Matthew Blakemore augustis 2025.
Matthew Blakemore on juhtiv briti tehisintellekti strateeg ja visionäär, tehnoloogiaekspert ning loomeinnovatsiooni nõustaja, kellel on üle kümne aasta kogemust TI arendamise ja rakendamise alal. Ta on pikalt töötanud meedia- ja meelelahutustööstuses, olles Future Media Hubsi tehnoloogianõunik ja aidates välja töötada Euroopa ringhäälingutele nn tulevikukindlaid digistrateegiaid. Ta on nõustanud Euroopa Liitu ja rahvusvahelisi meediavõrgustikke, aidanud koostada eetika- ja vastutuspõhimõtteid ning loonud TI-tööriistu, mida kasutatakse filmide ja veebisisu vanusepiirangute klassifitseerimiseks.
Tema tegevus ulatub aga kaugemale kui tehnoloogia arendamine — Matthew on ka loovfilmi tegija, kelle teoseid on esitatud rahvusvahelistel festivalidel ja näitustel. Tema eesmärk on näidata, et TI ei pea olema inimese loovuse asendaja, vaid võib olla selle väärtuslik täiendus. Tema loengud ja esinemised on inspireerinud tuhandeid inimesi üle maailma, muutes keerulised TI kontseptsioonid arusaadavamaks, tõstes samal ajal esile loovuse ja eetika tähtsust tehnoloogia arengus. Blakemore on valitud Suurbritannias neljakümne alla 40-aastase mõjukaima inimese hulka ning on olnud menukas kõneleja sadadel tehnoloogiaüritustel.
Alustame kõige põletavamast. Loojad küsivad — kui TI loob midagi, tuginedes varasematele teostele, siis kuhu jäävad autoriõigused?
See on küsimus, mis puudutab kogu loomeökosüsteemi tuuma. Kui mõelda, kust TI saab oma teadmised, siis tegelikult ammutab ta neid miljonitest inimloomingu näidetest: filmidest, raamatutest, maalidest, muusikapaladest. Kõik need on inimeste loodud, tihti aastatepikkuse töö ja kogemuse tulemus. Kui need teosed muutuvad lihtsalt „treeningandmeteks”, tekib õigustatud küsimus: kes vastutab ja kes saab hüvitist?
TI-mudelite treenimine on praegu õiguslikult hall ala. Ameerika ja Euroopa kohtutes vaieldakse selle üle, kas andmete kasutamine õppe tarbeks on „õiglane kasutus” (fair use) või autoriõiguse rikkumine. Minu meelest vajame uut mudelit, mis arvestaks tänapäevast reaalsust. Kui sinu teost kasutatakse masinamudeli kujundamiseks, peaks sul olema võimalus saada osa selle mudeli väljunditest saadavast tulust. See oleks sarnane Spotify mudeliga: iga kord, kui sind „mängitakse” või tsiteeritakse, tuleb tasu.
Praegune olukord on ebaõiglane, sest ainult suured stuudiod saavad oma teoseid müüa või litsentsida — väiksemad loojad jäävad nähtamatuks. See on oht, et loovus muutub oligopoliks, mida toidavad vähesed, samal ajal kui enamik kaotab kontrolli oma töö üle.
Aga kui TI juba kasutab loomingut? Kahju on seega juba sündinud?
Kahju on tõesti sündinud, vähemalt osaliselt. Suur osa tänapäeva keelemudelitest ja pildigeneraatoritest on treenitud andmetel, mille päritolu on ähmane. Seda protsessi ei saa enam tagasi pöörata. Kuid see ei tähenda, et peaksime, käed rüpes, pealt vaatama.
Ameerikas on näiteks käimas kirjanike rühmahagi ettevõtte Anthropic vastu, mille tulemusel hakati selgemalt eristama, millal on tegemist andmete kasutamisega õppimiseks ja millal vargusega. Kui ettevõte säilitab autoriõigustega kaitstud materjali ka pärast mudeli treenimist, on see juba rikkumine. Sellised kohtuasjad aitavad tulevikuks selgemaid reegleid kujundada.
Euroopas liigume pigem suunas, kus iga mudeli looja peab dokumenteerima, milliseid andmeid ta on kasutanud. See on tohutu samm läbipaistvuse poole. Kuid lõppkokkuvõttes peab lahendus olema kollektiivne — üksikautor ei suuda ise oma õigusi kaitsta.
Seega ongi kollektiivne autorikaitse ainus realistlik tee?
Jah, ja see ongi Euroopa eelis. Meil on olemas tugevad kollektiivse esindamise süsteemid: autorite liidud, muusikakaitse organisatsioonid, filmitegijate ühendused. Kui need suudavad astuda ühiselt välja, on võimalik sõlmida kokkuleppeid TI-ettevõtetega nii, et ka väike autor saab oma töö eest õiglast tasu.
Mõelge muusikatööstusele: raadiojaamad ei maksa tasu mitte igale artistile otse, vaid läbi kollektiivse süsteemi. Sama võiks kehtida TI-maailmas. Iga kord, kui mingi teose elementi kasutatakse mudeli loomiseks või kui selle väljundis kajastub autori stiil, peaks sellest tekkima tasu — kas või mikroskoopiline. Kui seda juhtub miljoneid kordi, on tulemus märkimisväärne.
Räägime väikeste riikide ja väikeste keelte olukorrast. Eestis on arutatud, kas peaksime jagama oma kultuuri ja keelt TI-mudelitega, et need meid üldse mõistaksid.
See on tõesti strateegiline küsimus, mis puudutab kultuurilist ellujäämist. Kui TI-mudel ei tunne eesti keelt, jääb Eesti digitaalne hääl lihtsalt vaiki. See tähendab, et tuleviku teenused, tõlkimisrakendused, filmide subtiitrid, isegi haridusplatvormid hakkavad sõltuma keelemudelitest. Kui sinu keelt neis pole, ei saa sa võrdset ligipääsu.
Samas on vaja otsustada, kuidas ja kellele oma keelt anda, kuidas seda teadmiste ja info siiret korraldada. Üks võimalus on, et riik loob kvaliteetse eestikeelse andmestiku ja pakub seda rahvusvahelistele mudelitele litsentsi alusel. Teine võimalus on suveräänne lähenemine — ehitada omaenda suur keelemudel, nagu on teinud näiteks hollandlased või soomlased. Mõlemal variandil on plusse ja miinuseid, kuid tegevusetus on kõige ohtlikum: kui sa ei anna oma keelele digielu, kaob see lihtsalt suuremate mudelite müra sisse.
Soome on loonud oma keelemudeli TurkuNLP, mida kasutavad ülikoolid ja ajakirjandus. Hollandi avalik-õiguslik ringhääling teeb koostööd akadeemiliste keskustega, et treenida mudelit ainult Hollandi andmete peal. Eesti võiks minna sarnast teed. Eesmärk ei peaks olema suurusega võistlemine, vaid oma kultuurilise autonoomia säilitamine. Väike riik saab olla suur oma täpsuses, oma eetilises ja keelelises tundlikkuses.
Sa mainisid, et avalik-õiguslikud ringhäälingud on samuti huvitatud TI kasutamisest. Mis suunas nad liiguvad?
Väga paljud Euroopa ringhäälingud on alles katsetamise faasis. Nad uurivad, kuidas saaks tehisintellekti abil tõlkida ja dubleerida väiksemates keeltes, kuidas automatiseerida arhiivitööd ja tõsta efektiivsust. Üks suur suund on just keelepõhised mudelid — näiteks BBC arendab kõmri keele toega süsteeme, Belgias tahetakse, et flaamikeelne sisu oleks paremini leitav. Lisaks töötatakse välja tööriistu arhiivide digiteerimiseks ja sisu paremini otsitavaks muutmiseks. See on tohutu kultuuriline kapital — kui suudame pääseda ligi oma televisiooni ja filmi ajaloole, saame ka tulevikku mõtestada.
Aga on ka teine pool: TI aitab vähendada kulusid. Kui varem saadeti võttegrupp välismaale, siis nüüd saab taustakaadrid kuvada ekraanile. Lasteprogrammid, animatsioonid, isegi uudistesaadete neutraalsed taustad — need on valdkonnad, kus TI suudab tõesti aidata. Samas on see kahe teraga mõõk: mida odavamaks muutub tootmine, seda suurem on oht, et inimloovust hakatakse asendama. Näiteks uudistetoimetused loovad juba automaatselt lühivideoid sotsiaalmeediasse, kus hääle ja pildi genereerib masin. See on kasulik, aga ka riskantne — eriti kui masin hakkab sisuliselt kujundama seda, kuidas publik näeb maailma.
Loomeinimesi huvitab ka eetiline mõõde. Kui palju stuudiod üldse tunnistavad, et nad kasutavad TI-d?
Väga vähe. Avalik arvamus on endiselt vastuoluline. On juhtumeid, kus film on kinolevist eemaldatud, kui publik sai teada, et osa stseene loodi TI-ga. Sama juhtus Coca-Cola jõulureklaamiga: inimesed armastasid seda, kuni kuulsid, et selle taga oli generatiivne tehisaru — ja hoiak muutus hetkega. See näitab, et me pole veel valmis täielikult aktsepteerima masinaga loodud kunsti. Samal ajal kasutavad peaaegu kõik stuudiod tehisintellekti mingil moel: visuaalefektides, montaažis, isegi dialoogi puhastamisel. Nad lihtsalt ei räägi sellest. Ma olen korduvalt kutsunud suuri stuudioid rahvusvahelistele paneelidele rääkima TI kasutusest, kuid nad keelduvad, kartes negatiivset meediatähelepanu. Paraku tähendab see, et avalikkus ei saa ka teada, kui kiiresti ja põhjalikult need tööriistad tegelikult juba kasutuses on.
30. augustil 2025 kõneles Matthew Blakemore Eesti dokumentalistide suvekoolis Jõgeval Mokko maahotellis tehisintellekti mõjust filmitööstusele ja loomingule. Ettekanne toimus Tallinnas, rahvusvahelisel e-valitsemise konverentsil.
Karol Ansipi fotod
Ja vastutus? Kas ettevõtted üldse mõistavad, mida tähendab „vastutustundlik TI”?
Ausalt öeldes on teadlikkus üsna madal. Uuringud näitavad, et vaid umbes kümnendik ettevõtetest teab, mida tähendab vastutustundlik TI kasutus, ja veel vähematel on kirjas selged eetilised juhised. Sageli on eetika ja vastutuse osakonnad pigem mainekujunduse osa — nagu reklaam, mis näitab, et „me hoolime”. „Vastutustundlik TI” on sageli turunduslik märksõna, mitte päriselt sisuline praktika.
Avalik-õiguslikud ringhäälingud on siin samm ees, sest nad vastutavad avaliku raha eest ja peavad läbipaistvust oluliseks. Kuid eraettevõtetes on eetika endiselt luksus. Tegelikult peaks see olema kõigi TI-projektide alus: mehhanismid, mis jälgivad andmekvaliteeti, kallutatust, privaatsust, esindatust ja mõju ühiskonnale. Kui neid põhimõtteid ignoreerida, võivad tagajärjed olla tõsised — nagu me nägime näotuvastussüsteemide rassilise kallutatuse puhul.
Eetika ei saa olla kõrvaltegevus, see peab olema arenduse tuum. Ma olen näinud, kuidas mõni meediaplatvorm loob täiesti siira kavatsusega „neutraalse” mudeli, kuid kuna andmed pärinevad eelkõige ingliskeelsest maailmast, hakkab mudel peegeldama just selle kultuuriruumi väärtusi. Kui me tahame mitmekesist meediat, peame tagama, et ka mudelid oleksid mitmekesised.
Räägime töökohtadest. Loomeinimesed kardavad koondamisi. Kas sellel on alust?
Mõnes mõttes jah, aga mitte ainult TI tõttu. Kui vaatame meediasektorit tervikuna, siis kriis ei alanud tehisintellektist, vaid nn voogedastussõdadest. Suured ettevõtted, nagu Disney ja Warner, kulutasid miljardeid, et konkureerida Netflixiga, ja nüüd üritavad nad neid kahjusid tasa teha. TI on lihtsalt mugav ja odav viis seda teha.
TI on juba toonud töökohtade ümberkujundamise — mitte ainult kunstis, vaid ka turunduses, disainis, ajakirjanduses. Kuid loovtöö puhul ei kao inimesed ära, vaid rollid muutuvad. Näiteks filmipostrite kujundajad, kes varem tegid kümneid visandeid, kasutavad nüüd TI-d, et genereerida kümneid ideid minutitega. See ei tee neid üleliigseks, vaid sunnib mõtlema teistsuguses tempos ja võtmes. Sama toimub helitootmises ja animatsioonis. Tõeline probleem on pigem selles, et ettevõtted kasutavad TI-d ettekäändena kulude vähendamiseks. „Me ei koonda, masin lihtsalt aitab,” öeldakse. Aga tegelikult on see majanduslik valik, mitte tehnoloogiline paratamatus. TI ise ei taha kedagi vallandada — inimesed teevad need otsused.
Samas võib TI olla ka päästerõngas. See võimaldab väikestel meeskondadel teha rohkem ja kiiremini. Näiteks dokumentalist saab nüüd ühe nädalaga luua visuaale, mida varem oleks tootnud kümneliikmeline tiim. Kui loovus ja tehnoloogia käivad käsikäes, siis inimeste roll ei vähene, vaid muutub. Kõige olulisem on mõista tööriista olemust, mitte karta selle olemasolu.
Millised on sinu meelest TI suurimad võimalused filmikunstis?
Neid on palju. Esiteks visuaalefektid — TI suudab simuleerida keskkondi, mida muidu saaks luua vaid miljonieuroste eelarvetega. See annab uue hingamise autorikinole, dokumentalistidele, väikestele stuudiotele. TI võimaldab luua maailmu ja stseene, mis olid varem ainult suurstuudiote pärusmaa. Teiseks monteerimine ja värvikorrektsioon: automatiseeritud töövood vabastavad loojad tehnilisest rutiinist. Kolmandaks süžee- ja stsenaariumianalüüs — kui käsikirjanik saab mudelilt tagasi kümneid stsenaariumi variatsioone, aitab see loovprotsessi kiirendada, mitte ei asenda seda. Mudelid oskavad ka hinnata, kuidas publik erinevatele ideedele reageerib, millised teemad ja emotsioonid resoneerivad erinevates kultuurides.
Kõige inspireerivam on aga loovuse demokratiseerumine. Kui varem piirasid loomingut raha ja ressursid, filmikunsti loomine oli privilegeeritud tegevus, siis nüüd võib igaüks teha filmi, mis näeb professionaalne välja. See on tohutu kultuuriline nihe. Hollywood kardabki pigem seda, et väiksed tegijad muutuvad liiga heaks. See on nagu fotograafia demokratiseerumine eelmise sajandi keskel: tööriist muutub kättesaadavaks, aga väärtus sõltub endiselt inimesest, kes seda kasutab.
Mis siis inimese pärusmaaks jääb?
Inimese ainulaadsus seisneb tundes, mitte funktsioonis. Tehisintellekt võib luua täiusliku sümfoonia või pildi, kuid see ei teki elatud kogemusest. Kunst sünnib sisemisest vajadusest ja tähendusest, mitte käsust „loo ilus meloodia”. Autentsus on see, mida inimesed otsivad, eriti digiajastul. Mida rohkem sisu sünnib masinate abil, seda rohkem hakkab publik väärtustama seda, mis on inimlik, ebatäiuslik, haavatav. Võib-olla ei muutu tulevikus luksuseks mitte uued tööriistad, vaid ehtne inimhääl.
Tehisintellekt on võimeline jäljendama, aga mitte tundma. Kunst sünnib inimese kogemusest: leinast, rõõmust, igatsusest, poliitilisest pingest. TI võib pakkuda vormi, kuid mitte sisu. Parimad tulemused tekivad siis, kui inimene on roolis ja masin on tööriist, mitte vastupidi. Näiteks üks mu projektidest oli koostöö Ukraina muusikuga: kasutasime TI-d visuaalide ja helimaailma loomiseks, kuid laul ise sündis inimhääle ja -tunde kaudu. See näitas mulle väga selgelt, et tehnoloogia ei asenda loovust, vaid võimendab seda, kui seda targalt juhtida.
Kuidas eristada TI loodud loomingut inimese omast? Kas see on üldse võimalik või isegi vajalik?
Väga hea ja keeruline küsimus. Praegu liigume ajastusse, kus visuaalselt ja heliliselt on peaaegu võimatu vahet teha, kas midagi on loonud inimene või algoritm. Ja võib-olla polegi see alati oluline. Küsimus pole ainult selles, kes lõi, vaid miks lõi. Igatahes paneb see meid uuesti mõtlema autentsuse mõistele.
Ma arvan, et esmatähtis on läbipaistvus. Kui publik teab, et mingi osa filmist või reklaamist on loodud TI abil, ei teki pettuse tunnet. Probleem tekib siis, kui seda varjatakse. Tulevikus peaks iga teos kandma omamoodi „digitaalset allkirja”, mis näitab, millised komponendid on inimese ja millised masina loodud. Euroopa Liit töötab juba süsteemide kallal, mis lisavad TI-lõuenditele metaandmeid, et säilitada läbipaistvus.
Aga esteetilisel tasandil — see, kas publik hoolib, on juba teine teema. Kui teos liigub ja kõnetab, ei küsi enamik, kas selle lõi algoritm või inimene. Küll aga on ühiskondlikul tasandil äärmiselt oluline, et päritolu oleks võimalik tuvastada ja jälgida, sest vastasel juhul kaob vastutus ja usaldus.
Samal ajal peaksime vältima moraalset paanikat. Ka fotograafia puhul kardeti, et see hävitab maalikunsti. Ometi sündis sellest uus esteetika. Sama võib juhtuda TI-ga: kui publik mõistab tööriista olemust, ei kao kunstiline väärtus, vaid nihkub uuele tasandile.
Ja kui mõelda laiemalt — kuidas üldse saada audiovisuaalsektorist ülevaadet, kui kõik liigub nii kiiresti ja piirid hägustuvad?
See on tohutu väljakutse. Kuidas mõõta ja mõista valdkonda, mis muutub kiiremini, kui me suudame seda dokumenteerida? Traditsioonilised mõõdikud, nagu vaatajanumbrid või piletitulu, ei näita enam, mis tegelikult toimub. Me elame ajastul, kus osa filmidest on nähtavad vaid sotsiaalmeedias, osa sünnib virtuaalmaailmades ja osa eksisteerib ainult mõne sekundi pikkuse klipina.
Traditsioonilised institutsioonid, nagu rahvusringhäälingud või filmifondid, töötavad sageli aastatepikkuse eelarve- ja aruandlustsükliga, samal ajal kui tehnoloogiad uuenevad iga kuu. Sellepärast vajame uut mõtlemist ka statistikas ja poliitikas. Tuleks luua paindlikumad aruandlussüsteemid, mis hõlmavad nii traditsioonilist filmi kui ka digiloomingut. Ühe lahendusena näen rahvusvaheliste koostöövõrgustike tugevdamist. Näiteks Future Media Hubs, kellega ma töötan, ühendab avalik-õiguslikke ringhäälinguid üle Euroopa, et nad saaksid jagada kogemusi ja andmeid TI rakendamise kohta. See loob tervikpildi, mis ületab üksikute riikide kitsad raamid. Sellised rahvusvahelised võrgustikud koguvad andmeid, jagavad praktikaid ja loovad tervikpilti sellest, kuidas loovtööstused muutuvad.
Samuti peame arendama uusi mõõdikuid — mis ei mõõda mitte ainult vaatajanumbreid, vaid ka mõju, ligipääsu ja mitmekesisust. Tuleks mõõta mitte ainult majanduslikku, vaid kultuurilist mõju. Kui suudame jälgida, kuidas TI mõjutab töökohti, loomingulist sisu ja publiku käitumist, on meil võimalik teha teadlikke otsuseid. Me ei vaja ainult tehnoloogilist statistikat, vaid ka kultuurilist seiret. See on sama oluline kui tehniline innovatsioon.
Kui TI võimaldab rohkematel inimestel luua, on see ühiskondlik võit, isegi kui piletitulu ei kasva. Kunsti väärtus ei ole ainult rahas, vaid selles, kui palju ta kõnetab ja avab uusi vaateid.
Kas sa võiksid tuua mõne konkreetse näite, kus tehisintellekti rakendamine on audiovisuaalses sektoris toonud nii positiivseid tulemusi kui ka ootamatuid probleeme?
Jah, üks huvitav ja õpetlik näide tuleb Suurbritanniast, kus BBC katsetas tehisintellekti abil loodud tööriista oma tohutu arhiivi avamiseks. BBC-l on enam kui sada aastat raadio- ja teleajalugu, aga suurem osa sellest materjalist on olnud praktiliselt kättesaamatu — lindid ja filmirullid, mille kohta polnud metaandmeid ega täpseid märksõnu. 2023. aastal otsustas BBC kasutada TI-d, et tuvastada, kes või mis on vanades saadetes. Mudel suutis automaatselt ära tunda näitlejate nägusid, hääli ja isegi saate formaate, luues miljoneid uusi kirjeid.
Alguses tundus see võiduna — ühtäkki sai otsida näiteks „näitleja Judi Denchi varajasi esinemisi” või „1950. aastate lasteuudiseid”, mida varem polnud võimalik leida. Kuid siis ilmnes eetiline küsimus: kas kõik need inimesed, kes kord ekraanil olid, oleksid nõus sellega, et nende häält ja nägu nüüd automaatselt töödeldakse ja uuesti kättesaadavaks tehakse? Mõned saated sisaldasid inimesi, kes ei olnud avaliku elu tegelased, ja nende taasilmumine tekitas ebamugavust.
BBC lahendas olukorra läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtet järgides. Nad lisasid igale taastatud klipile digitaalse märgise, mis näitas, et andmeid oli analüüsinud TI-süsteem, ning lõid eraldi eetilise järelevalve grupi, kuhu kuulusid nii juristid, arhiivitöötajad kui ka endised saatejuhid. See on suurepärane näide sellest, kuidas tehnoloogiline innovatsioon toimib ainult siis, kui see on seotud inimliku tundlikkuse ja väärtustega.
Teine sarnane juhtum leidis aset Belgias, kus flaamikeelne avalik-õiguslik ringhääling VRT kasutas TI-d, et dubleerida ingliskeelseid dokumentaalfilme hollandi keelde. Idee oli lihtne: laiendada ligipääsu ja vähendada kulusid. TI-hääl oli üllatavalt loomulik ja publik võttis selle hästi vastu — kuni ilmusid kaebused, et masinhääl asendab töökohti ning et filmides räägitakse tundlikest teemadest (näiteks migratsioonist ja kultuurilisest identiteedist) toonil, mis ei sobi originaali emotsiooniga.
See tõi kaasa arutelu, mis sarnaneb mõneti teie, Eesti, olukorraga: kas väikese keele puhul peaks esmalt rõõmustama, et TI üldse kõneleb sinu keeles, või muretsema selle pärast, kuidas ta seda teeb? VRT otsustas lõpuks, et TI võib tõesti dubleerida, kuid ainult siis, kui lõplik kontroll jääb inimese kätte. Nüüd teeb iga TI-dubleeringu ülevaatuse inimtoimetaja, kes saab otsustada, kas masinhääl tabab sisu tooni ja konteksti õigesti.
Need näited näitavad, et TI pole iseenesest hea ega halb — kõik sõltub raamistikust. Kui organisatsioonil on selge eetiline ja kultuuriline visioon, võib tehnoloogia avada tohutuid võimalusi. Kui aga lähtuda ainult efektiivsuse ja odavuse loogikast, tekivad probleemid vältimatult.
Mulle meeldib öelda, et TI toob igas süsteemis nähtavale selle väärtused. Kui väärtused on tugevad ja läbimõeldud, aitab tehnoloogia neid võimendada. Kui väärtusi pole, paljastab TI tühjuse. Euroopa avalik-õiguslikud ringhäälingud on siinkohal tegelikult maailmas eesrindlikud — nad ei karda pidada eetika ja kultuuri üle sama tõsist arutelu kui tehnoloogia üle.
Lõpetuseks — mida ütleksid loojatele, kes tunnevad end TI ees abituna?
Ma ütleksin: ärge laske end hirmutada. Tehisintellekt pole draakon, kes tahab teid ära süüa, vaid pigem uus pill, mille mängimist tuleb õppida. Te ei pea saama programmeerijaks, aga peaksite teadma, mida tööriist suudab ja mida mitte.
Mõelge sellele kui uuele keelele. Iga uus tehnoloogia ajaloos — kaamera, heli, digitaalne montaaž — tõi alguses segadust ja vastuseisu. Kuid need, kes õppisid sellega töötama, kujundasidki järgmise ajastu. Sama toimub nüüd. Kui loojad ei võta TI-d enda kätte, teevad seda need, kellel loovust pole.
Vestelnud FILIPP KRUUSVALL
