Sissejuhatus
Delfis domineerib kollane sisu uudis- ja lugemisväärtuse üle. Linnapildis riivavad silma erksad loosunglikud reklaamplakatid ja videod. Youtube’i videote vahele trügivad aina sagedamini ja üha pikemad reklaamvideod. Minul näiteks jooksevad poliitikateooria loengute, ususektidest põgenenud inimeste elulugude, malestriimerite ja joogavideote vahele pidevalt loop-kõrvatroppide reklaamklipid, mis sest, et langesin juba ammu selle reklaami ohvriks ja uusi kõrvatroppe mul lähiajal vaja ei lähe.
Reklaamid jooksevad pidevalt muidugi ka Facebooki, Instagrami ja TikToki sisuvoos: nii varjatult, näiteks suunamudijate kaudu, kui ka lihtsalt platvormi sisuna. Infomüra loovad ajakirjanikud, arvamusliidrid ja poliitikud, kes selle asemel, et rääkida lihtsatest asjadest otse, keerutavad sõnavahtu. Infomüra loovad ka copywriter’id ja kommunikatsiooniinimesed, kes kirjutavad sisuturundustekste, mis ilmuvad meedias eristamatult „päris sisu” vahele või potsatavad inimestele e-postkasti, sest ollakse mõne sooduskoodi ootel, et hiljem, kui asi ostetud, end listist unsubscribe’ida.
See müra väsitab ja muudab meid vaimuvaeseks. Sellest mürast ei pääse läbi oluline sisu. Me ei ole enam ammu lihtsalt inimesed, kodanikud, kellegi lapsed, vanemad või sõbrad. Ennekõike oleme ikkagi tarbijad ja sisuloojad. Nt laadides pildi Instagrami, loome sisu platvormile ja teeme Mark Zuckenbergi rikkamaks. Instagrami algoritm söödab meile ette sisu, mis hoiab meid võimalikult kaua ekraani külge naelutatuna, samal ajal kogudes meie kohta informatsiooni, et müüa seda edasi uute reklaamide esitlemise eesmärgil — et me ikka rohkem ja rohkem tarbiksime. Meie vaim nüristub, Zuckenberg ja Musk aga rikastuvad.
Püüan mulluste festivalide „Ümberlülitus” ja „SAAL biennaal” näitel kirjeldada, milliseid võimalusi on etenduskunstide kunstnikel mürale vastanduda ja luua ruumi sisukaks aruteluks. Nähtud lavastused olen jaganud mõtteliselt kaheks: ühed loovad oskuslikult müravaba ruumi, teistel see ebaõnnestub. Müravaba ruumi all ei mõtle ma seda, et vaatajatele pakutakse lihtsalt hingepaid või eskapistlikku ruumi „reaalsusest” põgenemiseks. Müravaba ruum loob võimaluse kohaloluks, mis kutsub süvenema, kuid võib olla vaevanõudev kogemus. Samas võib aga sõnade ja tähenduste üleküllus muutuda kergesti sisutühjuseks, taustamüraks, väsitades, andmata kaasa midagi olulist, vajalikku või head.
Lavastustel, mis on lihtsalt niisama toredad või mis on mind täiesti külmaks jätnud, ma selles arvustuses pikemalt ei peatu: Teresa Vittucci „Hate Me Tender” (meh), Sepideh Khodarahmi „The Erotic Clown” (see, et kloun tordile peale istub, oli liialt etteaimatav ja igav), Ásrún Magnúsdóttiri ja Alexander Robertsi „Teenage Songbook of Love and Sex” (vahva, aga ei puudutanud mind), Ramona Nagabczyńska ja Nowy Teatri „Silenzio!” (segaseks jäi, kas see lavastus oli Ukraina ja Vene sõjast või lugesin ma selle sinna liialt sisse; igatahes oli lavastuses liiga palju cringe-kohti, mida ei mängitud välja), Mart Kangro „Pantheon” (mul oli tol päeval paha olla ja sisu läks minust täiesti mööda), Michikazu Matsune „All Together” (see oli lõbus lavastus, mis püüdis samas olla „poliitiline”, aga see ei õnnestunud ja oli seetõttu kohati piinlikki), Netti Nüganeni, Pire Sova ja Michaela Kislingu „Ash, horizon, riding a house” (lavastus tervikuna ei toiminud, vaatamata sellele, et Pire Sova jäämaalimine oli kütkestav). Need on sellised lavastused, mille puhul mul ei ole otseselt kahju, et ma neid nägin, ent need ei pakkunud mulle ka erilist elamust ega mõtteainet. Harald Beharie „Undersung” ja Bush Hartshorni „Tell Daddy” jäid mul kahjuks nägemata.
I osa — õnnestumised
„Ümberlülitus”: Keithy Kuuspu ja Liisa Saaremäel, „Millest on tehtud väikesed tüdrukud”
„Millest on tehtud väikesed tüdrukud” on igav. Kuid see on üks neist petlikest igavustest. Oleme harjunud, et igavust tuleb kohe täita dopamiinilaengut andvate tegevustega: rullimine telefonis, cliff-hanger’itega sarjade vaatamine, raamatu lugemine või muusika kuulamine. Selliste lavastuste puhul, kus esmapilgul toimub vähe, saab vaataja mediteerida, sest tema meelt ei lahutata. Kui muidu võetaks kohe telefon välja, siis teatriruumi etikett seda ei luba ja inimene peab istuma tegevusetult oma igavusega. Nii on tal aega tähele panna, mis tema sees etendusest tulevate impulsside toimel lahti hargneb. Seda toetavad kordused nii liikumises kui helis, mustrid lavakujunduses ja etenduskunstnike omavahelises suhestumises. Lihtne kujund ühes lihtsa küsimusega, mis kannab otsast lõpuni: pehmest ja toorest savist saab tugev ja küps tellis, toorest munast saab küps praemuna, aga kuidas saada tagasi pehmeks ja tooreks? Kuuspu ja Saaremäel kasutavad lavastuses sõna, ent see on omal kohal. Arutelu kehakarvade ja -lõhnade ning suhete üle lonkab nagu päris inimeste vestlused ikka. See mõjub nagu kahe sõbra dialoog, mida saadab füüsiline töö talgutel. Nii muuseas räägitakse olulistest asjadest.
„Millest on tehtud väikesed tüdrukud”.
Alana Proosa fotod
„Ümberlülitus”: Lauri Lest, Andrus Aaslaid ja Lisette-Marie Viilup, „SAAL3 vol3”
Kolme lühiteose peategelaseks on heli. Andrus Aaslaidi„Geneesi” ajal olen peaaegu terve aja pikali maas, silmad kinni. Aaslaid loeb piiblist maailma loomise lugu, samal ajal kui nõukogudeaegsetest laboriseadmetest tuleb ootamatu helimaastik. Lisette-Marie Viilupi lavastuse „Vaikus ja ritsikad” ajal ma enam rahulikult pikutada ei saa, küünlavalgel olen järsku teistele liiga näha. See heli on füüsiline, poeb naha vahele, nagu bass heal tehnopeol eriti mõnusa tripi ajal seda mõnikord teeb. Sellised hetked tuletavad meelde, et kui tingimused seda soosivad, siis heaks kehaliseks elamuseks pole mitte mingisuguseid narkootikume vaja. Lauri Lesta lavastus „Kuusk 2” sunnib publikut mugavustsoonist väljuma ja ühes heliga ruumis liikuma. Laest ripuvad vineerist „kuused”, mille külge on kinnitatud tärinat tekitavad metallriidepuud ja metallvõrgud. See on äikesetorm. Aga mina olen millegipärast täiesti kuiv. Kus see vihm siis on? Liigun sinna, kuhu tahan. Seisatan, kui mõni koht mu meeli köidab. Tunne on nagu siis, kui vihma sajab, kõu kärgatab ja mina olen soojas toas ning joon teed ja mitte kuhugi ei ole mul kiiret, ükski kohustus ei pressi peale. Millal viimati seda väljaspool teatriruumi kogesin?
Andrus Aaslaid, „SAAL3 vol3”: „Genees”.
Raul Kelleri foto
„Ümberlülitus”: Liisbeth Horn, Kärt Koppel ja Anumai Raska, „Roti rumba”
„Roti rumba” on hoogne, lõbus, publikut kaasav, erinevaid aistinguid siduv ja intellektuaalselt pinev lavastus. Ent nendele omadustele vaatamata ei ole see väsitav, sest selles ei ole sisutühjust. Publikust peetakse lugu. Kuid see ei sega etendajatel ka vaatajate piire kombata. Sellises ruumis on igal vaatajal võimalus öelda „ei”, kui etenduses kaasa mängida ei taheta. Õigupoolest tegelebki „Roti rumba” infomüra teemaga. Jälgimisühiskonna üks tulemeid ongi ju see, et kui inimeste käitumise kohta on piisavalt informatsiooni kogutud, siis osatakse seda paremini ette aimata ja rohkem seda sisu ette sööta, mis naelutab inimesed pikemaks ajaks ekraani taha ja nügib neid rohkem tarbima. Tarbimismustrid on algoritmide poolt ennustatavad — ses osas oleme puurirottidega äraütlemata sarnased. Plaksumais süles videomontaaži vaadates ei pane keegi maisi maitset tähele. Kogetakse vaid lühiajalist dopamiinilaksu ja siis ootamatult märgatakse, et plaksumais on otsas. Selline ongi infomüra kogemine argipäevas. Nii näiteks ei pane inimene linnas ringi jalutades ja samal ajal taskuhäälingusaadet kuulates ning bussigraafikut vaadates tähelegi hingematvat suvekuulutajat — sirelilõhna. Lihtsalt liiga palju asju haarab meie meeli sellistel hetkedel korraga. Hiljem näidatakse vaatajale salaja filmitud filmi, kuidas ta plaksumaisi ahmib ja siia-sinna vaatab. Kõrvalpeeglist näeb ta, kui vähe oli ta selles hetkes kohal. See on nii banaalselt tema silme ette manatud, et seda lihtsalt ei ole võimalik ignoreerida.
„Roti rumba”.
Rebecca Greeni fotod
„SAAL biennaal”: Xenia Koghilaki „Slamming”
Meie neoliberaalne kapitalistlik ühiskond on tugevalt ületerapiseeritud. Selle all ei pea ma silmas mitte seda, et inimesed käiksid ülemäära teraapias, vaid pigem seda, et keeles on omaks võetud teraapiast pärinev sõnavara, mis kinnistab ja taastoodab individualistlikku maailma. Selles paradigmas mõistetakse igasugune raev hukka, sest see ohustab „turvalist ruumi”: kõik peab olema pehme, konfliktid maandatud, teiste piiridega arvestamine esitatakse absoluutse nõudena. Piire ei käsitleta siin sotsiaalsete konstruktsioonide ja seeläbi kujundatavate nähtustena, vaid inimestele olemuslikuna. Selline paradigma eitab agressiivsust ja raevu kui legitiimseid inimkogemusi. Slämming seevastu toimib grupirituaalina, milles agressiivsus on kesksel kohal. On tõsi, et ideaalmaailmas võiksime kõik olla lahked ja hoolivad, kuid vägivallast ja ekspluateerimisest läbi põimunud ühiskonnas on raev loomulik reaktsioon kogetud ülekohtule, diskrimineerimisele või rõhumisele. Raev võib olla destruktiivne jõud, kuid seda saab ka produktiivselt suunata — näiteks aktivismi kaudu sotsiaalsete muutuste teenistusse. Samal ajal pakub agressiivsus slämmingu kaudu võimalust seda intensiivset raevutunnet kontrollitud keskkonnas välja elada. Pole seega üllatav, et sotsiaalselt tundlikud punkarid on slämmingupraktika omaks võtnud: kusagil peab see kollektiivne raev leidma oma kehastunud väljundi. Slämming kehastab seda rituaali ja toob esile selle eripärase võlu: see on korraga mänguline ja esteetiliselt köitev, kuid säilitab samas oma olemusliku agressiivsuse.
„Slamming”.
Pinelopi Gerasimou foto
„SAAL biennaal”: Sinna Virtanen, „Asphodel Meadows”
„Asphodel Meadows” kutsub vaatajad Paljassaare sadamasse. Saame jalga kalamehepüksid, kõrva kõrvaklapid ja pähe hõbedased mütsikesed, natuke nagu need, mida omal ajal kanti ACTA-vastastel meeleavaldustel. Meid juhatatakse mere äärde. Ilm on ootamatult ilus, vihma tibutab vaid. Istume liival ja vaatame päikeseloojangut. Lavastus on sõpruse lõppudest.
Mõtlen sõprussuhetele, mis on aja jooksul lõppenud ja mida olen püüdnud leinata. Kõige lihtsam on leinata romantilise suhte lõppemist — sest seal on teada-tuntud rituaalid, millele toetuda. Ent kuidas leinata sõprust? Kus leinata sõprust? Kui etenduse lõpus juhatatakse meid merre, siis seal saangi leinata lõppenud suhteid, meenutada, kes ma nende inimestega kord olin. Pärast selle lavastuse nägemist võtab minus aeg-ajalt võimust eriskummaline tunne, et ma olen ikka veel seesama inimene, kes ma suhetes nende, erinevate inimestega olen olnud — selline nostalgiline, kurb ja samas lõbus tunne. Seda kõike tänu sellele kergusele, mida kogesin lavastuse lõppstseenis, kui kalameheriided liibusid vees mu keha ümber (füüsika!) ja vesi sillerdas ja võõrad (teised hõbedaste mütsikestega vaatajad) kõndisid mõtlike pilkudega mu ümber, sest mõtlesid ka ilmselt lõppenud sõprustele, ja see kõik kokku oli nii naljakas.
„Asphodel Meadows”.
Marlene Leppäneni foto
„SAAL biennaal”: Joseph Daou, „I… Cognitive Maps — Chapter 1”
Ely Daou istub väikesel saarel, näitab publikule projektoriga slaide ja jutustab oma lugu läbi lapse silmade. Midagi justkui väga ei toimu, Ely istub ja räägib. Ent see lavastus tõesti puudutab. Ely joonistab musta markeriga üles mälestusi: vanaema korteri plaani, kuhu nad kolisid pärast seda, kui nende maja maha põles, vanaema linikud, millest igaühel oli oma kindel koht ja otstarve: üks teleka peal, teine lauatelefoni all, veel üks söögilaual, diivanilaual, öökapil. Täpselt nii, nagu ka eesti vanaemadel on toad linikutega ehitud.
Ent on ka mälestusi, mis mõjuvad võõrana, tekitavad pigem võõristustunnet. Need meenutavad, kui vähe me eestlastena tunneme Liibanoni või laiemalt Lähis-Ida ajalugu. Ely räägib, kuidas tema ema ja isa rajasid õmblustöökoja naabrite korterisse, kus enne elasid nende moslemitest sõbrad. Kui kristlikud paremradikaalsed paramilitaarsed organisatsioonid hakkasid neid taga kiusama ja lõpuks ka nende korterit pommitasid, pidid sõbrad lahkuma. Ely ema töökoht hävis samuti pommitabamuses. Kuna Ely vanemad ja vanavanemad olid kristlased, said nemad sinna korterisse ja sellesse piirkonda edasi elama jääda.
Võime ju öelda, et selle piirkonna ajalugu on keeruline ja et meil ei jää muud üle, kui leppida sellega, kuidas Liibanonis või laiemalt Lähis-Idas asjad kulgevad, justkui poleks meie asi hinnanguid anda. Ent selline vaade on äärmiselt küüniline. Vähemalt ühes võiksime kokku leppida: väike laps, kes mõtleb välja, kuidas voodist kiiresti elutuppa joosta, et mitte oma toa põrandale astuda, sest ta usub, et öösel tegutseb voodi all koletis, ei peaks korduvalt kuulirahe eest keldrisse pugema ega pommitamiste tõttu elukohta vahetama. See lavastus on hea näide sellest, kuidas isiklik saab olla poliitiline ja kuidas lihtsate vahenditega saab etendaja jutustada lugu, mille eesmärk on meis midagi muuta.
„I… Cognitive Maps — Chapter 1”.
Alessandro Sala foto
II osa — läbikukkumised
„Ümberlülitus”: Sveta Grigorjeva „Sütitajad”
„Sütitajad” on üks neist lavastustest, mis püüab publikut suure entusiasmiga kaasa tõmmata, ent mille leek kustub enne, kui see jõuab millelegi valgust heita. Pealiskaudsus muudab selle vaatamise pigem väsitavaks. Lavastus lubab vastuhakku ja mässu, ent sealne kriitika jääb loosunglikuks, sest kümned ja kümned kuuldavale toodud hüüdlaused ei leia sisulist kehastust või konteksti, mis neid mõtestaks.
Grigorjeva loomingule omane füüsilisus on siin asendunud loidusega. Iga minut venib valusalt pikaks — mitte sellepärast, et vaataja peaks endas midagi ebamugavat läbi elama, vaid seetõttu, et laval ei toimu arengut ja sõnad mõjuvad tühjalt. Pinge ei kuhju, ei kulmineeru, vaid hajub. Probleem ei ole selles, et lavastus tahab olla poliitiline — see on tavaliselt Grigorjeva loomingu tugevus ja see on ka midagi, millest tunnen eesti teatris pigem puudust. Probleem on selles, et poliitilisus on siin performatiivne, mitte sisuline.Lavastus jääb kinni omaenda deklaratiivsusse. Kui teos soovib raputada, peab ta esmalt teadma, keda ja miks ta raputab. „Sütitajatel” pole aga sellest mingit aimu — etendajad lihtsalt kuulutavad „õigeid” loosungeid, millega kõik saalis olijad niigi nõustuvad. Aga kas see on piisav, et lavastus on suunatud kõikidele, kes käivad Eestis (st Tallinnas) etenduskunsti vaatamas?
„Sütitajad”.
Anastassia Semjonova foto
„SAAL biennaal”: Gob Squad, „News from Beyond”
„News from Beyond” püüab esitada end kui publiku kollektiivse alateadvuse vahendajat, ent juba üsna alguses saab mulle selgeks, et lavastus ei ava mitte kellegi sisemaastikku, vaid pigem seda, millist kuvandit inimesed tahavad endast teistele jätta. Etendus algab sellega, et publikul on võimalik sõnumeerides saata etendajale küsimusi, mis „hoiavad neid öösiti üleval”. Etenduse jooksul esitamiseks valitud küsimused kõlavad aga nagu need küsimused või mõtted, mida kuulen iga kord, kui keegi saab teada, et olen filosoofiat õppinud. Kuna sellised vestlused ei lähtu sisemisest vajadusest midagi üheskoos mõtestada, on need tavaliselt poosetavad ja hirmigavad.
Kui lavastus lubab avada publiku hingesoppides peidus olevaid küsimusi, siis eeldan, et see loob ruumi millegi ootamatu esilekerkimiseks. Antud lavastuses on tulemus aga hoopis selline, nagu oleks lavastaja andnud käskluse tehisarule: palun pane kirja kümme küsimust, mis hoiavad tavaliselt inimesi öösiti üleval. Need küsimused on pealtnäha sügavad, ent kuna küsijal (antud juhul „teispoolsusesse läinud tundlikel olenditel”) puudub nendega igasugune seos, ei ole neil tegelikult mingit olulist tähendust. Selliste küsimuste vastused saavadki kõlada vaid nii, nagu need oleksid tulnud Jüri Ratase ümmarguste vastuste generaatorist (kes mäletab seda kulda aastast 2017!). Kuigi olen seda meelt, et teadmisi saab luua vaid kollektiivselt ja et igal inimesel on võimalik teadmisloomesse panustada, tekitasid need vastused mus kohmetust. Kuid see ei olnud vastajate süü. Kui mulle tuleks tänaval vastu hõbedase peleriiniga mees ja küsiks, mis on elu mõte, siis minu vastus oleks sama üldine kui mõnusalt Tallinna vanalinna restoranis kokteili mekutava soomlase oma.
„News from Beyond”.
HAU Hebbel am Uferi foto
Kokkuvõte
„Millest on tehtud väikesed tüdrukud”, „SAAL3 vol3”, „Roti rumba”, „Asphodel Meadows”, „I…Cognitive Maps — Chapter 1” teavad väga hästi, keda nad püüavad kõnetada.„Millest on tehtud väikesed tüdrukud” on suunatud inimestele, kes on valmis kogema igavust, tunnet, milleks igapäevaelu harva võimalust pakub, kuid millest sünnivad uued, huvitavad ja loomingulised mõtted. „Saal3 vol3” kõnetab neid, kes on valmis laskma end eri meelte kaudu juhatada, nende kaudu süvenema. „Roti rumba” on suunatud neile, kes on valmis mängima ja minema kaasa spontaansusega. „Asphodel Meadows” on mõeldud neile, kes on valmis meenutama kaugetesse hingesoppidesse peidetud kurbi või isegi valusaid tundeid. „I… Cognitive Maps — Chapter 1” on suunatud neile, kes on valmis lahti harutama hirmutunnet, mida kogeme alateadlikult seoses „võõraga sealt kaugelt Lähis-Idast”. Kuigi etenduskunsti loomiseks on mitmeid lähenemisviise, näib selle õnnestumise eelduseks olevat selgus nii selles, kellele lavastus on suunatud, kui ka selles, millist kogemust publikule pakkuda tahetakse. Ent sellest üksi ei piisa, publikult eeldatakse valmisolekut kogemusteks, mis võivad osutuda vaevaliseks: igavuse talumiseks, süvenemiseks, piiride kompamiseks ja kehtestamiseks, valusatele tunnetele otsa vaatamiseks ning oma eelarvamustest lahti laskmiseks.
Ka festivaliprogrammide koostajad peaksid väga selgelt läbi mõtlema, keda nad soovivad kõnetada. See eeldab selget arusaama nii festivali sihtrühmast kui ka sellest, millist kogemust publikule luua tahetakse. Praegu näib mõlema festivali korraldustiim lähtuvat pigem soovist, et igaüks leiaks festivalilt midagi endale sobivat. Kuna Kanuti Gildi SAALi lavastusi käivad vaatamas tihtipeale ühed ja samad inimesed (seda märkis ka Oliver Issak oma arvustuses: „ikka ja jälle tulid ukse peal vastu ühed ja samad näod”1), eeldab festivaliformaat, et publik vaatab lühikese aja jooksul ära suure hulga etendusi. See toob kaasa aga pideva rütmimuutuse: ühest kogemusest teise, ümberlülitumine ühelt teemalt teisele, tihti mitu korda ühe päeva jooksul. Kui programm koosneb peamiselt lavastustest, mis pakuvad pealiskaudset sisu või millel puuduvad omavahelised seosed, tekib paratamatult väsimus — mitte lihtsalt üleküllastus kultuurist, vaid seesama vaimne nüristumine, millesse inforuum iga päev juba niigi panustab. Kuigi Kanuti Gildi SAAL on pakkunud neil kahel festivalil publikule rohkelt häid ja mõtteainet andvaid lavastusi, olen siiski seisukohal, et festivalid võiksid olla lühemad, loobuda põhimõttest „mida rohkem, seda uhkem” ja eelistada programmi sisulist tihedust.
Viide:
1 Oliver Issak 2025. „SAAL biennaal” — isikliku ja kollektiivse piirimail. — Sirp, 19. IX.
