Kokku tuli 2025. aastal välja 75 kodumaist filmi, enamik neist dokumentaalid ja lühifilmid. Kodumaiseid mängufilme jõudis kinodesse kümmekond. Kui mitmekesist filmiaastat jäävad dokumentalistikas meenutama särtsakad protagonistid, siis mängufilmides andsid tooni noorte- ja järjefilmid.
Noortelt noortele
Ehkki järjestikku kinno jõudnud „Pikad paberid” ja „Fränk” võivad tekitada illusiooni noortefilmide uuest lainest, on noorte- ja lastefilmid olnud juba mõnda aega üks Eesti Filmi Instituudi fookussuundadest. Vähemasti lubavad sellele viidata rahastusotsused, mille tulemusel on viimastel aastatel kinno jõudnud omajagu eripalgelisi koguperefilme: „Eia jõulud Tondikakul”, „Jõulud džunglis”, „Lotte” frantsiisi uued osad ning animakassett „Kaka ja kevad”. Noortefilmidest meenuvad viimasest kümnendist näiteks „Polaarpoiss”, „Nullpunkt” ja „Tagurpidi torn”. Alles eelmisel aastal jõudis kinodesse Liina-Trishkina Vanhatalo „Emalõvi”, mis puudutab lisaks peresisesele dünaamikale ka noorte kambavaimu — teemat, mis domineerib ka Tõnis Pilli päevakajalises debüüdis „Fränk”.
„Fränk”, 2025. Režissöör Tõnis Pill.
Kui vahepeal lõid eesti filmis laineid üheksakümnendad, siis „Fränk” asetab noortekamba tegevuse millenniumi alguse väikelinna. Ehkki ühiskonna dünaamika on paarikümne aasta jooksul muutunud, lõikab film vägivaldsete TikToki otseülekannete ajastul sama vahedalt. Linaloo aktuaalsust peegeldavad ka viie nulliga vaatajanumbrid. Kahtlemata on selle taga väsimatu turundus, millest oleme Pilliga ka siinsetel veergudel vestelnud. Enam kui saja tuhande inimese kinno meelitamiseks siiski ainuüksi aktiivsest turundusest ei piisa, vaja on põletavat teemat ja „klassiga kinno” lisaseansse.
Režissööri isiklikel mälestustel põhinev „Fränk” toob vaatajani ootamatult võrsunud sõpruse loo intellektipuudega Fränki (Oskar Seeman) ja varateismelise Pauli (Derek Leheste) vahel. Lisakihte annab siin veenvalt loodud nullindate olustik (kunstnik Kaia Tungal), mis toob magusvalusat nostalgiat — kas või külapoe näol, mille ees võib peksa saada, aga ka armuda, või siis rääkida, õllepudel näpus, ära kõik tähtsamad jutud. Miljööd toetab võluv kõrvalosaliste ansambel (meeldejäävates kõrvalrollides Tauraite, Avandi, Pius jt), kes maalivad läbi valu või soojuse ausa ja pigem mõru pildi elust 2000. aastate Eesti väikelinnas.
Kui jätta kõrvale mentaliteet „noortelt noortele”, on „Pikad paberid” „Fränki” vastand. See Meel Paliale teine täispikk film on positiivne olustikufilm — rahvusvaheline trend, mida viljeleb suvise kergusega ka näiteks leedukas Vytautas Katkus, kelle looming viib sageli Leedu väikelinnadesse. „Pikkade paberite” keskne karakter on Tallinn, linn, mida oleme Lasnamäe ja Mustamäe kaudu õppinud nägema ennekõike läbi postsovetliku ühiskonna eneseotsingu. Ka 2025. aasta andis juurde mitmeid Tallinna käsitlusi, teiste seas tulnukate poolt üle võetud Mustamäe („Must auk”) ja trööstitu Kopli („Mo Papa”). Meel Paliale versioon Tallinnast on hip. Veidi nagu Burger Box — suitsune, neoontuledes, isegi nädala alguses rahvast täis. Ehkki „Pikkade paberite” linnamelus on mõtetel lihtne uitama minna, tabab film suvest talve kulgeval teekonnal siiski ajatuid teemasid, nagu oma koha otsing ning täiskasvanuks saamise võlud ja valud.
„Pikad paberid”, 2025. Režissöör Meel Paliale.
Eesti oma frantsiisid
Suures pildis oli 2025 siiski järjefilmide aasta. Trendide mõistmiseks korraks mängufilmist eemale kiigates tuleb märkida, et Mikk Mägi režii ja hulga kunstnike käe all sai valmis meeleolukas „Peetrikese jõulurobot”, järg kogumikus „Kaka ja kevad” linastunud õudussugemetega lastefilmile „Pilt, mis öösel liigutas”. Uus lühidokk lisandus ka Taavi Aruse ja Ivar Murdi subkultuuri-dokkide ritta, mida tegijad ise kutsuvad Lil triloogiaks. Tegemisel on „Sipsiku” teine osa ja tõenäoliselt tuleb järjefilme veelgi. Huvi järgede vastu on mõistetav: publikus tekitab see ootusärevust, rahastajatele annab aga kindlustunnet. Eriti tervitatav on see kahtlemata lühiformaatide puhul, kuna loob ka turunduslikke lisavõimalusi. Iseküsimus, miks pandi näiteks „Peetrikese jõulurobot” kinodes kokku hoopis Oskar Lehemaa filmiga „Kadunud sokid”? Ehkki mööndustega saab kahte filmi vaadata jõulukogumikuna, oleksid Mägi filmid moodustanud ansamblina terviklikuma koosluse.
Eesti oma frantsiiside juurde liikudes tuleb tõdeda, et kui tunamullu üllitatud „Tulnukas 2 ehk Valdise tagasitulek 17 osas” suutis puudustele vaatamata oma eesmärki täita, siis „Jan Uuspõld läheb koju” jäi 2007. aasta originaalile kõvasti alla. Sellest on kahju, sest nullindate ajastu peeglina kuulub ka „Jan Uuspõld läheb Tartusse” kultusfilmide ritta. Ajastus Jani eraelu lahkamiseks ei saanuks turunduslikus mõttes olla parem, selles osas on tegijad tabanud naelapea pihta. Paraku ei jõua „Jan Uuspõld läheb koju” eneseiroonilistele ideealgetele vaatamata haarava teostuseni. Tõenäoliselt täitis film siiski oma majanduslikud eesmärgid, mis on samuti igati legitiimne ning metatasandil ka küllaltki irooniline saavutus — asus ju ka filmi nimitegelane Tartust teele vaid seetõttu, et raha oli tarvis. Seejuures tõestab film, et Uuspõllu kõrval on Eesti nõutuimate näitlejate reas kanda kinnitamas staarfotograaf Erlend Štaub, kelle filmograafiasse lisandus 2025. aastal suisa kaks filmi: „Jan Uuspõld läheb koju” kõrval ka Tallifornia uus üllitis „Uus raha”.
„Uus raha”, 2025. Režissöör Rain Rannu.
Kui üldiselt oli 2025. aasta domineerivaks märksõnaks rahanappus, siis „Uus raha” võtab fookusesse vastupidise mure: mida teha, kui pangakonto on nii pungil, et isegi Šveitsi pank ei võta kõike oma hõlma alla? Investeerida raha eralennukisse? Miks ka mitte! „Vaba raha” meeleolukas järg võlub juba tuttavaks saanud näitlejate ansambliga (peaosades Märt Pius ja Steffi Pähn, kõrvalrollides Uukkivi, Masing jpt), samuti tabavate cameo-etteastetega Štaubilt ja Ivo Linnalt. Tegu pole mitte ainult tugeva komöödiaga — rahapettuste massilise kasvu tuules mõjub film ka üle ootuste päevakajaliselt. Seejuures on märkimisväärne, et Rannule on see režissöörina viies, produtsendi-kaasprodutsenina aga rohkem kui kümnes film. Kahtlemata on siin oma panus Rannu taustal ettevõtjana, ent julgen väita, et Tallifornia edu taga ei ole mitte ainult priske algkapital, vaid ka kindel strateegia ja visioon, kuidas sellega ümber käia. Seda tõestab ka Tallifornia möödunud filmiaasta, kuhu mahtus suisa kolm filmi: intelligentne ja stiilipuhas „Pikad paberid”, Miguel Llansó mahlaselt häiriv B-movie tripp „Igavene suvi” ning Rannu enda „Vaba raha”.
Visalt vastuvoolu
Omaette järjefilmi on saanud valmis ka visalt vastuvoolu ujuv Eeva Mägi. Vahetult enne aasta lõppu kinodesse jõudnud „Mo Papa” on Mägi poolt Mo-liikumiseks ristitud seeria teine film. Ehkki „Mo Mammat” ja „Mo Papat” ei ühenda pealtnäha muu kui spontaanne valmimisviis, valendab kõikide Mägi filmide pinna all äratuntav, valusalt kriipiv alge. Mägi vaatleb mahajääjaid: külades vinduvaid alkohoolikuid, kohtusüsteemi ohvreid või, nagu „Mo Papa” puhul, endisi vange. Eugen (vapustav rollisooritus Jarmo Rehalt) on väikevenna tahtmatu tapmise eest kümme aastat vangis istunud. Filmi avakaadrites seisab ta silmitsi lumme mattunud Tallinnaga. Mida aga vabadusega peale hakata, kui teda ei oota keegi peale lastekodusõprade? Algab naturalistlik, juhutöödest ja odava alkoholi hetkelisest leevendusest laetud teekond, mida saadab meisterlik, taotluslikult rabe kaameratöö. Viimase eest vastutab Mägi parem käsi ja produtsent Sten-Johan Lill.
„Mo papa”, 2025. Režissöör Eeva Mägi.
Ma pole eesti mängufilmis juba ammu näinud inimesi, kes mõjuksid sedavõrd ehedalt: isegi kui film läheb hinge, on filter vahel. „Mo Papa” on kuidagi päris. Karakterid lõhnavad suitsu, pätikohvi ja raske töö järele, ning kui Stina rollis Ester Kuntu lausub suitsu kimudes „Ma ei leia uut tööd”, tundubki see päriselt usutav. Ehkki film ei suuda hoida ülal esimese pooltunni kriipivat põnevust, kumab sealt tervikuna läbi tegijate tugev sotsiaalne taju. „Mo Papa” ei ole film massidele, ent õige publikuni jõudes (filmi on teiste seas juba näidatud Tallinna vanglas) võib ta pakkuda äratundmist. Iseküsimus, kas ka lohutust?
Mo-liikumine näib igal juhul vilja kandvat, sest Mägi on tänavu kutsutud „Berlinale” filmifestivali talendiprogrammi „Berlinale Talents”. Teise eestlasena on sinna oodatud Stellar Filmi produtsent Johanna-Maria Tamm. Stellar Filmilt ei jõudnud tänavu Eesti kinodesse ühtegi mängufilmi, ent tegemisel on nii Anna Hintsi „Must karvane elukas” kui Vallo Toomla „Beatrice”. 2026. aasta alguses läks talvisel Ida-Virumaal võttesse German Golubi tragikomöödia „Teie teenistuses”, mis kannab meid patrullpolitseiniku Heleni (Piret Krumm) ellu.
Aasta üks suurimaid üllatajaid oli aga hoopis Moonika Siimets, kes kinkis eesti filmile veel ühe tulnuka. Ehkki Siimetsa eelmine lavastajatöö „Seltsimees laps” on jätnud jälje paljude eestlaste mällu, sammub see film mõjusaid, ent turvalisi radu. „Must auk” on lõbusalt otsinguline, meenutades tonaalsuselt märksa rohkem Siimetsa läbimurdefilmi „Roosa kampsun”. See suurepärase näitlejaansambliga film kallab magalarajoonides kulgevad lood üle võrratult limase sci-fi-kastmega.
Raha paneb rattad käima ka selles linaloos, kui Soome palgatasemest unistav „lihtne tööinimene” Sirje (Anne Reemann) läheb raha nimel katsejänesena tööle ufo peale. Seltsis on segasem ja nii haarab ta kaasa ka sõbranna Mareti (Eva Koldits). „Must auk” pakub palju võrratuid kaadreid, alates kuldsetes liibuvates pükstes tühermaal ringi jooksvatest sõbrannadest (kostüümikunstnik Getter Vahar) kuni maia lõpplahenduseni. Paraku on nii dialoogidesse kui süžeesse valatud natuke liiga palju maailmavalu, mistõttu voolab täiuslik sci-fi-retsept laiali — ainest on seejuures veenvalt ammutatud nii Armin Kõomäe kui Andrus Kivirähki sulest. Vaatemängu ja intriigi pakub „Must auk” aga kindlasti!
Kammerdraamad
Möödunud aastal jõudis kinodesse ka mitu klassikalisemat draamat: tandem Andres Maimik ja Rain Tolk said Uuspõllu seikluste filmi kõrval valmis ka märksa tummisema „Aurora”, Andres Puustusmaa tuli aga välja dialoogipõhise põnevikuga „Ühemõõtmeline mees”. Spioonilugu „Ühemõõtmeline mees” kulgeb veenvalt läbi mitme kümnendi ja on rakendanud enda teenistusse tõelise eesti näitlejate raskekahurväe. Siiski takerdub linalugu visuaali ja kunstnikutöö taha, jäädes isegi juba postri tasandil vaatajatest kaugele.
„Aurora”, 2025. Režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk.
„Aurorat” võib aga pidada igas mõttes õnnestumiseks. Film algab jõulise kirikujuhi (sellesse rolli justkui valatud Indrek Taalmaa) tütre pulma-aastapäevaga. Juba autosōidul saab aga selgeks, et Aurora ja Joonase (rollides veenvad Johanna-Maria Mägi ja Ott Karatu) abielus on lõhed. Õli valab tulle nii mälestustes kui reaalsuses esile kerkiv Aurora tormiline salaarmastus Lenny (Jörgen Liik). Ehkki filmi hõrk teemapüstitus lööks usuleigest Eestist märksa teravamaid laineid mormoonidest pungil Ameerika väikelinnades, on tegu väljapeetud draamaga, mida iseloomustavad suurepärase näitlejaansambli kõrval peenekoelised, vahel ka tolgilik-maimikulikult humoorikad dialoogid, nagu näiteks hetk, kui švipsis olekus Lenny sõnab hotelli administraatorile: „See baar on tõesti mini. Organiseerige meile maksibaar.” Ajuti kaob oleviku ja mineviku vahel pendeldaval ajajoonel küll järg käest, ent protagonistid kompenseerivad selle oma karismaga.
Rikkalik menüü
Nagu näha, oli möödunudaastane mängufilmisaak üle ootuste rikkalik. Seda iseloomustavad võrratud näitlejad ja eesti mängufilmi kohta korralik annus huumorit. Tõsi, rahvusvaheline lend jäi üldplaanis tagasihoidlikuks, ent kui võrrelda filmisaaki pidulauaga, siis jagus nii järele proovitud retseptide järgi vaaritatud klassikuid, üksikuid delikatesse, kibedat märjukest kui ka kõrbema läinud roogi. Ehk, nagu korralikul pidulaual ikka, kõigile midagi!
Möödunud aastasse jäänud avameelsete intervjuude ja rahastusdebattide taustal oleks aga vahest hoopis paslikum küsida, millises meeleolus lauda istuti. Samas, võib-olla peavadki tegijate valu ja mured jääma köögipoolele? Lõpuks loeb ju see, mida serveeritakse, mitte see, kuidas see valmis sai. Õnneks tõestab möödunud aasta sedagi, et kõige kiuste on võimalik luua oma maailmu. Olgu maailmaloome eesmärgiks siis kunst või raha, valem on sama — oluline on ajada visalt oma rida. Kokkuvõttes tagab ainult see pikaajalise edu ja rahvusvahelise silmapaistvuse. Ja seda, et raske töö viib sihile, tõestab veenvalt ka möödunud aastaring. Just seda meelt ja meelekindlust tulebki endas arendada.
