Trükist tuli järjekordne läinud teatriaastat summeeriv-peegeldav kogumik „Teatrielu 2024” (koostajad Tambet Kaugema, Madli Pesti, Eesti Teatriliidu väljaanne). Korraliku tellise mahtu trükis sisaldab mitmeid tuumakaid, nii kirjutajailt kui lugejailt süvenemist eeldavaid käsitlusi. Üks neist andis rohkemat mõtteainet.
Räägin Erni Kase mahukamast (25 lehekülge teksti) portreekirjutisest „Kaarin kõige kõrgemalt korruselt”. See on sissevaade lavastaja ja teatripedagoogi Kaarin Raidi (1942–2014) elu lõpuaastatesse. Erni Kask õppis 1997–2001 Viljandi Kultuurikolledžis näitlejaks, pärast diplomi saamist töötas mõned aastad näitlejana Ugalas. Kaarin Raidile oli ta erinevatel aegadel õpilane, kolleeg, sõber ja „veerandkohaga sotsiaaltöötaja” (nagu ta ise end määratleb).
Kõneksolev tekst on tähelepandavalt hästi kirja pandud. Siin on palju meeldejäävaid, tundliku käega üles tähendatud detaile ja isiklikke mälupildistusi. Ka selliseid, mille puhul esimese hooga mõtled, et äkki see võinuks jääda avaldamata. Aga siis lepid sellega: kirjutaja on selle sulle usaldanud, ju ta on seda nii tahtnud. See tekst ei ole mingi kiiruga paberile visatud kergekäeline sai-kaelast-ära-kohustuse täitmine, vaid põhjalikult läbi mõeldud ja hoolikalt sõnu valides komponeeritud kirjatöö. Selle kaks peategelast, tasapisi oma elu- ja loomejõu kuhtumisele alla vanduv eakas lavastaja ning värskelt teatrimaailma astuv, kohmetuse, ebakindluse ja loomingulise armukadeduse deemonitega heitlev noor näitleja, kerkivad väga selgelt silme ette. Žanrilises mõttes oleks seega tegu justkui pikema portreeloo, mälestuskirjutisega, kuid seda see pole, sest sõidab etteantud piiripostid hooga maha. Ajalõik, mil selle loo tegelased suhtlesid, ei olnud ilmselgelt kummagi elu lihtsamaid. Miks täpsemalt, lugege ise, kuid pidage silmas, et see on kirja pandud avameelsusega, kohati vist isegi halastamatusega, mis pole meil päris tavaline.
Seda teksti lugedes tekkis mitmeid mõtted. Nii kultuuripoliitilisi (kas teater ikka on kohustatud palgal hoidma ja tööga kindlustama kunagisi tipptegijaid, kui nende töövõime on kahanenud kriitilise piirini?), aga ka avaramaid, näiteks teatrist avalikult rääkimise ja kirjutamise viisidega seotuid. Meie teatriilmas on aegade algusest peale kehtinud kirjutamata kokkulepe, et kõik konfliktne ja ebaväärikas jääb ainult omadele pureda. Avalikkuses, näiteks meedias, pole kombeks sellest rääkida. Vähemasti üldjuhul. Mis on võõral sellega asja, kuidas moos kommi sisse või liha vorsti sisse saab?
Ometi teab iga vähegi kauem loomingulisel alal teatris tegutsenud inimene, et see töö ei saa olla ainult ühelt loominguliselt võidult teisele lendlemine, saadetuna kestvast motivatsioonisäringust ja superägedatest kolleegidest. See ei ole lihtsalt võimalik. Ei ole võimalik, et pole ette tulnud lubatud rollide või loodetud ametipostide minemist kellelegi teisele. Lavastajaid, kes ei üritagi maskeerida oma täielikku huvipuudust käsil oleva töö vastu. Kunstivõõraid administratiivjuhte. Eemaletõukavaid, alkoholi- või lausa hügieeniprobleemidega partnereid. Nõmetsevat publikut. Rutiinset ja rõõmutut töörühmamist. Kellegi kehvas tujus visatud verbaalset nähvakat, mida on võimalik andestada, kuid mitte unustada. Mõnd suurt eneseületust, verd, higi ja pisaraid nõudnud ponnistust, mis on jäänud märkamise ja tunnustamiseta. Või kujundlikumalt öeldes: kui teatri fassaadil peab paistma igavene Yorki päike, siis teatri tagauste taga tuleb ette päevi ja nädalaid, mil elatakse pigem me tusameele talves. Kõik inimesed, tänu kellele võib mõnel õhtul ühes pimedas ruumis sündida suur kunst, ei ole paraku suured inimesed ega isegi mitte ilusad ja head. Vähemasti mitte kogu aeg.
Erni ei tee saladust, et üheks põhjuseks olla Kaarini jaoks olemas olid noore näitleja „enesekesksemad huvid ja lootused tihedamaks koostööks lavastusprotsessides”. Seegi avaldus, väga isiklik ja inimlik ühtaegu, kuulub seni kehtinud tabude rubriiki. Eesti teatrivälja keskpunkt on järjest piiratum ja konkurentsitihedam, seega nii mage, kui seda tunnistada ongi, on ülioluline „hoida suhteid”. Eesti Lavastuskunstnike Liidu nimekirjas on 63 liiget, reaalselt on aga pidevalt töös ehk kümmekond teatrikunstnikku, kusjuures kõige hõivatum neist ei olegi liidu liige. Avaliku ja avameelse kollegiaalse kriitika hinnaks võib olla „mängust välja langemine” ja maandumine autsaiderite ridadesse.
Siit edasi mõeldes — kui aga peakski tekkima soov arendada professionaalsemat-avameelsemat dialoogi, siis kus, millises kanalis seda teha? Ilmselt mitte intervjuus mõnele klantsajakirjale, mille kaanele platseerunud teatripraktik vaatab sulle vastu naeru-, et mitte öelda haletsusväärselt ületuunitud versioonis. Üsna pentsik tundub ka minna tõsiseltvõetavat kunstijuttu ajama mõne hommiku- või õhtutelesaate külalisdiivanile. Kirjalikku kultuuripressi ahistavad teadagi etteantud formaadid ja mahupiirid. Elulooraamatu jaoks ei jätku kõigil ei verbaalset võimekust ega ka mitte sisemist valmidust oma sisemus ingmarbergmanliku enesehävituslikkusega pahupidi pöörata. Seega, kui teatripraktiku valmisolek oma töö spetsiifikat ja selle varjatud tahke adekvaatsemalt avada ongi olemas, kas leidub siis sellisele jutule kuulajaid? Näitlejate väärtus kaanestaaridena ja saatekülalistena püsib endiselt kõrge, aga kas soovitakse teada ka midagi nende tegelikust tööst?
Mõistagi ei kutsu ma oma jutuga kedagi üles oma kolleege tühistama või oma isikliku frustratsiooni solgiämbrit avalikkuse ees välja valama. Aga ikkagi. Ikkagi paneb mõtlema, et kui meie kaasaegses teatris on järjest olulisemaks tõusnud isiklik puudutus ja haavatavus, mitte soorituse perfektsus, siis kas pole teatritegijate ümber loodud (meedia)kuvand jäänud kinni vähemalt üle-eelmisesse ajastusse, kus tegelikkuse asemel tuli järjekindlalt demonstreerida lakeeritud piltpostkaarti.
Üks asi veel. Kas senisest avameelsem diskursus ei hakka alla tõmbama teatripraktikute üldist renomeed, näidates neid harjumatult ebatäiuslikuna? Mul pole seni olnud mingit põhjust mõelda halvasti ei Kaarin Raidist (olgugi et tema parimad lavastused jäid mul tõenäoliselt nägemata) ega Erni Kasest. Pärast Erni loo lugemist olen mõelnud neile pikalt. Sest ma tean nüüd midagi nende tusameele talvedest.
