Seekordne „Jõulujazz”(27. XI–16. XII 2025) oli juba oma ajastuse poolest aastat lõpetav ja kokku võttev, lisaks sellele oli tegu tähelepanuväärse juubeliga. Siin oli tõesti kõike: nii meeleolu- kui tõsist džässi, nii noori alustavaid muusikuid kui rahvusvahelisi, tipptasemega muusikuid. Kuid vaadakem kõike lähemalt.
„Jõulujazzi” alustamise au oli sedapuhku usaldatud Raivo Tafenau ja Lauri Saatpalu programmile, millega Tafenau tähistas, lisaks „Jõulujazzi” 30. aastapäevale, ka oma esimest esinemist „Jõulujazzil” kolmkümmend aastat tagasi. Koos Saatpaluga tähistasid nad aga ka oma koostöö 20. aastapäeva. Raivo Tafenaud ja Lauri Saatpalu ei ole vaja muusikasõbrale pikemalt tutvustada: üks on tunnustatud saksofonist, kelle muusika on kõlanud arvukatel kontsertidel, teine laulja, keda tunneme ansamblitest Dagö ja Pantokraator, paljudest tele- ja raadiosaadetest ning teatrilavadelt. Endale abiks olid nad kutsunud eesti tippmuusikute ansambli koosseisus Joel Remmel (klahvpillid), Peedu Kass (bass), Paul Daniel (kitarr) ja Ramuel Tafenau (trummid).
Saatpalu kommenteerib sündmust nii: „See, et oleme juba kakskümmend aastat koos musitseerinud, ei olegi nii loomulik, arvestades et Raivo on eelkõige džässmuusik ja mina üldse mitte nii väga… Veel veidram on, et selle aja jooksul oleme koos erinevate koosseisudega salvestanud viis albumit ja andnud rohkelt nii suuremaid kui ka väiksemaid kontserte” ja annab ka lubaduse: „Pakume meloodiat, rütmi ja improvisatsiooni! Võite olla kindlad, et saate elamuse! Meil on ju koos teiega teadagi hea maitse.” Aga kas see on ka džäss? Miks ka mitte — ärgem unustagem, et oma algusaegadel oligi džäss põhiliselt just meeleolumuusika. Nimetatud koosseisuga muutusid kõik ulatuslikud vahemängud džässilikult improvisatsiooniliseks, olles jagatud nii, et igale pillile jäi vähemalt üks pikem soolo. Au muusikutele — soolod olid kõik väga heal tasemel ja sidusid Saatpalu mitte eriti džässiliku vokaaliga kava ilusaks tervikuks. Olemuselt oli see meeleoludžässi kontsert, millel jõuludega küll vähimatki pistmist polnud.
Jõulukuu algas aga maailmamuusika absoluutsesse tippu kuuluva särava ud’i-virtuoosi Rabih Abou-Khalili kontserdiga. Need olid „aasta kõige soojemad noodid”, nagu reklaamis lubati. Lõunamaist temperamenti jätkus siin küllaga. Kuna muheda ja vahetu olekuga maestro, kelle diskograafiasse kuulub rohkem kui 25 albumit, oli Eestis esmakordselt, lisagem siia ka tema lühitutvustuse.
Rabih Abou-Khalil.
Karoliina Kreintaali foto
Rabih Abou-Khalil sündis Liibanonis ja õppis nelja-aastaselt ud’i mängima — see pill on araabiamaades sama populaarne kui kitarr läänes. Tema loomingus põimuvad päritud araabia traditsioonid lääne omadega — ta ei eralda kultuure, vaid asetab need kõrvuti, pakkudes inspiratsiooni nii džässi, roki, maailmamuusika kui ka klassika austajaile. Pikka aega Saksamaal elanud, kuid praegu Prantsusmaal resideeriv meister püsib tipus, sõltumata globaalsetest muusikatrendidest. Ehk võtabki Khalili muusika olemuse kõige paremini kokku tema ansamblikaaslane Mateusz Smoczyński: „Rabihile ei meeldi, kui teda paigutatakse kasti… ja niisamuti on tema muusikat keeruline kategoriseerida — ei saa öelda, et see on folk, klassika või rokkmuusika. See on Rabihi muusika.”
Eelöeldu kehtib ka tema siin antud kontserdi kohta, mis algas ansamblikaaslaste mõnusa huumoriga tutvustamisega (mis juba ise kutsus esile tugeva aplausi) ja jätkus sama humoorikate kommentaaridega esitatava muusika teemal. Hämmastav on seejuures, et ta on suutnud oma poolakatest ansamblikaaslased Mateusz Smoczyński (viiul) ja Krzystof Lenczowski (tšello) nii stiilselt araabiapäraselt mängima ergutada. Eraldi tuleks märkida muidugi löökriistavirtuoosi Jarrod Cagwini esinemist, kellel oli suurim osa kontserdi õhkkonna kujundamisel, muidugi peale maestro. Kogu kontsert oli ehitatud tema ehtsalt araabiapärasele, meie jaoks ülikeerulisele/tehnilisele rütmipõhjale, mille taustal kõlasid kõigi ülejäänute soolod. Neist jäigi meelde eelkõige viiuldaja virtuoosne esinemine. Meeleolukas ja hariv elamus, mida publik hindas pika ja tormilise aplausiga.
Bassivirtuoos Petros Klampanis esitles „Jõulujazzil” oma värsket albumit „Latent Info”, mis sündis koostöös pianist Kristjan Randalu ja trummar Ziv Ravitziga. Muusikud, kes kohtusid aastate eest New Yorgis, tõestavad sellel uuel albumil, et aastad kihavas ja kiire pulsiga metropolis ei vii tingimata intensiivse mänguni. Hoopis vaikne poeesia on see, mis Klampanise uuel albumil kuulajat köidab.
Bassist Petros Klampanis pianist Kristjan Randalu ja trummar Ziv Ravitziga.
Eve Saare foto
Ajakirjas Bass Player bassiässaks tituleeritud Klampanis on kreeka päritolu muusik, kes otsib alati ainulaadseid viise sidumaks eri žanrite elemente, klassikalisest muusikast popini. Tema mitmekesine muusikaline teekond ühendab endas jõulist meloodilisust, ülipuhast intonatsiooni ja ainulaadselt isiklikku kõlapilti. Klampanis on teinud koostööd kümnete tippmuusikutega, alates „Jazzkaare” publikule tuttavatest Shai Maestrost, Snarky Puppyst ja Gilad Hekselmanist kuni Anoushka Shankarini. Tänaseks on see bassist ja helilooja avaldanud seitse täispikka albumit. Neist viimane, „Latent Info”— meloodiliselt jutustav, sügav ja sissevaatav — sobib suurepäraselt talvisesse rahuaega ja „Jõulujazzile”.
Kõik kolm osalist esitasid pika ja sisuka soolo ja kedagi sealt esile tõsta poleks teiste suhtes aus: tegu oli kolme võrdselt ülihea džässmuusikuga. Mõningal määral torkas silma Petros Klampanise liidriroll, mis on ka täiesti loomulik, kuna mängiti tema loomingut. Tõsine džässielamus!
Meloodiline vokaal — kui mitte „Jõulujazzil”, kus siis veel? „Jazzkaar” on jõuluajal tervitanud mitmeid vokaalansambleid, nagu Estonian Voices, Mare Väljataga kvintett, aga ka Ameerika ja Euroopa tippe, nagu New York Voices, Take 6 ja Slixs. Nüüd oli ansambli Kvart kord rõõmustada kuulajaid Maarja Aarma värske, spetsiaalselt „Jõulujazziks” kirjutatud talvise kavaga, mis ühendas endas eesti koorilaulu juuri, uuema aja džässi ning laulusõnu, mis „rändavad inimeseks olemise mõtisklustel”. Väga lootustandev tutvustus! Samas oli rõõm tõdeda, et meil on ka selles žanris noori tegijaid peale kasvamas.
Vokaalgrupp Kvart: Maarja Aarma, Jana Kütt ja Oskar Lindwall.
Sven Tupitsa foto
2023. aastal loodud eesti–rootsi vokaalgrupi Kvart moodustavad Maarja Aarma, Jana Kütt ja Oskar Lindwall. Nende esitatav muusika — omalooming, arranžeeringud biitlite lauludest uue aja instrumentaalmuusikani — on segu džässist, gospelist ja popist. „Jõulujazzi” laval kohtus Kvart instrumentaaltrioga, kuhu kuulusid tutvustamist mitte vajavad Peedu Kass kontrabassil, Andre Maaker kitarril ja Ramuel Tafenau trummidel. „Kvart liigub modernsete vokaaltriode uues laines, avastades kolme hääle kooslaulmise nüansse ja painutades traditsioone,” ütleb reklaam. Kahjuks just see viimane neil kõige paremini ei õnnestunud. Kuigi trio kõlas kohati üpris huvitavalt, ei olnud seaded tervikuna oodatud tasemel. Vokaaltriole on teadagi raske seadeid teha, siin peab arvestama paljude spetsiifiliste nüanssidega, mis nõuab pikemat kogemust. Seda tundsid Kvardi lauljad aeg-ajalt isegi ja nii ei jäänudki saateansambli muusikuil muud üle, kui püüda päästa, mis päästa annab. Ja nende kiituseks peab ütlema, et see õnnestus.
Eraldi märkimist väärib „Eesti bluusi” eriti efektne vahemäng Andre Maakeri ja Peedu Kassi interpretatsioonis. Vähe on neid artiste, kes on võrdselt head nii oma põhitegevuses kui ka kontserdi juhtimisel. Maarja kahjuks nende hulka (veel?) ei kuulu ja nii julgeksin soovitada tal vahetekstid enne põhjalikult läbi mõelda, muidu kaotavad need mõtte ja rikuvad ka kontserdi tempo. Tööd jätkub, jõudu! Jään huviga ootama nende järgmisi etteasteid.
„Rootsi üks paremaid džässi bassimängijaid Svante Söderqvist ja eesti akordioniäss Tuulikki Bartosik sööstavad „Jõulujazzil” raketina kargesse muusikataevasse, kus introspektiivsete meloodiatähtedega põrkuvad gruuvivad komeedid.” (Reklaamtekst) Nende koostöö algas 2023. aastal üheskoos välja antud albumiga „The Rocket”, millele järgnes ühine tuur Söderqvisti samanimelise trioga, kuhu kuuluvad peale Svante Söderqvisti veel pianist Adam Forkel, Calle Rasmusson trummidel ja neljandana liitunud Tuulikki Bartosik. Nüüd kuulsime neid ka meie „Jõulujazzil”, kus Bartosiki akordionimäng ja elektroonika lisasid värve Söderqvisti uudishimu äratavatele kompositsioonidele.
Adam Forkel, Svante Söderqvist, Calle Rasmusson ja Tuulikki Bartosik.
Siiri Männi foto
Tutvustuseks veel nii palju, et rootsi bassimängija Svante Söderqvist on teinud koostööd mitme tuntud rootsi džässmuusikuga, nagu Nils Lindgren, Rigmor Gustafsson ja Magnus Lindgren. Samuti on ta aktiivne mitmes Rootsi rahvamuusikaansamblis ja klassikalises koosseisus. Eesti akordionimängija Tuulikki Bartosik on saavutanud omanäolise helikeelega rahvusvahelise tuntuse — tema album „Chatterbox”jõudis Ühendkuningriigi väljaande The Telegraph küsitlustes aasta parimate folgialbumite hulka, millele järgnes edukas turnee Inglismaal. „Kõrgetasemeline musikaalsus, tihe ansamblimäng ning alati otsivad ja uudishimulikud kompositsioonid — see kõik meenutab mulle ka minu enda muusikalist teekonda,” hindab Bartosik koostööd Söderqvistiga. Ajakiri Lira on nimetanud albumit „The Rocket” aasta üheks paremaks. Edukas esinemine tänavusel suurimal džässimessil „Jazzahead”(!) vaid kinnitab seda. Nüüd siis oli meilgi võimalus kohtuda nende, nii erinevate ja samas ebatüüpiliste džässmuusikutega. Peab ütlema, et ka muljed olid ootamatult ebatüüpilised, kuid äärmiselt positiivsed. Jääb vaid imetleda Tuulikki Bartosiki oskust end trioga sobitada. Üks „Jõulujazzi” elamusi.
Sissi ja „My dearest Heart” jõulurüüga ehitud Niguliste kiriku pühalikus atmosfääris andis võimsa häälega noorele muusikule ja laulukirjutajale Sissile võimaluse peatuda ja iseendaga olla. Esitati nii ajatut klassikat kui ka Sissi omaloomingut, sealhulgas täiesti värskeid lugusid. Reklaamis lubati, et „kontserti saadavad inspireerivad mõttevahetused, mis sünnivad just siin ja praegu, andes võimaluse astuda kergusesse ja parimasse iseendasse, mõnusas olemises ning ruumis täis ilu ja kõla”. Kuid nagu selgus, oli just see, kuulsuste eeskujul(?) kavva plaanitud osa kõige kahvatum. Nii noorel ja napi kogemustepagasiga lauljal on veel vähe rääkida publikule piisavalt huvitavat… Mis laulmisesse puutub, siis sellega võib rahule jääda.
Kava muutis huvitavamaks Sissiga ühinenud Ann-Lisett Rebane, kes on tuntud nii rahvusvahelist tähelendu tegevast koosseisust Duo Ruut kui ka artistinimega aegluubis. Seekord kuulis Ann-Lisetti peamiselt hoopis basskitarril, mille õpingud on noorel muusikul värskelt selja taga. Nende koostöö jättis üpris huvitava ja ka lootustandva mulje. Omaette julgustükk oli panna oma oskused proovile ülipika kajaga Niguliste saalis, mis ei ole ehitatud võimendusega esinemiseks.
Paar sõna ka Sissi tutvustuseks. Dave Bentoni tütrena pole ta muusikamaailmas päris algaja. Maheda vokaali ja sügava olekuga Sissi jõudis eesti publiku ette 2018. aasta saates „Eesti otsib superstaari”. Ta on osalenud ka saates „Su nägu kõlab tuttavalt” ja esitlenud oma loomingut „Eesti laulu” võistlustules. Oma lugudes jutustab noor muusik ilma mingite maskide taha varjumata elust ja enesest, kõneleb teemadel, mis puudutavad igaüht. Vahel sügava tõdemusena, ent alati pehme puudutusena. „Jõulujazzi” kontserdil rääkis peaaegu iga Sissi lugu armastusest, selle erinevatest vormidest, aktsepteerimisest ja aususest: „Armastus ei pruugi olla kunagi see, mida arvame, et see on, aga alati on see täpselt see, mida vajame, kui oleme valmis sellele otsa vaatama,” arvab ta.
Norra saksofonisti, helilooja ja laulja Håkon Kornstadi soolokontsert oli ootamatult eriline kogemus, milles põimusid saksofon ja inimhääl, džässilik vabadus ja ooperlik väljenduslikkus. Elektroonika ja looper, mis muusiku kontserte toetasid, lõid sobiva atmosfääri, meenutades nii Colin Stetsonit kui The Caretakerit. Kornstadi looming on värske, kõige paremas mõttes üllatav ja vaba kõikidest žanrilistest piirangutest. Kuna „Jõulujazzil” oli meil esmakordselt võimalus teda kuulda, lisan ka lühikese tutvustuse.
Håkon Kornstad.
Marilin Kongo foto
Håkon Kornstad on õppinud džäss-saksofoni Trondheimi ülikoolis. Avastanud oma vokaalsed võimed, suundus ta 2009. aastal New Yorki klassikalist laulu õppima. Nüüd üllatab ta kuulajaid kontserdisaalides oma tugeva tenorihääle ja omanäolise loominguga. Lisaks sooloprojektidele juhib Kornstad ka oma triot, mille repertuaaris kõlavad ooperiaariad, klassikalised laulud ja improvisatsioonid, mida raamib peenekoeline kammerlik kõla. Kornstad on välja andnud mitmeid kõrgelt hinnatud albumeid, sealhulgas „Dwell Time” (2009), „Symphonies in My Head” (2011), „Out of the Loop” (2020) ja „For You Alone” (2021).
Kornstadi soolokontserdi helimaailma sai sukelduda „Jõulujazzil” 5. detsembril Niguliste kiriku suursuguste võlvide all — erilisele muusikale eriline asukoht! Tõepoolest, paremat saali tema esinemisele oleks olnud raske leida: ta oskas Niguliste kurikuulsa ülipika kaja oma kasuks tööle panna. Esimestele lugudele tegi ta looper’i kaasabil kohapeal saate, improviseerides selle taustal tenorsaksofonil. Paari loo puhul kasutas ta siiski ka varem sisse mängitud põhja. See oli kontserdi džässilikum pool. Järgnes üllatus: kontserdi teine pool oli vokaalsest süvamuusikast! Kornstadi võimas hääl pääses siin eriti mõjuvalt esile ja nii oligi see tõenäoliselt ainus jõuluteemaline kontsert, mis pilgeni täis Niguliste saali hiirvaikselt kuulama pani. (Kuna ma norra keelt ei oska, ei saanud ma laulude sõnadest/sõnumist aru, kuid tõenäoliselt, muusika järgi otsustades, olid need religioosse sisuga.) Tehes lauldes ringi ümber saali/publiku, kontrollis Kornstad üle ka Niguliste saali akustika, mis osutus oodatult heaks. Aplausid, eriti pärast üpris keerulist, kuid veatult intoneeritud (vilistatud!) lisapala ei tahtnud kuidagi vaibuda. Minu andmetel on ta esimene siin nii pika soolo vilistanud artist. Fantastiline elamus! Minu küsimusele (pärast kontserti kohtusime juhuslikult fuajees), kas ta peab ennast rohkem saksofonistiks või lauljaks, vastas ta diplomaatiliselt: „Vastavalt vajadusele!”
Joni Mitchell oli omanäoline artist, autor ja kunstnik, kelle looming on mõjutanud terveid põlvkondi ning kõlab ka nüüd, 57(!) aastat pärast tema debüütalbumi „Song to a Seagull” ilmumist, värskelt ja tähenduslikult. Kuigi siin peaks vist tänama ka tema muusika kaasajastajaid. Joni Mitchelli raskesti hoomatavat pärandit mõtestasid „Jõulujazzil” lahti hinnatud lauljad Liisi Koikson, Marianne Leibur ja Anna Pärnoja koos Raul Söödi juhitud džässbändiga, kus osalesid peale saksofonist Raul Söödi veel Joel Remmel klahvpillidel, Mihkel Mälgand basskitarril, Ain Agan kitarril ja Petteri Hasa trummidel, kes avasid Mitchelli tundlikud ja ajatud laulud oma ausa ja isikliku muusikalise südamehääle abil. See oligi ilmselt kõige tähtsam, kuna põhiosa Joni muusikast on siiski seotud folkmuusikaga.
Käesoleval juhul oli tegemist tema muusika džässiliku tõlgendamisega, s.o stiililiselt üsnagi piiripealse tegevusega. Aga samas, miks ka mitte? Oli ju džäss oma alguskümnendeil samuti teistest stiilidest välja kasvav, s.t põhiliselt meeleolumuusika, kus kasutati paljugi mujalt laenatut. Sellist muusikat on ilmselt praegugi vaja — kõnealune kontsert oli topelt välja müüdud (lisakontsert samal päeval!) ja publiku vastuvõtt ülimalt soe. Kõik lauljad olid tasemel, kuid eriti hea mulje jätsid Anna Pärnoja suure sisemise kaasaelamisega sooritatud esitused. Liisi Koikson on Mitchellile pühendatud kavaga üles astunud varemgi, 2007. aasta „Jazzkaarel”. „„Jõulujazzi” kontserdiks ei pidanud ma tema loomingut õppima, tunnen tema muusikat põhjalikult. Nüüd, kogenuma inimesena tunnetan tema sisutihedat teksti paremini ja mõistan selgemalt, mida ta oma lauludes väljendab,” arutleb Liisi Koikson. „Loodan, et Joni Mitchell, kes eelmisel sajandil jäi ehk nii mõnegi oma kaasaegse varju, tunneb täna, kui hinnatud ja armastatud artist ta on.” Kontsert „Jõulujazzil” oli niisiis südamlik kummardus autorile, kes on kirjutanud pika peatüki maailma muusikalukku.
Džässlauljate tähistaevasse tõusnud prantslanna, „Jõulujazzi” peaesinejaks tituleeritud Cyrille Aimée kuulub vaieldamatult nende noorema generatsiooni tippude hulka, kelle looming aitab džässmuusikal püsida elujõuline ja pidevas arengus. Tema sillerdav, tehniliselt meisterlik hääl ning sütitav loovus ja mängulisus avavad uusi tahke ka klassikaks kujunenud stiilides. „Jõulujazzil” tutvustas ta oma mullu ilmunud, Grammy nominatsiooni pälvinud albumit „À Fleur de Peau”, mis sisaldab tema seni kõige isiklikumat loomingut — mitmekeelset intiimset teekonda originaallugude ja leidlike cover’itega, kus põimuvad lopsakalt ning südamlikult džäss, soul, šansoon ja afro-ladina rütmid.
Cyrille Aimée.
Sven Tupitsa foto
Sellise eelteabega varustatult läksin tema kontserdile Alexela Kontserdimajja. Huvitav oli ka tema saatebändi rahvusvaheline koosseis: klaveril noor horvaaditar Hila Kulik, kontrabassil itaallane Matteo Bortone ja trummidel Jesus Vega New Yorgist. Algus polnud just paljutõotav: sissejuhatuseks teatas solist vabandavalt, et pole juba aprillist saadik esinenud, kuna sai emaks. Iseenesest ju rõõmustav sündmus, kui see poleks olnud mõeldud vabandusena. Ja nagu selgus, oli vabandamiseks ka põhjust: tema esimesed lood kõlasid üsna ebakindlalt ja põhiosa jäi pianisti kanda, kes sellega päris hästi hakkama sai. Jäigi mulje, et pianistiga on tal olnud pikem koostöö — pianist mängis kogu kava peast, teades nii lugusid, nende vormi kui helistikke. Ka vahemängud jäid põhiliselt tema mängida. Teiste ansambliliikmetega nii polnud: eriti torkas see silma trummimehe puhul, kes tegi küll kõik õigesti, kuid samas ülimalt ettevaatlikult. Umbes poole kava pealt tuli Cyrille’ile mõte kaasata ka publikut: ta laulis neile ette ühe kindla noodi, mille taustal asus ise improviseerima. Publik, kes siiani oli aplodeerinud ilmselt eelmisest, 2022. aasta „Jazzkaare” kontserdist jäänud mulje jätkuks, sattus nüüd hoogu — kes siis iseendale ei plaksutaks — ja see oligi esimene lugu sellel kontserdil, kus ka solistil midagi aplausiväärset pakkuda oli. Siit alates hakkas asi tasapisi ülesmäge minema ja kontserdi lõpulugu oli juba täiesti Cyrille’i kuulsuse vääriline: siin demonstreeris ta nii oma suurepärast häält kui ka scat-laulutehnikalbaseeruvatimproviseerimisvõimet. Tormilise ja seekord tõesti teenitud aplausi peale esitas ta lisapalaks Ella Fitzgeraldi kuulsaks lauldud seade laulust „After You’ve Gone”, ja siin näitas ta juba oma tõelisi võimeid! Sellega oli kontsert päästetud ja publik võis rahulolevalt lahkuda.
Dominikaani ja prantsuse päritolu peres sündinud Cyrille Aimée kasvas üles prantsuse väikelinnas mitme kultuuri piirimail — see mitmekesisus peegeldub ka tema muusikas. Ta põimib oma loomingus Ameerika džässi ja mustlassvingi, lisades ladina ja prantsuse mõjutusi, improviseerivat scat-laulu ja elavat rütmitunnetust. Tema esituslaad on isikupärane ja pingevaba, ent samas meisterlik ja alati värskelt kõlav. Aimée 2008. aastal ilmunud debüütalbum „Cyrille Aimée and the Surreal Band” köitis publikut eklektilise muusikaga, kus prantsuse ja Ladina-Ameerika helikeel, folgilik intiimsus ja autorilaulu poeetika moodustasid omalaadse terviku. 2014. aastal ilmunud „It’s A Good Day” tõi lauljatari maineka Mack Avenue Recordsi artistina juba ka rahvusvahelisele areenile. Tema 2019. aasta albumi „Move On” lugu „Marry Me a Little” nomineeriti 2019. aastal Grammy auhinnale parima vokaalesituse kategoorias. Viimased kaks aastat on Aiméele olnud tegusad: lisaks „Jõulujazzil” esitletavale plaadile ilmus lauljal tänavu suvel album „4.24”, mis on salvestatud mitmel õhtul New Yorgi legendaarses džässiklubis Birdland. Kogu maailmas on äratanud tähelepanu Aimée koostöö pianist Emmet Coheniga, nende versioon armastatud šansoonist „La Vie en Rose” on kogunud üle seitsme miljoni vaatamise Youtube’is, tõestades laialdast huvi Aimée laulukunsti vastu ka väljaspool džässiringkondi.
Spirituaalidest, bluusist ja folgist koosneva värske kavaga astusid „Jõulujazzi” lavale Evelin Võigemast, Jonas Kaarnamets ja Peedu Kass. Need kolm sõpra ja hinnatud muusikut tõid selle kavaga kuulajateni oma lemmikud. „Otsisime repertuaari pingsalt, võib isegi öelda, et juurteni välja, ja sealt leidsimegi, mis meid kolme muusikaliselt kõige rohkem ühendab,” selgitas Kaarnamets. Nagu kontserdil humoorikalt teada saime, on triol (peale muusika) veel üks ühine nimetaja: nende kõigi kolme emad on raamatupidajad…
Kontserdi algul teatas Evelin, et jõuludega pole nende kontserdil midagi ühist: pole ühtki jõululaulu ja teda ennast ei saa ka päris džässilauljaks pidada… Aga oma meeleolult ja olemuselt sobis kontsert siiski jõuluaega, luues sobiva, mõtlikult tagasivaatava meeleolu. Olles Evelini korduvalt kuulnud (tõsi küll, mitte kunagi selles koosseisus), võin kinnitada, et kõnealune kontsert oli kui mitte parim, siis kindlasti tema paremate seast. Siin tuli raudselt kasuks ka tema näitlejakarjäär, mis on andnud talle oskuse laulude teksti põhjalikult süveneda. Loodetavasti oli mitmel meie alustavatest lauljatest (mitte ainult „Jõulujazzil” esinenuist) võimalus seda kuulda ja sellest õppida. Oma sõnade kinnituseks sain teada, et kontserdi menukuse tõttu müüdi välja ka lisakontsert. Kontserdi menukuse ülejäänud põhjustajad olid Jonas Kaarnamets — julgelt piire kompava helikeelega kitarrist ja produtsent, kelle käekiri on äratuntav nii ansambli Frankie Animal peenhäälestatud popis kui ka tema sooloprojektis „jonas.f.k.” — ja eesti džässiskeene vaieldamatu raskekahurväelane, bassist Peedu Kass, kes ei vaja pikemat tutvustamist ja kes näitas end sellelgi „Jõulujazzil” üsna mitmes koosseisus. See oli vägagi sobiv kontsert „Jõulujazzi” lõpetama. Tänu ja jõudu tööle!
