Noortekontserdid
22. XI, Arvo Pärdi keskus
Püha Cecilia päeva noortegala
Esinejad: noored muusikud Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumist (VHK MK), Tabasalu Muusika- ja Kunstidekoolist (TMKK), Tallinna Muusika- ja Balletikoolist (MUBA) ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast (EMTA). Juhendajad Ene Nael (VHK MK), Natalia Kostrõkina (TMKK),Tõnu Jõesaar (VHK MK), Reet Sukk (MUBA), Reinut Tepp (MUBA), Taavi-Mats Utt (MUBA), Peeter Klaas (MUBA), Elo Tepp (MUBA), Imbi Tarum (EMTA) ja Meelis Orgse (EMTA).
Festivalil „Tallinn feat. Reval” on alati pööratud suurt tähelepanu muusikute järelkasvule, andes neilegi võimaluse esineda kõrvuti professionaalidega. Seekord said nad esineda festivali avakontserdil.
Õhtu avas Irene Reinman (VHK MK, 5. kl) Johann Sebastian Bachi Courante’iga Partiitast nr 5 G-duur. Tubli ja korralik esitus, oli tunda, et tüdruk pisut närveeris, ent esinemiskindlus tekib vaid rohkete kogemuste kaudu. Georg Friedrich Händeli „Aaria ja Menueti” d-moll esitasid Helena Juurma (plokkflööt, TMKK, 3. kl), Gertrud Krigul (klavessiin, VHK MK, 5. kl) ja Taavet Song (viola da gamba, VHK MK,6. kl). Keerulise materjaliga saadi kenasti hakkama. Eriti kindla käega tundus mängivat väga noor plokkflöödimängija Helena Juurma. Ka viola da gamba mängija Taavet Song jätkas nõudliku teosega, Tobias Hume’i (1769–1850) palaga „Touch me flightly” („Puuduta mind kergelt”), tõestades, et tema tee ei lähe mitte sealt, kus tara on kõige madalam… Võit läks Taavetile. Huvitav teos kavas oli Thomas Weelkesi (u 1576–1623) „Since Robin Hood”(„Kui Robin Hood”), mille esitasid plokkflöödimängijad Tabiita Laidoner, Helena Juurma ja Karina Pihor (TMKK). Tunda oli noorte muusikute head koosmängu ansamblina ja spontaanset musitseerimisviisi.
Paolo Agostini (u 1583–1629) teose „Preparate corda vestra” („Valmistage oma südamed Issandale”) esitusel võis kuulda juba küpset musitseerimist. Tähelepanu köitis Mathias Lantini (MUBA) ilus hääl, mille puhul ei saa küll veel aru, kas on tegemist bassi või bassbaritoniga. Lantiniga võrdselt hästi esinesid Arina Šavlin (laul), Mia Novek (plokkflööt), Magnus Saar (klavessiin) ja Anton Hannes Karin (plokkflööt; kõik MUBAst).
Õhtu kõige küpsema ja professionaalsema etteaste tegi klavessiinil Svetlana Rodionova (EMTA). Louis Marchand’i (1669–1732) Prelude–Chaconne Süidist d-moll oli raske pala, kuid Rodionova pani end kuulama. Loodetavasti saab temast üks lüli eesti suurepäraste klavessinistide pikas reas. Monika Välistele (barokkflööt, EMTA) anti pärast Jacques-Martin Hotteterre’i (1674–1763) Prelüüd nr 1 kogust „L’art de préluder” op. 7 esitust üle Ago Räätsa preemia. Pala oli üles ehitatud kajaefektidele ja Väliste demonstreeris selles loos edukalt oma näpuosavust.
Benedetto Marcello (1686–1739) Sonaadi G-duur (Largo–Allegro) esitasid Anni Nurmsalu (plokkflööt) ja Magnus Saar (klavessiin, EMTA). Kuigi esinejate mänguoskus olid piisav, tekitas see ettekanne mul siiski küsimusi. Tõsi, teos on raske, eriti selle Largo osa.
Õhtu kava sisaldas veel itaalia muusikat: Giovanni Battista Fontana (1589–1630) Sonata Quinta esitasid Triinu-Liis Sepp (barokkviiul) ja Svetlana Rodionova (klavessiin; EMTA). Triinu-Liis Sepp mängis enamasti ajastutruult, sirge tooniga, ilma vibrato’ta ja heas ansamblis Svetlana Rodionovaga.
Õhtu maiuspala pakkus viola da gamba mängija ja laulja Helena Laving (MUBA) Tobias Hume’i lauluga „Fain would I change that note” („Kauniks tahan laulda selle noodi”). Milline võrratu laulja ja gambist! Ja kuidas ta nautis muusikategemist! Ei mingit ujedust nagu noorematel esinejatel.
Mis oleks üks vanamuusikagala ilma plokkflöödiansamblita? Anni Nurmsalu, Mia Novek, Lisandra Toomet, Helena Laving ja Monika Väliste (kõik MUBAst) moodustasid ilusa harmoonilise koosluse. Ettekandele toodi Cristobal de Moralese (1500–1553) „Ave Maria Gratia Plena” ja Francisco Guerrero (1528–1599) „Apuestan zagales dos”. Huvitavalt mõjus Guerrero teoses teema sujuv vaheldumine ühelt pillilt teisele.
Kontserdi lõpus tuli ettekandele 1. osa Johann Sebastian Bachi Kontserdist klavessiinile, kahele plokkflöödile ja orkestrile F-duur (BWV 1057). Esitasid solistid Havryil Sydoryk (klavessiin), Lisandra Toomet ja Anni Nurmsalu (plokkflöödid) ning kammerorkester: Johanna Pärnpuu ja Tessa Groen (viiulid), Laura Adele Siitan (vioola), Els Kirsman (tšello) ja Alise Tepp (kontrabass; kõik MUBAst). Ettekanne oli tõeliselt nauditav!
23. XI, Niguliste muuseum-kontserdisaali Antoniuse kabel
Noortekontsert
Ansambel Lehelind: Mia Novek (plokkflööt ja harf, MUBA), Helena Laving (viola da gamba, MUBA) ja Martin Chhabra (renessansskitarr, viola da gamba, plokkflööt).
Juba esimeste teoste ettekandel osutusid noored muusikud professionaalideks. „Noored” ei tähenda selles kontekstis üldsegi mitte harrastajaid! Kõik ansambli liikmed olid ühtemoodi head. Caspar Sanzi „Españjoletas” oli vormilt rondellus. Anonüümse helilooja galjard „La Gamber” tutvustas harfi võimalusi vanamuusika instrumendina, lisades ansambli kõlale mahedust.
Diego Ortize kolmest „Recercadast” osutus esimene õhtu tipphetkeks. Mia Noveki altplokkflöödil kõlas muusika kaunis legato’s. Anonüümse helilooja palas „Marizápalos” mängis osavalt barokk-kitarri Martin Chhabra. Ja Helena Laving üllatas järjekordselt! End ise viola da gamba’l saates ja mõjudes ka jutustajana, kes oma rolli sisse elas, esitas ta anonüümse helilooja villancico „Di perra mora” hispaania renessansiajastu käsikirjade kogust „Cancionero de Medinaceli” (u 1570). Lavingul on kaunis, klassikalise koolitusega hääl. Ütleksin, et selle noore neiu sees on „tõhus mootor” ja tema tegemisi iseloomustab kirglik suhtumine muusikasse. Teatud tahumatus oli vooruseks kõigis esitatud palades, aga eelkõige „La Follias”, mis kõlas lugematutes variatsioonides.
29. XI, Niguliste muuseum-kontserdisaali Antoniuse kabel Noortekontsert
Monika Väliste (plokkflööt ja barokkflööt, EMTA)
Soolokontsert, kus mängib vaid üks flötist, on julge ettevõtmine. Ent kui kõlasid esimesed noodid Georg Philipp Telemanni „Fantaasiast nr 1 A-duur”, olid kõik kahtlused hajutatud. Solist võttis pärast Telemanni teost sõna, öeldes, et sedalaadi kontsert on väljakutse nii pillile kui mängijale. Telemanni teoses vaheldus madalas registris saateosa meloodiatega kõrgregistris.
Juba noortegalal kuuldud Jacques-Martin Hotteterre’i Prelüüd nr 1 kogust „L’art de préluder” („Prelüüdikunst”) op. 7 aastast 1719 oli üles ehitatud kajaefektidele. Esitus oli hea.
Ettekandele tulnud teosed olid kirjutatud otseselt sooloflöödile. Carl Philipp Emanuel Bachi taotlust tähistas ka teose pealkiri: „Sonata per il flauto traverso solo senza basso”. Sonaadi
II osa Allegro oli mulle kummalisel kombel tuttav, kuid I osa Poco Adagio mitte. Anton Stamitzi teos „Caprice de Flute en forme de Sonnate” op. 2 oli neljaosaline sonaat (I Allegro moderato —
II Amoroso — III Rondeau — Allegro moderato). Just nimelt selle teose puhul tundus, et Välistele on teoste interpreteerimine kerge ja loomuomane. Jacob van Eycki „Comagain: Der Fluyten Lust-hof” esindas midagi renessansi ja baroki vahepealset. Selle viimase loo jaoks kasutas Väliste pisikest sopranplokkflööti.
Veel pean mainima üht muusikavälist seika. Keskkond oli tore: Niguliste muuseum-kontserdisaali Antoniuse kabel! Helsingis ei ole sellist kirikut.
Soovin Monika Välistele edu ja unistuste täitumist, et leiduks õppekoht ja majanduslikud vahendid õppimiseks edaspidi kusagil mujal Euroopas.
23. XI, Kadrioru loss
Arcangelo Corelli: Sonaadid viola da gamba’le ja basso continuo’le
Teodoro Baù (viola da gamba, Itaalia) ja Andrea Buccarella (klavessiin, Itaalia).1
Kavalehel kirjeldatakse kontserdi lähtekohta järgnevalt: „Transkriptsioonid, mis on saanud inspiratsiooni Pariisi Rahvusraamatukogus säilitatavast käsikirjast (Ms. VM7 6308). Käsikiri sisaldab Corelli op. 5 kaheteistkümne sonaadi seadet viola da gamba’le ja basso continuo’le.
Mis iseloomustab Teodoro Baù ja Andrea Buccarella mängu? Tantsustseenide karakterid on tajutavad. Nii nagu Corelli sonaatide osad on vastavuses barokiajastu süitide tantsuliste karakteritega, on helilooja oma Sonaadis F-duur nr 10 ja Sonaadis d-moll andnud teoste osadele tantsusüitide osade nimed. Teodoro Baù mänguga käis kaasas eksimatu virtuoossus — mitte iseseisva taotlusena, vaid muusika teenistuses. Koosmäng Andrea Buccarellaga kujundas ohtrate kaunistustega rikkaliku koe. „La Follia” esitus päästis valla leidlikult ornamenteeritud tuttava loo. Tuttav oli mulle ka Sonaat B-duur, kuid mitte kunagi pole ma kuulnud seda mängitavat nii maheda ja pehme kõlaga viola da gamba’l! Ja mängiti seda ehtsa kirega.
Ma olen väga harva kuulnud eesti publikult nii tugevat aplausi ja braavo-hüüdeid. Nii premeerisid muusikud ka publikut kahe lisapalaga, millest üks oli Marin Marais’lt.
Arcangelo Corelli: Sonaadid viola da gamba’le ja basso continuo’le. Teodoro Baù (viola da gamba) ja Andrea Buccarella (klavessiin) 23. XI 2025 Kadrioru lossis.
25. XI, Mustpeade maja valge saal
Purcell ja Blow: Muusika Püha Cecilia päevaks
Ansambel Cantores vagantes ja solistid: Anto Õnnis (tenor), Taniel Kirikal (bariton ja kontratenor), Reet Sukk (plokkflöödid ja barokkflööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid), Monika Ruusmaa (plokkflööt ja barokkharf), Teodoro Baù (viola da gamba), Reinut Tepp (klavessiin).
Kavalehel nimetatakse Henry Purcelli lavateost „The Fairy Queen” („Haldjakuninganna”) ooperiks, selle žanri täpsem nimetus oleks semiooper. „Haldjakuningannas” on umbes kaks tundi muusikat (aariaid ja tantse) ning ühe tunni jagu draamastseene; koos vaheajaga on selle kestus umbes kolm ja pool tundi. Tantsustseenide puhul on siin vaja eriliselt head koreograafi — et publiku närv vastu peaks.
Kontserdi kava sisaldas aariaid „Haldjakuninganna” IV vaatusest ja fragmente Purcelli oodidest ning nende vahele pikitud lugusid sooloinstrumentidele; kontserdi lõpetas John Blow’ „Ood Henry Purcelli surma puhuks”.
Kontserdi avas Phoebuse aaria „When a cruel long winter” „Haldjakuninganna” IV vaatusest. Seda esitanud Anto Õnnisel on ilus tenorihääl, ka karakter oli tabatud ja arusaadav. Klavessinist Reinut Tepp on aga ära teeninud kolme hüüumärgiga kiituse Purcelli „Almandi” (Süidist nr 5 C-duur) ja pala „A New Ground” erakordselt hea esituse eest. Tema mäng on väga musikaalne, kindel ja virtuoosne.
Talve aariaga „Next winter comes slowly” „Haldjakuninganna” IV vaatusest astus üles teine hea solist, bariton Taniel Kirikal, kes sellele järgnenud teoses „Here the deities” (Purcelli oodist „Welcome to All the Pleasures”) esines kontratenorina. Tema hääl oli kõigiti kandev, ei mingit hägusat falsetto’t. Tema vokaliseerimine on intensiivne, meenutades Michael Chance’i või soomlast Teppo Lampelat.
Üks õhtu tippphetki oli Purcelli „In vain the am’rous flute” oodist „Hail, Bright Cecilia” („Ole tervitatud, Püha Cecilia”), milles plokkflöödisolistid Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt demonstreerisid oma võimekust, ja seda ei olnud vähe. Oma osa oli selles ka harfimängijal Monika Ruusmaal. Harfi puhul tekkis mõte sellest, et baroki ajal vaheldusid koosseisud saadaval olevate pillide järgi. Partiisid jagati suvalistele mängijatele ja instrumentidele.
Naasen veel lauljate juurde. Osas „’Tis nature’s voice” oodist „Hail, Bright Cecilia” kõlasid Anto Õnnise kõrged noodid perfektselt. Ja kui hea ansambel oli Õnnisel ja Kirikalil Purcelli hällilaulus „Close thine eyes and sleep secure”! Nende hääled täiendasid teineteist. Prelüüdis „Haldjakuninganna” II vaatusest meenutasid plokkflöötide lühikesed hõiked linnulaulu. Koos eesti muusikutega pean mainima ka viola da gamba virtuoosi Teodoro Baùd, kes sulas ansambliga hästi kokku.
Õhtu lõppes John Blow’ mahuka teosega „An Ode on the Death of Mr. Henry Purcell” („Ood Henry Purcelli surma puhuks”). Blow oli Purcelli õpetaja, kes jäi oma eluajal oma kuulsust kogunud õpilase varju. Purcellile pühendatud ood oli niisiis aus ja ilus žest, siiras ja täis imetlust andeka muusiku vastu.
Purcell ja Blow: Muusika püha Cecilia päevaks 25. XI 2025 Mustpeade maja valges saalis. Taniel Kirikal ja Anto Õnnis.
26. XI, Mustpeade maja valge saal
Charles Burney’s Musical Wanderlust: Ajaloolase Charles Burney reiside jälgedes
Ansambel Apollo’s Cabinet (Suurbritannia): Teresa Wrann (plokkflööt), Thomas Pickering (plokkflööt, barokkflööt ja klavessiin), Harry Buckoke (viola da gamba), Jonatan Bougt (teorb ja barokk-kitarr), Sophia Prodanova (viiul) ja Louise Duggan (löökpillid).
Kavalehel on kirjas Apollo’s Cabineti pöördumine publiku poole: „Kutsume teid rännakule barokkmuusikaga, järgides 18. sajandi teise poole ajaloolase Charles Burney teekonda: kuulete Euroopa barokkmuusika kaleidoskoopi kõikidest maadest, mida ta külastas, vahepaladeks tema 18. sajandi päevikukatkendid. Kavas on harva kuuldud teosed austria heliloojalt Johann Heinrich Schmelzerilt ja tšehhi heliloojalt František Ignác Antonín Tůmalt, Bachi „Goldbergi variatsioonide” katked ja palju muud, mida reisimees oma rännakutel kuulis.”
Burney alustas oma reisi Londonist ja tema esimene peatus oli Pariisis. Juba esimese muusikanumbri puhul — III osa „La Furstemberg” Michel Corrette’i teosest „Concerto comique No. 25 en sol mineur” — ilmnes muusikute tavatu rõõm kokkumängust.
Mihhail Lotman ütles meile ühes loengus 1990. aastatel Eesti Humanitaarinstituudis, et alatu ja leppimatu viha ning inimliku kurjuse kirjeldamiseks ei jätku sõnu. Kuid et sama kehtib ka kõige ülla ja tavatu ilu puhul. Kõnealusel kontserdil jäi kuulajal sõnadest puudu, sest kõik kuuldu oli vaimselt nii rikas. See kestev ilu käis kuulajaga kaasas terve õhtu ja järgmise päevagi.
Firenzes peatudes kuuldi I osa Largo ja IV osa Allegro Antonio Vivaldi Kontserdist g-moll (RV 439) „La Notte” („Öö”). Teresa Wranni mäng plokkflöödil oli tähelepanuväärselt hea.
Viinis kohtus Burney Cristoph Willibald Gluckiga. Virtuoosne oli ka tema „Ballo” ooperi „Alceste” I ja II vaatusest ning J. H. Schmelzeri gavottide süidis (Pastorella — Hötzer seu amener — Gavotta Tedesca — Gavotta Styriaca — Gavotta Anglica — Gavotta Bavarica — Gavotta Gallacia) pääses valla üldine möll, mille käigus viiuldaja Sophia Prodanova end põrandale kukutas. Milline dramaatiline stseen! Selles teoses sai travers-flöödimängijast ja klavessinistist Thomas Pickeringist osav plokkflöödimängija.
Järgmine sihtpunkt oli Praha: Andante František Tůma Partitast XIII mõjus nagu leinamuusika, kus oli ka rahvamuusika elemente, eriti löökpillide kasutamise tõttu.
Leipzigis kõlas enesestmõistetavalt J. S. Bachi muusika. Variatio 30 ’Quodlibet’ ja Variatio 1 „Goldbergi variatsioonidest”. Barokiajastul oli kombeks seada seda muusikat mitmesugustele instrumentidele.
Sama enesestmõistetavalt tuli Hamburgis ettekandele noore Georg Friedrich Händeli „Seeba kuninganna saabumine”, mis toimis ka kuuese koosseisuga ansambli puhul.
Teorbimängija Jonatan Bougt mängis ka ühe soololoo Amsterdamist, anonüümse helilooja pala „Den Man te quart stande” („Mees vahipostil”).
Esimese encore’ina lähtuti Buxtehudest, siis tuli rahvamuusika aeg ja jõuti Miina Härma „Tuljakuni”! Viimane lisapala „Kuss-kuss, kallike…” oli kummardus 90-aastasele Arvo Pärdile. Ja mängijaist said ka lauljad.
Ansambel Apollo’s Cabinet Charles Burney reise jälgimas; 26. XI 2025 Mustpeade maja valges saalis.
27. XI, Niguliste kirik
Stilus ibericus
Toomas Trass (orel).
Kontserdi pealkiri „Stilus ibericus”oli tabav. Mitte „Stilus hispanicus”, sest Francisco Correa de Arauxo perekonnanimi viitab baski päritolule ja Juan Cavanillas oli katalaan.Kontserdi üldmulje oli karm ja arhailine. Kavas olnud heliloojate sünni- ja surma-aastad viitavad hilisrenessansile ja varabarokile. Francisco Aguilera de Heredia „Salve 1. tono” oli rohkete ornamentidega puhas renessansiajastu teos. Sama helilooja teine, tantsuline teos oli hispaania tiento-repertuaari kuulus „Tiento Ileno de 4. tono”. Tiento (eesti k ’puudutus’) oli ibeeria kirikliku orelimuusika vabavorm.
Pablo Bruna karmikõlalise harmooniaga tiento’d pärinesid juba varabaroki piirimailt. Kavas olnud kolmanda helilooja, Francisco Correa de Arauxo helikeel oli müstiline, sublimeeritud. Teoses „Quinto tiento di medioregistro de tible de septimo tono” kõlas keskregistris otsekui koraal.
Viimasena kavas olnud Juan Cavanillase „Tiento Ileno de 1. tono del Grande” oli mahukaim kontserdil kõlanuist ja kuulub 17.–18. sajandi hispaania tiento-repertuaari pikimate oreliteoste hulka; selle kestus on ligi üheksa minutit. Ka siin tundus, nagu oleks keskmises registris kõlanud koraal.
Toomas Trass mängis Niguliste kooriorelil väga kindla käega. Rasked heliteosed said igati mõjuva tõlgenduse.
28. XI, Mustpeade maja Olavi saal
Viini salongimuusika Franz Schuberti ajal: duo Jan van Hoecke — Pià Comella2
Jan van Hoecke (csakan, Belgia) ja Albert Pià Comella (romantiline kitarr, Andorra)
Kui hakkas kõlama esimene lugu, Ernst Krähmeri „Adagio et Rondeau brilliant” op. 14, meenus mulle aeg, mil ma kirjutasin oma väitekirja ja lugesin digiteeritud ajalehti. Päivälehtis (Helsingin Sanomate eelkäija) leidus reklaam pealkirjaga „Helppotajuiset konsertit” (eesti k „hõlpsasti kuulatavad kontserdid”). Ka kõnealune salongimuusika oli „hõlpsasti kuulatav kontsert”. See muusika ei pretendeerinudki millelegi enamale.
Pillidest nii palju, et romantiline kitarr kõlas mahlakalt. Sellel kuulsime kahte soololugu: Fernando Sori „Etüüdi nr 1” op. 6 ja Johann Kaspar Mertzi liigutavat, armast soolopala, „An Malvina”. Mauro Giuliani teoses „Grande Sérénade” op. 82 vaheldusid saatja ja liidri roll pidevalt.
Jan van Hoecke instrument oli csakan (Austria-Ungaris 19. sajandil populaarne plokkflööditaoline klappidega puupuhkpill). Van Hoecke demonstreeris kõiki selle pilli häid omadusi ja oskusi, mida ta õpetas oma meistrikursusel MUBAs. Kõige inspireerivam teos oli kahtlemata Niccolò Paganini „Variazioni di Bravura Sopra un Tema originale”, hiilgava virtuoossuse näide.3
Viini salongimuusika Franz Schuberti ajal: duo Jan van Hoecke — Pià Comella 28. XI 2025 Mustpeade maja Olavi saalis. Helena Lavingi fotod
29. XI, Hopneri maja diele
Unquiet thoughts (Rahutud mõtted): John Dowlandi muusika
Vokaalansambel thélème (Prantsusmaa/Šveits)
Kavalehel kirjeldati ansamblit thélème järgnevalt: „2013. aastal asutatud ansambel koondab muusikuid, kes pakuvad varajasele muusikale avatud ja originaalset tõlgendust. Tuumiku, lauljate ja lautomängija kõrval kaasab ansambel erinevate ajastute instrumente — viola da gamba, saksofon, ondes Martenot, modulaarsüntesaator — ning teeb koostööd kirjanike, näitlejate, tantsijate, koreograafide ja teiste loovate mõtlejatega. Nõnda uurib thélème pidevalt muutuvat muusikalist ala, püüeldes sidusa keele poole ning pakkudes uut kuulamisperspektiivi.”
Asjaolu, et kavas oli tänavu vokaalansambel, mõjus värskelt. Ootamatu oli vaid, et Hopneri maja diele’s puudus kaja: kuulajal tuli harjuda teistsuguse kõlamaailmaga. Lauljad (sopran, meesalt, tenor ja bass) ning lautomängija istusid ringis üksteise vastas, seljaga publiku poole (publik istus diele äärtes, samuti ringis). Selline asetus tingis väga intensiivse meeleolu. Kohe alguses ilmnes ansambli väga austav suhtumine materjali, John Dowlandi muusikasse. Laul „Come away, come sweet love” („Tule nüüd, tule magus arm”) kogust „First Book” (1597) tekitas mulje, nagu oleks kõlanud inimorel. Teine, sarnase pealkirjaga laul „Come again sweet love doth now invite” („Tule taas, mu arm nüüd kutsub”) samast kogust tuli tuttav ette, olen seda ise laulnud.
Bassi esitatud „Flow my tears, flow from your springs” („Voolake, mu pisarad, voolake te allikast”) kogust „Second Book” (1600) oli melanhoolne, kuid mitte depressiivne, üksnes kerge tunne. Laul „Sorrow stay, lend true repentant tears” („Kurbus jää, too tõelised kahetsuspisarad”) oli õhtu haripunkt. Siinkohal küsisin endalt: kas harjusin mina ära akustikata ruumiga või tegid lauljad väikese ime?
Kontserdi lisapala, ansambli The Beatles „Money can’t buy me love” („Raha eest ei saa osta mulle armastust”), sobis suurepäraselt ansambli eelkirjeldatud missiooniga ja selle kontekstiga. Lõpuks naasti siiski Dowlandi juurde ja korrati juba kõlanud lugu „Tell me true love” („Räägi mulle, tõeline armastus”) kogust „A Pilgrim’s Solace” (1612).
30. XI, Mustpeade maja valge saal
Festivali lõppkontsert: Virtuoossed sopraniaariad Georg Friedrich Händeli ooperitest
Samuel Mariño (meessopran, Venezuela)4, Eesti barokkorkester, kapellmeister Andrew Lawrence-King
Festivali lõppkontsert meelitas kohale kõige rohkemaarvulise publiku. Eesti barokkorkestrit juhatas klavessiini ja harfi tagant Andrew Lawrence-King. Kavas olid avamängud ja aariad Händeli ooperitest „Rodelinda, Longobardi kuninganna”, „Alcina”, „Julius Caesar Egiptuses”, „Scipione” ja „Lotario” ning oratooriumist „Semele”, kantaat „Armida abbandonata”(HWV 105) ja „Veemuusika”.
Orkester alustas intensiivselt ja mahlakalt avamänguga ooperist „Rodelinda, Regina di Longobardi”. Kava ülesehitus oli lahendatud oivaliselt: orkester sai näidata oma oskusi ja hoogsat mängu, juhatades sisse aariaid.
Andrew Lawrence-King mõjus klavessiini taga tegutsedes nagu vana Händel. Ooperi „Scipione” marsi hüüdis ta käima, lausudes: „Left, right!”
Kontserdi alguses demonstreeris Mariño oma koloratuurivõimeid. Kohe oli selge, et tal ei ole mitte mingisuguseid raskusi ka kõige kõrgemate nootide laulmisel. Tema hääles oli kirgast metalli. Ei mingeid pingutusi, kõik tuli vabalt ja loomulikult. Sellega liitus täiuslik fraseerimine, ta tunnetas oma karakterit. Aariad olid perfektsed ooperietteasted, teatraalsed sündmused. Laulja oli süvenenud ooperite süžeesse, elanud sisse rollidesse. Ta kehastas tegelasi, mitte ei laulnud ainult noote. Esinedes mustades kostüümides ja tehes vaid väheseid, läbimõeldud žeste, mõjus Mariño jumalolendina, vaatamata sellele, et sopranid olid barokiajastu ooperites enamasti kuningate ja meessoost jumalolendite armastuse maised objektid. Kõik tema esitatud aariad olid ühtemoodi täiuslikud, kuid kava teises pooles demonstreeris Mariño publikule oma perfektset ornamenteerimisoskust, eriti aarias kantaadist „Armida Abbandonata”. See on eriliselt keeruline teos, mis nõuab ühelt poolt täiuslikku tehnikat ja teiselt poolt oskust kujundada loost pikk kaar.
Ka „Scipione” aarias „Scoglio d’immota fronte” oli Mariño kaunistuste tehnika laitmatu, nii ka Kleopatra aarias „Da tempeste il legno infranto”ooperist „Julius Caesar Egiptuses”.
Sel õhtul oli laulmist rohkem kui terve ooperi jagu — kuidas küll laulja hääl nii hästi vastu pidas? See on muidugi kõrge professionaalsuse tunnus.
Festivali lõppkontsert: Virtuoossed sopraniaariad Georg Friedrich Händeli ooperitest 30. XI 2025 Mustpeade maja valges saalis. Meessopran Samuel Mariño ja Eesti Barokkorkester. Monika Väliste foto
Meistrikursused
Festivali „Tallinn feat. Reval” tiiva all toimusid ka meistrikursused. Käisin kuulamas nelja instrumendi kursusi. Kõigi aktiivosalejate tunde ei suutnud ma jälgida, sest see oleks olnud omaette artikli teema, nii valisin igast neljast meistrikursusest ühe osaleja.
24. XI, MUBA
Teodoro Baù viola da gamba meistrikursus
Meistriklassis olnud Salome Stroganova mängis barokktšellol Giovanni Gabrieli Ricercare’t nr 6. Baù esimene nõuanne puudutas kõrgregistrit: see peaks olema „väga puhas, väga-väga puhas”. Kaunistusi tuleks mängida ühtlaselt, nagu perpetuum mobile. Baù soovis ka kiiremat tempot, nii fraseerimise kui ka aktsentide osas. Kui kasutada eredat kõla vaid kohati, on tulemus palju tõhusam.
Poognaga roobi lähedal mäng pakub uusi tõlgendusvõimalusi. Palju sõltub poognakäe liigutustest. Fraseerimisel on lubatud vahel ka forte’s mängida. Suur kiirustamine ei ole omaette eesmärk. Veel juhtis Baù tähelepanu poognakäe töö tõhustamisele. Viola da gamba’l hoitakse poognat kõrgemal kui näiteks tänapäevasel tšellol. Haare poognast on kõrgemal, käsi on avatud asendis, kämmal ülespoole, nagu „kivi käes hoides”. Harjutamisvõtteid on mitmeid.
Andrea Buccarella klavessiini meistrikursus
Meistriklassis oli klavessiinimängija Svetlana Rodionova. Andrea Buccarella rääkis tactus’est ja muusikast. Rütm käivitab liikumishoo. Üleliigne rõhutamine põhjustab ebapuhast intonatsiooni. Liigset energiakasutust tuleb vältida. Kromaatilisi käike võib esile tõsta. Pika noodi rõhutamine loob ühtsuse. Pikkade nootidega luuakse artikulatsioon. Homofoonilises faktuuris on kõik noodid ühepikkused. Mängija peab tegema valikuid selles, mida
rõhutada.
28. XI, MUBA
Belgia plokkflöödimängija Jan van Hoecke meistrikursus
Jan Van Hoecke pidas oma meistrikursuse alguses pika loengu, eelkõige pilli puhumise erinevatest võtetest. Tema ettekanne oli mitmetahuline ja keeruline. Ta tegi huvitavaid tähelepanekuid barokk-plokkflöödi ja travers-flöödi sarnastest tehnikatest.
Tähtis mõiste on õhu takistusjõud (resistance). Seda pilli võib mängida topeltkiirusega õhu takistusjõudu kasutades. Õhu takistusjõud on eriti oluline valju heli tekitamisel. Ka puhumisele on vaja leida sobiv õhu takistusjõud.
Ajalooliselt kasutusel olnud dünaamika tekitamise moodustest annab flöödil kõige vaiksema hääle allapoole mängitav glissando. Viola da gamba tehnikas annab kõige tugevama heli poogna raskuse hoidmine. Kasutatakse tempereerimata häälestust. Veneetsia muusik ja kahe olulise pilli mängutehnika alase traktaadi autor Silvestro (Sylvestro) di Ganassi (Ganasi) dal Fontego (1492–1565) nimetab seda agressiivseks tooniks. Tema tuntuima traktaadi „Opera intitulata Fontegara…” (sks k „La Fontegara:Schule des kunstvollen Flötenspiels und Lehrbuch des Diminuierens”, eesti k „Fontegara: Kunstilise flöödimängukooli ja diminueerimise õpik”, Veneetsia, 1535) 8. peatükk „Tähelepanekuid frontaalsete ja guturaalsete keeleliigutuste ning keele kõrval mugavalt väljahingatava õhu kohta” räägib puhumisstiilist. Häält ei tehta seega huultega. Ganassi ise mängis erinevatel pillidel (viola da gamba, plokkflöödid), mis tekitasid kõrgeid noote erinevalt.
Kõri peab olema vaba. Van Hoecke tõi mängu harjutuse, milles õpilane (Anni Nurmsalu) suleb silmad ja puhub C-nooti. Küsimus kõlas: „Kas C-noodi jaoks on õige rõhk?” Sama kordus D-noodiga, mis kõlas õpilasel liiga liuglevalt. Tuleks leida õige toon. Tegu on samasuguse probleemiga kui lauljatel. Õpilane mängis üht Marcello sonaati. Van Hoecke soovitusel võiksid plokkflöödimängu kaunistused olla vanade meistrite omad, neist võiks eeskuju võtta. Kaunistuste rohkus võib kiirendada nende mängimist. Ja ornamentika esitus võib muuta loo kiirust ja karakterit. Largo ja dolce võivad olla ühe ja sama loo karakteritähised. Huvitav oli van Hoecke tähelepanek, mis viitas näitlejatööle: liigutus (ettevalmistusena) on kõige alus, vahel hüpe, vahel jalgadega trampimine. Van Hoecke meistriklassi keskmes oli õige intensiivsuse otsimine, tähelepanu kaasmängija(te)le, enamasti basso continuo’le ning eelkõige side õhukoguse ja sõrmede vahel.
Alberto Pià Comella kitarri meistrikursus
Seda meistrikursust jälgides meenus, kui raske pill guitarrón või romantiline kitarr on. Õpilasepingis istus Oskar Kiilberg. Mängitav teos oli Napoléon Costa „Les soirées d’Auteuil” op. 23. Pià Comella soovitus õpilasele oli mängida täielikus rahus — kas või metronoomi abil. Kiilberg mängiski, alguses aralt, ja õppejõud soovis temalt rohkem forte’t. Fraas ise võib tingida crescendo või forte. Ka vibrato on teretulnud. Õpetaja kasutas meloodia harjutamist eraldi. Oluline oli selleski rubato ja crescendo suhe. Pià Comella lasi õpilasel laulda tempos käsil olevat lugu: pa-pa-paa… (Tõepoolest, raske pill, müts maha selle noormehe püüdluste ees!) Õpetaja põhimõte oli ilmselt liikumine mikrokosmosest makrokosmosesse. Lisaks harjutustele, ainuüksi meloodiaga, lasi Pià Comella õpilasel mängida kiireid käike aeglaselt. Arvan, et Kiilbergil oli sellest meistrikursusest palju kasu. Õppejõu peamine soovitus oli: täpsus eelkõige ja mängi nii, nagu laulad!
Kokku võttes oli festival igati õnnestunud. Igal kontserdil võis kohata Taavi-Mats Utti ja Reet Sukka, kes oma rahuliku stiili ja tempoga sündmusi käimas hoidsid. Festivali tähtsaks osaks olid Püha Cecilia päeva noortegala ja noortekontserdid, ja muidugi ka meistrikursused. Festivali „Tallinn feat. Reval” võib võrrelda mis tahes vanamuusikafestivaliga Eestis ja ka väljaspool Eestit. Sellel on oma kindel koht eesti muusikaelus. Ja kui võtta arvesse rahvusvaheliste külaliste suurt arvu, on festivalil eeldused kasvada üleilmse tähtsusega sündmuseks. Mina kavatsen teha teavitustööd, vähemalt Soomes!
Kommentaarid:
1 Mainekate rahvusvaheliste konkursside laureaati (2015 esimene preemia
6. Bachi-Abeli konkursil Köthenis, 2021 esimene preemia ja eripreemia MA Festivali konkursil Brügges) Theodoro Baùd on ajakiri Gramophone nimetanud jälgimist väärt muusikuks. Ta on sündinud Itaalias ja alustanud seal ka oma viola da gamba ja renessanslauto õpinguid. Baù jätkas õpinguid Šveitsis Baseli Schola Cantorumis Paolo Pandolfi juures ja Austrias Salzburgi Mozarteumis Vittorio Ghielmi juhendamisel. Praegu töötab ta Baselis, ühendades soolokarjääri kammermuusiku omaga, mängides sh ansamblis La Fonte Musica keskaja fiidlit. — Theodoro Baù. — IMARTS. — https://internationalmusic.it/artisti/teodoro-bau/?lang=en.
Andrea Buccarella on klavessiinist, organist ja dirigent/muusikajuht. Ta alustas oma muusikaõpinguid Rooma Sixtuse kabeli koori lihtsa kantorina. Ta on õppinud klavessiini ja ajaloolisi klahvpille Roomas Enrico Baiano juures ja hiljem teinud kaks magistrikraadi Baseli Schola Cantorumis Andrea Marconi juures. Buccarella on Abchordis Ensemble’i muusikajuht, kellega ta võitis esimese preemia Händeli konkursil Göttingenis 2015. Klavessiinisolistina võitis ta esikoha ja eripreemia Musica Antiqua võistlusel Brügges 2018. Tema CD „Toccata” pälvis auhinna Diapason d’Or Découverte aastal 2020. Ta huvitub varajase muusika, eriti 18. sajandi itaalia muusika taasavastamisest. Ta teeb koostööd erinevate vokaal- ja instrumentaalansamblitega (2020 Venice Baroque Orchestra, 2022 Orchestra Frau Musika) Maestro al Cembalona. Aastail 2023–2024 töötas ta Baseli Scola Cantorumis Andrea Marconi assistendina klavessiiniõppejõuna. Bucarella on oma põlvkonna tunnustatumaid varajase muusika spetsialiste. — Andrea Buccarella. — FHNW. — https://www.fhnw.ch/en/people/andrea-buccarella (Toim.)
2 Festivali kavabukletist saame teada, et Jan van Hoecke on ajaloolisele ja nüüdismuusikale pühendunud silmapaistev Belgia plokkflöödimängija, kes on esinenud mitmel pool Euroopas, Jaapanis, USAs ja Kanadas. Ta on salvestanud koos ansamblitega Collegium Vocale (Philippe Herreweghe), Gli Angeli (Stephan McLeod), Les Arts Florissants (William Christie), Champ d’Action, Euroopa Liidu Barokkorkestriga (Lars Ulrik Mortenson) jne. Ta on pälvinud mitmeid auhindu: võitnud Bachi konkursi San Franciscos (2012), esikoha ja publikuauhinna J. H. Schmelzeri konkursil Austrias (2011), mitmed auhinnalised kohad Belgia konkurssidel ja rahvusvahelistel vanamuusikafestivalidel, sh „Musica Antiqua” Brügges ja Telemanni konkurss Magdeburgis (eriauhind parima ajaloolises stiilis ornamentatsiooni eest). Ta on olnud õppejõud Lausanne’i Konservatooriumis (2009–2019) ja on alates 2019. aastast Frankfurdi Muusika- ja Etenduskunstide Kõrgkooli professor.
Andorra päritolu klassikaline kitarrist Albert Pià Comella on lõpetanud Toulouse’i Konservatooriumi ja Lausanne’i Konservatooriumi ning täiendanud end George Vassilevi juures Sioni muusikakoolis Haute École de Musique, omandades kontsertkitarristi diplomi. Ta täiendab end Pordenone Segovia kitarrikoolis. Ta on võitnud mitmeid auhindu rahvusvahelistel konkurssidel ja esineb regulaarselt solistina ja kammermuusikuna mainekatel kontserdilavadel Euroopas ja USAs. Praegu töötab ta Šveitsis Neuchâteli Konservatooriumis professorina. (Toim.)
3 Teos on tuntud pealkirja all Kapriis nr 24 sooloviiulile. Pealkiri „Variazioni di Bravura Sopra un Tema originale” viitab versioonile viiulile kitarri- või klaverisaatega, mille Ricordi avaldas Milanos 1829. aastal. Kontserdil esitatu on Jan Van Hoecke seade csakan’ile ja romantilisele kitarrile. — Vt festivali kavabuklett, lk 28. (Toim.)
4 1993. aastal Caracases sündinud Venezuela päritolu meessopran Samuel Mariño on ooperisolist ja kontsertlaulja. Ta alustas balletiõpingutega Venezuela Rahvuslikus Tantsukoolis ja klaveriõpingutega Caracase Rahvuslikus Konservatooriumis. Puberteedi järel ei toimunud tal tavapärast häälemurret ja tal säilis puberteedieelne erakordselt kõrge sopranihääl. Ka meditsiiniline abi ja spetsiaalne teraapia ei aidanud ta häält madaldada. Nii hakkas ta koolitama oma sopranihäält, et valmistuda ooperisolisti karjääriks, õppides Caracase Konservatooriumis. Oma debüüdi lauljana tegi ta Caracases Camerata Barrocaga, kellega tal on olnud võimalus esineda koos Gustavo Dudameli, Helmuth Rillingi ja Theodore Kuchariga. Kaheksateistkümneaastaselt suundus Samuel Mariño Pariisi ja jätkas õpinguid Pariisi Konservatooriumis. Mariño edasise karjääri kujunemisel mängis otsustavat rolli Ameerika sopran Barbara Bonney, kellest sai otsustava tähtsusega õpetaja ja mentor Mariño loomuliku sopranihääle koolitamisel. Aastal 2020 ilmus tema esimene sooloalbum „Care Pupille” (plaadifirma Orfeo produktsioon) Händeli, Glucki, Cimarosa ja Joseph Bologne’i, Chevalier de Saint-Georgesi muusikaga. 2021. aastal plaadistas ta Pergolesi, Vivaldi, Porpora, Grauni, Vinci, Händeli ja Monteverdi teoseid kahele plaadialbumile (Chateau de Versailles Spectacles label), aastal 2022 alustas ta koostööd plaadifirmaga Decca, tema debüütalbum Deccaga „Sopranista” (2023) nomineeriti auhinnale „Opus Classic” aasta noore talendi ja ooperilaulu kategoorias. Tema teine album Deccaga, „Lumina”, ilmus juulis 2025. Hooajal 2017/18 võitis ta interpretatsiooni auhinna konkursil International Singing Competition with Opéra de Marseille ja publikupreemia võistlusel „Neue Stimmen”.Ta on esinenud kontsertlauljana kogu maailmas. Mariño debüüt kontsertlauljana Londonis toimus 2022. aastal St. Martin-in-the-Fieldsis. 2023 tegi ta oma debüüdi Buenos Airese Teatro Colonis Gabetta Consortiga. Mais 2023 debüteeris ta USAs Camerata Pacificaga Santa Barbaras ja Los Angeleses. Juunis 2025 Hiinas tegi ta kaasa turnee seitsmes linnas programmi „Kolm kontratenorit” staarina koos Versailles’ Kuningliku Ooperi orkestriga, kus tema erakordselt kaunis sopranihääl ja gender’lik ilu oma mõjuvuses murdis kõik eelarvamused, pälvides sealses ajakirjanduses imetlust ja tekitades huvi kultuuriliste muutuste vastu. Mariñot on kutsutud esinema mitmetele prestiižsetele muusikafestivalidele, sh Händeli festivalile Halles, Glucki festivalile Nürnbergis, Grazi „Styriarte” festivalile, Świdnica Bachi festivalile Poolas jmt, aastal 2023 tegi ta oma ooperidebüüdi Ühendkuningriigis Glyndebourne’i festivalil Händeli oratooriumis „Semele” orkestriga Orchestra of the Age of Enlightenment. Tema ooperirollide hulka kuuluvad Oberto Händeli „Alcinas”, Postumio Grauni „Sillas”, Angelo Händeli „La resurreziones”, Demetrio Glucki „Antigonos”, Curazio Cimarosa ooperis „Gli Orazi e i Curiazi”, Tamiri Angesi „Il re pastores”, nimiosa Händeli „Teseos”. Tema kontserdirepertuaar sisaldab ka naissopranitele kirjutatud ooperipartiisid: Händeli Kleopatra „Julius Caesaris”, Atalanta, Berenice, Rodelinda, Semele, Alcina, Belezza ooperist „Il Trionfo” ja Almirena „Rinaldost”, Santa Eugenia aaria Caldara ooperist „Il Trionfo dell’Innocenza”, Mozarti krahvinna Almaviva „Figaro pulmast”, nimiroll Dvořáki „Näkineiust” ning Mozarti, Haydni ja Beethoveni virtuoosseid kontsertaariaid sopranile. Mariño debüüt ooperilaval Alessandrona Händeli ooperis „Berenice” Händeli festivalil Halles 2018 tõi talle nominatsiooni Opernwelti auhinnale Best Revelation Artist. Tema kaunis hääl ja välimus, balletikoolitus ja teatraalsus teevad ta kriitikute sõnul unikaalselt sobivaks kehastama ooperis kastraadirolle. — Samuel Mariño. — Wikipedia. https://en.wikipedia.org/wiki/Samuel_Mari%C3%B1o; Samuel Mariño, male soprano. — https://www.samuelmarino.com/about/ (Toim.)
