Kuidas sa muusika juurde jõudsid?
Ma õppisin Tallinna Jakob Westholmi Gümnaasiumis (põhikooli ajal) inglise keele klassis ja gümnaasiumiosas reaalklassis, kus mul oli kuus korda nädalas matemaatikatund imelise matemaatikaõpetaja käe all — see arendas minu mõtlemist. Esimeses klassis olevat ma emale öelnud, et tahan hakata õppima klaverit. Tol ajal oli võimalik Westholmis õppida ka klaverit ja plokkflööti. Alustasin klaveriõpingutega, aga mul ei tekkinud õpetajaga head kontakti. Minu vanatädi õpetas klaverit Mustamäe Gümnaasiumi huvikoolis ja tema soovitas mulle sealset õpetajat, Tiiu Tamme, kelle juures ma õppisin kuni gümnaasiumi üheksanda klassini. Samal ajal käisin laulmas Ellerheina tütarlastekooris Tiia-Ester Loitme käe all.
Ma kasvasin üles pisikeses kodus, klaver oli elutoas ja tehnika harjutamisega ma eriti ei tegelenud. Tehnilise baasi puudumise tõttu minust pianisti ei saanud ja oma hääle laulsin ka kooris ära. Teismelisena harjutasin muusikakoolis, keskendusin improviseerimisele, elasin oma tundeid välja… Sellest ajast on mul mõnusad mälestused ja sealt pärinevad ka esimesed muusikalised katsetused. Ma arvan, et see on väga oluline, et lapsed ja noored saaksid muusikaga täiesti üksi olla, ainult niimoodi saab päriselt areneda. Mulle meeldis väga kirjutada, seetõttu läksin Tartu Ülikooli ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppima. Kuid juba järgmisel aastal astusin ma paralleelselt sisse H. Elleri nimelisse Tartu Muusikakooli kompositsiooni erialale, et süvendatult tegeleda solfedžoga ja saada jalad alla muusikalise eneseväljenduse osas. Lõpetasin ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal ja sain sealt laiema maailmatunnetuse, mis toetas muusika loomist. Mõnda aega uskusin, et kultuuriajakirjandust ja heliloomingut on võimalik ühendada. Ma käisin Sirbis praktikal ja mulle meeldis muusikat mõtestada. Tartu Ülikooli lõputöös uurisin muusikakriitikat. Osalesin uurijana Marju Lauristini kultuuriajakirjanduse suures uuringus. Mõtlesin, kuidas mina saaksin kultuuriajakirjandusse panustada. Tegin Klassikaraadios „Delta” saateid. Mulle sobis ja meeldis see, aga helilooming huvitas rohkem. Elleri-koolis õppisin esimestel aastatel Alo Põldmäe juures, ta oli sõbralik ja toetav. Me tegime klassikalisi kompositsiooniharjutusi, lugu nelja noodi teemale, kirjutasime läbi erinevad vormid: see andis korraliku baasi. Elleri-kooli õpingute aegu innustas mind see, et me hakkasime õpingukaaslastega hästi kiiresti üksteise loomingut esitama, mis andis kiirema õppimiskõvera. Viimasel aastal õppisin Katrin Alleri juures, kes ei lasknud mul mugavustsoonis püsida ja andis ülesandeks proovida luua Berio „Sequenzade” laadis teoseid. Kirjutasin hoopis teistsuguse esteetikaga loo viiulile ja puuplokile „Meet Again”(2016).1 Tema juures õppimine aitas mul oma loomingut avaramaks sikutada.
On sul teoste osas ka mingisuguseid teetähiseid alates Elleri-koolist?
Elleri-kooli viimasel kursusel sain oma esimese tellimuse. Mu teose „I Belong to This Dream Continuity” („Ma kuulun selle unenäo lõpmatusse”)2tellis Sten Heinoja. Sten on minu väga hea sõber Ellerheina päevilt — ta oli seal kontsertmeister. Muusikakeskkooli poi-
sina toetas ta minu muusikaõpingute jätkumist. Meil oli väga hea koostöö; ta mõistis minu muusikat väga hästi ja esitas seda tundlikult. Pidin ennast teose kirjutamisel ületama. Õpetaja Alleri nõuandel toetusin selles teoses rondo vormile. Esiettekanne toimus Eesti Raadio 1. stuudios. Elleri-kooli lõpetamiseks kirjutasin päris pika lõputöö ja kui muidu eksamil näidati lihtsalt noote, siis meie korraldasime koos Alleriga mahuka, pool tundi kestva koorikantaadi „Südamesula” esiettekande. Seda esitas projektnaiskoor, dirigeeris Edmar Tuul, soleerisid minu kursuseõed ja mängis väike instrumentaalansambel. Meil oli Elleri-kooli päevil väga mõnus seltskond. Näiteks olin ühel kursusel Toomas Hendrik Ellerveega, kes nüüd mängib Tallinna Uue Muusika ansamblis. Veetsin selle seltskonnaga koolis pikki päevi. Meie õppisime juba uues Elleri-kooli majas, tingimused olid väga head ja seal oli ka mõnus Tubina saal. See oli hästi lõbus, töökas ja tore aeg. Vahepeal käisime kohvikus 50-sendist tatraputru söömas.
Ma kirjutasin kõik oma teosed koolis. Minu kursusel õppisid kompositsiooni veel Marta Liisa Talvet ja Gerta Raidma. Minu meelest on nad mõlemad väga andekad ja kui me alustasime, olid nad minust peajagu ees. Nende aastate jooksul treenisin oma fookust ja südikat püsivust. Praegu, vabakutselisena töötades tean, mida peab keskendumiseks tegema. Viimastel aastatel olen püüdnud järgida klassikalist töönädalat ja hoida piire. Öösiti ja nädalavahetustel kirjutamisega üle pingutamine mõjub tervisele ja läbipõlemine on lähedal. Korralik noodigraafika võtab väga kaua aega.
2018. aastal asusid õppima EMTAsse Toivo Tulevi kompositsiooniklassi.
Toivo Tulevi valisin oma õppejõuks tema vokaalmuusika järgi. Kuna mul oli Ellerheina taust ja ma kirjutan lauldes, tundus mulle, et tal võiks olla mulle midagi õpetada. Toivo on mind palju mõjutanud, olen talle selle eest väga tänulik. Ta on mind põhjatult usaldanud ja näidanud mulle oma teoseid, väljendanud oma kahtlusi ja valikuid — oma sketše, loogikat, matemaatikat teoste taga, seda, kuidas ta mõtleb välja teoste kontseptsioone, neid ümber mõtestab, kuidas ta mõtleb sümbolites ja kuidas need sümbolid teose jooksul arenevad ja muutuvad. See on olnud väärtuslik kogemus. Toivo on loonud oma kodus turvalise ruumi, kuhu ta on kutsunud õpilasi suvel ja jõulude eel. Me oleme matkanud ja saunatanud koos ja kuulanud üksteise muusikat, esitanud üksteise teoseid saunas ja rehestuudios, arutlenud nende üle.
Millised Tulevi teosed on sulle olulised?
Mulle tähendab palju teos „A Child Said, What Is the Grass?” (2015) Walt Whitmani tekstile. Mind kõnetab selle loo harmoonia ja voog. Ja instrumentaalsetest teostest Kontsert klaverile ja keelpillikvartetile „Nada” (2016), mis on kõlanud Age Juurika soleerimisel. On huvitav, millised maastikud seal tekivad, kuidas see muusika lihtsal kannab kaasa ja peksleb!
Kes olid sinu õpingukaaslased
EMTAs, kellega sa rohkem lävisid?
Minu kõige lähedasemad heliloojatest sõbrad EMTAs on Ryan Adams ja Alireza Farajianhamedani, nad mõlemad on Eestis elanud kuus aastat. Nad on mul aidanud mu loomingut esitada ja avastada, Ryan oma vokaaliga ja kuna Alireza valdab ka iraani traditsioonilisi instrumente, on tal hoopis teistsugune lähenemine heliobjektidele. Ta on teinud nii lahedaid improvisatsioone ja aidanud avardada mu enda tunnetust; on kuidagi pakkunud helisid mu enda helidesaarele.
Millised olid su olulisemad murdepunktid õpingute ajal muusikaakadeemias?
Mul oli jälle õnne. Ma sain juba esimesel kursusel kirjutada teose „Inferno” (2018)3 itaalia ansamblile L’Arsenale. Minu loometeed iseloomustab see, et ma olen saanud vahest isegi liiga vara väga häid loomisvõimalusi. Noorele heliloojale tähendab võimalus kirjutada professionaalsetele mängijatele suurt arenguhüpet. L’Arsenale on omalaadse koosseisuga: sopran, akordion, saksofon, elektrikitarr, klaver jne. Kuulda sellist koosseisu ajal, mil pillide tundmine on veel tagasihoidlik! Mulle meeldis kuulata reaalset kõla ja kogeda, kui lähedane see oli minu sisemisele kõlalisele reaalsusele. Muusikaakadeemia bakalaureusestuudiumi lõpetamise ajal olin ma juba teise lapse ootel ja kirjutasin Tagore luuletusest inspireerituna hästi õrna ja hella loo „On the Seashore of Endless Worlds Children Meet” („Lõputute merede rannal kohtuvad lapsed”, 2021)4, mida ma ise pean oma loometee tõsisemaks alguseks. Selle teosega õnnestus mul võita DYCE konkurss meie regioonis. Konkursivõidu auhind oli uus tellimus ning esimene kokkupuude ja residentuur ansambliga U:. Kirjutasin teose „Rosa majalis” (2023)5, mida esitasid hiljem Sevillas Taller Sonoro, Oslos Cikada, Milanos Divertimento Ensemble — kõik suurepärased ansamblid. Oli erakordne kogemus, kuidas ühest ja samast noodist saab mängida nii erinevalt kõlavat muusikat. Tänapäeval on pigem levinud trend, et teosest on olemas vaid üks ettekanne ja selle kõlaline reaalsus muutub teose lakmuspaberiks. Uus muusika on elav organism, selles on palju esituslikku mänguruumi. „Rosa majalis” võitis Rostrumil noorte kategoorias 2. koha. Konkursivõidud aitavad loomingulisi võimalusi edasi arendada. Üks projekt viib teiseni. Mul on selle poolest vedanud.
Kas asuda vabakutselise helilooja loometeele oli sinu teadlik valik?
Ma ei uskunud, et see on võimalik. Bakalaureuseõpingute ajal hoidsin ligi kirjutamisega seotud töid. Näiteks kirjutasin koostöös abikaasaga, kellega oleme toiminud loominguliste partneritena, raamatu „Saun. Ajalugu, kultuur, tervis, ehitus”. Mina kirjutasin koos disainkeriseid tootva ettevõtte juhi ja kolmandat põlve saunaehitaja Siim Nellisega ehitusest. Abikaasa Urmas kirjutas sauna ajaloost. Hiljem panime pead kokku ja kirjutasime ühiselt puuduvad osad. Need olid minu metsikud kahekümnendad — kasvatasin lapsi, kirjutasin raamatu ja komponeerisin. Pärast raamatu valmimist lükkasin kõik lisaasjad laualt maha, praegu ma ei tee midagi peale komponeerimise. Ma ei soovi enam ennast igas suunas laiali sirutada. Mulle tundub, et tekstide ja muusika kirjutamine on üpris sarnased tegevused. Muusika puhul loon ma võimalikult kiiresti mingisuguse muusikalise massi, mingite laadiliste süsteemidega, heliridadega, akordidega. Seejärel veedan suure osa ajast nende kombineerimisega. Mulle tundub, et ma ei loo, vaid toimetan. Püüan ennast muusikalisest massist läbi närida ja luua süntaksi, mis mind ennast köidaks.
Milline oli teekond kammerooperiga „Põrmuline” (2025)?
Pärast „Rosa majalise” kontsertturneed kolisin 2023. aastal perega Põhja-Saksamaale Oldenburgi. Kultuuriministeeriumi poole pöördus uue ooperi organisatsioon, kes otsis Eestist noort naisheliloojat, kes kirjutaks neile ooperi. Me elasime seal suve lõpust kuni kevadeni. Lapsed olid väga väikesed, selles mõttes oli tore, aga väga raske. Seal valmis mu orkestriteos „Ja nüüd on ikka veel nüüd” (2024)6. Mul oli vaja saada pärast koroona-aastaid Eestist ära, sest tundsin, et jäin siia kinni, iga reis oli sõõm värsket õhku. Saksamaal olek tundus hiiglapika reisina. Ma sain palju kuulata kontserte, erinevaid suurepäraseid orkestreid — kahe tunni sõidu kaugusel asus Hamburg oma kontserdieluga. Kohalikus Oldenburgi riiklikus teatris dirigeeris eestlane Hendrik Vestmann. Ma sain enda jaoks mõtestada ooperi olemust. Ooper võib olla väga sügav, meelelahutuslik, igav, turvaline — lõputute võimalustega. Ma läksin Saksamaale plaaniga kirjutada ooper „Põrmuline”, kohapeal mängisin need mõtted ringi ja kirjutasin lasteooperi „Väike prints.” Organisatsioon, kes mind sinna kutsus, oli sel hetkel õnnetus seisus, juht vahetus, nad olid väsinud. Seda ooperit pole lavale veel toodudki ja veidi üle tunni kestev teos on praegu „sahtlis”. Tegelen nüüd selle teksti eestindamisega ja pean läbirääkimisi selle Eestis lavale toomise üle, aga see ei ole lihtne.
Kas kammerooper „Põrmuline”7 on sinu arvates su senise loometee kõige kaalukam teos?
Ma arvan küll. See on üks projekt, mis mul praegu ka kõige rohkem kripeldab. Ma olen väga tänulik selle eest, et kui ma Saksamaalt „Põrmulise” ideega naasin, oli ansambel U: valmis selle kohe Eestis ellu viima. Me tegime kontsertlavastuse. Mul on soov see projekt lõpule viia ja teha ooperi täislavastus, sellega pikemalt töötada, see teistmoodi elama ja liikuma panna, esitada ilma noodipultideta ja kaasata kunstnik. Sooviksin näha, mis on veel selles materjalis peidus. Eestis on uue ooperi produtsentidega kehv seis ja on tekkinud tunne, et sein tuleb ette. Ansambel U: on mind väga palju mõjutanud ja olnud mõnes mõttes mulle õpetajaks. „Põrmulise” residenduurist kujunes päris vahva periood, mil iga kuu tagant tuli viia uut muusikat proovisaali. Nemad on nõus kohe mängima igasuguseid helisid, katsetama, see on väga kiire laboratoorium. Nende oskus teost hästi kõlama panna on andnud mulle kirjutamisel suure vabaduse. Nad on toredad ja toetava suhtumisega inimesed. See on olnud ruum, kuhu saan minna tooreste, lõpuni mõtlemata mõtetega, öelda, et kuulsin sellist heli õues, oma peas, rääkida tundest, et just see on õige. Nad on valmis kaasa mõtlema, kuidas see konteksti sobitub. Nad on valmis mängima lihvimata nootidest. Neil on kogemus hunnikutes nootide haaramisega. Mulle on teised eesti heliloojad kõrvalt öelnud, et kas ma ikka tean, kuidas mul on vedanud, et olen saanud sellise ainukordse võimaluse. Mina omalt poolt olin nõus panustama avalike loengutega. Loomeprotsessi avamine publikule tuleb minu ajakirjanduse ja kommunikatsiooni taustast. Ma tundsin, et saan panna ennast haavatavasse seisu, kuigi see ei ole väga lihtne. Mulle tundus, et on vajalik rääkida uue muusika tulevikust. Märkasin, et pean olema poolelioleva teose näitamisel oma mõtteprotsessis üpris kindel, muidu tunnen ennast laevukesena tormisel merel. Väljaütlemisel kõlavad ideed hoopis teistmoodi ja muutuvad, tuleb hoida teose arengu kurssi. See vajab eraldi pingutust. Miks muidu heliloojad pooleliolevaid teoseid ei näita. Pooleliolevat loomisprotsessi reflekteerides peab olema valmis vastu võtma kommentaare ja neid vajadusel integreerima. Avatud suhtlemine kuulajatega on olnud ansamblile U: väga tähtis ja nad on sellega tegelenud tugeva missiooniga; selle külje pealt me oleme teineteist leidnud.
Kuidas sa kirjeldaksid oma praeguse etapi loomepõhimõtteid?
On teoseid, millele ma olen lähenenud päris struktuurselt. Mul on omad laadilised süsteemid, mis on mind kõnetanud ja ilmselt kõnetavad ka edaspidi. Samas on teoseid, mida ma kirjutan intuitsioonist ja kõrvast lähtudes. Nagu Tulev alati ütleb: kirjutage seda, mida kuulete. Üldiselt on mulle meeldinud korjata kõlasid (ja võtteid-tehnikaid), mis mind kõnetavad, ja avada neid spetsiifilisemalt ühe teose sees. Viimasel ajal huvitab mind ka heliassotsiatsioonide teema — milliseid seoseid ja tähendusi erinevad helid minu jaoks kannavad ja mis juhtub, kui ma neid omavahel kombineerin.
Alates 2022. aastast õpid sa magistrantuuris, sinu juhendajad on Toivo Tulev ja Helena Tulve.
Viimastel aastatel on Helena Tulve olnud mulle väga julgustavaks toeks, vaadanud kollegiaalse pilguga minu muusikat ja näidanud, kuidas tema heliloojaeluga hakkama saab, loob ja püsti püsib. Kõrvalt on tore vaadata, kuidas ta ideid leiab. Tal on minu muusikale hoopis teistsugune pilk. Õpetajana on temas emalikku tuge, rahulikkust: nüüd hoiame mõistuse kainena, asjad saavad tehtud, kõik on hästi. Ta suunab oma ideedele truuks jääma, oma teostes järgmised sammud tegema, isegi siis, kui esimene mängija, kellele teos on kirjutatud, ei taha seda mängida. Ta julgustab oma rada pidi edasi minema — küll tulevad ka inimesed, kellele teos sobib. Ja samas, järgmisel hetkel oskab ta suunata tegema muusikalises materjalis tarku kompromisse.
Tunnetuslikult ja ka faktiliselt jätkad sa muusikas Elleri koolkonda. Kas sul on olnud mõjutajaid ka väljaspool seda ?
Mind on mõjutanud muusika kuulamine ja kontsertidel käimine väljaspool Eestit, juba nimetatud Saksamaa kontserdielu. Mõne aasta eesti käisin ma Huddersfieldi nüüdismuusika festivalil. Ma arvan, et noortele heliloojatele on kodust välja saamine hästi kujundav. Eestis on kõik üpris tuttav. Võimalus käia teistes saalides on minu kuulamiskogemust avardanud.
Liisa Hõbepappel jaanuaris 2026.
Harri Rospu fotod
Mis sul praegu töölaual on?
Praegu kirjutan ma teost iiri Quiet Music Ensemble’ile EMPiks. See on eksperimentaalne ja improvisatsioonile keskendunud kooslus, kes ootab minult kontseptsiooni, mis paneks neid muusikale või teosele uutmoodi lähenema. Mõnes mõttes on see loomulik tee pärast „Põrmulist”, sest ka seal esines avatud partituuri ja oli tähtis pidada silmas üldist suunda — struktuure, faktuure ja nende dramaturgiat, muutumist ja kujunemist. Selles tellimuses ei noodista ma detaile, vaid lähenen avarama pilgu ja ülesandeloomega. Pärast seda võtan ette kümneminutise teose kirjutamise Eesti Festivaliorkestrile ja Paavo Järvile selleks suveks. Täiesti juhuslikult käisin enne jõule reisil Mauritiusel, sealses soojas kliimas ronimas ja matkamas. Teises keskkonnas olles jõudsin uute kõlade ja mõteteni, mida ma EFOga avastama hakkan. Ma ise tunnen, et mul on olnud väga tegusad aastad ja mind on kasvatanud kiire kontakt mängijatega — nad on kujundanud minu muusikalist mõtlemist ja seda, kuidas ma noodistan. Mul on olnud õnne palju teoseid kirjutada. Näiteks DYCE projekti raames õnnestus mul kirjutada kaks teost järjest, sh „Rosa majalis”, ja see andis mu loomingule suuna, mis viis „Põrmuliseni”. Orkestrimuusika poole peal ma veel kompan ja otsin. See on paratamatu, sest minu muusikaline mõtlemine on olnud kammerlik. „Põrmulisega” püüdsin võtta kammeransambli koosseisust — Schönbergi kvintett pluss löökpillid — välja maksimaalse orkerstraalsuse, mis on võimalik minu ideede ja esteetika raames. Eks ma tegelikult astu siiski alles oma esimesi samme.
Vestelnud MIRJE MÄNDLA
Kommentaarid:
12016, esiettekanne 26. X 2016 galeriis Noorus Tartus festivalil „Afekt”.
2 Esiettekanne 5. IV 2017.
3 Esietteanne 13. IV 2018 EMTA kammersaalis EMPil.
4 Esiettekanne ansambliga U: 16. X 2022 Tallinnas Kanuti Gildi saalis; tellija: ansambel Fractales.
5 Esiettekanne ansambliga U: 6. VI 2023 Eesti Raadio 1. stuudios; tellija: Discovering Young Composers of Europe DYCE.
6 Esiettekanne Balti ja eesti muusika päevadel, ERSO ja dirigent Clement Power 26. IV 2024 Estonia kontserdisaalis ja 28. IV 2024 Vanemuise kontserdimajas.
7 Vt ka varasemad artiklid: vestlusring: „Liisa Hõbepappel ja Eva Koldits, „Põrmulise” saamisloost”. — TMK 2025, nr 7–8 ja Mirje Mändla, „Avardumisvõimalustest eesti muusikateatris Liisa Hõbepappeli kammerooperi „Põrmuline” näitel. — TMK 2025, nr 9.
