VASTAB ÕIE SARV

Oled sündinud 1955. aastal Tallinnas Nõmmel. Kuidas sa Setomaale sattusid? Missugune on sinu seotus Setomaaga?

Minu juured on Setomaal: minu vanemad — isa Ivan Suuvere ja ema Jekaterina Krüüts — on mõlemad sündinud Ungavitsa külas, mis jääb Petseri taha. Minu isa ema Matrjona Vabarna, kes oli Anne Vabarna üheksast lapsest esimene, toodi Värska lähedalt Tonja külast mehele Mihhail Suuverele Ungavitsa külla.

Kui mu isa oli laps, ostis vanaisa Mihhail Nõmmele maad ja ehitas maja ning nad tulid Petserimaalt elama Tallinna naaberlinna Nõmmele. Meie käisime Setomaal külas, nii Tonjas kui ka Ungavitsas ja teistes külades. Kui ma olin koolilaps, siis olin suviti põhiliselt Pööni külas ema õe Anna Raua ja tädimehe Peetska Raua juures. Neil lapsi ei olnud ja nad ootasid mind väga. Nii nagu kool läbi sai, pandi mind Tallinnast rongile ja ma sõitsin Petseri rongijaama, sealt bussiga linna ja edasi tuli Petseri–Pihkva bussiga sõita Utsja järve juurde. Viimane teekonna osa Utsja järve veert mööda, jala Pööni külla, oli juba väga kodune. Terve suve olin seal, ma tegin kõiki talutöid, sain osa kogu sealsest eluolust ja suhtlusest — me suhtlesime kõigi sugulaste ja naabritega. Seal räägiti seto keelt. Tavaliselt hakkasin tagasi koju sõitma alles pärast maarjapäeva (28. august), mis oli ja on väga suur ja oluline kirikupüha, aga kauemaks ei saanud ma jääda, tuli jõuda õigeks ajaks kooli.

Hiljem käisin ma sama teed juba oma perega. Aga kui okastraat (kontrolljoon) jagas Setomaa kaheks ja enam ei saanud vabalt liikuda, jäid need käimised ära. Praeguseks on sugulased ja tuttavad tulnud sealt ära siiapoole elama. Meil oli mehega isegi mõte, et läheme Petserimaale elama. Nüüdseks on Petseri-tagune Setomaa suletud. Mind hakkas vaevama, et mul ja minu perel ei ole enam oma Setomaad, ning me hakkasime mehega (Ain Sarv) otsima võimalust leida koht Eestimaa-poolses osas, kus elada. See võttis mitmed aastad aega, kuid koha, mis meile mõlemale meeldis ja sobis, leidsime lõpuks.

Kuidas suutis teie pere nõukogude ajal jääda setodeks? Mis on see „miski” inimeses, mis ei luba oma tõelist olemust ka väga keerulistes oludes maha salata?

Eks me kõik ole need, kes oleme, aga kuidas erinevates olukordades endaks jääda, see on vahel keeruline tõesti. Ma ei tea, kui keeruline oli mu vanematel Nõmmel endaks jääda. Ümbruskond ju teadis ja nägi, et oleme natuke teistmoodi, erinevad. Vanaema rääkis ainult seto keeles, ema püüdis rääkida eesti keeles, aga tema eesti keel ei olnud siiski korrektne. Sellest olen ma hiljem aru saanud.

Minagi olin ju teistsugune, küllap minugi eesti keel oli teistest erinev, aga ma ju ise seda ei teadnud. Mõne eseme nime teadsin ainult seto keeles. Üks näide selle kohta on algkoolist. Raamatus oli pilt pesukurikast. Õpetaja küsis, et mis see on. Mina ainukesena teadsin, sest ma olin maal seda näinud ja ka kasutanud. Minu ema lellänaane ehk isa vennanaine tuli suveks maale oma koju ja ta palus mul aidata linast voodilina pesta. See tähendas, et tema pani märja lina pingi peale ja mul oli vaja sellele pesukurikaga peale lüüa. Ma praegu kujutan seda ette, et üks vana ja väeti, teine liiga väike, kellel ka ei olnud jõudu, aga kahe peale me siiski selle kuidagi korda saime. Mina teadsin, et selle eseme nimetus on tõlv ja siis hõikasingi klassis kõva häälega: „Tõlv!”. Õpetaja ütles, et ei ole. Teised naersid.

Seto keelest tulenevalt, väikese aktsendiga, oli emal ja küllap ka minul eestikeele hääldus selline, millest püüdsin vabaneda. Kui oli vaja võõrastega rääkida, siis tundsin, et hääldan sõnu kuidagi teisiti.

Kui oled teistsugune, siis seda pannakse tähele ja põlatakse, sõimatakse. Ka meie lapsi sõimati setodeks. Nüüd on see pigem uhkuse asi, tahetakse olla setod, aga  mina ja minu lapsed on tundnud end põlatuna. Midagi ei ole teha, oled veel tagasihoidlikum, nähtamatum. See väike hirmuolek jääb külge, isegi kui ei mõtle selle peale. Mingi hirmutunne, et sa oled nagu teisesordiline. Ehk sellest tuleb jälle mingi julguse kasvatamine ja mõnelgi korral liiga teravalt ütlemine, sest kusagil on peidus hirmu ja alaväärsuse osakesed ning kükitab ikka veel häbitunne. Igaüks püüab selliseid asju endas erinevalt lahendada.

Nüüd Setomaal elades olen omal maal ja oma kultuuriruumis. Ma ei pea kellelegi midagi tõestama, võin olla, nagu olen, ja toimetada oma mõtlemise ning oleku  järgi. Samas, olen ka õnnelik, et olen just Nõmmele sündinud, Sarvede peresse võetud ning pealinna läbival suurel Gonsiori tänaval elanud. Tänu sellisele elukogemusele tunnen ennast rikkamana kui mõnigi teine ja saan aru neist, kes praegu mingil põhjusel ei saa elada oma sünnimaal.

Kas põhimõte jääda alati oma päritolule truuks oli teil abikaasa Ainiga (1948–2005) ühine? Ka tema hääl kõlas alati jõuliselt läbi kõigi keeruliste kümnendite.

Ain hoolis väga minu päritolust, minu suguvõsast. Ma ise usaldasin teda väga. Olin tema peale alati kindel, et ükskõik kus me oleme, kui minuga midagi juhtub või  jään kuhugi, siis küll ta mu üles leiab, abi leiab, tuleb appi. Me oleme autoga külili  kaldunud, mis juhtus minu sünnipäeval. Käisime rahvamuusika ansambliga Leegajus esinemas. Teised sõitsid suure bussiga, meie eraldi autoga. Oli kaval libedus, buss sõitis meie jaoks liiga kiiresti, Ain tahtis sama ruttu edasi jõuda, et me maha ei jääks, aga meie väike autoke läks liuglema. Kõik lõppes ehmatusega, õnnelikult — auto keerati ratastele ja jõudsime kenasti koju tagasi.

Mina ei ole vee inimene, olen vanamoodne, kes kardab vett, sest ujah olõ-õi  ossakõist, viih olõ-õi vitsakõist, kust kinni haarata. Vahel, kui oli vaja sõita väiksema paadiga Vormsile või Pakrile, siis ikka tundsin hirmu. Aga kui Ain oli kaasas, siis olin raudkindel, et kui midagi juhtub, ta tuleb appi. Ja see on minus senini, nüüdki loodan tema abile. Küllap ta aitab mind õigel rajal püsida, et ma paljude võimaluste vahel ära ei eksiks ja väga valesid valikuid ei teeks.

Kas sellist koos tegemist ja koos liikumist oli palju või ajas kumbki oma asja?

Nüüd tagasi mõeldes on isegi uskumatu, kui palju me jõudsime olla aktiivsed mitmel pool ja teha peaaegu kõike koos lastega. Käisime iga nädal Leegajuse proovides, mina veel Sõsarõ proovis, hiljem juhendajana Siidisõsarõ proovis ja esinemistel. Lisaks oli veel Leegajuse lasterühm Väike-Leegajus, kus lõi kaasa ka Ain, ja kui olid esinemised või kaugemale sõidud, näiteks Rootsi, siis ikka koos perega. Kõigile kuuele tuli kaasa pakkida reisiriided, esinemiseks rahvariided, õiges suuruses jalatsid, kõik rahvariidedetailid — miski ei tohtinud maha jääda.

Võib öelda, et meil oli nii-öelda eestirootslaste ajastu, kui Leegajus hakkas oma repertuaari võtma eestirootsi pillilugusid ja laule, ja siis Ain huvitus ka rootsi keelest, mille ta hästi ära õppis ja hiljem ka teistele õpetas. Uuris eestirootsi laule ja muusikat,  õppis hääldused põhjalikult selgeks ja õpetas nii Leegajusele kui Väike-Leegajuse lastele. Oli mitmeid eestirootsi kavasid ja esinemisi. Väike-Leegajusega tehti luutsinapäeva (püha Lucia päeva) kontserte, kus kõigil olid rootsi lastelaulud ja vanad laulumängud selged kui vesi — neid pidusid kiitsid rootslased veel uhkemaks kui kodumaal nähtuid. Imelik mõelda, et Rootsi ja rootslased oli tabuteema, kontrolliti, kes kellega suhtleb ja kes saab reisida nii Rootsi kui kuhugi mujale. Nüüdseks oleme selle unustanud, kuna praegu oleme vabad liikuma, aga on olnud aeg, mille peale väga ei taha mõeldagi.

Seto teema on meie kodus olnud kogu aeg. Märksõnad „Setomaa” ja „Petserimaa” on praegu igati lubatud, soositud, reklaamitud, aga neisse on olnud ka vastupidine suhtumine. Petserimaa eest võitlesime, seisime plakatitega mitmelgi korral Toompeal. Oli ärevaid aegu, koosolekuid peeti salaja, oma õiguste eest pidi võitlema ja olema väga julge. Palju erinevaid kokkusaamisi ja koosolekuid oli Setomaal, kuhu sõitsime busside-rongidega ja ka hääletades. Hiljem sai meist ühe väikese auto omanik, siis oli natuke lihtsam.

Seto III Kongress 1993 aastal (I toimus 1921 ja II 1930) on olnud paljuski meie perega seotud ja on seda seniajani. Kongressidega on palju-palju aastaid väga palju tööd tehtud. Kui Ain veel elas, siis ajasime asju paralleelselt. Seto leelo, mis kanti 2009. aastal UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja — sellegi töörühmas sai oldud ja jõudumööda aidatud.

Ajalehe Setomaa peatoimetajaks sai aastal 2006 Igor Taro ja ta võttis mind sinna kaastööliseks. Sellest ajast peale olen ma olnud Setomaa ajalehe juures seto keele tõlk ja ka artiklite autor. Juba palju varem pühendusin koos Ainiga sellele, et töötada välja, milline võiks olla seto kirjakeel. Seal on väga palju nüansse ja tehnilisi keelelisi eripärasid. Kuidas midagi kirja panna, kui on palju hääldusvariante ja tähtedest jääb puudu. See töö jätkub senini päevast päeva. Keele arendamine on ühtaegu nii arheoloogia kui uuendus, tuleb olla korraga nii süsteemne kui loominguline.

Ainil jäi Tartu Ülikool pooleli, sest aeg oli selline, et julgema sõna ja väljaütlemise pärast võisid uksed su ees sulguda. Ei tohtinud kehtiva korraga vastuollu minna. Kuid Ain pani siiski laulu sisse liialt julged sõnad, selle aja kohta liialt julged. Meie abielu ajal astus ta veel ka Leningradi Ülikooli matemaatika erialale, kuid seegi jäi olude sunnil lõpetamata: kool oli liiga kaugel ja tavaelust jäi aega vähe üle, tal tuli kahjuks teha valik. See aga ei takistanud tal erinevate teemade ja erialadega tegelemast — ta oli kõiges iseõppija ja äärmiselt põhjalik. Informaatika, matemaatika, loodushoid, kultuur, muusika, keeled, botaanika, fotograafia — seda loendit võib pikalt jätkata. Ülikooliharidust hakkas Ain hiljem uuesti Eestis omandama. Mina käisin oma ülikoolitee Tallinnas lõpuni ja imestan tänaseni, et kuidas ma jõudsin nii mitmel rindel korraga asjatada. Kõik sai tehtud.

Kõnele veel Seto Kongressist. See oli hoopis teine aeg, kui Seto Kongress taas ellu kutsuti. Me ei oska enam aimatagi, kui suur osa praegu normaalseks peetavast on just sealse tööga välja võideldud, millised rajad sisse käidud.

1993. aastal kutsuti kokku Seto Kongress, mis edaspidi toimus iga kolme aasta tagant. Seni viimane Seto Kongress toimus 9. oktoobril 2024. Seto Kongress on Setomaa ja seto rahva esinduskogu. See arutab probleeme ja langetab otsuseid, mis puudutavad Setomaa kultuurilist, majanduslikku ja poliitilist arengut. Seto Kongressil on kolmeteistkümneliikmeline Vanemate Kogu, mis tegutseb kuni järgmise kongressini. Vanemate Kogu valib enda hulgast peavanema, abivanema ja sekretäri.

2025. aasta novembrist olen ma Seto Kongressi Vanemate Kogu peavanem. Praegu on Seto Kongressi Vanemate Kogu koos Võro Kongressi Vanemate Koguga esitanud Riigikogule taotluse, et Riigikogus arutlusel olevasse keeleseadusse kantaks ka  lõunaeesti keel — mis koosneb seto, võro, mulgi ja tarto keeltest —, et see saaks ametlikult piirkonnakeele staatuse. Me oleme põlisrahvas ja soovime, et meie keelt tunnistataks ametlikult keeleks. Setod, võrokesed ja mulgid ei ole oma keelt kunagi nimetanud murdeks, ikka keeleks.

Niisamuti olite Ainiga mõlemad Seto Kuningriigi sünni juures. Mis selle algatuse mõte oli? Nüüd on see nagu suvine piirkondlik festival.

Kuningriigi mõte tekkis vajadusest, laulmise vajadusest. Tol ajal oli seto laulu palju; elasid naised, kes olid laulu sees üles kasvanud, kellele seto laul oli elu üks osa. Näiteks need, ja eriti just need, kes elasid väljaspool Setomaad, kes elasid väljaspool oma kultuuriruumi, neile oli see eriti oluline. Kui raadiost tuli juhuslikult seto laul, siis selle kuulamine oli püha toiming, kuulati ja nuteti ning sellest räägiti teistele. Värskas oli leelopäev, mis toimub siiani kolme aasta tagant. Sinna püüdsid lähemate ja kaugemate külade inimesed kohale tulla. Ja istusid maas, kui pinke ei olnud, ning kuulasid algusest lõpuni kõik ära. See oli nende elu mälestuste kontsert.

Kuid iga aastaga jäi seto laulunaisi vähemaks ja kolm aastat uut kokkusaamist oodata tundus liiga pikk aeg. Mõisteti, et oleks vaja midagi veel. Üks mõte oli siis kuningriigipäev, kus kõik soovijad saaksid kohapeal laulu teha ja et sellel oleks väike võistlusmoment. Inimesed saaksid kokku, oleks kohtumise võimalus.

Seto Kuningriik ehk Seto kuningriigipäev on nüüdseks teada ja tuntud üritus ja loodetavasti paljudel märgitud üheks aasta sündmuseks, millest püütakse osa võtta. Esimene kuningriigipäev oli 20. augustil 1994 Obinitsas. Edasi hakkas korraldamine liikuma rotatsiooni korras mööda Setomaad. Igal kuningriigipäeval valib rahvas ülemsootska ehk Peko asemiku maa peal. Peko on põllujumal, kellest Anne Vabarna on laulnud eepose „Peko”.

Sel aastal peeti juba XXXII Seto Kuningriiki, mis toimus Saatserinnas. Aastal 2009 valiti mind ülemsootskaks, nüüd siis kuulun teiste sootskatega Seto Kuningriigi Kroonikokku. See tähendab, et olen alatiseks pühendunud seto rahvale, annan oma panuse, et meie keel ja kultuur, meie ühtsus ikka püsiks. Nii kaua, kui saan, ja nii, kuidas oskan, annan oma panuse.

Kes on sind elus kõige rohkem mõjutanud, olnud võtmeisikud sinu teel, aidanud sul saada just selleks, kes sa oled täna?

Raske öelda, kes on kõige rohkem mõjutanud. Seda ei saa mõõta, ei ole, millega mõõta. Kõik inimesed, kellega kokku puutud, mõnes mõttes mõjutavad. Mõni mõju jääb külge, jääb mälupilti, paneb mõtlema, omaette arutama, aga sa ei saa aru, et oled mõjutatud.

Mu vanaema Matrjona (1898–1978) oli Anne Vabarna (1877–1964) tütar ja sellepärast on elu mind suunanud seto laulu, laiemalt rahvamuusika rajale. Vanaema vahel ikka rääkis, et kuidas ta käis oma ema ja teiste naistega Soomes ja Moskvas  esinemas. Isagi rääkis perest, et onu Arvo mängis viiulit. Vahel käisime Tonja külas. Ma olen väikse lapsena seal Annet näinud, kuigi ma otseselt ei mäleta seda.

Keskkooliajast peale hakkasin end rahvamuusikaga teadlikult ümbritsema. Kooliõpikus oli pilt kolme seto naisega, Anne Vabarna oma kahe tütrega: keskel Anne, paremal pool minu vanaema Matrjona Suuvere ja vasakul Anastasia Arula. Ma olin üllatunud, et minu vanaema on õpikus. Hiljem sain teada, et neid tuntakse laiemalt.

Klassiga käisime Teatri- ja Muusikamuuseumis ansambli Leegajus kontserti kuulamas. Vanaema juurde tuli laule lindistama Leegajuse eestvedaja Igor Tõnurist ja  rääkis, et Värskas peetakse pidu, mis on pühendatud Anne Vabarnale, ja kutsus vanaema ka kaasa. Vanaema oli nõus minema, aga kurtis, et on haige ja tahaks oma pojatütre kaasa võtta. Nii ma siis sõitsingi Piibari ja Leegajuse inimestega Värskasse. Piibari juht oli Toivo Luhats, Leegajuse eestvedaja Igor Tõnurist. Tagasiteel hakkas Toivo Luhats mind kutsuma Piibaritesse laulma. Ma puiklesin, et ma ei tunne Tallinna linna ja ei oska kohale minna jne, aga vanaema kõrvalt utsitas, et küll ma kohale saan. Noh, hea laps, nagu ma olin, kuulasin sõna ja läksin.

Käisin Piibari lauluproovides ja esinemas. Toivo Luhats palus, et ma õpiksin mõned laulud vanaemalt. Ehk üks esimestest esinemistest oligi Teatri- ja Muusikamuuseumis, kus ma siis laulsin vanaema õpetatud karjalaulu. Piibari ja Leegajuse proovid olid järjestikku, kuna Toivo Luhats oli Piibarite juhendaja ja samas ka Leegajuse liige. Kuidagi sujuvalt hakkasin käima ka Leegajuse proovides. Hiljem tekkis Leegajuse juurde väike seto naiste grupike, mis mõne aasta pärast eraldus omaette ansambliks nimega Sõsarõ, mille eestvedajaks sai Vaike Sarv. Olin osaline sealgi.

Minu elu rahvamuusika radadel on kulgenud nagu muinasjutus. Kui Tallinnas Keele ja Kirjanduse Instituudis loodi rahvamuusika sektor, mille juhatajaks oli Ingrid Rüütel ja üks teaduslikest töötajatest Vaike Sarv (1946–2004), kutsuti mindki sinna tööle. Nii sai minust rahvamuusika praktik ja teoreetik, vaatleja ja kogeja, koguja ja uurija, abiline, litereerija jne.

Leegajuse ajal tutvusin oma tulevase mehe Ainiga ja me abiellusime 1974. aastal. Me rääkisime ja arutasime väga palju rahvamuusika teemadel. Meil kummalgi oli muusikas oma taust. Lihtsam on elada inimesega, kellega sa oled samal lainel ja kellega sul on ka ühised huvid, teemad, tegemised, reisimised, esinemised. Ain on mind alati toetanud ja aidanud.

1994. aastal palusid paar seto naist, kes laulsid seto leelokooris Sõsarõ, et ma teeksin nendega koos uue leelokoori. Võtsin aega mõelda ja kodus arutada ning samal aastal sündiski uus seto leelokoor Siidisõsarõ. Praegu on selle koori eestvedaja Ilme Haavalo. Aastal 2000 sai loodud juba uus leelokoor, mille nimeks panin Õiõ Seto’ ehk lähedasem setode ring — selle ansambli eestvedaja olen senini. Sageli laulame ja saame kokku, käime esinemas oma perega. Nüüd on meil juba mitu põlvkonda tublisid lauljaid; meil on peres oma pillimängijad ja me saame koos tantsida. On kursuseid, õpitube, erinevaid koostöid ja tegemisi.

Praegu püüan jõudumööda ja vastavalt vajadusele tegeleda Setomaa kooli Obinitsa kogukonnaklassi õpilastega, et nendega koos laulda, tantsida, õpetada läbi  tegevuse seto keelt ja lihtsalt olla nende jaoks olemas. Oma keeles kõnelemine on kõige alus. Olen alati olnud seda meelt, et lastega tuleb koos tegutseda, nad tuleb oma tegemiste juurde kaasa võtta, siis nad õpivad ja harjuvad, omandavad kõik justkui iseenesest, käigu pealt. Nüüd öeldakse „aktiivõpe”, see ongi eluline õppimise moodus: teed, koged, katsetad ja hakkad aru saama, jääb meelde.

Sinu kohta on öeldud, et su amet on olla seto, või ka, et oled seto politseinik. Mida sa ise arvad sellistest määratlustest ja kuidas need sinu elus avalduvad?

Kui nii on öeldud, küllap siis on kellelegi minu olek sellisena paistnud või on minu suhtumine olnud kellelegi midagi uudset, mida mujal mail pole nähtud. Tegelikult ei ole see midagi uut, lihtsalt hästi unustatud vana komme jälgida ja märgata. Püüan olla ja jääda selleks, kes ma olen, mul ei ole tarvis meeldida, mis tähendaks enda muutmist või seda, et pead oma tõelist olemust kuidagi painutama. Ma olen tõesti väga ammu aru saanud, et ma ei taha ennast petta, ei püüa olla keegi teine või paista teistsugusena. Kui ma ei sobi sellisena, siis ei sobi, ei peagi sobima, ei pea ju minuga suhtlema. Nii lihtne ongi. Mina olen mina. Ehk mõnele tundub, et ma ütlen liiga otse oma arvamised ja tõe välja, mis ehmatab, pahandab kedagi. Minu arvates on hullem, kui näo ees ollakse üks, aga südames või teises seltskonnas hoopis keegi teine.

Tunnen, et ma ei pea kellelegi midagi tõestama. Ja kui ma näen, et kuskil saaks  paremini, siis on minu kui vanema põlvkonna kohustus seda ka välja öelda. Nii on traditsioonilised kultuurid alati toiminud: õpitakse teineteise pealt, korratakse traditsioone ning vanem põlvkond on see, kes jälgib ja hoiab traditsioonide muutumist teatud piirides. Suletud kultuuriruumides on see alati nii olnud. Meil aga on kõik väga ära lahjenenud — ei ole enam kindlaid reegleid ja traditsioonilise või pärimusliku nime all tehakse juba peaaegu kõike, seinast seina. Kultuur saab aga püsida just siis, kui kordused on võimalikult vanaga sarnased. Seega, mõnikord tuleb tõesti natuke sellele tähelepanu juhtida.

Näiteks seto rõivad on seto rõivad, millel on sisu ja väärikus just siis, kui nad on täiskomplektis ja korrektselt kokku pandud, hästi välja kantud. Seal on olulised iga detaili suurus, pikkus ja maht, iga materjali omadused ja kooskõla. Ei ole nii, et  viskan midagi suvalist selga ja ongi kohe seto. Ei ole — siis tekib midagi hoopis uut. Materjalid paratamatult muutuvad ajas ja tekibki uus, kõiki muutusi ei saa juhtida, hääbumist ei saa alati peatada. Kuid me saame pühenduda ja anda endast parima. Peame õppima, otsima teadmisi ja pühenduma, sest pärand on suurem kui meie. Kõik, mida teeme, mida loome, kuidas oleme, mida räägime, laob põhja järgmistele põlvkondadele ja tulevastele aegadele. Kui oleme hooletud ja lubame asjadel omasoodu kulgeda, võime juba mõnekümne aasta pärast avastada end täiesti moondunud kultuurikeskkonnast, millel ei ole endisega kuigivõrd ühist. Aga see ei ole ükskõik, kuhu asjad arenevad, sest varem on ju kõigel mõte olnud, kõige taga on mingid põhiväärtused ja need põhiväärtused just ongi see varandus, mida hoida.

Sellepärast pühendun ma iga päev seto keelega tegelemisele. Teen seda nii hästi, kui suudan. Kui kutsutakse ja on tarvis, käin oma laste Maarja ja Jaaniga seto tantse õpetamas. Või õpetame laule. Kuni on neid, kellel on huvi, seni on võimalik kedagigi suunata rohkem allika poole, et kõrvalekaldumised ja kultuuri või keele hääbumine ei oleks nii kiired.

Pärast sinu abikaasa Aini lahkumist 2005. aastal on tema arvukad töövaldkonnad erinevate pereliikmete vahel ära jagatud ja tema tegemised järeltulijate kaudu jätkunud. Millised ülesanded on sinu kanda jäänud? Kas ühiselt alustatut on võimalik üksi jätkata?

Meil Ainiga on neli last: Jaak, Jaan, Ants ja Maarja. Neil kõigil on oma pere, omad tegemised ja huvialad. Mingid oskused ja vajadused on nad saanud meilt mõlemalt; need on neile alusmüüriks ja toeks, ma loodan. Muusika käib kindlasti nende kõigiga kaasas, kellel millisel moel ja määral. Nad kõik on saanud muusikapisiku ja neilt edasi ka nende lapsed. Kõik nad laulavad, huvituvad erinevate rahvaste muusikast ja pillimängki ei ole neile võõras. Nad on keeleandelised, käeliselt targad, saavad vajadusel ise hakkama peaaegu iga jõukohase tööga jne. Selles mõttes on meil Ainiga vedanud, et me oleme neile kõigile midagi endast ja oma suguvõsadest edasi andnud, alles jätnud.

Meil Ainiga oli mõte, et tahame maal teha kooli, kus saab õppida keeli, muusikat, matemaatikat, laulu jne. Ain on ju matemaatikute suguvõsast, tema vanaisa Jaan Sarv oli eestlastele väga olulise panusega matemaatikaprofessor. Ain oma mõtte- ja siseilmas pidevalt arvutas ning koos matemaatikaga elas temas ka muusika. Ta kuulas, laulis, ümises: klassikalise muusika viisidest kuni erinevate rahvalauludeni. Ain käis pulmavanaks, korraldas pulmi. Ta oli seltskondlik ja osav juttude rääkija, teadis väga palju laule, mida tahtis laulda. Ain oli oma loomult esineja, vajas tähelepanu. Näiteks, me sõidame linnatranspordis, seisame teiste keskel kitsas bussi vahekäigus, ja Ain hakkab mingit laulu laulma, mis tal parajasti mõttes keerleb. Tema jaoks oli see normaalne — et miks mitte bussis laulda? Lapsed on öelnud, et kui trammi tagumine vagun jäi tühjaks ja oli vaid nende päralt, kasutas ta seda hetke tingimata täiel häälel ooperiaaria laulmiseks. Ka siis, kui me kahekesi või lastega autoga sõitsime, oli laulmine tavaline. Kui ta käis jala pikki maid, siis võttis mingi rahvalaulu üles ja pärast seletas, millise lauluga saab mitu kilomeetrit käia. Kõikjal olid matemaatilised seosed. Ta treenis teadlikult mälu, kasutas selleks matemaatikavalemeid ja ka muusikas leidis kõikjalt matemaatilisi seoseid. See oli talle põnev, pani silma särama — ta tegi kõike kire ja põhjalikkusega.

 Me Ainiga rääkisime palju, arutasime ja vaidlesime. Saime aeg-ajalt teineteise peale pahaseks, sest kummalgi oli oma tõde, aga alati püüdsime oma mõtteid arusaadavalt sõnastada ja jõudsime ühisele järeldusele, tulemusele. Meil oli erinev lastetuba ja tagamaa, aga siiski mitte nii väga erinev ja neid siis püüdsimegi rääkides kokku sobitada. Rahvamuusika meid kokku viis ja paljuski koos hoidis. Sealt siis ka soov edasi anda seda, mis meis kummaski oli. Minu mõte oli, et just Setomaal peab tegema seto labaga kandleid ja siin neid mängima, sest see on üks seto muusikakultuuri osa. Tänu Aini toele ja abile toimusidki esimesed kandlelaagrid Obinitsa külas.

Üksi loomulikult ei saa teha nii, nagu oleks saanud teha kahekesi koos tegutsedes. Aga nüüd on, nagu on. Praegu tutvustan seto kultuuri rõivaste, laulude, käsitöö, juttude ja muidugi seto keele kaudu. Püüan oma elu selliselt korraldada ja  korrastada, et kes on huvilised, need leiavad mind üles ja saavad tulla tutvuma seto kultuuriga minu mälestuste ja teadmiste kaudu. Jätkan seda koos Ainiga mõeldud mõtet, et me oleme üks osa kultuurist ja kuna meile meeldib jagada seda, mis meisse on kogunenud, siis teeme seda nii kaua, kui suudame. Ain väsis ära, nüüd jätkan seda koos laste ja lastelastega.

Oled elus mitmel moel olnud õpetaja rollis. Mida tähendab sinu jaoks õpetamine? On see pigem kutsumus, vastutus, kohustus või koostöö?

Kuidagi iseenesest olen sattunud õpetaja rolli. Leegajuse juurde loodi lastele rühm, mille eestvedajaks oli Lea Laos, aga elu keerdkäikude pärast pidi ta ära minema ja siis pakuti mulle võimalust tegeleda lastega. Võtsin vastu. Seda rühma nimetati Väike-Leegajuseks. Nüüdseks on neil endal lapsed ja nii mõnigi minu laululaps õpetab, juhendab teisi või on selle ala teadlane. VHKs ehk endises Tallinna Vanalinna koolis oli folkloori tund; sealgi tekkis õpetajatepuudus, ja mind paluti. Sai siis mõnedki aastad koolilastega koos lauldud, laulumänge ja tantse tehtud.

Leegajusega käisime paaril korral Ungaris esinemas ja saime väga emotsionaalse kogemuse nende tantsuklubidest/tantsumajadest, kuhu tuldi kokku ja lihtsalt tantsiti, tantsiti, tantsiti. See tekitas meiski huvi ja Tallinna Õpetajate Majas, kus me proove tegime, hakkasime korraldama maarahva õhtuid, kus oli ka laulmist, aga tantsimist rohkem. Mõtted vist ikka liiguvad puntras, nii et üsna pea alustati Tallinna Vanalinna Muusikamajas tantsuõhtute ehk tantsuklubidega, mida algul vedas Celia Roose. Hiljem olime meie Ainiga eestvedajad. Nüüdseks on tantsuklubid tekkinud üle Eesti. Kõik, kes vähegi tahavad ja jõuavad, kellel millal aega, lähevad kohale ja tantsivad nii, nagu kellelegi jõukohane. Väga tore üle-eestiline liikumine, mis ühendab erinevas vanuses, kuid sarnase huviga inimesi.

Õpetaja saab olla, kui keegi tahab õppida, tahab midagi teada. Siis on loomulik olukord ja hea oma oskusi, teadmisi jagada ja kuulajat suunata. Elus on meil palju õpetajaid, keda me alati nii ei nimeta, aga kes on olnud me eluteel suunajateks ja kaudselt õpetajateks.

Olles Setomaa ülemsootska ja hiljem sootskana Kroonikogos, oled eelistanud sündmustel sõnavõttude asemel väljendada end lauldes. Mida tähendab setole laulmine, enda laulus väljendamine? Kas laulusõna on väärtuslikum või teise kaaluga kui kõnelemine?

Lauluhäälega oma või kellegi teise mõtete väljaütlemine on kõvema toimega kui rääkimine, laulusõnum jõuab kõrgemale ja kaugemale. Nii nagu rääkimise lauses on oma reeglid, nii on ka laulu „lauses”. Kuna me kasutame laulu liiga vähe, meil on liiga vähe võimalusi lauluridadega mõtete edastamiseks, siis oleme muutunud laulmisel mõtlemisvaesemaks. Rääkides oleme osavamad, aga mitte kõik. Vahe on ka kuulamises. Me ei suuda kaua kuulata ja kuulates kaasa mõelda.

Varem on oma mõtete edastamine lauldes olnud tavaline. Näiteks kui mindi külla või saadi kellegagi kokku, siis laulusõnadega teretati ja jutustati hetke  olukorda. See on, nagu oleks sõlmitud kokkusaamislepe. Laulusõnadega oma pahameele, kurbuse väljaütlemine on oma olekus leebem ja tasasem kui kõnelemissõnades väljendudes. Miks on pulmades palju lauldud? See ei ole lõbustamiseks. Lauluhäälega kuulutatakse ümbritsevale ilmale hetketõde, olukorda, ohte, rõõme, kinnitatakse antud olukord. Arvati, ehk ka siiani arvatakse, et itkulaul (surnuitk) on vajalik lahkunu hingele. Laul on seotud kokkulepetega.

 Praegu räägitakse pärimusmuusikast, enne oli rahvamuusika — nagu rahvarõivadki, mis viitasid mingile rahvale. Eks me nüüd ole oma olekult, mõtetelt ja elukoha mõtteski laialivalguvad: ehk olekski parem kasutada sõna „pärimusmuusika” eeskujul ka mõistet „pärimusrõivad”. Maarahva rõivad, laulud, pillimäng on jõudnud lavale vastavalt lava nõuetele, võimalustele ja kuulajate-vaatajate soovidele. Muutus on igatpidi suur. Nagu oleks endisaegne, aga samas päriselt ei ole, sest meie oma olekus oleme teistsugused.

Tahetakse lähtuda, ja vahel ka peab lähtuma vanusest, et kellele mida ja kuidas pakkuda, ning sellest tulenevalt toimuvad paratamatud muutused. Esinemisel on omad reeglid. Võiks kuidagi eristuda, meeldida, tähelepanu tõmmata, kas autentsusega, töötlusega, tänapäeva ilunõuetega jne. Esineja ja vaataja suhe: kas oluline on esineda suurele vaatajaskonnale või on üks ühele kokkusaamine, ka vaataja-kuulaja osalemisvõimalus. Pidu ja trall käib päevast päeva, aastaringselt.

Me ei saa enam rääkida maaelust, sest seda ei ole, on elu maal linna moodi. Sellest tulenevalt ei ole ka maaelu rütmi, kus maa ja töö on esmased, pidu teisejärguline. Kui töö tehtud, on kõigil koos ühine pidu! See süsteem ei toimi  enam. Me ei tee enam koos füüsilist tööd, me ei tee maatööd, et ellu jääda. Raske on mõelda, et töö ja pidu, laul ja tants, olid varem teineteisest sõltuvad.

Me ei täna enam maailma või ka teisi inimesi, nagu seda on varem tehtud. Nii on. Me täname hoopis teiste tegude, tegemiste, korraldamiste eest kui vanasti. Vahel võiks nende teemade üle mõelda. Sõna jõud. Millal midagi öelda, millal midagi laulda, kus laulda, tantsida ja miks, kes, millises vanuses? 

Mis seisus on sinu meelest seto keel praegu? Kas seto keel on elus? Mida keel säilimiseks vajab?

Küllap iga keel vajab elus olemiseks pruukijaid. Minu vanavanematel oli suhtlemiskeeleks oma seto keel. Nemad olid otserääkijad, olid ’kõnõlõja’. Minu vanemate põlvkond muutus, nende ellu tulid kool ja koolitarkused, eestikeelne kirjakeel ja avalik suhtluskeel, aga kodukeeleks jäi ikkagi väga tugevalt oma seto keel. Ajaga on seto keel jäänud hõredamaks, mahlakust ja vanamoodi sõnu on jäänud vähemaks. Toimub väga intensiivne segunemine eesti keelega, väga-väga palju võetakse üle võro keelest ja enamik inimesi ei teegi enam vahet — ei tunta ära, et räägitakse võro keele käänete ja sõnadega, kuid nimetatakse seda seto keeleks. Ka hääldus on jäänud järjest kehvemaks, otsitakse erinevaid eeskujusid, mis ei ole alati vanaga kuigi sarnased. See on paratamatus, sest eluviis on muutunud, keelekeskkond on hõre. Muu hulgas kaovad kasutuselt need sõnad, mida ei ole igapäevaelus vaja. Tööd, mida ei tehta, nendega seotud sõnavara kaob. Muidugi kaob laulusõnavara ja laulu loogika. Aga niisamuti on seto keele lausestus ja rütm olnud eesti keelest erinevad, nüüd põhineb kõik eesti keelel ja seda puudujääki ei osata isegi märgata.

Emamaalt ehk Setomaalt on välja rännatud teise keelekeskkonda, mis paratamatult ähmastab keelt ja võtab võimaluse suhtlemiseks. Teises keskkonnas püüti samastuda teistega, et mitte eristuda nii keelelt kui olekult, häbeneti, varjati oma päritolu. Setomaalt mindi ära, mõned tulid küll tagasi, aga praegu tulevad siia  (Setomaale) elama põhiliselt just teised, mitte setod, mujalt pärit inimesed. Setomaa on muutunud või muudetud positiivse märgiga kohaks. Päriselt on ta seda olnud kogu aeg, aga kahjuks olid seto keel ja elulaad, kultuur liiga kaua justkui halli loori all — selle ajaga jõudis palju kaduda. Rong, mis juba kihutab, seda nii kergelt ei peata. Meie maailm muutub kiiresti, ühiskond ja elukorraldus muutuvad ja selle vastu ei saa. See on praeguse aja kultuuri foon.

Nüüd püütakse mitut moodi vanu kultuurielemente ja keelt hoida, säilitada ja uuesti kasutusele võtta, kui vähegi võimalik. Rääkimise keelele on tekkinud juurde päris korralik kirjutamise keel. Ain oli julgustaja, et on vaja proovida võimalikult paljud olulised sõnumid, dokumendidki kirjutada seto keeles. Mulle oli see algul raske, sest öelda, hääldada saab mõnda sõna mitut moodi, kirja panna ka erinevalt. Kuidas siis on õige, kuidas kõige parem, et lugeja aru saaks. Mida enam ma olen seto keeles oma mõtteid või teiste öeldut kirja püüdnud panna, seda lihtsamaks on see muutunud. Olen vist aastatega mingi oma nägemuse ja süsteemi loonud. See on olnud teadlik töö ja pühendumine, selleks tuleb ka naabrite juures toimuva arendustööga kursis olla, näiteks võro keelega.

Näide Piibari ajast. Toivo palus, et ma küsiksin vanaemalt mingi laulu ja õpiksin ära. Vanaema oli kirjaoskamatu, mina juba keskkoolitüdruk, kirjutamine selge. Vanaema laulab, mina kirjutan. Järgmisel päeval vanaema palub, et loe ette, mida sa kirjutasid. Ja siis ma avastan, et ma ei oska seda enam lugeda. Vanaema naeris minu hädas olekut. Siis saingi aru, et seto keele kõigile häälikutele ei ole vastavaid tähti eesti keeles olemas. Nii et ka mina olin kunagi algaja seto keele kirjapanija. Esimesed setokeele õppetunnid sain vanaemaga.

Näitena võib võtta minu nime — Õie. Vanaema ei saanud seda nime sellisel kujul välja öelda, ta vist ütles umbes Õiõ või Õiä. Selliseid häälikuid on hulga. Minu õde on Ülle, tema nime hääldas vanaema Üllä ja vend Heinari nime ütles Hiinar. Iga keele kõnelejal on erinevad näolihased rohkem või vähem arenenud, suu ja keel erinevate asenditega harjunud. Sellest tulenebki konkreetne autentne hääldus. Emakeel on kõige suurem mõjutaja.

Need kaks kõnelemise vormi — kirjalik ja suuline — aitavad keelt elus hoida. Aeg näitab, kas keel suudab püsida või kas kohalikele on seto keel tulevikus põhiliseks suhtlemiskeeleks nii kõnes kui kirjas.

On neid, kes on aastakümneid keele säilimise eest seisnud, sellega tegelenud, üksteist julgustanud, toetanud, et leida Eesti riigilt hoiakulist tuge ja materiaalset abi, et anda seda keelelist vanavara edasi. Praegu on setod ja võrokesed pannud oma jõu kokku, et koos selgitada ja paluda toetust, abi, tõestamaks, et me oleme põlised rahvad ja et meil on oma keel ja omanäoline kultuur. Kui meie praegu selliselt ei käitu, ei õpeta, ei selgita, et me oleme kõigest hoolimata olemas, siis järgmised põlvkonnad on kurvad, et me ei olnud hoolsad, ei suutnud neile jätta oma rahva keelt ja meelt.

Kas siis seto keele puhul, mis on läbi aegade olnud kõnekeel, mitte kirjakeel, võime pidada laulukeelt ehk laulu vormis jutustamist eriti oluliseks? Seal on ju väga kindlad reeglid ja vormelid, kujundid, mille abil on oma mõtteid väljendatud, osavust näidatud, aga ka oma loomingulisust realiseeritud.

Oma mõtete laulmine on ennekõike nendest maailmale teada andmine, mitte vaid inimestele, kuulajatele. Ei tea, kui palju teised hoolivad sinu laulumõtetest, sinu seatud lauluridadest, aga maailm paneb tähele, linnud ja putukad saadetakse kuulama ja sõnumit edastama.

Meil on tekkinud väga palju võistlemist. Võiks olla hea meel, et teine laulab ja et me oleme tema lauluhääle mõjus. Sõnal on jõud, heliseval sõnal veel suurem jõud; sellega peaks kogu aeg arvestama, et ei pilluks ilmaasjata sõnu tuulde. Me võime tahtmatult, mõtlematult midagi ära rikkuda, ära sõnuda. Aga me vist ei usu seda? Vihma või päikese väljakutsumine on kõige lihtsam näide sellest mõtlematusest. Näiteks vihmaloitsud. Kas me usume, et need toovad vihma, kui neid sõnu ütleme? Tavaliselt mitte. Aga võiks mõelda, et maailm ju kuuleb ja kui temaga suheldakse, siis ta tuleb ja on olemas. Sama on päikese väljakutsumisega. Nüüd tehakse kõigest lavalaulud ja neid lastakse iga ilmaga ja igal ajal kaubanduskeskustes. Isegi sõnumised ja needmised tehakse lavalauludeks ja kõik kuulavad neid kui meelelahutust. Kuid sõnal on jõud. Algul on mõte, mõttest luuakse sõna ja sõnast tekib tegu. Siin ilmas ei ole miski niisama.

Kui me soovime näiteks õnne, mida me siis tegelikult soovime? Kõik koos soovime midagi. Soovime midagi head, et läheks hästi, oleks hästi, kuigi alati ei saa arugi, et tegelikult ongi hästi ja soovitud õnn ongi ju sinuga. Aga üheskoos millelegi keskendumine, oma mõtte suunamine ühises laulus toob kaasa väga suure mõju.

Mida sa ütleksid Setomaa tuleviku kohta? Mis praegusest elust võiks tulevikku edasi kanduda?

Elades Setomaal omas tempos ja oma soovide ning võimaluste süsteemis, on mul aega tunnetada ja mõelda olnu ning tuleviku peale. Muutmine, muutused tunduvad olevat liigagi kiired. Ühtpidi on kõik nagu olemas, kõik on käeulatuses, aga mingid asjad on samas kättesaamatud või liiga aeganõudvad. Mõni asi jääb kättesaamatuks, mis kunagi oli igapäevane. Kõige kitsamalt on käes aega, see on kõige kallim. Kellele või millele panustada oma aega — see on kõigil igapäevane küsimus. Ehk oleme liiga ahned ja liiga suure haardega?

Praegu Setomaad avastatakse. Tahetakse tuttavaks saada seto kultuuriga, sealhulgas lauluga, ja siia tahetakse tulla elama ning tullaksegi, vahel isegi mõtlemata, et kuidas saab. Aga tullakse ka sellepärast, et on vabu töökohti, kuhu kandideeritakse. Kes kui kauaks siia elama jääb, seda näitab aeg, aga praegu äratatakse nii mõnigi mahajäänud koht uuesti elule. Õnneks on ka neid, kes tulevad oma elurännakutelt tagasi kodukülla, kui võimalik, või leitakse Setomaal endale uus koht elamiseks.

Elades siin, isegi kui ei ole mõttes seto keelt ära õppida, jääb siiski ajapikku midagi külge. Võib juhtuda, et üks hetk on seda keelt vaja näiteks tööalaselt või et kogukonnas ei saa teisiti. Seto keel peaks olema sama populaarne, kui praegu on näiteks prantsuse keel. Õnneks elab seto keel kõrvuti võro keelega ja koos liigutakse ühiselt omakeeles kõnelemise teed. Keel muutub mõnusaks sellest hetkest, kui tunned seda juba nii sügavalt, et tajud märgata selle mõnu ja mahlakamat olemust, kui on eesti keelel. Igal juhul on seto keel meie salakeel, millest igaüks, kes siia korraks hüpanud, aru ei saa. See tähendab, et keel on meie kultuuri kindlus.

Ükskõik kui ilusad on pildid, kui hästi reklaamitakse, aga kuidas on päriselt siin Setomaal elada ja olla, seda ei anna edasi ükski jutt ega film. Kohapeal olles koged jalge all üles-alla ronivaid teid ja ületamist vajavaid ojasid, tunned metsade lõhna ning kui juhtud mõnes külas kohtuma perega, kes lobiseb sinuga seto keeles maast ja ilmast, mängid lastega, kuulad vanameestele omaseid nalju, näed ehk isegi mõnd seto rõivis inimest, juhtud kellegi päriselu pittu — siis alles tajud, et oled Setomaal. Kodus tekib huvi, soov uuesti minna — minna ja olla. Tekib küsimus, et mis tekitab seda huvi. Tahaks uuesti minna, tahaks veel rohkem kogeda ja aru saada, mõista seda, mida ei mõista. Setomaa elab oma elu oma inimestega, kes armastavad südamest oma maad, ja võõrastega, kes on siin viivuks või pikemaks ajaks peatumas, igaüks oma panust andmas.

Vestelnud MAARJA SARV