Eesti Pillifondi 10. aastapäevale pühendatud kontsert „Metamorfoosid”. Kavas: Richard Straussi teose „Metamorfoosid” (TrV 290; Rudolf Leopoldi rekonstruktsioon) seade keelpilliseptetile (1945/1994), Heino Elleri „Viis pala keelpilliorkestrile” (1953),Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile nr 1, op.16 (1961). Esitajad: Eesti Pillifondi pillidel mängivad muusikud, kontsertmeister Hans Christian Aavik, kunstiline juht Theodor Sink. 28. I 2026 Estonia kontserdisaalis.
Vähestel sündmustel on eesti kultuurimaastikul järeltuleva põlvkonna võimaluste parandamisel nii suur kaal kui Eesti Pillifondi kontsertidel, mida nad korraldavad oma toetajatele, koostööpartneritele ja muusikasõpradele. Seda enam oli põhjust tähistada Eesti Pillifondi aastapäeva 28. jaanuaril väärikas, soome arhitektide Armas Lindgreni (1874–1929) ja Wivi Lönni (1872–1966) projekteeritud ning 1913. aastal valminud juugendstiilis Estonia kontserdisaalis, ühes meie pealinna esindushoones.
Esimene kutse saali juba kõlab Estonia fuajees, kui kiiresti oma üleriided garderoobi ulatan. Õhus võib aimata kontserdikülastajate ootusärevust ja selleks on ka põhjust: kohe algab Eesti Pillifondi 10. aastapäeva tähistav kontsert, kus astuvad lavale noored talendid, käes missioonitundest juhitud investorite toel fondile soetatud kallihinnalised instrumendid (viiulid, tšellod ja vioola), mida nüüdseks on juba üksteist. Vähem tähtis pole fakt, et lisaks pillidele on Eesti Pillifondil kasutada ka üheksa väärtuslikku poognat. Astun saali, käes kontserdikava; kõlab viimane kutsung. Parter täitub kuulajatega ja pärast konferansjee Margus Saare sisukat sõnavõttu, mis on pühendatud pillifondi ajaloole, saab piduliku kultuurisündmuse muusikaline osa alata.
Richard Straussi „Metamorfooside” versioon septetile tuli esmaettekandele alles pärast teose rekonstrueerimist, mille teostas austria tšellist ja muusikapedagoog Rudolf Leopold (snd 1954) 1994. aastal, kuid 23 soolokeelpillile looduna kõlas see juba aastakümneid varem, 1946, kajastades helilooja hingevalu Teises maailmasõjas hävinud saksa kultuuripärandi pärast. Estonia kontserdisaalis kandis teose ette septett koosseisus Hans Christian Aavik, Kaija Lukas (viiulid), Johanna Vahermägi (vioola), Theodor Sink ja Leho Karin (tšellod) Eesti Pillifondi pillidel ning Regina Udod (kontrabass) ja Karen Joamets (vioola) külalistena. „Metamorfoosid”, mis täitis sisukalt kontserdi kogu esimese poole, oli esituselt mõjuv ja emotsionaalselt läbi mõeldud. Aaviku kindlal juhtimisel liikusid sügavad temaatilised liinid pika fraasikujundusega ning kui teose esimese veerandi jooksul võis märgata, et interpretatsioonis oli põhirõhk ühtlase tämbritunnetuse saavutamisel, siis aja jooksul ühtlustus see kõigi mängijate puhul. Sümpaatsena võib esile tuua tšellode ja kontrabassi omavahelist koostööd, mis väljendus kiires reaktsioonis viiulitelt tulevatele muusikalistele impulssidele meloodilistes käikudes ning vioolade mahedatele tämbritele sügavalt isiklikes, aeglasema tempoga fraasides. Noored muusikud suutsid publiku kõrgetele ootustele vääriliselt vastata ja teose lõppedes kõlas pikk ja tänulik aplaus, mille järel liiguti vaheajale.
Richard Straussi/Rudolf Leopoldi „Metamorfooside” ettekanne Eesti Pillifondi 10. aastapäeva kontserdil 28. I 2026 Estonia kontserdisaalis. Vasakult: Hans Christian Aavik, Kaija Lukas, Johanna Vahermägi, Karen Joamets, Regina Udod, Leho Karin ja Theodor Sink. Rait Tuulase foto
Marje Lohuaru (M. L., Eesti Pillifondi juht1): Meie pillide kasutajatest puudus kontserdilt ainult Birgit Katriin Born, kes esines parasjagu Budapesti Festivaliorkestriga Carnegie Hallis. Väga kena oli tunda, kuidas pillifondi muusikutel on tekkinud omavaheline hea side ja ansamblitunnetus. Kavade kokkupanekul rakendame muusikuid, kes kasutavad pillifondi pille, sel korral oli kontserdi kunstiline juht Theodor Sink.
Marie-Helen Aavakivi (M.-H. A.): Eesti Pillifondi asutamise kuupäev on 7. detsember 2015. Kui kaua küpses idee seda luua?
M. L.: See idee on liikunud Eesti muusikaringkondades juba väga kaua. Kui ma olin prorektor [EMTA välissuhete prorektor— M.-H. A.], oli mul erinevaid tööülesandeid, aga see teema oli mul pidevalt meeles. Selliseid mõttevälgatusi pillifondide teemal, mis jõudsid minuni, oli väga palju. Olin olnud juba aastaid Euroopa Kammermuusika Õpetajate Assotsiatsiooni [ECMTA — M.-H. A] president ja hakkasin mõtlema, mis oleks Eestile kõige olulisem asi olukorras, kus aina rohkem hakati rääkima eraraha kaasamisest kultuurivaldkonda laiemalt. Eesti Pillifondi asutamise hetkel olid mul väga head koostööpartnerid, fond asutati kultuuriministeeriumi initsiatiivil. Algasid läbirääkimised pankadega ja loodi võimalus investeerida keelpillidesse. Meie esimene partner oli Soome, sest Soomes on väga hästi paika pandud pillifondide struktuur. Neil on nii pankade kui ka maakondade juures oma fondid, pillikogu on Sibeliuse Akadeemias jne. Siis liitus meiega asutajaliikmena Swedbank, pärast seda tulid kaasa Eri Klas koos Eesti Rahvuskultuuri Fondiga ja maestro Paavo Järvi. Kõik need inimesed teadsid, miks on Eesti Pillifond vajalik, ja see oli meile väga suureks toeks.
M.-H. A.:Kas esimeste investorite leidmine oli keerulisem või lihtsam võrreldes praeguse ajaga? Kuigi öeldakse, et keskmist pole olemas, siis ikkagi — milline on keskmise pilliomaniku profiil?
M. L.: Keskmist ei ole tõesti olemas, aga kui pillifond sai kindla struktuuri, oli seda juba märksa kergem tutvustama hakata. Meie pillifondi süsteem on unikaalne, kuna ta kaasab erinevaid huvigruppe ja on valdkondadeülene. Läti ja Leedu on väga huvitatud meiega koostööst, kuna neil sellist süsteemi pole. Pärast fondi asutamist sõnum levis ja inimesed olid kohe olemas. Need olid inimesed, kes soovisid toetada klassikalist muusikat, kes käisid kontsertidel ja olid aktiivsed. Üks asi on soetada pill, aga pärastine jääb ju fondi teha. Meie esimene ülesanne on pillide avalik tutvustamine kontsertidel, lisaks kindlustus — kogu meie kollektsioon on kindlustatud Londonis. Siis pillide hooldus. Nimelt ei ole meil litsentsiga pillimeistreid. Näiteks Soomes on pillimeistrite gild, kuhu kuulub üksteist pillimeistrit. Samuti on meie partneriks pillide hoiustamisel turvafirma G4S ja juriidilistes küsimustes advokaadibüroo Triniti. Meie lepingud pillide kasutajatega on praegu kolmeaastased ja neid saab pikendada.
M.-H. A.: Millistel juhtudel ja kriteeriumidel pillifondi lepinguid pikendatakse?
M. L.: Meil on olemas statuut. Pilli taotlemine kolmeks aastaks nõuab eelmise kahe aasta tööplaani ja kahe järgneva aasta tegevusplaani esitamist. Vajalik on ka kahe vastava valdkonna spetsialisti soovitus, CV ja täidetud taotlusvorm. Meil on praegu konkursil kolm pilli: vioola, viiul ja tšello.
M.-H. A.: Kes otsustab, millisele taotlusele vastatakse positiivselt ja kas otsused langetatakse esitatud dokumentide põhjal? Kas žürii kohtub taotlejatega ka isiklikult? Kes siis ikkagi pillisoovijate hulgast valiku teevad?
M. L.: Oleme üldiselt järginud Soome mudelit, ehk siis lõpliku otsuse kinnitab Eesti Pillifondi Nõukogu², mis on avalik. Meil on kaks ekspertkogu. Kohe, kui me hakkame pilli ostma, moodustatakse ekspertkogu. Meil on Eesti spetsialistid, kes sõidavad kohale ja testivad neid pille. Condition report’i [pilli seisukorra hinnang —M.-H. A.] teeb Eero Haahti³. Need dokumendid on aluseks pilli soetamisel ja esitatakse potentsiaalsele investorile, pärast seda algab läbirääkimine müüjaga hinna osas. Ja kui kokkulepped on sõlmitud ning pill ostetakse ja tuuakse Eestisse, asub tööle järgmine otsustav komisjon, kes teeb nõukogule ettepaneku, kes võiks selle pilli saada. Need komisjonid on salajased ja nendes on neli-viis inimest. Kõige lõpuks kinnitab otsuse pillifondi nõukogu.
Paavo Järvi ja Marje Lohuaru tervitamas Eesti Pillifondi investoreid ja muusikuid pillifondi galakontserdile järgnenud vastuvõtul Pärnu muusikafestivali ajal juulis 2025. Tõiv Jõulu foto
M.-H. A.: Kuna mul on kogemusi haruldase hinnalise viiuliga ning olen teadlik selle mängimise ja kasutamisega kaasnevast vastutusest, küsin: kuidas pillifond instrueerib noori mängijaid, kelle kätte pillid usaldatakse?
M. L.: Meil on olemas instrumentide kasutamise kord, päris tõsine dokument, kuhu on kirja pandud, mida võib ja mida ei või pilliga teha. Kõik kasutajad on seni olnud väga vastutustundlikud. Küll on olnud kindlustusjuhtum, kui pill sai kahjustada ja vajas remonti. Meil on litsentseeritud meister Soomes, kes vaatab õnnetusjuhtumite puhul pilli kohe üle, koostab selle remondi kohta plaani ja eelarve, mis omakorda saadetakse Londoni kindlustusele. Pilli remondi eest tasus tookord kindlustus.
M.-H. A.: Kas Sapožnini perekonnale kuuluv, umbes 1610 valmistatud itaalia meistri Giovanni Paolo Maggini viiul, millel mängib praegu Hans Christian Aavik, on Eesti Pillifondi suurim aare?
M. L.: Kui me vaatame oma kollektsiooni, siis on meil ka meister François Fourrier Nicolas’ 1798. aastal valminud tšello, mis kuulus kunagi Prantsuse õukonnaorkestri koosseisu, ja arvatakse, et sellel tšellol mängiti ka Napoleoni kroonimisel keisriks. Igal pillil on oma lugu. On väga liigutav, kui paljud inimesed pöörduvad minu poole jutuga, et nende vanavanaisa või keegi ostis kunagi pilli ja selle peale on kirjutatud Stradivarius ning et nad soovivad teada, kas see pill on ehtne. Soov osta meistri pill oli seega olemas ka meie esivanematel. Mis puudutab Sapožninite pilli, siis Eestis ei ole praeguste andmete järgi teist sellist viiulit kui Sapožninite perekonnale kuuluv Giovanni Paolo Maggini (1580–1630) viiul. Vladimir „Boba” Sapožnin (1906–1996) sai selle pilli Moskvast. Sapožninite perekonna mäletamist mööda oli ta laenanud pilli ostmiseks raha kokku ja sai selle endale, aga juba järgmisel päeval helistas talle David Oistrahh (1908–1974), kes ütles, et too see pill tagasi, mida ta muidugi ei teinud. Ta tõi pilli Eestisse ja mängis sellel. Kui pillifond juba tegutses, võeti minuga ühendust seoses selle pilliga, millel oli sertifikaat juba olemas. Siis perekond otsustas anda selle avalikku kasutusse ja pillifond korraldas pilli remondi. Kasutamisele kandideeris Hans Christian Aavik ja edasine on
juba lähiajalugu.
M.-H. A.: Kui palju sõltub kõrge mängutaseme saavutamiseks mängijast ja kui palju pillist?
M. L.: Mulle tuleb ikka meelde, mida ütles Yehudi Menuhin, kui temalt küsiti pilli kohta, millel ta mängis. Ta vastas, et pill ei mängi ise. Erinevad muusikud vajavad erinevaid pille, see on protsess ja koostöö pilli ja mängija vahel. Mõnele ei sobi Stradivarius ka.
M.-H. A.: Millised on Eesti Pillifondi eesmärgid järgmiseks kümneks aastaks ja kuidas te näete toimimas pillifondi veelgi kaugemas tulevikus, kahekümne aasta pärast?
M. L.: Kindlasti on pillifond oma olemasolu kümne aasta jooksul hoidnud selget fookust: meie kollektsioon ja meie muusikud. Samal ajal oleme teinud ka koolitusi, mis on suunatud meie potentsiaalsetele investoritele. Oleme siia kutsunud maailma tähtsamate fondide juhte. Inimesed tulevad ja kuulevad, mis on üks pill. MUBAs toimus üks koolitus, kuhu Tarisio6 fondi juht Jason Price oli kohale toonud Stradivari viiuli, millel kohapeal mängis Hans Christian Aavik.
Hans Christian Aavik ja Tarisio fondi juht Jason Price demonstreerimas MUBAs 1730. aastal valmistatud Stradivari viiulit.
Eesti Pillifondi foto
Teine osa on kontserdikorraldus. Meil on olemas muusikud, pillid ja publik ning huvi ka välismaalt, näiteks Lätist ja Leedust. Pillimeistrite koolitamisel on tehtud esimesed sammud: pillifond toetab näiteks Teodor Juko Hiiemaa õpinguid Itaalias Academia Cremonensises ja loodame, et ta hakkab fondi kollektsiooni hooldama kodumaal. Meil on mitmeid võimalusi, mida veel teha, kuid põhiline eesmärk on siiski pillifondi instrumentide kollektsiooni suurendamine. Kanname hoolt ka nende investorite eest, kes juba on investeerinud fondi kaudu pillidesse.
M.-H. A.: Mida te soovitaksite noortele keelpillimängijatele ja nende pereliikmetele, kes on Eesti Pillifondi tegemisi jälginud, aga pole söandanud veel unistada ise pillifondi hinnalisel pillil mängimisest?
M. L.: Pillifond on viimasel ajal toetanud väga paljusid noori muusikuid, kes alles õpivad. Nii et käige meie kontsertidel ja kuulake oma kõrvaga! Kui see on unistus, siis unistused tuleb ka ellu viia, mis nõuab omakorda väga suurt tööd.
Kultuuriminister Heidy Purga Kultuurisõbra tiitli pälvinud Eesti Pillifondi investori, ettevõtte Strand Projekt OÜ omaniku Egon Elsteiniga, kes on andnud Eesti Pillifondi kasutusse Napoli meistri Tomaso Eberle 18. sajandil valmistatud viiuli.
Rasmus Kooskora foto
Vaheaeg Estonia kontserdisaalis on läbi saamas ja rahvas ruttab oma kohtadele, sest kohe hakkavad kõlama eesti heliloojate teosed, neist esimesena kõigi sel kontserdil lavale astuvate muusikute ühises esituses Heino Elleri armastatud tsükkel „Viis pala keelpilliorkestrile”. Aplausi saatel tulevad nüüd lavale ka Katariina Maria Kits-Reimal, Anna Katarina Tralla, Uku Toots, Iris Eva Aabloo (viiulid) ja Valle-Rasmus Roots (tšello) Eesti Pillifondi pillidel ning külalised Egert Leinsaar, Miina Laanesaar (viiulid), Karen Joamets ja Ali Amishov (vioolad). „Viis pala keelpilliorkestrile” ei vaja kodumaiste kultuurisõprade seas suuremat tutvustamist, sest tegemist on Eesti kontserdilavade armastatud teosega, mille lõpunumber „Kodumaine viis” leiab ka eraldiseisvana tihti koha kontserdikavades. Noored muusikud esitasid seda entusiasmi, nakatava emotsionaalsuse ja kandva interpretatsiooniga. Kontsertmeister Hans Christian Aavik ei lasknud oma kolleegide juhtimisel kordagi initsiatiivi käest ning suutis süstida paladesse kelmikaid fraseeringuid ja elavaid temposid.
Viimasena kõlas kontserdil Heino Elleri õpilase Jaan Räätsa Kontsert kammerorkestrile nr 1, op. 16, mis on kujunenud oma esmaettekande järel 1961. aastal üheks eesti uue muusika tähtteoseks, üheks enim mängitud eesti helitööks, mis kõlab tihti ka välismaa kontserdilavadel. Noorte instrumentalistide esituses ei pidanud publik pettuma — muusikaline pinge püsis avataktist lõpuakordideni. Tempokate Allegro-osade vahel kõlasid Andante ja Grave vormiliselt ühendavana, andes kaalu hoogsalt esitatavale muusikalisele materjalile. Tõendina esituse veenvusest kutsus publik muusikuid veel mitu korda lavale tagasi, meelitadeski välja lisapala. Veel üks sügav kummardus esinejatelt ja oligi käes aeg suunduda kontserdil kogetud muusikaliste muljetega pakaselisse talveõhtusse.
Dirigent Eri Klasi mõtted kõlavad suurepäraselt ka nüüd: „Pillifond on meie muusika tulevik, interpreetide, orkestrite ja heliloojate tulevik. Selle fondi abil soetatud pillidega loome lisaväärtust meie kultuurilukku.”
Viited ja kommentaarid:
¹ Professor Marje Lohuaru on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia instrumentaalkammermuusika õppejuht ja doktorinõukogu aseesimees. 2025. aastal pälvis ta Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendiumi panuse eest eesti kultuurilukku. Vestlus Marje Lohuarugatoimus veebruaris2026.
² Eesti Pillifondi Nõukogu liikmed: Tiina Sepa (Swedbank), Toomas Velmet (Eesti Rahvuskultuuri Fond), Kertu Aksiim (EV Kultuuriministeerium), Paavo Järvi.
³ Soome juhtiv pillimeister, sertifitseeritud keelpillide hooldaja.
4 Eesti viiulikoolkonna rajaja professor Johannes Paulseni 18. sajandist pärit saksa meistri viiul ja Nicolas Rémy Mairei 19. sajandil valmistatud poogen.
5 Pillifondi investeerimist soovitakse tutvustada ja laiendada ka teiste pankade klientidele. ― Delta, 28. I 2026. Klassikaraadio, ERR.
6 Tarisio on maailma suurim keelpillide ja poognate müüja. 1999. aastal keelpillidele ja poognatele spetsialiseerunud oksjonimajana asutatud Tarisio tegutseb New Yorgis, Londonis ja Berliinis ning teenindab ülemaailmset klientuuri.
