Leoš Janáčeki ooper „Příhody lišky Bystroušky”/„Väike kaval rebane” helilooja libretole Rudolf Těsnohlídeki ajalehes ilmunud järjejutu „Liška Bystrouška”/„Rebane Teravkõrv” ainetel. Muusikajuht:Arvo Volmer. Dirigent: Kaspar Mänd. Lavastaja: Priit Võigemast. Kunstnik:Rosita Raud (Eesti Noorsooteater). Koreograaf:Ingmar Jõela. Videokunstnik:Aljona Movko-Mägi. Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater). Koormeister: Heli Jürgenson. Osades: Rebane Kavalpea — Elena Brazhnyk või Kristel Pärtna, Metsavaht — Rauno Elp või Tamar Nugis, Harašta, salakütt — Raiko Raalik või Priit Volmer, Koolmeister/Sääsk — Rafael Dicenta või Mart Madiste, Rebane Kuldkihar — Helen Lokuta või Karis Trass, Metsavahiproua — Arete Kerge või Kadri Raalik (Kõrvek), Mäger/Pastor — Mart Laur või Stanislav Šeljahhovski, Koer/Rähn — Annabel Soode või Janne Ševtšenko, Kukk/Pasknäär — Katri Juss või Kadri Nirgi, Kõrtsmik — Tiit Kaljund, Rein Saar või Jakob Tomson; Öökull/Kõrtsmikuproua — Juuli Lill või Aule Urb, Kloksuja Kana — Maris Liloson või Danna Malõško, Väike Kavalpea— Marharyta Brazhnyk, Anette Kalda või Greta Marie Niinepuu; Metsavahi lapsed — Liam Hussar, Joonas Mikk, Tobias Tark, Peeter Veltmann (Rahvusooper Estonia poistekoor); Konn, Ritsikas, Rohutirts — Kristofer Cross, Erik Kurahashi, Uku Sander Leisalu, Bert Sebastian Maripuu, Rannar Mälk, Hindrik Voltri (Rahvusooper Estonia poistekoor); Rebasekutsikad — Rahvusooper Estonia poistekoor, Kanad, Metsloomad — Rahvusooper Estonia naiskoor, Tantsijad — Polina Albert, Richard Beljohin, Sofia Kirs, Arina Kotova, Mehis Saaber, Arina Šarapova, Germo Toonikus, Allar Valge. Rahvusooper Estonia koor, orkester ja poistekoor. Esietendus Rahvusooperis Estonia 30. I 2026. Nähtud etendused 30. I ja 1. II ning 29. I (läbimäng).
Hoolimata teadmisest, et klassikaline muusika on üks konservatiivsemaid kunstivaldkondi, üllatab mind aeg-ajalt siiski, kui konservatiivne on selle publik. Tundub kuidagi kohatu rääkida sada aastat tagasi valminud teosest kui millestki liiga modernsest ja raskesti mõistetavast. Aga just selliseid mittemõistvaid kommentaare kuulsin (ja ka tundsin) seoses Rahvusooperis Estonia lavale jõudnud Leoš Janáčeki ooperiga „Väike kaval rebane”, mille loomisaastaks on 1923. Nii mõnigi tuntud ooperifänn lahkus esietenduselt pärast esimest vaatust, ise aga tundsin südamest kaasa minu kõrval istunud meesterahvale, kellel kogu etendus möödus vaheldumisi pead käte vahel hoides ja kella vaadates.
Leoš Janáčeki ooper „Väike kaval rebane”. Rahvusooper Estonia, 2026.
Tõepoolest, need, kelle jaoks ooper tähendab „La traviatat”, „Toscat” või „Tristanit ja Isoldet”, võivad Janáčeki teoses pettuda. Selles pole ulatuslikke, kaunite meloodiatega aariaid ega suuri tundepuhanguid. Ja kuigi traagilised sündmused on täiesti olemas — peategelane hukkub ja vähem tähtsate tegelaste hulgas pannakse toime lausa massimõrv—, mööduvad need kiiresti ja eraldi esile tõusmata. Esimese kümne minuti jooksul võib jääda lausa petlik mulje, et osa saadakse lasteooperist, sest inimeste kõrval on siin olulisteks tegelasteks loomad ning koolitatud solistidega jagavad lava lapslauljad. Tegemist on siiski sügavama filosoofilise sisuga teosega, kus elu igavest ringkäiku antakse edasi loomade kaudu, mistõttu kõik tunded on vaoshoitumad ja loomulikumad. Ei tule ju metsaelanikud järglaste sünni puhul katsikule ega nuta surma eel kõige selle pärast, mida oleks elus võinud veel teha. Nii on ooperi peategelastest rebasepaar (emane Rebane Kavalpea ja isane Rebane Kuldkihar) saanud pärast lühikest armulugu märkamatult lavatäie järglasi, sama möödaminnes tapab salakütt väikese Rebase Kavalpea, võttes kaasa tema saba kingituseks oma tulevasele abikaasale. Tema kaaslase ja nende järglaste elu läheb aga edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Loomade kõrval figureerivad ooperis ka inimesed, kelle käitumine on palju tuttavlikum — loomadelt vabaduse võtmine, peretülid, õnnetu armastus, kasuahnus jpm —, kuid needki on edasi antud justkui möödaminnes ja midagi eriliselt rõhutamata.
Kui vaadata Estonia viimaste aastate repertuaaripoliitikat, siis on siin nii mõndagi rõõmustavat — tavarepertuaari kõrval on esmakordselt lavale jõudnud sellised pärlid nagu Debussy „Pelléas ja Mélisande” ja Britteni „Peter Grimes” (lavastaja sobimatuks osutumisel siiski esialgu vaid kontsertetendusena), samasse ritta saab nüüd lisada ka Janáčeki rebaseloo. „Väike kaval rebane” on populaarne lavatükk, mis on leidnud kindla koha maailma oluliste ja ka vähem oluliste ooperiteatrite repertuaaris. Eraldi väärib äramärkimist praegusaja ooperimaailma tähtlavastaja Barrie Kosky Baieri Riigiooperis 2022. aastal välja toodud lavastus, kus Kõrtsmikuproua ja Pasknääri rolli tegi eestlanna Mirjam Mesak. Väikese tõrvatilgana käib Estonia repertuaari kaasajastamisega kaasas publiku tagasihoidlikum huvi, aga see ongi surnud ring, millest tuleb välja murda — kui selliseid oopereid lavale ei tooda, siis ei teki ka publikul harjumust neid vaadata-kuulata. Tuleb vaid loota muu maailma kogemusele, kus kõik eespool nimetatud „modernsed” ooperid on oma eluõigust tõestanud.
Rebane Kavalpea — Elena Brazhnyk ja Rebane Kuldkihar — Karis Trass.
Janáčeki ooperi „Väike kaval rebane” aluseks on olnud Rudolf Těsnohlídeki järjejutt, mis avaldati ajalehes ja on inspireeritud Stanislav Loleki rohkem kui 200-pildilisest koomiksisarjast. Üsnagi ootamatu valik ooperi libretoks, lausa nii ootamatu, et järjejutu autor arvas esialgu, et helilooja teeb nalja. 1922. aastal oli aga Janáčekil libreto valmis, ja järgmisel aastal ka muusika. Et ooperi vokaalpartii lähtub väga täpselt tšehhi keele rütmist, esitataksegi seda peamiselt algkeeles, samas on seda ette kantud ka inglise ja saksa keeles ning näiteks 2015. aastal Soome Rahvusooperis soome keeles.
Estonia lavastus on eestikeelne, kusjuures peab kiitma tõlkija Peeter Volkonski tööd, kelle üsnagi värvikas sõnakasutus järgib hästi eesti keele sõnarõhke ja intonatsiooni. Esimese hooga tabas mind siiski ehmatus: ma ei saa vist iial üle noorena kogetud šokist, kui kuulsin elu esimest ooperiaariat eesti keeles: „Anun, Sirje, sind, et sa mind salliks” (Neeme aaria Eugen Kapi ooperist „Tasuleegid”), mis tundus kohutavalt imelik, kohmakas ja naljakas. Ja ükskõik kui hästi hilisemate eesti ooperite tekstid ka ei kõlaks (näiteks Eino Tambergi „Cyrano de Bergerac” Jaan Krossi libretoga on lihtsalt suurepärane), seostuvad need minu jaoks kõigepealt ikka selle õnnetu aariaga. Rebase-ooperi puhul tundus eesti keele valik siiski ainuõige lahendusena, sest nii on nooremal publikul, kellele see lavateos samuti väga hästi sobib, võimalus kergemini osa saada tekstist ja sedakaudu ooperi sügavamast mõttest. Ühtlasi tuleb tunnustada enamiku lauljate head teksti edasiandmist, mis kergendas veelgi kuulamist; aeg-ajalt pidi pilgu siiski suunama ekraani poole, et mõista lauldavat.
Mäger — Mart Laur.
„Väikese kavala rebase” helikeel põhineb modaalsel harmoonial ja toetub sageli moraavia rahvaviiside intonatsioonidele, neid otseselt kasutamata. Ooperi muusikas moodustuvad justkui kaks kihti, vokaal- ja instrumentaalpartii. Vokaalpartiis on helilooja kasutanud nn kõnemeloodiat ning nagu eespool öeldud, ei ole siin eraldi esile tõusvaid ja lõpetatud aariaid, vaid tegelaste pidev omavaheline suhtlus. Seevastu instrumentaalpartiis, nagu ka ebatavaliselt pikkades orkestri vahenumbrites, tõusevad esile kaunid meeldejäävad meloodiad, nende hulgas instrumentaalne lõik, mis on Mezzo telekanali tunnusmuusikaks. Orkestratsioon on kammerlik, aga millised kõlavärvid! Helilooja on kasutanud rohkelt erinevate puhkpillirühmade kombinatsioone, mis on rikkaliku kõlapaleti üheks suurimaks allikaks. Kokkuvõtlikult öeldes: orkestrile loodud muusika on ooperis lihtsalt imeilus.
Minul õnnestus kuulata-vaadata „Väikese kavala rebase” etendusi kolmes kombinatsioonis: parterist ja rõdult Arvo Volmeri dirigeerimisel (läbimäng ja esietendus) ning ainult parterist Kaspar Männi juhatusel (teise koosseisu esietendus). Nüüd on sobiv hetk hüüatada: millal kord saab Tallinn korraliku akustikaga ooperiteatri/-saali! Sest praegu olemas olevas sõltub elamus vägagi kohast, kust etendust kogeda. Kõige parema mulje jättis orkester mulle läbimängu ajal, sest pooltühjas saalis ja põrandalt kuulates oli selle kõla pehme ja ühtlane. Esietendusel rõdult kuulates mõjus see tunduvalt teravamana ja pillirühmad ei haakunud hästi üksteisega. Ei taha uskuda, et orkester ja dirigent üleöö teistmoodi mängima oleksid hakanud, seega panen selle ebakõla puhtalt saali süüks. Kaspar Männi juhatatud etendusel oli aga probleemiks soliste enda alla mattev orkester. Kuna lauljate koosseis oli esietenduse omast erinev, on raske öelda, kas põhjus oli dirigendis, orkestris või lauljates, aga igal juhul võiks edaspidi paremat koostööd teha.
Metsavaht — Tamar Nugis ja Rebane Kavalpea — Kristel Pärtna.
Priit Võigemastile oli „Väike kaval rebane” esmakordne töö ooperi lavastamise vallas ja võib öelda, et see õnnestus suurepäraselt. Üks keerulisem, aga ka lavastajale kõige vabamaid käsi jättev osa ooperist on pikad orkestrinumbrid, mida on lavastustes väga erinevalt sisustatud — pantomiimi, video või tantsuga —, aga jäetud ka täiesti ilma lavalise tegevuseta. Võigemast oli valinud nende sisustamiseks koreograafia ja kaasanud selleks Ingmar Jõela, kelle loodud liikumine sobitus muu tegevusega. Sama liini nagu ooperi muusikas, kus modernne on ühendatud traditsioonilisemaga, järgiti ka koreograafias: siin leidus nii moderntantsu kui ka klassikalise varvastantsu elemente. Kuuel tantsijal ei olnud otseselt sisulist rolli. Oma tumerohelistes riietes ja bambuskeppidega mõjusid nad osana loodusest (olevat kujutanud sääski, kuigi pigem võis neid pidada taimedeks) ning täiendasid laval toimuvat. Siiski hakkas silma, et kohati oli probleemiks ruumipuudus, ja nii ei saanudki täpselt aru, kas tantsijate ebasümmeetriline tegevus tulenes koreograafi kavatsusest (ei ole ju looduses täiuslikku sümmeetriat) või oli mõningaid elemente sellises kitsikuses lihtsalt keeruline täiuslikult sooritada.
Ooperi solistid said oma numbreid esitada peamiselt ilma suurema lavalise sekelduseta — kohati oleks oodanud isegi rohkem tegevust, mitte lihtsalt saali poole laulmist. Eraldi tuleb esile tõsta aga kahte täiesti vaimustavalt lahendatud stseeni: kanade munemine ja kahe rebase stseen jänesega, mis ainsa numbrina ooperis publikult aplausi teenis. Sealjuures oli Jänes kummalisel kombel ainus tegelane, kelle nime kavalehelt ei leidnud. Igal juhul kiidusõnad selles rollis olnud näitlejale ja tema koomikusoonele, mis kajastus nii ilmetes kui liigutustes.
Salakütt Harašta — Priit Volmer. Rünno Lahesoo fotod
Leidlik ja vaimukas oli kunstnik Rosita Raua töö lavakujundaja ja kostüümide loojana. Lava keskmesse asetatud neutraalne ja üsnagi abstraktse olekuga moodustis muutus vajadusel farmiks, kõrtsiks, rebaseuruks või metsaks, mida tagaplaanil täiendasid Aljona Movko-Mägi loodud videod. Nende suurimaks plussiks olid tagasihoidlik värvigamma ja napid kujundid; eriti meeldisid mulle mustvalgeid graafilisi lehti meenutavad pildid. Kuna Estonia mitte just väga suurel laval oli tegevusi niigi mitmekihiliselt, mõjus selline tagasihoidlikum videotaust tasakaalustava jõuna muidu värvikirevale lavakujundusele. Ka kostüümid olid värvikad, sealjuures aga elegantsed ja maitsekad (võrdlusena meenuvad loomade riided Rein Rannapi „Metsalaulupeost”, kus second-hand’iga oli natuke üle piiri mindud). Eriti fantaasiarikkad olid rebaste kostüümid ja peakatted, mis oma oranžides varjundites ja mitmekihilisuses tõstsid peategelasi hästi esile. Niisamuti oli äärmiselt õnnestunult ja vaimukalt lahendatud hiljem Kavala rebase ohvriteks langenud Kuke ja tema kanakarja „riietus”— kõik nad said oma isikupärases kostüümis lavale tulla.
Estonia lavastuses on kaks solistide koosseisu, neist esimeses on rebaste rollides Kristel Pärtna ja Helen Lokuta, teises Elena Brazhnyk ja Karis Trass. Kummalegi paarile ei ole midagi ette heita, kuid minu sümpaatia kaldus kergelt esimese poole. Pärtna loodud karakteris oli nii kavalust kui tõsidust, kena oli ka tema esituse vokaalne pool, kuid tekstist oleks võinud paremini aru saada. Lokuta jättis usutava mulje noore, algaja elumehe ja võrgutajana, kes päris täpselt veel ei tea, kuidas vastaspoolele ligineda, ühtlasi meeldis tema värvikas muusikaline tõlgendus, mis liikus skaalal vaimukast dramaatiliseni. Brazhnyki Rebane Kavalpea oli ühekülgsem, peamiselt siia-sinna tormav sekeldaja. Mis aga puutub laulmisse, siis just tema puhul häiris eriti orkestri varju jäämine, mistõttu on sellele raskem hinnangut anda. Trass tegi vokaalselt taas ühe suurepärase rolli, karakterina oli temas aga liiga vähe võrgutajat, pigem mõjus ta korraliku koolipoisina, kes viisakalt tütarlast kohtama kutsub.
Metsavahi osa oli usaldatud Tamar Nugisele ja Rauno Elbile. Neist esimene tundus rolli loomisel veel natuke otsiv, Elbis oli rohkem enesekindlust. Muusikaliselt jättis aga parema mulje Nugis — selge puhas toon, arusaadav tekst. Elbi probleemiks on kohati hääle halb fokuseerimine, mistõttu on aeg-ajalt raske päris täpsest noodikõrgusest aru saada. Et ta aga ka head fokusseeritud laulmist valdab, selgus, kui ta üsna ooperi lõpus filosoofilist mõtisklust arendas. Laulja oli nagu ümber sündinud, tema hääl lausa helises, iga noot oli täpselt tabatud — loodetavasti on võimalik saavutada samasugune esitusviis ka kogu ooperi jooksul. Oluline tegelane ooperis on salakütt Harašta, kelle püssikuulist hukkub Rebane Kavalpea. Priit Volmer oli selles osas natuke ebalev, tema tegelaskujust ei saanudki päriselt aru, Raiko Raaliku rollilahenduses seevastu joonistus välja tõeline salakütt: kaval, valelik ja enesekeskne, ka tema vokaalne sooritus oli suurepärane.
Häid väiksemaid rolle oli mitmeid: Aule Urbi Kõrtsmikuproua, Rafael Dicenta ja Mart Madiste Koolmeister. Hea karakteri lõi ka Mart Laur Mägra/Pastori rollis, kuid eraldi tahan esile tõsta teises etenduses samas osas olnud Stanislav Šeljahhovskit. Ta on suurepärane bass, põhitöökohaga
RAMis, ja on tõeliselt kahju, et teda nii vähe solistina kuulda saab. Tal on erakordselt ilus tämber, hea vokaaltehnika ning väga täpne ja nüansirikas esitusviis. Loodetavasti näeb teda edaspidigi Estonia lavastustes.
Lõpetuseks tuleb kiita ka lapslauljaid. Kõik said oma rollidega vapralt hakkama ja olid tugevad nii muusikaliselt kui ka mänguliselt. Kõlab ju ooperi kõige filosoofilisem mõte etenduse lõpus just lapse lauldud Konna suust — samal ajal kui inimese elu vaikselt veereb, on loodus, hoolimata välisest samasusest, juba mitu eluringi teinud.
