Rudolf Tobias. Joonas (Jonah Oratorio). Ondine, 2025, 2 CD-d; Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Solistid: Mirjam Mesak (sopran), Kai Rüütel-Pajula (metsosopran), Mati Turi (tenor), Taavi Tampuu (bariton), Raiko Raalik (bass).
Rudolf Tobias. „Joonas” (Jonah Oratorio). Ondine, 2025, 2 CD-d.
Rudolf Tobiase oratoorium „Des Jona Sendung” („Joonase lähetamine”)/„Joonas” on keerulise saatusega teos, mille esiettekanne Leipzigi Andrease kirikus 1909. aastal autori dirigeerimisel ebaõnnestus täielikult. Läbikukkumise põhjuseks ei peetud siiski teost ennast, vaid viletsat ettekannet. Sellest hoolimata kadus oratoorium muusikute huviorbiidilt, kui välja arvata üksikute numbrite esitused helilooja juhatusel kontsertidel Saksamaal (autorikontserdil Berliinis 1914) ja Eestis (1913. aastal Estonia teatri- ja kontserdimaja avapidustuste raames eesti helitööde kontserdil, kus kõlasid „Introduction” ja „Sanctus”).
Lootus uuele ettekandele tekkis 1939. aastal, kui partituuri ja klaviiri soetas Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapital, vahele aga tulid keerulised ajad ning nii jäi see aastakümneteks seisma Teatri- ja Muusikamuuseumi. Alles 1970. aastate algul hakkas Tobiase oratooriumi vastu huvi tundma Vardo Rumessen, kes „redigeeris, korrigeeris ning täiendas” teost ning sellisel kujul, pealkirjaga „Joonase lähetamine” („Des Jona Sendung”), kanti oratoorium 1989. aastal Peeter Lilje dirigeerimisel tervikuna ette.1 Kuni 2018. aastani põhinesid kõnealusel redaktsioonil kõik järgnevad teose tervikettekanded, aga ka 1995. aastal Neeme Järvi juhatusel valminud plaadistus ning 2008. aastast pärinev trükitud partituur, mis ilmus Rootsi kirjastuses Gehrmans Musikförlag.
Kuigi Tobias kasutas oratooriumi loomisel saksakeelset libretot, on teada, et tal oli huvi lisada teosele ka eestikeelne tekst, ikka selleks, et „mu töö mitte Eesti rahvale kaduma ei lähe”, nagu ta on kirjas Karl Eduard Söödile maininud2. Oratooriumi klaviiris on tõepoolest hiljem eestikeelne tekst juurde lisatud, kuid siiani ei ole suudetud tõestada, et see ka helilooja enda kirjutatud on. Igal juhul tegi eestikeelse tekstiga klaviirist 1970. aastal ümberkirjutuse helilooja tütar Silvia Tobias ja see sai koos originaalkäsikirjaga Tõnu Kaljuste ja Mai Simsoni eestvedamisel loodud uue tekstikriitilise redaktsiooni aluseks. Esmakordselt kõlas Tobiase originaalmuusika eestikeelse tekstiga ja pealkirjaga „Joonas” 2018. aasta suvel Tallinna Jaani kirikus, mil see ka salvestati. Järgnevatel aastatel tehti veel mõningaid täiendusi „Joonase” partituuris, samuti kaitses teemal „Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonas” tekstikriitilisest redigeerimisest” 2022. aastal doktorikraadi Mai Simson.
Suurele tööle oratooriumi algversiooni taastamisel tõmmati joon alla 2023. aasta 13. oktoobril Tallinna Metodisti kirikus, kui Tõnu Kaljuste juhtimisel kandsid Tobiase oratooriumi ette Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, Kadri Toomoja orelil, solistid Mirjam Mesak, Kai Rüütel-Pajula, Mati Turi, Taavi Tampuu ja Raiko Raalik, RO Estonia poistekoori lauljad ning Chorus mysticus’e koosseisus Maria Listra, Kadri Tegelmann, Endrik Üksvärav ja Tamar Nugis. Kontserdile oli aga eelnenud üle nädala pikkune salvestamisperiood, tänu millele nägi 2025. aasta sügisel plaadifirmalt Ondine ilmavalgust duubelplaat „Joonas”. Lisaks avaldas Eesti Muusika Infokeskus neli uut originaalväljaannet: saksa- ja eestikeelsed partituurid ning klaviirid.
On tõeliselt hea meel, et lõpuks on Tobiase suurteose algkujust olemas nii noodimaterjal kui ka plaadistus. Vana kooli inimesena, kes endiselt kuulab muusikat CD-plaatidelt, rõõmustan eriti viimase üle — nüüd ei pea Joonast enam internetiavarustest otsima.
BBC Music Magazine kasutas veel hiljuti plaatide arvustamisel viie tärni süsteemi eraldi esituse ja tehnilise teostuse jaoks (paaril viimasel kuul on küll üle mindud vaid üleüldisele hinnangule), ning kui seda meetodit kasutada, annaksin ma esitusele neli tärni ja produktsioonile kolm. Järgnevalt püüangi oma hinnanguid lahti kirjutada.
Kui alustada positiivsetest, siis suurima elamuse „Joonase” plaadil pakub täiendatud jõududega Tallinna Kammerorkester, eraldi esiletõstmist ja kiitust väärivad aga kõik orkestrisolistid. Võib-olla teen ma selle väitega natuke ülekohut teistele esinejatele, sest mulle tundub, et Tobiase oratooriumi tugevaim külg avaldub just põnevas ja mitmekesises orkestripartiis. Siin on rohkelt meeldejäävaid motiive, huvitavat, kohati ka ootamatut harmooniat ning erilise lopsakusega paistab silma orkestratsioon. Ilmekate näidetena võiks tuua lõpukoori „Vaata sääl on Looja maja” korduva, hästi meelde jääva motiivi ning II pildi „Nii nagu Joonas kolm päeva” ebapüsiva ja pidevas moduleerimises oleva harmoonia; rikkalikku orkestratsiooni võib aga nautida läbi kogu teose, millele lisavad värvi rohked soolopillide lõigud ja lavatagused trompetid. Tobias on osav ka helimaalingute loomises — näiteks tormi kujutamine I pildis või peomeeleolu tekitamine IV pildi numbris „Laskem meid süüa”. Oma võimsuses on mõjuv ka I pildi kuues osa „Ja nägid lained siis Sind”, eriti selle orkestri ja oreli ühine lõik.
Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester Rudolf Tobiase oratooriumi „Des Jona Sendung” eestikeelse variandi ettekandel.
Rene Jakobsoni foto
Eesti Filharmoonia Kammerkoor esineb plaadil oma tuntud headuses ja nende esituse üle ei saakski nuriseda, kui ei oleks kahte „aga”. Esiteks eestikeelne tekst, mis on loodud valmis muusikalisele materjalile ja on seetõttu kohati kohmakas — ei teki head sõna ja muusika vahekorda. See probleem ei puuduta ainult koori, vaid ka soliste. Ilmselt on eestikeelses redaktsioonis tehtud tekstiga parema sobitumise eesmärgil rütmilisi muudatusi ja mitmetes kohtades esineb sõnarõhust lähtuvaid sünkoope, mis aga tunduvad kuidagi kohatud 20. sajandi alguse eesti muusikas. Pigem ikka „ootsekui hirv kiisendab”, mitte „su radaa käis läbii lainte” või „üht rudjuutud roogu”. Eesmärk esitada oratooriumi emakeeles on olnud üllas, eriti kui arvestada, et see oli ka helilooja soov, kuid kahjuks on plaadil (aga ka 2018. aasta kontserdil, nagu kirjutas Aare Tool3) mõnes numbris koori diktsioon nii kehv, et pole suurt vahet, mis keeles teost esitatakse. Osa süüd võib loomulikult panna teose enda arvele — kohati on faktuur nii tihe, et pole lootustki, et koori tekst seal maksvusele pääseks. Natuke aitas tekstiraamatuga kuulamine, aga ikkagi on numbreid, näiteks „Aita meid päästa” I pildis, kus abi ei ole sellestki ning lauldud sõnad jäävadki saladuseks.
Kui tekstiprobleem välja arvata, siis pakub EFK esitus mitmeid tõeliselt hingeminevaid elamusi. Eraldi tahan esile tõsta oratooriumi tuntuima numbri „Püha” ehk „Sanctus” tõlgendust, kus löökpillide mürtsumise taustal peavad naised ei tea kui mitme f-iga fortissimo’s laulma ülikõrgetel nootidel. EFK suudab sinna lisada ka teatud annuse leebust, mis teeb selle osa eriliselt nauditavaks. Meeldejääv on ka II pildi „On issanda arm”, kus hoolimata polüfoonilise koe ja orkestrisaate tihedusest on saavutatud läbipaistvus ning iga muusikalise liini areng on hästi jälgitav.
Suure koori võimsa kõlaga on meeldivas kontrastis tunduvalt õrnem Chorus mysticus. Eriti tuleb kiita V pildi numbrit „Ei sinust hoolinud keegi”, kus Maria Listra imekaunis hääl lihtsalt heliseb teistest üle. Väga tublid on ka poistekoori lauljad III pildis „Issand, ilmu meile” ja IV pildis „Ei inimene” — julged, säravad ja intonatsiooniliselt puhtad.
Vokaalsolistidele on Tobias andnud üsnagi ulatuslikke numbreid ja üldiselt on kõik solistide etteasted äärmiselt nauditavad. Taavi Tampuu Joonana on mõjuv ja kohati isegi ähvardav, Mati Turi oma osades seevastu palju pehmem ja paluvam, kuid aeg-ajalt tuleb tema häälde sisse liigset pinget, eriti kõrgetel nootidel. Kaunis on sopran Mirjam Mesaku III pildi arietta „Jumal nüüd vaatab alla”, kuid ühe väikese „agaga” — kõrges registris ei saa ühestki sõnast aru. Natuke ehmatavalt mõjus metsosopran Kai Rüütel-Pajula soolonumber oma tumeduses, kuid samas moodustasid naissolistid V pildi duetis „Mis on see inimene” oma erinevate tämbritega huvitava koosluse. Väga kaunilt kõlasid teisedki solistide ansamblinumbrid. Meeste tertsett „Ei jäta tema hinge” II pildist, kus Tampuu ja Turiga liitus bass Raiko Raalik, on näide tõeliselt heast partnerlusest — partii läheb sujuvalt ühelt ühelt solistilt teisele ja kooslaul kõlab meeldivas üksmeeles. Väga mõjuv on ka tertsetile järgnev kõikide solistide ansambel „Oh, anna tuhat keelt sa mulle”.
Lõpetuseks ka mõni sõna plaadi tehnilisest teostusest — lõpliku kokkumängu on teinud helirežissöör Eino Mäemets. Kuulasin plaate korduvalt ja igal kuulamisel jäi mulje, et teine CD on parema helikvaliteediga kui esimene. Esimesel plaadil, kuhu mahuvad proloog ja kaks esimest pilti, on kõla tuhmim, koor on sageli justkui orkestri varjus, mis võib ka olla üheks sõnadest kehva arusaamise põhjuseks. Ebaõnnestunud on Chorus mysticus — müstiline koor ei kosta mitte taevalikest kõrgustest, vaid kumedalt, justkui tühja ruumi kõige kaugemast otsast. Teisel CDl on need probleemid kui mitte päris kadunud, siis igal juhul palju vähem kõrva hakkavad ja kuulamist segavad. On tõeliselt säravaid koorinumbreid, kus pole jälgegi esimese plaadi „vatisest” kõlast ning ka Chorus mysticus oleks nagu pilvepiirile ümber kolinud. Kuid olgu nende mõningate puudustega, nagu on, lõpptulemusega võib igal juhul rahule jääda.
Kommentaar ja viide:
1 Oratooriumi üksikuid osi toodi Eestis ettekandele ka juba varem: nii kõlas Estonia kontserdisaalis „Sanctus” 29. V 1973. aastal Tobiase 100. sünniaastapäeva tähistamisele pühendatud kontserdil (solistid Kaie Konrad, Ludmilla Dombrovska, Tiit Tralla, Teo Maiste; ETV ja ER segakoor, orelil Rolf Uusväli, ERSO, dirigent Neeme Järvi), 13. XII 1984 (solistid Kaie Konrad, Marika Eensalu, Rostislav Gurjev ja Teo Maiste, orelil Henn Erik, ETV ja ER segakoor, ERSO, P. Lilje) ja 22. V 1986 (solistid Liliana Greidane, Urve Tauts, Janis Sprogis, Teo Maiste, orelil Ines Maidre), 28. ja 30. V 1987 olid kavas oratooriumi I ja II pilt ning „Sanctus” (solistid Niina Rautio, Urve Tauts, Janis Sprogis, Urve Tauts, Samsons Izjumovs ja Mati Palm, orelil Ines Maidre; ETV ja Raadio segakoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, lastekoor Ellerhein, ERSO, dirigent Peeter Lilje), oratooriumi III pilt tuli ettekandele 22. I 1988 (solistid Tiiu Reinau, Urve Tauts, Janis Sprogis, Aleksander Poljakov, Mati Palm, orelil Ines Maidre, ETV ja ERi segakoor Estonia ooperikoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, lastekoor Ellerhein, ERSO, dirigent Peeter Lilje), oratooriumi I–IV pilt olid ettekandel 7. VI 1988 (solistid Tatjana Sterling, Urve Tauts, Janis Sprogis, Aleksander Poljakov ja Mati Palm, orelil Ines Maidre, ETV ja ERi segakoor, Estonia ooperikoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, lastekoor Ellerhein, ERSO, dirigent Peeter Lilje) ja 22. ja 24. VIII 1988 (solistid Irena Milkeviciutė, Urve Tauts, Aleksander Pjaternov, Aleksander Poljakov ja Tarmo Sild, orelil Ines Maidre; ETV ja ERi segakoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, lastekoor Ellerhein, ERSO, dirigent Peeter Lilje); oratooriumi IV pilt tuli eraldi ettekandele veel 27. X 1988 Tobiase 70. surma-aastapäevale pühendatud kontserdil. Oratooriumi terviklik ettekanne toimus 25. V 1989 Estonia kontserdisaalis (solistid Raili Viljakainen, Urve Tauts, Janis Sprogis, Aleksandr Poljakov ja Mati Palm, orelil Ines Maidre, ETV ja ERi segakoor, Estonia ooperikoor, Eesti Filharmoonia kammerkoor, lastekoor Ellerhein; ERSO, dir. Peeter Lilje, orelil Ines Maidre). Kontsert salvestati. Vt Vardo Rumessen 2008. Joonase sõnum. Lisa: Ettekanded. Tallinn: Varrak, lk 306. (Toim.)
2 Aare Tool 2018. Kuidas „Joonase lähetamisest” sai „Joonas””. Muusika, 12.VII.
3 Samas.
