Muusikateater mittekuuljatele — on siin tegemist mingi nalja või eksitusega? Või hoopis mõttekrambiga, tunnelipilguga, suutmatusega toime tulla kuulsa „kastist välja” mõtlemisega? Nii Austria kui rahvusvahelisele uuenduslikule muusikateatrile pühendatud festivali „Musiktheatertage Wien” (tihti kasutatakse lühendit MTTW) veavad selle asutamisest, 2015. aastast saadik kunstiliste juhtidena kultuurikorraldaja Georg Steker ja helilooja Thomas Cornelius Desi. Iga kord suunavad nad teemateraviku millelegi uuele ja ootamatule, ent alati poliitiliselt aktuaalsele. Nemadki tunnistasid, et kavandades tänavuse festivali üheks rõhuasetuseks barjäärivaba muusikateatrit, põrkasid nad alguses mitme omaenese mõttebarjääri vastu.
Tegelikult oli festivali teema sõnastatud palju subtiilsemalt ja filosoofilisemalt: märgata märkamatuid nihkeid sotsiaalsetes ja kultuurilistes normides ning näidata, kuidas need nihked ja praod etableerunud süsteemides ja paradigmades suuri muutusi esile kutsuvad. Olgu selleks siis võimu ümberjaotumine kultuuriväljal või feministlikud tabumurdmised ja kollektiivsed vastupanuaktsioonid. Korraldajad kutsusid teatritegijaid ja publikut festivaliproduktsioonide kaudu seni harjumatut mitte ainult taluma, vaid üheskoos nähtavaks tegema ja pühitsema. Mõtlema näiteks selle üle, kuidas mittekuuljad ja -nägijad saaksid kultuurist rohkem osa ja seda ka ise aktiivselt kujundada.
Festivali programmi kuulub alati ka konverents „Austrian Music Theatre Day” koostöös Austria Muusika Infokeskusega mica — music austria/Austrian Music Export, mis keskendus seekord kurtidele ligipääsetavale muusikateatrile. Rõhutati, et tähtis on luua sündmusi, mille kujundamisel kurdid oma perspektiivi kaudu ise aktiivselt osaleksid ja mida nad saaksid nautida koos kuuljatega, keeramata sealjuures heli nii põhja, et kuuljad saalist välja jookseksid. Seega pole eesmärgiks mitte muusikateater (ainult) mittekuuljatele, vaid koos teistega ka neile. Kurdid elavad niigi sunnitult omaette, moodustades keelevähemuse, kellest teised viipekeelt oskamata aru ei saa, kuid hoopis suuremaks takistuseks on kuuljate hirm ja ebakindlus, tihti ka soovimatus kurtidega suhelda. Tuleb meeles pidada sedagi, et saksa, eesti või mõni muu keel on kurtidele alles teine või isegi kolmas keel (kui nad kasutavad ka rahvusvahelist viipekeelt). See aspekt tuli eriti kõnekal ja liigutaval moel välja saksa helilooja Helmut Oehringi helinäidetega pikitud autobiograafilises loengus. Originaalse helikeelega Oehring, kelle teoseid esitatakse sageli uue muusika festivalidel ja teatrites üle kogu saksa keeleruumi ning sellest väljaspoolgi, on CODA, s.o mittekuuljatest vanemate kuuljast laps. Tema emakeel on saksa viipekeel ja saksa keelega tutvus ta alles kuueaastaselt. Ilmselt seetõttu eelistas ta oma ettekande pidada saksa keeles, kuna inglise keel tuli tema ellu alles kolmanda või neljanda võõrkeelena. Viipekeele ruumilisel süntaksil ja abstraktsel kehapoeesial on konstitueeriv roll tema teoste puhul, mis tihti kasutavad lisaks videole ka täpselt noteeritud liigutuste keelt SignMimoChoreographie, esitajaks helilooja ise või mõni kurt etendaja. Oehring on kirjutanud ka vokaalpartiisid mittekuuljast tantsijale; saime kuulata üht helinäidet ja helilooja seletas, kuidas tantsija on oma vokaali järk-järgult arendanud.
Helmut Oehring. Foto: ©picture-alliance dpa Daniel Naupold
Festivali avaetendusel „The Rise” alapealkirjaga „Žesti kõla” sain teada, et on olemas eraldi rahvusvaheline poeetiline viipekeel (Poetry Sign), ja seda ka nautida. Viipekeelse mittekuuljast jutuvestja Ruben Granditsi žestid olid plastilisemad, suuremad ja hõlmasid palju rohkem kogu keha kui harilik viipekeelne vestlus või tõlkimine. (See viimane on teinud nii mõnigi kord põnevamaks muidu ehk halli ja ettearvatava teatritüki jälgimise.) Granditsi puhul oli liigutuste dünaamiline skaala väga lai ja kuna viipekeele mitterääkijatele kuvati enamasti seinale inglis- ja saksakeelset tõlget, tundsin palju rõõmu mõistete ja liigutuste kokku viimisest. Tema jutustatud tekst, mis põhines luuletaja Louise Glücki müütilise sisuga tsüklil „Averno”, sai lavastuse muusika ja liikumiskeele lähtepunktiks. Muusikat tõlgiti motiiviteooriapõhiselt ka tagasi visuaalseteks märkideks. Helilooja Eva Reiter, kes osales ka lavastajana, kasutas vibreerivaid põrandaplaate ja enda välja arendatud spetsiaalseid instrumente, nagu hiiglaslik poognatega mängitav monokord, orelilaadne lõõtsaga toimiv pill, ning ka tuntumaid, nagu metallpulgad või plasttorud (mängijateks Ictus Ensemble’i muusikud). Jutuvestja viiplevate käte külge olid kinnitatud mikrofonid ja sensorid, millest saadav info transformeerus elektrooniliseks helitaustaks. Osalesid tantsijad (koreograaf Michiel Vandevelde), kes liikusid samuti neil plaatidel, teose lõpus kõlas sopranisoolo koos viipepoeesiaga. Vahepeal viiplesid kõik etendajad koos, hoides näo ees suurendusklaase, et juhtida tähelepanu sellele, kui oluline osa on viipekeeles näoilmetel.
Eva Reiteri „The Rise”. Jutuvestja Ruben Grandits ja Ictus Ensemble.
Bea Borgersi foto
Projekti algataja Eva Reiteri jaoks pole ligipääsetavus mingi tehniline küsimus — tõelise kaasatuseni viib ainult keskendunud ja suunatud tähelepanu. Tõlkimine on seejuures võtmetähtsusega ja mitte ainult eri keelte, vaid ka eri meelte omaduste ja eri gruppide kultuurilise enesemõistmise vahel. See on väga töömahukas protsess, millesse Reiter kaasas peale Granditsi teisigi mittekuuljatest eksperte. Tulemus peaks olema võrdselt nauditav nii kuuljatele kui mittekuuljatele — see, et publiku enamusel mingi tasand kaduma läheb, on loomulik nähtus tähenduste loomise protsessis. Edasi-tagasi „tõlkimist” võrdleb Reiter kajaga, mis annab edasi põhilist, aga alati väikse moonutusega. Etendusest, mis läks natuke liiga pikale, jäi küll üsna hajus mulje, mis ilmselt seda „tõlkes kaduma läinu” kontseptsiooni iseloomustabki. Usun küll, et mittekuuljad, keda publiku hulgas oli omajagu, said elamuse. Vaegnägijatele võiks üsna tihe muusikaline kude ja vahepeal kuulda olnud häälega sisse loetud luuleread samuti huvitavad olla, kirjeldustõlge annaks elamusele sügavust juurde.
Helilooja Eva Reiters.
Nafes Rerhufi ja Stefan Fuhreri foto
Hüppan korraks tagasi konverentsi juurde. Tõsiasi, et kõik erivajadused (asjaosalised ise eelistasid kasutada sõna „puue”, mis saksa keeles kõlab pigem nagu „takistus” — Behinderung — ja on seega lähemal „barjääri” mõistele) pole silmaga nähtavad, eeldab nii tegijatelt kui korraldajatelt (ja ideaaljuhul ka kaaskülastajatelt) teadmisi ja hoolivust, tihti ka investeeringuid. Just kuulmispuue ja mitmed psüühilised erisused võivad panna inimese ebamugavasse olukorda, kus talle ei rutata abi pakkuma (nagu näiteks ratastooliga sisenejale ebatasasel pinnal) ning ta peab seda ise küsima. Vestlusringides osales mitu raske puudega inimest, kes rõhutasid, et enne, kui „nende jaoks” midagi tehakse, tuleks küsida, mida nad soovivad, ja kutsuda neid kavandatavate programmide väljatöötamise juurde nõu andma. Loomulikult tõlgiti kõneldav viipekeelde ja viipekeelse osaleja tekst inglise keelde.
Meenus rohkem kui aasta eest raadios kuuldud Eesti Kurtide Ühingu esindaja ütlus, et kurdid sooviksid väga minna ooperisse, aga seal ei ole neile viipekeelset tõlget (nagu oli näiteks Eurovisiooni puhul). Samas on nad väga hästi organiseeritud ja väga kultuurihuviline publikugrupp, info levib seal kiiresti, nii et kui on vastav pakkumine, jõuab hulk publikut saali. Loodan väga, et nad on ooperitõlke saanud. Oleksin väga rõõmus, kui saaksin viipekeelt oskamata selle väljatöötamisele kuidagi kaasa aidata. Diskussioon viiplejate koori laulupeole „lubamise” üle tundus mulle väga imelik ja tekitas küsimuse, mis siis veel juhtuks, kui keegi tahaks ratastoolis või rulaatoriga rahvatantsu tantsida või sooviks segarühma koosseisus osaleda mõni samasooline paar. Mis iseenesest on ju täiesti normaalne. Juhul kui on vaja selgitust: siin kirjutab inimene, kelle jaoks paraolümpia on huvitavam kui „päris” olümpia ja kes on teinud filmi ilma käteta trummarist. Just tänu oma filmi kangelasega kohtumisele avardus mu pilk haarama maailma, mis seni oli olnud mulle lukus ja võõras, mu elu muutus rikkamaks. Nii et inimeste peitmine, kes väljenduvad või liiguvad teisiti, tähendaks ühelt poolt seda, et neid ei peeta ühiskonna (näitamist väärivaks) osaks, teisalt jätaks see meid ilma väärtuslikest kogemustest, mis puudutavad elu mitmekülgsust.
Huvitava ettekande tegi Austria kultuuri- ja muude ürituste korraldajaid nõustava agentuuri FullAccess juht Christina Riedler, kes tõi kõigepealt välja puuetega inimeste arvu: viiendik kogu Euroopa Liidu rahvastikust ja 1,9 miljonit Austrias. Üle poole sellealasele küsimustikule vastanutest ütlesid, et kogevad oma puude tõttu vaba aja veetmisel piiranguid. Esmalt peab ÜRO puuetega inimeste konventsiooni järgi kõigil olema ligipääs kultuurile, teisalt oleks rumal ignoreerida nii suurt tarbijagruppi. Riedler möönis, et kui sillerdavatel peavoolu popmuusikaüritustel, kus laval tegutsevad näiliselt perfektsed kehad ja meeled, pole teistsugususele seni erilist kohta leidunud, siis heavy metal’i skeenel näidatakse puuetega inimeste suhtes üles palju suuremat empaatiat ja mõeldakse palju rohkem nende ligipääsule. Näiteks tõi ta Wackeni festivali, kus on muu hulgas omaette ala neile, kes saavad muusikat nautida vaid lamades. Ratastoolid kantakse porist lihtsalt läbi. Kes eredat valgust ei kannata, saab olla lava suhtes sellise nurga all, et see teda ei häiri. Jne, jne.
Riedleri arvates tuleb empaatia sellest, et heavy-muusika tegijadki näevad end ühiskonna äärealadel asetsevate autsaideritena. Oma lauludes käsitlevad nad samuti raskeid teemasid nagu hirm, valu, üksindus, kaotus, viha jne. Kuna tänapäeva niinimetatud uus muusika asub meie ajal, mil kaanonit valitsevad vähemalt sada aastat vanad teosed, samuti pigem äärealal, võiks see mõistmine üle kanduda sinnagi. Küll mitte uue muusika sündmus, aga kindlasti eriline muusikasündmus toimus hiljuti Berliinis, kus sealne Ringhäälinguorkester mängis oma Saksa Orkestri Sihtasutuse innovatsioonipreemiaga pärjatud sarjas „Kontsert kõigile” Sibeliuse näidendimuusikat Shakespeare’i „Tormile” nii, et ettekandes osalesid ka viipekeelne näitleja ja üks kurtide kooli klass.
Teised festivalil nähtud lavastused (sain osa umbes pooltest) käsitlesid erinevaid poliitilisi ja esteetilisi küsimusi ega olnud alati seotud ligipääsetavuse teemaga. Kuid väga hooliv oli suhtumine tegijatesse ja akrediteeritud külalistesse, kes igal hommikul olid oodatud festivalikeskusse väiksesse liikumistundi ja hommikusöögile. Seal pakuti neile ruumi kohtumisteks, töötamiseks, puhkamiseks, niisama olemiseks ja hoolitseti nende heaolu eest igati üliheldelt. Ka etenduspaikadesse olid spetsiaalselt rajatud puhke- ja kohtumisalad, kus inimesed said muljeid vahetada ja omavahel tutvuda. Paigad ise olid aga läbilõige Viini off-teatriskeenest: prestiižses linnajaos asuvast, endises börsihoones tegutsevast Odeonist ja pigem töölisrajoonis Meidlingenis renoveeritud kaablitehasest kuni üsna tolmuses ja korda tegemata seisus, ent imeilusa arhitektuuriga endise putukamürgivabrikuni. Tundus, et iga produktsioon leidis endale sobivaima koha. Mitmekesisus avab võimalusi ja uksi ka seal, kus seda ei oska oodata.
Tänan Maret Ferrantet soovituste ja nõuannete eest.
