Tom Stoppard, „Arkaadia”. Tõlkija: Anu Lamp. Lavastaja: Elmo Nüganen (külalisena). Kunstnik: Kristjan Suits (külalisena). Kostüümikunstnik: Kristīne Pasternaka (Läti Rahvusooper). Valguskujundaja: Margus Vaigur. Helilooja ja muusikaline kujundaja: Jaak Jürisson (külalisena). Videokunstnik: Epp Kubu. Osades: Sonja Nüganen (külalisena), Ott Raidmets, Andrus Vaarik, Enn Keerd, Meelis Rämmeld, Carita Vaikjärv, Ago Anderson, Saara Nüganen, Fatme Helge Leevald, Märt Avandi, Nils Mattias Steinberg ja Tair Tiitus. Esietendus 25. X 2025 Endla suures saalis.
„Londonis me tantsisime valssi nagu hiired” — lätlased olevat oma „Arkaadiat” lavastades püüdnud mõistatada, mida autor selle lausega küll mõtles. Kohtumisel Tom Stoppardiga vastanud tema, et ei midagi erilist, see väljend lihtsalt meeldis talle. „Arkaadia” eesti keelde tõlkinud Anu Lamp on ühes intervjuus öelnud, et Stoppard on muuhulgas ka osav manipuleerija ning „Arkaadia” puhul on olemas ilmne ülemõtlemise oht: „Kui sinna seda seksuaalsust sisse, liha luiele ei tule, siis ta ei pruugi olla iga vaataja jaoks huvitav.”
Kirjutan seda lugu ajal, mil „Arkaadia” autor ja üks 20. sajandi suurimaid dramaturge — Sir Tom Stoppard — teispoolsusesse lahkus. Kui jätta kõrvale ka kõik tema surma puhul veel kord üle korrutatud ülivõrded, võib ikkagi kindel olla kahes: nimelt tõi Stoppard meie teadvusse travestia kui žanri, ja nimelt Stoppard õpetas meid mängima ajaga vaba mängu, tuues erinevate ajastute sündmused orgaaniliselt ühte ruumi kokku. Ajaloolised tegelased unistavad sellest, mis tänapäevastele on täiesti harilik. Tänapäevased uurivad ajaloolisi, ent omamata kõiki fakte, jõuavad tihtipeale ekslikele järeldustele.
Olen meelsasti lubanud Stoppardil endaga manipuleerida ning hirmu tundmata üle mõelnud. Sest see lihtsalt meeldib mulle.
Ajalooline tõde ja aju
„Arkaadia” tegevustik hargneb vaheldumisi aastatel 1809 ja 1812 ning „tänapäeval”, pakkudes vaatajale võimalust koos tänapäeva teadlastega välja uurida ja tõlgendada sündmusi, mis kunagi aset leidsid, ning jälgida samal ajal tegelike sündmuste käiku omas ajas. Siinkirjutajale on nimelt see kiht „Arkaadiast” alati kõige erutavam olnud. Kui palju me tegelikult ajaloost teame ja mil määral segab meid kiusatus valged laigud iseenese tarkusest täis kirjutada? Teha selliseid järeldusi, mis meile sobiksid ja meeldiksid? See on väga köitev mäng, aga kas ka alati eetiline, on iseküsimus. Ajaloolised isikud ei saa end kaitsta tulevaste põlvede valejärelduste eest.
Nagu elus ikka, on tõde proosalisem, kui ajalukku vaadates uskuda tahaksime. Kiusatus asjaolusid endale sobivaks mõelda, teha järeldusi, mida tahame näha, aga mis ei ole õiged, räägib mõndagi meie aju salapärase masinavärgi kohta. Kui jõuame deduktiivselt, detektiivimeetodil, enda arvates kasuliku avastuseni, registreerib aju selle hõlpsasti kui võimaliku tõe. Ja olles sellel pisut settida lasknud, leiab, et see ilmselt ongi tõde. See on hukatuslik, ent võluv viis teadust teha. Kahjuks on tehnoloogia areng meilt selle võimaluse nüüdseks peaaegu röövinud. Üks inimlik element, oht ja võimalus olla ekslik, on teadusest kadumas, kuna tehisaru teatab kohe, et siin on viga, ja prindib välja nelja sõrme ja kolme jalaga inimese.
Stoppard kõrvutab „Arkaadia” tekstis reaal- ja humanitaarteadusi ja laseb vaatajal jõuda järeldusele, et tõeline ja tõestatav on ikkagi ainult reaalteadus. Humanitaarvaldkond on ja jääb vaieldavaks, subjektiivseks ja isiklikuks, kuna tugineb liiga sageli emotsionaalsele mälule ja soovmõtlemisele. Omamoodi võluv kompliment vaatajale on, et ühel hetkel seab Stoppard publiku peaaegu jumala positsioonile — vaataja ju teab, milles professorid eksivad ja kuidas kõik tegelikult juhtus.
Kuidas tühistada Fermat’ teoreemi tõestust?
„Arkaadia” Eesti esmalavastus toimus Tallinna Linnateatris (lavastaja Jaanus Rohumaa) aastal 1997. Tollal erutas nii selles tekstis kui ka lavastuses kõik: erinevate ajastute põimumine samas ruumis, teadusmaailma lahendamata mõistatuste lumm, aga ka tugev energeetiline ja peaaegu patune tõmme kahe peategelase (Thomasina ja Septimus Hodge) vahel. Endla tänavune lavastus jättis (eriti esimesel nägemisel)mind aga vaatamata suurtele ootustele (või just nende tõttu) ükskõikseks. Sõitlesin ennast, kuidas ma ometi nii tuimaks olen muutunud, et ühe oma lemmiknäidendi taaslavastus ei tekita minus eriti mingeid tundeid ega mõtteid. Korralik lavastus, perfektne vormistus — Nüganenil polegi see kunagi teisiti. Ent klemmid ei läinud kokku, ühendused justkui ei toiminud ja vähemasti mina jälgisin laval toimuvat nagu ilma kireta mängu hästi häälestatud klaveril. Kõik oli paigas, kena kujundus, korralikud näitlejatööd, ent see kõik ei puudutanud hinge.
Nähes vaheajal, kuidas päris suur hulk vanemat publikut mantlid haaras ja teatrist lahkus, mõtlesin esmalt, kas see võib olla see kuulus „teise etenduse” sündroom. Sest tajusin ju minagi, et etendus ei tahtnud algul kuidagi käivituda. Stoppardi teksti jälgimine nõuab vaatajalt kahtlemata vaimset pingutust, intensiivset kaasamõtlemist, „Arkaadia” pole mingi lihtne vaatamine.
Otsustasin vaadata lavastust veel teistki korda. Seekord oli tegu viienda etendusega. Siis hakkasid vormuma küsimused.
Teatavad käärid ajamõiste tõlgendamisega tekkisid juba kavalehte sirvides. Üheks tegevusajaks on märgitud „tänapäev”, ent siis kerkib ju küsimus „tänapäeva” teadlaste suhtest Fermat’ teoreemiga. Esimene „Arkaadia” jõudis Londoni Royal National Theatre’is publiku ette 1993. aastal, samal ajal ilmutas Andrew Wiles esmakordselt Fermat’ teoreemi osalise tõestuse. Sel hetkel oli see suur teadusuudis, ent Stoppard on öelnud, et tema sai sellest faktist teada alles pärast esietendust. Nüüdseks on see teema arvutite megakiire arengu tõttu paraku oma salapära minetanud. Jäin juurdlema, kas polnuks mõttekam paigutada tegevustik „tänapäeva” asemel aastasse 1993, sest kas ei kao praeguse, 2025. aasta teadmiste valguses näidendist üks suur mõistatus?
Juurdlen teatris haruharva täpse tegevusaja üle. Kõige võluvam on hoopis niinimetatud ambivalentne aeg, kui ei ole võimalik — ega teki tahtmistki — täpselt fikseerida, millal tegevus toimub. Kusjuures antud juhul pole sellel võib-olla üldse tähtsust, kuna Fermat’ teoreem ja selle tõestamine on näidendis ainult üks kõrvalliin, efektne ja köitev küll, ent mitte kõige olulisem. Aga miks ma sel teemal siis üldse (üle) mõtlen?
Hannah Jarvis — Saara Nüganen, Thomasina Coverly — Sonja Nüganen ja Septimus Hodge — Ott Raidmets.
Kõige olulisem on erootika
Kõige olulisemad loo kandjad on Thomasina (Sonja Nüganen) ja Septimus Hodge’i (Ott Raidmets) keerulised suhted omas ajas ja nende kaudu tekkivate kõrvalteemade tõlgendamine hilisemate (vahet pole, kas 20. sajandi lõpu või 21. sajandi esimese veerandi) teadlaste käsitluses. Ehk siis, lavastus peab laskma meil koos Hannah’ga uurida, avastada ja otsustada: kes on see hull erak, kes kunagi pärast Thomasina ja Septimuse aega eraklas elas ja miks?
Siin ongi konks. Endla „Arkaadia” Thomasinal polnud piisavalt karnaalset uudishimu ning Septimusel piisavalt varjatud ja mahasurutud kiindumust. Nende vahel polnud piisavalt erutavat keemiat, mis pannuks vaatajat neile kogu aeg ja kõigest hingest kaasa elama. Ei tekkinud soovi, et kui juba ajas tagasi rännatakse, siis ehk õnnestub muuta ka ajaloo kulgu ja saatuslik tulekahju üldse ära jätta.
Paratamatult rändas ajas tagasi ka minu mõte — Jaanus Rohumaa „Arkaadia” on olnud ja jäänud üheks mu lemmiklavastuseks. Mäletan nii selgesti, missugune põnev ootuse pinge täitis mind alates Thomasina esimesest lausest: „Septimus, mis asi on karnaalne embus?” See pingest laetud õhkkond, mis nende kahe — lapse ja mehe — vahel esimesest hetkest peale tekkis, ja seda mõlema koosseisu puhul, tihenes kuni hetkeni, mil Septimus õpetas Thomasinat valssi tantsima.
Endla lavastuses oli Septimuse ja Thomasina vahelist sädet vähevõitu, miski ei kasvatanud vaatajas valmisolekut nende suureks valsiks. Aga kui Julia ja Romeo vahel pole armastust, siis millest see näidend räägib? Siis võibki juhtuda, et vaataja hakkab juurdlema täiesti ebaoluliste teemade üle, nagu täpne tegevusaeg või kummalised kujunduskarid, millest tuleb juttu edaspidi.
Stoppardi tekst on kahtlemata mitmel tasandil erootiline. Erootika on õhus Thomasina ja Septimuse vahel, erootika hõng heljub ümber Bernard Nightingale’i (Märt Avandi) kuju, mahasurutud iha pulbitseb ka sinisukk Hannah Jarvises (Saara Nüganen). Ent tegeliku lihapatu on Stoppard peitnud teadlikult lava taha, kuigi sellest räägitakse palju. See on rohkem varjamise kui näitamise mäng. Seetõttu mõjusid üsna jõhkra valenoodina nii Septimuse tahvlile joonistatud „karnaalse embuse” pilt (millega sai muidugi palju nalja nende tegelaste puhul, kes seda märkama pidid) kui ka majaproua kleidisabade alla pugemine.
Briti uurijad on kirjutanud sadade kaupa uurimusi, mille fookuseks on olnud nii erootika kui ka komöödia element „Arkaadias”. Ka nalja on näidendist ikka leitud ja selle olemasolu on tunnistanud ka autor ise. Küll aga tundub siinkirjutajale, et „Arkaadiat” lavastades ei tohiks nalja teha, selle väljamängimisele ekstra tähelepanu pöörata, karaktereid teadlikult karikeerida. Nali peaks tulenema sellest, et inimesed oma tõsiduses käituvad kummaliselt ja see kõik tundub kõrvalt (või saalist) vaadates naljakas.
Bernard Nightingale — Märt Avandi ja Hannah Jarvis — Saara Nüganen.
Gabriela Järveti foto
Kukkumisoht
Elmo Nüganen on vaieldamatult üliandekas lavastaja. Suurepärane lugude jutustaja, kelle empaatiline tundeilm liigutab ja naerutab, võlur, kelle lavastustes kasvavad kujundid orgaaniliselt loost välja ega mõju kunstlikult külge poogituna. Kui lihtsalt loodi „Kolmes musketäris” lavale tuhatnelja kappavad hobused ilma hobuseid tegelikult lavale toomata; kui mõjusaks kasvas lavastuses „Pianoola ehk mehhaaniline klaver” alasti klaveri sisikond kujunduselemendina; kui inimsaatusi kiljudes pööravalt mõjusid trammirööpad lavastuses „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”.
Rööpad või relsid on nüüd ka Endla laval, lõigates lava peale ehitatud lisalava kolmeks. Esimesel vaatamisel haaras suure osa mu tähelepanust see, kuidas tegelased püüdlikult üle nende rööbaste astusid. See oli nii ilmselge ja rõhutatud, et pani arvama: erineva ettevaatlikkuse kraadiga üle rööbaste astumine viib lõpuks kuhugi välja, sellel on mingi tähendus. Viiendal etendusel olid näitlejad oma kummalise takistusrajaga juba rohkem harjunud ja mulle hakkas tunduma, et „mängult” neid relsse vist ikka olemas ei ole. Aga miks nad siis ilmselgelt keset põrandat on? Kas nad ei võiks olla sellisel juhul põranda sees? Sellised ebaolulised küsimused segasid vaatamist. Ja kujundiks need relsid ei kasvanudki. I vaatuse lõpus tõstavad siis veel 13-aastane Thomasina ja Augustus/Gus (Tair Tiitus) laua laval teisipidi ja panevad rööbastele, kus see siis hiljem, sugugi mitte üllatuslikult, edasi-tagasi liikuma hakkab. Ent see on vaid efektne võte, mille tähendus jääb ähmaseks. Korra ka kõnnitakse tasakaalu otsides neil relssidel, ent mingit hingematvat järeldust ei hargne sealtki.
Muus osas moodustab kujunduse (kunstnik Kristjan Suits) võimas raamatukogutuba, mille tagaseinas avaneb video abiga vaade udusesse inglise tagaaeda ja vajadusel tekitatakse ka puuleht — mis näib küll lehena, kuid ei ole seda tegelikult mitte, nagu seletab Valentine (Nils Mattias Steinberg). Ja see mõte kõlksub tõepoolest kokku tänapäevaga. Kas mitte sellega ei tegele me oma peas praegusel ajal päevast päeva? See, mida arvuti või tehisaru teeb, võib küll näida tõeline, päris, aga ei ole seda mitte.
Mõnevõrra arusaamatuks jäävad ka erinevad astmestikud ja tasapinnad, mis visuaalselt kujundusele midagi juurde ei lisa. Võib-olla on neisse peamiselt tahapoole langevatesse astmelistesse pindadesse koos rööbastega peidetud lavastaja mõte, et iga samm, mille me elus astume, võib olla ohtlik, isegi hukatuslik, ja et me võime väga kergesti vääratada. Ja sealt edasi tuleb muidugi tõdemus, et elu on habras.
Igatahes ronitakse lavastuses mitmel korral jalgupidi lauale ja redeli otsa, mis suurendab kuklas kummitavat pidevat kukkumise ohtu veelgi. Kaunis vaatepilt on lavasügavuses teiste stseenide taustal kitsal poomil tasakaalu hoidev Thomasina, otsekui kõige põhjus, mis on alati kohal, nähakse seda või mitte.
Väga lummavalt mõjus lavastuse lõpp. Pigem vaikne hääbumine kui grande finale. Septimus õpetab Thomasina tantsima patust valssi, kohe-kohe peab tüdruk saama seitseteist aastat vanaks. Ruum pimeneb, ent küünlad jäävad põlema.
Me ju kõik pelgame seda, mis võib juhtuda, kui põlevad küünlad järelvalveta jäetakse. Tark lavastaja teab, et tulesid ja vilesid pole vaja, ja jätab vaataja oma alateadvusega kahekesi.
Vaikiv inimene ei pruugi olla tumm
Võrreldes lavastuse ajaloolise osaga, mille suhtevõrk peaks olema kogu loo mõistmise aluseks, on tänapäeva tegelased ning nendevahelised suhted mõistetavamad ja inimlikumad ning panevad rohkem kaasa elama.
Köitvaima ning peenima rolli teeb Saara Nüganen Hannah Jarvisena — pole teda sellise poolkuivikust vanatüdrukuna varem näinud. Tema Hannah on mõttetäpne, enesekindel ja ennast juba teostanud ning tõestanud, keskeale lähenev naine, kes mõjub lavastuse algupoolel äärmiselt enesekindla ja kõigutamatuna. Juba kuivanud, ent ometi veel õitsele puhkemata lill. Tarkuse ja karjäärihimu tagant kumab aga läbi — ikka veel — ka printsi ihalus ja ootus. Võluv on jälgida, kuidas Hannah erinevate tegurite ja tegelaste mõjul üha hapramaks ja haavatavamaks muutub, millised peened pool- ja veerandtoonid tema mängus helisema hakkavad.
Hannah’ suhe Valentine’iga — emalik ja tema tundeid mitte tõsiselt võttev — on liigutav, tekitab kaastundetulva nende mõlema vastu ja sunnib endalt küsima: miks ei suudeta sageli vastu võtta seda armastust, mida kandikul pakutakse? Sellele on vastukaaluks Hannah’ provokatiivselt erootiline suhe Bernard Nightingale’iga. Jah, räägitakse kunstist ja kirjandusest: erakust, Ezra Chaterist, isegi Byronist. Kasutatakse neid sõnu, kuid tegelikult räägitakse ju muust. Või vähemasti ka millestki muust. Ja siis, kui Hannah näeb, et Bernard on läbinisti võlts ja pealiskaudne, muutub provokatsioon lausa väljakutseks.
Hannah’st mitte vähem hõrk ja õrn pole ka Nils Mattias Steinbergi Valentine Coverly, justkui üleni oma teadusmaailma uppunud, ent esmapilgul siiski igati rõõmsameelne ja meeldivalt suhtlev inimene. Tasapisi avanevad sellegi tegelaskuju ebakindlus, kõiges kahtlemine, tõelised tunded. Ja võib-olla koguni miski, mida me tänapäeval diagnoosida oskame — Valentine (nagu ka tema vaikiv vend Gus) ei talu valju häält.
Gus ja Augustus Coverly kaksiktegelaskuju (Tair Tiitus) näitab ses kirjandusteadlaste paljusõnalises maailmas tasakaaluks, kui palju sõnadest väärtuslikum on vaikimine. Vaikiv inimene märkab ja teab rohkem, tema tundlikkus on suurem. Ja vaikiv inimene ei pruugi sugugi olla tumm.
Valentine ütleb „Arkaadias”: „Meil on veel aega, kuni enam ei ole aega. Seda aeg tähendabki.”
Stoppard on surnud, Fermat’ teoreem pole enam lahendamatu mõistatus… Kas kaose ajastu, kus meist enam midagi ei sõltu, on nüüd lõplikult päral?
Aga kas te mäletate? Londonis me tantsisime valssi nagu hiired.
