Maris Johannes detsembris 2025.
Harri Rospu foto
Meie esimene kohtumine toimus aastal 1998 Vikerraadio saates „Teatrimagasin”, kui Peeter Raudsepp lavastas Vanemuises Kafka „Metamorfoosi”. Mingil põhjusel kutsusid sa Tartu teatriteaduse tudengid oma saatesse sellest lavastusest rääkima.
Ikka ihkad värsket verd! Ju oli uudishimu teada saada, mida tudeng arvab. Teatriühingu kriitikaseminar oli mulle omal ajal pakkunud õpetust ja kirjutamisvõimalusi. Nüüd sain mina teile raadios eetriaega anda. Hiljem Tallinna TVs tegime teatrisaateid Tartu tudengitega, keda Ott Karulin oli õpetanud-soovitanud. Kui sulle kultuuritoimetajana võimalus antakse, tuleb seda kiirelt kasutada.
Sinu esimene haridus oli hoopis infotehnoloogia Tallinna Polütehnilises Instituudis, mille lõpetasid 1985. aastal.
Lõpetasin majandusteaduskonna insenerina. Meid ei õpetatud arvuteid ehitama, tarkvara oli teema. Valisin eriala, mis oli toona minu jaoks piisavalt hämar, et olla atraktiivne. Igatahes kõrgem matemaatika tundus seksikam kui punaste ainete perspektiiv humanitaarias.
See oli see aeg, mil arvuti võttis terve toa enda alla?
Mis toa, ikka terve korruse! Kui Eesti Raadio arvutuskeskus 1969. aastal Tartu ülikooli ja TPI vilistlaste baasil ja raadiojuhi Aado Slutski eestvedamisel loodi, võttis arvuti enda alla uue raadiomaja üheksanda korruse. See kõik oli kümmekond aastat enne minu aega, aga juba siis alustati auditooriumi uuringutega, tehti ankeetküsitlusi. Raadiokuulaja eelistusi oli vaja tunda ja kuulamispäevikute andmeid töödelda. Sotsioloogidena on siin ametis olnud Asta Tamre, Andrus Saar, Renita Timak, Salme Rannu, Juhan Kivirähk jt. Samuti mõistis masin raadio fonoteegiinfo põhjal muusikat eetrisse valida. Kui mina 1980. aastal raadiosse jõudsin, oli uudiste eelinfo juba arvutipõhine.
Kas sind suunati raadiomajja?
Ei suunatud, ise tulin sõprade kaudu. Kuna õppisin TPI õhtuses osakonnas, käisin tööl. Alustasin Eesti Raadio Pressibüroos — see oli omalaadne välisinfo kompetentsikeskus, kus jällegi oli Aado Slutski käsi mängus. TASSi materjal polnud ainus allikas, monitooriti Ameerika Häält, BBCd, Deutsche Wellet jm eesmärgiga „„vaenlast” tuleb tunda”, nagu kavalalt püstitas ülesande pressibüroo toonane juht Tõnu Laak. Kui palju neid teadmisi eetris sai kasutada, on iseküsimus. Selles keskkonnas töötasid kaks tulevast suursaadikut Raul Mälk ja Harri Tiido. Mina olin nooremtoimetaja paljundusaparaadi ja honorarilehtede vahel, hiljem korraks monitoorisin Ameerika Häält. Aga põhiliselt nautisin Pressibüroo noort ja vabameelset kooslust kõige suurema venestamisaja laineharjal. Sellist mõttevabadust polnud ma enne näinud, ideoloogilist malakat minusugune kukulind tunda ei saanud. Elasime olümpiaregatijärgses illusioonis, purjeregati pressibüroo oli meile pärandanud luksusliku interjööriga maja (kus nüüd asub Türgi suursaatkond) ja kuldse mööbli (mis nüüd on Kadrioru kunstimuuseumis). Eesti Raadio ja ETV jalgpallimatš koos Propelleri ja kooliõpilaste rahutustega oli toimunud, sellele järgnes Neljakümne kiri. Mõneaastase viivitusega lõppes meiegi pidu: kes lasti lahti, kes jätkas tööd mõnes teises raadiotoimetuses.
Mina läksin Eesti Raadio arvutuskeskusesse, õhtuti TPI stuudiumiga edasi pusides. See kool õpetas mulle, kaootilisele inimesele, mõtetes korda pidama. Ehitades struktuuri või analüüsides süsteemi, võis üles leida loomisrõõmu. Aga kui jõudsin programmeerimiseni, ei vaimustanud mind enam süsteemi ilu. Masinad ei olnud veel õppimisvõimelised ja mul polnud oidu neid õpetada. Nii osutuski masinkeelest huvitavamaks inimkeel. Samas on ekskurss tarkvarasse ja matemaatikasse kõvasti kaasa aidanud loogilisele mõtlemisele ja terviku tajumisele, mille eest suur aitäh toonastele TPI õppejõududele-informaatikutele Toomas Miklile, Rein Jürgensonile, Jaan Tepandile ja professor Leo Võhandule, kelle mõttelennus nautisin suurt joont. Hilisemas raadiotöös võisid mind hulluks ajada meelevaldsed otsused, milles polnud grammigi loogikat… minu meelest.
1980-ndate muretus: oli kombeks õppida, lugeda, tööl käia, pidutseda, teatris käia — kõike kogeda, tulevikule ja karjäärile mõtlemata.
Maris Johannese erakogu foto
Sa huvitusid teatrist juba TPI õpingute ajal, läksid kriitikaseminari. Mida see endast kujutas?
Huvi algus on lapsepõlves, käisin vanematega palju teatris. Aga jah, infotehnoloogia vajas tasakaalustamist ja raadiomaja õhkkond inspireeris otsima. Kirjutasin oma esimese artikli Sirbi ja Vasara kuulutuse peale, et teatrikriitika seminar otsib huvilisi. TMK toonane peatoimetaja Jaak Allik oli eestvedaja, Teatriühingu poolt korraldas Reet Mikkel. Õpetajad-juhendajad olid Alliku kõrval Reet Neimar, Lea Tormis, Sirje Endre, Kadi Vanaveski jt. Seminaristidest meenuvad Hendrik Lindepuu, Tarmo Teder, Hans H. Luik, Pille-Riin Purje, Ene Paaver, Margit Sutrop, Inna Grünfeldt. Kord kuus saime teatriühingus kokku. Käisime lavastusi vaatamas, arutasime, kirjutasime arvustusi. Eriti tore oli, et saime tasuta teatrisse. Kohtusime kunstimeistritega, meeles on Kaarel Ird, Kalju Komissarov, Ines Aru, Mikk Mikiver. Käisime Tartus Marju Lauristini juures ajakirjanduskateedris. Meil oli ilmatu pikk nimekiri raamatutest ja artiklitest, mis tuli läbi lugeda. Reet Neimar innustas meid igavese tõdemusega: „Te olete pealiskaudsed!”
Kas Kaarel Ird tuli ja tegi teile selgeks, kui mõttetud teatrikriitikud on?
Ma ei mäleta, ei kirjutanud üles. Minu meelest oli tema ülesanne olla lihtsalt Vana Hirmus. Pille-Riin Purje konspekteeris kõiki kohtumisi väga usinalt, tema märkmikud kõnelevad kindlas kõneviisis.
Kuidas tol ajal kirjutajaks sai, milline see hüppelaud välja nägi?
TMK oligi üks hüppelaud. Seminaristid jagati rühmadesse. Mina olin alguses Jaagu rühmas ja midagi ilmus tänu sellele kohe ka TMKs. Siis olin Kadi Vanaveskiga, kes soovitas Õhtulehe poole pöörduda. Sirje Endre viis meid jälle öö varjus Dominiiklaste kloostri hoovi, Merle Karusoo „Elektra saatus on lein” proovi, kus nägin teatrit teise nurga alt. Olid ka retsensioonivõistlused, kuhu kirjutasin. Ühesõnaga, see mentor, kes sinuga tegeles, aitas ka avaldamisele kaasa. Ma ise ei olnud kuigi aktiivne. Ei mõelnud, et minust saab nüüd teatrikriitik. See oli üks järjekordne proovimine ja õppimine.
1992. aastal lõpetasid Tartu Ülikooli.
Tartu Ülikooli ajakirjandusse minek oli loogiline järg kriitikaseminarile, pluss äratundmine, et minu soontes pole progeja verd. 1988. aasta oli hea hetk alustada: Juhan Peegel oli olemas, Marju Lauristin leidis poliitika vahelt aega meile lugeda, Krista Aru oli jõuliselt kohal, tegime eksameid Harald Peebule, Valeri Bezzubovile, Peeter Oleskile. Alustas Tiit Hennoste, Reet Kasik tagus väsimatut keeletrummi, Peeter Vihalemm juhendas mu lõputööd. Mu kursusekaaslased olid TMK kauaaegne kinotoimetaja Sulev Teinemaa, poliitik ja muusikaõpetaja Andres Ammas, kirjanik ja dokumentalist Kerttu Soans jt. Oli, kellelt õppida. Saadud pagasiga võis julgelt raadio kultuuritoimetusse maanduda.
Mida raadioajakirjaniku töö on pakkunud?
Alguses toimetasin järjejutte ja otsisin eesti autorite proosakatkendeid näitlejatele raadios ette lugemiseks. See oli hea töö väikese lapse kõrvalt. Kui olin sisse elanud, alustasin „Teatrisajandi” sarjaga, kus mängisime arhiivilõike koos Lea Tormise kommentaaridega; sellest kujunes teatriajaloo raadiokursus. Oli ka iganädalane „Teatrimagasin”, kus intervjueerisin koos Pille-Riin Purjega näitlejaid-lavastajaid kohe pärast esietendust. Sellel perioodil kammisime eesti sõnateatri korralikult läbi. Raadiotöös oli mulle oluline veel lõunaeestimeelne ja -keelne sari „Paigavaim” ja koos Marin Laagiga tehtud viieosaline „Mis on su nimi, Kalevipoeg?”. Need saated on tehtud koos helirežissöör Külli Tüliga. Mari Tarandilt sain päranduseks „Luuleruumi” ja „Keelekõrva”. Nii et igal sammul sain tunda, et ma pole arenemist veel lõpetanud. Kultuuritoimetuse aeg, 1993–2010 oli rõõmus ja sisukas.
Rõõmsal meelel! Puhta suuga! Oli kord Eesti Raadio kultuuritoimetus — parim kooslus mu toimetajateel. Vasakult: Maris Johannes, Mari Tuulik, Mari Tarand, Pille-Riin Purje, Külli Tüli, 1999.
Piret Pääsukese foto
Tundub, et oled läbi elu olnud hästi sõltumatu. Sul ei tekkinud konflikti kriitiku ja kultuurireporteri rolli vahel?
Raadio ajal ma kriitikat ei kirjutanud, puudus aeg ja energia. Raadios lavastuste üle arutledes see mind ei seganud, rääkisin ikka sellest, mis endale korda läks. Piir selle vahel, kas saateaeg kulub lavastuse tutvustamisele või hoopis promomisele, on küll imeõhuke, tunnistan.
Kuidas võrrelda kirjutamist siis ja praegu?
1980-ndatel olin noor ja ebakindel. Praegused noored kirjutajad on uljamad. Toonased toimetajad, meie kriitikaseminari mentorid, olid tsensuuri kadalippu omal nahal kogenud ja pelgasid asju, millest noorel autoril polnud õrna aimugi. Ka artikli efektne pealkiri võis närviliseks muuta toimetaja, kes oli pandud autori ja tsensori vahemeheks. Tänapäeval vihastad, kui arvustaja sulle ajalehes krimka lõpu välja lobiseb, toona oli oluline, et kriitik ei räägiks välja lavastuse salasõnumeid; see võis ohustada lavastuse käekäiku — saavad parteimajas „ridadevahelisest” teada, keelavad ära. Mõni lavastus vaikiti ülemate soovil maha ja suretati välja — minu meelest juhtus nii Kaplinski „Neljakuningapäevaga”.
Tänapäeval ilmub päevalehtedes teatrikriitikat järjest väiksemas mahus. Seal domineerivad lavastused, millest saab teha seltskonnaelu sündmuse koos näitleja intervjuude ja esietenduse publiku fotogaleriiga, lisaks mõni arvustus ka. Enamik lavastusi jääb sellest tulevärgist puutumata ja peab lootma Sirbi ja TMK veergudele, äärmisel juhul äramärkimisele statistikakogumikus. On veel maakonnalehed, mis oma koduteatrit reeglina ei unusta. Kuulumata ühessegi toimetusse, olen avaldanud kriitikat Sirbis, kus tekstimaht võimaldab arutelu ja aeg ei peksa tagant — sinna on küll mõnus kirjutada, nagu ka vahel harva TMKsse.
Ka mina olen Reet Neimarile väga tänulik õpetuse eest. Ta oli tohutult põhjalik ja alati analüüsis, mida öeldu tähendab. Ka teatripilti suhtus ta väga emalikult ja justkui vastutas kõige eest. Kõik oli tervik ja selle tipus troonis ilmselt Tallinna Linnateater. Kui olin noor Sirbi teatritoimetaja, noomis ta, et kuidas ma ometi ei mõtle, et kui ajalehes on kõrvuti kaks lugu, siis kehvast lavastusest rääkiv arvustus ei tohiks olla parem ja mahukam. Tänane teatripilt ilmselt sel moel hallatav ei ole.
Mis Reet Neimarisse puutub, siis ta oli elupõline õpetaja, kes tegi oma tööd väga suure pühendumisega. Õpetajatele on omane suure kirega maailma parandada ehk su elu korraldada. Tean, mida räägin. Mu ema oli ka õpetaja. Samas Reet toetas mind, kui raadios „Teatrimagasin” kahtluse alla pandi. Küllap oleks ta nüüdse teatripildiga kursis, aga vaidlema hakkaks kohe kindlasti. Tänapäeval pole vist kellelgi ambitsiooni tervet teatripilti hallata. Nii nagu ei saa kanda kõiki riideid, mis poeletil — ühed ei mahu selga, teised lotendavad; valid suuruse, värvi, materjali, tegumoe, hinna ja vajaduste järgi. Ja vahel kahtled, kas kaunisasi ikka sobib kokku kandja vanusega. Sarnane mõttemuster töötab ka teatri puhul. Mulle on lavastuse valikul määrav (tähtsuse järjekorras): lavastaja, teema/tekst, trupp, kriitika, mängukoht, hind. Kogu kraami ei jõua vaadata, aga kursis võiks ju olla, ka lavastusi oma silmaga nägemata. Kultuuriajakirjandus avitagu ja sõbrad soovitagu. Nii see haldamine käib, kui ema ei näe.
Kas see ongi normaalne, et iga põlvkond kirjutab omaealistest? Peeter Jalakas on näiteks kritiseerinud pikema teatrimäluga vanema põlvkonna kriitikuid, et nende etteheidetest jääb mulje, nagu oleks „teistsugune” teater alati ühtemoodi teistsugune.
Muidugi on Jalakal õigus: lähed näiteks reisile ja kõik Aasia inimesed näivad sulle ühte nägu, pilukil silmadega. Alles pika praktika peale hakkad vahet tegema hiinlasel ja vietnamlasel, sedagi rohkem käitumise kui näoplaani järgi. Aga Peetrile võin ka vastu vaielda oma südameteemal Veljo Tormise „Eesti ballaadid”. Olin suures vaimustuses tema 2004. aasta lavastusest Kuusalu valla vanas heinaküünis, käisin korda mitu seda imelugu vaatamas. Olid kirega mängitud, tulised ja mullased ballaadid. Aga see ei kustutanud mu mälust rõõmu Mai Murdmaa esmalavastusest 1980. aastal. Kantaatballett Estonia laval oli omas ajas sama ilmutuslik kui Jalaka versioon 24 aastat hiljem, mõjudes stagnaaja paines kui suur sõõm värsket õhku. Ja siis materdab järeltulija oma tööd kiites eelkäija lavastuse maatasa. Hallooo! Kas siingi pole „teistmoodi” teater ühtemoodi teistsugune, ainult tagurpidi ajaskaalal?
Oma aja slepp lohiseb jalus. Ants Lauter olla Jaan Toomingale öelnud, et mis mässate, Hommikteater on selle rähklemise juba 1920-ndatel läbi teinud. Aga ei vaataja ega Tooming olnud siis veel sündinudki! Ise tahan oma rähklemise läbi teha, et seejärel poriseda: kõik on juba kunagi olnud, ärge hakake jälle muldonni ehitama!
Muidugi on noor põlvkond ergum tundma, mis õhus ja mis moes. Ja mina kipun oma põlvkonna piiridesse kinni jääma. Teatris ilmutan ehk rohkem tolerantsi, aga näiteks noor luule mind enam ei kõneta.
Kas sa Sveta Grigorjevat loed?
Ta pole enam verinoor, ja ta on mitmekülgne: luuletab, tantsib, näitleb, kirjutab tigedat kriitikat. Lööb oma slaavi temperamendiga laineid ja vihastab isamaalisi. Ikka loen. Olen paljudes asjades temaga päri. Ta on mänguline, aga emotsiooni kõrval näitab ka oma ratsionaalsemat poolt. Kuid loomulikult ei esinda Grigorjeva minu põlvkonda.
Kas nüüdne teatripilt ja kriitikapilt on korrelatsioonis? Kas kõigele olulisele leidub kajastus?
Kindlasti on midagi tähtsat kajastamata, ma ei tunne kogu kriitikapilti, teatripildist rääkimata. Tahaksin lugeda ülevaadet etenduskunsti suundadest ja kui leiduks üks superman, kes suudaks kirjeldada rahvusvahelistel teatrifestivalidel nähtut, ühendades seda meie oma subkultuuri artefaktidega, oleks see väga tänuväärne. Veel ootaksin, et periooditi teeks tubli töörühm maakonnateatrite lavastustele n-ö luukambrit ja kirjutaks sellest.
Teatritoimetajana küsin, kas erialaajakirjanduse persoonilugudes peaks üldse kajastama suuri staare. Nad figureerivad ju kollases meedias niigi.
Andekas teatritegija kõnetab teatriajakirja lugejat küll ja veel, ole mees ja küsi. Staar on ta meedias, televisiooni diivanijutud on ju hoopis teisest ooperist. Oma raadiokogemusest võin öelda, et intervjueerida näitlejat on paras pähkel. Lavastajad räägivad nagu kulda, see ju nende leib, aga katsu sa näitlejat jutustama saada. Nooremad on avatumad, aga vanem põlvkond oli minu ajal üksjagu umbusklik.
Kui suur tundub teatrite pressiosakondade mõju teatrikriitikale, selle suunamisele ja organiseerimisele?
Ikka on mõju. Kui olin pressiosakondadega sõber, tegin raadiokajastusi, ei kirjutanud kriitikat. Esietendusest tuleks retsensent kaugel hoida. Seal on hoopis teine mõjuväli, selline glamuurne ja lilleline. Lavastus tahab küpseda, pole aus irisema hakata; samas pressib aeg peale, mitut vaatamiskorda pole arvustajal võtta. On juhtunud, et skeptilise kiire kriitika tõttu jätan tüki vaatamata ja avastan hiljem, et lavastus on lausa väike pärl. See on võimalik psühholoogilises teatris ja väikeses saalis, kui mängukordi jagub.
Kas Pille-Riin Purje muljetavaldav vaatamiskordade arv on muutnud ka kriitika sügavamaks?
Me oleme sõbrad. Arvan, et ta naudib neid vaatamiskordi. Näitleja rolli analüüs muutub kindlasti täpsemaks. Miks mitte vaadata, kui peenpsühholoogiast rõõmu tunned. Mind huvitab rohkem suur pilt, lavastajatöö. Lähen veel kord vaatama, kui tunnetust ei saa kätte, st kui olen mängust välja jäetud — olukorras, kus pean seda kajastama.
Meie kriitikas räägitakse valdavalt loost, teemast, eriti poliitilist laadi teatri juures. Tunnen puudust kujundile tähelepanu pööravast kriitikast. Kuidas sulle tundub?
Kunagi ei ole palett täiuslik. Reet Neimar küsiks su käest, kus on näitlejaportreed. Kujundi analüüs, miks mitte! See võiks olla lausa tüseda teooriaga uurimistöö. Õppeprotsessis on teooria vajalik, õpetab mõtlema, nagu matemaatika koolilast. Loeksin huviga, ise ei tunne ennast pädevana kirjutama. Mina hindan teatrit rohkem intuitsiooni ja kogemuse pealt.
Milline teatrivorm sind inspireerib?
Von Krahl õpetas mind vaatama teistsugust teatrit, aga psühholoogilise teatri peal olen ma üles kasvanud. „Baltoscandalile” ikka lähen juba traditsiooni pärast, et näha, millest etenduskunstnik mõtleb ja kui avatud meelelaadiga on publik. Nüüd olen saanud värske kogemuse ooperis. Kuna mu tütre pere elab Barcelonas, on Liceu suur ooperiteater mulle lähemale tulnud. Vanadelt ooperigurmaanidelt küsitakse pileti eest rasket raha (150–350 eurot), aga noorele publikule (alla 35-aastastele) antakse etendusi (esietenduse-eelseid läbimänge) piletihinnaga 30 eurot, kusjuures iga tavapileti ostja annetab väikese protsendi sinna noortefondi. Minu meelest tore lähenemine. Teatritöö on korraldatud nii, et orkester ja koor on teatri palgal, aga dirigent, solistid, lavastusmeeskond on rahvusvaheline nagu ka kogu produktsioon, mida tehakse koostöös Londoni, New Yorgi jt ooperimajadega. Siit ka etenduskunsti kõrgtase, muusikast rääkimata. Eelmisel hooajal nägin Richard Wagneri „Lohengrini” Katharina Wagneri lavastuses, kus libreto järgi halbadest olid tehtud õilsad ja headest omakorda kurikaelad. Selline pahupidi pööratud ooper Wagneri ja Liszti järeltulijalt! Muusikaliselt oli see lavastus vastuoludest punnis, aga intrigeeris. Selle hooaja avastus oli mulle Philip Glassi 1984. aastal kirjutatud minimalistlik ooper „Akhnaten”, lavastajaks inglane Phelim McDermott. Lavajoonis meenutas kohati Robert Wilsoni/Arvo Pärdi „Aadama passiooni” — aeglast kulgemist vaarao omailmas, mida järk-järgult aina jõulisemalt summutas rühm kurikaloopijaid-tsirkuseartiste. Jaanuaris ootab mind Barcelona suures ooperimajas Marina Abramovići neljatunnine performance „Balkan Erotic Epic” ja publikut on juba hoiatatud, et telefonid tuleb enne algust ära anda.
Kust sa ammutad jõudu, et teatris aktiivne olla ja selle vastu huvi tunda?
Ühe aasta olin sõnalavastuste žüriis. Vaatasin üle saja etenduse. See oli tõsine koormus, kuigi teatriaasta 2023 oli iseenesest tugev. Pean vahepeal teatrist ära käima. Katalaani maailm pakub vaheldust.
Kas selleks, et kultuurikriitik olla, peab olema riigikogu pensionil või suure firma omanik?
Materiaalses mõttes annab see vabaduse. Aga ei ole ma nii võimekas, et korraga kultuuris ja äris asjatada. Mu isa üks elutöid oli ESPAK, mille osanik ma nüüd olen. See omanikuks saamine oli suur šokk. Isa lahkus töölt jala pealt. Ja minul polnud sel hetkel õrna aimugi ei kaubandusest ega ehitusmaterjalidest; ei tundnud firmat, põgusalt vaid inimesi. Läksin raamatupoodi, ostsin äriseaduse. Lugesin läbi ja sain aru, et advokaadita ma ellu ei jää. Nüüd on sellest möödas peaaegu kakskümmend aastat. Firmat juhivad väga kogenud mehed-naised, mina seal ametis ei ole. Loodame, et jääme turukonkurentsis ellu ja et sõda ei tule. Käin aktsionäride koosolekul, sedagi võib võtta kui ühte etenduskunsti vormi. Nii et teatrikriitiku vilunud silm tuleb kasuks igal pool.
Ühtpidi oled kapitalist, aga raadiomajas töötades olid ka ametiühingutegelane. Mis seal õigupoolest juhtus?
Olukord oli praegusega üsna sarnane, teemaks kultuuritöötajate palk. Olgu järgnev kui näitlik õppevahend minevikust. Eesti Raadio kui iseseisev organisatsioon oli ETVga liidetud ja loodud Eesti Rahvusringhääling. Tallinna Tuisu tänavale kavandati ERRi uut kompleksi, projekt oli valminud, kohe-kohe pidid algama ehitustööd, kus betoon ja miljonid mängus. Raadios oli tugev ametiühing ammu enne mind, kuulusime Ajakirjanike Liitu. Meil oli kollektiivleping, aga juhtkond soovis seda muuta meie kahjuks. Samas oli õhus palgakärbe, palku mitte ei soovitud külmutada, vaid vähendada. Rahvas oli tagajalgadel. Selles närvilises õhkkonnas käisime riikliku lepitaja juures, aga tulemusteta. Mina ei olnud esimene sõdalane ametiühingu lahingus. Kui Margus Allikmaa Mari Ditmani koondas, valiti mind tema asemel raadio usaldusisikuks. Ise ikka „Keelekõrva” ja „Luuleruumi” toimetades olin kindel, et kultuurimüür mind kaitseb. Kutsusime koosoleku kokku, meid oli neljakümne ringis. Küsisin Margus Allikmaalt kõigi ees, kas tema oma palka ka vähendab. Ärritus. Arusaadav. Ja õige varsti jõudis mu postkasti e-kirjaga koondamisteade, traditsiooniliselt reede õhtul pärast kella kuut. Selleks ajaks olin raadios töötanud kakskümmend üheksa aastat. Tänu raadiorahva ja kultuuriinimeste toetusallkirjadele ei andnud ma alla. Selles sõjas oli nüüd juba mu enese nahk mängus. Pidasin juhatusega läbirääkimisi, üritades troikaga Allikmaa-Tomberg-Kaalep diili teha. Kui ERRi juht minult nelja silma all küsis, kas mul on ikka sünnis toimetajatööd teha ja et jõuka inimesena peaksin oma koha puudust kannatavatele loovutama, jäin sõnatuks. Oli see reformierakondlik iroonia? Ekspressi artikkel multimiljonäri koondamisest valas õli tulle. Ja mina, kes ma lugesin luulet, mitte raha, tegingi Allikmaale ettepaneku hakata „Keelekõrva” tasuta tegema. Koondamisele alla ei kirjutanud, tööleping minuga peatati, usaldusisikuna jätkasin. Ja lõpuks maksti „Keelekõrva” eest isegi väikest honorari. Töötasin raadios veel aasta, aga rõõm oli kadunud, õhkkond ei inspireerinud. Lahkusin omal soovil detsembris 2010.
Sealt läksid edasi Tallinna Televisiooni?
Endine raadiokolleeg Jüri Raudsepp kutsus, ta pani parajasti kokku Tallinna TV meeskonda. Mulle anti vabad käed tegutseda. 2011. aastal sai Tallinnast Euroopa kultuuripealinn, alustasime iganädalase „Kultuurimeetriga”. Seda kultuurimagasini tegime üheksa aastat, hooajas oli nelikümmend saadet, kaasautor oli Eneken Laugen. Oluline kirjandussari, mida toimetasin, oli Jaak Urmeti „Inimese mõõde“, portreteerisime kirjanikke. Sain kaameraga möllata kolmel laulu- ja tantsupeol. Tegime saateid festivalidelt „Kuldne mask”, „Talveöö unenägu”, „HeadRead”, isegi Eesti kirjanduse päevadelt Londonis 2018. Kuna TTV oli väike üksus, olin korraga autor, saatejuht, toimetaja, produtsent ja monteerija, abiks ainult operaator ja režissöör. Tehniliselt oli kõik väga huvitav, õppisin hästi palju aastatel 2011–2019. Kui Kõlvart televisiooni kinni pani, jäin vabakutseliseks.
Tallinna TV — vastuoluline, aga kultuurihuvidega. 2019. aasta laulu- ja tantsupeo „Minu arm” melus.
Peeter Ülevainu foto
Sa oled Jõhvi tüdruk?
Isa on sündinud Vaivaras, koolis käinud Rakveres. Pärast TPI mäeteaduskonna lõpetamist suunati ta Jõhvi kaevandusse inseneriks. Ema on Lõuna-Eesti juurtega, töötas kogu elu eesti keele õpetajana. Jõhvis lõpetasin keskkooli. Üksiku lapsena polnud ma seltsiv. Meeldis kodus raamatuid lugeda, sporti ei teinud, näiteringis ei mänginud. Meie koolis tehti küll teatrit, mäletan kui suurepäraselt Guido Kangur seal „Revidendis” mängis. Tegelikult juba siis, 1970-ndatel oli eestlaseks olemine Ida-Virumaal omamoodi elukutse. Praegu seob mind selle kandiga ainult Sininõmme surnuaed Narva-Jõesuu lähedal, kuhu on maetud mu vanavanemad.
Sa oled nii kaua teatri- ja kriitikamaailmas osalenud. Oskad sa ennustada, milline pilt meie teatris kümne aasta pärast avaneb?
Ma arvan, et peavool jääb, publikupuudust ju pole. Inimesed armastavad väga lugusid vaadata. Uusi truppe on palju. Kui ühed väsivad, tulevad uued noored peale. Eesti on nii väike, ürganded pääsevad püünele. Küsimus on, kas need andekad tahavad siin ennast teostada. Tänastele noortele võib Eesti tunduda lihtsalt kui maailma äär, väike kolgas. Eesti eksootikat pakume välismaalastele, ise ei tohiks me omal maal turistideks saada.
Kas teatri institutsionaalne jaotus erateatriteks ja riiklikult rahastatud sihtasutusteks on optimaalne?
Teatrite rahastamisega on jama suur. Pidevalt jookseme kraavi. Öeldakse, et kõike on liiga palju, aga eestlased on ju hull teatrirahvas. Teist sellist sõgedat annab otsida. Minu sõbrad katalaanid elavad ennast seltskonnas välja, etendus käib ka jõululauas. Aga eestlane tahab pimedas teatrisaalis istuda. Kui mul oleks hea lahendus, oleksin juba kuulsaks saanud. Selge on see, et kultuuril on raha liiga vähe. Sealt, kus raha pole, ei saa enam midagi ära võtta. Sul endal on ajakirjas sama olukord. Tahad teemasse süveneda ja kujundiloomet uurida, võid isegi leida potentsiaalse kirjutaja, aga see on oma leivatööga nii puntras, et rohkemaks pole jõudu ega aega.
Kui riiklike sihtasutuste peale mõelda, siis äkki tuleks maja haldus ja loominguline pool lahku lüüa. Siis võiks kultuuriministeeriumi vahenditest teatri sisuloomeks isegi jaguda — oli selline idee õhus. Aga kas maja jaksab ennast ise sponsorite ja glamuuriürituste najal ära majandada? Suurlinnades on see võimalik, Tallinnas võiks proovida, aga maakondades vist mitte. Samas need suured teatrid on vajalikud. Aga rohkem ei tohiks midagi juurde ehitada, betoon lämmatab ja kultuuris kärpekohta otsida on saatanast.
Kas teed tihti selliseid kultuurimaratone nagu praegu? Just tegid kaasa kogu PÖFFi ja jõudsid käia ka Pärnu Endlas teatrikomandeeringus.
Mis komandeeringus! Lõbureisil olin. Pärnus käime Pille-Riiniga korda paar aastas. Tema oli kõiki lavastusi juba näinud, mina vaatasin esimest korda „Norat” ja „Arkaadiat”. Aga festival on hoopis karmim nähtus. PÖFFil vaatan ka sellist kraami, millest muidu kaugemale hoian. Selline proovile panemise koht, mõnus kultuurimasohhism. Mõned käivad ümber maakera maratone jooksmas, mina vaatan kolm-neli filmi päevas kahe nädala jooksul. See protsess on vaimselt puhastav ja avardab tundevälja. Aga seda saab endale lubada ainult vabakutseline kultuurigurmaan.
Vestelnud MADIS KOLK
