ÜHE KAVALEHE KOMMENTAARIKS

Rudolf Tobias (1873–1918).
Foto: Parikas

Berliini Kuningliku Muusikakõrgkooli kontserdisaalis 22. jaanuaril 1914 toimunud Rudolf Tobiase autorikontserdi kavalehel¹ leidub järgmine tekst:

PROGRAMM

1. J. S. Bach. Passacaglia für Orgel, ausgeführt von Rudolph Tobias

2. R. Tobias. Zwei Episoden aus dem estnischen Nationalepos „Jung-Kalew”

[…]                                                      ___

3. R. Tobias. Zwei Fragmente aus der Cantate „Ecclesia”

a) Arietta „Gott schaut vom Himmel” (für Sopran und Orchester)

b) Rachepsalm — Sanctus (für Soli, Chor und Orchester)

4. 1. Teil des Oratoriums „Des Jona Sendung” (für Soli, Chor, Orchester und Orgel)

a) Sturmes Stillung

b) Nacht der Gottverlassenheit

c) Errettung Jonä

Kommenteerimaks seda kavalehte, võiks peatuda kolmel küsimusel, millest esimene on kaunis lihtne, teine ja kolmas aga keerulisemad.

1. Oratooriumi pealkirja küsimus

Mai Simson kirjutab oma töös doktorikraadi taotlemiseks „Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonas” tekstikriitilisest redigeerimisest”² seoses teose esiettekandega 1909. aastal: „Kuna heliloojal on ka kõik teised pildid alapealkirjastatud, siis tundub tõenäoline, et pealkirja „Des Jona Sendung” oli Tobias mõelnud vaid Proloogi ja I pildi tarbeks. (—) On võimalik, et kavalehe koostaja võttis teose pealkirja partituuri esilehelt. Sellisel juhul sattus aga kavasse oratooriumi pealkirjaks mitte teose pealkiri „Joonas”, vaid proloogi ja I pildi pealkiri.”

Sõna „sattus” viimases lauses viitaks justkui juhuslikule eksitusele. Tundub siiski, et see pole eksitus, vaid „Des Jona Sendung” ongi teose saksakeelne täielik pealkiri. Esiteks, kui see olnuks I pildi pealkiri (mis originaalis puudub), pidanuks see olema mitte enne, vaid pärast kogu teose proloogi (nagu Rumesseni redaktsioonis, kus teose pealkiri kordub I pildi algul). Ja teiseks, et see siiski on kogu teose pealkiri, kinnitab selle taaskasutamine eeltoodud 1914. aasta kontserdi kavalehel, sest ühe ja sama juhusliku eksituse selline kordumine oleks väga ebatõenäoline.

Ülal: Rudolf Tobiase oratooriumi „Des Jona Sendung” (eesti k „Joonase lähetamine”) esiettekande kava, Leipzig, 1909. All: Rudolf Tobiase autorikontserdi kava Berliini Muusikakõrgkooli kontserdisaalis 22. I 1914. ETMMi kogu, Rudolf Tobiase fond M6:1

Muidugi kasutati saksa keeles kõrvuti teose täieliku pealkirjaga ka selle lühendatud kuju „Jona”. Nii näiteks leidub partituuri käsikirja kaanel pealkiri „Oratorium „Jona”.”³ Seejuures ei välista üks variant teist.

Eesti keeles tarvitati seevastu kuni helilooja 100. sünniaastapäevani 1973. aastal valdavalt pealkirja lühendatud varianti „Joonas”, näiteks läbivalt Riho Pätsi monograafias „Rudolf Tobias”⁴ning enamasti ka mälestuste kogumikus „Rudolf Tobias sõnas ja pildis”⁵. Vahel kasutati ka ainult saksakeelset pealkirja, nt mõnel puhul viimati nimetatud kogumikus (lk 12 ja 15 täielikul ning lk 78 lühendatud kujul) ja ka biograafilises leksikonis „Eesti heliloojad ja muusikateadlased”(1966)⁶. Ühtlasi tarvitati ka kakskeelset pealkirja: „Joonas”(„Des Jona Sendung”), näiteks Hugo Lepnurme saatesõnas väljaandele „Rudolf Tobias. Koorilaule”⁷ ja helilooja 100. sünniaastapäeva ürituste koondkavas 1973⁸. Kahte viimati  nimetatud pealkirja on kasutanud juba Leonhard  Neuman oma 1924. aastal ilmunud mitmeosalise artikli „Veerud eesti muusika ajaloost” III osas⁹.

Täielikku eestikeelset pealkirja on esimesena tarvitanud arvatavasti Hugo Lepnurm oma 1973. aasta juubeliürituste raames peetud õppejõudude teadusliku sessiooni ettekandes „Jooni R. Tobiase oratooriumiloomingust”¹⁰, ja nimelt järgmisel kujul: „„Joonas” („Joona lähetamine” — „Des Jona Sendung”)”. Vardo Rumessenil leidub pealkiri „Joonase lähetamine” trükis teadaolevalt esmakordselt tema kahes 1978. aastal ilmunud artiklis: „Ajaloolisi paralleele A. Kapi oratooriumiga „Hiiob””¹¹ ja „Artur Kapi „Hiiob””.¹² Kahjuks on Rumesseni koostatud kogumikus „Rudolf Tobias oma aja peeglis”¹³, kus on taasavaldatud suur osa varem raamatus „Rudolf Tobias sõnas ja pildis” ilmunud mälestusi, peaaegu alati asendatud originaalist pärit lühendatud eestikeelne pealkiri täielikuga, tekitades seega asjatut segadust. Kuid igal juhul väärib Vardo Rumessen tänu selle eest, et ka eesti keeles on nüüd saanud üldkasutatavaks pealkirja täielik kuju. Katse viimast „tühistada” eeltoodud põhjendamatu ja otsitud argumendiga on demagoogiline ja naeruväärne.

Nagu saksakeelse pealkirja puhul, on ka eestikeelse puhul selge, et üks kuju ei välista teist. Küll aga näib pealkirja täielik kuju olevat sobivam avalikus, lühendatud kuju aga eraviisilises kõnepruugis. Selle printsiibi vastu on kahjuks eksitud äsja ilmunud „Eesti muusikaloos I”¹⁴.Nimelt on seal lk 475 kasutatud Tobiase oratooriumi täielikku saksakeelset pealkirja koos eestikeelse lühendatud pealkirjaga — „Joonas” („Des Jona Sendung”) —, mis sellises akadeemilises väljaandes tundub kohatu. Joonealuses märkuses samal leheküljel on väidetud: „Käsikirjade ja muude allikate hilisema uurimise põhjal peetakse tõenäolisemaks lühemat varianti — „Joonas” (vt Simson 2021)”. (Kahjuks pole selle raamatu üheski kirjanduse loetelus märget „Simson 2021”.) Jääb arusaamatuks, mida tähendab „peetakse tõenäolisemaks”. (Kes peab? Millest tõenäolisemaks?) On ju selge, et tõenäosusest saab rääkida ainult faktide puhul. Kui küsimus on saksakeelse pealkirja tõlkes, siis vahetult enne eeltoodud kakskeelset pealkirja Rumesseni poolt kasutatuna mainitud pealkiri „Joonase lähetamine” on selle õige ja „Joonas” vale tõlge.

2. Millised numbrid esitati oratooriumi I osast?

Kuigi eeltoodud kavalehe lõpus on nimetatud kolm pealkirja oratooriumi esimesest osast, ei tähenda see, et oleks esitatud vaid kolm numbrit. Raamatus „Der estnische Komponist Rudolf Tobias”¹⁵ väidab saksa muusikateadlane Elke Voelker, et oratooriumist [„Des Jona Sendung”] olid kõnesoleva kontserdi kavas numbrid 6, 8, 9, 11–13, 17–19, 23 ja 33. Kahjuks sisaldab see loetelu vigu ja küsitavusi. Millised numbrid siis tegelikult kõlasid, seda aitavad selgitada järgmised kaks tsitaati vastukajadest antud kontserdile:

1) „Iseäranis huvitavad olid „Tormi vaigistamine”, „Joonase palve” ja 1. jao lõpukoor.” [Juhan Simm, Postimees, 14. I 1914 (vkj)]¹⁶

2) „Kes suudab näiteks kirjutada nii suurepärase orkestrivahemängu, nagu Rudolf Tobias on kirjutanud „Chorus mysticusele” [originaalis „in dem Chorus mysticus”17], seda ei tohi tähele panemata jätta.” (W. A., Norddeutsche Allgemeine Zeitung, 24. I 1914)¹⁸

Oratooriumi „Joonase lähetamine” partituuri 1. lehekülg. Rudolf Tobiase autograaf. ETMM M 6:2/61

Esimesest tsitaadist selgub kõigepealt, et kavalehel olev pealkiri „Sturmes Stillung” kehtib I pildist ainsana kontserdil kõlanud viimase numbri kohta (Rumesseni redaktsioonis¹⁹ nr 8: „Dankgebet der Schiffsleute” — „Meremeeste tänupalve”), mida Riho Pätsi  eespool mainitud Tobiase monograafias (lk 89) ongi nimetatud „Tormi vaibumiseks”.

Järgmine kavalehel olev pealkiri „Nacht der Gottverlassenheit” („Jumalast hüljatuse öö”) ei tähista tegelikult mingit üksiknumbrit, vaid tervet II pilti, mis sisaldab Rumesseni redaktsioonis numbreid 9–16 ja mille eelviimase numbri pealkiri on vaadeldaval kavalehel kolmandana leiduv „ErrettungJonä” (Rumesseni redaktsioonis nr 15:  „Errettung des Jona” — „Joonase päästmine”). Nagu ilmneb teisest eeltoodud tsitaadist, esitati II pildist algul selle kaks esimest numbrit: Chorus mysticus (nr 9) ja Intermezzo (nr 10). Samas tsitaadis leiduv väljend „in dem Chorus mysticus” viitab võimalusele, et esitati ka järgmine number (nr 11: koorid ja bassisoolo: „Hüter, ist die Nacht schier hin?” — „Valvur, kas ju möödas öö?”), sest kui Intermezzo on Chorus mysticus’es selle koostisosana, peaks viimane jätkuma ka pärast Intermezzo’t. Kindlasti oli kavas ka „Joonase palve” („Gebet des Jona”, Rumesseni väljaandes nr 13), nagu ilmneb esimesest tsitaadist. Samast selgub, et pealkiri „ErrettungJonä” tähistab nii sellenimelist numbrit kui ka sellega vahetult seotud fuugat „Herzlich lieb hab’ ich dich” (vastavalt Rumesseni väljaandes nr 15 ja 16).

Seega kõlasid kõnesoleval kontserdil oratooriumi II pildist kindlasti numbrid 9, 10, 13, 15 ja 16, võib-olla ka 11. Seevastu numbrite 12 (koor „Die Güte des Herrn” — „Issanda heldus”) ja 14 (tertsett „Denn Du wirst seine Seele”) esituse kohta ei leidu kontserdi vastukajades viiteid.   

3. Kantaadi „Ecclesia” mõistatus

Arvatavasti on vaadeldav kavaleht esimene teadaolev allikas, kus on viidatud Tobiase sellenimelisele kantaadile. Teatavasti pole seda kantaati kunagi ette kantud ega ole ka teada, kas see on lõpetatud või mitte. Hiljem on seda teost mainitud Muusikalehes 1928. ja 1938. aastal ilmunud Tobiase kümnendale ja kahekümnendale surma-aastapäevale pühendatud kirjutistes — J. Blumberg, „Rudolf Tobias’e elulugu” ja Johannes  Hiob, „Rudolf Tobias ja Eesti”²⁰ ning veel kogumikus „Nõukogude Eesti muusika” (1960) ²¹, aga mitte enam Tobiase teoste loetelus Riho Pätsi eespool mainitud monograafias ega ka hilisemates trükistes. Küll aga leidub Hugo Lepnurme eespool mainitud käsikirjalises ettekandes „Jooni R. Tobiase oratooriumiloomingust”²²järgmine lause: „Kui võrrelda Tobiase Saksamaal kiriklikuks otstarbeks kirjutatud üsna ulatuslikke ja raskeid kooriteoseid (kantaat „Ecclesia”, millest on säilinud ainult esimene kooripartii, väike suurreede motett, „Ülestõusmishommik”, „Kephas” ja „Vivit”), (…) tema oratooriumitega (…), siis langeb võrdlus tugevasti esimeste kahjuks”.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis on Rudolf Tobiase fondis (ETMM M6) tõesti olemas säilik pealkirjaga „Kantaat „Ecclesia”” (alapealkirjaga „Zur Absolution”),²³ milles on üks lõpetatud ja kaks poolikut saksakeelsele tekstile a cappella originaalpartituuri, neist viimastest üks pealkirjaga „Wenn es Schwanengesang wäre — Psalm XXXII” (Riho Pätsi eelmainitud monograafias lk 131 on seda peetud omaette teoseks) ning kaks, arvatavasti Silvia Tobiase tehtud ärakirja — üks eesti- ja teine saksakeelsele tekstile (esimene koos juurde lisatud sissejuhatusega orelile). Seejuures leidub pealkiri „Kantaat „Ecclesia”” ainult teose eestikeelsel ärakirjal, aga mitte ühelgi originaalkäsikirjal. Peale selle osutub see teos lähemal vaatlusel identseks Tobiase motetiga „Zur Absolution” (1915)²⁴. Ilmselt pidas Lepnurm silmas just seda käsikirja.

Oratooriumi „Joonase lähetamine” III pildi algus, lehekülg partituurist. Rudolf Tobiase autograaf. ETMM M 6:2/61

Tõenäoliselt lähtuvadki kõik eeltoodud viited kantaadile „Ecclesia” kahest allikast: 1914. aasta kontserdi kavalehest ja Teatri- ja Muusikamuuseumis olevast, eelpool nimetatud käsikirjast. Kuid kõnesoleval kavalehel olevaist pealkirjadest ilmneb, et kõik kolm seal loetletud „Ecclesia” katkendit on tegelikult pärit oratooriumi „Des Jona Sendung” III pildist — ariett selle lõpust (Rumesseni redaktsioonis ümberpaigutatuna nr 23) ning kaks ülejäänut („Kättemaksupsalm” ja Sanctus) selle algusest (Rumesseni redaktsioonis nr 17 ja 19). Seejuures on oluline märkida, et terve III pildi pealkiri on samuti „Ecclesia” („Die Gläubigen” — „Usklikud”). Kuid peale selle kordub pealkiri „Ecclesia” oratooriumis veel üks kord, nimelt samas pildis oleva topeltkoori „Hilf, Herr” pealkirjana: „Doppelchor Ecclesia” (Rumesseni redaktsioonis nr 20).

Seega tuleb kokku juba tervelt neli näiliselt erinevat „Ecclesiat”: esiteks Lepnurme sõnul ainult osaliselt säilinud kantaat alapealkirjaga „Zur Absolution”, teiseks teos, mille katkendid kõlasid Berliini autorikontserdil (ja mis on eelnimetatust ilmselt erinev), kolmandaks oratooriumi terve III pilt ja neljandaks üks number sellestsamast pildist.

Huvitav on ka Riho Pätsi ütlus oratooriumi kohta tema eespool mainitud monograafias²⁵: „Kättemaksu psalm (nr 14) III pildist näib olevat hiljem lisatud. Seda võib oletada eriti julgeist väljendusvõtteist, mis on omased rohkem R. Tobiase hilisema aja loomingule”. Teatavasti jaguneb oratoorium tervikuna kolmeks osaks (vastavalt I–II, III–IV ja V pilt). Selle teisest ja kolmandast osast on säilinud algvariandi partituur²⁶. Tõepoolest, viimases puuduvadki nii „Rachesalm” („Kättemaksupsalm”) kui ka ülejäänud kaks 1914. aasta autorikontserdil kantaadi „Ecclesia” katkendeiks nimetatud numbrit: soprani ariett ja Sanctus. Seevastu leiduvad seal aga kaks numbrit, mis puuduvad omakorda teose lõppvariandist: koor „Sie werden aus Saba alle kommen”, mis on avaldatud Rumesseni redaktsioonis (nr 22), ja sellele järgnev, koorilauluna „Otsekui hirv” tuntud number „Gleichwie der Hirsch”. Samuti leiduvad seal järgmised kolm osa: Joonase aaria „Deinen Willen” (Rumesseni redaktsioonis nr 24), oratooriumi lõpukoor (Rumesseni redaktsioonis nr 38) ja koraal „Ach Gott, von Himmel sieh darein” (Rumesseni redaktsioonis nr 21). Viimastest esimene ja kolmas kuuluvad teose lõppvariandis kolmandasse, teine aga viiendasse pilti. Seega on praegusel kujul oratooriumi teise ja kolmanda osa varasema variandi käsikirjas kokku viis numbrit.

Milline võiks olla nende numbrite seos kantaadiga „Ecclesia”, selle kohta võib teha ainult oletusi. Eelkõige tuleks leida vastus küsimusele, mispärast nimetas Tobias oma autorikontserdi kavas neid oratooriumi III pildist pärit kolme numbrit (erinevalt sama kontserdi kavas olnud teose esimesest osast pärit numbreist) kantaadi „Ecclesia”, mitte aga oratooriumi „Des Jona Sendung” katkendeiks, kuigi viis aastat varem, oratooriumi terviklikul esiettekandel, olid need olnud viimase orgaanilised koostisosad? Kõige lihtsam vastus oleks, et eeltoodud loetelu neljast erinevast „Ecclesiast” on kaks — teine ja kolmas — tegelikult üks ja seesama teos, st kantaat on osa oratooriumist (nagu näiteks Bachi „Jõuluoratooriumi” puhul, mis koosneb teatavasti kuuest eri kantaadist). Sedasama väidab ka Vardo Rumessen raamatus „Joonase sõnum”²⁷. Teine võimalus oleks, et kantaat ja oratoorium on loodud eri ajal — nt kantaat varem ja oratoorium hiljem või vastupidi —, kuigi nende loomisajad võivad ka osaliselt kattuda (nagu paistabki olevat antud juhul).

Seega puudutab „Ecclesia” mõistatus teist ja olulisemat, seni veel lõplikult lahendamata küsimust oratooriumi saamisloost, nimelt selle numbrite kirjutamise järjekorrast — seega küsimust, millega seostub ka Riho Pätsi eeltoodud märkus „Kättemaksupsalmi” võimaliku hilisema teosesse lülitamise kohta. On ju näiteks teada, et helilooja kasutas oratooriumis kahte 1899. aastal Peterburis loodud teost — koori Kyrie ja duetti „Was ist der Mensch” (Rumesseni redaktsioonis vastavalt nr 32 ja 37)²⁸. Seevastu ülejäänud numbrite kirjutamise järjekord pole teada, välja arvatud võimalus, et eespool mainitud kolm oratooriumi lõppvariandis olevat teose teise ja kolmanda osa varasemast variandist üle võetud numbrit (Rumesseni redaktsioonis nr 24, 21 ja 38) on kirjutatud enamikust teise ja kolmanda osa ülejäänud numbreist varem.

Süvenemata siinkohal põhjalikumalt teose analüüsi, näib eelöeldut arvestades võimalikuna, et 1914. aasta autorikontserdil kantaadi „Ecclesia” katkendeiks nimetatud III pildi kolm numbrit (Rumesseni redaktsioonis numbrid 17, 19 ja 23) on kirjutatud teise ja kolmanda osa ülejäänud numbreist hiljem. Võib-olla kehtib see ka neljanda, samuti „Ecclesia” nime kandva numbri, nimelt topeltkoori „Hilf, Herr” kohta (Rumesseni redaktsioonis nr 20), mis ju samuti puudub teise ja kolmanda osa algvariandist. Siit tuleneb  iseenesest oletus, et ka viimati nimetatu võis osaleda teose loomistöö mingil etapil kantaadis „Ecclesia”. Kui nimetada oratooriumiga ilmselt mitte seotud motetti „Zur Absolution” tinglikult „Ecclesia 1-ks”, siis võiks ehk viimati nimetatud nelja oratooriumi numbrit ühendada tingnimetuse „Ecclesia 2” alla. Põhjuseks, miks Tobias viitas neist kolmele oma autorikontserdi kavalehel kui katkendeile kantaadist „Ecclesia”, mitte aga oratooriumist „Des Jona Sendung”, võis olla asjaolu, et nad seostuvad pealkirjas „Ecclesia” viidatud kiriklikkuse (vaimulikkuse) ja üldisemalt usklikkuse teemaga otsesemalt kui prohvet Joonase isikuga.

Mis puudutab oratooriumi ülejäänud numbrite kirjutamise järjekorda, siis terve IV pilt pealkirjaga „Der Pro­phet in Ninive” (originaalpartituuri järgi) või „Scene in Ninive” (originaalklaviiri järgi) näib olevat loodud ühel ja samal ajal (välja arvatud eelmainitud Kyrie, Rumesseni redaktsioonis nr 32). Muuseas, IV pildi Rumesseni redaktsioonis oleva pealkirja „Gerichtspredigt” („Kohtukuulutus”) päritolu on kahjuks teadmata. V pildis („Das Zeichen des Menschensohnes” — „Inimese Poja märk”), kui jätta kõrvale esiteks käsikirjas puuduv Intermezzo (nr 33, mille Rumessen on omaalgatuslikult tuletanud oma redaktsiooni numbri 10 põhjal, kuigi käsikirjas pole mingit viidet, et see seal peaks olema), teiseks lühike Chorus mysticus (Rumesseni redaktsioonis nr 34) ning lõpuks kaks kindlasti või tõenäoliselt varem kirjutatud numbrit — duett „Was ist der Mensch” (Rumesseni redaktsioonis nr 37) ja lõpukoor (Rumesseni redaktsioonis nr 38) —, jäävad järele ainult kaks „uut” numbrit — koor „Die Leute von Ninive” („Niinive rahvas”; Rumesseni redaktsioonis nr 36) ja originaalpartituuris kinni kleebitud, kuid Rumesseni redaktsioonis numbrina 35 (erandlikult originaalorkestratsioonis!) taastatud koraal lastekoorile „So wahr ich lebe”.

Lõpuks tahaksin korrata ühes oma varasemas kommentaaris ajakirjas Teater. Muusika. Kino²⁹ öeldut, et Rumesseni redaktsiooni võiks aktsepteerida nii pealkirja, keele ja orkestratsiooni osas kui ka hoolimata kahe lõppvariandist välja jäänud numbri (tema redaktsioonis nr 22 ja 35) lisamisest. Seevastu ei saa kuidagi õigustada ei numbrite ümberpaigutust (kuigi Joonase aaria kohta on öeldud raamatus „Joonase sõnum” lk 161: „Esialgu oli see number nähtavasti paigutatud pärast „Sanctust””, asub see seal just originaali hilisemas variandis, varasemas aga juba kohe teise osa algul), originaalis puuduvaid lõigukordusi (näiteks Sanctuses) ega ka uue muusikalise materjali kasutamist (teose lõputaktid ja V pildi esimene number Intermezzo, mis võib ju küll kõlada „jumaliku ilmutusena” — vt „Joonase sõnum”, lk 166 —, kuid mille asemel algab Tobiasel V pilt tegelikult sellele järgneva, hoopis tagasihoidlikuma Chorus mysticus’ega). Kahjuks on jõudnud need eksimused autori kavatsuse vastu Elke Voelkeri eelmainitud raamatu kaudu ka rahvusvahelise lugejaskonnani.

Viited:

¹ Vt näiteks: Vardo Rumessen 2008. Joonase sõnum. Rudolf Tobias ja tema oratoorium „Joonase lähetamine”. Tallinn: Varrak, lk 33.

² Mai Simson 2022. „Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonas” tekstikriitilisest redigeerimisest. Tallinn, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, lk 28.

³ Vt Mai Simson 2022, näide 4, lk 29.

⁴ Riho Päts 1968. Rudolf Tobias. Tallinn: Eesti Raamat.

⁵ Rudolf Tobias sõnas ja pildis. Koostanud Vardo Rumessen. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 24, 42, 80, 89 ja 98.

⁶ Eesti heliloojad ja muusikateadlased. Biograafiline leksikon. (Koostanud Artur Vahter). Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 102.

⁷ Rudolf Tobias. Koorilaule.(Koostanud Artur Uritamm.) Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 82.

⁸ Rudolf Tobias 100. sünniaastapäeva ürituste koondkava. (Teksti autor: Vardo Rumessen.) Tallinn: Eesti NSV Kultuuriministeerium, 1973, lk 33.

⁹ Leonhard Neumann 1924. Veerud eesti muusika ajaloost III. — Looming, nr 4; Eesti Mõttelugu 64: Leenart Neuman. Kõrge vaim on meie vari. Koostanud Maris Kirme. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 381.

¹⁰ Hugo Lepnurm 1973. Jooni R. Tobiase oratooriumiloomingust.Käsikiri (masinakirjas), lk 1. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia raamatukogu.

¹¹ Vardo Rumessen 1978. Ajaloolisi paralleele A. Kapi oratooriumiga „Hiiob”. — Kogumik Heliloojad Kapid ja eesti muusika. Koostanud Johannes Jürisson. Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 117–119 .

¹² Vardo Rumessen 1978. Artur Kapi Hiiob. — Looming, nr 4, lk 701.

¹³ Rudolf Tobias oma aja peeglis.  Koostanud Vardo Rumessen. Tallinn: Kupar, 1995.

¹⁴ Eesti muusikalugu I.Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kirjastus, 2025.

¹⁵ Elke Voelker 2013. Der estnische Komponist Rudolf Tobias (1873–1918) — Leben und Werk. Heidelberg: Ruprecht-Karls-Universität Heidelberg, lk 226.

¹⁶ Juhan Simm 1914. Rudolf Tobiase helitööde kontsert Berliinis. (Meie kaastööliselt).— Postimees, 14. I; Vardo Rumessen 2008. Op. cit. Lk 47.

¹⁷ Originaalis „in dem Chorus mysticus”, eesti k „Chorus mysticuses”. Vt Elke Voelkeri eelviidatud teos, lk 6.

¹⁸ W. A. Norddeutsche Allgemeine Zeitung, 24. I 1914; Vardo Rumessen 2008.
Op. cit. Lk 49.

¹⁹ Vt Rudolf Tobias. Joonase lähetamine. R. Tobiase oratooriumi kavavihik. Koostanud Vardo Rumessen, (sks k V. Sepp, ingl k
K. Mits). Tallinn: EELK Konsistoorium, 1989; Rudolf Tobias. Des Jona Sendung/Joonase lähetamine. Klavierauszug/Klaviir. Redigeerinud, korrigeerinud, täiendanud ja klaviiri koostanud Vardo Rumessen.) SE&JS, 1996.

²⁰ J. Blumberg 1928. Rudolf Tobias’e elulugu. — Muusikaleht, lk 288; Johannes Hiob 1938. Rudolf Tobias ja Eesti. — Muusikaleht, lk 180.

²¹ Nõukogude Eesti muusika. Artiklite kogumik. (Koostanud Harri Kõrvits). Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 189.

²² Hugo Lepnurm 1973. Op. cit. Lk 21–22.

²³ ETMM M 6:2/3

²⁴ Ilmunud trükis kogumikus „Rudolf Tobias. Motetid ja vaimulikud laulud: segakoorile a cappella/Motetten und geistliche Lieder: für Gemischten Chor a cappella. (Koostanud Vardo Rumessen, tõlkinud Mati Sirkel). Tallinn: Eesti Kooriühing, 1992, lk 47–58.

²⁵ Hugo Lepnurm 1973. Op. cit. Lk 91.

²⁶ Mai Simsoni järgi allikas B; vt Mai Simson 2022. Op. cit. Lk 5.

²⁷ Vardo Rumessen 2008. Op. cit. Lk. 52, märkus 12.

²⁸ Vt samas, lk 165 ja 169.

²⁹ Teater. Muusika. Kino 2019, nr 3, lk 58–59.