Robin Täpp detsembris 2025. Harri Rospu foto
Sa tulid just BFMi noortefilmi võtetelt. Mis filmi ja kellega teed?
Täpsemalt oli see BFMi audiovisuaalse meedia üliõpilastele tehtud workshop, kuhu panustan näitlejana, et tudengid saaksid võimalikult päris kogemuse tööst näitlejaga võtteplatsil. Aga jah, olen ka juba üsna palju BFMi lühifilmides mänginud.
Miks on eesti näitlejate seas heaks tavaks osaleda noortefilmides?
Oleneb. Olen kuulnud mõne näitleja suust hoopis, et nad kindlasti ei taha. Need on ikkagi tudengifilmid ja sageli on platsi peal üllatusi. Graafikud ei kehti, üldiselt vähemalt tund läheb kindlasti üle. Mis on õppimise kontekstis ka loomulik. Mina sain aga meie õppejõult Tambet Tuisult selle pisiku. Temal on ikka aega ja tahtmist osaleda tudengifilmides. Kes olen siis mina, et ei käi ja ei taha? Tambet võtab seda ilmselt missioonina noorte jaoks, aga mulle on see nagu trenn, võimalus erialast tööd teha.
Kas oled saanud käe valgeks ka profifilmis?
Peagi saan. Urmet Piiling, kes oli „Pikkade paberite” kaasstsenarist, teeb järgmisel suvel oma režissööridebüüdi, kus mul on võimalus mängida peategelast. See räägib ühest perest, kuidas nad põrkuvad ja tegelevad traumadega, mida vanaema dementsus neis esile toob. Mina mängin lapselast, kes kardab vanaemast ilma jääda ja selleks, et hirmuga rahu teha, läheb seiklusele läbi oma fantaasia, kus ta peab silmitsi seisma nii iseenda, vanaema hääbumise, pere, kadunud vanaisa kui ka surmaga. Selline kreisi, aga südamlik ja humoorikas fantaasiadraama. Viljandis sain palju kaameraõpet, mis on kindlasti selle kooli üks suur pluss. Õppejõud Katariina Unt ja Tambet Tuisk on väga kaameratundlikud näitlejad ja suure filmis mängimise kogemusega. Usun, et nende õpetustest on mul Urmeti filmis kasu, ja tunnustan režissööri julget valikut võtta kandvasse rolli uus noor nägu. Ootan väga seda protsessi, imetlen tema kirge selle filmi tegemisel.
Sul on juba päris suur kogemus nii teatri kui ka filmi tehnilise poolega. Kuidas sa suudad näitlejana platsil olla, kui tehnikud on sinust lollimad?
Ikka on tulnud hetki, kui pean end tagasi hoidma. Või siis üritan hästi viisakalt suunata. Mida aeg edasi, seda rohkem tuleb näitlejale erinevaid tehnilisi kohustusi-vidinaid: kaamerad, mikrofonid ja muud seadmed. Endal on lihtsalt kindlam tunne, kui neid valdan. Tegelikult on minul lavastajana sellistest oskustest palju rohkem kasu kui näitlejana. Ühes suures Eesti teatris lavastades paigutasin publiku koos näitlejatega lavale. Majatehnikud tulid kohale ja ütlesid, et meil on kõlarid seal eespool, me peame nüüd mõtlema, kuidas sellise paigutusega lavastust helindada. Mina siis viisakalt osutasin, et tegelikult on neil ju monitorid siin laval juba olemas. Ühesõnaga, tänuoma tehnilistele teadmistele oskan ma ise rohkem tahta ja suunata ka teisi muid võimalusi nägema.
Kakskümmend aastat tagasi oli see aeg, kui ma sisenesin suure teatri majja ja soovisin lavastajana ühte või teist tehnilist lahendust ja mulle öeldi kiiresti, et ei saa. Arvasin, et nad peavad mind lolliks naisterahvaks, kes tehnikat ei tunne. Kui levinud see tänapäeval on, et majatehnikud vastavad kiiresti igale lavastaja soovile eitavalt?
Jah, sellist suhtumist tuleb ette, aga eks see olene ennekõike inimesest. Keegi ei ütle otseselt, et ei saa, lihtsalt hakatakse sügavalt nina kaudu hingama ja öeldakse, et nüüd peab mõtlema. No seal ei pea mitte midagi mõtlema. Ma võin sulle kohe näidata, kuidas see käib, isegi puldist ise ära teha. Ju nad mõtlevad, et ma olen noor ja loll. Mis see naga ikka teab, tahab siin midagi, meil need asjad nii ei käi.
Kuidas sa üldse teatri juurde jõudsid?
Esimese elupoole elasin Kundas, kus kooliteatrit vedas mõnusalt konkreetse käega Natalie Neigla, kellega me nii koolis kui ka Kunda klubis toimetasime. Pärast üheksandat klassi läksin Rakverre, kuna seal oli teatri- ja filmisuund. Käisin Tiina Kippeli teatritrupis Karla; ta oli väga kirglik ja nõudlik. Oli olukordi, kus tõstsime teineteise peale häält. Harrastusteatris ongi sageli suurim kandev jõud kirglikkus.
Kundas oli sinu kooli ajal palju vene emakeelega õpilasi ja õpetajaid. Kuidas sul vene keelega lood on?
Ei ole väga hästi. Minu ema rääkis oma elukaaslasega kodus tihti vene keeles. Õrnas vanuses oli mul vene keele vastu natuke protest, õiendasin nende kallal, et miks te peate omavahel vene keelt rääkima. Tagantjärele on kahju, et ma ei oska. Kui me Tiit Altega mõnikord venekeelseid filme vaatame, siis ma saan enam-vähem aru, millest jutt käib.
Mis tähendab, et Tiiduga vaatate filme?
Tiit on mulle väga oluline sõber. Räägime temast hiljem.
Sa oled lõpetanud ka Kunda muusikakooli.
Tegelikult olen ma sportlaste perest pärit. Igasugustesse trennidesse pandi mind kohe, kui soovi avaldasin. Aga kui ühel päeval soovisin muusikakooli kitarri õppima minna, siis vanemad ütlesid, et mõtle aasta aega ja kui siis ikka veel tahad, siis saad. Ma tahtsin. Vanemad veel rõhutasid, et kui lähed, pead ka lõpuni käima. Mul tekkis nii selge missioonitunne. Ma tahtsin, ma ootasin, ma sain ja ma ka lõpetasin. Kooli lõpuks selgus, et mu kitarriõpetaja ei tundnud nooti. Ta oli ikkagi bändimees. Koos minu lõpetamisega lõpetati õpetajaga ka leping. Õnneks mina nooti ikka tunnen, solfedžo oli tugev.
Mida peaks tegema, et noored ikkagi valiksid edasi õppimiseks Kunda Gümnaasiumi?
Mitte midagi. Minu arvates tuleks neile just kasuks minna mujale edasi õppima. See tõmbab pildi laiemaks. Mu ema ja mõlemad vanaemad elavad Kundas, ise ma ennast hetkel Kundasse püsivalt tagasi minemas ei näe. Paljud Viljandi kursusekaaslased tahtsid minna välismaale edasi õppima või workshop’idesse. Minagi tahan end täiendada, sest meie erialal teisiti ei saa. Aga praegu on mul Eestis piisavalt toekas olla.
Mis suhe sul siis Tiit Altega on?
Tiit on mulle eeskujuks nii töös kui eraelus. Ta hoiab mu vaimsust üleval. Oleme sõbrad juba aastaid. See sai alguse ühest suvelavastusest, kus me ühiselt osalesime. Tema ja Ivo Leegiga KaRakTerist tekkis meil sõpruskond, kus on esindatud kolm põlvkonda, saame osa kolmest erinevalt elatud elust ja mõtlemisviisist. Vanuse poolest võiks Tiit olla mulle vanaisa ja Ivo isa. Nad on inimesed, kes jagavad minuga ja kellega mina tahan oma elu jagada — väga kallid inimesed.
Mis on Tiidu huvi sinuga hängida?
Pärast gümnaasiumi lõppu oli mul palju aega ja vabakutselisel lavastajal-tõlkijal Tiidul ka. Vaatasime näiteks Tarkovskit ja teisi väärtfilme. Alati vaatasime filmi lõpuni ja siis rääkisime. Tiidul on kodus täiesti arvestatav raamatukogu, kust sai lugeda kriitikute arvamusi ning muud materjali filmidest ja ka teatrist. Võõrkeelseid allikaid tõlkis Tiit mulle jooksvalt. Põlesime vastastikku. See on vahetu sõprus, mitte mentorlus. Kuigi oleme omavahel nalja teinud, et Tiit on mulle halb sõber: sureb ilmselt enne mind, jätab mu üksi. Aga võib-olla selleks ajaks on juba minu noor sõber sündinud? Peab mõtlema.
Mis sind laval olemise juures köidab?
See küsimus käib iga päev selle tööga kaasas. Eneseteostus igal juhul. Päästeametis kuulsin seda ehk kõige täpsemas sõnastuses. Kui seal saab keegi olulise tunnustuse, siis ta ütleb: „Jumala auks ja ligimese kaitseks.”
Päästeametis olid sa siis asendusteenistuses?
Päästeameti kogemust ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Ma sain panustada oma riiki. Ma päriselt päästsin inimesi, selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Tulekahjud, autoavariid, vetelpääste, kass puu otsas ja surnute transportimine. Suures pildis tunnen end teatris töötades samamoodi, ma teenin oma kogukonda.
Milline on sinu kõige ägedam lavastus, kus oled kaasa teinud?
Mind huvitab sotsiaalsete normide ja vormide uurimine ning nende laiendamine lavastuslikeks teosteks. Mängimine meediumidega, nagu audiovisuaal, lõhn, objektid, temperatuur, ruum. Inspireerun vormidest. Näiteks olen proovinud kanda sonaadivormi visuaalteatrisse. Või lavastada lugu sõitvasse autosse. Tookord mängis viis näitlejat igal etendusel kuni kolmele vaatajale, sest saali-sõiduautosse lihtsalt rohkem ei mahtunud. Ideevälgatus tuli ootamatult. Olin Rakvere teatris lavamees. Jalutasin pärast etendust öösel koju ja vaatasin möödasõitvaid autosid. Mõtlesin, et kui ma saaksin praegu istuda nende juhtide tagaistmel. Mitte midagi muud ei tahaks, lihtsalt istuks ja vaataks, kuhu ta läheb, mida ta raadiost kuulab, kas ta suitsetab… Sealt see mõte tuli.
Kas nüüd, kui sa oled Nuutrumis näitleja-lavastaja, on võimalik teostada selliseid veidraid ja kahjumlikke ideid?
Olen Nuutrumis esimene koosseisuline loominguline töötaja. Meil püsitruppi ei ole, aga on kokkuhoidev meeskond. Minu jaoks on see nagu rusikas silmaauku, sest Jaanus läheneb väga isiklikult ja ehitab Nuutrumit lavastus lavastuse järel. Nuutrum pakub mitmekülgset kogemust, kus saan olla aktiivne panustaja, mitte vormitäide. Mul on võimalus jätkata koolis alustatut, töötada koos eri inimestega ja teha teatrit laial skaalal. Olen tänulik Jaanusele, et saan teha ka Nuutrumi-väliseid projekte. Erinevate kogemuste saamine on noorele etenduskunstnikule ülioluline. Juba esimestel kuudel olen koostööd teinud nii Priit Põldma, Vanemuise teatri, Üllar Saaremäe, Kinoteatri kui ka elektron.artiga.
Kas nii saab öelda, et mida vähem raha, seda julgemad ja paremad ideed?
Ei ole nõus. Mingi raha on toimimiseks vajalik. Ka autolavastust ei oleks me saanud teha ilma kulka toetuseta. Nuutrumi juures on ka see võluv, et mind võetakse sõna otseses mõttes masinaruumi. Tihti on näitleja mängumaa üsna piiratud, aga Nuutrumis saan olla kõige toimuva ligidal, me räägime mõtted lahti, saan õppida, saan kogeda, mida tähendab hoida töös ühte noort teatrit.
Kas oskad juba aimata, millise lõigu teatrist sa tulevikus valid?
Hetkel ahmin kõike enda sisse. Kogun ja kasvan. Õppejõud Tambet Tuisk ütles pärast pulmalavastust „Baltoscandalil”, et väga tore, aga nüüd proovi kogeda teatrikunsti kõiki teisi tahke. Teine suur eeskuju oli Viljandis Ruslan Stepanov. Ta on Ruslan Stepanov just sellepärast, et ta on teatris igasuguseid asju teinud ja näinud, näiteks oli ta aastaid palgaline balletitantsija. Kahtlen, kas on hea mõte hakata kohe pärast kooli ainult oma ülispetsiifilist asja ajama, kogemata, kuidas etenduskunstid kõige laiemas mõttes toimivad ja on, ka sellised esinemiskujud, mis noorele inimesele seksikad ei tundu. Küsimus ei ole maitses, vaid töö tegemises ja enda avardamises.
Kes paneb teatri nimeks enda isikliku nime?
Seda peab Jaanuselt küsima, mina seda ei pannud.
Miks inimestel on teatrit vaja?
Kordan taas Päästeametis kuuldud lauset: „Jumala auks ja ligimese kaitseks”. Kunstnik juhib tähelepanu elule, selle üksikasjadele, mis muidu jääksid märkamata. Ja sellest sünnib dialoog. See, millele tähelepanu juhitakse, ei pea alati olema šokeeriv, võib ka lihtne argine asi olla. Kunstnik ei pea midagi tõestama, ründama, ümber lükkama, lahendama, alla joonima, aga ta saab.
Mida Katariina Unt Viljandis korraldas?
Meie erialast tööd. Ta on hästi jõuline ja kirglik. Teda on väga palju kõiges. Kõik on inimesepõhine, kes kellega klapib… Mõned inimesed tunnevad, et Katariina lähenemine paneb noore lukku. Minule mõjus see vahel tiivustavalt, teinekord võttis isu ära. Kõiki neid nelja aastat koolis on keeruline kokku võtta. Ma ei ole adekvaatne andma oma kogemusele Viljandis veel hinnangut. Igal juhul suurendati meis iseseisvust. Kui ise teen, siis saan. Selline õpe sobis mulle väga hästi. Kui võrrelda EMTA lavakunstikooliga, siis nii palju kui mina sealsest õppest kuulnud olen, on neil heas mõttes kindel programm, kust noored läbi juhitakse. Viljandis loodetakse rohkem noorte enda initsiatiivile. Samas, mõned Viljandi tudengid sooviksid ka, et neile öeldaks täpselt, mida nad tegema peavad. Ja siis tuleb meil Ruslan ja küsib: „A mida teie teha tahate?” Või vähemalt minu õpingute ajal oli nii. Ühel päeval tahan olla nagu Ruslan, et saan tulla lavale ja öelda lihtsalt „Jou”.
Katariina Undi puhul tundsin vahel koolis, et mina ei saa jõuda nendesse kohtadesse, kus teie, kogenud erialainimesed, juba olete. Ma ei saa teha üldistust, kui pole kõike seda, mida te mulle räägite, ise kogenud. Näiteks Katariina ütles meile, et tema ei anna üldse või siis annab väga valitult intervjuusid. Ma ei saanud siis aru, et kuidas ja kellega ma rääkida tohin. Ühel hetkel sattusin Teatri- ja Muusikamuuseumi, vaatan, seina peal on temanimeline paks kaustik. Näen, et Katariina Unt on andnud oi kui palju intervjuusid: Elu24, naistelehed, Kroonika. Vaatan pilte, Katariina ühes poosis, Katariina teises poosis. Siis käis klikk ära. See on tema elu, see on tema minevik, me ei ole hetkel samas kohas. Alles pärast mingi tee läbimist saan mina hakata oma asja tegema.
Midagi veel?
Istun Kunda jõe ääres, joon värske piparmündi teed, suitsusaunast on söed ära võetud ja tahmaleil tehtud, enda valmistatud viht on kausis, seisan paljajalu võsas ja kusen põõsasse.
Vestelnud KAJA KANN
