Katkend käsil olevast teosest „Juhani evangeelium”
(Algus TMK 2026, nr 1)
Olukord muutub teisel kursusel, kui Heliloojate Majas tuleb 25. XII 1970 ettekandele nende lennu nn eeldiplomitöö, Karl August Hermanni „lauleldus” (midagi ooperitaolist) „Uku ja Vanemuine”. Lavastab Panso, dirigeerib Matti Reimann. Etenduses on patriootlikkust, aga ka irooniat, mis Viidingule sobib. Maimu Valteri kommentaar talvisel vahearvestusel: „Viiding on kõik kahtlused enda suhtes ümber lükanud” (protokoll nr 148, 27. XII 1969).
Rein Olmaru (prokoll nr 150, 6 I 1971): „Viiding on end maksma pannud.”
Karl Ader: „Viidingust tuleb hea koomik, puuduseks on püsimatus.”
Lea Tormis: „Viidingul oli indrekulikku sisemist olemust.”
Ka Vello Rummo kiidab Viidingu ja Kreismanni etüüdi Indreku ja Karinina. Samas märgib, et Viiding on tikkunud lavakõne harjutustest „show’d tegema”. Ka tema rõhutab, et näitejuhina ei tule Viiding arvesse. Need ridamisi negatiivsed hinnangud Juhani lavastajavõimetele jääksid arusaamatuks (miks ei heideta talle ette nõrkust varvastantsus või ebakindlust tahvelmaalimises?), kui me ei loeks Ivika Sillari raamatust, et Juhan on võetud lavakooli kui tulevane lavastaja(!).14 Viidingute perekonnatuttavana oli Sillar soovitanud tal nõnda kandideerida (oli teada, et Panso ei armasta väiksekasvulisi näitlejakandidaate). Ametlikult lavastajaid toona Eestis ei koolitatud, Jaan Tooming, Mikk Mikiver jt on õppinud samu asju mis ülejäänud kursus, lihtsalt nad on pidanud erialatundides n-ö iseseisvaid katkendeid rohkem tegema.
Noor Juhan Viiding.
Arhiivifoto
Väljaviskamise hirm erialase suutmatuse pärast on möödas, aga ikkagi kogunevad Juhani pea kohale taas pilved. Lillepaviljonis esinemisest saadik on tal küljes n-ö poliitiline märk, lisaks on õhus veel ebamäärased kuulujutud seoses „narkootikumidega” ja muidugi pikad juuksed, mis näivad eriti rektor Gurjevit häirivat. Viimane on nõudnud Juhani väljaviskamist.15 Juhan lõikab — Ivika Sillari sõbrasoovitusel ja oma kunstituleviku nimel — juuksed lühikeseks. Väljaviskamisnõue soikubki (Pariis vääris missat!). Panso on vastuseks rektor Gurjevi torkimisele teisal öelnud: „Viidingu Juhan tuli pikkade juustega, ahhetasime, aga praegu on poiss nr 1.”16
Sellesse aega langeb ka Juhani uuema aja debüüt pärislaval. Eelmise (IV) lennu diplomilavastuses „Inimene ja revolutsioon”, mis tehtud Tammsaare „Tõe ja õiguse” III osa järgi, mängib Juhan Mandžuuria soldatit. Episoodiline osa on tal ka IV lennu teises diplomilavastuses „Romulus Suur”.
Ta teeb muudki. Apokriivalisena on meie teatrilukku läinud nn Jaan Krossi tubateater. 1969. aastal mängitakse Krossi-Niidu äsja valminud, kuid veel möbleerimata töötoas (Harju 1 katusealuses) Becketti „Õnnelikke päevi”. Seda mängitakse ka (Panso nõusolekul ja toetusel) ühes Laia tänava proovisaalis — kokku mõlemas kohas ainult mõned korrad. Lavastab Paul-
Eerik Rummo. Willyt mängib vähemalt ühel etendusel ka Juhan. Enam-vähem samal ajal toimub sealsamas Harju tänaval Juhani korraldatud Nigol Andreseni juubeli tähistamine, kus Juhan esitab Ormi Arpi (Andreseni omaaegne pseudonüüm) luuletusi (Paul-Eerik Rummo siinkirjutajale). Üldiselt ei pidanud Panso soovitavaks, et ta õpilased kooliajal mujal mängivad — umbes et „liiga ruttu saavad maigu suhu, ise pole veel valmis”.
Aga kutseid esinemisteks tuleb lavakunstitudengitele niihästi koolidest kui ka ettevõtetest (näiteks on tollal moes nn kohvikklubid). Vahel nad seal ka käivad, et taskuraha teenida. Trupi koosseis vaheldub, seepärast pole kava numbrid omavahel seotud, puuduvad ka lavastatud dialoogid. Igaüks teeb, mida kõige paremini oskab, ainult numbrite järjestus on kokku lepitud. Juhan, kes on nende esinemiste hing ja konferansjee, soovib, et Tõnis Rätsep teda klaveril saadaks. Tal on publikumenu ja kaaslaste tunnustus.
Juhan saab kevadel erialahindeks nelja. Panso: „Olete midagi vunderkindi ja jääinimese vahepealset. Aga tähtis on see, et Juhan on töömeheks hakanud. Talle on kateedrit vaja ja kateedrile on teda vaja. Kui nii edasi läheb, siis võib neljale midagi juurde tulla” (protokoll nr 151, 8. VI 1970).
Erialatundides
Juhanile on alati meeldinud vahele rääkida ja seda teeb ta ka Panso erialatundides. Katrin Kumpan: „Juhan Viiding oli targa jutu rääkija ja killupanija, erakordselt vaimukas ja arukas, ta kommenteeris kõike ja seda kommenteerimist armastas Pansogi. Nad vestlesid üle meie peade ja seda oli väga huvitav kuulata.”17 Neid vahelerääkimisi on vestluses siinkirjutajaga meenutanud ka Martin Veinmann. Juhanile oli n-ö lubatud dialoogi pidada, sest nad olid Pansoga teatud mõttes ühes kategoorias.
Õppejõududest veel niipalju, et Juhanile sümpatiseerib äsja kateedriga liitunud Karl Ader. Veel üks vana mees tema elus.
Juhani luuletamine konsi ajal
Kultuurihuvilisemad õppejõud on nüüdseks muidugi kursis, et Viiding ka luuletab… nii väikestviisi. (Vahemärkusena. Panso nõuab kõikidelt tudengitelt näitlejapäeviku pidamist, ta on selleks otstarbeks ise esmakursuslastele sümboolselt keskmise paksusega kaustikud kinkinud. Sinna peavad nood märkima oma kooliväliseid tähelepanekuid „ilmast ja inimestest” — et nad õpiksid elu jälgima ja tuleksid üles Toompeale „lahtiste silmadega”. Kiusatus on kujutleda, et Juhan kirjutab ka oma kladesse luuletusi.)
Ja siis see juhtub — kolmanda õppeaasta kevadel ilmub Loomingu Raamatukogus (LR 1971, nr 17) nelja noore luuletaja kogu „Närvitrükk”. Raamatu ilmumisel (kuigi Juhanil on sellest „Aastalaada”-nimeline veerandik) on toonases ühiskonnas eriline tähtsus, see sama hästi kui vormistab autorile kutsetunnistuse.
Korrakem, et Juhani isik on tekitanud pedagoogides ja teisteski hämmeldust, sest temas on silmanähtavad anded ja sarm kõrvuti nõutuks tegevate omadustega. Nüüd hakkab pilt teravustuma, asi n-ö loksub paika ja see toob vist paljudele kergendust. Saadakse aru: tegemist on läbinisti artistliku isikuga, kes ei mahu raamidesse, aga kelle ilmumine ja vaatamine pakub esteetilist pinget. Kaks kunstitegemist, luule ja teater, hakkavad Juhani puhul teineteist võimendama ja nii see jääbki. Märkimisväärne osa publikust vaatab tulevikus teatrilaval eeskätt Jüri Üdit/Juhan Viidingut, ükskõik mis kostüümis või grimmiga. Ta on nähtus omaette.
Kokkuvõttes tõuseb Viidingu reiting veelgi ning talle antavad ametlikud hinnangud on edaspidi valdavalt soosivad ja hinded head.
Umbes kuu enne „Närvitrükki” (27. märtsil) on esietendunud üks V lennu diplomitöid „Täna mängime seitset venda”, milles teeb kaasa pool kursust. Omas ajas uuenduslik, tinglikult ekspressiivne lavastus on Panso paremaid töid üldse ja seda peetakse üheks eesti teatri verstapostiks tänini.
Juhan mängib noorimat venda Eerot. Martin Veinmanni sõnul (siinkirjutajale) on ta terane, terav ja tuju loov, aga ei soleeri, on nn toetav partner. (See on talle ka edaspidi iseloomulik: seltskonnas võib Juhan olla domineeriv ja inimesi avalikult n-ö paika panna, aga laval — mitte iialgi.) Tagantjärele võib öelda, et tema rollist räägitakse kõige rohkem. Ehk ilmneb juba siin üks oluline joon Viidingus kui näitlejas: konkreetsel rollil ja tema enda isikul peab olema teatav ühisosa, siis sünnib midagi hõrku. Aleksis Kivi romaanis põgenevad vennaksed ühiskonna vastuolude eest metsa, aga Juhangi on omal kombel ühiskonnaga pahuksis.
Erinevalt enamikust diplomilavastustest enne ja pärast ei piirduta „Seitsme venna” puhul mõne etendusega kutsutud publikule — lavastus püsib Draamateatri väikese saali mängukavas kaua. Seda näidatakse ka 1973. aasta septembris Helsingis seoses Soome teatri 100 aastapäevaga. Juhan käib siis esimest korda välismaal.
Kolmanda kursuse kevadises eksamiprotokollis (protokoll nr 158, 8. VI 1971) on Panso märkinud Juhani esituse kohta: „Viiding sisemiselt aktiivne, on tunda, et ise luuletaja.”
Veidi varasemast (protokoll nr 157, 4. VI 1971) on aga märkus Helmi Tohvelmanilt, et Jaak Tamleht ja Juhan Viiding ei ole viitsinud käia lavalise liikumise tunnis, aga nad „špikerdasid end tugevasti järele”.
Protokollis nr 160, 10 VI 1971 seisab Pansol: „Hea, et Viiding ka Üdi on. Tubli töö režissööri assistendina. Näitlejana paneb end maksma. Peen huumoritaju, hea maitse. Ta võiks Juhan Liivi esitada” (ilmselt tagamõttega, et ta võiks amplituudi suurendamiseks vahel ka n-ö lihtsam olla — M. M.).
Eeloleval sügisel, kui „Seitse venda” alles hoogsalt mängib, ilmub Juhani esimene päris oma kogu „Detsember”. Autor on ootuspäraselt eufoorias ja paneb sel puhul kõvasti pidu. Näib, nagu oleks tegemist suurejoonelise elulavastusega — üheaegselt tõus luuletaevasse ja teatriroll, millest publik räägib.
Eeloleval talvel saab Juhan lavakõne hindeks „viis miinus”.
Panso (protokoll nr 162, 25. XII 71): „Imemees.”
Raivo Trass: „Viiding (on) omaette maailm.”
Tohvelman: „Viidingut vaatasin, suu ammuli.”
Maimu Valter: „Väga omapärane anne.”
Karl Ader: „Vaatad suu ammuli ja ootad, mis tuleb. Kust saada Viidingule püsivust?”
Ja ikkagi on tal veel võimalus komistada. Neljanda kursuse (lõpu)kevadel on neil laulueksam. Juhan pole käinud terve aasta kordagi (!) tunnis. Põhjus: ta ei klapi õpetajaga, kes olevat tema jaoks n-ö ilma sädemeta. (Ka närvihaiglas ei olnud ta ravi tulemusrikas, sest talle ei meeldinud psühhiaater — kes oli naine ja venelanna —, ta oli ikka üks väga pirtsakas noorhärra.) Kujutleme: kahtlemata annab Juhan endale aru, et teater on üks väheseid teid, mis tema jaoks elus lahti. Ta teab, et kui ta ei tee seda eksamit ära, lendab ta välja. (Selgituseks seoses lavakooli õppekorraldusega: kui on tegemist mingi abistava, st üldhariva ainega, siis võidakse andeka tudengi puhul silm kinni pigistada ja „kolm” välja venitada, aga laulmine kuulub erialaeksamite hulka.) Nii oleks tal seegi eluvõimalus kadunud. Aga isegi selle teadmise juures ei suuda ta end kätte võtta ja sundida laulutunnis käima. See räägib ta karakterist nii mõndagi.
Suures mures pöördub Juhan eksamieelsel päeval Tõnis Rätsepa poole, kes annab nõu: toogu sõber oma vanast töökohast Teatri- ja Muusikamuuseumist endisaegsed modernlööklaulu vihikud, nad õpivad midagi kohe ära, tema saadab Juhanit klaveril. (Nad on ka varem koos esinenud, nii et päris taevast see idee ei tule. Ent… miks ei saada Tõnis Juhanit akordionil, sest ta on sel alal lõpetanud Rakvere lastemuusikakooli? Ju siis edastab klaver paremini 1930-ndate hõngu.) Nad teevad öösel Toompeal proovi.
Eksamipäeval hoidub Juhan algul kõrvalruumi, teiste pilkude eest ära, ja ilmub komisjoni ette kostümeeritult: seljas isa eestiaegne ülikond (nad on sama kasvu) ning briljantiiniga määritud stiilses soengus. Ta esitab laulu „Mis olen sinuta, tuletikk, mis tuleta”. Eksamikomisjon on võlutud. Esimees Viktor Gurjev tunnistab, et ta teadis küll, et Viiding laulda oskab, aga talle „tuli üllatusena, et ta nii hästi laulab”18. Hinne „viis”. Kõik laabub nii lustlikult, et korraks tekib taas kahtlus, kas polnud see osa Juhani elulavastamisest. Toimunu kahtlemata suurendab Juhani legendi.
Juhani taskuhääling
Juhani selle elujärgu lõpetuseks ühest pisiprojektist, mille idee pärineb kindlasti temalt endalt. Selleks on lindistus, mis ei ole (vähemasti tervikuna) kunagi eetrisse jõudnud. 1972. aasta kevadel Matti Reimanni korteris korraldatu kestab veidi alla poole tunni (siinkirjutaja tunneb seda tänu Sulev Teppartilt saadud salvestusele). Üles astuvad Vello Janson, Igor Kurve, Helle Pihlak ja Kersti Raag, kes tutvustavad ennast ja oma püüdlusi, tehes seda natuke tõsiselt (Kersti ütleb, et tema kunstnikunimi on Kersti Kreismann), natuke lõõpivalt (Helle Pihlak ütleb, et tahaks saada teatris osi ja et ta nimi oleks kindlasti kavalehel!), Vello Janson imiteerib pimestav-kiljuvat kunstivaimustust jne. Vastsed näitlejad loevad luuletusi ja Juhan pinnib neid nagu õpetaja kirjandustunnis, et nad loetut analüüsiksid, ühtlasi jagab soovitusi õigeks intonatsiooniks jms. See annab kogu asjale pisut parodeeriva tooni. Lõpuks võtab Juhan asja kokku: „Nagu kuulaja võib veenduda, on meil noori, kes oskavad luulet lugeda ja seda vääriliselt lahti mõtestada!”
Amor Trio
Pärast üliedukat laulueksamit astub Juhani ja Tõnise juurde juhuslikult majas viibinud eelmise lennu vilistlane Lembit Ulfsak ja palub end „punti võtta”. Kuuldes, et „punti” polegi, asub ta kohe tegutsema, et see tekiks.19 Muidugi on tõenäone, et Rätsepa-Viidingu duo oleks sündinud ka selleta (nad on varem koos esinenud) ja tosina aasta pärast tulevadki lavakavad, aga et Amor Trio nii ruttu tuntuks saab, on ka Ulfsaki teene. Tal on juba nimi (film!) ja tutvusi teles, mis toona on peamine võimenduse andja. Ta räägib läbi Mati Talvikuga meelelahutussaadete toimetusest, ja nii see läheb. Teles figureeritakse ka esimest korda Amor Trio nime all. Loogiline, et ristiisa on olnud Juhan kui Eesti aja ihaleja, kellelt ka kogu projekti formaat, vaimsus ja laad. Lisaks on ta vaieldamatult selle esinumber. Üldse võib kabareekunsti asetada ta talentide pingereas kohe luuletamise järele, teatrinäitlemisest ehk isegi pisut ettepoole. (Ses mõttes oleks Weimari vabariik olnud n-ö tema ajastu.)
Amor Trio:
Lembit Ulfsak, Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep.
ETMMi fotod
Trio lood (neid pole palju, viisteist või natuke peale) on tänases mõistes kaverid (retro või vintage). Vanu saksa lööklaule ja filmidest tuntud lugusid esitavad noored mehed, kes ka väliselt (kikilipsud, võimendatud teatraalsus jms) rõhutavad sidet sõdadevahelise ajastuga. Niimoodi omandavad valdavalt sentimentaalsed armastuslood kergelt iroonilise varjundi.
Laulutekstid tõlgib(?) Juhan vabalt inglise ja saksa keelest, Olav Ehala arranžeerib, muusikaliselt toetab ja nõustab Viive Ernesaks.
Paroodia ja iroonia on alati kahe teraga mõõk. Tõnis Rätsep meenutab, kuidas kahtlustavad võimuesindajad on neid „vaibale” kutsunud, aga nemad on teatanud süütult, et heidavad tolle aja üle nalja, ja nii on neil lastud ansamblit edasi teha.20
Triot fännas vanem generatsioon, kel omad mälestused. Ent põhipublikuks kujuneb noorem põlvkond, kes tunnetab säärases muusikategemises protesti nõukogude massi- ja estraadilaulu vastu. Trio saab üleöö kuulsaks, mitmeid palasid, nagu „Marta” või „Vihmasadu”, lauldakse või ümisetakse seltskonnas. Samal aastal ilmub Amor Trio helikassett. Kassett on toona muusikainimesele sama suur edulugu kui kirjanikule oma raamat.
Kokku esinetakse viies Mati Talviku laupäevaõhtuses saates. Muid avalikke esinemisi praktiliselt polegi. Kõik see kestab natuke üle kolme kuu ja enne sügist tuleb lõpp.
Põhjusi on mitmeid. Näiteks käivad Ulfsakil „Ukuaru” filmi võtted. Tõnis Rätsep meenutab, et jätkamisest keeldujaks on olnud Viiding, kes ei taha kommertsistuda (esinemiste eest oleks kindlasti hästi makstud ja pakutud muud head-paremat), vaid ennast väljendada: „Kui me jätkame (—), samastume paroodilisusega.”21
Näeme, et juba siin avaldub üks põhiline ja vastuoluline joon Juhani iseloomus. Ta tahab olla äärmiselt popp, ainult et omadel tingimustel — kõrgkultuuri kaudu. See on aga iseäranis väikerahva hulgas raske. Juhanil kui luulegeeniusel ja efektsel näitlejal õnnestub see teataval perioodil ja erandlikes tingimustes (okupatsiooni ajal reageerib rahvas loovisikutele teisiti kui vabaduses). Aga kõik, mis ta „hinge puudutab” (näiteks mõned ta lavastamised), ei lähe ka sellal publikule väga korda.
Siinkirjutaja söandab oletada, et Amor Trio lühiajalisusel võis olla ka inimlik aspekt. Kahtlemata olid Juhani ja Lembitu suhted kolleegilikult head (ka edaspidi). Lembit imetles Juhanit hämmeldusega, aga ega ta vist temast päriselt aru saanud. Juhan omakorda tunnustas Lembitu universaalset näitlejatalenti ja tohutut sarmi nii kunstis kui elus. Aga hingeliselt olid nad ikka erinevad, Tõnisega oli tal palju rohkem ühist. Nii et kui esimene õhin möödas, tuli Juhan n-ö maa peale.
Aga mitte veel lõplikult. Eelneval on järellugu. Vahepeal (1972. aasta augustist) on Juhan ametlikult Eesti Draamateatri teise kategooria näitleja kuupalgaga kaheksakümmend rublakuus. Peanäitejuht Panso otsustab, keda V lennust võtta (koos Juhaniga lähevad Draamasse veel Tõnis Rätsep, Helle Pihlak, Ivo Eensalu, Kersti Kreismann ja Martin Veinmann). Järgmisel aastal moodustub uus muusikaline kooslus Bixio Trio, kus Juhani ja Tõnise kõrval on Tõnu Aav (kes, muide, on ka Kukerpillidega laulnud).
Ka Bixio Trio eluiga on lühike, aga nendegi mõni pala, nagu „Vana suksutall”, on saanud klassikaks. Esinetakse sügistalvel Mati Talviku saatesarjas „Palav puder”. Ja mitte ainult — Juhan ja Tõnis on teinud nende saadete tarvis ka mõned sketšid. Kui nad pärast materjali läbi on vaadanud, leiavad nad, et „pole nende rida”. Laval nad vastutavad ise kõige eest, siin on materjal vahendatud tehnika ja selle käsitlejate kaudu.
Praegu vaadates tunduvad need sketšid teatripärased ega ole väga naljakad. Pigem õhkub neist juba absurdi. Olgu üheks näiteks „Tint-tint-tint” (vaadatav ERRi arhiivis): Juhani kehastatud tegelane tuleb poodi ja küsib tinti (teadlikumas vaatajas tekib ehk seos Juhan Liivi klassikalise palaga „Punasoo Mari”). „Poodnik Tõnis” toob soovitu. Juhan proovib: „Kas on ka hea tint?” Tõnis noogutab sügavamõtteliselt. Siis näeme taustaks Niagara koske! Seejärel on nad Tõnisega teatrigarderoobis ja Juhan mäkerdab peegli ees endale tindiga lõuale täpikesi, ise samal ajal tõsistel teemadel vesteldes. Puänt: tinti oligi tal vaja grimeerimiseks, sest habe ei kasva! Nii sürr, et juba peaaegu vaadatav.
„Tint-tint-tint”. Mati Talviku saade „Palav puder”, ETV, 5. V 1973.
Kaader saatest
Kultuuriloo ja ajastuhõngu mõttes on huvitav, et ühes saates on nad Tõnisega järele teinud ülipopulaarset ja (natuke koomilist) raadiomeest Felix Leeti.
Viited:
14 Ivika Sillar 2020. Ma käisin teatris. Valik teatrikirjutisi 1982–2020. Eesti Teatriliit, EMTA lavakunstikool, lk 242.
15 Ivika Sillar 2020, lk 245.
16 Merle Karusoo 2020. Voldemar Panso 100. Nii palju kui andsid koerale… I köide. Varrak, lk 43.
17 Silvia Paluoja 2014. Lavatäht Katrin Kumpan särab Kihnumua taustal. — Pärnu Postimees, 18. I.
18 Merle Karusoo 2020, lk 163.
19 Vt Eero Epner 2022. Lembit Ulfsak. Caligari OÜ, lk 162 jj.
20 Raadiosaade „Kukul külas”. 2013, 24. XI.
21 Vt Eero Epner 2022, lk 166.
