Ali Asgari PÖFFil. Foto Mia Tohver/PÖFF
Kõnelen stsenaristi, režissööri ja produtsendi Ali Asgariga tema loomingust ja iraani filmikunstist üldisemalt PÖFFi ajal. Festivalil osales Asgari „Põhjusega mässajate” võistlusprogrammi žürii liikmena ja ühtlasi esitles oma uusimat filmi „Jumalik komöödia”, mis linastus programmis „Screen International kriitikute valik”.
Missugune film, kohtumine, isik või kogemus tekitas sinus tahtmise filme teha?
Paljud filmitegijad, eriti mitteiraanlased. Itaalia uusrealistid ja neile järgnenud põlvkond mõjutasid mind suuresti, samuti prantsuse uue laine tegijad, hiljem niisugused režissöörid nagu Haneke ja vennad Dardenne’id. Tegemist oli protsessiga, mis algas mu teismeeas [Asgari on sündinud aastal 1982] Ameerika klassikutega: Hitchcock, Ford, Hughes. Aga mõne aja pärast huvi nende vastu hajus ja ma pöördusin indie-režissööride, newyorklaste poole, nagu näiteks Scorsese ja Allen, hiljem Gus Van Sant. Nende järel tulid eurooplased. Nüüd vaatan pigem Euroopa filme või midagi aeglast — Reygadas ja Weerasethakul on sellised tegijad, keda ma praegu hindan.
Õppisin Itaalias filmiteooriat, sest ei saanud minna Centro Sperimentale di Cinematografiasse, praktilise suunitlusega kooli, kuhu tahtsin astuda. Seal võeti vastu kuni 25-aastaseid, aga mina olin 26, nende jaoks liiga vana. Astusin siis Rooma ülikooli, üldisemale kaunite kunstide õppekavale rõhuasetusega filmikunstil. Linateose analüüsimine on praeguseks mu alateadvuse osa. Nooremana tavatsesin kogu aeg analüüsida, aga nüüd üritan pigem nautida. Vahel ei saagi aru, miks mõni film meeldib. Lihtsalt meeldib, kas või suurepärase, mõjuva õhustiku pärast. Ma ei taha näha kogu aeg täiuslikke filme, aga see on küll oluline, mis mõttega film on tehtud. On küllalt palju linateoseid, mis vaatajat mingil moel ei kõneta, need pole isegi naljakad ega kommertslikud. Vahel jääb arusaamatuks, miks need on valmis vändatud, kui need ei suuda panna vaatajat ei naerma ega nutma ega tekita vähimatki emotsiooni. Mulle on äärmiselt oluline, missugust meeleolu režissöör üritab edasi anda, mis tunde film minus tekitab ja kuidas režissöör selle saavutamisele on lähenenud. Teemade kordumine mind ei häiri, aga kui vaadata näiteks järjekordset filmi sõjast, siis muutub režissööri käsitlus olulisemaks. Filminduses tegutsemine sarnaneb tegutsemisega kõigis muudes valdkondades, näiteks insener või maalikunstnik olemisega. Kui nimetan ennast filmitegijaks, siis minu arvates tähendab see, et elatun filmindusest, see on mu ainus töö. Kui töötad õpetajana ja vahel teed filmi, siis see on filmitegemine lõbu pärast. Mina vahel pildistan, aga see ei tähenda, et võiksin end fotograafiks pidada. Ma ei nimeta end režissööriks sellepärast, et olen teinud hulga filme, vaid seetõttu, et minu elatis tuleb filmidest.
„Jumalik komöödia”, 2025. Režissöör Ali Asgari. Kaksikvendadest režissöörid Bahram ja Bahman Ark mängivad filmis kaksikvendadest režissööre.
Vaatasin su filmograafiat ja mõtlesin, kas mõni sinu film on Iraanis ka ametlikult ekraanile jõudnud.
Linastuskeeldu ei kehtestatud filmide teema, vaid pigem minu suhtumise pärast. Ma ei taha, et süsteem mind tsenseeriks või kontrolliks, ja sellepärast üritan teha oma filmid ilma nõutava loata, väljaspool Iraani ametlikku süsteemi. Kui taotleksin linastusluba, võidaks mu filme isegi näidata, sest need pole eriti poliitilised ega kõnele ülitundlikel teemadel. Käsitlen olusid, milles me Iraanis elame, vahel koomilisemas, vahel dramaatilisemas võtmes. Kui ma aktsepteeriksin reegleid, tuleks mu filmide mõnda osa tsenseerida, aga ma ei taha kompromissile minna. Teen oma kompromissid mujal, pigem valmib mu film väiksema eelarvega ja iseseisvamalt, kui ettekirjutustega leppides. Tahan tegutseda omaenda reeglite kohaselt ja teha filme nõnda, nagu mulle meeldib. Sellepärast mu filme Iraanis ei näidatagi.
Nüüd linastuv „Jumalik komöödia” ja ka üks osa sinu ilmselt kõige kõmulisemast, 2023. aastal valminud filmist „Maised värsid” käsitlevadki täpselt seda teemat: filmitegija ja tsensuur.
„Maistes värssides” oli küsimus filmimiseks loa saamises ja nüüd on samal tegelasel film valmis. Tegemist on olukorraga, mida olen korduvalt läbi elanud: alati kerkib üles linastamise teema ja ma tahtsin sellega filmide vahele ühendusniidi tõmmata. Pärast „Maiste värsside” tegemist juhtus nii mõndagi. Mul keelati Iraanist lahkuda, ja samuti produtsendil Milad Kohsravil. Aga me tegime sellest perioodist dokumentaalfilmi.1 Samal perioodil hakkasin ka „Maiseid värsse” näitama, sest selle linastamine kinodes oli keelatud. Kohvikutes, raamatupoodides, sõprade juures pöörduti minu poole ja paluti eraviisilisi linastusi. Iga linastuse ajal kogesin midagi kummalist; sellest saigi „Jumaliku komöödia” ajend, lihtsalt kirjutasin need kogemused filmiks.
„Jumalik komöödia”. Filmitegu tähendab ka lõputut arutelu.
Sa oled teadlikult süsteemist välja astunud. Mida Iraanis süsteemi ignoreerimine ühele filmitegijale peale rahastuse ja linastuslubade mittesaamise veel tähendab?
Teosele nagu „Jumalik komöödia” on filmimisluba saada võimatu, sest see kõneleb tsensuurist. Aga tänavatel filmimiseks mingi loa pidime hankima. Kasutasime sõpradele väljastatud lube ja muid kõverteid. Lõviosa filmist võtsime üles loaga, mis oli väljastatud jäätisereklaami tootmiseks. Meil olid kogu aeg jäätised ühes, nii et kui politsei tuli, näitasime aga need ette. Kogu protsess oli päris naljakas. Ühe teise filmi puhul teesklesime, et mina olen assistent, mitte režissöör.
Kui ma luba taotleksin, siis võimalus, et see väljastatakse, on siiski olemas. Ma ei ole sellest valdkonnast eluks ajaks pagendatud. Aga asi on selles, et ma ei taotle. Ma ei taha, et nad mu stsenaariume heaks kiidaksid. Neil pole võimalust ega piisavalt infot minu või kellegi teise filmist rääkimiseks. Vahel öeldakse — mitte ainult mulle, vaid ka teistele filmiinimestele —, et ükskõik, mida sa tahad teha, võid tulla ja arutada. Aga ma ei taha arutada ja seetõttu lepingi asjaoluga, et mu filme Iraani kinodes ei näidata. Muidugi on kahju, aga see on asi, millega ma olen valmis oma väljendusvabaduse nimel leppima. Filmitegija või loovisikuna üldiselt on mulle olulisem väljendusvabadus, vabadus piiranguteta välja öelda, mida ma usun, mida arvan elust ja ühiskonnast. Pärast mõnda katset otsustasin lubade taotlemisest ja sellega kaasnevast protsessist loobuda. Rahastuse leidmine on paras peavalu, lisaks tekib süsteemiga vahel ikkagi probleeme, näiteks reisimiskeelud, omandi konfiskeerimine, sellised asjad. Ma ei kavatse alaliselt välismaale jääda, sest filmitegijana kõnelen ma oma kogemustest ja annan neid edasi. Küsimus on minu ühiskonnas, kultuuris, keeles. Kuhugi ümber asudes oleks niisuguseid filme märksa keerulisem teha. Mis ka ei juhtuks, see on töö osa. Kui otsustan teha filmi nagu „Jumalik komöödia”, on minu arvates väga oluline leppida võimalike tagajärgedega. Enamasti pole need rängad, sest seaduse järgi ei soorita ma kuritegu, ainult filmin ilma loata. Filmitegijate puhul, keda on tõsiselt karistatud, pole asi olnud ainuüksi filmides. Näiteks Rasolulof ja tema kaheksa-aastane vanglakaristus — ta osales poliitilises aktivismis ja see oli otsapidi filmiga seotud. See ei tähenda, et tagajärgi üldse poleks, aga ma aktsepteerin neid kui oma töö osa. Kui otsustan filme teha kodumaal, siis otsustan leppida ka sellega.
„Jumalik komöödia”. Tule, arutame hetke. Mohammad Soori ja Bahram Ark.
Sinu materjale on ka konfiskeeritud, eks ju?
Jah, mitu korda. Telefon, arvutid, muu selline kraam. Minu jaoks oli filmi „Kõrgem kui happelised pilved” puhul asi pigem emotsioonides, inimese tunnetes, kellel on keelatud Iraanist lahkuda, kui dokumentaalfilmi tegemises. Tegin selle filmi, lähtudes olukorrast, milles viibisin. Tol ajal ei tahtnud ma sugugi teha klassikalist mängufilmi, sest niisuguses olukorras olevatest filmitegijatest filme on Iraanis piisavalt. Ma ei tahtnud seda korrata, nii et otsustasin teha parajalt mässumeelse filmi, arvestamata eriti mitte millegagi, isegi mitte turuga. Filmi tehes ju ikka analüüsid, kes on publik, aga selle filmi puhul ei kaalunud ma seda üldse ja oludest tingitult saigi film pisut keeruline.
Suurepärane otsus. Käisin seda eelmisel aastal vaatamas ja hakkasin kohe pärast seanssi uurima, mis lugu seal täpsemalt taga on.
Just, sellepärast ma nõnda tegingi. Väga vaba suhtumisega, arvestamata isegi niisuguste kinematograafiliste elementidega nagu draama vms. Tahtsin kõik saada tolle hetke olukorrast: loo, draama ja näitlemise, kõik filmi tegemise juurde kuuluva. Midagi üksnes minust endast, minu perekonnast, suhtest perega, kodulinnaga. Väga emotsionaalne ja isiklik, see meeldib mulle väga.
Kuna vestleme Tallinnas, siis su reisikeeld ilmselgelt enam ei kehti. Oli see kindlaks ajaks või…?
Veel ei tea, aga praegu mul reisimisel piiranguid ei ole. See juhtub aeg-ajalt, hulka aega on kõik korras ja siis hakatakse mõnda filmitegijat takistama, umbes nagu andmaks märku: „Me jälgime sind, kontrollime su tegevust.” Praegu probleeme pole ja ma olen üsna üllatunud. Mitte ainult seoses endaga, vaid ka teistega, näiteks Jafar Panahi ja tema Kuldse Palmioksa võitnud filmiga „Lihtsalt üks õnnetus”. Isegi temal ei ole selle filmi tõttu seni probleeme olnud. Siiani probleeme pole, aga tulevikku ei tea keegi.2
Oled intervjuudes maininud, et sulle ei meeldi üksi kirjutada.
Jaa, mulle meeldib kirjutada koos kaaslasega, isegi rohkem kui ühega. Näiteks „Jumaliku komöödia” puhul tegime seda neljakesi. Kirjutamine on erakordselt loominguline protsess ja ma eelistan, et keegi mõtleks minuga kaasa, vaataks sama teemat teise nurga alt. Kirjutamise ajal oled sedavõrd keskendunud, et ei saa ise arugi, kui valesse suunda kaldud. Kaaslane saab suunda korrigeerida, käia välja uusi ideid, aidata takistusi ületada. Kaasautor on alati esimene publik ja vahetu reageerija, selles olukorras peab teineteist kõvasti usaldama. Usaldada tuleb ka kõiki teisi, kellega koos töötad. Operaatori ja näitlejatega ma räägin filmist ja sellest, kuidas ma lavastada kavatsen, aga alati jääb ruumi ka muudatustele. Mul on üsna täpne pilt sellest, mida ja kuidas filmida, aga see ei tähenda, et võtteplatsil ei võiks selle üle arutleda või isegi improviseerida. Ma ei räägi praegu Hollywoodi filmidest, kus iga detail on piltstsenaariumis paika pandud. Minu tüüpi filmi valmimise kulg on väga loominguline ja ma võin mõnd stseeni muuta kuni viimase hetkeni, kas või päev enne lõpetamist. Tahan selle ülimalt loomingulise protsessi ajal teistega koos tegutseda.
„Jumalik komöödia”. Tulutult oma filmile linastusluba taotlevat režissööri ja filmi produtsenti kehastavad Bahram Ark ja Iraani näitlejanna Sadaf Asgarl.
Fotod: allikas PÖFF
Räägi tehnilistest vahenditest, mida sa meelsasti kasutad. Omalt poolt ütleksin kohe, et pikad võtted. Sul võib vabalt olla 12-minutine, ilma ühegi lõiketa stseen.
Olen teinud hulga lühifilme, kus stseeni sees on lõigatud. Aga juba kirjutamise ajal panen mõttes paika, kuidas midagi üles võtta, misanstseenid, võttekohad. Tean neid asju algusest peale, seetõttu ongi minu filmid tihedalt seotud iraani kultuuri ja eluviisiga, ühiskonna äärealadele surututega, inimestega spetsiifilistes olukordades. Tegemist on normaalsete inimestega, kes on sattunud teatud olukorda, ja ma üritan näidata nende heitlust. Sellepärast proovingi teha pigem pikki võtteid, see lisab filmile intiimsust, aga ka dokumentaalset stiili. Mulle meeldib selline vaatleja seisukoht: mina ise või keegi teine justkui jälgiks olukorda. Kaamera haarab kõike, iga viimast kui üksikasja, tegelase eksistentsi iga hetke; kaamerast endast saab peaaegu tegelane. Kui vähegi võimalik, üritan mitte lõigata. Vahel on see keeruline, sest enamasti ei tööta ma professionaalidega. Vaja on asjatundlikumaid, parema ettevalmistusega näitlejaid. Siis leiutame viise, kuidas osatäitjatele toeks olla, sest selline lähenemine tõesti annab atmosfäärile palju juurde ja mõjutab tugevalt meeleolu. „Jumaliku komöödia” peategelast mänginud Bahram Ark kartis (ta on päriselus režissöör ja läbi elanud hulga filmis kujutatud asju), et ei suuda pikki tekstilõike meeles pidada. Suure osa ajast ma pomisesin ette, mida ta peab ütlema, ja ta kordas, sellepärast on mõnes kohas repliikide vahel pausid. Ma ei tahtnud ikkagi lavastusstiili muuta, sest kogu filmis kujutatud protsess, olukord, milles see režissöör viibib, on niivõrd jabur. Pikad võtted lisavad filmile absurdsust ja teevad selle vaatlevamaks.
Mida sa pead iraani filmikunstile iseloomulikuks?
Ausalt öeldes üritan ma neist iseloomulikest joontest vabaneda, sest enamasti on iraani filmid karmid kurvad draamad. Kui neid pikka aega näha, tunned ennastki kurva või raskes olukorras olevana. Üritan selliseid asju vältida, sest ränki olusid käsitlevad, rusuvad filmid väsitavad. Kolmes viimases filmis olen proovinud teistmoodi läheneda, teemasse rohkem lusti lisada.
Teine tüdimust tekitav joon on tegelaste kujutamine ohvritena. Aga isegi filmitegija „Jumalikus komöödias” ei ole ohver, ta üritab, ta on jõuline. Paljusid sotsiaaldraamasid ühendab valitsuse või ühiskonna peale surutud piirangute käsitlemine, eriti naiskarakterite puhul. Üritan sellestki eemale hoida ja sama teemat värske pilguga vaadata. Minu arvates ei ole ka ükski „Maiste värsside” üheksast tegelasest ohver. Mitte ohver olla ei võrdu mässajaks olemisega. Ma pean silmas seda, et teed nii palju, kui võimalik. „Maised värsid” on läbilõige ühiskonnast; ma ei tahtnud liialdada ega teha filmi, kus iga tegelane on kangelane. Nad teevad, mida suudavad, ja astuvad ehk isegi sammukese kaugemale.
Mida sa arvad kirjeldusest, et Iraan on riik, kus kõik teavad ühtviisi täpselt nii seda, mis on keelatud, kui ka seda, kuidas reeglitest mööda pääseda?
Mingis mõttes on see tõsi, sest oleme elanud valitsuse poolt peale surutud rohkete piirangutega. Pärast 1979. aasta revolutsiooni tuli võimule äärmiselt religioosne valitsus, pärast sõda hakati kehtestama hulka islamiseadustest lähtuvaid kitsendusi. Mõne aja pärast said nad isegi aru, et olid nõudnud midagi tobedat ja et asi tuleks sinnapaika jätta. Aga loomulikult oli tarvis säilitada muljet senise joone hoidmisest. Näiteks kui ma olin 10–15-aastane, oli videokassettide omamine seadusega keelatud. Mõne aja pärast jõuti sinnamaani, et küsiti: „Miks me ometi videokassette keelata üritame?” Muidugi ei kuulutatud, et nüüd on see lubatud, aga reeglist keegi enam ei hoolinud. Või satelliitantenni omamine: see on tänaseni seadusega keelatud, aga neid on tohutult, Teheranis on igaühel. Inimesed teavad hoiduda asjadest, mida valitsus tõesti piirab. Samas on palju sellist, mille kohta teatakse, et ka valitsus teab, et tegemist on tobedusega, aga ei taha seda välja öelda. Näiteks hidžaabi kandmine — nüüdseks nad mõistavad, et on naeruväärne sundida kedagi hidžaabi kandma. Naised Teherani tänavail kõnnivad ringi katmata peaga. Aga nad ei lepi sedavõrd, et öelda meedias avalikult, et võite seda teha, kuna nende põhimõtted on kinni sedasorti reeglites. Nende identiteet põhineb neil reeglitel. Nii et inimesed teavad, kuidas säärastes olukordades käituda: reegleid liiga räigelt ei rikuta, aga tobedaid ka ei täideta.
Filmikunstis kasutati varem tobedast reeglist mööda hiilimiseks tugevat metafoorilisust.
Jah, nii see oli. 20–25 aastat tagasi olid iraani filmid rangete piirangute tõttu palju metafoorilisemad. Taheti reeglitest mööda pääseda ja tehti kujunditest kubisevaid filme. Aga juba mõnda aega üritame asjadest otse rääkida. Rasoulofi või Farhadi filmid näiteks pole enam sugugi metafoorilised, nad käsitlevad valitsevat olukorda ja kultuuri väga otseselt. Tsensuur ei loo paremaid filme, ilma selleta tehakse paremaid. Tsensuuri tingimustes elamine võib lühikest aega loomingulisust õhutada, sest tuleb otsida viise millegi ütlemiseks. Omal ajal filmitegijad kartsid karistusi, nii et käiku läksid väga kummalised kujundid. Aga üsna pea muutusid need kujundid korduvaks ja iraani filmikunsti hoog rauges. Uuemad tegijad on palju otsesemad. Kui rõhumine kestab kaua aega, hakkad end ise tsenseerima, üritad juba kirjutades üht-teist välja jätta. Isegi põranda all või väljaspool süsteemi tegutsedes üritad olla mõõdukam.
Aga tänapäevane iraani kino üldiselt? Kui palju filme aastas valmib ja millised neist avalikult publiku ette jõuavad?
Tehakse palju kommertsi ja väga halbu filme. Ma ütleksin, et igal aastal valmib vähemalt 150 filmi, aga umbes sada neist on komöödiad või lihtsalt kohutavad, Bollywoodi ja Lollywoodi stiilis kraam. Samas tehakse umbes 40 põrandaalust või indie-filmi aastas. Põrandaalune ringkond on üsna väike ja me enamasti tunneme üksteist. Pärast „Naine, elu, vabadus!”-liikumist on see ring kõvasti kasvanud. Palju on uusi süsteemiväliseid filmitegijaid, debüütfilmidega välja tulevaid režissööre. Valitsus püüab seetõttu praegu filmiinimeste vahistamist vältida, sest uusi tuleb iga päev, iga aasta niisugusesse filmitegemisse juurde.
Milliseid filme sa soovitaksid, et iraani filmikunstist aimu saada?
Kui viiega piirduda, siis peaks vaatama suurte meistrite poole, näiteks Kiarostami „Taste of Cherry”, „Close-Up” ja „Under the Olive Tree”, need kolm tema filmi on tõesti silmapaistvad. Siis Farhadi „Lahutus”. Ma ütleksin ka, et Mariush Mehrjui „The Cow” — see on väga vana, aastast 1969, aga imekaunis ja sellel on Iraani filmikunstis oluline roll.
Märkused:
1 2024. aastal PÖFFil linastunud „Kõrgem kui happelised pilved”.
2 Kõneleme 2025. aasta novembris. 1. detsembril mõisteti Panahi, kes viibis parajasti New Yorgis Gothami auhinda vastu võtmas, tagaselja üheks aastaks vangi ja talle määrati reisikeeld riigivastase propagandategevuse eest. Kohtuotsusega kaasneb kaheaastane keeld Iraanist lahkuda ja liituda mõne poliitilise või ühiskondliku organisatsiooniga.
Vestelnud AVE PÕLENIK
