Augusti alguses avanes mul võimalus uurida kahe inimese, Veljo Tormise ja Olev Muska muusikat. Kumbagi neist ei saaks ranges tähenduses nimetada eesti heliloojaks. Veljo Tormise puhul on problemaatiline just sõnapaari teine sõna. See võib tunduda kummaline, sest enamik inimesi mõtleks Tormisest instinktiivselt kui heliloojast ja kui otsida tema nime internetist või raamatutest, siis just nii teda neis kirjeldataksegi. Ent Tormis ise nägi ennast hoopis teisiti. Tema elus saabus pöördepunkt 1969. aastal, kui Jaan Kaplinski avaldas ajalehes Sirp ja Vasar lühikese essee „Pärandus ja pärijad”1. See artikkel oli kirjutatud üleskutsena eesti rahvale tuletada meelde ja taastada oma rahvalaulutraditsioon. Kaplinski pidas silmas regilaulu, eestlaste traditsioonilist värsslaulu, ja ta märgib: „Vana regilaul on niivõrd erinev sellest muusikast, millega meie oleme harjunud, et tema „viisi” ülekandmisel euroopalikku harmooniasse, esitamine euroopaliku häälekooliga ei jäta temast midagi järele.” Tormis ei vajanud palju julgustamist, rahvamuusika oli tema ellusuhtumise keskmes olnud algusest peale. Tema varaseimad kompositsioonid pärinevad aastast 1948 (kui ta oli kaheksateistkümneaastane) ja on enamasti vokaalse iseloomuga. Ka Tormise hilisemas instrumentaalloomingus (mis on väga väike) on rahvamuusika olulisel kohal.
Tõnu Tormise foto
Ilmselt sütitasid Kaplinski sõnad Tormises innustava leegi ja kogu oma ülejäänud elu keskendus ta rahvaviisidele (Veljo Tormis suri 2017). Tormise keskne eesmärk oli nüüd regilaulu võimalikult põhjalikult tundma õppida ja edendada. See tekitas põhimõttelise muutuse ka tema enesemääratluses. Enda heliloojaks pidamine ei olnud enam asjakohane. Oma 1972. aastal avaldatud põhjapanevas essees „Rahvalaul ja meie” ütleb Tormis selgelt: „Öeldakse küll, et looming peab ise looja eest rääkima. Minul on antud juhul pisut teine olukord, sest oma süvenevas huvis regivärsilise rahvalaulu vastu olen ma rohkem vahendaja kui looja. Lauljate-kuulajate senisest heast suhtumisest ja vastuvõtust hoolimata on minult siiski sageli küsitud, miks ma nii visalt ning järjekindlalt rahvalauluga tegelen, jättes selle tõttu viimasel ajal vähemaks oma n-ö originaalloomingu.”2
Kollektiiv oli Tormisele palju tähtsam kui indiviid — ehk polegi see nii üllatav, kuna eestlased on olnud minevikus nii halastamatult orjastatud ja [suurema osa Tormise eluajast] Nõukogude režiimi poolt okupeeritud. Runolaulus leidis Tormis midagi iidset, eesti identiteedi ja elujõu seemne. Ta kirjeldas seda järgmiselt: „… see on meie rahva kõige ürgsem, omapärasem, sajandites väljakujunenum ja terviklikum looming, rahva loomingulise geeniuse väljendus”.3 Tundub, et ta pidas seda ka vastandiks mõneti apokalüptilisele modernsusele ja progressile (või ehk pelgupaigaks selle eest) — vastandiks, mida iseloomustab „rahva kultuuriline väärikus, sisemine tasakaal, ühtekuuluvustunne loodusega, põlvkondade järjepidevuse tunnetamine ja palju muud, mis kipub praegu lagunema mitmesuguste globaalsete nähtuste (…) tagajärjel”.4 Ent kui sellised irratsionaalsed hirmud kõrvale jätta, siis asetas Tormis rõhu rahvuslikule identiteedile, korrates Kaplinski sõnu: „Oleme mingil määral tundma õppinud ja omaks võtnud nn euroopa kultuuri. (—) Aga on lausa imelik, kui me samal ajal oma vana kultuuri, selle ajalugu ja põhja korralikult ei tunne.”5 Nii kulgeb Tormise muusikaline looming autentsuse ja omastamise komplitseeritud piiril. Ühelt poolt oli tema eesmärgiks keskenduda regilaulule, toimida selle kaitsva ja läbipaistva vahendajana, mitte käsitleda seda materjalina, mida mingil moel ära kasutada. Tegelikult taunis ta tava (sealhulgas arvatavasti ka oma varasemate teoste puhul) kasutada rahvalaulu originaalloomingut arendatava materjalina. Tema jaoks oli originaalmaterjali kuulamine muutmata või moonutamata kujul austusavaldus — see materjal räägib sõna otseses mõttes iseenda eest. Kuid loomulikult sekkus Tormis samas, ennast „vahendajana” kirjeldades, oma püüdlustes seada regilaul ulatuslike vokaalteoste keskmesse, paratamatult laulude tõlgendamisse, säilitamisse ja esitlemisse. Ta on lääts, mille kaudu neid laule vaadatakse.
„Tormis 95” oli kahepäevane festival Tormise 95. sünniaastapäeva tähistamiseks. See koosnes kontsertidest, mis pakkusid olulist mõtteainet eelkõige seetõttu, et seal ilmnes, kui erinevalt Tormise selgelt väljendatud seisukohti ja kavatsusi tajuti.
Avakontserdi andis Eesti Filharmoonia Kammerkoor (dirigent Tõnu Kaljuste), kes esines esmalt 7. augustil (kell 13.00) vabas õhus Kõrveaial, kaunis maapiirkonnas, kus Tormis sündis ja elas, umbes 30 miili Tallinnast ida pool, ja järgmisel õhtul, 8. augustil võluvalt karmil Naissaarel, Lõunakülas asuvas Omari küünis. Kuulsime tunniajalist valikut Tormise „Naistelauludest” ja „Meestelauludest”, mis olid struktureeritud kujutama vaheldumisi mõtisklevat ja lõbusat narratiivset lugu, läbides selliseid osi nagu „Lapsepõli”, „Lahkumine isakodust”, „Naisepõli” ja „Mureaeg”. See oli nagu hüpnootiline protsessioon läbi mitme ringleva refrääni, igaüks neist erinev, peaaegu ainulaadne, kuid samal ajal ilmselgelt osa samast väljenduslaadist. Mis puutub muusikasse, siis oleks see vaevalt saanud enam lihtsam olla — see oli vaid õige pisut enamat kui lihtsad, põhilised meloodiafraasid ja motiivid. Ometi rõhutas Jaan Kaplinski juba 1969. aastal meloodia teisejärgulist staatust runolaulus: „Vahel tekib kahtlus, kas mõne (näiteks meie) rahva muusikas viisil, meloodial tavalises mõttes, on üldse eriti olulist tähtsust.”6 Seda tunnet jagas ka Tormis, kelle sõnul „võib selguda, et viisirütmi monotoonsuses peitub kunstiline omapära ja väärtus. Võib selguda, et sõnarütmid on väga vaheldusrikkad ja hoopiski mitte monotoonsed”7.
Niimoodi tõusid sõnad esile väljaspool muusikalisi raame, neist hoolimata, omandades dramaatilise kaalu, mida aeg-ajalt võimendas vallatu, mänguline, lustakas ja liikumises avalduv füüsiline väljendus. Lihtsamalt öeldes, see oli naiste ja meeste vaheline pikk dialoog, mis kujutas elu ja suhete tõuse ja mõõnu. Tormise enda piiratud roll oli selge: püüd esitada neid laule võimalikult vahetult, andes neile kõige tagasihoidlikumas vormis kaunistused ja saate, piirdudes vaid õrna harmoonilise toega. Etendus avaldas äärmiselt tugevat mõju, seda enam, et oldi vägagi teadlikud selle muusika tähtsusest nii esinejatele kui ka publikule.
Lisaks kontserdile toimus ka lauluvõistluse „Tormis 95” auhinnatseremoonia, millele koorid üle kogu maailma olid esitanud oma videoid Tormise loomingust. Kuigi me nägime vaid lühikesi videoklippe, oli lähenemisviiside ulatus üllatav ja sügavat muljet avaldav. Esimese koha võitis Junger Kammerchor Basel Šveitsist, kelle „Raua needmise” esitus (võib-olla Tormise kuulsaim teos) oli hämmastavalt sugestiivne.8
Täielik kontrast eelnevaga oli 7. augusti õhtul (kell 19.00) Tallinnas Krulli kvartali mehhaanikatsehhis Tormise sünniaastapäevale pühendatud teine kontsert, kus peaesinejaks oli Tallinna Kammerorkester Valter Soosalu dirigeerimisel. Siin heideti üle parda kõik, millest Tormis näis hoolivat ja mille poole püüdlevat: õhtu oli täidetud tema muusika magusas kastmes stiliseeritud seadetega. See tundus arusaamatu ja kummaline: kas Tormis polnud siis oma töö juba teinud? Mida oli veel vaja lisada? Nagu selgus, päris palju: seade seade järel (Valter Soosalu, Bianca Rantala, Tõnu Kõrvits) püüti ilmselgelt mööda hiilida autentsusest, eelistades pigem publikule meeldivat „siirupit”. Tormise läbipaistev „monotoonsus” muutus aja jooksul täiesti läbipaistmatuks ja lihtsus, millest Tormis oli teinud oma tugevuse, saatuslikuks nõrkuseks. Tema tsükli „Reminiscentiae” osad kõlasid nagu üks lahja kergemuusika vorm;9 vokaaltsükkel „Kolm lille” (Juhan Liivi sõnadele) ja „Kaks laulu Ernst Enno sõnadele” lihtsalt maitsetult ja frustreerivalt üheülbaliselt. „Kaks eesti runolaulu”, mida esitas etnopopi ansambel Duo Ruut, osutus igavaks ja tüütuks ning Kõrvitsa Tormise-seaded kõlasid nagu juust suhkrugarneeringus. Šokeeriv oli kuulda täielikku eemaldumist kõigest, mida päevasel kontserdil Tormise sünnikodus kogenud olime. Tundub, et vähemalt mõne inimese käes on Tormise pärand transformeerunud millekski väga erinevaks sellest, mida ta ise ette kujutas. Tema elu missioon, ülima autentsuse vahendamine, on saanud tarbekaubaks — estetiseeritud ja fetišeeritud, muudetud kaubaartikliks, omamoodi ebamääraseks „rahvusliku identiteedi” tähistajaks, pelgalt „Eesti brändi” sümboliks. Publiku ülekaalukalt positiivne reaktsioon sellele rõhutab vaid, kuivõrd on prioriteedid paigast nihkunud, eemaldunud kultuurilisest autentsusest ja jõudnud oportunistliku omastamise ning odava sentimentaalsuseni. Kui see on eesti rahvusliku identiteedi alus, siis seisab see väga habrastel jalgadel. Tormise vastu väidetavalt üles näidatud austus ja lugupidamine näis sel kontserdil küll väga pealiskaudne.
Angela Pasqua foto
Ka Olev Muska jääb „eesti helilooja” rangest definitsioonist väljapoole, kuna on austraallane, sündinud eesti pagulasperes. Aastakümneid on tema looming olnud omamoodi antitees ja antidoot Tormise loomingule. Tundes huvi erinevate rahvamuusika vormide vastu kogu maailmas, mitte ainult Eestis, teeb ta neist talle omase „lugupidamatusega” rahutud ja energeetilised folktroonikaseaded. Olev Muska ja Veljo Tormis olid kauaaegsed tuttavad ning ürituse „Tormis 95” raames ilmus ka Muska raamat „Veljo Tormis ja Olev Muska: Kiri-Uu teekond”, mis on pühendatud nende tutvusele ja püüab „heita valgust tema erilisele väikesele Austraalia-sidemele”.
Ajastus oli perfektne, kuna Muska andis hiljuti välja ka uue plaadialbumi „New Estonian Waltzes” („Uued eesti valsid”), tutvustades seda koos oma varasemate töödega hiljutise Balti turnee raames toimunud kontserdil Tallinna kultuuriklubis Hall. Osa inimesi sel üritusel pooleldi tantsis, pooleldi kuulas, stiilis „kus, pagan, see downbeat on?”, aga enamik publikust lihtsalt kümbles muusika värvipaletis, end tahtmatult värelevate rütmide saatel liigutades. Seal, kus Tormis püüdis olla hands-off, suudab Muska vaevalt hoiduda olemast kogu allikmaterjali suhtes hands-on, seda kaunistades, esile tõstes, keerukate rütmimustrite, hüplike ja sumisevate bassiliinide, mitmekihiliste toksivate rütmikonfiguratsioonide ja juubeldavate meloodiliste refräänidega tuunides.
Vaatamata hoopis teistsugusele lähenemisele autentsusele, kui oli Tormisel, on Muska austus rahvamuusika vastu niisama vaieldamatu. Allikmaterjal on tal alati olemas, esiplaanil ja keskmes, fragmenteeritud, murdunud, võimendatud ja elektriseeritud — sageli tundub, nagu oleks sattunud antiigiteemalise videomängu keskele —, kuid see võnkuv helimaailm eksisteerib ainult selleks, et olla tema ise. Ta lähtub samast loomingulisest vaatenurgast, mis tähtsustab eelkõige originaali omadusi. Seistes kultuuriklubi Hall pimedal tantsupõrandal, ümbritsetuna pulseerivatest rütmidest ja retrosüntesaatorite helidest, oli võimatu mitte märgata Muska ja Tormise muusika sugulust. Nad võivad asuda küll ühe spektri vastaspooltel, aga mitte teineteisest kaugel.
Tõlkinud TIINA ÕUN
Viited:
1 Jaan Kaplinski 1969. Pärandus ja pärijad. — Sirp ja Vasar, 28. II.
2 Veljo Tormis 1972. Rahvalaul ja meie. — Sirp ja Vasar, 16. VI.
3 Samas.
4 Samas.
5 Jaan Kaplinski 1969. Op. cit.
6 Samas.
7 Veljo Tormis 1972. Op. cit.
8 Vt https://youtu.be/afLaeLqLWVQ
9 Vt Light music. — https://en.wikipedia.org/wiki/Light_music
Ajastus oli perfektne, kuna Muska andis hiljuti välja ka uue plaadialbumi „New Estonian Waltzes“ („Uued eesti valsid“), tutvustades seda koos oma varasemate töödega hiljutise Balti turnee raames toimunud kontserdil Tallinna kultuuriklubis Hall. Osa inimesi sel üritusel pooleldi tantsis, pooleldi kuulas, stiilis „kus, pagan, see downbeat on?“, aga enamik publikust lihtsalt kümbles muusika värvipaletis, end tahtmatult värelevate rütmide saatel liigutades. Seal, kus Tormis püüdis olla hands-off, suudab Muska vaevalt hoiduda olemast kogu allikmaterjali suhtes hands-on, seda kaunistades, esile tõstes, keerukate rütmimustrite, hüplike ja sumisevate bassiliinide, mitmekihiliste toksivate rütmikonfiguratsioonide ja juubeldavate meloodiliste refräänidega tuunides.
Vaatamata hoopis teistsugusele lähenemisele autentsusele, kui oli Tormisel, on Muska austus rahvamuusika vastu niisama vaieldamatu. Allikmaterjal on tal alati olemas, esiplaanil ja keskmes, fragmenteeritud, murdunud, võimendatud ja elektriseeritud — sageli tundub, nagu oleks sattunud antiigiteemalise videomängu keskele —, kuid see võnkuv helimaailm eksisteerib ainult selleks, et olla tema ise. Ta lähtub samast loomingulisest vaatenurgast, mis tähtsustab eelkõige originaali omadusi. Seistes kultuuriklubi Hall pimedal tantsupõrandal, ümbritsetuna pulseerivatest rütmidest ja retrosüntesaatorite helidest, oli võimatu mitte märgata Muska ja Tormise muusika sugulust. Nad võivad asuda küll ühe spektri vastaspooltel, aga mitte siiski teineteisest kaugele jäädes.
Tõlkinud TIINA ÕUN
Viited:
1 Jaan Kaplinski 1969. Pärandus ja pärijad. — Sirp ja Vasar, 28. II.
2 Veljo Tormis 1972. Rahvalaul ja meie. — Sirp ja Vasar, 16. VI.
3 Samas.
4 Samas.
5 Jaan Kaplinski 1969. Op. cit.
6 Samas.
7 Veljo Tormis 1972. Op. cit.
8 Vt https://youtu.be/afLaeLqLWVQ
9 Vt Light music. — https://en.wikipedia.org/wiki/Light_music
