Kui Teater.Muusika.Kino pöördus Värske Rõhu poole ettepanekuga viia noorte kirjutajatega läbi vestlusring, mis tõukuks kolmest Eesti filmist („Pikad Paberid”— režissöör Meel Paliale, „Fränk” — režissöör Tõnis Pill ja „Mo Papa” — režissöör Eeva Mägi), olin viivitamata nõus — kombinatsioon paistis aruteluks paljulubav ja filmimõtteid oli minulgi kogunenud selline hulk, et oli aeg nendega midagi peale hakata. Nii saimegi Elo Kaalepi, Rasmus Kuninga ja Getriin Kotsariga ühel hommikupoolikul Põhjala tehase ankruSAALis kokku, et vaadata ühiselt, kuhu need filmid meid välja viivad. — Emma Lotta Lõhmus
Rääkige alustuseks, mis suhe teil filmiga üldse on?
Elo Kaalep: Mind huvitab kultuur ja film selle sees. Kui kunagi istusid filosoofid koos ja arutasid, mida Goethe kirjutas, siis nüüd ei piisa ainult sellest, mis on kirjutatud, vaid ka film on saanud mõtteloo väga oluliseks osaks. Slavoj Žižek viitab ju ka alati uutele filmidele, ja põhjusega.
Elo Kaalep.
Rasmus Kuningas: Minu huvi filmi vastu on vist isekas. See on viis maailmast põgeneda, võimalus inimesena areneda.
Rasmus Kuningas.
Getriin Kotsar: See vist ei ole kogu aeg nii olnud, et mulle filmid väga meeldivad — nooremana oli ikka teater ja kirjandus. Aga ülikoolis ühe oma hea sõbraga vesteldes sain aru, et mul on üks maailm täiesti läbi käimata, ja nüüd ma siis olen hakanud seal sees ringi vaatama.Aga mida aeg edasi, seda rohkem huvitab mind filmide dramaturgiline ülesehitus ja stsenaariumid.
Getriin Kotsar.
Elo: Jaa, ma nõustun. Stsenaariumist on raske üle saada ja võib-olla tuleneb see ka huvist kirjanduse ja teatri vastu. Lugu on minu jaoks väga oluline, see kannab endas alati mingit filosoofiat.
Rasmus: Minule on siiski ka vorm väga oluline. Võib-olla enam mitte nii palju, aga vähemasti bakalaureuse ajal ei olnud mul mitte mingit probleemi minna süvakaadri analüüsi sisse, võtta iga kaadrike üksipulgi lahti.
Aga kui on juba kirjandus ja teater, mis teid siis just filmimeediumi juurde tõmbab?
Rasmus: Film laseb endale palju lähemale. Ka teater võtab praegu filmimaailmast palju võtteid üle, et saada näitlejale lähemale. Naljakas öelda, aga film on minu jaoks vahetum kui teater.
Elo: Filmis on nii palju võimalusi — saab minna kaameraga teise maailma otsa ja näitleja näole hästi lähedale. Ent need, mis on filmi tugevused, ei pruugi tingimata olla teatri või kirjanduse nõrkused. Ei saa laval New Yorki minna või raamatus muusikat lasta — kuidas sa selle siis lahendad? Siis pead näiteks kirjutades lihtsalt need sõnad leidma, ja see on nii lahe, et leitakse.
Getriin: Ma sekundeerin, võib-olla just see kohaülesus. Film võimaldab ka nii palju omal valikul ajas rändamist, mida teatris ei ole — ma ei saa minna tagasi nullindate algusesse, et ühte või teist lavastust näha. Midagi kurba, aga ka ilusat on selles, et ma ei näe David Lynchilt enam kunagi ühtegi uut filmi, aga teisalt on kõik tema tehtu olemas ja ma võin seda kogu aeg vaadata. Teater on väga kaduv kunst ja eks ta sellel töötabki, aga ma ise tahaksin praegu vist millestki kinni hoida.
Jah, filmis saab konstrueerida täiesti teisi aegruume.
Getriin: Jah, kuigi „Pikad paberid” on tänapäevane, mängib see ikka analoogi romantiseerimise piirimail. Vanakooli kaamerad, mida nad kasutavad, riietusstiil, kõrvaklapid on juhtmega.
Rasmus: See ongi võib-olla tahe põgeneda üledigiteeritud maailma eest analoogimaailma. Kõik need filmid on mingis mõttes põgenemisfilmid, ja mitte ainult digimaailmast, vaid ka lihtsalt olevikust. Pääseda siit läbi selle nostalgia.
Isegi kui näiteks „Fränk” räägib väga rasketest asjadest, siis kunstiliste võtete kaudu on see ikkagi kuidagi romantiline.
Elo: „Pikad paberid” on eriti vibe.
Getriin: „Mo Papa” ka, isegi kui Eugen tegi lumekoristamise tööd ja ärkas hästi vara. Võib-olla see ongi tegelikult kõige parem asi, mis juhtuda võib, kui oled kümme aastat vangis istunud. Valgus ja värvid ja kui panna veel muusika taha…
Rasmus: See on nagu Wim Wendersi „Täiuslikud päevad”, kus Hirayama küürib tualettruume ja siis läheb koju ja kuulab oma vinüüle, mis tundus ka nii ilus.
Elo: Kui me juba sellest räägime, siis „Mo Papa”, mis muidu on minu arvates väga hea film, häirib mind sellega, et juhib vaataja mõnes mõttes probleemist kõrvale. Justkui tegelikult ei ole nii raske. Selles on mingisugune sotsiaalmajandusliku alama klassi romantiseerimine, mis ei ole üdini positiivne asi.
Need on vist ebarealistlikud kultuuriviited, mis mind häirivad. Näiteks „Täiuslikes päevades” loeb Hirayama Faulknerit, kes on kuidagi kummaline autor. Faulknerit loevad ikkagi väga erudeeritud inimesed, aga need, kes koristavad välikäimlaid, ei ole tavaliselt äärmiselt erudeeritud. Kui me tahame tunda empaatiat vetsukoristajate vastu, siis me ei saa teha filme eranditest, vaid just tavalistest inimestest.
Ja „Mo Papa” „Nukitsamehe”-parafraas: head lapsed, need kasvavad isata. Võib-olla see on okei, aga ikkagi tekkis mul tunne, et kultuuriinimesed tahavad miskipärast näidata nn töölisklassi erudeeritumana, kui see päriselt on. Tegelikult tunnen ma nende vastu empaatiat ka siis, kui ma ei kujuta ette, et nad on ülitargad ja -haritud inimesed. Mulle tunduvad need viited kuidagi ülearused.
Getriin: Teisalt, kui ma panen ennast tegija positsiooni, siis mulle tundub ka kummaline luua tegelane, kes töötab näiteks bensiinijaamas ja kindlasti ei loe raamatuid, on täiesti kultuurivõõras tüüp. Siis ma kinnistan ju mingit teist stereotüüpi, et nendel tüüpidel ei olegi kultuuriga mingit kokkupuudet.
Elo: Kultuur ei ole ainult raamat, Marveli filmid on ka kultuur. Tegelikult me peame tunnistama ka seda n-ö teiste inimeste kultuuri. Kultuur on ju kõik, mis kinos näidatakse. Vahe seisneb vist ka selles, kas su vanemad on haritud inimesed või mitte. Ma ei saa öelda, et see viide on kohatu, sest tegelikult ma usun, et Eesti lastekodulapsed ikkagi võivad olla „Nukitsameest” näinud ja võivad seda ka päriselt tsiteerida. Võib-olla pole asjad nii hullud, kui ma näha tahan. Lihtsalt see on minu arvates mingisugune nähtus, et kultuuriinimesed projitseerivad enda kultuurilisi teadmisi ebasobivatesse kohtadesse ja siis üritavad sellega empaatiat suurendada.
Getriin: Mul on kirjutajana olnud see mõte, et kas ma teen viite tegelikult lugejale või vaatajale või hoopis enda intelligentsuse upitamiseks. Ka kultuuriteksti lugejana on muidugi lahe, kui tekivad seosed ja ma saan mingisugusest viitest aru, aga paratamatult tekib küsimus, kas looja on selle kirjutanud sisse minusugustele tüüpidele, endale või siis ikkagi laiemale publikule.
Rasmus: Ma ei näe, et see oleks probleem. Filmi saabki vaadata või lugeda mitmel tasandil ja see ongi tore, et sa saad mingist asjast aru. Kui see filmi toimimisele ette ei jää, siis ma tunnen, et see viide võib seal olla.
Elo: Jah, ma olen ka sellega nõus ja tegelikult on see mingi asi, mida on alati tehtud, näiteks Molière’il on ühes näidendis niisugune koht, et „Ahhaa, kas te siis ei teagi seda näidendit „Õpetatud naised”, kus sellest on juba juttu?”, aga „Õpetatud naised” on tema enda näidend. Niisuguseid asju tehakse alati ja need ei pruugi isegi kuidagimoodi sisuga seotud olla.
Rasmus: „Pikkades paberites” jällegi on viited sisuga seotud — peategelased on räiged filminohikud, kes teevadki obskuurseid viiteid filmidele, mida tavainimene ei ole mitte kunagi näinud.
Elo: Aga kui vaataja saab viitest aru, siis mida see ütleb? Kui filmitegija tunneb, et ta teeb liiga lihtsat filmi, aga paneb kavala viite juurde, siis kas ta saab kriitikutelt näiteks rohkem punkte? Seal võib ju olla mõnikord selline kaalutlus.
Muidugi ma ei tea, kas see oli nii mõeldud, aga ma tabasin stseenis, kus Fränk Pauli nime ära õpib, viite Jaapani filmile „964 Pinocchio”, mida hiljuti vaatasin. See lisas kõigele kohe nii huvitava sisulise lisakihi, sest mõlemas filmis on tegemist tegelasega, kes on meile tuttavas maailmas autsaider.
Rasmus: See on „Frankensteinis” ka tegelikult.
Elo: Võib-olla oligi niipidi, et see stseen läks hoopis „Frankensteinist” „Pinocchiosse” ja „Fränki”. Pinocchio oli ka ülekantud tähenduses justkui esimene inimene.
Getriin: Kui korraks eelmise teema juurde tagasi tulla, siis ma tegelikult olen nõus sinuga, Rasmus. Ma lihtsalt jäin mõtlema, et telesari „Friends” jms kubisevad igasugustest viidetest, millest ma aru ei saa, ja siis tekib tunne, et ma jään millestki ilma, aga mida vaatajana ei tahaks tunda. Tekib küsimus, kas ma olen vale inimene seda filmi või sarja vaatama. Ma ei tea, kas ma tegijana tahaksin öelda, et sina võid seda vaadata, aga sina ei või, sest et sul ei ole piisavalt kultuuri.
Elo: „Frankensteinis” on tõesti see nime äraõppimine väga oluline ja tegelikult annab ka „Fränkile” midagi juurde, sest ma ei saanud varem aru, mis seos Fränki ja Frankensteini vahel on, see jäi kuidagi õhku rippuma. Ma ütleks, et praegune on hea näide sellest, kuidas intertekstuaalsed viited loole midagi lisavad, kui neid näha ja nendele mõelda.
„Fränk”, 2025. Režissöör Tõnis Pill.
Getriin: „Fränkis” on ka koht, kus üks poistest ütleb Paulile, et see on Fränk nagu Frankenstein, et sina peaksid teadma, sa oled linnapoiss. Ta juba viitab sellele, et kuidas sa, Paul, ei tea, ise oled linnast pärit.
Ma mõtlesin ka sellele, et igasugused laulukesed või sihuke omalooming on ju ka folkloor, tugev kultuurikandja. Kui need poisid laulsid katusel ühte roppu laulu, siis mul oli vaadates tunne, et ma justkui teaksin mingisugust sarnast asja. Vahet ei ole, kas ma olen Kohilast, Viimsist või Tartu kesklinnast, need asjad liiguvad.
Rasmus: Ongi rahvaluule, igal pool on oma versioonid ja variandid.
„Fränk”. Kaadrid filmist
Mis kaal on neis filmides kohtadel? Näiteks „Pikkade paberite” kohta on öeldud, et see on väga õnnestunud portree Tallinnast.
Getriin: Ma olen Viimsist pärit, aga ma kujutan ette, et see külmkapitunne, et tahaks ära siit, on tuttav ka noortele, kes on pärit Põlvast või Pärnust või Kohtla-Järvelt. Aga kui Tallinnast rääkida, siis keegi ütles, et „Mo Papa” on samuti tugev Tallinna portree.
Elo: Ma juba enne ütlesin New York, aga näiteks „Taxi Driver” peab olema New Yorgis, ei saa panna seda tüüpi mujale ringi sõitma. Mulle tundub, et „Mo Papaga” on samamoodi. See üksindus, mingi vanglast koju tulemise üksindus Tallinnas on väga spetsiifiline tunne. Mulle tundub, et Tartus oleks juba teistmoodi. Ma ise tahaksin vanglast pigem Tartusse koju tulla.
„Mo Papa” maailm võttis mind täiesti oma haardesse. Ma ei tahtnud seal üldse olla, aga tuli aktsepteerida, et olengi siis nüüd Eugeniga trammis kaks minutit. See oli väga realistlik Tallinn, tundsin ära mingisuguse gümnaasiumisse minemise hommiku valguse ja lörtsi.
Elo: Mulle tundub, et see oli teema kõigis neis filmides, portreteerida elu mingil moel. „Pikkades paberites” ja „Mo Papas” mõlemas paistis oluline olevat, et stseenid oleksid hästi realistlikud. „Fränkis” oli tähtis tervik, nullindate poiste elu, selle kujutamisel tõepärasuse poole pürgimine. Teises kahes filmis seevastu just stseeni loogika.
Rasmus: Minu jaoks väljendub tõepärasus selles, kuidas tegelased räägivad, kas see keel on noortepärane, kui on tegemist noortefilmiga. See on nii keeruline teema, sest alati on cringe, aga see on noortefilmi juba sisse kirjutatud. Kuidas teha noorele filmi, mis teda kõnetaks, kantseliitliku slängiga minema ei peletaks. „Mo Papa” kirjutati ju ilma stsenaariumita. Meel Paliale tegi vist ka improt ja see mõnes mõttes töötas, kuigi mõned asjad mõjuvad tehislikult.
Getriin: „Mo Papas” ei tule kordagi välja, millal tegevus toimub. On lahe, et on suudetud luua aeg, mida ei ole olemas ja mille ma samal ajal ära tunnen.
Elo: Ester Kuntu mängis Stinat. Selle tegelase jope on parim indikaator.
Tõepärasus on üldse väga huvitav teema. Kas need filmid olid teie jaoks veenvad?
Rasmus: „Fränki” ma täitsa uskusin. Ma kasvasin ka sellises väikelinnas üles ja olid tõesti sellised poisid. Ma küll kartsin neid. Ütleksin, et nende keelekasutus oli ka küllaltki tõepärane.
Elo: Minu meelest „Pikkades paberites” oli ka.
„Pikad paberid”, 2024. Režissöör Meel Paliale.
Rasmus: Just mingid teemad, millest nad rääkisid. Selline pseudointellektuaalne panemine oli midagi, mille ma tundsin väga ära.
Elo: Ma olen kogu aeg oodanud seda hetke, millal ma ütlen välja selle, et „Pikad paberid” on problemaatiline film. Ma tunnen, et see on väga üle haibitud. Just üle vaadates mõtlesin, et seal on hästi suur eetiline probleem, millest keegi ei ole rääkinud. Et Sebastian ei pea mitte kordagi vastutama Noraga suhtes olles. See on probleem just sellepärast, et see on väga realistlik. Ma tean nii paljusid inimesi, kellel on sellised suhted, et on naine, kes teeb kõiki asju, käib tööl, käib ülikoolis, teenib raha, koorib kartuleid, ja siis poiss lihtsalt on seal. Ma ei mõtle, et selle oleks pidanud ühemõtteliselt hukka mõistma, pigem lihtsalt seda, et sellega peab midagi peale hakkama. On terve filosoofiliste küsimuste laviin, mis sisse tuuakse, aga millega ei saada hakkama.
See teeb mulle kuidagi haiget, ja ma ei taha olla kitsarinnaline, aga ma pean ütlema, et minu arvates on seda suhet valus vaadata. Ja kõik inimesed, kes on ka sellistes suhetes, siis vaatavad filmi ja mõtlevad, et ah, okei, võib-olla lihtsalt siis hängimegi. Sebastian ei pea ju, ma ei tea, põrgusse minema, aga nad peaksid vähemalt Noraga lahku minema ja me saame ikkagi kätte selle tunde, et okei, ta jäi tüdrukust ilma. Nad võivad edasi hängida, aga sellel oleks siis täiesti teine maik. Mul on vist kõige rohkem kahju sellest, et filmitegijad ei ole sellest aru saanud. See pole mitte meelega, vaid juhuslikult, sest ma ei näe mitte ühtegi viidet sellele, et nad oleksid saanud aru, millest nad räägivad. Nad on teinud lihtsalt hangout-filmi.
„Pikad paberid”. Kaadrid filmist
Rasmus: Eks siin tulebki väga selgelt välja kriitiku roll: esitada vaatajale neid küsimusi. Ma arvan, et ühte filmi ehk ei mahugi kõik sisse ja võib-olla filmitegijaid polegi selle peale üldse mõelnud.
Elo: Ma vist panen seda pahaks pigem neile, kes seda filmi nii väga kiidavad.
Ma olen väga nõus selle kriitikaga. Iris Peil kirjutas Sirbis, et Nora on filmis see tegelane, kelle tulekuga süžees midagi muutub. Naistegelane veab lugu edasi, aga ei saa justkui midagi vastu ja film on ikkagi selline poistekas.
Elo: Ja just halvas mõttes.
Rasmus: Eks nad kõik ole ju poistekad tegelikult.
Getriin: See on teema, millest mina võiksin väga pikalt rääkida.
Elo: Me oleme nii harjunud, et kõikide filmide peategelane on noor poiss. Ja kui sa juba võtad noore tüdruku, siis pead väga läbi mõtlema, miks sa midagi teed, sest see on ebatavalisem valik. Kui Nora oleks olnud peategelane, oleks pidanud noore naise elu küsimused läbi mõtlema ja filmist oleks asja saanud.
Getriin: Nora on selles filmis väga ratsionaalne ja kaalutletud. See on hüpotees, aga ma arvan, et kui ta oleks Sebastiani moodi, siis oleks kõvasti etteheiteid, et ta ei või endale seda lubada. Mul on tunne, et me võtaksime ta rohkem vastutusele.
Elo: Kõik see antakse andeks sellepärast, et see on hangout-film. Me tegeleme vibe’iga, me ei pea tegelema eetiliste küsimustega, aga need ju on seal, need on minu arvates nii karjuvad.
Rasmus: Ja siis äkki mõni vaatab ja mõtleb, et nii ongi.
Elo: Jah, et vahel lihtsalt ongi nii. Kui see film on suhete loomisel eeskujuks, siis kõik need Norad ju helistavadki Sebastianile tagasi ja mõtlevad, et sa ei peagi kartuleid koorima, ma tean, et sa oled tegelikult tark.
Getriin: Ühelt poolt ma olen täiesti nõus. Teisalt, see vanusering on umbes 22–27. Ma ise olen täpselt seal keskel ja mul on pea täpselt samamoodi laiali otsas. Mul on tunne, et ma olin just eile 17 ja samas ma ei või teha enam asju, mis kehtivad 17-aastastele. Mul on tunne, et kui ma ei tee praegu kogu seda jama läbi, siis ma ei hakka ka kolmekümneselt oskama.
Elo: Ma ei taha tegelastele mitte midagi ette heita, vaid just filmitegijatele, kes jutustavad nende lugu ja vastutavad sellega ka loo sõnumi eest.
Getriin: Rasmus ütles hästi, et kui ma tulen ja vaatan seda, et siis arvangi, et see on okei. Mina suudan selle eristuse teha, et ei ole, aga kui ma olen 18, siis kas suudan?
Elo: Film kannab endas paratamatult mingit sõnumit ja sinna ei saa mitte midagi teha. Kui sa teed filmi, siis sa ütled midagi. Isegi kui sa üritad mitte öelda, siis juhtubki see, et sa ütled näiteks midagi ebaeetilist.
„Mo Papa”, 2025. Režissöör Eeva Mägi. Kaader filmist
Kas igal filmil peab sõnum olema?
Rasmus: Ei. „Mo Papa” oli ka väga atmosfäärikeskne, selline süütundes marineerimine. Ma eriti ei tahtnud seda filmi vaadata. Mul ei olnud hea.
Elo: Minu meelest oli see väga helge film. Mu ema rääkis, et nõukaajal olid pioneerilaagrites ka lastekodulapsed, kellel pealtnäha oli kõik halvasti, aga neil olid omavahel sellised sõprussuhted, mida mitte kusagil mujal ei näe. Ja mulle tundub, et filmis on ka neil tegelikult omavahel sellised sidemed, mida isegi tervetes peredes ei ole. Võib-olla on see side nii tugev, sest see on ainus, mis neil üldse on. Et üks on natuke imelik ja teine on jälle teistmoodi imelik, aga ikkagi on see koosolemise asi. Ja minul oli seda kuidagi hästi ilus vaadata. Selles süütundes marineerimine oli midagi sellist, mis aina lahenes. Aga teil ei olnud kellelgi nii?
Tallinna vanglas toimus kinnipeetavatele „Mo Papa” eriseanss.
Mul ei olnud ka seda hea vaadata, pigem valus, aga ma nägin, et tegelikult oli seal ilu ka. Läheb paremaks, aga raskelt. Jah, see ongi kuidagi tõepärane, sest nii ongi.
Getriin: See film ei puudutanud mind vaadates eriti tugevalt, aga tagantjärele on jäänud mingi väga tugev tunne. See, mida sa enne ütlesid ka, et hommikul koolisõit ja siis see valgus, siis peategelane, kes kõnnib läbi lörtsi, ja ma tean, et tal on nahk märg. Võib-olla on see seotud selle aegadeülesusega. Ma olen seda tunnet tundnud väiksena, gümnaasiumis käies ja ka täiskasvanuna. Jarmo Reha sobib sellesse rolli ka suurepäraselt.
Elo: Ta kannab filmi tõesti väga palju.
Getriin: Atmosfäär, mis ei ole nii üheselt mõistetav, nagu „Fränkis” või „Pikkades paberites”. Sõnum on minu jaoks küsimärk, aga seal on see atmosfäär, mis mind kannab.
Elo: Seal peaaegu oleks sõnum, aga siis tuleb see lõpp, mis just nagu sobiks, aga natuke jääb ikkagi selline lihtsalt ära lõpetamise tunne. Selline paranemise film. Et tegelikult läheb paremaks. Aga siis läheb jälle halvemaks.
Getriin: Paranemine ei ole lineaarne.
Elo: Eeva Mägi on ka jurist ja niisuguseid lugusid on ju olnud, kus inimesed on praktiliselt süütult vangi läinud. Võib-olla on ta selle ikkagi elust võtnud. Mulle tundub, et see on eetilise koha pealt tehtud film, et kuidagi suhestudagi selliste inimestega, et neid mõista. Ehk see film ei olegi tehtud meile, vaid neile. Äkki on sihtgrupp tegelikult vangid või elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Ja sellepärast mulle tundubki, et see Nukitsamehe viide tõukab eemale, samamoodi nagu meid tõukab eemale mingi viide sarjast „Friends”, millest me aru ei saa. Võib-olla püüab see film olla natuke kõigile ja siis lõpuks ei ole kellelegi.
Millistest lugudest teie meelest Eesti filmis veel puudust on? Kelle lugusid te rohkem näha tahaksite?
Elo: Naiste lugusid.
Rasmus: Mina tahaksin ka näha naiste lugusid.
Getriin: Ei taha naiste lugusid lihtsalt sellepärast, et näha naiste lugusid, aga et need oleksid huvitavad ja mitmedimensioonilised.
Elo: On ju mingi niisugune tendents, et tüdrukud vaatavad poiste filme, aga poisid väga ei vaata tüdrukute filme ja siis on lihtsalt majanduslikult kindlam panna peategelaseks poiss. Aga niikuinii ei ole mingit majanduslikku kindlust. Vahepeal tundub see liiga automaatne, et teeme poiste filmi.
Getriin: Mul on ülihea meel, et need kolm filmi on olemas ja tehtud ja et me saame neist rääkida. Aga on mingi tendents, natuke nagu lavastusega „Hymn”, et räägime nüüd noortest. Võiks ju olla hoopis mõne kuueteistaastase tüübi enda film kinodes. Teatavast east ei ole ma enam õige inimene noorusega tegelema ja see on täiesti okei, sest nüüd ma pean tegelema sellega, kuidas olla täiskasvanu, ja mul ongi teised teemad. Tore oleks, kui need päris noored saaksid ka sõna, kuigi seal on kindlasti ka muud aspektid mängus.
Ma tunnen ka suurt puudust filmidest, kus peategelasteks oleksid kväärinimesed, ilma et neid kuidagi fetišeeritaks. Ilma et kõik ei keerleks selle ümber, et keegi on näiteks lesbi. Või siis neurodivergentsed inimesed.
Elo: Ma vist ei ole nõus sellega, et kinos peaksid olema kuueteistaastaste filmid. Keegi ei pane ju tegelikult kätt ette. Tõnis Pill, kes on üle kolmekümne, on ju filminduses isegi väga noor. Võib küsida, miks nii on ja kas või kuidas seda muuta, aga mulle tundub, et see ei ole asi iseeneses. Mind häirib noorte fetišeerimine. Tegelikult peaks pensionäridele sõna andma, sest neil on kõige vähem aega, noortel seevastu on kõik ees. See noorte haipimine on pigem vanade inimeste asi, sest noortest sõltub kõikide asjade jätkusuutlikkus. Vanemad inimesed ju tahavad, et oleksid noored, kes kannavad nende väärtusi edasi. Tihti tundub noortele sõna andmise eesmärk olevat, et nad kinnitaksid juba olemas olevaid tõdesid. Milles see konks seisneb, kui noortele sõna tahetakse anda? Mida nad siis ütlema peavad?
Rasmus: Võib-olla noortel ei olegi väga midagi öelda. Pigem tahakski Brasiiliasse põgeneda ja seal tšillida.
Elo: Just. Minu jaoks on okei, et ei ole midagi öelda, sest küll nad ütlevad.
Getriin: Täpselt. Aga seda enam tahaks mingi 16-aastase nolgi tehtud filmi, kes filmib 15 minutit, kuidas ta sõpradega tupsu tegi. Ja okei siis, järelikult praegu on niisugune aeg.
Rasmus: Ma tahaksin ka rohkem nais- ja kväärperspektiivist filme. Samas ka filme, mis räägiksid keskkonnast, aga mitte dokfilmi perspektiivist, vaid vaatega tulevikku. Meil on hästi palju nostalgiafilme ja minevikus kolamist, aga tulevikku ei julgeta vaadata, perspektiiv puudub.
Võib-olla vanu huvitavadki noored sellepärast, et meie saame luua tulevikuperspektiivi. Et öelge nüüd midagi tuleviku kohta. Ent need kolm filmi on kõik ikkagi omal moel nostalgilised.
Getriin: Lõpuks tekib põlvkond inimesi, kes elavadki ainult oma mälestustes, aga kas me tahame sellised olla? Võib-olla mälestused ongi praegusel ajal ainsad, millest üldse saab kinni hoida, aga selle kõige kiuste tahaks midagi uut. Muidu jäämegi nendeks tüüpideks, kes räägivad, et kunagi oli parem, aga see kunagi on ju praegu.
Elo: Mina olen samas seda usku, et iga põlvkond lahendab ära eelmise põlvkonna traumad, ja kui me hakkame ennast hullult analüüsima, siis sellega ei jõua me jälle kuhugi. Me ehk ei saagi tegeleda oma traumadega, sest me veel ei tea, mis on kõige hullem asi, mis meiega juhtub. Võib-olla see on juba juhtunud, aga võib-olla alles tuleb. Aga me saame vaadata tagasi oma vanemate elule ja kui meie seda ei tee, siis ei tee mitte keegi teine ka. Selliste filmide nagu „Mo Papa” tegemine on tegelikult vajalik just eelmisele põlvkonnale ja mitte tänapäeva noortele ja ma arvan, et see on hea asi, sest vanade inimeste muredega tegelemine on ka hästi oluline.
Rasmus: Ma ei ole nõus sellega, et me peame tegutsema eelnevate põlvkondade tujude ja tunnete järgi.
Elo: Ma mõtlesin pigem, et me peame võtma selle, mis on väärtuslik, ja heitma kõrvale selle, mis ei ole. Mingite utoopiatega tegelemine on paljudest asjadest tõesti palju-palju olulisem.
Getriin: Ma igatsen kummalisust, elan igasugustele kummalistele lugudele alati rohkem kaasa.
Elo: Jah, ma olen sellega nõus. Traumafilmid, sõjafilmid… Samas mulle tundub, et kui filmitegijad tegelevad oma peretraumadega, siis on see hea argument, miks tegeleda. Aga kui me vaatame seda üldpilti…
Rasmus: Siis tasub pilk pöörata Eesti animatsiooni poole. Seal on väga palju veidrust. Ja seda leidub ka mängufilmides: „Biwa järve 8 nägu” või „Mootorsaed laulsid”. Aga sellega ma olen nõus, et mingit 19. sajandi talujanti küll rohkem ei taha.
Palun filmisoovitust!
Rasmus: „Naksitrallid”. Grünbergil tuleb seitsmekümnes sünnipäev.
Elo: Mina soovitaksin sellist prantsuse filmi nagu „L’Enfant” (2005, rež.-id Jean-Pierre Dardenne ja Luc Dardenne). Ma soovitaksin seda „Pikkade paberite” kõrvale. See ei ole sarnase käekirjaga film, aga seal tuleb väga ilusasti välja see, kuidas saab teha filmi infantiilsetest täiskasvanutest, kes on võimelised kasvama suureks oma lapselikkust ohverdamata.
Getriin: Ja mina soovitan sellist filmi nagu „Tampopo” (1985, rež. Juzo Itami). Seal on kõik head asjad: toit, Jaapan, päris palju huumorit. See on vestern, aga tegelikult niisugune hangout-film ka.
Elo: Kas te olete lugenud Tanya Tagaqi „Lõhkist hammast”? Kui sellest tehtaks film, siis selles oleks kõike: naispeategelane, crazy, tegeleb tulevikuga, tegeleb minevikudraamadega.
Getriin: Natuke ka spirituaalne.
Elo: Väga hea asi, mida lugeda, kuniks me ootame ühte korralikku naispeategelast.
Vestelnud EMMA LOTTA LÕHMUS
Emma Lotta Lõhmus.
