Jüri Nael, Eesti Draamateater ja EMTA) jääb meenutama aastavahetusel käivitunud koomilist tehisskandaali, mis andis sissevaate ühiskonna allhoovustesse ja meediamajade sisekliimasse.

Vene teatri nimi ja identiteet on muudetud. Südalinna teater on tegutsemist alustanud, ees seisavad tõsised väljakutsed, võitlemaks selle vastu, et muutused ei jääks pelgalt näiliseks — repertuaaripoliitika ümberkujundamine, publiku (eriti noorte) teatri juurde toomine ja Ida-Virumaa teatripubliku kõnetamine.

Teater tähendab emotsioone. Mõnikord ka vihaseid reageerimisi. Selline, pigem harva esinev olukord tekkis seoses vaid mõne aasta tegutsenud Paide teatri laialisaatmisega. Kohalike poliitikute ja kultuurivedajate suhtumine ja väärtused mõjusid halvavalt. Võib-olla
ongi meil teatreid ülearu, kuid missioonitundlikku ja visiooni kandvat kogukonnateatrit on siiski väga vähe. Ühe sellise hingamine sai selle hooajaga peatatud.

INNA GRÜNFELDT:

1. Suurendusklaasi all inimene (omas) ajas ehk subjektikeskne vaade ajale, loole ja ajaloole, et mõtestada inimese ja ajastu (sõltuvus)suhet.

2. „Süütu”, „Tapty 1985. Laskumine orgu” ja „Leviaatan”.

3. Peeter Rästas — „Vaal”, Grete Jürgenson — „Süütu”, Raivo E. Tamm — „Viimane metsavend” ja „Sisekliima” — Vaba Lava, ideest teostuseni.

4. „Klaaslapse” lavale jõudmine.

5. Äärmiselt sümpaatne oli „Dramaturgiraamatu” avaldatamine.

6. Olgu erapoolikusse vajumise vältimiseks nimetatud vaid üks: Theatrum.

7. Mure/probleem/tähelepanek: õhk on paks, meeled ärevad. Et vaesusest ja raha(stamatuse)st ei puhkeks vaimselt hävitav vastandumine, vaen ja tühistamine.

MARIS JOHANNES:

1. Ukraina sõja teema eesti laval, mis pani proovile nii esitaja omailma kui vaataja empaatiavõime, tühistades harjumuspärase kategooria „särav ja põnev”.

Esiteks dokumentalistika meistriklass Merle Karusoolt — töö Ukraina sõduritega „Vabaduse festivalil”, kus lahingus käinud mehed-naised jutustasid pateetikavabalt oma elust ja läbielamistest ning sellest sündis dramaturgiline tervik.

Teiseks eesti-vene eksperiment Vene/Südalinna teatris: Elmo Nüganeni lavastatud  „Jumalad” (tekst Marius Ivaškevičius) kahes koosseisus ja kahes keeles, kus publiku suhe lavastusega näitas ilustamata, kui pikk tee on meil vaatajatena veel minna, et omavahel keskpõrandal kokku saada.

2. „Leviaatan” — väärtuste ja kinnis­ideede tuleproov. „Tapty 1985” — äratundmisrõõmu ja -õudu pakkuv uperpallitamine aja ja ruumiga. „Pantheon” — irooniline täringumäng kultuurimärkide virvarris.

3. Trupi kohalolu auhind läheb Rakvere teatri „Lasteaiale”. Urmas Vadi rõõmus-õel huumor on nakatanud näitlejad (Jaune Kimmel, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas), Epp Kubu video mängib kaasa ja Pille Jänese kostüümid panevad täpi i peale. Pääru Oja „Kullervo teekond VAT Teatris väärib küünlaid, nagu ka tema roll „Vereliinis” Saueaugul koos isa Tõnuga. Anu Lamp „Õpetatud naistes”, Kaie Mihkelson „Pantheonis” ja „Eetris”.

4. Kõige eredamalt paistis silma „Romula ja Julia”. Idee oma ootamatuses väärib esiletõstmist juba kirjelduste, fotode ja videoklippide järgi, rääkimata kohavalikust Rummu karjääris. Hulluses on intriigi ja Kinoteatril haaret, mis piire ei tunnista. Ei söandanud seda ohhoo-muljet rikkuda ja jätsin lavastuse vaatamata.

6. Mis reeglite järgi mängime? Kõik punktides 1.–4. nimetatud on toetust väärt. Tunnistan, et mitmed olulised lavastused Endlas ja Ugalas on mul nägemata. Draamateatri menukid ei kõnetanud nii tugevalt kui eelmisel hooajal. Tallinna Linnateatris kestab üleminekuaeg, nagu ka Vanemuise sõnateatris. Kas nemad siis toetusest ilma jätta? Kui üks hooaeg ei ole nii särav, siis ju kogutakse jõudu järgmiseks. Suures plaanis — vaesust ümber jagada on skisofreeniline, üks hea ja õige riik ei tohi oma kultuuri niiviisi närutada. Meelsuskontrolli kategoorias — Theatrumit toetada.

KARMEN JUHKAM ja ELERIIN
MIILMAN:

1. Hooaeg näitas, mida noored mõtlevad, ehk lavastustes fetišeeriti noori ja noorust. Noori lavastajaid on kogu aeg olnud ja diplomilavastusi teeb iga teatrikooli lend. Aga sellest hooajast on võtta lavastuste näiteid, mille sisu moodustavad „meie mõtted siin ja praegu”  kunstilises kastmes. Kontseptuaalselt mõtestati noorust Jarmo Reha ja Aare Pilve „Hymnis”; ühist nimetajat kannavad „Passijad”, „vahe aeg”, „Ma olen juba sinu peas”, „25”, „Ja on kukutud”.

Argipoeetiline võti on aga valdavalt mõjunud leigelt või võõritavalt. Samastume küll nende mõtetega, mida meie eakaaslased laval esitavad, aga jääb küsimus — „ja siis?!”. Nende idealistlike või romantiseeritud noortega ei oska samastuda. Aga võib-olla oleme liiga vanad noored? Teisalt võiks ju ka Von Krahli trupi töid nooruslikuna kirjeldada, aga nende käsitlused on kuidagi huvitavamad, mõtestatumad. Igal juhul on noorte ja nooruse kujutamine praeguse ajastu vaim — filmimaailmas löövad siiani laineid Meel Paliale „Pikad paberid” ja Tõnis Pilli „Fränk”.

2. Von Krahli „Jussikese 7 sõpra”— nauditav tervik, korraga äärmiselt naljakas ja sisukas. Ekspeditsiooni „Leviaatan”— köitev peaaegu igas oma aspektis: hea dramaturgia, huvitav lavaruum, nauditav ansamblimäng, vormi ja sisu kooskõla. Von Krahli ja elektron.arti „Enigma” — puhas visuaal, huvitav kontseptsioon, oskuslikult komponeeritud.

3. Jörgen Liik lavastuses „Leviaatan” — energia, mis jõudis ka viimase reani ning keda oleks tahtnud veel ja veel vaadata.

Iga kord, kui Jaune Kimmel lavale astub, leiab uitav pilk fookuse ja lõpmatult kihutav mõttevoog vakatab. Tore, et teatriauhindade žüriigi tänavu seda märkas ja Kimmel „Klaaslapse” eest nominatsiooni sai.

Robin Täpp lavastuses „Ma olen juba sinu peas” — üks jõulisemaid ja realistlikumaid kohalolusid. Ja teda polnud isegi füüsiliselt laval, oli hästi välja õpetatud kehanäitleja ja osavalt salvestatud audio. Näitleja (siis veel diplomita) Täpi seni parim roll, kahtlemata.

4. Paide teater on igaveseks suletud. P. S. Von Krahli teater sai uue loomingulise kollektiivi ja Kanuti ehitas inva-WC.

5. 2025. aasta alguses ilmus veebis Hedi-Liis Toome, Anneli Saro ja Oliver Issaku läbi viidud uuringu põhjal publiku kaasamise käsiraamat (https://publikukaasamine.ut.ee/). Käsiraamat pakub huvitavaid võimalusi, kuidas teatrid (aga miks mitte ka teised kultuuriorganisatsioonid) saaksid oma publikuga suhelda, neid kaasata ja arendada. Olukorras, kus teatripublik, sarnaselt ühiskonnaga, kipub vananema ja uue pealekasv on pigem tagasihoidlik, on esiteks tegemist äärmiselt vajaliku praktilise juhisega, kuid teiseks ka olulise teema tõstatajaga — milline peaks olema teatri sotsiaalne ja ühiskondlik roll ning kas teater peaks algama või lõppema kuskil mujal kui garderoobis? Nüüd peab lootma, et käsiraamat jõuab veebist ka teatritesse.

6. Riigi raha jagamine on riskantne ettevõtmine, aga jagatagu siis juba neile, kelle üle teostatakse järelevalvet. Sarnaselt Eesti loomekõrgkoolide loovuurijate-doktorantidega, kelle tegemistega käib kaasas põhistamise ja analüüsimise tingimus. Tõsi, doktorant saab igakuist palka ja võib esitada projektitaotlusi, kandideerida stipendiumidele jne, aga kas nende loometööd saaks toetada kuidagi kesksemalt? Või lihtsalt — lihtsamalt?

Üldiselt võiks ikkagi vähem teha, et saaks anda võimalusi teha suuremalt — et teatritegijatel oleks viitsimist ette võtta suurejoonelisi, läbimõeldud ja sisukaid teatriprojekte, nagu „Leviaatan” või mul siiani meeles mõlkuv „Hungerburg”.

7. Aeg-ajalt leiab arutlusi-käsitlusi-intervjuusid teatrikriitikast või teadustöödest mõne konkreetse teatriinstitutsiooni ühiskondlike ja sotsiaalsete funktsioonide teemal, kuid seda mõtestamist tahaks näha ja kuulda rohkem ka tegijate endi poolt. Ja muidugi oleks tore näha ja kogeda, kuidas teater suhestub oma publikuga väljaspool publikuuuringute statistikanumbreid ja turundustekste (vt vastust 5. küsimusele).

ANDRUS KARNAU:

1. Vaba Lava korraldatud „Vabaduse festival” on ühekorraga nii särav kui ka põnev hetk eesti teatrielus. Esiteks oli festivalil kaks olulist esietendust: „Sisekliima” (autor Piret Jaaks ja lavastaja Mari-Liis Lill) ja Merle Karusoo autorilavastus „Kes ma olen?”, kus peategelasteks Ukraina veteranid. Teiseks nägi Vaba Laval teatreid, kes olid küll geograafiliselt eksootiliselt kauged, kuid oma teemakäsitustelt ja teatrikeelelt meile väga lähedased. Olgu siin ära nimetatud araabia teatrilavastaja Sulayman Al-Bassami „Hääletu” ning Kasahstani näitleja ja lavastaja Almira Ismailova „Kaotatud tütar”.

Draamateatri repertuaari lisandus kaks päevakajalist lavastust, „Totalitaarne romaan” (autor Marius Ivaškevičius, lavastaja Hendrik Toompere jr, kaasprodutsent Vaba Lava) ning „Ükskord Liibanonis” (autor Mehis Pihla, lavastaja Hendrik Toompere jr). Lavastused jätkasid mõttelist, ühiskondlikult ajakajalist liini, mida alustasid 2024. aasta kevadel esietendunud „Kollane tapeet” ja suve hakul esietendunud „Rahamaa”. Draamateatri ühiskondlikult tundlike ja ajakajaliste lavastuse loomise suundumus on ühtaegu nii särav kui ka põnev.

2. Et kõik ausalt ära rääkida, siis 2024/2025 hooaja uuslavastuste nimekirjast on mul nähtud 44 tükki.

Väikese saali lavastustest asetan esikohale Endla „Nukumaja” nii lavastuse tundliku sõnumi kui ka tähelepanuväärsete näitlejatööde tõttu. Peaosalise Liis Karpovi rolli võib kahtluseta nimetada erakordseks; talle sekundeerisid Märt Avandi ja üllatava tõlgendusega Krogstadi loonud Meelis Rämmeld. Lavastaja Laura Jaanholdi eesmärk iga tööga vaatajale midagi öelda sai ka seekord täidetud.

Väikese saali töödest on mu meelest sellised suured õnnestumised nagu Rakvere teatri „Klaaslaps”, Vanemuise „Päevaraamat” ja Vene teatri „Ma jätsin Ukraina” (lavastaja Merle Karusoo).

Suure saali töödest on esikohal Hendrik Toompere jr „Totalitaarne romaan”. Pärast seda lavastust ei vaata ma enam kunagi Estonia teatri laemaali mõistva pilguga ega loe Mihhail Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat” kui suurt kirjandusteost, vaid näen neid kui tühist vaenulikku propagandat. Näitlejatöödest tasub meenutada Tõnu Oja ja Taavi Teplenkovi. Loodan, et trupil on jõudu leida teatrist lahkunud osatäitjale asendus ning mängida veel palju kordi, sest napilt rohkem kui aasta mängitud lavastus on praeguseks juba repertuaarist maas.

Suure saali töödest oli väga põnev Linnateatri „Krum” (lavastaja Marta Aliide Jakovski). Lavastus on seni saanud valdavalt üleolevate ja narrivate arvustuste osaliseks, aga ilmselt on põhjuseks kriitikute üllatusega segatud ehmatus, sest Linnateatrist ei oleks tõesti midagi sellist oodanud.

Kolmandana nimetan suurest saalist Rakvere teatri „Tsikaadide aega” (lavastaja Peeter Raudsepp, peaosades Ülle Lichtfeldt ja Laura Niils). Ajakajaline teema ja ausad rollid.

Suvelavastuste hulgast kõige tugevam tervik oli kahtlemata „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu” (autor ja lavastaja Urmas Lennuk, peaosades Terje Pennie ja Jaune Kimmel). Mastaabilt, sõnumi laiahaardelisuselt ja päevakajalisuse poolest aga Tartu Uue Teatri mammutlavastus „Tapty 1985. Laskumine orgu” (lavastaja Ivar Põllu).

3. Alisson Kruusmaa ballett „Valgus maailma lõpust” oli kui ere sähvatus, mille keskmes oli Estonia esitantsija Anna Roberta. Ere sähvatus oli ka sopran Mirjam Mesak Mimi rollis Puccini ooperis „Boheem”.

Eelmise hooaja kõige mõjuvam kohalolu ja sooritus pärineb Helsingist, kus Tommi Korpela kehastas Meest ning Marja Salo Jänest Arto Paasilinna „Jänese aastas” (lavastaja Kristian Smeds, lavastaja assistent Marta Aliide Jakovski).

Riste Sofie Kääri ja Elo Valneri supitegu Von Krahli „Näljas” jääb meelde ja ühtlasi märgib üllatavalt lihtsat viisi teatrit teha.

4. Kõige pikema ja sügavama mõjuga on ilmselt Vanemuise teatri juhtide Aivar Mäe ja Risto Joosti otsus tuua koos Eesti Kontserdiga lavale Richard Wagneri „Nibelungi sõrmuse” tetraloogia esimene osa „Reini kuld” tuleval suvel Saaremaa ooperipäevadel. Eestis pole kunagi varem „Nibelungi sõrmust” lavastatud.

5. Ivar Põllu ja Katrin Ruusi „Tapty 1985. Laskumine orgu” ja Urmas Lennuki „Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu” on ilmselt kaks kõige tugevamat ja olulisemat algupärast näidendit, mis lõppenud hooajal lavale jõudsid. Nagu Mehis Pihla „Rahamaa”, vääriksid eelnimetatud samuti raamatuna välja andmist.

6. Igasugune raha jagamine on poliitiline otsus. Kultuuriminister Heidy Purga on teinud sellise valiku, nagu ta on teinud, see on tema ja ministeeriumi ekspertkomisjoni ühine arusaam. Ma ei taha seda avalikult kommenteerida, kui ehk paari aspekti.

Kunstiline tase ei saa ega tohi olla riikliku rahastuse aluseks. Ekspertkomisjoni koosoleku protokolli lõigud, kus hinnatakse juba toimunud lavastuste põhjal (kusjuures väga sageli ei ole komisjoni liikmed neid näinud) tulevaste tööde taset, on pehmelt öeldes anekdootlik. Küll aga olen ma kindel, et rahastusotsuste tegemisel on õige arvestada etenduste arvu ja külalisetenduse hulka ning näitlejate ja muu kunstilise meeskonna suurust trupis, samuti eelarve realistlikkust. Samasuguste kriteeriumide alusel tuleks kord aastas hinnata ka kõiki riiklikke teatreid.

               Eriti oluline on väliskoostöö. Kõigil riiklikel teatritel (siht- ja munitsipaalasutustel) võiks olla kohustus igal hooajal kaasata lavastaja välismaalt. Samuti võiks kodumaistel lavastajatel taseme hoidmiseks olla soovitav teha töid välismaal. Viimane on ka rahastuse saamise eelduseks.

Sama tingimus võiks ja peaks laienema erateatritele. VAT Teater, Vaba Lava, Kanuti Gild ja Von Krahl on suutnud teha väliskoostööd heal tasemel. Väikese riikliku rahastusega teatrite mõju on seetõttu hoopis märgatavam kui nii mõnegi rahas supleva riigi sihtasutuse mõju.

Reeglit kinnitava erandina tuleks Estonial mõneks ajaks keelata välislavastajate kaasamine, sest kodumaiste lavastajate tase on selleks piisavalt hea.

Minu meelest peaks kultuuriministeerium leidma raha, et tuua külalisetendustena Eestisse meie naabrite paremate teatrite lavastusi. Riias, Vilniuses ja Helsingis leiab lavastusi, mis on eesti teatripildi taustal üllatavad ja mille nägemine mõjub nagu õhuakna avamine umbses toas.

TAMBET KAUGEMA:

1. Dramaturgiliselt iselaadse ja põneva haru moodustasid vaadeldaval hooajal dokumentaalsel materjalil põhinevad lavastused, kus teksti koostaja-suunaja ja lavastajana oli tähtis roll täita Merle Karusool: „Kes ma olen? Narvakad” (Vaba Lava), „Ma jätsin Ukraina 2022” (Vene teater) ja „Kes ma olen? Ma ei jätnud Ukrainat” (R.A.A.A.M. ning Rivne Akadeemiline Muusika- ja Draamateater), millest kahes viimases kõlas eriti tugevalt sõja kurjakuulutav kaja. Dramaturgiliselt ja lavastuslikult mõnevõrra teistsugust laadi, ent siiski sellesse dokumentaalsete juurtega lavastuste ritta sobitusid hästi ka „Sisekliima” (Vaba Lava, autor Piret Jaaks ja lavastaja Mari-Liis Lill) ja „Erivajalik” (Theatrum, lavastaja Maria Peterson), aga miks mitte ka netflixilik „Ükskord Liibanonis” (Eesti Draamateater, autor Mehis Pihla, lavastaja Hendrik Toompere jr). Ja eks neid oli veel, mis näitab meie dokumentaalse hingusega teatri tugevust.

2. Ekspeditsiooni „Leviaatan”, Tartu Uue Teatri „Tapty 1985. Laskumine orgu” ja Vanemuise „Päevaraamat”.

3. Eks selle kohaloluga ole, nagu on — kole raske mõõta, aga mulle tundub, et tihtipeale kipub see tekkima tugeva ansamblimängu toel. Ühe sellekohase näitena saab tuua Ekspeditsiooni „Leviaatani” trupi ja selle liikmete seast eriti esile tõsta meie hulgast kahjuks lahkunud Jörgen Liiki.

4. Narvas kolmandat korda Vaba Lava korraldatud „Vabaduse festival”, mis seekord oli küll lavastuste hulga poolest rikkalikum, aga seetõttu ka ebaühtlasema tasemega. Ent see ei kahanda kuidagi selle festivali tähendust piirilinnas, millest läbi voolava jõega saab otsa ka vabadus selle euroopalikus tähenduses, nagu meie seda mõistame.

5. Mart Kangro juubeliraamat „Põhineb tõestisündinud lool. Päriselt-päriselt”.

6. Juhan Ulfsak, praegusel juhul siis koos Von Krahli teatriga; Lauri Lagle, praegusel juhul koos Ekspeditsiooniga; Hendrik Toompere jr, praegusel juhul koos Eesti Draamateatriga.

7. Olukorras, kus meie kultuuritöötajad ja nende hulgas paljud teatritegijad (parafraseerides kuulsat kingamüüjat Al Bundyt) teenivad vähem kui parkimisautomaat, teeb meele mõruks üks üha süvenev paradoks. Publiku teatrijanu ei paista kustuvat ja paljude lavastuste etendustele on keeruline piletit hankida, ent seejuures tõstab pead üha valjemalt käratseva vähemuse seisukoht, et riik ei peaks kultuurile peale maksma ning teatritel tuleks ennast ise ära majandada. Kuradi kulturnikud, purkisittujad sellised, otsige endale normaalne töö või kui ei taha tööd vahetada, siis tehke nii, et see ennast ise ära tasuks! Netikommentaariumidest nüüd aeg-ajalt juba ka leheveergudele pääsevad käratsejad pole ilmselt loodud mõistma, et ilma riikliku toetuseta jääks ellu vaid väike osa teatrist, selle meelelahutuslikum ja nürimeelsem sektor, ning teatripiletite hinnad kerkiksid tublisti üle saja euro. Vaevalt et sedagi keegi sooviks ja ootaks, meie teatri liigirikkuse kadumisest rääkimata.

KÄRT KELDER:

2. Sõnateatrist tõstaksin esile „Leviaatani”. Lummav lava- ja valguskujundus ning suurepärane töö näitlejatelt. Lavastuses seoti osavalt kirjandusklassika nüüdisajaga, millele lisasid ootamatuid pöördeid kohatine dramaatilisus, absurdimaiguline huumor (see sea kutsumise võistlus!) ja sügavamõttelisus (kinnisidee viib hukatusse). Nii nagu Lagle lavastuses „Reis metsa lõppu”, nii ka „Leviaatanis” tegi osatäitmise, mis on  „suurem kui elu”, Jörgen Liik.

Tantsukunstis pakkus võimsa elamuse Gus Upchurchi lavastus „Incipience” balletiõhtul „Kontrastid”. Kaasaegse tantsu ja balleti vahele liigituva lavatöö tugevuseks oli — peale professionaalsete balletitantsijate — tummisemat ja dramaatilisemat kihti lisav täpne valguskujundus ning kaasajalik, klubimuusikalik helikujundus.

Lisaks väärib äramärkimist Elle Viiese „Enigma”. Tantsulavastuse semiootiline sõna- ja kehamäng koos minimalistliku lavakujundusega moodustas täpse ja nauditava terviku.

3. Soovin esile tõsta Nele Tiidelepa teemade käsitlemise tundelisust ja tundlikkust nii lavastuses „tsau mis teed?” kui ka eelnevasse hooaega jäänud lavatükis „Sometimes in life not dancing is not an option”; Elle Viiese eristuvat lavaesteetikat ja liikumiskeelt nii „Enig­mas” kui ka tema varasemas loomingus ning Sveta Grigorjeva julget teema- ja sõnakasutust lavastustes „Sütitajad” ja „Gargantua”.

Märkimist väärivad Netti Nüganeni ja Johhan Rosenbergi jõuline lavaline kohalolu, ükskõik mis lavastuses nad ka kaasa ei lööks.

Mõjuv on ka Von Krahli uue trupi koosloomeviis, kuna see toob näitlejad üksteisele lähemale ja ka publikuliikmena on võimalik tajuda nende mõtteviisi siiramalt.

4. Tänavu põles üks eredaim leek nooremate näitlejate seast liiga kiiresti ja raputas teatrimaailma oma eluküünla kustutamisega. Vähem kui aasta varem toimis samamoodi veelgi noorem näitleja. Juhtunu pani mõtlema näitlejatöö intensiivsusele, kus päevast päeva tuleb rolli sisse elada. Kätte antakse küll viisid, kuidas saada tegelaskujuks, kuid kas tagatakse ka tööriistad, et väljuda (vaimselt) keerulisematest rollidest nii, et kogu raskus igapäevaellu kaasa ei tuleks? On kiiduväärt, et ajakirjanduses ja avalikkuses on hakatud rohkem rääkima loometöötajate vaimsest tervisest ja kuuldavasti on teema ka Eesti Näitlejate Liidus tugevalt päevakorda tulnud.

5. Lisaks loometöötajate vaimse tervise arutelule pean oluliseks algatatud diskussiooni tantsukunsti hetkeseisust ja jätkusuutlikkusest eesti kultuuriväljal. Neli artiklit, mis heitsid sellele valgust, olid Triinu Aroni „Saatmata kiri tantsuministrile”, Raho Aadla „Tantsukunstnikud toimeahelates”, Sveta Grigorjeva „Kas Eesti riik vihkab nüüdistantsu?” ja Iiris Viirpalu „Kurnamispoliitikast kaasavate võimalusteni”.

6. Viie nimetamine lähtuks tõenäoliselt liialt minu isiklikust maitsest. Rahastamisotsus, kellele ja kui palju anda, võiks ikkagi baseeruda laiematel teadmistel sellest, millised on ühe või teise teatritegija kulud ja tulud, ning võtta arvesse, millist väärtust annavad nad laiemalt teatriväljale. Küll aga arvan, et ühtegi teatrit ei tohiks hinnata eelkõige publikuarvu põhjal. On loomulik, et minnakse teatrisse või vaatama lavastust, mis on ennast tõestanud ja/või avalikult rohkem pildil. Ja üldiselt saavad rohkem meediakajastust tuntumad tegijad kui uued tulijad. Teisalt, kui
inimesi käib etendustel aastate jooksul vähe, on ka see tugev mõttekoht tegijatele.

7. Soovin, et Eesti publikul oleks rohkem julgust külastada oma mugavus­tsoonist välja jäävaid teatriasutusi ja et ta ei kardaks asju, millest kohe aru ei saa. Selle asemel et küsida, kas see on teater või kas see on tants, võiks proovida mõelda, mida nähtu sisemiselt tekitas. Ja on ka väga okei, kui ei tekitagi midagi; ühest kesisest kogemusest ei tasu veel heituda.

Teisalt mõistan, et mõnele inimesele võrdub ühe etenduse hind nädala toidukoti maksumusega. Seetõttu on tuntud teatrid ja teatritegijad kindla peale minek, isegi kui aasta pärl võib peituda etenduskunsti perifeersematel aladel.

Lõpetuseks loodan, et elukallidusest hoolimata ei jää teater rahvale kaugeks, nautlemiseks üksnes jõukatele.

CHRISTOFER KIVIPALU:

1. Säravamad hetked tooksin välja kolme märksõna abil: intrigeeriv eesti dramaturgia, riskide võtmine ja päevakajalised probleemid. Nimelt jõudis sellel hooajal teatrilavale üsna intrigeeriv valik eesti tekste: Rakvere teatris valmis lavastus „Klaaslaps”, Endlas toodi lavale Vaino Vahingu „Suvekool”. „Suvekooli” ettevõtmine tundus eriti hullumeelse ideena — ma ei kujutanud ette, kuidas see mitmekihiline, absurdne, kohati ebameeldiv tekst publikule arusaadavaks tehakse. Lavastaja Ingomar Vihmar oli aga leidnud tekstist üles üldinimlikkuse; Nils Mattias Steinbergi agressiivses peategelases oli peidus soov, mis pakkus rohkesti mõtteainet. Rakveres suutis Urmas Lennuk jutustada valusat lugu tabavate kujundite abil, lavastus mõjus väga autoritruult. Nii Vihmari kui Urmas Lennuki lavastuses leidus omajagu teravust, mis mõjus värskendavalt.

Märksõna „riskide võtmine” avab Temufis esietendunud „Vanja”, milles lavastajadebüüdi teinud Lauri Kink pistis rinda väga nõudliku tekstiga, ning Vanemuises lavale jõudnud „Magavad mehed”, kus prooviti inimsuhete labürindist tuum üles leida. Kuigi riskide võtmisega kaasneb suurem ebaõnnestumise oht, meeldib mulle, et teatris julgetakse katsetada ja keeruliste näidenditega pead murda. Halvem variant on see, kui lavastaja läheb kindla peale välja, ei võta riske ega proovi midagi uut. Kas aga kõik riski võtmised, katsetused, eksperimendid peaksid publiku ette jõudma, on juba eraldi küsimus.

Märksõna „päevakajalised probleemid” kirjeldavad Eesti Draamateatri „James Brown kandis lokirulle”, mille teemaks oli tegelaste soov maailmas oma koht leida, ja Teater Epiloogi „Kippari unerohi”, mis tõi esile inimese meeleheitliku soovi kuhugi kuuluda, kedagi armastada. Nendest kahest lavastusest oli „Kippari unerohi” kahtlemata mitmekülgsem, Purtse kindluse saalis sai mõelda nii eksistentsiaalsetele kui vaimse tervise probleemidele. Eesti Draamateatri „James Brown kandis lokirulle” pakkus lootust, et eesti teatrimaastik võib saada endale isikupärase käekirjaga lavastaja, ent sellega läheb veel natuke aega.

2. Endla „Nukumaja” näitas, kuidas teha tipptasemel psühholoogilist teatrit. Lavastuse tegelased olid mitmeplaanilised, rollid tundetäpsed — eriti puges naha vahele Märt Avandi kehastatud Torvald. Loo jooksul tekkis mitmeid kordi soov Torvaldile koht kätte näidata ja Nora mehe küüsist päästa. Kui lavastus tekitab nii tugevaid reaktsioone ja paneb täielikult keskenduma laval toimuvale, on tegemist suurepärase teatriga.

Vanemuise „Nukumaja” mõjus jällegi väga tänapäevaselt. Ei tea lähiajast ühtegi sellist „Nukumaja” versiooni, kus lavastaja oleks keskendunud tänapäeva inimese (pseudo)probleemidele. Hendrik Toompere oli lähenenud Henrik Ibseni näidendile ootamatu nurga alt ja see mõjus uudse, huvitavana. Maarja Johanna Mägi mängis laval depressiivselt ja sisendusjõuliselt, minu meelest on see näitlejanna seni terviklikem roll.

Väga positiivselt üllatas ka Eesti Draamateatri „Araabia öö”. Lavastaja Johan Elmil oli õnnestunud luua Draamateatri väikeses saalis pinev atmosfäär. Seda õhustikku toetasid ebamaine valguskujundus, kaasahaarav muusikaline kujundus, lummav kunstnikutöö ja erinevad registrid, milles näitlejad mängisid. Merle Palmiste mängus oli selliseid müstilisi noote, mida pole varem tema puhul märganud.

3. Juba varasemast sai esile tõstetud Merle Palmistet, Märt Avandit ning Maarja Johanna Mäge. Ka Liis Karpov väärib Endla „Nukumaja” peaosa eest tunnustust — näitlejanna kehastatud Noras leidub palju nüansse, mida ühe vaatamiskorraga tabada ei suuda. Samuti on hulganisti tähelepanu äratanud Kristo Viidingu roll lavastuses „Hullumeelse päevik”. Viidingu kiitmine on igati põhjendatud — täiesti uskumatu, kuidas näitleja reageerib igale publiku reaktsioonile ja on sada kümme protsenti kohal. Kristo Viidingu kaasahaarav energia, hullumeelne olek ja hüsteeriline käitumine on midagi, mida võiks iga teatrikülastaja näha-kogeda, sest seda kirjeldada ja ise terve mõistuse juurde jääda on päris keeruline.

4. Väga südamelähedane on Jarmo Reha ja Aare Pilve eestvedamisel esietendunud lavastus „Hymn”, mille eesmärk oli kaardistada noorte mõtteid ja arusaamu tänapäeva maailmast ja iseendast. Olen tegijatega nõus, et noorte inimeste mõtted, soovid, igatsused kipuvad ühiskonnas kohati vähe vastukaja leidma.

5. Tänan siinkohal raamatu „Teater NO99: kokkuvõte” koostajat, toimetajat ja kaasautoreid. Teos näitas, kui palju on NO99 puhul veel analüüsimata, avastamata. Raamat pakkus sissevaadet teatri meediaretseptsiooni, tõi esile tema rolli Eesti poliitikamaastiku kommenteerimisel, lahkas teatri avamist-sulgemist jpm. Tundsin üle pikkade aastate, kuidas NO99 nostalgia minus jälle võimust võtab.

6. Ei tahaks endale sellist vastutust võtta (kuigi samas keegi ju peab seda tegema). Tunnen, et ma pole õige inimene ütlemaks: „Nendele tuleb raha anda ja nendele mitte.” Mille alusel saaksingi seda öelda? Kõik lähtub ju minu isiklikust maitsest. Kas rahastuse määramine peaks lähtuma sellest, milline on minu isiklik eelistus, või millestki muust? Kaldun pigem uskuma teist varianti, olgu see nii abstraktselt sõnastatud kui tahes. Praegune rahastusmudel ei ole ideaalne ja kas ta kunagi ideaalseks saabki? Keeruline küsimus. Mul on tegelikult hea meel, et teema on väga suurt kõlapinda leidnud; Eestis võiks rohkemgi teatriteemalisi diskussioone olla. Teemasid, mis vajaksid lahti harutamist, on veelgi…

7. Teatrihooaeg on olnud täis ootamatusi. Väga positiivselt on üllatanud mõne teatri repertuaarivalik (näiteks Endla või Eesti Draamateater). Samas on mõne näitleja ootamatu lahkumine jätnud tühimiku, mida ei saa täita.

HEILI LINDEPUU:

2. „Leviaatan”, „Tapty 1985. Laskumine orgu”, „Süütu” (Nuutrum): mitme osapoole koostöös valminud haarav tervik.

3. Näitlejad Veiko Porkanen ja Ken Rüütel — koosmängu kõrgeim tase lavastuses „Päevaraamat”. Näitleja Pääru Oja — kaasahaarav nimiosa lavastuses „Kullervo”, koreograaf-lavastajad, tantsijad Külli Roosna ja Kenneth Flak ning muusikud Alireza Farajianhamedani, Sonia Pons Garcia ja valguskujundaja Priidu Adlas — koreograafia, tantsijate liikumiskvaliteetide, helide ja visuaallahenduste koosmõju lavastuses „Superpositions of Infinite Spaces”.

4. Kultuuritöötajad astusid saalidest, galeriidest, muuseumidest jm tänavale ja andsid häälega märku, et selle töötasuga enam ei jaksa.

TLÜ BFMi koreograafia õppekava magistrantuur läbis uuenduskuuri ja on nüüd tihedalt seotud Läti, Leedu ja Itaalia kõrgkoolidega. Kõikide koolide tantsumagistrandid läbivad igal semestril paarinädalase intensiivprogrammi erineva kõrgkooli eestvedamisel.

5. Suurenenud on teatrite lavataguste (loov)meeskondadega tehtud sisulised intervjuud nii ajalehtedes kui raadiosaadetes.

Märkimisväärne on, et teatriringkonna sees küsitakse järjest rohkem ja kõvema häälega, palju meil üldse teatreid vaja on.

6. Keegi pealinna sõnateatrist, keegi tantsuteatrist, keegi muusikateatrist, keegi maakonna sõnateatrist, keegi eksperimentaalsemast suundumusest.

Teisest küljest vaadatuna ootan, et lisaks kunstniku- ja kirjanikupalgale tekiks ka koreograaf-lavastaja palk, mis annaks võimaluse vaesusepiirist eemaldudes süveneda ja katsetada, mõtiskleda ja põruda, teha koostööd ja kaastööd erinevas vormis teatrikooslustega.

P. S. juba aastatel 2013–2014 valmis Tantsunõukogu kaasaegse tantsu töögrupil töödokument „Tantsukunsti rahastusmudel”, kus oli teiste ideede seas ka algses faasis tantsulava- ja üksikisikutoetused. Nn koreograafipalga idee käidi välja enne, kui tekkisid kirjaniku- ja kunstnikupalk.

7. Ootan ja loodan, et kultuuriministeerium võtaks tõsiselt professionaalse tantsukunsti appikarjeid; et Tantsunõukogu või teiste selle valdkonna katusorganisatsioonide saadetud ettepanekud ei kaoks ametnike lauasahtlitesse; et kergekäeliselt ei aetaks segi professionaalset tantsukunsti ja harrastustaset, lükates nii vastutuse teisele ministeeriumile, kes selle siis omakorda tagasi põrgatab. Professionaalsel tantsukunstil on endiselt puudu paljustki elementaarsest:

a) proovisaalidest nii tantsijate vormis hoidmiseks kui ka koreograafidele loominguliseks eeltööks. Proovisaalide puudus või kehvad tingimused toovad kvaliteedi kaotuse ka lavastustesse. Olematud tingimused ei soosi liikumispõhiste lavastuste loomist — pole, kus tööd teha.

b) töötasudest (kultuuritöötaja miinimum on unistus). Valdkonnas puuduvad ka töökohad. Lisaks eespool mainitud koreograafipalgale tuleks sisukamalt mõelda, kuidas kõrgharitud (sageli ka magistriharidusega) professionaale hoida.

c) etenduskordadest. Lavastus küpseb etendades, kuid üle kultuurkapitali nõutud viie etenduse ei ole sageli majanduslikult otstarbekas teha. Kordus­etendusi võiks samamoodi toetada, võib-olla alustuseks mingi arvu üle Eesti
mängitud etenduste korral või muu valemi alusel. See vähendaks uuslavastuste arvu, kuid võimaldaks mitmekihilisemaid ja läbitunnetatumaid etendusi. Ainuüksi entusiasmist enam ei jaksa.

PILLE-TRIINU MAISTE:

1. Eesti teatris kerkib esile üha rohkem lühivorme: „SAAL3”, „Gestuurid”, „Koreograafia+”, „Kinoteatri lühkarid”. Külastajana on jäänud mulje, et need on ka publiku seas võrdlemisi populaarsed. Paneb mõtlema, kas vaatajaskonna tähelepanuvõime aina kahaneb ning kas ka teatrist otsitakse sotsiaalmeediast tuttavaid, napi kestusega mitmekesiseid dopamiinisähvatusi. On see teatrite katse kohaneda probleemse publikukäitumisega, millele juhtis 2023. aastal tähelepanu kampaania „Märka, et oled teatris”? Või pakuvad lühikesed katsetuspõhised formaadid hoopis tegijatele platvormi, milletaolisest on juba kaua puudust tuntud? Ilmselt kõike eelmainitut ja palju muudki veel. Igatahes katsetatakse!

2. Pean üles tunnistama, et töötan alates augustist Sõltumatu Tantsu Laval, mistõttu võib järgnevate küsimuste vastustel olla mõningast enesereklaami maiku. Kuid kuna peaaegu kõik siinses ankeedis käsitletavatest lavastustest etendusid ja käivitasid mind juba enne tööle asumist, positsioneerin ennast siiski kirgliku kaasaelajana otsingulisele eesti teatrile, mitte STLi töötajana.

Enim minu kirge üles kütnud lavastused 2024/25 hooajal: „Leviaatan”, „Flex”, „Jussikese 7 sõpra”. Kõik kolm on ülimalt tugevad kunstilised tervikud, mis tegid hingele pai. Ja on meeletult kahju, et meil pole enam Jörgenit…

3. Jörgen Liik — „Leviaatan” (ja muidugi ka Marika Vaarik — nende keemia oli võimas). Üüve-Lydia Toompere — „Flex”. Karl Birnbaum — „Jussikese 7 sõpra. (Eesti teatri ja ka filmi puhul on mulle aastaid pinnuks silmas olnud näitlejate kalduvus täiesti loomulikku dialoogi ebaloomulikult etelda. „Jussikeses” Karl seda ei tee ja see on äge!)

4. STF 2024, Silvia Gribaudi „Graces”. Eesti publik on üsna jäik, pole midagi teha. Aga Silvia ja trupp suutsid ühel keskpärasemast sombusemal oktoobriõhtul minu jahedad kaasmaalased nii üles kütta, et see oli lausa vapustav. Lavastus ja festival tervikuna olid ka muidugi head.

5. Kunstiteaduse haridusega teatrihuvilisena leian, et nüüdiskultuuri uurimise töörühm teeb väga tänuväärset tööd. Nii teoreerikuid kui ka praktikuid kaasavad arutelud etendus- ja visuaalkunsti piiriüleste vormide teemal on meie mitmekesist teatripilti silmas pidades hädavajalikud.

6. Nõustun Hedi-Liis Toomega, et üks pakilisemaid probleeme seisneb selles, „et me eristame teatreid ainult kahel tasandil, juriidilisest tegutsemisvormist lähtuvalt: ühelt poolt on meil riiklikud sihtasutused, mille puhul on kõikidel teatritel üks asutaja, riik, nii et riigil on oma huvi neid teatreid säilitada, ja teiselt poolt on siis era- ja munitsipaalteatrid.” (https://www.err.ee/1609859700/hedi-liis-toome-milleks-teatrikomisjon-kui-minister-saab-otsuse-umber-vaadata) Nagu ma eelmises vastuses välja tõin, on eesti teater meie väikese rahva kohta lausa hämmastavalt mitmekesine ja see on ju hea — me oleme kultuurirahvas. Samas on kummastav, et tillukese rahapoti pärast pistavad rinda näiteks Linnateater ja elektron.art. Jah, juriidiline kehand on sama, kuid nende mastaap, igapäevane tegevusraamistik ja ka lavastused erinevad diametraalselt ja neid on minu arvates täiesti võimatu samade parameetrite alusel ausalt hinnata. Ideaalset lahendust, kus kõik väärilised teatrid loominguliseks tegevuseks reaalselt vaja mineva summa saaksid, vahendite vähesuse tõttu kahjuks ilmselt ei ole ega tule. Samas loodan väga, et raha jagamise süsteemi muutmise tuules hakatakse edaspidi tähelepanu pöörama ka Eesti teatrirahastuse tervikpildile, mitte ainult sellele ühele „probleemsele” voorule. Sealhulgas võiks tõepoolest vaadata era- ja munitsipaalteatrite vooru puhul üle ka Heidy Purga välja toodud murekohad: toetuste lühiajalisus, üleminekuperioodi puudumine ja regionaalsus. (Vt: https://kultuur.postimees.ee/8359243/heidy-purga-theatrumi-lugu-tegi-mind-vaga-murelikuks)

VALLE-STEN MAISTE:

1. Säravaid hetki ja põneva ainesega ettevõtmisi on teatripildis hulganisti. Nii dramaturgiliselt kui lavastuslikult olid ime mõõtu „Leviaatan” ja „Pantheon”, mis lummasid intellektuaalse keerukuse ja mitmeplaanilisusega. Kuid väga huvitavad lavastused olid ka „Eneseabiõpik”, „Juulikuu lumi”, „Millest on tehtud väikesed tüdrukud”, „Flex” ja „Romula ja Julia”.

Rõõmu teeb, et on ohtralt lavastusi, mis pole küll ehk lõpuni õnnestunud ega kaugeltki täiuslikud, kuid on äärmiselt huvitavad. Näiteks „Schema”, „Stseenid…!”, „James Brown kandis lokirulle” või ka „Põrmuline” ja Sveta Grigorjeva lavastused. „Sütitajad” oli teema poolest väga põnev, ent teostus krobeline, „Gargantua” oli sümpaatne lavastus, mis lummas erinevalt „Sütitajatest” ka vaatemänguna.

Oli ka suurepäraseid lavastusi, mille dramaturgia pani kohati nina kirtsutama, näiteks „Missa Reformierakonnast”. Või siis „Tapty 1985”, mis oli väga leidlik, särav ja võimas lavastus, kuid mis ometi endaga pigem vaidlema kutsus kui äratundmisrõõmu tekitas. Oli ka lavastusi, mis olid sisu poolest mulle natuke igavad, ent sümpaatsed ja huvitavalt tehtud. Tooksin siinkohal välja Elar Vahteri eksistentsialistliku garneeringu ja väga huvitava kaasaegse vormiga mere- ja eesti klassika aine­lised lavastused, mida tänavu suvel esindas „Kippari unerohi”. Olen mitu korda Vahteri lavastusest inspireerituna arvustust kirjutama asunud ja ikka toppama jäänud.

Ning lõpuks kolm lavastust, mis mulle kõigiti väga korda läksid: „Totalitaarne romaan”, „Suvekool” ja „Süütu”.

2. „Leviaatan”, „Pantheon” ja „Tapty 1985”. Tahaksin lisada ka „Süütu”, aga nägin seda videoülesvõtte vahendusel.

3. Olgu sedapuhku nimetatud vaid see üks ja ainus, taevastele radadele suundunu, kellest jäi meie kultuuri ja teatriellu haav ning tühimik, mida ei täida.

7. Olin nende seas, kes algusest peale suhtusid muutustesse, millega püüti teatrite rahastamist n-ö selgemaks ja läbipaistvamaks teha, kriitiliselt. Kohe oli näha, et kultuuriminister ja ministeerium kasutavad hindamiskomisjoni vahendina, et vähendada oma vastutust, pugeda aktiivse teatriprotsessi mõtestamise ja otsustamise ülesande eest peitu ja mängida komisjonile vastandudes vastiku vene kombe kohaselt n-ö head tsaari, kes halbade alamate eksimused auavalduste saatel korda seab. See oli nii juba minister Hartmani ajal, sedapuhku omandas fenomen aga iseäranis piinliku ilme. Ilmusid pealkirjad, nagu: „Kultuuriminister toetab komisjoni eita­vast otsusest sõltumata Theatrumit ja elektroni.”

Uus hindamissüsteem pani teatrid loomingulistele eesmärkidele keskendumise asemel mingite kriteeriumide täitmist teesklema või püüdlema. Selle asemel et teha kunstnikuvabadusest lähtudes lavastusi, püüti olla rahvusvahelisem või siis hoopis regionaalsem, eristuda kellestki, sest peab olema erinev jne. Tabelarvutus ei võta arvesse traditsioone, konteksti, teatripilti ja kultuurisituatsiooni tervikuna. Kultuuriinstitutsioonide eksistentsi üle sedaviisi otsustada ei saa.

Ehkki minu arvates tuleks otsingulisi, puhtale kunstile pühendunud institutsioone toetada rahaliselt rohkem kui praegu, pole vähem oluline hoida ka traditsioone. See tähendab, et pika ja väärika ajalooga kultuuriasutustel ei tõmmata üleöö vaipa jalge alt ära, vaid pigem hoitakse neid. Kelleltki raha ära võtmise ja ümbersuunamise otsuseid kaalutakse väga kaua ja põhjalikult ning kui tõesti on jõutud hetkeni, mil mõni Vanalinnastuudio tuleb muuta NO-teatriks, siis teeb selle otsuse julge ja mõtteerk minister koos asjatundlike nõunikega oma nimel ja selle eest täielikult vastutades, mitte kõike komisjonide ja tabelite süüks ajades vastutusest pääseda püüdes. Praegu puhuvad nõmedad neoliberaalsed tuuled just kõige otsingulisemate ja missioonitundlikumate teatrite pea kohal kõige ähvardavamalt ja see on liiale läinud.

MARGUS MIKOMÄGI:

1. Tagantjärele mõtteid sirvides: üheks säravaimaks hetkeks oli ehk Saueaugu Teatritalu lavastus „Vereliin”. Seda, kuidas isa ja poeg Tõnu ja Pääru Oja mängisid isa ja poja suhteid, oli küll huvitav kaasa mõelda ja näha, kuid mitte ainult seda. Kõige huvitavam oli, kuidas eri põlvkondade näitlejad ennast teineteisele mänguruumi andes vastastikku kohandasid, vahel teineteisele alludes ja vahel mitte. Selline lavavõitlus siis. Tulemuseks tervik, kus eluski ette tulev põlvkondadevaheline lõhe leevenes. Näitlejad lõid oma mänguga sellise atmosfääri, mis ühendas. Ei, nad ei mänginud otseselt kokkusaamist ja leppimist, see oleks olnud plakatlik ja lihtne. Saueaugu vanas laudas tekkis lootus, et maailm ongi parem paik ja kõik on võimalik — selline tunne, et kui usud, siis ongi. See ja palju muud paistis välja erinevatest arusaamadest ja maailmapildist, aga see, kuidas miski suurem kui inimlikud kiusatused neid kahte ühendas, oli särav. Isegi lummav. Kindlasti katsun seda vanade meeste kirgede tulevärki oma vereliini otsingutel kitsas ja ometi nii avaras maailmas veel kord vaadata. Muide, olen veendunud, et iga nende etendus on omal moel eneseotsing ja -leidmine.

2. „Tapty 1985. Laskumine orgu”. Vormiline ja sisuline kokkukõla. See nii tavaline inimese mõte, et enne meid on kõik olnud huvitavam, parem ja suurem, oli mastaapselt nähtavaks tehtud. Isegi välja naerdud.

„Eneseabiõpik”. Armastus on kunst ja armastus on kaos, ütleb lavastus ja see, kuidas näitlejad seda mängivad, kaasahaarava vaimse ja füüsilise intensiivsusega, teeb sellest minu jaoks ehk tähtsaima Tiit Ojasoo viimase aja lavastustest. See on inimvõimete piiride kompamine. Ja kui temperatuur tõuseb väga kõrgeks, on vaikus seda mõjuvam. Kontrastid kõnelevad rohkem kui pidev keskmine — nagu elus. See teeb teatri kunstiks.

„Süütu”. Priit Põldma esitab oma lavastusega suure küsimuse: kas meid ümbritsevas maailmas oli eile ja on täna üldse võimalik puhtana elada, n-ö süütuks jääda…? Praeguses — ja mine tea, ehk maailmale läbi aegade omases — kurjuse võimutsemises on meil kõigil vaja endale see küsimus esitada, et headust kilbil hoida.

3. Muusika on mõjuvaim tunnete avardaja. Muusika loob mõtete mõistmise atmosfääri. Muusika on mõte:

Sander Roosimägi lavastuses „Süütu”. Tsiteerin lõiku enda kirjutatud arvustusest: „See, kuidas ta alustab karjetest ja laulab Juhan Viidingu luuletust „Ööliblikas”, olles ise nii Sander Roosimägi kui noormees, kes kujutab ette, et on malegeenius: „Ööliblikas, su tung on imeline./ Sealt (siit) pole tagasiteed./ Ööliblikas, su tund on imeline./ Siit (sealt) pole tagasiteed.//” … See on see, mis peaks minema eesti teatri ajalukku.

Siin saan vaid soovitada nii neile, kes lavastust „Tapty 1985. Laskumine orgu” on näinud, kui ka neile, kes pole: kuulake, kuidas näitlejad laulavad neid laule, mida kunagi nimetati folkmuusikaks, Priit Pedajase ja Tõnu Tepandi tehtud laule meie luuleklassika tekstidele Kulno Malva geniaalses kaasaegses seades. Seda, kuidas kunstiks saav kultuur elab üle aegade ja põlvkondade, on võimalik kuulata ka neil, kes teatrisse ei juhtu, sest on olemas vinüülplaat ja neid lugusid on võimalik leida ka internetikeskkondadest. Seda, kuidas mõte ajas liigub ega vanane. Tuleb uus põlvkond, leiab vana laulu ja laulab seda nagu uut. Laulab uueks.

See, kuidas Pääru Oja lavastuses „Vereliin” ühekäelise saja-aastase kitarristina helisid võlub, sest et ta teisiti ei saa, on veel üheks kinnituseks eespool öeldule.

4. Eredaim tegu, see, mis jääb: Tallinna Linnateatri kvartal on valmis ja avatud. Nii vanadele kui noortele. Taas see võlu, kuidas vana on ühendatud uuega. Kitsus ja avarus ühes pakendis, kõrvuti, koos.

7. Ehk see, et tulen ajast, kus ühel inimesel oli võimalik olla üsna sisuliselt kursis ja vaadata ära kõik, mis sõnateatris sündis. Tänapäeval ei ole see minu meelest enam võimalik, žanrid on omavahel põimunud ja uuslavastusi uskumatult palju.

Tahan kinnitada, et see „palju” on isegi mingis mõttes hea, saab valida. Mõni valib kergema repertuaari, läheb teatrisse selleks, et end argielust välja lülitada, ja tahab naerda. Mõni valib pisut raskema tee, vaatab tõsisemaid lavastusi, mis panevad pead murdma ja elu väärtuste üle edasi-tagasi mõtlema. Või isegi süvendavad nõutust, miks maailm on selline, nagu ta on. Ja mõlemal neist, nii kergemal kui tõsisemal, on oma osa. Mõlemal on eluõigus. Just tänu sellele, et olen muutunud valivamaks, võin ma kinnitada, et eesti teater on väga heas seisus. On palju otsingulist, mis lähtub vanast heast psühholoogilisest teatrist; on ekperimentaalsust ja on muidugi ka sõnavahtu. Aga keegi ei lähe lavale selleks, et halvasti mängida.

MEELIS OIDSALU:

1. Priit Põldma „Süütu”, Piret Jaaksi „Sisekliima”, Eero Epneri „Pantheon” ja „Leviaatan”.

2. „Pantheon”, „Klaaslaps”, „Süütu”.

3. Kanuti Gildi SAALi „Schema” kõik etendajad, aga eriti Anne Türnpu ja Netti Nüganen. Väga tugevatel etenduskunstnikel on eriomaselt intensiivne kohaloluenergia, mida muidu luterlikult kahkjas eesti teatri lavalise kohalolu koodeksis esineb harva. VAT Teatri lavastuse „Kolmekas ilma Simoneta” trupp (Richard Ester, Laurits Muru, Rasmus Vendel) — nii palju toorest poisilikku intensiivsust pole tükk aega laval näinud. Jörgen Liik ja Co Ekspeditsiooni „Leviaatanis” — punkpoeesia. Vaba Lava „Sisekliima” trupp (Henrik Kalmet, Riina Maidre, Elina Reinold, Kristjan Sarv) — tundus, et tegijatel on huvi, austust ja kaastunnet nende inimeste elu vastu, keda kohati samas karikeeriti. Huvitav ja intelligentne register oli leitud nii raske teema vahendamiseks.

4. Kultuuriministri otsus anda erateatrite komisjoni negatiivsest otsusest hoolimata võimalus Theatrumile ja elektronile jätkata. Heidy Purgalt nõudis mõnevõrra julgust tunnistada, et menetlus ei andnud kultuurivaldkonna eripärasid arvestades piisavalt tähenduslikku tulemust, ning siis seda tagantjärele korrigeerida. Erateatrite rahastuskonkurss on üsna värske protsess ja nagu kõik sellised, vajab seegi häälestamist, et erakorralistest toetustest ei saaks reegel. „Praegu menetleme tegevustoetusi nagu projektitoetusi,” kuulsin ühe telefonikõne ajal väidetavat. Peab seedima, aga miski selles probleemisedastuses kõnetas.

Järgmise aasta konkurss pole enam kaugel ja kultuuriministeeriumil tuleb senise korra uuendamisele minna lendstardist. Pole välistatud, et me ajapuudusel ka 2026. aastal seda praegust vildakat süsteemi käitame ja et tuleb kolmas, konkursiväline rahastusvoor (eelnevalt oli Piret Hartman 2023. aastal lisarahavooru teinud).

Sellistel erandotsustel on alati populismi maik juures, aga populistlikku kasu näiteks Piret Hartman oma kahe aasta tagusest otsusest lisaraha anda ei lõiganud. Juurde tuli tülikaid pöördumisi teistest kultuurivaldkondadest. Sarnane risk on nüüd ka Purgal.

Theatrumi ja elektroni fännibaas tegi kõvasti häält, neile sekundeeris veel kollektiive. Humoorika seigana oli Kinoteater ilma nende nõusolekuta lisatud erateatrite ühispöördumisele, mida nii Delfi kui Postimees levitasid, Delfi suisa Piikide-Kalmeti fotoga. Ei usu, et see raha „kisati välja”. Loen otsust nii, et keerukal ajal, mil ühiselu alused on kuidagi ebamääraselt ujuma hakanud, peame nõrgemaid hoidma. Eriti kui tegemist on taasiseseisvumise aega ulatuva elava kultuuripärandiga (Theatrum).

Riigi sihtasutuste rahavooge ei juhita täna heaperemehelikult, mitme sihtasutuse real on reservid, mis selle asemel et inflatsiooni käes sulada, võiksid olla teiste teatriloojate käsutuses. Sihtasutuste rahastusmudel tuleb teha dünaamilisemaks ja teadlikumaks sihtasutuse tuluvoost; nii on võimalik suunata raha erateatrite vooru, sest praegu on ses voorus ilmselgelt liiga vähe vahendeid. Samuti pole normaalne, et komisjoniliikmete maitseotsused, mis antud juhul olid ka lohakalt ja tendentslikult sõnastatud, määravad saja protsendi ulatuses teatri toetamise riigi poolt.

5. Eero Epneri essee sõnateatrist (või õigemini looteatrist) ajalehes Sirp 31. oktoobril. Epner nihutab fookuse „tekstipõhiselt psühholoogiliselt jutustavalt teatrilt” sõnale kui iseseisvale, mitmetähenduslikule, vahel ohtlikule, vahel maagilisele materjalile. Epneri essee pole järjekordne trafaretne postdramaatilise teatri fänni umbusaldusavaldus keelele või sõnale. Vastupidi — tema arutlus tõstab keele tähtsust laval veelgi.

6. Praegu on pandud komisjon hindama ühismõõdutuid asju. Tants, lasteteater, klassikaline sõnateater (Linnateater, Theatrum, Von Krahl, VAT) ja otsinguline kunstiline teater on kõik ühes voorus. Pärandteatrid võiksid olla eraldi tegevustoetuse peal seni, kuni neil on jaksu ja tahtmist oma asja teha ja kuni saalid on täis (Theatrumi täituvus on olnud peaaegu sada protsenti).
Otsingulise kunstiteatri puhul võib teha eraldi projektipõhise konkursi.

7. J. L. :´(

MADLI PESTI:

1. Olulise suundumusena dramaturgias toon esile Ukrainaga seotud dokumentaalprojektid: kaks Merle Karusoo lavastust „Ma jätsin Ukraina 2022” Südalinna teatris ning „Ma ei jätnud Ukrainat” (R.A.A.A.M. ja Rivne Akadeemiline Muusika- ja Draamateater). Esimeses kirjeldavad noored ukrainlased oma teekonda sõja ajal Ukrainast Eestisse, teises on laval rindel sõdinud veteranid. Siia komplekti lisan ka dokumentaalsel materjalil põhineva Marius Ivaškevičiuse näidendi „Jumalad” Südalinna teatris: haruldane projekt, kus sama näidendit esitavad nii eesti kui vene näitlejad.

Aastaid on eesti teatrit rikastanud Anu Lambi ja Riina Roose informatiivsed ja hästi komponeeritud lavakavad. Sel hooajal Riina Roose „Alguses oli laul” eesti kirjasõna viiesaja-aastasest loost ning Anu Lambi „Sõsarkond. Lavalugu kunstisaalis” õdedest Meidest, kunstnikest, kelle loomingust oli KUMUs suurejooneline näitus, mida lavalugu süvitsi täiendas.

Kaasaegsest välisdramaturgiast tõstan esile Marius Ivaškevičiuse mitmekihilise „Totalitaarse romaani”. Eesti autoritest kõnetas Johan Elmi ja Tartu Uue Teatri trupi sõnamänguline „Abrakadabra”; Eero Epneri alati terav ja vaimukas tekstiloome („Juulikuu lumi”, „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast”, „Leviaatan”) ning Piret Jaaksi põneva vormi ja olulise inimlik-poliitilise sisuga „Sisekliima”.

Lisaks, sain tänu Liis Varese ja Taavet Janseni dramaturgiale aru, miks ja mida võiks luua segareaalsuse vahenditega — „Inimeses hoitud II: Õietera su sees” (elektron.art).

2. Tervikuna tugev töö nii meeleliselt kui filosoofiliselt oli lavastaja Lauri Lag­le „Leviaatan” koos Laura Pählapuu kunstnikutöö, Jakob Juhkami heliloomingu ja kogu ülejäänud loometrupiga. Teiseks, mitmekülgseid performatiivseid vahendeid kasutanud ja üliolulise ühiskondliku sõnumiga Eesti Draamateatri ja Vaba Lava „Totalitaarne romaan” (lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik ja videokujundaja Epp Kubu, samuti kogu loometrupp). Kolmandaks,  Ringo Ramuli lavastatud, väga tugeva afektiivse mõjuga „Päevaraamat” Vanemuises (kunstnik Arthur Arula). Ankeedi „nõue” on esitada vaid kolm olulisimat lavastust: valikule peale vaadates selgub, et kõik kolm lavastust on väga tumeda, hoiatava sõnumiga ja astuvad vastu repressiivsetele olemisviisidele, aga on samas ka väga mängulised. Seega on sisulise sõnumiga võrdne kaal lavastuse tugeval performatiivsel mõjul.

Soovin esile tõsta veel mitmete lavastuste erilisi omadusi. Näiteks ruumi mõju Mart Kangro „Pantheonis”. Kangrot huvitabki, kuidas publik tunneb end tema loodud ruumis. Ja Kangro ruumides tahaks viibida kaua, see kogemus on lihtsalt nii kõikehõlmav. Ta avab Von Krahli teatri ruumid Telliskivis uudsest perspektiivist. Samas saalis välja tulnud „Jussikese 7 sõpra” tõstan esile aktuaalse sõnumi ja mängulisuse poolest (autoriteks-etendajateks Edgar Vunš, Herman Pihlak, Karl Birnbaum, Kristel Zimmer, Kristina Preimann, Markus Auling).

Lavakujundustest on meeldejäävad Kristjan Suitsu suurejoonelised tööd (näiteks „Solaris” Eesti Draamateatris, „Valgus maailma lõpust” Estonias); Eugen Tambergi tundlik ja meeleline kõrb („Araabia öö” Eesti Draamateatris); Ekspeditsiooni lavastuse „Eeter” detailne ja afektiivne kujundus Arthur Arulalt, helikujundus Raido Linkmannilt ja Lauri Lesta heliinstallatsioon; ruumi ja heli mõju lavastuses „Tapty 1985. Laskumine orgu”; põneva ruumikasutusega oli Salme kultuurikeskusest lahkumise performance „aktsioon. pika päeva rühm” (Tallinna Linnateater; autorid ja etendajad Hele Palumaa, Laurits Muru, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Simo Andre Kadastu).

Originaalse mõtte ja mängulise teostusega hiilgas „Romula ja Julia” — aasta visuaal- ja objektiteater.

3. Meeldejäävaim lavaline kohalolu — Mart Kangro „Keskealine tantsuajalugu”. Samuti Liisa Saaremäel ja Keithy Kuuspu performatiivses materjaliteatris „Millest on tehtud väikesed tüdrukud” (mõlemad Kanuti Gildi SAAL). Ning Edgar Vunš ja Maryn-Liis Rüütelmaa Von Krahli/elektroni lavastuses „Enigma”.

Meeldejäävad rollid loovad Endla „Nukumajas” Mart Avandi ja Liis Karpov (lavastaja Laura Jaanhold). Samuti Laurits Muru, Richard Ester, Rasmus Vendel lavastuses „Kolmekas ilma Simoneta” (lavastaja Leeni Linna, VAT Teater). Lavastuses „Eneseabiõpik” (lavastaja Tiit Ojasoo, Eesti Draamateater) näeb täitsa uut moodi näitlemist, eriti meeldejäävad olid Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Evelin Võigemast, aga võimas oli terve kõrgetasemeline trupp.

Veel meeldejäävaid rolle: Juhan Ulfsaki hiigelsuurt saali täitev võimas kohalolu Kristen Michalina lavastuses „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” (Von Krahli teater ja Delfi Meedia); Priit Loog „Juulikuu lumes” (lavastaja Juhan Ulfsak, Endla) — argise teatrikülastaja täpne kohalolu; Karol Kuntsel saarlaslikult eheda Albert Uustulndina „Tormide pojas” (lavastaja Tiit Palu, Kuressaare teater); Külli Teetamme imetlusväärsed sisemised muutumised lavastuses „Orgia” (lavastaja Sander Pukk, R.A.A.A.M.).

4. Lavavälise teatrimaailma kummalisim, aga ühiskonna temperatuuri kraadiv tegu oli meediamöll „Identiteedikabaree” ümber (EMTA lavakunstikooli lavastus Eesti Draamateatris aastavahetuse aegu, mille lühikest lõiku näitas ERR vana-aastaõhtu saates ning mis tekitas hämmastavat asjatundmatut meediakära).

5. Pean hooajal 2024/25 oluliseks sündmuseks, mis aitas kaasa teatri mõtestamisele, Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse ja Ajaloomuuseumi korraldatud rahvusvahelist konverentsi „Tantsiv keha. Moderntants aja pööristes”, mis toimus 10.–11. X 2024. See oli esimene mahukas 20. sajandi esimese poole tantsuajalugu käsitlenud konverents Eestis. Põnev ja mitmetahuline konverents kinnitas, kui oluline on tunda kultuurilugu ja kui palju kõnekat on sellest veel avastada.

7. Aasta kõige kurvem sündmus oli Jörgen Liigi lahkumine.

PILLE-RIIN PURJE:

1. Henrik Ibseni „Nukumaja” kaks lavastust, kõrvuti ja niivõrd erinevad — Hendrik Toompere Vanemuises, Laura Jaanhold Endlas. Huvitav on Endla repertuaar: Ingomar Vihmari lavastajavalikud, nagu Vahingu „Suvekool” ja ekstra vaimukas Koidula-mäng „M & M
ehk Kosjakased”; lugupidamist äratab Laura Jaanholdi lavastajateekonna aja- ja sõnumitundlikkus, „Nukumaja” kõrval Jari Juutineni „Julia, Julia” — läbimõeldud videokasutus ja Carita Vaikjärve aus roll (publikuhuvi oli kahjuks kasin, ometi mõjus see lavastus justkui „Rahamaa”-mündi teine külg) — ja laheda pilana Juhan Ulfsaki „Juulikuu lumi”. Ikka pakuvad huvi lavastaja Andres Noormetsa valikud ja otsingud, tema sõnumitruudus erinevate lavatekstide kaudu: Ugalas Ott Kiluski ja Noormetsa „Cosmopolitan” kui ergastav koostöö Valmiera teatriga ning Noah Haidle’i „Sünnipäevaküünlad”, liigutavalt hell perekonnasaaga; Rakvere teatris Samuel D. Hunteri „Vaal”, puudutav ja tasane.

2. „Leviaatan” — Lauri Lagle lavastus, Ekspeditsioon, totaalne ja kaasakiskuv absoluutselt kõigis komponentides; Uku Uusbergi „Nagu teile meeldib”, Linnateatri ansambli rõõmus musikaalne Shakespeare’i-mäng, etenduste vältel täiustuv; Priit Põldma „Süütu” (Madis Kõiv ja Sulev Keedus), Teater Nuutrum Tapa raudteejaamas, köitev õhustik tundlike rollidega, Grete Jürgensoni Elina ja hoidvad partnerid.

3. Lavastuse „Nagu teile meeldib” ansamblist tõstan esile Hele Palumaa — Rosalind ja Kaspar Velbergi — Orlando. „Totalitaarne romaan” Draamateatris — Tõnu Oja lavaelu Meistrina, vaikne, mõtlik, mõjuv kohalolu. „Nukumaja” Endlas — Liis Karpovi Nora, ühtaegu habras ja jõuline sündmusroll, nüansipeenes partnerluses ennekõike Märt Avandi Torvaldi, aga ka teiste osalistega; „Vaal” Rakvere teatris — Peeter Rästase Karl, vaikselt väärikas lavaelu. Linnateatri „Alguses oli laul” — kogu ansambel, aga eriliselt üllatas stiilne Egon Nuter. Südamesse puges ja isiklikke mäluseoseid äratas Andrus Kivirähki „Kõrvaltegelased”, Harriet Toomperele ja Liina Tennosaarele kingitud rollid. Põneva õhustikuga Kellerteatri „2:22” (Danny Robins — Sander Pukk), iseäranis Pääru Oja Sami saladusevägi. Raivo E. Tamm monolavastuses „Viimane metsavend”, Ruuben Lamburi saatuse vahendamine ja mõtestamine (dramaturg-lavastaja Arlet Palmiste, Piibe teater). Sümpaatne kogemus: Eduard Tee monolavastus „Fedot” (Linnutee loomemaja), sõjavastase sõnumiga muinasjutt täiskasvanutele, esitatud nukuteatri vahenditega — etenduse lõppedes kinkis näitleja igale vaatajale raamatu, Leonid Filatovi näidendi tekst paralleelselt Jaak Kännu eestikeelse tõlkega, tõeline lõimumine! Kummitama on jäänud Elar Vahteri isikupärane suvelavastus „Kippari unerohi” (Eduard Vilde, dramaturg Sven Karja, teater Epiloog).

5. Nende praktikute antud sisutihedad intervjuud, kes ei figureeri iga päev meedias. Hea näide on Rain Simmuli mõtted-mõtisklused tema 60. sünnipäeva aegu. Muidugi sõltub paljugi ka küsijast.

6. Ei näe põhjust subjektiivseid pingeridu juurde tekitada. Loodan südamest, et ei kao hea ja huvitav, puudutav ja eripalgeline teater.

7. Olen näinud (kõigest) 90 lavastust. Miskipärast muutun aina tõrksamaks üle(s)kiidetu suhtes; siis tahakski hoopis vaikselt varjus valmivat vaadelda…

HELEN PÄRK:

1. „Püha Jõe kättemaks” — EMTA lavakunstikooli XXXII lennu lavastajate ja näitlejate esimene diplomitöö, värske ja põnev lavalugu Aino Kallase samanimelise jutustuse ainetel.

„Tumeaine”  — Piret Jaaksi psühholoogiline põnevik, mis on täis ootamatusi ja süžeepöördeid. Silver Kaljula ja Natali Väli mõjuvad vastasseisu sattunud kaksikutena vägagi usutavalt.

„Ükskord Liibanonis” — päriselu juhtumile tuginev, närvesöövalt põnev lugu, mis tiksub kuklas veel mitu kuud pärast vaatamist. Võrratu tervik algusest lõpuni.

2. „Totalitaarne romaan” — sügava alltekstiga mõtlemapanev lugu, mis jäi oma tehniliste lahenduste ja rollivahetustega detailselt meelde. Sinna juurde kindlasti ka suurepärased näitlejatööd.

„Päevaraamat” — detailideni terviklik; keeruline on midagi esile tuua.

„Leviaatan” — detailideni terviklik, koreograafia pani vahepeal hinge kinni hoidma.

3. Tõnu Oja ja Pääru Oja — „Vereliin”; Rasmus Kaljujärv ja Germo Toonikus — „Paradiis”; Meelis Rämmeld ja Richard Ester — „Puusselööja ja pilviskäija”. Kõigi nende puhul on märksõnaks „detailideni täpne koostöö”.

4. Rahvusvaheline konverents „Dramaturgia — maastike kaardistamine”, mis toimus 7.–8. märtsil 2025 EMTAs. Lisaks samasse aega jääv „Dramaturgiraamatu” ilmumine.

5. Riina Oruaasa „Nüüdisteatri vaatamiskogemuse juhatus” (Hans-Thies Lehmanni „Postdramaatilise teatri” eestikeelse tõlke arvustus, Sirp, 24. I 2025). Eva-Liisa Linderi, Luule Epneri, Anneli Saro ja Andrei Liimetsa „Teater, mis püüdis maailma muuta” raamatust „Teater NO99: kokkuvõte”, Sirp 11. IV 2025. Luule Epneri „Postmodernism siirdeajastu Eesti teatris” — Philologia Estonica Tallinnensis 9, lk 15–36.

6. Raha jagamine on ohtlik teema. Ühel või teisel moel või mahus vajaksid kõik (väike)teatrid doteerimist. Pigem võiksid toetust saada need elujõulised väiketeatrid (erateatrid), kes siiani on pidanud tõestama, et nad saavad hakkama ka toetuseta. Riigipoolne dotatsioon annaks neile veidi aega hinge tõmmata ja mingite olmeliste asjade pärast vähem muretseda, mis omakorda annaks aega loominguga tegelemiseks.

7. Üha sagedamini teeb kurvaks teatripubliku käitumine — helendavad telefoniekraanid (sh sisselülitatud taskulambi funktsioon), valjuhäälsed vestlused, kommentaarid laval toimuva kohta või suisa reportaaž. Ja kui siis püüda korrarikkujaid korrale kutsuda, võib saada vägagi räige ja ebaviisaka sõimuvalingu osaliseks. Võib-olla peaks hakkama etenduse-eelsetesse kõllidesse lisama: „Palume etenduse ajal mitte rääkida, telefonides tšättida või mõnel muul põneval moel oma aega sisustada. Teie läheduses võivad istuda inimesed, kes on tegelikult tulnud teatrisse etendust vaatama.”

AARE RANDER:

1. Alustan aritmeetikaga. Kõigist teatrihooaja esietendusest olen näinud üksnes 23 protsenti, nii et mu kogemus on väga piiratud ja tervikülevaade puudulik. Säravamad hetked võib kokku võtta üldistusega: mitmekülgsus on lummav ja seda meie kultuurile vaja ongi.

2. Olulisemad lavastused tulid väga erinevatest valdkondadest ja see on rõõmustav:

„Tapty 1985. Laskumine orgu” — lõpuni viidud hea kontseptsioon, lavastuslikult ja tehniliselt hästi viimistletud.

„Alguses oli laul — suurepärane „kontsertlavastus”, mis oli ühtaegu nii meelelahutuslik kui ka hariv.

„Jumalad” — äärmiselt ajakohane, sügavale imbuv pikk nonstop, mis hoiab oma haardes algusest lõpuni, suurepärane ansamblimäng.

3. Pääru Oja — „Kullervo”, Peeter Tammearu ja Triinu Meriste — „Vana armastus” (1Teater), Ülle Kaljuste ja Hilje Murel — „Grace ja Glorie” (Noarootsi Teatrigaraaž).

4. Sügavaimad teod/elamused on intiimsed ega kuulu avalikustamisele. Eredaid hetki oli ja pingeritta ei taha neid asetada.

5. Jään siingi lavastustekeskseks, sest mainitav lavastus tekitas suure „sisedialoogi”. Marina Kesleri balleti „Sisalik” (Rahvusooper Estonia) erinevate koosseisude erinev lummus ja erinevad rõhuasetused. On äärmiselt põnev jälgida, kuidas lugu hakkab elama vägagi erinevalt ja kõnekalt. Kahju, et sõnateatri maailmas on võimalus vaadelda eri koosseise peaaegu välja surnud.

6. Soovin, et mitmekülgsus säiliks ja et meil oleks nii traditsioonilisemat kui eksperimentaalsemat teatrit. Otsingulisus kuulub nii või teisiti kunstiloomesse. Hea, kui tegijad oleksid ka ise valmis turutingimustega kohanema, see ei tähenda kunstilises tasemes allahindluse tegemist, vaid ka omapoolset hoolt ja vastutust. Äärmiselt eksperimentaalsed lavastused ei ole minu teema, sest eeldan, et kunstnikud on jõudnud oma otsingutega küpsuseni enne, kui seda mulle pakuvad. Maitse-eelistusi kõigutavad lavastused on rohkem kui teretulnud, aga soovin, et pakutav oleks viimistletud, mitte et visatakse seedimiseks tooraine (restoraniski ootad rooga, mitte tooraineid). Nimesid ei saa nimetada, sest täiesti vaba kunsti ei ole olemas ja rahastuskomisjonid ongi loodud otsuseid tegema. Kõigile ei jagu niikuinii ja sellega tuleb ka arvestada, märterlus ja süüdistamine/sildistamine ei ole hea komme.

7. Eelmine vastus kandub üle siia. Tulevik on tume ja meist keegi pole suunamudija. Anname endast parima.

LIIS SELJAMAA:

1. Kuna nägin eelmisel hooajal vaid umbes 40 uuslavastust, ei ole pilt kaugeltki ülevaatlik. Eriti muusika- ja tantsuteatrit on minu valikus vähevõitu. Aga põnevamast dramaturgiast rääkides tõstaksin esile järgmised lavastused: „Leviaatan”, „Tapty 1985”, identiteedikabaree „Drag show vol 4”, „Araabia öö”, „Alguses oli laul”, „Krum”, „Süütu”, „Romula ja Julia”, „Vahtra hääl ja üllas kuu”.

2. „Tapty 1985” oli tervikuna kõigist uuslavastustest (ja võib-olla kõigist mängitavatest lavastustest üldse) niivõrd erinev, et seda on ülejäänutega isegi raske võrrelda. Suurvorm, mille puhul ma ei imestaks, kui truppi kevadel muusikalavastuste kategoorias auhinnaga meeles peetakse. Hoolikat läbimõtlemist nõudev lavastus, mille liimiks on muusika. Kriitikud on peamiselt ette heitnud, et „see ei olnud ju üldse nii” ja et ühes „pildis” kippus tegevus natuke seisma jääma. Aga eesmärk ei olnudki esitada ajaloolist tõde.

„Leviaatan” meeldis minu teada kõigile vaatajatele, isegi neile, kes ei saanud laval toimuvast mitte tuhkagi aru. Aga isegi kui ei saanud, oli nähtu esteetiliselt nauditav. Juba lavakujundus ise andis tõlgendamiseks nii palju võimalusi, lisaks põimus mitu lugu, millel omakorda olid alltekstid jne. Põnev ja fantaasiat ergutav vaatamine. Jörgen Liik oli laval nähtus omaette ja tema ebaõiglaselt varane lahkumine on väga-väga kurb.

„Totalitaarne romaan” on praegu Eesti Draamateatris mängitavatest ilmselt üks olulisemaid kaasaegseid tükke. Marius Ivaškevičiuse nimi peaks meie teatrisõbrale tuttav olema ja tema teatrikeel on selline, millest siinne publik hästi aru saab, vähemalt selles osas, mis puudutab meie ühist, nõukogude minevikku. Hendrik Toompere jr on lavastajana leidnud järjekordse hiti, mis ühest küljest tuletab meelde totalitaarse režiimi alandusi, teisalt osutab võimu haardesse jäänud kunstniku traagikale. Ma ei tea, kas kaamerad on näitekirjanikul juba teksti sisse kirjutatud, aga laval need igatahes niimoodi mõjuvad. Laval on ainult kuus näitlejat, aga kõik mängivad mitme eest. Eriti meeldejääva rolli teevad (teatripreemia vääriline) Taavi Teplenkov ja igas rollis suurepärane Ester Kuntu.

3. „Vahtra hääle ja ülla kuu” trupp tantsis ennast kõigi vaatajate südamesse. Lihtsalt suurepärane näide sellest, kuidas tantsukeeles lugu jutustada. Kuigi laval olid veel muusikud ja isegi Jutustaja, oli tähelepanu just tantsijatel.

„Süütu” peategelast kehastanud Grete Jürgenson tegi ilmselt auhinnaväärilise rolli. Kogu lavastus muidugi kruvib pinget, aga Jürgenson on kogu aeg nii valvas, et sunnib lausa mõtlema, kuidas ta pärast etendust üldse uinuda suudab.

„Romula ja Julia” idee oli niivõrd omapärane, et pälvis tähelepanu isegi originaalnäidendi sünnimaal. Kinoteatri rahvale tuleb tõesti au anda — panna kopa- ja bussijuhid kitsal maa-alal niimoodi manööverdama, et sellest saab teater, pole ilmselt lihtne. Eraldi tuleb neid kiita selle eest, et nad tõid teatrit vaatama suure hulga säravate silmadega poisse, kelle huvi teatri vastu jääb loodetavasti püsima ka siis, kui nad saavad aru, et enamasti ekskavaatorid näidendeis siiski kaasa ei löö.

4. Lavavälises maailmas on viimase aasta jooksul räägitud väga palju teatrist ja rahast. Raha on vähe, kõigile ei jagu ja ettevaatlikult kõlas mitmest suust mõte, et las saavad siis vähemad, aga hea asja eest. See kehtib nii palkade maksmise kui ooperimaja ehituse puhul.

Näitlejad olid kultuurielu rahastamise teemal kõige häälekamad, nende meeleavaldusel kantud plakatid ringlesid veel kuid hiljem eri teatrimajades. Pole oluline, kas oleme nende sõnumiga nõus või mitte, aga keegi ei tohiks öelda, et ta mitte ühestki teatriga seotud teemast viimase aasta jooksul kuulnudki pole.

5. Ei pea ennast selle hindamiseks piisavalt pädevaks.

6. Valikut teha on peaaegu võimatu, otsustasin nimetada lavastajad, kelle töö on mind viimastel hooaegadel enim köitnud: Elmo Nüganen, Ivar Põllu, Hendrik Toompere jr, Lembit Peterson, Priit Põldma.

7. Eestis tehakse endiselt palju väga head teatrit. Arvestades kitsaid olusid, tuleb tunda heameelt selle üle, et publik endiselt teatrit armastab ja pileteid ostab. Möödunud sügisel lisandunud Akadeemiline Teater tegi ilusa ja tugeva alguse, loodan, et neil jätkub hoogu pikemaks jooksuks. Meil tehakse teatrit julgelt igale maitsele ja on harrastajate truppe, kes mängivad proffidega samal tasemel.

HEILI SIBRITS:

1. Kõik jätkub, mis iseenesest on hea, sest ajad on keerulised. Teatrihuvilistel on raha vähem, aga valik on endiselt kirju — teatrit tehakse igale maitsele. Küsimusele, kas meil on teatrit liiga palju, ei saa üheselt vastata, sest demokraatlikus riigis ei saa kedagi takistada teatrit tegemast. Suurem küsimus on hoopis see, kas kultuurkapital ei võiks toetada mitte ainult esietendusi, vaid ka õnnestunud lavastuste uuesti lavale toomist.

Kokkuvõttes võib öelda, et need tegijad, kes on olnud tähelepanuväärsed, on endiselt esil; teatrit tervikuna on palju, tipptöid pigem vähe, kuid see kõik on ootuspärane ega vähenda teatri põnevat edenemist.

Vaadeldav periood on jätkuvalt Tallinna Linnateatri eneseleidmise ja kolimise eelne aeg; Eesti Draamateatri edu jätkub, väiketeatrid rabelevad, et nina vee peal püsiks, maakonnateatrid vajuvad tasapisi pildilt. Omandivorm või mängupaik ei määra siiski sageli, kas lavastus õnnestub või mitte.

2. ja 3. Ma ei saa kolmega piirduda, sest see oleks ebaaus — see siin pole paremusjärjekord. Sean tähelepanuväärsed tööd ritta esietenduste järgi:

„Totalitaarne romaan”. Tugev ja vajalik lavastus, mis jutustas totalitarismi mõjust mälule mänguliselt, aga sügava sisuga. Hendrik Toompere jr lavastus põimis liiva, kaamera ja postkaartide poeetilise visuaali terava poliitilise sõnumiga ning näitlejad — eriti Gert Raudsep, Kristo Viiding, Taavi Teplenkov, Ester Kuntu ja Tõnu Oja — kandsid lugu sellise jõuga, et kogu kolme ja poole tunnine õhtu oli pingestatud ja haarav. Lavastus tuletas korraga meelde nii Nõukogude terrorit kui ka praeguste diktatuuride mõju ning pani mõtlema, kui habras on mälu ja vabadus. Selliseid suurema teatri ja väiketeatri koostöid võiks olla rohkem.

„Jussikese 7 sõpra”. Pöörane ja vaimukas lavastus, mis naerutas vabastavalt ning peegeldas tabavalt töökultuse absurdsust ja puhkuse vajalikkust. Tükke, kus saab päriselt naerda, sünnib harva, seepärast on see lavastus tähelepanuväärne, nagu ka see, et Von Krahl on saanud uue hingamise. Von Krahli tugevus ongi see, et ta julgeb uueneda ja otsida. Seal on taas põnev aeg, kõik viimasel kahel aastal esietendunud tööd on põnevad ja vääriksid siin äramärkimist, ka nn vana bändi lavastused, nagu näiteks „Pantheon” või hoopis teistsugune „Reformierakonna missa”, mis lavastusena polnud küll kuigi suur õnnestumine, ent teo poolest sündmus.

„Leviaatan”. Visuaalselt võimas ja mõttelt terav lavastus, kus Lagle mänguline kujundikeel ja Krulli kvartali jõuline ruum näitasid, kui väikseks jääb inimene ideede, kättemaksu ja muutuse jõudude vahel. Näitlejate täpne, energiline ansambel — Vaarik, Liik, Koldits, Sundja, Roosimägi — hoidis tervikut hüpnotiseerivalt pinges, muusika sündis nende endi käte all ning mitmekihiline maailm segas „Moby Dicki”, „Kirsiaeda” ja Joona lugu nii sügavuti, et alles lõpus sai selgeks, et me kõik olimegi vaala kõhus. Tõeline elamus, mis tõestas, et Lagle teekond on toonud ta tagasi teatri juurde, mis kõnetab korraga nii mõistust kui närve.

„Valgus maailma lõpust” mõjub eelkõige Alisson Kruusmaa erakordse muusika tõttu — tema mitmekesine, isikupärane ja lummav helimaailm kannab kogu lavastust, millele Jevgeni Gribi poeetiline visuaal ja tantsuline energia loovad tugeva ja toetava raami. On lausa kuritegelik, et lavastus on saanud nii vähe mängukordi.

Identiteedikabaree „Drag show vol 4”. See oli terav ja äge show, kus andekad noored said luua rolle, mida neil tavateatris tõenäoliselt kunagi mängida ei lasta. Just seetõttu oli see haruldane ja erialasid avardav kogemus ning nad kasutasid selle võimaluse täielikult ära: kostüüm, grimm, liikumine ja ideed olid professionaalsed. Lavastus oli tugev, terviklik ja haarav. Et see kõik toimus Eesti Draamateatris, väärib eraldi esiletõstmist.

„Ükskord Liibanonis”. Tempokas ja nauditavalt seikluslik põnevik, mis mõjus nagu Netflixi sari teatrilaval — kvaliteetselt mängitud, visuaalselt nutikas ja algusest lõpuni köitev. Ekraanidega harjunud publikule pakutakse meelelahutuslikku, aga tõsielu sündmustel põhinevat, sügava poliitilise tähendusega teatrit — see on uus maamärk eesti teatris, mis pakkus tugevat elamust ja samas ka mõtteainet.

„Uus tüdruk”. Ugala lahe kodukootud „punkmuusikal”, kus väikelinna ummikud, Epliku muusika, iroonia ja ootamatud pöörded lõid värske vaate Eesti elule. Suurte lugude kõrval on alati vaja ka neid väikseid, just Eesti endi lugusid. Isegi kui need on natuke tobedad, seda armsamad nad on (mõelgem kas või Kivirähki loodud tegelastele nii raamatutes kui teatrilaval).

„Erivajalik”. Soe ja aus dokumentaallavastus, mis tõi lavale puudega laste perede päris lood ning näitas armastust, hoolimist ja inimlikku tugevust nii selgelt, et see puudutas ja andis usku inimestesse. Märkimisväärne oli ka see, et Theatrum jätkas siin oma olulist suunda tegelda peresuhete ja lapse-vanema sideme eri aspektidega, mis on nende loomingu korduv ja väärtuslik joon.

„Sisalik”. Visuaalselt lummav ja muusikaliselt võimas balletilavastus, kus Kesleri lavastus, Sumera–Lille sümfooniline helimaailm ja suurepärased tantsijad lõid selge, emotsionaalse ja haarava terviku. Taas on probleemiks see, et mängukordi on kavas väga vähe.

„Eneseabiõpik” on lavastus, mis lõi tugeva kontrasti: esimeses vaatuses kandsid vaba liikumine, kehakeele avatus ja mänguline energia publikut ühise sooja peo illusiooni poole, kuid teises vaatuses asendus see jäiga, pingestatud ja rütmiliselt korduva liikumisega, mis peegeldas üksindust ja emotsionaalset murdumist. Visuaalselt rõhus Ojasoo suurtele tühjadele väljakutele, teravatele valguslahendustele ja otse publikule suunatud kompositsioonidele, mis tekitasid kõledat distantsi; muusikalises plaanis lõid valitud eestikeelsed palad tugeva emotsionaalse seotuse. Just see liikumise, visuaali ja muusika vastandumine lõi rahutuks tegeva, vastuolulise ja tugevalt mõjuva teatri.

„Ma jätsin Ukraina 2022”. Laval olid sõja eest põgenenud noored, nende päris elulood ja valikud, Karusoo ei andnud hinnanguid. Teater, mis polegi teater, vaid elu. Vene teatri muutumist ja avanemist on kaua oodatud, seepärast tõstan vaadeldavast perioodist esile nii Merle Karusoo „Ma jätsin Ukraina” kui ka Elmo Nüganeni ja Marius Ivaškevičiuse „Jumalad”. Ukrainas toimuva mõtestamisega teatrilaval on seni tegelnud peamiselt Vaba Lava, aga üks ei välista teist ja kindlasti pole meil teatris nende teemade üleküllust.

„Tapty 1985. Laskumine orgu”. Üks aasta lavastusi, kui mitte see kõige kõigem. See lavastus sai oma tõelise jõu just tulevase SÜKU pärnade all — linnaruumis, mis sulas nii loomulikult kokku loo mitmekihiliste ajajoontega, et tekkis tunne, nagu oleksid aasta 1985 ja tänane päev sõna otseses mõttes kõrvuti. Publiku liikumine tribüünide vahel, paralleelselt kulgevad lood ja näitlejate ühtne füüsiline liikumine avasid nii toonase kui praeguse Eesti kriisid, näidates, kuidas ajad vahetuvad, aga küsimused — kes me oleme ja kuhu läheme — jäävad samaks. Just see mängulise vormi ja sügava sisemise tõsiduse põrkumine lõi mõjuva kogemuse: kuskil keegi armastab, kuskil keegi kannatab, linn elab oma elu edasi ja meie püüame selles rütmis aru saada, kuhu meie enda rada edasi kulgeb.

„Romula ja Julia”. Kinoteatri hullus ja julgus katsetada uusi vorme on see, mille pärast ma nad siia nimekirja lisan. Pealegi oli nende Shakespeare ootamatult äge, mitte lihtsalt suurte poiste liivakastimäng, vaid sügava sisuga uhke vaatemäng, mis avas nii inimese kontrolli-illusiooni kui ka tuleviku tehnomaailma ja pani masinad „tantsima”. Eestlaste autojumaldamise aega vägagi sobiv lahendus — asendada inimesed autodega.

4. See pole eredaim, aga kahtlemata suurima mõjuga. Jörgen Liigi ootamatu surm oli eesti teatrile ja tema publikule valus ja šokeeriv kaotus. Ta oli oma põlvkonna silmapaistvamaid näitlejaid — erakordselt intensiivne, julge ja orgaaniline, andes igas rollis endast kõik. Liik suutis laval luua hetki, mis jäid mällu: metsik energia, lapsemeelne siirus ja kompromissitu kohalolu tegid temast näitleja, kelle poole vaataja pilk alati pöördus. Ta ei otsinud tähelepanu, vaid teenis alati lavastust ja truppi, kuid just see tagasihoidlikkus rõhutas tema haruldast annet. Tema viimane töö, Lagle „Leviaatan”, näitas veel kord, kui täpne ja võimas ta oli. Tema lavapartnerlus Marika Vaarikuga oli eriline — kahe loova jõu sädelev kohtumine. Jörgen Liigi kaotus jätab eesti teatrisse tühimiku, mida ei ole võimalik täita. Jörgen Liigi lahkumine ei tähenda ainult seda, et tema näitlejatee jäi poolikuks, see puudutas väga paljusid teatritegijaid. Noore inimese surm jätab alati jälje. Kaastunne kõigile.

Elmo Nüganeni ülestunnistus, et tal tuleb vähiga võidelda, on aidanud paljusid, kes sama teed käivad. Aga ma ei maini tema nime mitte haiguse tõttu, vaid 24. veebruari kontsertlavastuse õnnestumise tõttu. 2025. aasta 24. veebruari lavastus oli rokkiv ja äge, positiivne, sellist kava oli kaua oodatud.

5. Anneli Saro ettevõtmisel ilmus teatrit NO99 kokku võttev raamat. See on teatriteadlaste püüd analüüsida ja kaardistada NO99 rolli, vaadata, mida tähendas NO99 toona ja mida ta tähendab täna, milline on nende jälg. Väga vajalik raamat ja loodan, et see ei jää viimaseks. Samuti peaks ja võiks ilmuda selliseid raamatuid teistest eesti teatritegijatest, rühmitustest, ansamblitest, loojatest, teatritest. Online’i-ajastul kaob rohkem, kui oskame arvata, mistõttu on kokku kogutud, mõtestatud ja trükitud ajalool, olgu see kas või ainult pool aastat vana, suur väärtus.

6. ja 7. Ma ei soovi teha sellist nimekirja, sest see tuleks liiga pikk. Aga teatrite rahastamise läbipaistvuse, selguse ning poliitilise ja ühiskondliku kokkuleppe puudumine on praegu kindlasti suur probleem. See, mis alustel ja millistelt eelarveridadelt Tallinna Linnateater raha saab, tuleb riigil ja Tallinnal kiiresti üle vaadata. Praegune olukord — riik ja linn ehitavad teatrile uhked saalid, kuid etendustegevuseks või trupi ülalpidamiseks raha ei anta — on rohkem kui absurdne.

Et minister leidis sahtlist raha Theatrumi (mis samuti on riigi ja linna toel saanud hiljuti renoveeritud ruumid, nagu VAT Teater saab peagi Rahvusraamatukogus) ja elektron.arti päästmiseks, ei lahenda probleemi. Kui süsteemi ei muudeta, kordub sama edaspidi. Kultuuri häält on vaja palju selgemalt kuulda. Tarvis on teada, kuidas selles valdkonnas päriselt mõeldakse ja millised on tegelikud probleemid. Seetõttu pean õigeks, et üha rohkem kultuuriinimesi ütleks valju ja selge häälega, et nii enam edasi töötada ei saa, ja annaks teada, kuidas nemad näevad võimalust olukorda muuta.

Teatrite rahastamise küsimus on praegu küll fookuses, kuid tegelikult „põlevad majad” igal pool — kriis kultuurivaldkonnas on väga suur. Üha rohkem mõistetakse, et häid aegu ei tule niipea, kuid kuidas edasi minna, seda ei tea keegi. Nii nagu parteidel on oma nägemus tervishoiust, automaksust või riigikaitsest, nii peab neil olema ka selge visioon kultuuri rahastamisest. Üksnes loosung „hoiame–toetame–püüame” enam ei toimi. Valikuid saab teha vaid siis, kui teatakse, millised valikud üldse olemas on.

Kui mõni aastaid riigilt tegevustoetust saanud institutsioon mingil põhjusel enam rahastuskriteeriume ei täida, peaks rahastuse lõpetamisele alati eelnema mõistlik dialoog ja üleminekuaeg. Selline otsus peab olema selgelt argumenteeritud, see ei tohi olla ainult poliitiline, tuleb kaasata eksperte. Aga ainult ekspertkomisjon ei saa ka seda vastutust endale võtta, sest muidu juhtubki nii, et maja ehitamiseks leitakse ühelt riigieelarvelt raha, aga kui saal on avatud, siis selgub, et sisu jaoks enam raha pole või on seda kolmandiku võrra vähem, kui vaja.

ENN SIIMER:

1. „Tapty 1985. Laskumine orgu”. Selle lavastuse juures tuleb eraldi märkida väljapaistvat ja uudset tehnilist teostust ning kontekstitäpselt kasutatud laule. Etenduskunsti poole pealt tooksin esile Karl Saksa „Schema” (elektron.art ja Kanuti Gildi SAAL) ja Sveta Grigorjeva „Gargantua” VAT Teatris. Põnev dramaturgiline materjal, mis võimaldanuks elamuslikumat ja tänapäevasemat lahendust: Hanoh Levini „Krum” Tallinna Linnateatris (lavastaja Marta Aliide Jakovski) ja Arthur Milleri „Salemi nõiad” Endlas (lavastajad Katrin Pärn ja Janek Savolainen). Professionaalselt lahendatud dramaturgiline materjal: Jaan Krossi „Wikmani poisid” Temufis (lavastaja Peep Maasik, dramaturg Kaisa-Kadi Pilt, helilooja Martin Aulis) ning Abi Morgani „Pikse jäljed” Ugalas (lavastaja Karl Koppelmaa).

2. „Tapty 1985. Laskumine orgu”; „Richard III” Vanemuises (lavaversiooni autorid Mati Unt, Tanel Jonas ja Kerttu Piliste, lavastaja Tanel Jonas); Noah Haide „Sünnipäevaküünlad” Ugalas, lavastaja Andres Noormets.

3. Klaudia Tiitsmaa ja Aarne Soro — „Sünnipäevaküünlad”; Ken Rüütel — „Richard III”; Ott Sepp ja Maarja Mõts — „Kondas ja maasikasööjad”; Liis Karpov ja Meelis Rämmeld — „Nukumaja” Endlas; Janek Vadi — „Pikse jäljed”; Jaune Kimmel— „Klaaslaps”; Jaan Rekkor — „Suvekool”.

4. „Tapty 1985. Laskumine orgu”.

Kristjan Suitsu arvukad lavakujundused.

Temufi loomine, kes sai oma ainulaadse kammerliku teatrisaali möödunud aastal. Suures teatrite rahastamise diskussiooni tuhinas on seda kollektiivi nimetatud ekslikult traditsiooniliseks teatriks. Seda ei ole ta mitte! Koosseisus on vaid üks ja seegi mitmel rindel tegutsev näitleja. Oma saali said nad alles nüüd, kuid produktsioonifirmana on nad tegutsenud juba kümmekond aastat, noppides aastate vältel mitmeid teatriauhindade nominatsioone. Oluline on aga see, et majandusliku sõltumatuse nimel tegeldakse tellimustöödega, valmistatakse videoklippe ja jäädvustatakse sündmusi, laenutatakse teatri- ja muud inventari, tegutseb lastestuudio. Ja samas kasutatakse ka Ugala professionaalset abipersonali. Temufi kui uut tüüpi teatri olulisus ilmneb just nüüd, mil esiplaanile on tõusnud teatrite rahastamise vastuolud. Nagu kõigil teatritel, on ka neil rohkem ja vähem õnnestunud lavastusi. Ainuüksi see, et ilma riigipoolse dotatsioonita on nad suutnud tänaseni (silmanähtavalt edukalt) endale nime teha, ja seda sellises suures ja mitme saaliga teatrilinnas nagu Viljandi, kus näib ilmvõimatu Ugalale konkurentsi pakkuda. See näitab perspektiivi.

6. Ajaks kui see ankeet ilmub, on järgmise aasta riigipoolse toetuse probleemid ilmselt lahenenud. Kindlasti on meil kõigil oma lemmikud, siin saan öelda, et usaldan erialainimestest koosnevat komisjoni, kus kindlasti leitakse õiglane lahendus.

7. Teatrite ja lavastuste suur arv, samas ka publiku vaibumatu huvi teatri vastu vaatamata järsult tõusnud piletihinnale tekitab praeguses majanduslikus olukorras kindlasti suuri pingeid. Loodan, et nii riigikogul kui ka valitsusel jätkub tasakaalukust ja tarkust teha otsuseid, mis ei süvenda linna ja maapiirkondade vahelisi vastuolusid.

BORIS TUCH:

1. Esiletõstmist väärivad kaks näidet publitsistlikest teostest, kus sotsiaalne sõnum ei kahandanud kunstilist väärtust, vaid see hoopis tugevnes tänu silmapaistvale kunstilisele väljendusviisile. Need olid „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” ja „Sisekliima”. Samuti „Totalitaarne romaan” oma tänapäevase teema, lavakeele ja tugevate näitlejatöödega, eriti Taavi Teplenkovilt ja Gert Raudsepalt. Huvitav oli ka Linnateatri soov enne kolimist oma vana/uus maja „sisustada” nn vana hea teatriga: barokkstiilis Shakespeare’i „Nagu teile meeldib” ja prantsuse klassitsismi maneeris Molière’i „Õpetatud naised”.

2. Mulle meeldivad üldiselt suurejoonelised lavastused, kus klassikalist teksti interpreteeritakse kaasaegses teatrikeeles ja nutikalt, ilma pealetükkiva „ajakohastamiseta”, sidudes laval toimuvat tänapäevaga: Ekspeditsiooni „Leviaatan”, VAT teatri „Kullervo” ja Vanemuise „Richard III”. Olen korduvalt külastanud Gdański Shakespeare’i festivali ja usun, et viimane oleks seal kindlasti menukas.

6. Väga keeruline ja eetiliselt natukene küsitav. Miks ainult viis? Riik peab niikuinii doteerima riigiteatreid, st õigem on pakkuda just eraalustel tegutsevaid teatreid, nagu Theatrum, VAT, Ekspeditsioon jt. Samuti kaks venekeelset teatrit: Kiseljus ja Punkt Creative Space, mida juhib Artjom Garejev, kes on lavastajapreemia laureaat, kuid kes enam ei saa lavastada Südalinna teatris.

7. Ja nüüd kurb teema. Mind paneb väga muretsema see, mis toimub endises Vene teatris. Väga heade näitlejate vallandamine, kellega kunstiline juht Petrenko „ühist keelt ei leidnud”. Need näitlejad on töötanud teatris aastaid: Larissa Savankova 36 aastat, Aleksandr Ivaškevitš umbes 40 aastat, kaua ja edukalt olid töötanud teisedki vallandatud. Petrenko annab peamiselt hooplevaid intervjuusid, kuid tema lavastused („Väga palju päikest” ja „Isad ja pojad”) on parimal juhul keskpärased. Lisaks sellele ei vasta tema tegevus Eesti teatrielu headele tavadele. Asi pole isegi selles, et inimesi vallandati (teatri rahastamise vähenemise ettekäändel), vaid selles, kuidas seda tehti — nende suhtes lugupidamatult. Võrdluseks: Eesti Draamateater tähistas suurepäraselt Harriet Toompere ja Liina Tennosaare juubelit, tellides spetsiaalselt neile näidendi Andrus Kivirähkilt, aga Südalinna teater nagu ei märganudki Savankova juubelit — ja õnnitluse asemel vallandas ta. Eelmisel hooajal olid head lavastused „Dubrovski” ja „Cabiria”, aga need lavastas Riia Vene teatrist kutsutud Sergei Golomazov. Imeline lavastus lastele oli „Põhja konn”, mille tegi teatri näitleja Daniil Zandberg. Hooaja lõpetas Elmo Nüganeni väga võimas „Jumalad”, aga Petrenkol pole sellega mingit pistmist. Lisaks sellele ei suutnud teater piisavalt reklaamida „Jumalate” venekeelset varianti, mille tulemusel jäi venekeelsele publikule mulje, et see väga tugev ja traagiline teos on „venevastane”, kuigi see pole sugugi nii. See on sõjavastane, Putini vastane, aga odavat propagandat selles pole. Petrenko tegevuse ainus pluss on selles, et andekad inimesed, kellel ta ei lase hingata, on juba loonud kaks venekeelset erateatrit, ja võib-olla tekib selliseid teatreid veel, kuigi rahaliselt on see problemaatiline.

VALNER VALME:

1. Ütlen kohe ära, et mina ei saa säravaid üldistusi teha, kuna nimetatud perioodil käisin uuslavastusi vaatamas ainult Von Krahlis, Ekspeditsioonis ja Kanuti Gildi SAALis. Sekka üks Ugala ja üks Endla lavastus — Endlaski lavastaja Von Krahlist, Juhan Ulfsak. Ehk kui elu on tihe ja vaja vahepeal maal elada ja linnas trennis käia ja sihtida ka Röövel Ööbiku kontserti või andergraundset elektroonilise muusika festivali, siis mõnda majja, kus ka teatrit tehakse, jõuan ikka, aga laia profiiliga teatriinimeseks ma end enam ammu ei pea ega ole kunagi pidanudki. Samuti ei viitsi ma ajaga kaasa joosta, las aeg jookseb minuga.  Paari „tükki” mõnes suuremas teatrimajas olen siiski veel vaadanud, aga palju hiljem kui enamik inimesi, samas kui eksperimentaalmajades käin pigem kohe ära.

2. Aga see ongi mõlemal juhul minu kui kultuurihuvilise kultuurikriitiku ja kultuurihuvilise eraisiku  rangelt vaba valik ja selle kesise, aga igal juhul valiku põhjal julgen esile tuua Lauri Lagle lavastatud „Leviaatani” Ekspeditsioonis, samuti Von Krahli rühmatöö „Jussikese 7 sõpra” ning Von Krahli ja Kanuti Gildi SAALi ühistööna valminud Mart Kangro lavastuse „Pantheon”. Neist „Leviaatan” on kogemus, mis pani ka minusuguse vana sentimentaalse küüniku õhku ahmima ja samas ajas pisarateni naerma, kuigi puudutab ka meie turbulentseid aegu ja küünib kunstilise terviku mõttes nii pimedasse maa põhja kui ka taevalikesse kõrgustesse, rääkimata ookeanide sügavusest ja avarusest. Vaatad ja oled ise suurem, samas väiksem. „Jussikese 7 sõpra” näitas, et Von Krahl vibreerib endiselt peenelt ja no-bullshit-suhtumine pole surnud ega suregi. „Pantheon” puges hinge. Lõikab inimputuka keskelt pooleks ja õmbleb kokku tagasi, traagelniidid jäävad kenasti näha.

3. Jörgen Liik „Leviaatanis” tegi midagi, mida polnudki võimalik asendada, teiseks või uuesti luua. Kordumatu talendi mänglev kergus ja raskus korraga. Kaduvas kunstis nagu teater ja kaduvas elus nagu teater jääd sa alati alles, Jörgen! Kaie Mihkelson järjest Von Krahli („Pantheon”) ja Ekspeditsiooni (Ringo Ramuli „Eeter”) laval näitas, et elu on midagi enamat kui üksikute argisündmuste jada, sest seda hoiab koos ikkagi mört, mingi möks, mille nimi on „tunnetuse jõud”. Või „abstraktsioonide stiihia”. Priit Loog on Juhan Ulfsaki „Juulikuu lumes” pööraselt naljakas.

4. Meeldib, et noor trupp võttis üle Von Krahli, muidugi Juhan Ulfsaki kunstilisel juhtimisel. Ja see trupp mitte ainult ei näitle, vaid ka teeb kõike, mida vaja teha, kui huvi on. Toon siis ära ka nimed, kui ehk mõnel pole veel kinnistunud: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Herman Pihlak, Kristiina Preimann, Liisa Saaremäel, Edgar Vunš, Kristel Zimmer. Ja veel paljud on selles kambas. Majas on vaim olemas, nagu vanasti Rataskaevus. Uus, aga sama. Hea tõestus sellele on lisaks paarile juba nimetatud lavastusele näiteks „Monoliit Estonia” või Riste Sofie Kääri ja Elo Valneri „Nälg”, kus mainitud trupp ei osale, aga nende vaim osaleb.

5. Mõtestada on ikka vaja, aga tüütud on juba 20 aastat kestnud katsed defineerida etenduskunsti. Juba see katse ise sisaldab etenduskunsti(de) eristamist teatrist. Nagu teater oleks mingi kitsas sõnadraama, filosofeerides ümber samovari tammumine (parafraseerides Juhan Ulfsakit), aga etenduskunstid midagi määratlematut, mida tuleb määratleda — ikka veel. Nagu Kanuti Gildi Saali juht Priit Raud ütles: tema arvates ei eksisteeri etenduskunsti; ka Kanuti Gildi SAALi seinte vahel tehtav kunst on teater. „Ammu ei tehta seal midagi täiesti teistsugust kui Eesti Draamateatris või Tallinna Linnateatris,” selgitas Raud. (See on ühest Sirbi loost, Anneli Saro ja Karin Alliku „Vahefiniš etenduskunsti mõistemaratonil”.)

6. Von Krahli teater, Ekspeditsioon, Kanuti Gildi SAAL, Tartu Uus Teater, Draamateater. Kindlasti palju raha neile kõigile. Ilma esimese neljata ma ei käiks vist üldse enam teatris. Lihtsalt elus on nii palju kõike, vahel ei viitsi kõike korraga haarata. Miks ma peaks, peale minu on ka teisi inimesi. Aga otsima peab. Kunsti siis. Draamateater on selles rivis sellepärast, et ka riigi meinstriim-esindusteatrit tuleb turgutada, eriti kui nad julgevad teha ka eksperimentaalteatrit, kutsudes mainekaid, ent julge käekirjaga lavastajaid. Ja neil on ju super trupp, mida tuleb hoida.

7. Kui ma rõõmustan, siis kas isikliku (mille alla võib kuuluda ka kultuur) või üldise, aga erilise üle (mille alla kuulub eelkõige kultuur ehk kaunid kunstid). Seega võib-olla ka teatri üle. Kui ma vihastan, siis pigem Eesti riigi röövelliku metsapoliitika peale. Hiigelvärdjate Putini, Trumpi, Netanyahu, terrorirühmitus Hamasi, Orbani, Fico, väikse Varro Vooglaiu peale. Mitte teatri peale. Ja teater ei pea isegi maailma kurjust ja nõmedust tasakaalustama. Kui talle pannakse see või mingi teine roll, muutub teater ühiskondlike ootuste käsnaks, kust pigistada välja elu viimast essentsi neil turbulentsetel aegadel. Teater vabaks!

IIRIS VIIRPALU:

Johtuvalt erialasest huvist ja uuslavastuste rohkusest olen enamiku küsimuste puhul lähtunud tantsu perspektiivist.

1. Piret Jaaksi „Sisekliima” (lavastaja Mari-Liis Lill) — nõukogude ajastule omast vaikimist ja minevikust tänapäeva kandunud identiteediküsimusi peegeldav, dokumentaalsel materjalil põhinev tekst, mis suudab eelmiste kümnendite probleemistiku selgelt, ent nüansirikkalt kaasaja inimese ja ka nooremate põlvkondadeni tuua. Kaasa aitas esietendumine märgilises kontekstis (Narvas  „Vabaduse festivalil”).

Tantsu valdkonnas kõnetava dramaturgilise suundumusena märgiksin ära selgelt üldinimlikke ja/või ühiskondlikke küsimusi tõstatavad tööd „Hool” (Helena Krinal, ZUGA ühendatud tantsijad) ning „Ilma” (ZUGA ühendatud tantsijad). Neist esimene keskendub hooletööle ja lähedaste eest hoolitsemisele, sedakaudu ka laiemale empaatia teemale, teine võtab vaatluse alla kliimakriisi ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse, olles sealjuures tõukunud taustatööst ja aruteludest koolinoortega.

2. Lauri Lagle „Leviaatan” — lavastus, mida võib kirjeldada totaalse kogemusena, alates intertekstuaalsest, korraga nii filosoofilis-eksistentsialistlikku kui ka meie kaasaja mõõdet haaravast tekstist ja näitlejate füüsilisusest ning lõpetades heli- ja lavamaastiku ja lavavälise ruumi kui aktiivse kaasamängijaga. Selles oli praeguse maailma rabedus ning inimeste ja ühiskondade piirilolek kõrvuti mingi säärase jõuga, et ilmselt jäängi seda kunstiteost oma naha all kandma. Olen lihtsalt tänulik, et sain „Leviaatani” ära kogeda — mitte pelgalt teatrivaatleja ja -mõtestajana, vaid inimesena.

Elle Viiese „Enigma” — haruldaselt täpselt komponeeritud tervik ja näide tugeva kehatöö kohtumisest intellektuaalse mitmekihilisusega. Läbitöötatud teemapüstitus käsikäes huvitava koreograafia, kujundusliku sümbolismi ja kõneka minimalismiga.

Seoses lavastusterviku komponentidega soovin ära mainida Vanemuises etendunud Gus Upchurchi nüüdisballeti „Incipience” koreograafia ja valguskujunduse (valguskujundajaks Kaspar Aus) erakordselt õnnestunud ning lavastuse tonaalsust ja dramaturgiat mitte pelgalt illustreerinud, vaid ka kandnud ja võimendanud põimingu.

3. „Leviaatani” trupp: Jörgen Liik, Marika Vaarik, Simeoni Sundja, Eva Koldits, Sander Roosimägi.

5. Tänuväärse ja olulisena näen kevadel ilmunud „Dramaturgiraamatut”, mille näol on tegu esimese eestikeelse dramaturgia eri tahke avava kogumikuga. Samuti Monika Larini artiklit (põhineb autori küsitlusel ja põhjalikumal uurimistööl) „Lõppematu sillaehitus loovuse ja töö vahel” Sirbis, mis peegeldab loovisikute tegutsemise jätkusuutlikkust, vabakutseliste ja palgatöötajate tasustamise, koormuse ja läbipõlemise küsimusi ning teeb üldistusi kultuurimaastikul töötamise eripärade ja murede kohta.

Huvitavaid ja avatud küsimusi loomise ja koostöötamise võimalikkusest, hoolimisest ja häälestumisest üha kiiremini tiirleva tootmis- ja tarbimisühiskonna kontekstis esitas Alissa Šnaider Teater. Muusika. Kinos ilmunud artiklis „Kehapõhine vastupanu ja mitteteadmise koreograafia institutsioonide sees”.

6. Ei soovi kedagi nimeliselt välja tuua, kuna tervikuna on kahju sellest, et väike- ja erateatrid peavad toimimiseks ja mingigi jätkusuutlikkuse tagamiseks niigi pisikese rahapoti pärast võistlema. Hoolimata sellest, et kunstilise kvaliteedi mõttes sünnib mõtteärksat ja õnnestunut sageli just väiketeatrites. Doteerida võiks kooslusi, kus toimub pidev mõtestamine, miks mida tehakse, ning kus ei toimetata mitte repertuaarimahu täitmise sunnist, vaid teadlikult sisulistest, kunstilistest ja/või ühiskondlikest ajenditest lähtuvalt. Doteerimisel võiks hoida ka maastiku mitmekesisust ehk erinevate kunstiliste käekirjade paralleelset eksistentsi, toetades nii pikema kogemusega, oma liinis süvenenud loojate kui ka noorte tegijate värskeid ja otsingulisi ideid. Mitmekesisus on elujõulise kultuurimaastiku tunnus. Tähelepanu tuleks pöörata vabakutselistele võimaluste pakkumisele (pean silmas nii otseseid rahalisi vahendeid kui ka produktsioonituge, ruume jms).

7. Muret valmistab kultuuri rahastamise teema ja sellest vastu kajav loomeinimeste töö, energia ja oskuste ebapiisav väärtustamine. Õnneks on diskussioon aktiivselt käivitunud, mistõttu ei hakka meedias kõlanut kordama. Kitsamalt teeb muret vabakutseliste sotsiaalkaitse probleemistik, samuti selge kultuuripoliitilise visiooni ja kunstiliigi eripärasid arvestava infrastruktuuri jätkuv puudumine tantsuvaldkonnas.

Rõõmustan jätkuvalt Von Krahli uue trupi ja sellega kaasneva värske energia üle ning ootan huviga kõike, mida Von Krahli ja elektron.arti ühise katuse alla kolimisest sündida võib. Loodan, et rahastuse mõttes on elektron.artil kui vabakutselistele platvormi pakkuval ning koostööd ja formaate (ümber)mõtestaval produktsioonimajal võimalik siiski iseseisvalt edasi tegutseda.

Tunnen heameelt, et arutelud etenduskunsti valdkonnas või laiemalt kunstides tegutsejate heaolu, toetava töökultuuri, koormuse ja vaimse tervise hoidmise üle on rohkem esil. Tore on näha sedagi, et tõstatunud on teatriõppega seotud eetikaküsimused. Ka lavastuste teemapüstitustes on vaimse tervisega seostuvat järjest rohkem märgata.

Usun ja loodan, et üha enam tehnoloogiliselt vahendatud, polariseeruvas ja meelelahutusele suunatud maailmas hakatakse rohkem tajuma elusate inimestega ühes aegruumis tähendusliku kohtumise väärtust. Sest see on ju ka teatri ja etenduskunsti tuum.

EIKE VÄRK:

1. Ohutunde süvenemine ärevas, sõja-, terrori- ja totalitaarse võimu hirmus elavas maailmas on toonud eesti teatrimaastikule mitmeid nimetatud teemasid käsitlevaid lavatekste. Suurenenud on ühiskonnakriitilise ja poliitilise ning dokumentaalsetel materjalidel põhineva teatri osakaal.

Märkimisväärsed sündmused on leedu kirjaniku Marius Ivaškevičiuse sisukate ja sügavtõsiste näidendite „Totalitaarne romaan” ja „Jumalad” maailmaesietendused meie teatrites. Elust sõjaaegses julmas ja halastamatus maailmas kõneleb ka ungari autori Ágota Kristófi teosel põhinev Ringo Ramuli lavastus ja dramatiseering pealkirjaga „Päevaraamat” Vanemuises.

Hea, et lavale jõuab jätkuvalt ka klassikalist dramaturgiat. Alati on põnev vaadata ühe draamateose erinevaid tõlgendusi mitmes teatris. Nii esietendus vaid nädalase intervalliga kõigepealt Vanemuises ja seejärel Endlas Ibseni „Nukumaja” — õnnestunud lavastused mõlemad. Teatritegijaid ja publikut kõnetavad endiselt Shakespeare’i näidendid: „Nagu teile meeldib” Uku Uusbergi ülinaljakas, hoogsas, värvikate näitlejatöödega lavastuses Tallinna Linnateatris ja tragöödia „Richard III” julmadest võimumängudest Tanel Jonase tõlgenduses Vanemuises. Tänapäevaselt kõlab Molière’i „Õpetatud naised” Priit Strandbergi lavastuses Tallinna Linnateatris (kiitust väärivad Lilja Blumenfeldi lavakujundus ja pilkupüüdvad kostüümid).

Eesti dramaturgiast tuleb esile tõsta hooajal 1923/24 esietendunud „Rahamaa” autori Mehis Pihla süvitsi minevat tööd Liibanonis pantvangi langenud eesti jalgratturite päästeoperatsioonist inspireeritud detektiivipõneviku „Ükskord Liibanonis” loomisel. Meie teatrimaastikul on juba mitu hooaega silma paistnud ka Priit Põldma tööd, seekord Tapa raudteejaamas mängitud Nuutrumi suvelavastus „Süütu”, valusalt hinge kriipiv, tundlik ja ajastuhõnguline, Madis Kõivu ja Sulev Keeduse filmi­stsenaariumile toetuv dramatiseering ja lavastus. Dokumentaalteatri klassikuks peetav Merle Karusoo on loonud koostöös Ukrainast põgenenud näitlejatega südamliku ja liigutava lavaloo „Ma jätsin Ukraina” ja „Vabaduse festivalil” Vaba Lava Narva teatrikeskuse saalis esietendunud „Kes ma olen? Ma ei jätnud Ukrainat” Ukraina sõjaveteranide esituses.

Dokumentaalsetel materjalidel põhineb ka Piret Jaaksi näidend „Sisekliima”, mis jutustab nauditava huumorivarjundiga kunagi Narvas asunud salajases sõjatehases Baltijets aset leidnud sündmustest ja inimestest ning mis esietendus samuti „Vabaduse festivali” raames Vaba Lava Narva teatrikeskuses. Dokumentaalseid materjale Haapsalu ajaloost, põimituna lavastuse loojate fantaasiaga, on kasutatud Andra Teede romantilises nostalgilises näidendis „Viimane vaba suvi”, mis jõudis publiku ette suvelavastusena Haapsalu raudteejaamas, Haapsalu Suveteatri Seltsi koostöös raudteejaamas tegutseva muuseumiga. Nostalgiline, hell ja rõõmus on autor Ott Kiluski ja autor-lavastaja Kaili Viidase Ellen Niidu elust ja loomingust jutustav, Maarja Unduski raamatu ainetel loodud lavalugu „Elleni sekund” Vanemuises.

Märkimisväärne on Eero Epneri dramaturgitöö mastaapse lavastusterviku loomisel Von Krahli teatri lavastuses „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” ja Ekspeditsiooni „Leviaatanis”.

Ülioluline on kõnelda teemadel, millest sageli ei taheta rääkida. Maria Petersoni autorilavastus „Erivajalik” põhineb erivajadustega laste vanemate intervjuudel ning käsitleb keerulisi probleeme optimistlikult, elujaatavalt ja julgustavalt. Tunnustada tuleb Urmas Lennuki tööd dramaturgi ja lavastajana Maarja Kangro teose „Klaaslaps” vapustavalt tundlikel ja tõsistel teemadel, siira ja publikut emotsionaalselt ülitugevalt mõjutava lavamaailma loomisel Rakvere teatris.

Rõõmustab, et dramatiseerija Kaisa-Kadi Pilt on looud Temufi teatrimaja avalavastuse tarvis Jaan Krossi „Wikmani poisse” aluseks võttes täiesti iseseisva, tervikliku, nauditava lavateksti.

Tõnu Õnnepalu on üks armastatud autoritest meie teatrimaastikul. Veiko Tubin lavastaja, helikunstniku ja dramaturgina tõi Nuutrumi laval intiimse ja pihtimusliku „Paradiisi”.

2. Vaadeldava hooaja üks nauditavamaid teatrikogemusi oli Tartu Uue Teatri ülipikk, ligi viis tundi kestnud „Tapty 1985. Laskumine orgu” ja seda hoolimata maikuu hilisõhtu kõledast külmast. Lavastus koosneb justkui värvilistest mosaiigikildudest, on fragmentaarne ja valikuline nagu mälupildid minevikust. Tore on, et vabaõhu teatriruum ei ole piiratud aiaga, vaid on linnaruumi (pargi) osa, kus inimesed võivad vabalt jalutada, rattaga sõita, lapsed oma tavapäraseid mänge mängida, hetkeks seisatada ja puude varjus toimuvast teatrietendusest osa saada. Näitlejate kõrgetasemeline ansamblimäng, pargi mänguruum oma puude ja põõsastega, näitlejate kostüümid, valgus ja helid moodustavad haarava terviku.

Aukartust äratav on Elmo Nüganeni lavastajatöö Marius Ivaškevičiuse näidendi „Jumalad” lavale toomisel nii eesti- kui ka venekeelses versioonis. Sündinud on kaks täiesti erinevat lavastust, sõja taustal kulgevat, emotsionaalselt valusat, liigutavat lugu inimese püüdlustest, unistustest, armastusest ja surmast. Mõlemad näitlejakoosseisud on ühtlaselt tugevad, harmoonilises ansamblimängus teineteist täiendavad ja toetavad.

Väga oluline, põnev ja fantaasia­rikas lavastus on Ekspeditsiooni „Leviaatan” — väikese inimese sisetunnet, tema uudishimu, hirme ja abitust ümbritsevas tundmatus maailmas avav maagiline lavalugu, mis ühendab Eero Epneri dramaturgia aluseks oleva Herman Melville’i romaani „Moby Dick”, Anton Tšehhovi näidendi „Kirsiaed” ja Vana Testamendi Joona loo. Laura Pählapuu lavakujundus üllatab oma mastaapsuses. Näitlejate ansamblimäng on nii füüsist kui vaimu haaravalt jõuline ja intensiivne.

Väga raske on piirduda vaid kolme lavastuse nimetamisega, häid lavastusi on tunduvalt rohkem. Tunnustust väärivad kindlasti esimeses punktis nimetatud, dramaturgiliselt ja lavastuslikud paeluvad teatrilood. Võluvad intiimse, õdusa atmosfääriga kammerlikud lavastused, nagu Von Krahli teatri „Nälg” (autorid Riste Sofie Käär ja Elo Valner), kus veidi vanamoodsat, nipsasjakestest tulvil kodu meenutavasse teatrituppa juhatatud publikut kaasatakse teatrimängu, milles näitlejad ja vaatajad liituvad ühiseks pereks läbi mõnusa supikeetmise ja söömise rituaali. Lummab ja kütkestab muusikast tulvil monoetendus „Novecento” Tallinna Linnateatri Hobuveskis (lavastaja Diana Leesalu) Jan Ehrenbergi musikaalses sarmikas esituses.

Meeldejäävad ja puudutavad lavastused on Endla „Salemi nõiad” (lavastajad Katrin Pärn ja Janek Savolainen), vendade Urbide lugu jutustav muusikaline suvelavastus „Vihmana ma sajan” (autor Toomas Uibo, lavastaja Andres Puustusmaa) Palmse mõisapargis ja Teater Epiloog MTÜ „Kippari unerohi” (lavastaja Elar Vaher) Purtse kindluselamus. Kauksi Ülle ja Matis Leima „Seto Odüsseia” võlub mängukoha valikuga imekaunis looduslikus amfiteatris Luhamaal ja laulvate osalistega (lavastaja Elina Pähklimägi, kunstnik Iir Hermeliin).

3. Paljudele nimetatud lavastustele on omane suurepärane ansamblimäng. Näitlejate tase on niivõrd ühtlane ja tugev, et kedagi eraldi esile tõsta on väga raske. Head absurditaju ja mängurõõmu õhkub Rakvere teatri „Lasteaia” näitlejaansamblist. Näitlejatöödest võlusid mind oma emotsionaalsuse, sügavuse, omapära ja sarmiga (esietenduste järjekorras) Jaune Kimmel („Klaaslaps”), Hele Palumaa, Kristiin Räägel ja kogu näitetrupp („Nagu teile meeldib”), Klaudia Tiitsmaa („Pikse jäljed” ja „Sünnipäevaküünlad”), Ülle Lichtfeldt („Tsikaadide aeg”), Liisa Saaremäel, Kristina Preimann, Gert Raudsep ja Juhan Ulfsak ning Estonia poistekoor Hirvo Surva juhtimisel („Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast”), Anu Lamp, Sandra Uusberg, Priit Pius jt („Õpetatud naised”), Harriet Toompere, Tõnu Kark, Mait Malmsten ja Taavi Teplenkov („Solaris”), Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa ja Tiit Palu („Elleni sekund”), Karin Tammaru („M&M ehk Kosjakased”), Hendrik Toompere („Araabia öö”), Maiken Pius, Anne Reemann ja Argo Aadli („Krum”), Liis ja Sten Karpov, Saara Nüganen ja Andrus Vaarik („Salemi nõiad”), Liina Vahtrik ja Ma­rius Peterson („Soo”), Terje Pennie („Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu”), Grete Jürgenson ja Lee Trei („Süütu”), Astra Irene Susi („Juulikuu lumi”), Ott Sepp („Kondas ja maasikasööjad”), Ken Rüütel („Richard III”), Helgi Sallo („Viimane vaba suvi”), René Soom, Jan Ehrenberg ja Priit Volmer („Vihmana ma sajan”), Margus Pangel („Teemaja paks”), Meelis Rämmeld („Puusselööja ja pilviskäija”), Külli Teetamm („Orgia”), Elina Reinold ja Henrik Kalmet („Sisekliima”), Eduard Salmistu („Kiivipäev”).

Pingestatud nüansirikkas partnerluses on nauditavad Andres Roosileht ja Rauno Kaibiainen („Vale”), Saara Pius ja Alo Kõrve („Veenus karusnahas”), Maarja Johanna Mägi ja Andres Mähar („Nukumaja” Vanemuises), Liis Karpov ja Märt Avandi („Nukumaja” Endlas), Veiko Porkanen ja Ken Rüütel ning Merle Jääger („Päevaraamat”), Ivo Uukkivi ja Martin Kõiv („Naeru Akadeemia”), Peeter Tammearu ja Indrek Taalmaa („Viimane etendus!”), Harriet Toompere, Liis Haab ja Kaisa Selde („Saagi lõhn”), Tanel Ting ja Markus Habakukk („Kivid sinu taskutes”), Triinu Meriste ja Peeter Tammearu („Vana armastus”) ning Tõnu ja Pääru Oja („Vereliin”).

4. Märkimisväärne on Riina Roose panus kultuurilooliste lavastuste loomisel. Minu jaoks ere teatritegu hooajal 2024/25 on autori, lavastaja ja muusikajuhi Riina Roose ning dramaturgi Paavo Piigi, kunstniku Anu Konze, liikumisjuhi Eve Mutso ning võrratu näitetrupi koostöös sündinud Eesti raamatu aastale pühendatud sõnalis-muusikaline kompositsioon „Alguses oli laul” eesti kirjasõna viiesaja-aastasest ajaloost.

Ere teatritegu on ka kunstnikest õdede Meide elu ja loomingut valgustav, õdede mälestustele ja muudele dokumentaalsetele materjalidele tuginev sõnalis-muusikaline lavalugu „Sõsarkond” (koostajad Anu Lamp ning õdesid kehastanud näitlejad Emili Rohumaa, Kristina Preimann ja Hele Palumaa), mida etendati Kumu kunstimuuseumis ja mis moodustas näitusega „Õed Meid. Avangard ja argielu” haarava ja hariva terviku. Taolised eesti kultuurilugu kajastavad ja erinevaid loomevaldkondi siduvad ettevõtmised võiksid meie kultuuriruumis sagedasemad olla.

5. Oluliseks täienduseks teatrialasele kirjandusele on Eesti Teatriliidu ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli koostöös välja antud saksa teatriuurija Hans-Thies Lehmanni monograafia „Postdramaatiline teater” (tõlkija Tiina-Erika Friedenthal, toimetajad Luule Epner ja Madli Pesti).

6. Eesti teater ja kultuur laiemalt vajab toetust, et püsima jääda, kasvada ja areneda. Ei oska küll öelda, kes või mis rohkem toetust vajab. Toetust ja tunnustust vajavad kõik loomeinimesed ja institutsioonid. Ning kui sellised väärikad, ligi kolm aastakümmet tegutsenud ja selle aja jooksul arvukalt kõrgetasemelisi, üliolulisi lavastusi loonud teatrid nagu Theatrum, aga ka noored, arengujõulised, meie teatrielu mitmekesisemaks muutvad teatrid nagu elektron.art, Temufi, Nuutrum ja Improteater ilma riikliku toetuseta jäävad, on meie teatrite rahastuse süsteemis küll midagi väga valesti.

7. Rõõmustab teatrimaastikku rikastava uue teatri, Akadeemilise Teatri loomine, mille nakatavast mängulustist kantud avalavastus, kaasaegse jaapani autori Kōki Mitani „Naeru Akadeemia” (lavastaja Kristo Viiding) pakub publikule vaimukat, intelligentset dialoogi. Tore on, et seni kaheksa aastat MTÜ vormis töötanud Teater Temufi avas Viljandis statsionaarse teatrisaali ja asus tegutsema repertuaariteatrina.

Kurb on, et Eesti Kultuuriministeeriumi eelarve on viimasel paaril aastakümnel pidevalt vähenenud ning kultuur ja kultuuriinimeste töö ei leia väärtustamist.