„Three Ballads, a Story and Mother’s Estate” („Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi”). Lavastus: Maike Lond, Lukas Jansen ja Kim Noble. Dramaturg: Kim Noble. Koreograaf: Daniela Privis. Helikujundajad: Ken-Eerik Kannike, Maike Lond ja Lukas Jansen. Lavakujundaja: Linda Mai Kari. Laval: Maike Lond ja Lukas Jansen. Esietendus 4. X 2025 Kanuti Gildi SAALis.
Sissejuhatus. Me olime sõbrad
Maike nägi mind esimest korda Utrechtis, festivalil „Springdance”, vist 2004. aprillis, kui mängisime ZUGAga „walking home solot”. Siis ei olnud me veel sealmaal. Maike ütles, et nägi seal teatrit, mida võiks ise kunagi teha. Mina nägin Maiket esimest korda Kanuti Gildi SAALi laval, vist 2006. Väike tüdruk kõndimas üle lava, koera nööriga kaasa vedades. Umbes siis sündis Maikel ka poeg Lukas.
2012 olime koos Kanutis residentuuris. Maike idee. Maike mure. Sõda. Kohtusime sõjas käinutega. Maike õpetas mulle kitarrimängu. Lõpuks nägi publik kahel õhtul ka teemakohast esitlust. Lavastust sellest ei saanud. Meie tahtsime küll, aga Priit Raud ei tahtnud. Programm olevat täis. Ju siis ei olnud me veel sealmaal. Lõin ukse pauguga kinni. Kui ei taha, siis ei taha. Minu tütar Kädi oli siis juba 20-aastane.
2013 kutsus Maike mu appi tegema lavastust „10 journeys to a place where nothing happens*”. Esietendus toimus Riias, Kanut ei tahtnud taas. No programm ju täis. Äkki sellepärast, et risk on liiga suur, need hullud hakkavadki rikastele helistama ja raha nuruma. Mis etendus see selline oleks? Lõpuks rikuvad ka maja maine ära.
2014 kutsusin mina Maike oma soololavastuse „Be Real My Dear” juurde appi. Koreograafiks kutsusin Kädi, kes elas minu teada juba kaks aastat Berliini tänavatel, vireles näljas ja külmas. Mängisin neile neli tundi loodud materjali ette. Maike võttis pika pausi ja pakkus kaks varianti: kui tahad Euroopas tuuritada, siis vali need meelelahutuslikumad jupid, aga kui tahad teha midagi, mis sulle endale korda läheb, siis need ja need. Siis olin mina juba sealmaal. Ma valisin mittetuuritamise.
Teater. Erinevatest põlvkondadest pärit ühevanused inimesed
Meie alustasime teatritegemist säravate silmadega, uskudes, et kõik on võimalik. Kujutades ette, et enne meid ei olnud midagi. Uskudes, et keegi tahab kuulata, päriselt, et Kanutis on olemas platvorm, kus saab teha teistsugust teatrit. Tõestada, et teater pole papist. Eks oli ju firma nimigi Teine Tants, noh, et natuke rohkem päris kui see esimene. Äkki. Praeguseks on Kanut oma firma nime vaiba alla pühkinud. Nüüd tegelevad nad esimese teatriga. Nad on sealmaal.
Lukas ja Kädi alustasid oma elu sama säravate silmadega, põnevil, tehes esimesi samme, avastades asjadevahelisi seoseid. Tunnetamata kõike eelnevat. Teadmata, kuidas see õige pereelu peaks käima. Vahel saab riielda, aga keegi ei ütle, et sinuga veedetud aeg on ajaraisk, nagu ütles Danzumees Facebookis, kommenteerides Maike uuslavastust „Three Ballads, a Story and My Mother’s Estate” („Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi”). Selge see, ega Maike olegi tema isiklik laps. Tal puudub vastutus.
Me elasime ja kasvasime koos lastega kaasaegse etenduskunsti keskkonnas. Üheaastane, 10-aastane või 13-aastane laps teadis täpselt sama palju, kui teadis tema ema. Katsetame ja eksime. Seega puudub igasugune põlvkondadevaheline konflikt. Mingil kummalisel viisil oleme oma lastega täpselt samas punktis. Mingis mõttes sama vanad. Mingis mõttes sama noored, püüdmas uuesti aru saada, mis kuradi maailm see meil praegu on. Lavastuses tõi Lukas välja nii mõnegi põhjuse, miks teater nõme on: enesekeskne, silmakirjalik, homogeenne. Seesama teater, millega ema tegeleb. Võtan selle kokku Kädi mõned aastad tagasi lausutud lausega: „Ma vihkan teatris kõike, mis on väljaspool lavaruumi.” Nad teavad, millest räägivad.
Maike Lond ja Lukas Jansen.
Näitlemine. Konarlikkus
Maike ja Lukase lavaline olek on erinev. Noormees näib enesekindel. Naeratav. Viisakas. Lõpmatult hooliv partneri vastu. Ta on siin ema pärast. Tema hoiak on selge: mina võin igal järgmisel sekundil siit lavalt minema kõndida, mina pole selle ruumi vang. Maike on ärev, võbelev ja konarlik. Ta teab, et teda vaadatakse, teab et hinnatakse, teab et sellest, mis siin toimub, sõltub tema elu. Näidates videokatket kunagi loodud heliinstallatsioonist, on Maike siiski uhke tehtu üle. Teenitult. Aasta siis oli 2005, ja tema, väike tüdruk, jootekolb käes, kaasaegset kunsti tegemas.
Näitlemisvõte, mida Maike kasutab, on haavatavus ja saamatus. Ta on olnud kitarrist vähemalt kolmes bändis, võitnud muusikapreemiaid, aga teatrilaval ta instrumenti ei valda, lauluhääl katkeb pidevalt. Lavastuse lõpus seisab ta kõrgele poodiumile asetatud keerleval platel, sätendav rüü üll. Ta ei seisa keskel, pigem ääre peal, nii et mõlemast jalalabast pool ulatub üle. Ühel hetkel kustub ka tuli. Nõme paik, kus seista, ja ohtlik ka. Omavahelises suhtluses kasutavad näitlejad lisaks selgelt välja hääldatud tekstile ka sosinat. Kõik see aitab vaatajal end kohal hoida. Augulise esitluse ja ka dramaturgia tõttu hakkab vaataja ise lünkasid täitma. Mõttes võtab vaataja noodi, mille näitleja laval katkestab. Lööb käega põlvele rütmi, kui see kitarril korraks aeglustub. See lavastus ei ole mõnusaks vaatamiseks — kui midagi teada tahad, pead kuulama ja lahtised otsad ise kokku sõlmima.
Lõpuks koondab vaataja kogu empaatia ja abivalmiduse, mis tema sees veel peidus on.
Lukas Jansen.
Lugu. Läbikukkumine?
Maike teeb loojutustamise teatrit.
„10 journeys…” jutustas metseeni otsimisest. „Mu ema varandus…” räägib pereloo. Väljavalitud hetked etenduskunstnikust ema elust ja tema pojast, kes selles keskkonnas kasvama on pidanud. Iga uus kultuuriminister tuleb põlevilsilmi taas rääkima erasponsorluse suurendamise vajalikkusest. Isiklikke metseene pole, selliseid, kes annaksid raha ega nõuaks sama head filmi, kui oli „Viimne reliikvia”. Isiklikud suhted Kanutiga olid rikutud. Pärast etenduse mängimist käis ta lausa laval vabandamas, et liialt sageli rahast räägib. Lõpmatute kirjade saatmise ja rahakate inimestega kohtumiste tagajärg oli null. Maike metseeni ei leidnud. Võluritrikk toimis aga hiljem. Umbes aasta pärast esietendust, pärast etenduse mängimist Viinis sai ta Austria postmargiga kirja, kus oli sees 300 eurot. Nii terve järgneva aasta. Tulemust ei küsitud. Ikkagi õnnestumine.
„Mu ema varanduse…” loomise protsessis kirjutas Lukas e-kirju Viini teatrile brut Wien, et äkki nad on huvitatud loodavast lavastusest. Ei ole, programm olevat lukus. Kirjutas Sylvester Stallone’ile, et äkki tal on mõni hea nõu comeback’i tegevale emale. Vastust ei tulnud. Kõik see on halenaljakas. Lukas soovitab kasutada kondoomi, eriti siis, kui mõlemad vanemad on vabakutselised kunstnikud. Lukas, kes on ühe kondoomi mittekasutamise tulemus, seisab samal ajal laval. Nii rahulik ja nii enesekindel. Isegi õnnelik. Alati ema poolt. Veel loetleb Maike asju, mida ta jätab pojale, ja veel tähtsamaid asju, mida ta ei jäta. Sellest, mida poeg on andnud või saanud, juttu ei tehta. Poeg on hoitud. Eluhetked, mida meile näidatakse, on väga täpselt välja valitud. See lavastus ei vaja edulugu.
Maike teeb loojutustamise teatrit.
Johanna Rannik ütleb lavastusele kriitikat tehes, et on seda lavastust hiljem unes näinud. Rääkides etenduse mõjust, toob ta esile lavastuse õnnestumise poole: „(aus vastus oleks et leinan õrnust mida ma kunagi kogenud pole sellist õrnust mida maike lukase vastu üles näitab. kadestan seda ausust ja loomisjulgust ja eksimisvõimalust ja iseendaks jäämise vabadust. leinan sellist emasuhet. ja samal ajal leinan seda et see kõik mis nemad kaks on nii maike kui ka lukas on mulle kättesaamatu. ma igatsen ühtaegu olla selles koduvideos nii see noor õhinal ema kui ka väike laps ja mõlema versiooniga pean ma kas juba või lõpuks hüvasti jätma)”1 Paremini ei oskaks mina seda öelda.
Risk
Etenduse alguses ütleb Maike oma õige koduaadressi, õige telefoni, ütleb, et on enne etendust veidi veini joonud. Etenduse jooksul vahetavad mõlemad, nii ema kui poeg, huuletubaka tupsud. Maike puistab pliidile liigse koguse tossupulbrit. Rahvas hakkab köhima. Alustades ülemistest ridadest. Etenduse alguses tõuseb mu vererõhk, käed lähevad higiseks. Vana sõbrana hakkan pabistama, et Maike võtab liiga suure riski. Peagi kaob mu mure. Kõik on väga hästi. Tal on Lukas. Ta on kohal. Maike on harjunud piirsituatsioonis elama. Ta käitub tollesama Utrechti festivali slogan’i järgi. Sageli kratsib enne, kui miski üldse sügeleb.
Lond-Janseni perekond esitleb end täiesti erinevalt viimase aja eesti filmidest. Nendest filmidest, mis räägivad laste ja vanemate keerulistest suhetest. Süngetest psühholoogilistest põnevikest, mis toovad vaatajateni moraalseid dilemmasid. Näiteks kui „Emalõvi” kipub päriselule vinti peale keerama, et vaatajal oleks põnev, siis Lond keerab vindi maha. Väga romantiline on mõelda, et kusagil on ideaalne perekond, ideaalne suhe. Moraal on paigas. Täna püüdleb kogu me ühiskond ideaali poole, nimetades seda normaalsuseks. Kuidas te ometi aru ei saa, et Jumal ei ela siin maa peal? Maike sikutab vaikselt skaalat reaalsusesse tagasi. See ei ole põnev. Me ei ela Hollywoodis. Õnnelikku lõppu ei ole. On igapäevased valikud ja sageli on mõni halb valik hädavajalik, et üldse elus püsida. Seega hea valik.
Mina näen unes kõiki neid hetki, mida Maike lavale ei toonud. Igas eluhetkes on Maike tohutu tahe kohal, alati on ka armastus kohal. Vaatamata sellele, et ta ehitab lava alati ise üles, ühendab juhtmed, valdab elektroonikat, kitarrimängu, on töötanud hüdraulilise pressi operaatorina, teeb ta otsuseid südamega. Ratsionaalsus ei ole talle reaalsus.
„Paradoksaalselt on lavastuses ema–poja suhe niivõrd hoitud, et lavastuse põhiteemaks muutub teater ise.”
Alana Proosa fotod
Paradoksaalselt on lavastuses ema-poja suhe niivõrd hoitud, et minu jaoks muutub lavastuse põhiteemaks teater ise. Ärimaailmas pead sa olema teisest parem. Selleks, et rikkaks saada, pead sa raha kelleltki ära võtma. Rahamaailma reeglid on tunginud ka teatrimaailma. Sa pead olema parem kui teine. Maike mängib aga kõigile ja kõigele alla. Naeruvääristades niimoodi teatrimaailmas toimuvat võistlust ja ärapanemist. Ta pakub meelega end välja. Tühistamiseks. Ja seltskonnale ei meeldi armetus. Maike teab seda. Tal on kogemusi. Ta võtab riski, tuleb punasele vaibale, ütleb oma pärisnime ja komistab kõigi ees. Rahva seast käib kahin läbi. Ta ütleb meile läbi poja suu, et suhe on vastastikune. Ka armetusele ei meeldi seltskond.
Tabud
Lõpuks ei saa mainimata jätta stseeni, mis rääkis sellest, kus, millal ja kellel Maike suhu võttis või kes kellele taha pani. Ta teeb pildipresentatsiooni piinlikest hetkedest elus, millest keegi kuulda ei taha. Tema tahab rääkida. Meie teatritegemiste alguses olid tabud pidevalt teemaks. Otsisime neid maa alt ja maa pealt. Ei leidnud. Siis olime me sealmaal. Nüüd on kõik tabuks muutunud. Olgu see menopausist rääkimine poja seltskonnas, keppimine tänavanurgal, raha nurumine ärikalt või pikk paus kunstnikutöös. Isegi tervisekindlustuse puudumise mainimine tekitab ruumis piinlikkust. Ka see on tabu. Jäägem viisakaks, rääkigem asjadest, mida me ei tea. Iga asi, mida sa oma nime alt ja päriselt laval teed, on tabu. Elame muinasjutumaal.
Maike on eesti teatri südametunnistus. Mõtlesin seda juba siis, kui nägin teda koera üle lava lohistamas. Mõtlesin seda ka Nukuteatris peetud teatripeol, kui tuli telefonikõne, et peame oma sõjablogist, mille olime kümme minutit tagasi üles pannud, kohe kolm lauset eemaldama. Need kolm lauset ütles meile Iraagi sõja ajal meie meestele varustust ostnud kaitseministeeriumi ametnik. Lahkusime peolt ja eemaldasime laused. Kohe. Kuigi tundub, et Maike võetud riskid on alati väga suured, riskib ta ikkagi ainult iseenda heaoluga.
Viide:
1 Johanna Rannik 2025. Etendus polnud pisarakiskujana mõeldud, aga tönnisin terve kodutee. — Müürileht, detsember.
