Ana Ablanomanova.
Dmitrij Matvejevi foto
Möödunud aasta Balti muusika päevadele Vilniuses järgnes samas kohe ka Leedu nüüdisooperi produktsioonikoja Operomanija nüüdisooperi festival „NOA” („New Opera Action”). Nende seni tuntuim produktsioon (lavastaja ja kunstnik Rugilė Barzdžiukaitė) on Lina Lapelytė (helilooja) ja Vaiva Grainytė (libretist) ooper „Have a Good Day!”— lugu kassiiridest, mida nad on esitanud kogu maailmas. Teine nende laialt tähelepanu pälvinud produktsioon on Dominykas Digimase (helilooja) ja Kamilė Gudmonaitė (dramaturg ja lavastaja) ooper(Phone booth opera) „Things I Didn’t Dare to Say, and It’s Too Late Now”, millel on erakordselt liigutav lähtepunkt. 2010. aastal ehitas jaapanlane Itaru Sasaki oma aeda vana telefoniputka, et „rääkida” oma siit ilmast lahkunud nõoga. Pärast 2011. aasta tsunamit, mis hävitas osa Otsuchi linnast, hakkasid sinna tulema ka teised inimesed, et helistada oma kadunutele. 2011. aasta märtsis paigaldas Operomanija samasuguse telefoniputka Leedu Rahvusliku Ooperi- ja Balletiteatri kõrvale. Kuue kuu jooksul võeti telefonitoru ligi 4000 korda. Need sügavalt puudutavad salvestused said ooperi libreto aluseks ja mitmeid neist kuuleb lavastuses originaalkujul. Seda etendust näidati ka kõnealusel festivalil „NOA”, mis on hea näide sellest, kuidas Operomanija mõtleb „kastist välja”.
Minul õnnestus külastada peaaegu kõiki festivali üritusi. Festivali programm oli vaheldusrikas. Möödunud aasta uuslavastustest leiaks Eestis kindlasti kõlapinda helilooja Albertas Navickase oratoorium Leedu käesoleva ja möödunud sajandi metsaga seotud ajaloost (partisanidest elurikkuseni) „in the forest” (Mikalojus Konstantinas Čiurlionise tekstile). Eesti kuulajat puudutaks kahtlemata ka 20. sajandi viimase kümnendi koduvideotele tuginev kompositsioon „The Festival of Songs” alapealkirjaga „Musical memories from family video archives” — suurepärane argielu peegeldav lavastus (lav. Karolis Kaupinis), mis viis mõttele, kui sarnast elu me elasime, kui sarnased olid meie kodud! Operomanija meeskond eesotsas Ana Ablamonovaga on ka üks Balti Nüüdisooperi Võrgustiku eestvedajatest ning lähiaastatel plaanitakse selle eestvõttel ellu viia mitmeid ühiseid Balti projekte.
Kui rääkida leedulastega ooperiideedest, öeldakse üsna kiiresti: tuleb rääkida Anaga. Peterburis koorijuhtimist ning Vilniuses muusika ja teatri mänedžmenti õppinud Ana Ablamonova on mitmete Operomanija algatuste taga. Rääkisime temaga Operomanija tekkeloost, sellest, mida nad peavad ooperiks ning kes on nende kuulajaskond.
„NOA” on nüüdisooperi festival, mida korraldab Operomanija. Mulle tundusid teie lavastused igas mõttes väga erinevad ja minu tunnetus ütleb, et mitmeid neist ei nimetataks Eestis ooperiks. Kuidas sina ooperit defineerid ja kuidas defineerib ooperit Operomanija?
Umbes kümme aastat tagasi rääkisime Operomanija lavastuste puhul sageli sellest, kas see on ooper või mitte. Mõnikord keskendusid inimesed niivõrd vormi üle arutamisele, et neil ei jäänudki võimalust süveneda loodu sügavamatesse aspektidesse. Selle asemel arutleti selle üle, kas me saame nimetada seda, mida me teeme, ooperiks ja kas meil on üldse õigus seda nii määratleda.
Kas teil on õigus otsustada ooperi definitsiooni üle?
Ma arvan küll. Ooper ei kuulu ainult suurtele ooperimajadele. Mõeldes ooperile ajaloolises kontekstis, jõuan ma üsna sageli selle žanri juurteni, Firenze Cameratani Itaalias hilisrenessansi ajastul, kus tulid kokku muusikud, poeedid ja intellektuaalid, et otsida võimalust ümber mõtestada kreeka tragöödiat ja luua selle pinnal uusi [muusikat ja draamatühendavaid] vorme, milleks sai [17. sajandil] dramma per musica. Selle peamiseks ideeks oli jutustada lugu muusika kaudu — luua lavastusi, kus muusikal oleks tähtis roll. Tol ajal ei olnud neil palju ressursse: koore, orkestreid ega suuri lavasid, see oli midagi tagasihoidlikku, ajendatud uudishimust ja soovist mõelda kreeka tragöödiast uuel muusikalisel tasandil. Kontseptuaalselt on Operomanija kontekst sellega natuke sarnane, kuid me lihtsalt ei keskendu enam kreeka tragöödiale — me pöördume lihtsalt spiraalselt tagasi dramma per musica juurde, kus lugu jutustatakse muusika kaudu, mis käivitab kogu narratiivi.
See, mis juhtus Itaalias Firenzes 16. sajandi lõpus, inspireeris paljusid inimesi ja saavutas suurt edu. Barokiajastu pakkus uusi võimalusi: publik sai kunsti nautida mitte ainult kirikus või kuningapalees — kunstisündmused muutusid linnakodanikele kättesaadavamaks. Ooper, mis oli tol ajal üks populaarsemaid kunstivorme, saavutas samuti edu. Suurenenud huvi nõudis suuremaid lavasid. Suuremad lavad vajasid suuremaid orkestreid, suuremaid koore ja suuremaid hääli… Nõnda kujunes, et tänapäeval leiame end ooperimajadest, kus on 1000–2000 istekohta, suured orkestrid, suured koorid ja suured ooperihääled… Selliselt loodud süsteem näis žanri üle võtvat — ooper muutus paigalseisvaks, suutis toimida sujuvalt ainult süsteemis, mis oli kasvanud žanri populaarsuse tõttu ja mida juhib suur meeskond. Nii jäi ooper kinni süsteemi, mille ta oli ise loonud, ja suutis vaevu muutuda või uusi asju katsetada.
Mulle tundub, et sellises kontekstis muutuvad struktuurid, nagu Operomanija, üsna mõistlikuks platvormiks uutele arengutele. Mõnes mõttes on see veidi nagu Firenze Camerata. Põhimõtted on sarnased: kunstnike kogukond soovib žanrit ümber mõtestada ja jutustada muusika kaudu lugusid tänapäevasel viisil, kasutades tänapäevast (kunsti)keelt ja peegeldades tänapäeva olusid. Muusikal on siin endiselt peamine roll. Žanr ei teeninda paindumatut struktuuri, vaid struktuur teenib ideid, luues iga konkreetse idee jaoks uue orgaanilise ja mõistliku keskkonna.
Kuid mis on ooper?
Ooperi üle mõeldes soovitan meenutada selle sõna etümoloogiat: itaalia või ladina keeles tähistab sõna opera tööd või tegevust. Samuti on mõistlik pöörduda selle žanri juurte juurde ja meenutada Firenzes tegutsenud Cameratat. Hindan ka Ameerika helilooja Robert Ashley pakutud definitsiooni „ooper on hääl maastikul”. Ei ole oluline, kas meil on suur lava, hiiglaslik orkester, koor või mitte. Meil on ka efemeerseid ruume, kus lugusid saab jutustada helide abil.
Millise ülesande te endale seadsite Operomanijaga alustades? Kas see on praeguseks muutunud?
Sellega kaheksateist aastat tagasi alustades polnud meil aimugi, mida me teeme. Meie jaoks oli kõige huvitavam see, et me saime koos töötada. Meie all mõtlen ma erinevatest valdkondadest noori kunstnikke: instrumentaliste, lauljaid, luuletajaid, heliloojaid, lavastajaid, lavakujundajaid, dirigente, kunstikriitikuid, kunstimänedžere jne… See oli täiesti hull entusiastlik noorte kogukond, kes leidis, et ooper on hea kontekst, milles koos töötada, eksperimenteerida ja midagi uut luua. Tol ajal oli see ainus võimalus noortel kunstnikel ooperit luua, sest peamised muusikateatrid ja ooperimajad olid selliste katsetuste jaoks üsna suletud. Isegi akadeemiad olid keskendunud eraldi spetsialiseerumistele. Polnud keskkondi, kus noored kunstnikud saaksid oma ooperiideid proovida ja katsetada.
Me ei seadnud endale mingeid konkreetseid ülesandeid, meil oli ainult rõõm loomingulisest protsessist — armastus kunsti, loovuse kui sellise ja žanri vastu, mida me just hakkasime avastama. Alguses määratlesime Operomanijat kui kommuuni või loomingulist gruppi. Kuid pärast mitut aastat muutusi, läbipõlemisi ja rahalisi raskusi arenes see loomulikult produktsiooniasutuseks, millena see on toiminud juba umbes neliteist aastat.
„Spores”. Autorid Pakui Hardware (Neringa Černiauskaitė ja Ugnius Gelguda); teksti autorid Pakui Hardware ja AI terapist; helilooja Miša Skalskis. Produktsioon: Operomanija: NOA, 2025.
Selle aasta festivali „NOA” programmi vaadates on muljetavaldav, kui palju esietendusi teil on. Mul tekkis tunne, et see on peaaegu nagu idufirma — selle asemel et proovida iga lavastust võimalikult täiuslikuks lihvida, tulete te nendega vabamalt välja ja vaatate, mis neist saab.
Festival „NOA” ongi loodud esmaettekannete produktsiooniks. See on väljakutse — tuua ühe nädala jooksul lavale seitse esietendust. Kuid ütleksin siiski, et idufirmaga sarnanes Operomanija palju rohkem alguses. Tagasi vaadates võib öelda, et mõnes tolleaegses lavastuses me lihtsalt katsetasime ideid, mida hiljem otsustasime edasi arendada, kui need olid piisavalt edukad. Kuid nüüd ei ole meie lavastused enam pelgalt „mustandid”. Me võtame rohkem aega. Alguses korraldasime festivali igal aastal, nüüd teeme ainult siis, kui oleme valmis. See juhtub enam-vähem iga kolme aasta tagant. Uute lavastuste loomine võtab aega. Näiteks selle aasta kavas oli lavastusi, mille loomine võttis kümme kuud, näiteks „Spores” [autorid: Pakui Hardware (Neringa Černiauskaitė ja Ugnius Gelguda); teksti autorid: Pakui Hardware ja AI terapist; helilooja: Miša Skalskis], ja lavastusi, mille loomine võttis kuni seitse aastat. Samuti võtab aega juba eelnevateks festivalideks loodud lavastuste levitamine.
Pärast esietendusi jätkame oma lavastuste kallal töötamist. Me vaatame, kuidas meie loomingulised ideed publikule mõjuvad. Mis töötab ja mida tuleb veel lihvida. Esietendus on alles algus. Selles mõttes on „NOA” tõesti „idufirma” festival. Pärast esietendusi märkame asju, mida saab parandada. Isegi sadade etenduste järel arutame ikka, mida veel võiks täiustada. Riiklikud teatrid ei saa ilmselt nii töötada. Nad loovad lavastuse ja siis lihtsalt kordavad seda, ilma et teeks suuri muudatusi. Eelarve on selleks kasutatud, töö tehtud. Ongi kõik. Järgmine. Meie paindlikkus ja süsteem, mis võib luua iga konkreetse teose jaoks individuaalse stsenaariumi, soosib palju rohkem loomingulist protsessi ja selle muutusi.
Minu jaoks oli üks „NOA” lavastusi ühendav teema sotsiaalsed küsimused. Millised lavastused on Operomanija lavastused?
Meil ei ole reegleid. Kõik sõltub sellest, millised ideed meil tekivad, kui me oma elu elame. Kõige sagedamini peegeldame tõelisi lugusid: räägime kassapidajatest supermarketis, holokausti traumadest, vaimsest tervisest jne. Isegi tööriistad, mida me loomingulises protsessis kasutame, näitavad, kui kiiresti tehnoloogia areneb — olgu selleks siis arenenud tehnika muusika või visuaali loomiseks või tehisintellekt. Oleks ju kummaline, kui tänapäeva kunstnikud ei peegeldaks oma kaasaegset ühiskonda ja selle saavutusi. See on maailm, milles me elame, ja kõik selles inspireerib meid. Kuid meil on ka üsna palju lavastusi, kus peamine fookus on esteetilistel otsustel, mis ei ole otseselt seotud sotsiaalsete teemadega. Kuid ka nendes on midagi, mis tänapäeval kunstnikke inspireerib ja motiveerib, ning ka see peegeldab teatud määral tänapäeva.
Kui ma naasin Eestisse, rääkisin kohalikele kultuuriinimestele sellest festivalist ja tutvustasin teie programmi, siis küsiti minult enamasti, kuidas nad seda rahastavad.
„NOA” eelarve on üsna mitmekesine. See on erinevate strateegiate kombinatsioon ning on võtnud aega, et jõuda sinna, kus me praegu oleme. Rohkem kui kümme aastat olid mul lisaks ka mõned täiendavad tööd — lihtsalt et ära elada ja katta vahel ka mõningaid Operomanija võlgu. Nüüd on olukord muutunud. Ma saan täielikult pühenduda ainult Operomanijale. Me taotleme palju erinevaid toetusi (peamiselt Leedu Kultuurinõukogult, Vilniuse Linnavalitsuselt, Nordic Culture Pointilt, Creative Europe’ilt), müüme pileteid — see on meie sissetulekute üsna oluline osa — ja käime ka tuuridel, mis aitab organisatsioonile raha sisse tuua. Kui korraldame festivali iga kolme aasta tagant, saame uute lavastuste kulusid hajutada, selle asemel et kõike ühe aasta jooksul maksta. Samuti teeme koostööd kaasprodutsentidega, kellega jagame kulusid, kasutame nende infrastruktuuri ja mõningaid ressursse.
Kas need on näiteks riigiasutused?
Mõnikord riiklikud institutsioonid, jah. Näiteks „Phone Booth Opera” oli meie, Leedu Rahvusooperi- ja Balletiteatri ning Leedu Rahvusliku Draamateatri ühisproduktsioon. Nad on meid kutsunud mitmetesse koostööprojektidesse — et me teeksime midagi à la Operomanija.
Produtsendina pead tegema tihti keerulisi otsuseid, kas jätkata projektiga või mitte. Mille põhjal sa otsustad?
Ma lihtsalt otsustan. Jätkan, kui on tunne, et idee võib toimida — või vähemalt tundub, et tasub proovida. Igal juhul võtad iga kord riski: finantsriski, mainega seotud riski… Nende kaheksateistkümne aasta jooksul oleme loonud üle kuuekümne, võib-olla umbes seitsekümmend uut lavastust. Mul on tunne, et palju on juba tehtud, palju ideid proovitud ja palju suundi läbitud, nii et nüüd küsin endalt üsna tõsiselt: mida ma tahaksin veel teha? Mis mind motiveeriks? Võib-olla on see mõni huvitav kunstnik, ebatavaline tööriistade kombinatsioon, uus partnerorganisatsioon, uus ruum, asukoht või teema, millest varem pole räägitud. Midagi, mis veel avastamist vajab.
Milline on Operomanija publik ja kas see on aja jooksul muutunud?
Kui sa jälgisid meie kuulajaid, kas märkasid, et publik oli lavastuseti erinev: muusikahuvilised, visuaalkunsti huvilised, teatrihuvilised, nooremad, vanemad inimesed jne? Alguses me siiski publiku peale eriti ei mõtle. Me vaatame, mis kunstilisest ideest ja loomingulisest protsessist saab, ja alles siis hakkame publikuga tööle, arendades strateegiaid vastavalt sellele, millisele publikule üks või teine lavastus huvi võiks pakkuda. Ma arvan, et nii festival „NOA” kui ka Operomanija on kujundanud teatud maine, inimesed usaldavad seda, mida me teeme. Nad tulevad meie etendustele nii, et keegi ei tea, mis juhtuma hakkab. See võib sobida kuulaja maitsega või mitte, aga meie publik on üsna avatud. Nad on piisavalt targad ja julged, et kogeda midagi uut.
Kui lähedal sa tavaliselt lavastustele seisad ja kuidas oli seekord?
Iga lavastus on nagu väike universum. Mõnel juhul kunstnikud vajavad minu tuge või kõrvaltvaataja pilku. Teistel juhtudel mind nii palju ei vajata ja mõnikord võib minu pidev kohalolek isegi loomingulist protsessi häirida. Oluline on tunnetada olukorda, kuidas asjad sujuvad ja kui tihti ma peaksin kohal olema, kui üldse.
Mulle heliloojana on väga huvitav kuulda, kuidas sa arvestad erinevate loovisiksustega ja püüad anda neile seda, mida nad vajavad.
Ma teen oma kõige raskemad otsused siis, kui valin, kellega töötada. Kui see valik on tehtud, pean kunstnikke täielikult toetama — muidu asi ei toimi. Me võime arutada või isegi mõne aspekti üle vaielda, see on samuti osa loomingulisest protsessist. Kuid selles protsessis tegutseme partneritena, kolleegidena, kes täidavad sama eesmärki, lihtsalt kattes terviku eri aspekte. Olen õppinud, kuidas võtta riske ja kuidas tulla toime ebaõnnestumistega. See on väga valus, aga see on hind, mida tuleb maksta, sest riskid võivad tuua uute avastuste rõõmu. Riskima peab, ja riskide võtmisel tuleb kunstnikke toetada ja nendega koos minna — kuni lõpuni.
Milline on sinu vaade Leedu loojate mitmekesisusele? Kas akadeemilised asutused, nagu muusika- ja teatriakadeemiad, tegelevad selle mitmekesisuse loomise ja toetamisega?
On alati keeruline öelda, kas see on piisavalt mitmekülgne, sest ilmselt on alati midagi, mis on veel mitmekülgsem. Ma arvan, et akadeemiline maailm püüab olla üpris mitmekesine ja progressiivne, aga midagi teistsugust ja värsket on raske teha süsteemis, mis samal ajal püüab säilitada selle üsna konservatiivseid laiendatud struktuure. Paljud inimesed tahavad asju edasi viia, aga seda ei ole lihtne teha. Sellepärast toimuvad mitmed uued, progressiivsed ja mitmekülgsed ettevõtmised väljaspool neid paindumatuid süsteeme — sa ei pea kulutama energiat, et kaitsta oma õigust teha asju nii, nagu sa tahad neid teha.
Muidugi on alati võimalus, et need mitmekülgsed ja progressiivsed struktuurid saavad lõpuks ise konservatiivseks, sest maailm muutub pidevalt. Aga siis tulevad ehk uued struktuurid nende asemele. Nende vahel on pidev vastasseis — või pigem arutelu. See on lõputu dialektiline protsess.
Mis vaevab sind praegu kultuuriväljal töötades?
Ma ei tea; ma ei vaata meie tööle kui vaevale. See on lihtsalt kogum ülesandeid, mida me saame lahendada, kogum eesmärke, mida täita, ideid, mida rakendada. Ma mõtlen tingimustest sageli kui mänguväljakust. See on meie mänguväljak, need on reeglid ja see on meie mäng. Mängime!
Milline on kunsti roll sellel mänguväljakul? Kui sa lood lavastuse, kas sa mõtled selle rollile ühiskonnas?
Mõnikord ma arvan, et see on üldse mõttetu. Meie sihtrühm on väga väike, võrreldes sellega, millega tegelevad spordi- või isegi popkultuuri staarid. Samal ajal mõistan ma, et maailm on nii mitmekesine, seal on nii palju erinevaid inimesi ja huvisid, mis väärivad austust. Meil on oma mänguväljakud, kus me teeme oma parima, väljendame end ja peegeldame oma kaasaega. Ja ma usun, et leidub inimesi, kes saavad aru ja hindavad täpselt samu asju ning resoneerivad samade väärtustega. Meie loodud kunst ei pea tingimata rahuldama kõigi vajadusi. Meil on oma mänguväljakud, kuhu saavad tulla inimesed, kes jagavad samu huvisid ja väärtusi, ja me saame seal oma mänge koos mängida.
Vestelnud LIISA HÕBEPAPPEL
Kommentaar:
1 Operomanija on Leedu produktsioonikoda (production house), mis on pühendunud uue ooperi- ja nüüdismuusikateatri loomingu produtseerimisele ja tutvustamisele mitmekesise interdistsiplinaarse kunstilise koostöö kaudu. (Toim.)
