Lõppenud aasta Eesti muusika päevad kandsid lakoonilist, kuid suurejoonelist alapealkirja „100”, mis viitas Eesti Heliloojate Liidu juubeliaastale, mille puhul valmis ka artiklite kogumik „Elav. Helisev. Loov. Eesti Heliloojate Liit 100”, autoriteks muusikateadlased Kerri Kotta, Äli-Ann Klooren ja Kristina Kõrver ning toimetajateks Tiina Mattisen ja Virge Joamets. Alapealkirjast oli kantud ka festivali avakontsert, kus esines Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Michael Wendebergi juhatusel. Mahuka osa sümfooniakontserdist täitis 1908. aastal valminud Artur Lemba 1. sümfoonia. Kontserdi ajaloohõngulist paradigmat märkis veel Eino Tambergi teos „Avafanfaarid” op. 112 (1975/2001), juubelihõngust olid kantud ka esiettekandele tulnud pühendusteosed Rasmus Puuri (Tarmo Lepikule) „Kust sa kord tulid, sinna kord lähed”, Mari Vihmandi (Eino Tambergile) „… pitsatiks kollane päike”, Timo Steineri (Jaan Räätsale) „Räätsaga kohvil”, Märt-Matis Lille (Lepo Sumerale) „Epiloog” ja Lepo Sumera/Märt-Matis Lille katkend balletist „Sisalik” (1987/2024) ning Tatjana Kozlova-Johannese (Helena Tulvele) „Valgus siseneb läbi prao”. Tagasitee festivali kavasse oli leidnud mammutkontserdi laadis suurkontsert, seekord nimega „Ületus”— kolmeks paneeliks jagunenud kontsertmaraton Arvo Pärdi keskuses. Esinesid Liis Jürgens (harf), Monika Mattiesen (flööt), Michael Wendeberg (klaver) ja Klaveriduo Kadri-Ann Sumera & Talvi Hunt. Välisinterpreete esindasid festivalil Arditti Quartet, kelle kavas olid Helena Tulve ja Toivo Tulevi varasemad teosed, ning suhteliselt uus ansambel, 2021. aastal tegevust alustanud, valdavalt soome lauljaist koosnev The Vicentino Singers, mille koosseisus laulab ka eesti nüüdismuusika maastikult tuttav laulja, metsosopran Iris Oja. Selle vokaalkuuiku kontserdil kõlasid Helena Tulve ja Galina Grigorjeva teosed ning esiettekandele toodi Liina Sumera teos „L’infinito”. Ansambli tutvustusest EMPi kodulehel võis lugeda: „Nüüdismuusika kõrval uurivad ansambli erinevad kavad renessansiaegseid häälestussüsteeme ja nende seoseid meie aja mikrotonaalse esteetikaga.”
Tinglikult võib pidada rahvusvaheliseks ürituseks ka Momir Novakovici akordionikvarteti kontserti. Akordionist ise on pärit Serbiast, kuigi õpetab juba mõnda aega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning tema akordionikvartetis tundusid mängivat (nimede järgi otsustades) välisüliõpilased: Darius Gustaitis, David-Ovid Komlev, Darja Goldberg, Renats Vanags. Ulatuslikus, akordioni solistlikus ja kammeransambli spetsiifikast lähtuvas nüüdismuusika kavas kõlasid kolme eesti helilooja uued teosed: Aleksandr Žedeljovi „1984”, Tatjana Kozlova-Johannese „Silmapiir, aimamisi” ja Mariliis Valkoneni „Kronostaas” (2025, kõik esiettekanded).
Muusikateatri valdkonda puudutas äärt pidi Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambli (EMA) kontsert, kus võis kuulda palju vokaalhäält ning mille läbivaks liiniks osutus Veljo Tormise looming. Esiettekandele tuli Malle Maltise teos „Noise Cancellation Failure” (2025, tekst Ege Ello ja Malle Maltis). Teos andis tunnistust Maltise kogemusest ooperi „Raasulapsuke” (2024) loomisel. Solistidena tegid kaasa Lodewijk van der Ree, John W. Mathre, Pille Riin Erikson ja Birke Elisabeth Jakobson ning Ryan Adams.
Dirigent Valle-Rasmus Roots ja Tallinna Kammerorkester Eesti muusika päevade kontserdil 3. V 2025 Eesti Raadio 1. stuudios.
Tervikkavade õnnestumise poolest jäi festivalilt silma veel Tallinna Kammerorkestri kontsert, mida juhatas Valle-Rasmus Roots ning kus soleerisid Tähe-Lee Liiv (klaver) ja Marcel Johannes Kits (tšello) ning kus tulid esiettekandele Marianna Liigi kontsert „Lahtirullumine” klaverile ja kammerorkestrile, Kristjan Kõrveri „Sõnatute õhkamistega” ja Lauri Jõelehe Kontsert tšellole ja kammerorkestrile. Festivali üheks oodatuimaks sündmuseks kujunes Liisa Hõbepappeli kammerooperi „Põrmuline” esiettekanne Viimsi Artiumis peaaegu nädal aega pärast festivali põhikava kontserte. Olen sellele lähemalt tähelepanu pööranud vestlusringis lavastaja ja heliloojaga ning teose süvendatud käsitlusega TMK 2025. aasta varasemates numbrites.1
Viimastel aastatel on tekkinud kena videoarhiiv EMPi kontsertidest. Erandlikult ei tehtud aga videoülekannet EMPi raames toimunud Tallinna Kammerorkestri kontserdist. Kontserdil viibinuna imestasin selle üle juba toona — kontsert oli toonud nüüdismuusika teoste esiettekannete kontekstis kokku hämmastavalt suure publiku, olles tervenisti välja müüdud.
Lauri Jõelehe Kontsert tšellole ja kammerorkestrile
Üheks selle õhtu olulisemaks teoseks oli Lauri Jõelehe ajaliselt küllaltki mahukas (kestusega umbes 23 minutit) Kontsert tšellole ja kammerorkestrile [2024–2025; esiettekanne 3. V 2025, Eesti Raadio 1. stuudios Eesti muusika päevadel, esitajad Marcel Johannes Kits (tšello), Tallinna Kammerorkester, dirigent Valle-Rasmus Roots; tellija: Eesti muusika päevad]. Arutlesime teose autoriga selle üle 15. novembril.
Lauri Jõelehe Tšellokontserdi esiettekanne 5. V 2025 Eesti Raadio 1. stuudios: Marcel Johannes Kits (tšello) ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Valle-Rasmus Roots.
Mirje Mändla (M. M.): Palun räägi oma teosest. Missugune on selle materjal ja kuidas see valmis?
Lauri Jõeleht (L. J.): Tšellokontsert on hästi läbi komponeeritud teos ja kuigi sellel on viis osa (I Preludium, II Andante. Più Mosso, III Interludium, IV Adagio. Piu mosso. Hommage à Alfred Schnittke,V Postludium), on selles läbivalt kasutatud ühte ja sama materjali. Selles on mitu kontrastset materjali, aga kuna need omavahel põimuvad, siis võiks seda käsitleda ka üheosalise teosena — see on tervik. Näiteks mu Akordionikontsert nr 2, „Kellad”2 on suhteliselt klassikalise ülesehitusega; seal on kolm kontrastset osa, mis on kõik erineval materjalil.
Tšellokontserdi muusika lähtematerjaliks on flažolettidena mängitavad paralleelsed kvindid tšellopartiis taktides nr 15–18 (taktinumbrid on teoses esialgse partituuri järgi — M. M.). Nendele kvintidele lisasin ülemhelireast tertsi. Kvindi alumise noodi ülemheli kõlab alumisest noodist kahe oktaavi ja tertsi võrra ülespoole. Sisuliselt tekib kokku mažoorkolmkõla, kuigi terts on üleval kõrgel. Järgmise akordi sain, võttes ülemise heli ja peegeldades seda kahe oktaavi ja suure tertsi võrra alla — kokku kõlab minoorkolmkõla. Kontserdi sissejuhatus ongi nii kirjutatud, et see algab minoorkolmkõlaga ning järgnevalt on vaheldumisi mažoor- ja minoorkolmkõlad. Üsna lihtne printsiip, aga kuna tertsid asuvad kaugel [s.o üle kahe oktaavi], siis need kõlavad teistmoodi kui tavalised kolmkõlad. See materjal on olemas nii Preludium’is kui Interludium’is — kus seda on väga hästi kuulda— ja ka IV osas.
Kontserdis on kaks suuremat, arendatud osa — II ja IV osa. I, III ja V osa on põhimõtteliselt vaheosad. Akordijärgnevus seob kokku I, III ja IV osa, mis kõik põhinevad samal materjalil. IV osa aluseks on tertsidega harmoonia orkestripartiis, mille peale ma kirjutasin tšello soolopartii. Ma ei alustanud teose kirjutamist nii nagu tavaliselt, s.o meloodiast, mida hiljem harmoniseerida. Kuna mulle meeldis see olemasolev harmooniajärgnevus, siis tahtsin seda säilitada põhjana. II osa teema on teistsugune, see ei ole seotud otseselt kvintidega. Ma olen sellesse kirjutanud eraldi meloodia, II osa peateema, mis tuleb kohe II osa algul ja mida on järgnevalt hästi palju töödeldud. See teema on ühtlasi aluseks V osale Postludium. I, III ja IV osa põhinevad ühel ning II ja V osa teisel materjalil. Sealjuures tuleb II osa peateema sisse ka juba IV osa lõpus ja on veidi ka selle osaga seotud. Ka on omavahel seotud IV ja II osa meloodiad. Selline on teose üldplaan.
II osa teema tekkis nii, et ma soovisin kirjutada meloodiat naturaalflažolettides, kuid kõik noodid meloodias ei ole siiski naturaalflažoletid. Nooditekstis on näha, millised noodid on flažolettidena märgitud, F-noot näiteks ei ole flažolett. Meloodia on tekkinud ülemhelireast. Näiteks taktis 69 lisasin ma teemale vaheldumisi burdooni ja niiviisi on seda arendatud päris palju erinevates kõrgustes. See on üsna klassikaline teema töötlemine. Näiteks 124. taktis tuleb sama meloodia teisest kõrgusest, vaheldudes ühe või kahe lahtise keelega, vahepeal on teema ka mažooris. II osa kulminatsioonis (partituuris lk 32) — kus tšellopartiis on üle keelte mängitavad sekstoolid — on tipunootides sama teema. Samuti on sama teemat kasutatud II osa lõpu kadentsis. Mulle tundus, et seda teemat saab väga hästi arendada.
II osas on peateema ja n-ö ka kõrvalteema (takt 73); viiulipartiis mängitakse seda kvartflažolettides. See teema on unisoonis ja kõlab ka paralleelsetes intervallides või oktaavis, seda on pikitud II osas muu materjali vahele. See kõlab isegi natukene idamaiselt. Nii et võib öelda, et arendatud II osal on võrreldes peateemaga olemas võrdlemisi rahuliku iseloomuga kõrvalteema.
IV osa alapealkirjaks on „Hommage à Alfred Schnittke”. Nimelt on Schnittke kasutanud oma loomingus mitmel pool sama võtet, mida mina kasutan Tšellokontserdis. Schnittkel on see näiteks Kontserdis klaverile ja keelpillidele, kus alguses kõlab akord minoorkolmkõlana ja äärmisi noote poole tooni võrra alla liigutades tekib mažoorkolmkõla. Mina kasutasin sarnast võtet oma Tšellokontserdi alguses, mille ülesehitus tulenes kvindist. Kuna IV osas kõlab nimetatud harmoonia orkestripartiis, millele on peale kirjutatud tšello soolo, siis mulle tundus, et pühendus Schnittkele sobib just selle osa juurde. Näiteks on IV osa alguses selline koht, kus tšello soolo liigub üles A-nooti ja siis tuleb läbi As-noodi G-sse. Kahe takti vahetusel tekib selline olukord, kus I viiul hoiab kõrgel E-burdooni ning ülejäänud orkester liigub Cis-ist ja As-ist pooltooni võrra alla C-sse ja G-sse, seega kõlab enne cis-molli akord ja see laheneb C-duuri, kuna E jäi paigale. Tekib kaheakordiline järgnevus, vahetus asub takti rõhulisel osal. Seda on hiljem IV osa jooksul palju. Schnittke on sama võtet kasutanud paljudes teostes, näiteks keelpillitrios. Enne teda polnud keegi seda ilmselt eriti kasutanud. Ju ta avastas selle kõla ja kasutas siis seda üsna palju. Nii et seda võib kirjeldada ka kui Schnittkele hästi iseloomulikku kaheakordilist järgnevust.
III osa Interludium algab samade akordidega kui I osagi ja seda esineb mitu korda. Näiteks taktis 269, enne IV osa algust, on soolotšellol burdoon Cis-noodil ja keelpillide esituses kõlab samas vastav akordijärgnevus. Soolotšello materjali kujundasin, nagu öeldud, nii, et see sobiks kokku ebapüsiva, hästi palju muutuva harmooniaga.
M. M: Ma ei ole uue muusika partituurides märganud üldjuhul kordusmärkide kirjutamist, sina aga kasutad neid. Oled sa selle asjaolu peale mõelnud?
L. J.: Olen muidugi mõelnud. See pole esimene teos, kus ma kordusmärke kasutan. Algul kahtlesin, siis aga leidsin, et miks ei võiks. Tšellokontserdi IV osas kasutasin kordusmärke seetõttu, et mulle tundus, et see materjal saab muidu liiga ruttu läbi, et see võiks kaks korda kõlada. Pealegi ei kõla see täpselt ühtemoodi, esimene kord on piano’s ja teine kord mezzoforte’s, algul justkui kompab ja kõlab aimamisi, teist korda tuleb juba selgelt.
Lauri Jõelehe Tšellokontserdi esiettekanne 5. V 2025 Eesti Raadio 1. stuudios: Marcel Johannes Kits (tšello) ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Valle-Rasmus Roots.
M. M.: Nüüd teost üle kuulates võin nõustuda, et materjali antakse nii, et jõuad kuulajana sellega kaasas käia, et see ei libise sust mööda.
L. J.: Just. Kuna harmoonia muutub hästi palju ja meloodia on selle peale kirjutatud ning see on suhteliselt kontsentreeritud materjal, siis ühe korra kuulamisega libiseb see sul käest. Kui on lihtne, trafaretne asi ja seda aina korratakse, hakkab see tüütama. Aga kui on keerulisem, siis mõnikord on tunne, et tahaks veel kord kuulata. Kui teemat on kaks korda mängitud, jääb ta tšello burdooni peale püsima ja seejärel tuleb sama teema keelpillidel ja hiljem taas tšellol, kuid kõlab harmooniliselt juba pool tooni madalamalt: kui alguses oli see cis-mollis, siis nüüd, taktis 295, juba c-mollis. Orkester mängib pizzicato’s, nii et see kõlab teistmoodi ja triangel annab oma värvi. Mul tekib siin mingi tunne, et see pizzicato-koht justkui meenutaks midagi — mida just, ei oska täpselt öelda. Tundus, et see ei ole halb. Sel hetkel kõlab nimelt tšello soolo keelpillide pizzicato’ga (takt 293). Algselt aeglases tempos esitletud tšello soolo materjal kõlab pärast Piu mosso lõigus (takt 305) orkestrilt kiires tempos ja omandab täiesti teistsuguse karakteri, kuigi materjal on sama ja ka kaunistused on aktiivsed. Ning soleeriva tšello burdoon, mis eelnevalt kõlas harmoonilise järgnevuse peal, kõlab nüüd orkestrilt, algselt tšello meloodia peal.
Seejärel tuleb taktis 322 sisse II osa teema, mis keerab kolme ja poole takti järel käiguga alla n-ö Schnittke akordi, seal on II ja IV osa teemad taktides 325–326 kokku liidetud. Seejärel on seda edasi arendatud, tšello jääb trilleri peale püsima ja keelpillid mängivad kiires tempos sama teemat. Pärast mängib orkester ilma tšello soolota aeglases tempos seda teemat, mis kõlas IV osa alguses, seejärel liigub teose areng edasi IV osa lõpu peale ja järgneb V osa Postludium.
V osa põhineb niisiis II osa materjalil. Selle osa kirjutasin ma, nagu eespool öeldud, kõige alguses. Enne viitasin, et kirjutasin flažolettidega teema ühe keele peal mängimiseks, kus noot F ei olnud mõeldud flažoletina mängimiseks — see teema oli olemas kõige esimesena. Seejärel kirjutasin Postludium’i terviklikult, kasutasin pizzicato’t soolokadentsis ja see pizzicato-lõik naasis Postludium’is. Postludium’i alguses on kaks akordi, II osa alguses kõlab see materjal trioolides rütmikujundina, nüüd on rütmikujundist loobutud.
M. M.: 2024. aasta EMPil kõlas esiettekandes Age Veeroosi Tšellokontsert „Harpyia”3, mis algas ulatusliku soolotšello lõiguga, milles kasutati ka pizzicato-strihhi. Ma näen sinu teoses teistsugust lähenemist, sa kasutad nii pizzicato’t kui arco’t (s. o poognaga mängu) ja tšello erinevaid registreid.
L. J.: Mõte oligi kasutada palju erinevaid registreid, näiteks II osa algab hästi kõrgel ja hakkab tasapisi allapoole laskuma. Alguses oli teema läbi viidud kõrgel. Tremolo’s lisandusid erinevad lahtised keeled, et oleks erinev värv. Tahtsin kasutada pizzicato-tehnikat. Mul ei olnud otseselt eesmärk kasutada kõiki tehnilisi mänguvõtteid, sest selliseid teoseid on minu meelest juba piisavalt. Aga et muusika oleks mitmekesine, on selles siiski kasutatud mitmeid tehnikaid, mis tundusid sisulisest küljest siia sobivat. Näiteks II osas on palju arpeggio-tehnikat, üle keelte mängu, trillereid, pika noodi hoidmist, flažolette, pizzicato’t. IV osa on kaunistusterohke, selles on n-ö pika noodi meloodia, kuhu on lisatud näiteks kvintoolina välja kirjutatud kaunistused. Soolokadents on samuti selgelt välja kirjutatud.
M. M.: Teos avaneb lühikese orkestri sissejuhatusega aeglases tempos, soolopilli sisenedes aeglustub tempo veelgi. Kontserti võiks alustada ka rütmikalt ja efektselt. Miks esitleda just aeglaselt kulgevat muusikat?
L. J.: Selle valiku tingis teema — flažolettidena mängitavad kvindid. Alguses tahtsingi alustada kvintidega tšellol, aga pärast tundus, et enne võiks tulla väike orkestri eelmäng. Lihtsalt sellepärast, et oleks veidi aktiivsem algus. Kirjutasin esimesed 14 takti põhimõtteliselt samal materjalil, aga suhteliselt intensiivselt, akordidena piano’st forte’sse liikuvatena. Kui mõelda kuulaja peale, siis see 14-taktiline lõik aktiveerib kuulaja taju — nüüd hakkaks nagu midagi toimuma. See meeleolu tõmmatakse aga kohe maha ja põhiasja esitletakse rahulikult. Ma arvan, et ilma orkestri sissejuhatuseta ei saaks see täit tähelepanu, muusikaline materjal ei pääseks nii esile.
M. M.: Sissejuhatus näib mõõdukalt intensiivne?
L. J.: Kuna järgneb pikalt rahulikku muusikat, oleks võib-olla kohatu, kui sissejuhatus oleks liiga intensiivne.
II osa käigus muusika alles tasapisi areneb intensiivseks. See on mõõdukas, aga tõmbab ikkagi kohe tähelepanu. Need akordid kasvavad, vibrafon mängib ka sinna peale, see sulandub hästi, sa hakkad kuulama, mis seal toimub.
M. M.: Vibrafon värvib keelpillifaktuuri kenasti.
L. J.: Eriti siis, kui hästi mängitakse, siis need tämbrid sulanduvad.
M. M.: Esituskoosseisus mainitakse solisti, orkestrit ja dirigenti. Selle teose puhul tuleb siiski eraldi välja tuua ka löökpillimängija, kuna tal on siin nii suur roll kanda. Sa kasutad teoses löökpille läbivalt nii, et need värvivad keelpillifaktuuri.
L. J.: Toomas Velmet mainib oma retsensioonis ajakirjas Muusika4, et löökpille ei pannudki tähele — tavaliselt need häirivad. Eks see näita, et hästi mängiti, kui ei hakanud liialt kõrva. Löökpillid sulandusid orkestrisse ja neid ei peakski eraldi tähele panema. See oligi taotlus. Väga hea, kui tulemus selline sai. Heigo Rosin mängis muidugi superhästi. Kui ma kirjutasin löökpillitriot „Spiraalid”5, siis nägin, et peab arvestama sellega, kuidas mängijad jõuavad pulki ja pille vahetada, muidu võib see tekitada seisakuid. Ma pidin triosse seetõttu mõned muudatused sisse viima. „Spiraalide” esiettekanne õnnestus suurepäraselt, nad mängisid väga ägedalt. Loodetavasti tekib võimalus seda ka Eestis, näiteks Balti muusika päevade raames, ettekandele tuua. Tšellokontserdist võtsin ma ka mõned elemendid maha, kuna pulki ei jõudnud vahetada. Kasutasin siin krotaale, vibrafoni, taldrikuid, aga ka pille, mida ma pole kunagi enne kasutanud, nagu näiteks puuplokki, güirot (taktis 135, loo aktiveerimiseks). Enamasti meeldivad mulle löökpillidest metallpillid, olen vähe kasutanud puulöökpille ja trumme (membraanpille) olen üldiselt vältinud.
Mõeldes teose ajalise kestuse peale — kui teos on pikem kui 10 minutit, on muusikat kindlasti vaja kuidagi aktiveerida, et kuulaja tähelepanu püsiks ja et ei muutuks igavaks. Praegu kestab teos, olenevat solisti muusikalisest käsitlusest, umbes 23 minutit. Alguses arvasin, et kestus tuleb umbes 20 minutit.
Marianna Liigi teos „Lahtirullumine” klaverile ja kammerorkestrile
Lauri Jõelehe Tšellokontserdi kõrval äratas samal õhtul tähelepanu Marianna Liigi „Lahtirullumine” klaverile ja kammerorkestrile (2025, esiettekanne) oma festivalimeeleolu kujundava ülesehitusega. Teose pealkiri on kujundlikult täpne, ilmestades festivalil esile tõusnud muusikasündmusi. Helilooja kirjutab teose saatesõnas: „Paljude muusikaliste kujundite otsimisel ja katsetamisel said (…) siin määravaks kaks peamist ideed. Esimene neist on klaveri improvisatsioonist sündinud korrastatud muster, mis saab alguse ühe noodi kordusest. See käivitab teose arengu ning koos keelpillide järkjärgulise lisandumisega kujuneb sellest omamoodi helide võrgustik. Teiseks oluliseks lähtekohaks oli üks harmooniajärgnevus, mis väga erineval kujul lahti rullus. Kuigi see harmooniline alus ei pruugi kuulajale otseselt tajutav olla, on see siiski oluliseks pidepunktiks teose struktuurile ja arengule. Sellest pidevast transformatsioonist kasvas välja ka teose pealkiri „Lahtirullumine”.”
Tähe-Lee Liiv (klaver) ja helilooja Marianna Liik teose „Lahtirullumine” esiettekande järel Eesti muusika päevade kontserdil 5. V 2025 Eesti Raadio 1. stuudios.
Liigi teose muusika eeldab pianistilt ja ka orkestrilt äärmiselt täpset rütmitunnetust, mida Tallinna Kammerorkestril on Tüüri ja Sumera teoste kauaaegse interpreteerijana küllaga. Teost kuulates tekkis esmalt mulje kusagilt kaugelt, hõredast õhust üles kerkivast kõlast, mis võtab alles pikkamööda kuju, kogub enda ümber füüsilist olekut, suurendab oma mõjuvälja. Muusika areneb väga aeglaselt ja tundlikult, delikaatsete rütmižestidega, kooskõlas keelpillide äärmiselt kõrgete, hajusalt puudutavate nootidega. Minu jaoks oli teose algus mõnevõrra ootamatu Marianna Liigi heliloomingu üldises kontekstis, mis tegeleb tavaliselt märksa tumedamate kõladega. Siin andsid tooni keelpillide trillerid, klaveri ühele helikõrgusele keskenduv rütmistruktuur, millest võrsuvad pulseeriv rütm ja kirglikumad puhangud, mis omakorda juhatavad sisse järgmisi kõlasündmusi orkestrifaktuuris. Seejärel on kuulda keelpillide tummisemat ja juba tumedama kõlaga helilainet, mille taustal kõlav klaveripartii on laskunud juba mõnevõrra madalamasse registrisse.
Enamik klaverifaktuurist on jäetud teose esimeses pooles siiski kasutamata, et kontrast teose kulminatsiooniga oleks võimalikult rõhtne. Liigi muusikale omased jõulisemad ja tumedamad toonid ilmnevad siiski teose jooksul. Leiame siit ekspressiivse kõlapildi, pulseerimise. Võib öelda, et autoril on õnnestunud luua vaheldusrikas ja palju mõtteainet pakkuv helikangas, mis tuleb esile dramaturgiliselt köitvas terviklahenduses. Pianistil on teoses mitmekesised ülesanded, lisaks rütmitäpsusele ja noodi tämbri teravdatud meelega kujundamisele eeldab see teose arenedes ka poeetilist fraseerimist, mil klaverile antakse kantileenne meloodia.
Marianna Liigi teose „Lahtirullumine” esiettekanne Eesti muusika päevadel 5. V 2025 Eesti Raadio 1. stuudios: solist Tähe-Lee Liiv ja Tallinna Kammerorkester.
Rene Jakobsoni fotod
Tervikut kuulanult kerkivad mõttesse mitmed assotsiatsioonid varasemate teostega muusikaloost, mõjudes positiivselt, äratundmist tekitavalt. Ühelt poolt võiks siin esile tuua Krzysztof Penderecki orkestriteosed, aga ka mõned intensiivsemad ja kiirema tempoga lood eesti muusikaklassikast, sh Tüüri paljumängitud teosed kammerorkestrile.
Keelpillide kujundada on tihe, värvikas ja pinev faktuur. Selle areng on väga liikuv ja elav. Aeg-ajalt eemaldub klaveri kõla keelpillide kõlast, kuid vaid selleks, et see saaks naasta madalas registris. Mõttelõnga keritakse intensiivses arengus klaverilt keelpillidele ja siis jälle tagasi. Umbes veerand tundi kestvast muusikalisest arengust leiab mitmeid kõlalisi näitajaid, mida võiks tõlgendada ka vee erinevate olekute ülekandumisena muusikasse: siit leiab vihaselt trummeldavaid veepiisku, üle tasase maa valguvaid veesahmakaid või intensiivsemaid, vee olekusse väljastpoolt sekkuvaid jõude — näiteks tuulest kannustatud laineid, mis pekslevad või voogavad. Liikumine on teoses küllaltki pidev.
Tunnustama peab dirigent Valle-Rasmus Rootsi panust kontserdi õnnestumisse. Roots on soleerinud 2024. aasta festivalil Age Veeroosi mahukas ja omanäolise käsitlusega Tšellokontserdis „Harpyia” ja on selge, et kontakt nüüdismuusikaga on tal olemas. Seda, et ta on võimeline dirigendi rollis muusikaliseks tervikuks kujundama ka esiettekandele tulevad teosed, oli siinkirjutajale meeldiv üllatus. Selles õnnestunud kontserdikavas kõlasid veel Kristjan Kõrveri teos „Sõnatute õhkamistega” (2025, esiettekanne) ja eesti muusika klassikasse kuuluv, esituskoosseisu poolest kavasse sobiv Lepo Sumera „Symphōnē” (1998; kreeka k symphōnē — koos kõlama).6
Viited:
1 Liisa Hõbepappel ja Eva Koldits „Põrmulise” saamisloost. Vestelnud Mirje Mändla. — TMK 2025, nr 7–8; Mirje Mändla 2025. Avardumisvõimalustest eesti muusikateatris Liisa Hõbepappeli kammerooperi „Põrmuline” näitel. — TMK, nr 9.
2 Esiettekanne 3. X 2025 EMTA suures saalis festivalil „Accordionfest”; esitajad Henri Zibo (akordion) ja Klaaspärlimäng Sinfonietta, dirigent Kaspar Mänd.
3 Solist Valle-Rasmus Roots (tšello) ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Clement Power; Estonia kontserdisaal, 26. IV 2024; Vanemuise kontserdimaja, 28. IV 2024.
4 Toomas Velmet 2025. Mastaapne kontsert — hispaanialikku kirge, traagikat… — Muusika, nr 10.
5 Esiettekanne 1. XI 2025 Riias Läti uue muusika festivalil „Arēna.”; esitajad Baltic Percussion Trio: Heigo Rosin, Guntars Freiburgs ja Andrius Rekašius.
6 Esiettekanne Eesti muusika päevadel 1998, esitajad Hortus Musicuse Akadeemiline Orkester ja dirigent Andres Mustonen.
