Abstrakt
Tagantjärele targana võib vist öelda, et valisin oma selleaastased PÖFFi filmid välja juhuslikult. Salajane tagamõte oli küll valida, kättesaadavuse piires, välja parimad (spoiler järgneb…), mis aga ei õnnestunud. Niisiis puhas juhus, mis on mind varem, vähemalt PÖFFil, kindlasti ka mujal, nii mõnegi siiani muljet avaldava (ja samas, oma olemuselt ja päritolult täiesti tundmatu) teosega kokku viinud. Kuna iga tõsiseltvõetava, st teadusliku artikli abstrakti all võiksid olla ka märksõnad, olgu needki siinkohal esitatud: geniaalsus, koduvideo, filmikeel, jura, hullumeelsus, midagi kindlasti veel.
Soome
Sedapuhku algas asi soome režissööri Karin Pennaneni kunstilise dokiga „Päevade lummus”. Hübriidsuse mõttes on dokk, nagu teada, vähemalt sama huvitav (ja võib-olla isegi kirjum) žanr kui mängufilm. Praegusel juhul eristame „Päevade lummuse” esmalt dokumentaalsest mängufilmist, mis, nagu arvata võibki, on rohkem mängufilmi poole kaldu.
Rääkides filmist endast, selle sisust ja vormist, ei saa ma lahti tundest, nagu oleks pooleteise tunni sisse pressitud neli… isegi mitte niivõrd filmi kui selle alget, mis — mõni paremini, teine halvemini — filmile kui tervikule aluse üritavad panna. Mis (spoiler 2), ütleme siis nii, eriti ei õnnestu.
Mis filmid need on? Enne selleni jõudmist võiks kuidagi üritada visandada terviku. Tegu on filmiga lavastaja eraklikust onust, kelle kunstilise ja inimliku pärandi film vaatajate ette toob. Kõlab… paljulubavalt. Veelgi paljulubavam on filmi tutvustuses nagu muuseas poetatud sõna „geenius”, mis filmi müügipotentsiaali kas nüüd just eksponentsiaalselt, aga kindlasti kasvatas.
Läksin sellele liimile minagi, aga mitte ainult sellele — midagi oli seal veel. Mingi saladus, müstika, mis ava(sta)mist nõudis. Ja nüüd sellest, kas ja kuidas film sellega hakkama sai.
Nagu öeldud, on tegemist üheks filmiks pressitud nelja filmialgega. See ongi olulisim, samas ka fundamentaalseim etteheide. Perspektiiv, millelt midagi toimivat aretada, näib peaaegu võimatu. Esmalt probleem, miks neid algeid just nii palju peab olema? Teiseks, kui neid juba nii palju on, miks need kuidagi (idust) edasi ei arene? Kolmandaks — kas need alged vähemalt iseenesest filmi välja kannavad? Põhimõtteliselt on ju seegi võimalik. Etteruttavalt öeldes (spoiler 3): mõni kannab, mõni mitte.
Algeid on vähemalt neli: perekonnakroonika (koduvideo), kangelase elu ja looming, autori süü, kontakt teispoolsusega. (Kui „elu ja looming” lõhki lüüa, saaks vähemalt viis, aga piirdume nelja kui hallatava arvuga.)
Süü ja teispoolsus tulevad mängu ainult seetõttu, et Markku on surnud. Oleks Markku elus, poleks mitte ainult seda filmi, vaid ka vähemalt selle kaht alget ja aluspõhjust. Teisalt, filmile kui tervikule oleks vägagi tõenäoliselt kasuks tulnud, kui neid algeid oleks olnud vähem.
„Päevade lummus”, 2025. Režissöör Karin Pennanen. Režissööri onu Markku on teinud nii muusikat kui kujutavat kunsti.
Suurim kana on mul tõenäoliselt kitkuda esimese, perekonnakroonikaga. Käsikaameraga filmitud koduvideo on, vähemalt minu meelest, üks õudsemaid žanre üleüldse, millesse nii perekond, selle kroonika kui ka (eriti) käsikaamera oma üldjuhul õudustäratava panuse suvatsevad anda. Ja kui te sellest kuidagi üle saate, siis võite olla peaaegu kindlad, et ka kogu ülejäänud film on teie jaoks kui mitte just rikutud, siis vähemalt osaliselt vett vedama läinud.
Kangelase elu ja looming, need mõlemad on teemaks. Kangelane, niisiis ka tema elu, on sümpaatne. See aga on juba eos miski, millele eksklusiivselt intriigi üles ei ehita. Vaja on midagi veel: kujundeid, kaameratööd, geniaalseid ideid, mida iganes. Antud juhul sobiks selleks nt kangelase looming.
See looming on — ja siin avaldub tegelikult juba üks alusmaterjali probleeme — väga mitmekülgne. Edeva ja mitmekülgse videoerakuna pole Markku teinud mitte ainult muusikat ja kujutavat kunsti, vaid nende tegemist (lisaks koduvideotele ja tehnilisemat laadi ülesvõtetele) ka üles filminud. Millel on omakorda jälle koduvideo maik man. Tõsi. Käsikaamerast me tänu silmnähtavale asjaolule, et Markku ise parasjagu näitlemisega ametis on, vähemalt pääseme.
Jäävad muusika ja kujutav kunst, mida peategelane on ülikoolis õppinud, ehkki küll mõlemad pooleli jätnud. Niisiis on ta vaieldamatult, vähemalt tehnilises mõttes, loominguline, andekas ja oskab üht koma teist (nt noodikirja) — millest geniaalsuseks iseenesest mõistagi veel ei piisa. Siin tuleb mängu üks filmi komistuskive: loomingule keskendumise asemel selle olemasolu pigem markeeritakse. Ma saan aru, et seda kõike — kompositsioonid, klaverimäng, kollaažid, maalid, koduvideod, näitlemine ja midagi tõenäoliselt veel — on palju, aga võib-olla olekski siis tulnud teha tõsist kuraatoritööd, st millelegi keskenduda? Selle asemel et markeerida kangelast multitalendist geeniuse või (mine sa tea) külahulluna. Markku on veidrik, mis on väga hea — peaaegu kõik geeniused on veidrikud. Vastupidine aga paraku ei kehti.
Vaadates seda kunsti- ja videolasu, mis vaataja eest põgusalt läbi jookseb, julgen oletada, et oskusliku kureerimisega oleks kangelase geniaalsust õnnestunud müüa küll. Aga selleks oleks tulnud kogu silmnähtavalt suvaline osa (valdav osa koduvideotest, kollaažidest jm taidlusest) filmist välja visata. Nt Markku maale näeme ainult siis, kui neid majast autosse kantakse, mis ei luba langetada nende üle vähimatki otsust. Pisut paremini läheb ühel pealtnäha graafilisel seerial, mis näib kujutavat kilesse mähitud figuure — asjal on potentsiaali, mida väidab ka taustal jooksev (pseudo)kuraatoritekst, aga sedagi näidatakse liiga lühidalt, et meid selles veenda. Sest järjekordne koduvideo ootab oma linastusjärge — ja palju sa seda kõike ikka pooleteise tunni sisse suruda saad. Film kasutab Markku muusikat, mis erinevalt filmimuusikast pole muidugi mitte dramaturgia teenistuses, vaid lihtsalt taust, mis filmile suurt midagi juurde ei anna (peale teadmise, et tegemist on peategelase muusikaga).
Autori süü. Lavastaja tunneb end (ja ehk ongi) süüdi selles, et ta, nagu ka tema vanemad, Markkuga viimastel aastakümnetel eriti suhelnud pole. Isegi jõule tähistama pole teda kutsutud, kuigi ta küll väidetavalt sinna nagunii tulnud poleks. Lisaks — siinkohal jääb film elliptiliseks, pole päris kindel — jääb mulje, nagu oleks Markku surnud õnnetusjuhtumi tagajärjel. Vingumürgitus? Nii või teisiti, kontakt Markkuga, mida lavastaja silmnähtavalt soovinud oli, lükkub edasi… kuni muutub võimatuks.
Või siiski? Siin tuleb mängu kontakt teispoolsusega, filmi (vähemalt visuaalselt, tõenäoliselt ka intriigina) kõige huvitavam alge. Seda markeerivad autori pöördumine selgeltnägija poole, kellelt saadakse, nii palju, kui neid filmis kuuleb, üsna mittemidagiütlevaid, samas professionaalseid juhiseid (nn cold reading). Filmi kõige parema osa moodustavad kaks võtet: kauge inimfiguur tühjuses, järve- või merejääl; tegelase (autori?) lähenemine teisele inimfiguurile, kes udutab läbi kile või klaasi. Mõlemad sümboliseerivad teispoolsust — surnu eraldatust, lahkunu kättesaamatust — ja kontakti sellega. Ja elava kahekordset eraldatust: nii surnutest kui (vähemalt Markku näitel) ka elavatest. Jõulised ja efektsed, üldistusvõimelised kujundid, mille puhul, nii palju kui ma mäletan, ka heliriba kaasa töötas. Kui lisada siia Markku justkui kilesse mähitud figuure kujutav seeria, on kõik need motiivid sarnased, üksteist võimendavad ja selliselt ka välja mängitavad. Selliseid kaadreid ja kujundeid, minu poolest kas või mingit sonimist, luuletusi või mis tahes hämarapärasust juurde pookides oleks sellest võinud saada täiesti teistsuguse — mõistatusliku, teispoolsusse pürgiva — filmi, mis praeguse mudru (igas mõttes) kaugele maha oleks jätnud.
Iraan
Ma ei mäleta, kas olen üldse kunagi varem mõnd iraani (lavastaja) filmi näinud; igatahes nüüd see juhtus. Abbas Nezamdoosti filmi nimi oli „Kahetisus” ja aeg selle nägemiseks erakordselt sobiv, kuna olin just läbinud ühe umbes selleteemalise raamatu (Sean Carroll, „Sügavale ära peidetud”). Kusjuures film algab poeetilise ja võimsa tsitaadiga ühe teise kuulsa kvantfüüsiku, Carlo Rovelli teosest „Aja kord”. Kuigi, ma pean nentima, Carroll kui Everetti paljude maailmade teooria jünger sobib kontseptuaalselt „Kahetisusega” võib-olla isegi rohkem kokku. (Kuna ma „Aja korda” lugenud pole, siis kindlalt seda väita ei saa.)
Paljude maailmade teooria postuleerib reaalsuse jagunemise üksteisele kättesaamatutesse kvantharudesse, millest mõned erinevad üksteisest mitte ainult mikro- (mõni osake siin või seal), vaid ka makro-, ja mõned isegi süžee tasandil (tegelastega juhtub see või too). Kõlab nagu miski, mida mängufilmides nõrkemiseni läbi mängida, ja seda on tõenäoliselt ka tehtud. Nagu nimigi ehk ütleb, kujutab „Kahetisus” endast üht sellist filmi.
„Kahetisus”, 2025. Režissöör Abbas Nezamdoost. Eksperimentaalfilm…
Filmis on üks põhisündmus (nimetagem seda lihtsalt „tragöö”), mille paari võimalikku kulgu see läbi mängib. See on sisu. Vorm on aga eriline maiuspala, pälvides PÖFFi tüpoloogias tähistuse „eksperimentaalfilm”. See oli ühtlasi peamine põhjus, miks ma selle nagu kärbes meepoti peale kohale lendasin. Ega pidanud pettuma.
Osa sellest (värvi)filmist on lavastatud mustvalgete stoppkaadrite järgnevusena. Tekst ja heli kui ajast sõltuvad meediumid jätkavad omasoodu, mõnes kaadris liigub ka mõni detail, nt sigaretisuits. Tulemus on enam-vähem igas mõttes, eriti aga puhtvisuaalselt, suurepärane: nagu vaataks suurel ekraanil graafilist, siit-sealt animeeritud romaani. Tegemist on nii hiilgava vaheldusega tavalisele (eriti aga käsikaameraga tehtud) filmile, et ma imestan, miks seda rohkem kasutatud pole. Ei mäleta, et midagi sellist varem näinud oleks. Stoppkaadrite järjestamine ei tohiks ju olla kuigi keeruline ega kallis? Isegi kui nende osaline animeerimine seda olla võib… mida võib järeldada ka sellest, et animeeritud stoppkaadreid on filmis väga vähe.
„Kahetisus”, 2025. …mis visuaalselt on suurepärane.
Film katsetab pildikeelega päris palju. Alguses on pilt tagurpidi, aga sellele leidub sisuline seletus. Mõni lühem stseen on filmitud ka käsikaameraga, aga seda tänapäeval enam katsetuseks pidada ei saa… vaevalt et keegi enam mäletab von Trieri „Idioote”. Mistap väike selgitus: „Idioodid” (1998) oli vist esimene film, mis müüs käsikaamerat kui filmikeelelist avangardi. „Esimese” osas võin muidugi eksida — populaarse(ma)id filme on käsikaameraga varemgi tehtud (nt Cassavetes 50-ndatel ja 60-ndatel).
Filme, mis on tehtud igatsusest, mälestusest, unistusest ja ajast, on tohutult; film kui ajast sõltuv (õigupoolest ka koosnev) meedium ilma aja, mälestuse ja unistuseta võib-olla hakkama ei saagi. Ka Rovelli tsitaat filmi algul räägib midagi umbes sellist, et aeg on meile antud läbi mälestuse ja igatsuse (sõnastus ja mõte oli ilmselt parem). Väga lihtsa ja konkreetse loo näitel teeb seda ka „Kahetisus”. Filmi teeb eriliseks süvenemine alternatiividesse: sisus (süžee kahetisus) ja vormis (tõeliselt vaheldusrikas, välja- ja lugupeetud filmikeel).
Kõrgõzstan (Kirgiisia)
Amanbek Azhymati „Kaadritagune hullus” on, tuleb nentida, üks õudsemaid filme, mida ma oma elus näinud olen. Võib-olla ongi kõige õudsem. Vahel öeldakse: nii halb, et juba hea. Selle filmi valgel tuleb vanasõna ümber teha: nii halb, et juba uskumatult halb. Ära ma ta igatahes vaatasin… uudishimust… või kohusetundest? Paar targemat vaatajat põgenes juba filmi algul.
Autor tegi, nagu ma aru sain, komöödiat — mis peaks seega, justkui definitsiooni järgi, olema naljakas. Nali justkui eeldaks vaimukust, ja see omakorda mingit rohkem või vähem ootamatut nihet. Paraku läks, kusjuures sõna-sõnalt, nii nagu Morrissey laulus („That’s Entertainment”): „jalaga munadesse on kõik, mida sa meelelahutuse sildi all saad”. Kui lugeda kokku kõik jalaga munadesse, munade pigistamise ja munad maha „naljad”, võis arvepidamine sassi minna. Tõsi, ma sellega otseselt ka ei tegelenud, vaatasin (hämmastunult) filmi.
Toimuvale on, ma oletan, põhiliselt kaks seletust, mis teineteist ei välista: „autor on juhmard” või tsivilisatsioonide kokkupõrge. Viimasest järelduks siis väärtussignaliseerimine (nt „olen lahe/kõva mees” vms) tsivilisatsioonis, kuhu meie teiega õnneks ei kuulu. Esimest korda (kusjuures vist elus üldse) tundsin, milline tohutu privileeg on kuuluda „läände”. Tohutu — isegi kui see väljenduks ainult selles, et siin selliseid filme ei tehta. Tegemist oli debüütfilmiga, mis osales ka PÖFFi vastavas võistlusprogrammis. On täiesti mõeldamatu ja kujuteldamatu, et mõni BFMi lõpetaja võiks teha sellise filmi — täiesti, absoluutselt kujuteldamatu. Milline kergendus!
„Kaadritagune hullus”, 2025. Režissöör Amanbek Azhymati. Vägivald koos orkestriga.
Veel paar ääremärkust. Tegu oli filmiga laadis „vanamees teeb filmi”, kusjuures filmitegemiseni ei jõutudki, selle asemel valitses, nagu nimigi ütleb, „kaadritagune hullus”. Või „mustandisisene hullus” — stsenaristist Vanamees, sümpaatne näitleja nagu seal nii mõni teinegi — mul on kahju kõigist osatäitjaist, kes pidid osalema nii masendavas filmis — toksis kirjutusmasinal, milles tegelased ja produtsent või keegi selletaoline teda lakkamatult häirisid. See oli filmi käitav motiiv, samas kui sisu oli pidurdamatu nõdrameelne vägivald, millele film, „süžee”, „komöödia” jms olid pigem ettekäändeks või kattevarjuks, kui sedagi.
Muuhulgas võis täheldada „huvitavat” asümmeetriat meeste- (sh naine mehe kallal) ja naistevastase vägivalla vahel: esimest oli kordades rohkem kui teist. Ka sellel näis olevat kaks teineteist mittevälistavat seletust: aus ülestunnistus, et naistevastane vägivald on suurem probleem kui meestevastane (ühiskonnasisene väärtussignaliseerimine) või salakaval ponnistus meeldida „ärklevale” läänele (tsivilisatsioonidevaheline väärtussignaliseerimine). Ei õnnestunud… või mine sa tea. Äkki võitiski debüütfilmide võistlusprogrammi?
Saksamaa
Pascal Schuh’ „Interjöör” oli, nagu selgus, tänavuse PÖFFi publikulemmik. Film on hea, kuigi mitte just minu lemmik — „Kahetisus” meeldis mulle rohkem. Ka filmi idee on hea ja väga kinnismõtteline, või pigem lausa maniakaalne.
Maaniaid, mille all kaks peategelast kannatavad, on rohkem kui üks. Ammendavat loetelu esitamata piirdun vaid kahe olulisimaga: korraarmastus ja vuajerism. Kusjuures esimene on veel vähe öeldud — „anaalsuseni küündiv pedantsus” oleks täpsem. Vuajerism on mingis mõttes veel ebatäpsem, kuna võimalik seos seksuaalse rahuldusega on ebaselge. Pigem jääb mulje, et vuajerism võib olla pedantsuse teenistuses, mis omakorda võib, aga ei pruugi, pakkuda mingit poolseksuaalset rahuldust. Kui ei paku, on raske seletada, milleks see kõik — aga inimteed ja -ideed on ettearvamatud. (Kuna ta seda alla kriipsutavat näib, on viimane väide tõenäoliselt miski, millele film alla kirjutaks.)
„Interjöör”, 2025. Režissöör Pascal Schuh. Kaks ühes. Midagi pole ära võetud, on ainult juurde pandud. Diivaniga tuli kaasa kutsumata külaline.
Peategelased, hullumeelne ajukirurg ja tema tumm teener, on esimese initsiatiivil pühendunud inimeste kodudesse sisse tungimisele ja nende filmimisele, veelgi enam aga filmitu ja pildistatu dokumenteerimisele ja vaatamisele. Nende toimingute jaoks, mis, nagu kõik muugi nende elus, on uskumatult rituaalsed, on kirurgi häärberis omaette arhiiv ja filmisaal. Kodudesse sisse tungimiseks kasutatakse spetsiaalset diivanit, kuhu peidetud teener saadetakse sobivale aadressile. Käivitav intriig on kirurgi kolmandas kinnismõttes, et juhtugu mis tahes, tegelikkusse ei tohi pärast salvestusnupu vajutamist sekkuda. Reegel, mida heasüdamlik teener, kes inimesi abistada soovib, mõned korrad eirab.
„Interjöör” on väga õnnestunud pealkiri, kuna tähistab vähemalt kolme erinevat asja: 1. filmitavate kodude interjööre, 2. diivani „interjööri”, st sisemust, kus peategelane end varjab, ja 3. inimese sisemust, kus kobrutab kurat teab mis, kõige tõenäolisemalt aga ikkagi hullumeelsus. Ajukirurgi aju interjöörist annab meile kõige selgemat aimu tema rituaalse muusika saatel toimuv ja samavõrra rituaalne liikumine — kaasaegne tants. Selgub — st tehakse tantsust ette —, et ei olda mitte ainult kirurg, vaid ka kunstnik (miks mitte kasvõi suure K-ga). Lisaks näib ta komponeerivat ka laule, vähemalt laulusõnu, ja laulab. Ja teeb veel üht koma teist, mis meid tema hullumeelsuses lõplikult ja korduvalt veenab.
„Interjöör”, 2025. Režissöör Pascal Schuh. Tumm teener ja hullumeelne ajukirurg.
Fotod: allikas PÖFF
Veelgi põhjalikumaks minnes võime rääkida interjööri interjööri interjööri interjööri interjööri interjöörist (sisustuse diivani sisemusse peitunu ajus peituvast). Filmikeel on — vähemalt korraarmastuse mõttes — sama kinnismõtteline ja pedantne kui selles kujutatu. Kuna kujutatakse äärmise piirini reeglistatud ja rituaalset tegevust, korduvad mitmed kaadrid peaaegu identsena. Kaamera- ja kunstnikutööd iseloomustab (viimase puhul alates peategelaste riietusest ja lõpetades nende eluaseme arhitektuuriga) puhtus, maitsekus, ülim minimalism. Suur rõhk on bürokraatlikul protokollil — jäädvustatu dokumenteerimises ja arhiveerimises valitseb rangus, mille kõrval 98% teaduse, tehnoloogia, juura, bürokraatia jne protokollidest on lastesõime morsipidu. See koos bürokraatia pealtnäha täieliku arbitraarsuse ja ajukirurgi hüpoteetilise aseksuaalsusega viib mõttele, et selline pedantsus on seletatav sellest saadava sublimeeritud seksuaalse rahuldusega.
Eestlased, nagu öeldud, valisid „Interjööri” oma tänavuse PÖFFi lemmikfilmiks. Selle kohta on mul kolm mõtet. Esimene: tegemist on väga selge kultuurilis-tsivilisatsioonilise valikuga. „Interjöör” on „Kaadritagusest hullusest” sama kaugel kui Kuu Maast: hullumeelsuseni rafineeritud Euroopa perverssus versus olematulaubaline asiaatlik toorus. Teine mõte, et film arendab korraarmastajast sakslase stereotüübi selle loogilise lõpuni, st hullumeelsuseni. Ja kolmas mõte, mida selline hääletustulemustes väljenduv „saksa enesekolonisatsioon” ütleb eestlaste endi kohta: meile mitte ainult ei meeldi selline stereotüüpne saksalikkus, vaid me tahame — soovides, et meid selle vaimus edasi (enese)koloniseeritaks — sellele ka alt üles vaadata.
Vaatamata asjaolule, et tegemist oli huvitava filmiga, mulle, nagu öeldud, see siiski väga ei meeldinud. Idee ja süžeega oli loodud virtuaalruum või -liivakast, milles selle pakutavaid võimalusi läbi mängida, aga mille stereotüüpsed või kasinad seosed tegelikkuse, psühholoogia ja moraaliga olid pigem markeeritud kui esitatud, mistõttu jäi puudu ka üldistusvõimest. Peategelasi oli kaks, ja kuigi teener oli neist kahest „peam”, oli ajukirurg huvitavam. Viimane oli ka see, kes algusest lõpuni kontrollis peaaegu täielikult nii teenrit kui ka mängu — olles viimase kahtlemata algusest lõpuni ka ise välja mõelnud. Peategelased olid enamjaolt kõike muud kui inimlikud, olles niisiis ka üheplaanilised. Neis oli varjatud sügavusi, aga kui need filmi käigus selgusid, olid nad ikkagi üheplaanilised.
Lisaks markeeritud psühholoogilisele sügavusele esines ka muid. Üht sellist võiks nimetada „metakinematograafiliseks”. Filmi käigus selgus, et ajukirurg on lisaks kõigele muule ka radikaalne mittesekkuv dokumentalist, kes laseb teenril (operaatoril) panna kaamera paika, eeldades ja nõudes, et jäädvustatav „lihtsalt juhtuks”. Paar korda ta (seda seletamata) isegi viitas kogu tegevuse mõttele — ainsateks vihjeteks, kui ma õigesti mäletan, olid kaks sõna: „analüüs” ja „uurimine”. See oli tegelikult minu jaoks kogu filmi kõige huvitavam küsimus: miks ta seda kõike teeb? Monumentaalne obsessiiv-kompulsiivne häire? Hullumeelsest protokollist saadav sublimeeritud seksuaalne rahuldus, mille puhul „vuajerism” on pigem aspekt või vorm kui sisu? Või hoopis mingid salapärased (aegruumi?) uuringud, mida ma kunagi ära ei mõistata? Viitega ajukirurgi salapärasele geniaalsusele lõpetangi, sümmeetria huvides, selle onu väidetava geniaalsusega alanud ülevaate.
