Tallinna Linnateater on tähistanud oma sünnipäeva 13. veebruaril — esimese esietenduse järgi, mille Voldemar Panso asutatud teater 1966. aastal andis. ENSV Riikliku Noorsooteatri asutamisakt on 13. augustist 1965. Tallinna Linnateatri uue, renoveeritud maja avamiskuupäev on 10. oktoober 2025. Hetkel tundub, et uus maja ise on nii vägev lavastus, et mängib nurka kõik eelmised kuupäevad. Braavo, Salto arhitektid! Aga pidulik avamine on läbi, tere tulemast argipäeva! Kuidas Linnateater uutes oludes on käima läinud? Üks mis kindel, publikupuudust pole, kõik tahavad Laia tänava ilu näha.
Uue teatrimaja avalavastus on ikka märgiline olnud: kutseline Vanemuine koos uue majaga avati Kitzbergi „Tuulte pöörisega” (lavastaja Karl Menning, 1906) ja Estonia teatrimaja Shakespeare’i „Hamletiga” (lavastaja Karl Jungholz, 1913). Tallinna Linnateatri visiitkaart on Uku Uusbergi lavastus „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra”. Just seda tükki vaatama tulles koged, kui ilusa ja funktsionaalse arhitektuuriga on tegu. Sellises keskkonnas ei tohi ebaõnnestuda! Kunagise Põrgulava asupaika sisenedes ei tunne seda kohta ära, eksitamiseks on ukse peale kirjutatud Suur saal. Meie kõik, 354 pealtvaatajat ja näitlejad, mahume üheksa meetri sügavusse maa-alusesse saali, ainult lavatorn kõrgub õue. Klaustrofoobiat ei teki, sest miinuskorruse fuajeest näeb õueaknaid. Aga jah, saalist lavale vaadates näeb tuttavat kolmnurkset perspektiivi. Alzheimer ei ole teatrimälu veel tuhmistanud, tahaksin seda kohta endiselt Põrgulavaks kutsuda, Taevasaal on oma nime taevase osa säilitanud. Taevas on, põrgut pole ja lavast on saal saanud — selline nimekarussell! Kas on suurel saalil Linnateatri kontekstis nii maagiline tähendus või uutel juhtidel uutmoodi mõtted? Aga Uusbergi/Rodriguese „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra” on Põrgulava-vääriline suurteos, jätkates mõtteliselt selle paiga heade lavastuste rida, eelkäijateks „Kolmekrossiooper”, „Kuritöö ja karistus”, „Isad ja pojad”, „Tõde ja õigus”.
„Uskuge tragöödiat… see lõpeb alati halvasti”
Avada uus maja vanakreeka tragöödiatega on tähenduslik — juurte juurde kõlab kutse. Vahemereline hingus kulub meie lõputusse talve marjaks ära. Tegu on ambitsioonika ja suurejoonelise lavastusega kolmes vaatuses. Avignoni festivali kuraatori, portugali lavastaja Tiago Rodriguese tekst on paeluv, ta on kreeka tragöödiad tänapäevasel moel ja väga poeetilises keeles ümber kirjutanud. Tegu on kolme näitemänguga: „Iphigeneia”, „Agamemnon” ja „Elektra”, mis meie versioonis ühe õhtuga ära mängitakse. Aga neid osi on ka eraldi esitatud. Kiidan nii lavastust kui ka repertuaarivalikut — ühelt poolt teatrilätted antiigist, teisalt erksa tunnetusega nüüdisaegne lugulaul. Natuke tunnen kaasa teatrisõbrale, kes nägi seda Linnateatri maja mastaapse avamisprotsessiooni ühe osana, kus pea suursündmusest elevil-hajevil ja lavastus ise veel arengufaasis. Olen kuulnud kommentaare, et ei kõneta, ei taju kaasaega nagu Ojasoo/Undi „Vend Antigone, ema Oidipus”. Olles ise Draamateatri lavastuse suur fänn, võin väita, et Linnateatri tragöödia on oma teatrikeelelt poeetilisem, rõhuasetusega pigem sõnal kui tegevusel — ta on õrn ja õudne korraga. Kuidas kinnisidee sünnitab vägivalda, ülekohus veritasu — tere tulemast tänapäeva!
Peategelaseks on siin koor, kes kommenteerib ja mäletab. Nagu kreeka tragöödiale kohane. Kui kuri aeg võimust võtab, tabab koori mälukaotus, ta on arg, ei julge tegutseda, tal on koguni häbi oma mineviku-uljuse pärast. Koorist saab rusutud rahvas, kes pöörab sõna otseses mõttes tegevusele selja ja esitab oma küsimusi, seistes silmitsi müüriga. Koor ei alusta oma elukäiku lavalt, neliteist inimest on meie keskel publiku hulgas. Hajutatult. Tekib väga jõuline kõlakoda, kui nad vaatajate kõrval ja taga alustavad jutustades ja seejärel juba manades. Tragöödia lõpeb halvasti, tuletavad lausujad meile meelde. Aegamisi jõuavad nad kõik publiku keskelt lavale. Koorist astub välja üks või teine, et teha oma roll ja seejärel taas koori sulada. Koor annab hääle rahvale, annab hinnangu tegudele, on mentaalselt kohal iga otsuse ja kuriteo juures. Teisalt on see kõnekoor meile abiks sündmuste mõistmisel, on jutustaja rollis. Laval liigub koor seinaääri pidi, vahel purjetab kujuteldava laevukesega (Kreeka ju!), peataoleku hetkel pudeneb korraks laiali, et järgmisel momendil jälle punti koguneda.
Tiago Rodrigues, „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.” Lavastaja: Uku Uusberg. Klytaimnestra — Hele Kõrve ja Kassandra — Maris Nõlvak. Esietendus 10. X 2025.
Esimene lavapilt on kõige tuimem esiridade vaates — olen mõtteliselt mere kaldal, aga õhku ei ole, tuult ei ole, olen silmitsi purjedega, või on need sõdurite telgid. Esimest korda mäletan lavasügavust nägevat Iphigeneia ohverdamise stseenis, kus kauguses on aimata installatsiooni rituaalsete härjasarvedega. Teine vaatus toimub palees, on avarust, keskplaanis sammashoone ja taamal liikumas piduliste varjukujud. Kolmas vaatus kolib eeslavale. On kängu jäänud puudega tuhakarva väike pöördlava, kuhu kõik tegelased peavad lõpuks jõudma — kaduma, põrmu vajuma. Kunstnik on Jaagup Roomet, kavalehele on märgitud ka ehtekunstnik Kätlin Beljaev. Kostüüme ja ehteid saab publik lähemalt silmitseda vaheajal teatrisaalist väljudes. Tuleb tähele panna, et ka seinad mäletavad ja tilguvad verd — ju see on visuaalkunstniku Tom Tristan Kidroni tegu.
Alahindamata sõjardite — resigneerunud Agamemnoni (Indrek Sammul), edev-kärsitu Menelaose (Mart Toome — milline kaunis nahkne sõjarüü!), ilusa kiivriga Achilleuse (Jan Ehrenberg) ja sõjaka Odysseuse (Kristjan Üksküla) — rolle selles mängus, jäädes jälestama veriste kätega Aighistost (Kristo Viiding) ning kaasa elama noorele heitunud Orestesele (Laurits Muru) ja vanale segasele Vanamehele (Rain Simmul), tähele pannes oma ametis ausaks jäävat Pyladest, sõnumitoojat (Argo Aadli) ja talunikku (Andero Ermel), leian siiski, et tragöödia on naistekeskne. Mehed sõdivad, naistel tuleb tagajärgedega toime tulla. Väga võimsa osa teeb Hele Kõrve. Tema Klytaimnestrale on antud läbi kolme vaatuse aega olla nii ema, kättemaksja kui ka kannataja. Teine naine, kes üllatab ja lummab, on Maris Nõlvaku mängitud Kassandra oma vaevatud keha ja kummastava häälega, kui ta liigub, külg ees, oma huku poole (kandes Ilusa Helena peaehet, kui kavalehe pilti uskuda!). Kolmas kõnekas naine laval on Elektra. Olles esimeses osas malbe Iphigeneiana ohverdatud, saab Maria Ehrenbergist kolmandas vaatuses pöörane Elektra, kes ei mäleta oma õde, aga mäletab oma ema süütegu ja ihkab ta surma. Kui kahes esimeses vaatuses suhtlesid tegelased omavahel või kooriga, siis Elektra on lavastatud oma süüdistusi otse saali paiskama. Aga seal saalis ei ole enam koori, seal istume meie. Ja Elektra vihakõne võib publiku rivist välja lüüa. Ehk ei ole vaataja ka igapäevane teatrilemb, pigem majauudistaja. Igatahes olin tunnistajaks stseenile, kus minu taga istuv vanem naine hakkas kõva häälega nõudma, et Elektra vait jääks ja ära läheks. Kaaslane üritas teda vaigistada, järelikult ei olnud tegu sisselavastatud kooritrikiga, vaid ausa publikureaktsiooniga. Viis esimest rida olid veidi häiritud, aga „emotsionaalselt üles köetud” Elektrat see ei seganud. Kange tahtmine oli öelda, et alguses ju hoiatati, et tragöödia lõpeb halvasti, milleks pahandada! Teatris on asju… ja tragöödiale sellise kangusega kaasa elamises midagi antiikset.
„Iphigeneia. Agamemnon. Elektra.” Iphigeneia ja Elektra — Maria Ehrenberg.
„Avamise” avanemine
Näib, et Uku Uusbergil on annet auditooriumi käivitada. Jutt on lavastusest „Avamine”, mis samuti kuulub Linnateatri avanemise paketti. Intervjuu lavastajaga kavalehel põhjustas dramaturgi ja kunstiteadlase Eero Epneri vastulause Sirbis pealkirjaga „Kujutlusvõimeta näitlejate võimatusest”1. Tore oleks, kui mehed leiaksid mahti silmast silma kokku saada ja tähendusi täpsustada, tooksid pühendunud tegijatena elevust eesti teatrimõttesse, ja teatriteadlasedki võiksid kohal olla. Mina peegeldan Kammersaalis nähtut. Tegu on Uku Uusbergi autorilavastusega, lavastaja ise on peanäitejuhi osas laval, esindamas noort uljast etenduskunsti, vastasmängijaks vana näitleja rollis Egon Nuter, sõnateatri mees — nii ütleb tarbimisjuhend kavalehel. Tegevus toimub teatri proovisaalis, saalinurgas kohmitseb trupijuht. Väsinud olekuga vana näitleja oleks parema meelega koju jäänud. Ja siis hüppab nagu mustlase püss platsi peanäitejuht, kes hakkab vanamehelt nõudma ei tea mida, ei tea milleks. Nuteri vanas näitlejas pole põrmugi võitlusvaimu, ainult tüdimus ja suur küsimärk — mida minult tahetakse? Ära tuleb elada, ehk kõrvalteenistust otsida, ei saa ju nälga jääda ja poodi vargile minna. Vahepeal näidatakse meile pildikesi teatri argielust: paigaldatakse dekoratsiooni, direktor ja mõned näitlejad jalutavad läbi prooviruumi. Peanäitejuht üritab näitlejat käivitada kõiksuguste imetabaste etüüdidega, vahelduseks ka ise ette mängides — selles stseenis toimub tõesti tore avanemine. Aga vanast näitlejast pole partnerit. Meenub kuulus misanstseen „see öö, see vanamees, see tulease” Eino Baskini ja Jüri Järvetiga Roman Baskini telelavastuses „Tema majesteet komödiant”, ETV 1983). Etenduse lõppedes kuulen publikust jutukatkeid, et loodetavasti Nuterit ikka ei koondata, vast jääb palgale. Vaataja on kaastundlik. Ma pean olema väga hea kujutlusvõimega, et näha selles lavastuses sõnateatri ja kujunditeatri vastasseisu. Ja kui seda konflikti otsida, siis Uusberg peanäitejuhi rollis oli palju jõulisem kui Nuter vana näitlejana — kujunditeater võttis sõnateatri oma haardesse nagu niuhti. Tegelikult oleks Uusbergil päris viljakas selle teemaga edasi tegelda rahulikumate aegade saabudes. Teatri ehitamise ja suure tragöödia lavastamise kõrvalt veel ühte tükki teha (loe: kirjutada, lavastada, mängida) oli tõeline stahhanovlus (nõukogude propaganda sõnul kaevandanud Aleksei Stahhanov 1935. aastal kuue tunniga 102 tonni kivisütt). Linnateatri avamise meeleollu „Avamine” kindlasti sobis, oli ju sinna hea annus dokumentaalset segadust pikitud. Aga rahulikul argiõhtul vaikses teatrimajas kipub „Avamine” madallennul hajuma. Või on viga minus, ma ei armasta teatrit nii meeletult?
„Avamine”. Autor ja lavastaja: Uku Uusberg. Peanäitejuht — Uku Uusberg ja Vana Näitleja — Egon Nuter. Esietendus 10. X 2025.
Karussell või kavalus?
Kas leidub paremaid armastuse asjatundjaid, kui seda on prantslased? Kerge muigega suunurgas vaatan tegelasi, kellega Florian Zeller oma „Karussellis” mängib. Heal järjel ilusad inimesed, kes vahetavad parajasti elukaaslasi. Suuri konflikte õhus pole, pigem kisub koomiliseks. Anu Lamp ei lavasta tihti, aga kui juba midagi ette võtab, siis pole see juhuslik tekst, vaid midagi, mis talle endale tähtis: kas õpetajatöö lavakoolis („Keeleuuenduse lõpmattu kurv”, „Ukraina avastamine”) või esteetiline katsetus („Keskööpäike”). Teada on tema armastus prantsuse keele vastu, ta on Zelleri „Karusselli” tõlkija. Järelikult materjal kõnetab. Või esitas teater tellimuse: kõik on stressis, vaja on kergemas žanris lugu nooremas keskeas vaatajale. „Karusselli” tekst on aastast 2004. Taevasaalist vaatab meile vastu 26-aastase inimese elukogemus, just nii vana oli kirjanik näidendit kirjutades. Mis oli linnukesel muret Gallia taeva all? Ainus häda on puuduv korter Pariisi respektaablis linnajaos. Siit hakkab lugu veerema. Näitlejad on väga kenad ja mängivad hästi. Isegi väike eraeluline nali on laval, lahku läinud paari rollis abikaasad Maiken ja Priit Pius. Hea võimalus igapäevaelust välja astuda, seda enam, et kohe-kohe tuleb mängu Alo Kõrve ülivitaalne kavaler ja Sandra Uusbergi lapsemeelne tütarlaps. Realistlik olukord kipub laval lagunema, ühel hetkel ei saa enam aru, kes keda mängib, kes kellega käib, kes kelle maha jätab ja mis järjekorras need sündmused täpselt aset leiavad. Seda segadust etendatakse kerge tundega, pole siin eksistentsiaalset ängi, mis on meeles Zelleri hilisemast näidendist „Isa” Theatrumi mängukavas. Tüdinen jahmerdamisest ja lõputust lavaflirdist ning taban ennast muusikat kuulamast — ohhoo, Margo Kõlari töö ja väga prantsuspärane on see helipilt.
Florian Zeller, „Karussell”. Lavastaja: Anu Lamp. Nicolas — Priit Pius, Marie — Maiken Pius, Adeline — Sandra Uusberg ja Stéphane — Alo Kõrve. Esietendus 10. X 2025.
Kavalehelt leian tõlkija märkuse, et näidendi pealkirja „Karussell” — prantsuse keeles „Le Manège” — võib tõlkida mitmeti: atraktsioon, tsirkuseareen, maneež, riugas, mäng, mahhinatsioon, võte, kavalus, kelmus, manööver. Sellest manöövrist saavad rõõmu tunda pigem need, keda flirt elus ja laval ergutab, mitte minusugused vanad kännud-küünikud. Nooremas keskeas rahvas löögu ennast lille ja mingu vaatama seda prantsuse karusselli. Võimalik on teatriõhtut interpreteerida kui teraapiat või kogemusnõustaja seanssi. Linnateatri repertuaari kontekstis eelistan ise pigem karmimat paarisuhete lugu, briti kirjaniku Nina Raine’i „Nõusolekut”.
Turbulents Metsikus Läänes
Näidendid „Tõeline Lääs”, „Maetud laps” ja „Näljaste nigerike needus” kuuluvad ameerika kirjaniku Sam Shepardi loomingu paremikku ja moodustavad oma temaatika tõttu omalaadse perekonnatriloogia, mille kaudu kirjanik lammutab Ameerika unistuse illusiooni, loen kavalehelt (koostaja Leelo Mikk). Sam Shepard ei ole Eesti teatripublikule võõras autor. Siinsamas väikeses saalis on Noorsooteater mänginud „Maetud last” (1994), lavastaja Paul Weidner tuli otse Ameerikast. Toonases loos polnud midagi enneolematut, kõik oleks saanud juhtuda ka kuskil Peipsi veerel või Lõuna-Eesti taganurgas. Meenub, et Ago Roo istus kaltsuhunniku otsas oma umbses ja räpases majapidamises, väike saal oli taaskord teistpidi keeratud, lava oleks justkui olnud rõdu all. 2010. aastal lavastas Mladen Kiselov selle Vanemuises. Ka „Tõelist Läänt” on Eestis mängitud Vanemuises 1988. aastal tandemis Peeter Volkonski ja Peeter Oja.
Mida on 1980. aastal Ameerikas kirjutatud realistlikul näitemängul „Tõeline Lääs” öelda meile 45 aastat hiljem? Ajast-arust köögis istub mees kirjutusmasina taga. Köögi kapiustel on väikesed tabalukud — ju on vargaoht. Kelle kodu see on? Selgub, et siin elab üks ema, kes on palunud oma poega koduhoidjaks. See poeg, korralik ja hillitsetud heledapäine Austin (Märt Pius) on intellektuaal, kirjutab stsenaariumi, kui sisse imbub teine vend, robustne ja räsitud Metsiku Lääne mees Lee (Indrek Ojari). Tegelaspaar on nagu tuli ja vesi, vaoshoitud vaimuinimene ja tahumatu jõmm. Metsikul mehel on mahlakas lugu jutustada, pürgib venna kõrval stsenaristiks, samas hakkab stsenarist käituma kui külapätt, läheb röstereid varastama. Olukord kisub järjest rajumaks, vend ei tunne venda. Näitlejad mängivad täie rauaga.
Sam Shepard, „Tõeline Lääs”. Lavastaja: Diana Leesalu. Lee — Indrek Ojari ja Austin — Märt Pius. Esietendus 10. X 2025.
Vaatan ja vaatan ja mõte hakkab liikuma. Tuttav tuleb ette see olukord: metsik vesternimees, kes soovib oma Ameerika unistuse suureks mängida — veab kihla, teeb diili, on osav golfis, tunneb nõrkust televiisorite vastu, on emotsionaalne, jõuline ja suur turbulentsimeister. Peaaegu poole sajandi tagune näitemäng on kui tänase päeva peegeldus: mõjuks dokumentaalina, kui dialoog ja süžeekäik oleksid veidi konarlikumad. Shepard tunneb oma „Tõelise Lääne” rahvast ja tabab arhetüüpi. Tema tegelased, kauboide ja kullakaevurite järeltulijad oma lapselikus õhinas — kas pole mitte nemad Donaldi valijad ja selle mentaliteedi eestkõnelejad? Pärismaalasteks, keda Metsiku Lääne mees seekord alistama tuleb, pole enam indiaanlased, vaid meie ise — kui seda lugu väga pika binokliga vaadata. Ei oska arvata, kas lavastaja Diana Leesalu selliseid paralleele tõmbas, aga kujundi tasemel hakkas „Tõeline Lääs” minu jaoks tööle. Ei pea keegi Donaldi plakatiga ringi jooksma, piisab täiesti Indrek Ojari ekstaatilisest pilgust, et Linnateatri laval Ameerikat avastada. Seda tegelast Leed on teatris mänginud väga karismaatilised näitlejad John Malkovitš (1982) ja Bruce Willis (2001). Pole pahad eelkäijad Indrek Ojaril! Ja millega „Tõeline Lääs” lõpeb? Kaosega. „Popi ja Huhuu” variant, mis tõlgitud ameerika keelde.
Uskuda põrgusse?
Leian Linnateatri uuslavastuste reast veel ühe ameerika näitemängu, mis off-Broadwaylt lendu tõusnud, nagu omal ajal „Tõeline Lääs”. See on Lucas Hnathi „Uskuja”. Lavastanud Märt Pius, see, kes Shepardi näitemängus intelligentne oli. Piusi näikse Hnath kõnetavat, 2021. aastal lavastas ta Sakala teatrimajas tema „Ujuja”, mis soojalt vastu võeti. Märt Piusi lavastajaportfelli on puha ameerika autorid sattunud. Järgnes Edward Albee „Merrevaade” Pärnus, mis oma kauni sisalikestseeniga elevust tekitas. Aga „Uskujaga” on lugu üksjagu komplitseeritum. Lucas Hnathil on oma intiimne suhe kirikuga, ta on pärit religioossest perest ja kunagi tahtnud vaimulikuks saada. Pärast ülikoolis tekstianalüüsi õpetamist suhtub ta väga skeptiliselt sellesse, kui üliõpilased otsivad tekstiga „isiklikku sidet” ja väänavad autori sõnu. „Näib, et meie kogemus piirab niivõrd meie kujutlusvõimet, et hakkad mõtlema, kas on üldse võimalik mõista midagi, mis asub väljaspool meie isiklikku kogemust,” ütleb ta lavastuse kavalehel, mille on koostanud Triin Sinissaar. Allpool väike tõestus sellest, et tal on õigus.
Ameerikas paistab kirikuelu olevat hoopis emotsionaalsem ja personaalsem kui usuleiges Eestis. Mul on elus olnud pöörane isiklik(!) kogemus Ameerikast 1980-ndate lõpust, kui pidin jumalateenistuse lõppfaasis altari ees kõnelema, sest mind vastu võtnud ameerika perekond soovis kogudusele tutvustada kauget külalist Gorbatšovi maalt. See juhtus amišite kantsis, Iowa lähedal, kus argielu konservatiivsus ja „vanaaeg” hinge matsid. Mina, ristimata ja leeritamata, olin mennoniitide kirikus kogudusega silmitsi seistes nagu mingisse valesse filmi sattunud. Tagantjärele hindan seda kogemust kõrgelt: minu amišid olid ikka väga edumeelsed, sõitsid autoga, majas oli elekter ja riietel nööbid ees ning nad olid väga uudishimulikud. See, et sada kirikulist kuulub inimese siseringi ja kogudusega jagatakse pühapäeviti oma ilmalikku argipäeva, oli suur ilmutus. Ja selle ilmutuse najal vaatasin „Uskujat”.
Taevasaal imiteerib kirikut, laes heledad looklevad kangad, hele põrand ja koori heledad kirikupingid lavaruumi kahes otsas, kunstnik Kaia Tungal. Kirik-näitelava jääb publikutribüünide vahele. Vaatajad ei kuulu kogudusse, nii on misanstseenid seatud. Küll saab põrnitseda vastas istuvaid teatrilisi. Oleme tunnistajaks kirikutülile, kus pastor Paul (Alo Kõrve) paneb kahtluse alla põrgu olemasolu, viidates tõlkeveale piiblis. Abipastor Elias (Simo Andre Kadastu) vaidleb vastu. Kogudus on segaduses. Mina ka, seda enam, et pean seda diskussiooni jälgima kui tennisematši, kõnelejad liiguvad edasi-tagasi nagu pall üle võrgu, olen ametis fokuseerimisega. Segakoor Huik! laulab eesti autorite kirikulaule, justkui soovides konflikti summutada. Jõuluaega sobib illusioon kirikukontserdist, helgema meelelaadiga inimesed tajuvad lavastuses halastuse sõnumit. Ristimata ja leeritamata, mõistan kirikulise Jane’i (Ursula Ratasepp) segadust, kes seisab silmitsi sügava väärtuskonfliktiga: kui põrgut pole, läheb ka Hitler taevasse! Meie õiglustunne pannakse proovile. Põrgu ja taevas on nagu halb ja hea — kui põrgu on tõlkeviga, siis kuidas tõlkida taevast? Ehk oleks vaataja mõte rännanud näiteks protestijate või suurte isemõtlejate rajale, aga lava, tekst ja kiriku kõlapilt oma etteantuses rõhuvad kirikule, nii et sealt pole pääsu. Selle põrguga on uuel Linnateatril üldse valulik suhe, vägisi tahavad likvideerida.
Lucas Hnath, „Uskuja”. Lavastaja: Märt Pius. Paul — Alo Kõrve ja Elizabeth — Külli Teetamm. Esietendus 13. XII 2025.
Põrgu ja taevas on minu jaoks metafoorid, mille tähenduse üle mulle meeldib mõelda koos Tammsaare Põrgupõhja uue Vanapaganaga. Ameerika variandis jääb vaidlus põrgu olemasolust meestevahelise poliitdebati tasemele. Ursula Ratasepp kirikulisena ja Külli Teetamm pastori naisena saavad liiga vähe lavaaega, et seda tunnet summutada. Hästi mõistan Allan Noormetsa kogudusevanemat: kui kogudus/koor lahkub, on see märk pankrotist.
„Ärge otsige viimast liivlast, sest te kõik olete liivlased”
„Viimane liivlane” on Linnateatri üks viiest avalavastusest — omamoodi põrandaalune mäng ja teistmoodi tehtud tükk. Võlvsaal on kuuekümne kohaga ja mängukordi pole just palju olnud, nii et tegu on tõeliselt hästi hoitud saladusega.
Mulle see mäng meeldib, mille Marta Aliide Jakovski on lavastanud. Juba teema ise — keel ja identiteet — on justkui mulle loodud. Viimane liivlane on sama mis viimane mohikaanlane: suur sümbol, ja kui suudad siin leida värske vaatepunkti, on pidu keelesõbra tänavas. Etenduse algus on väga efektne, isegi õudne — musta katte alt vabaneb järk-järgult kuldne rada. Ja üks olend, Külli Teetamme näoga, roomab seda mööda. Roomamine on pikk, võlvsaali ühest otsast teise. On see mereema, külmking, ürgnaine või esimene liivlane? Aga kui kuldne lava või rada või rand on lahti rullitud, algab lugude jutustamine tänapäeva stiilis. Üks tegevusliin viib rahvastikuteadlaste konverentsile ja ülikooli. See on rõhutatult tühikäiguline. Hullem veel: kui Jürid-Marid hakkavad omavahel inglišis ülikoolijuttu ajama, on see juba märk keelekaos(es)t. Jaburus jõuab haripunkti poliitikute presentatsiooniga. Teine kiht on igapäeva eluolu oma hoiatava sõnumiga: ei tohi jääda muuseumirahvaks. Arvan tajuvat liivi asja jõulise eestkõneleja, Tartu ülikooli taustaga Valts Ernštreitsi mentaalset kohalolu. Jutupunktide vahele teeb Evelin Võigemast väga jõulise ja stiilse vokaalpartii. Ajaloolises kihistuses ei saa me läbi liivlaste vanema Kaupota, kes on dialoogis piiskopiga. Ja sellele järgneb lapsemeelne küsimus, kas oleks olnud mõni teine retsept, kuidas oma iseolemist hoida, nii et köögikeel selleks ainumaks keeleks ei jääks. Omapärase keelekao näitena on salvestatud kohvikukõnelus, kus eesti tüdrukud räägivad omavahel inglise-eesti segakeeles, koodivahetus inglisest eestisse on harvapoolne.
Paavo Piik, „Viimane liivlane”. Lavastaja: Marta Aliide Jakovski. Evelin Võigemast, Külli Teetamm ja Epp Eespäev. Esietendus 10. X 2025.
„Viimase liivlase” teksti on kirjutanud Paavo Piik, materjalis on dokumentaalteatri hõngu. Aga lavastus mängib seekord teksti üle. Siin pole kübetki olustikulist. Olukorrad, mida ette mängitakse, on sama tähenduslikud kui viimane liivlane ise, neid ei ole vaja üle seletada, kujund töötab. Lavastus ei tegele moraliseerimisega, poliitpropat pilatakse mõnuga. Aga ohusignaal jääb üürgama.
Nagu hea balletikooli füüsisega tantsijal pole probleemi nüüdistantsu lavastuses kaasa teha, nii võib hea psühholoogilise teatri näitleja teha postdramaatilist, kui lavastaja tahab. Anna ainult ülesanne ja sealt ta tuleb. Hea energiaga trupp on kokku saanud. Veidi küüniline Epp Eespäev, mänguline Andres Raag, emotsionaalne Tõnn Lamp, jõuline ja terav Evelin Võigemast, mitme näoga Külli Teetamm. Jah, nad teevad rolliviipeid, kiireid improvisatsioonisutse, aga näitlejad oma kõrvalpilku ei peida. Olen rõõmus ja kurb, irooniline ja lapsemeelne koos selle lavapundiga. Põrnitsen ajas paakunud seina, millega silmitsi istun, ahtake on mängumaa, pole sul pääsu selle müüri seest ega eest, olgu tee pealegi ahvatlevalt kuldne. Kunstnik Arthur Arula minimalistlik lava ja valguskunstnik Rommi Ruttase uperpallid Võlvsaalis on efektsed. Lauri-Dag Tüüri helipilt teeb ärevaks. Ja lõppsõnum — karda käepigistusi, poliitilisi kokkuleppeid, sobinguid, mõjualade jagamisi maailmakaardil — on meil kõigil kuklas, nii nagu lugu viimasest liivlasest on meie oma lugu.
Mõtteliselt jätkab „Viimane liivlane” teemat, millega alustab lavastus „Alguses oli laul”. See on Riina Roose ja Paavo Piigi kirja pandud lugu eesti kirjakeele ja muusikaloo kujunemisest. Sellest, kuidas saksa pastorid tegid maarahvale kirjakeele ja tõlkisid piibli. „Wastne Testament” ilmus lõunaeesti keeles 1686, lätikeelne „Jaunais Testaments” aasta varem, 1685. Miks kirikuraamat on keeleloos tähtis, näeme liivlaste näitel, kes läksid küll koos Kaupoga ristiusku, aga omakeelne piibel jäi neil olemata. Liivi keel jäi kõnekeeleks, sellest ei saanud kunagi koolikeelt.
„Alguses oli laul” esietendus Mustpeade majas veebruaris 2025. Riina Roose on talle omaselt loo väga metoodiliselt kokku köitnud, nagu koolitunni, kus tahvel saalinurgas ja klaver mängus. Ülesehitus on kronoloogiline: algab reformatsiooniideede jõudmisega Eestisse, käib läbi eesti keeleteo olulisemad etapid ja märgib ära muusikaloo tähtsündmused kuni tänapäevani. See on hoole ja armastusega tehtud haridusprojekt koos säravate musikaalsete näitlejatega. Isegi Egon Nuter väljub oma „Avamise” kurvast ja segadusttekitavast krambist ning tunneb mängust rõõmu. Nagu ka publik. Rikas on teater, mis valdab erinevaid väljendusvahendeid ja žanre.
Paavo Piik, „Alguses oli laul”. Lavastaja: Riina Roose. Egon Nuter ja Kristiin Räägel. Esietendus 8. II 2025.
Võtsin järelaitamistunde
… et vaadata vanu Linnateatri lavastusi, mis siiani nägemata. Kolme neist mängitakse väikeses saalis. „Annapurna” (2024) ja „Südameharjutus” (2019) olid üllatavalt heas vormis, tandem Piret Kalda — Andres Raag toimis nagu vana abielupaar, kes leidis ikka uusi värve, et partnerit ja publikut üllatada. Kusjuures „Südemeharjutusel”, kuhu lisas oma koomilise finessi Kaspar Velberg, oli sel päeval 158. etendus. Minu lugupidamine! „Kolemehega” ei läinud nii hästi, Marius von Mayenburg on terane saksa näitekirjanik (ka „Nachtlandi” autor), aga noor trupp ei pigistanud siit mingit sotsiaalset sõnumit välja, oli üks suur jantimine sisu ja vormiga. Lugu jäi minust valgusaastate kaugusele.
Sharr White, „Annapurna”. Lavastaja: Priit Pius. Emma — Piret Kalda ja Ulysses — Andres Raag. Esietendus 6. IV 2024.
Mustas saalis nägin lavastust „Muusikale” (2021), aga see oli väga hajunud või hangunud juhtum. Ketil Bjørnstadi raamatu tulihingelise sõbrana ajas tuimus laval mind hulluks, lihtsalt ludistati lugu jutustada ja klaverit mängida, traagikat tähele panemata. Ainult Evelin Võigemasti rollis oli kirge, mis raamatust tuttav.
Üks omaette paik on Hobuveski. Seal teevad soolot Anne Reemann („Polkovniku lesk”, 2022) ja Elisabet Reinsalu („Esietendus”, 2023). Oma suur etteaste on Jan Ehrenbergil monolavastuses „Novecento”. See on tõsine maraton noorele mehele; ta jääb ellu seda lugu jutustades, aga ehk oleks võinud ühe muusiku talle appi anda, oleks emotsionaalselt rikkam lavastus sündinud. Kuid meest nagu orkester oli igal juhul põnev vaadata, näitlejale väga äge lavakogemus. Ja Hobuveski oma suletud ruumiga kõlas kokku saagaga lõputust laevareisist.
Alessandro Baricco, „Novecento”. Lavastaja: Diana Leesalu. Laval: Jan Ehrenberg. Esietendus 20. IV 2024. Siim Vahuri fotod
Ei tea, mis plaanid Linnateatril Hobiveskiga on, kas neil jätkub jõudu seitsmenda saali jaoks (130 kohta). Teatri jaoks on see paik sisse töötatud, pidupäevane oli käik sinna ajal, kui Laia tänava maja remondis oli. Väike saal (100 kohta) on jäänud väikesele trupile ja psühholoogilisele teatrile. Hea lähedalt vaadata ja kaasa elada. Taevasaal (150 kohta) annab ennast mitut pidi ümber paigutada, eksperimenteerida ruumiga. Must saal (140 kohta) ei saanud oma pidulikku esietendust. Kammersaal (80 kohta) avanes „Avamisega” ja Võlvsaal (60 kohta) näitas „Viimast liivlast”. Ajapikku võiks kujundada igale saalile oma spetsiifika: kus eksperiment, kus traditsioon, kus psühholoogiline, kus postdramaatiline, kus tekst, kus etenduskunst, kus noor, kus vana — lahmin praegu, aga saali valik võiks ju vaatajale ennustada, mida oodata. Kui neid saale juba nii palju käes on. Sõnumid, mis suurest saalist (354 kohta) tulevad, määravad teatri näo. Peaaegu unustasin — sellel teatril on ka kaheksas mängupaik, muinasjutuline õu, mis ootab sissemängmist.
Neli ja pool aastat lavalisi segadusi
Juba teatri nime loos on aegade heitlikkust. ENSV Riiklikuks Noorsooteatriks loodi ta sellepärast, et sobis nõukogude kultuuribürokraatia mustrisse — igas vabariigis olgu kasvatusasutus noorsooteatri näol, ütles Moskva, ja see oli hea argument teatri loomiseks. Panso õhutas asutajaliikmeid teatrile sobivat nime leidma, aga sinna see jäi. Nimevahetus Noorsooteatrist Linnateatriks toimus 1994. aastal. Tallinna linnalt loodeti majanduslikku tuge ennekõike uue maja ehitamiseks. Nüüd on see kahepaiksus linna ja riigi vahel pigem segadust tekitav ja rahaliselt pärssiv ning ootab kiiret
lahendust.
Linnateater on mänginud kolm kuud uues majas. Samas on uus juhtkond, peanäitejuht Uku Uusberg ja direktor Mihkel Kübar, olnud ametis neli ja pool aastat, alustati 2021. aasta juunis.
Neli aastat anti aega valmistuda, mida nende aastatega tegite? Tõsi ta on, et omad näitlejad lavastasid väikestes saalides, lisaks külalistena Taago Tubin, Rainer Sarnet ja Johan Elm. Külalised ei ole teinud kehva tööd. Nii „Nõusolek”, „Ülestähendusi põranda alt” kui „Tikud” on stiilsed lavastused stiilsete rollidega ja täna repertuaaris. Suures saalis käisid lavastamas gastroleerivad suurvaimud (Renate Keerd, Ivar Põllu, Priit Võigemast, Priit Strandberg) omade kõrval, kes lavastajana kirjas: Marta Aliide Jakovski, Diana Leesalu, Markus Ilves, Uku Uusberg. Truppi hoiti töös, näitlejad said ennast uues olukorras proovile panna, aga plahvatavaid
lavastusi „välitingimustes” ei sündinud. Samas võin ka vastu vaielda; vaatasin Uusbergi Shakespeare’i „Nagu teile meeldib” viimast etendust Salmes, oli väga ilus sooritus, rõõmuga ja hea värsilausumisega mängitud. Seda kaasa ei võetud, suures saalis said eluõiguse Strandbergi „Õpetatud naised”, Uusbergi „Nachtland”, Võigemasti „Suur veeuputus”.
Kolm nädalat pärast uue maja avamist on kriitik pettunud — teater pole imet tabanud, jumalikud ilmutused kõik olemata ja vanad lavastused platsis.2 Olen ise ka kärsitu inimene, aga elukogemus ütleb, et need asjad ei juhtu nipsust. Tegu ei ole filmiga, kus saab kuldmunad ammu enne ette kandmist valmis muneda. Ikka siin ja praegu on teatri sünnisõnad. Viis esietendust korraga on ühe teatri jaoks paras mahv, ei mäletagi, et midagi säärast oleks enne tehtud. Üks mis kindel, selle mürgli peale on teater tardumusest küll üles äratatud, rääkimata inspireeriva maja mõjust. Näitlejatel on hetkel käed-jalad tööd täis, ehk laseks neil nüüd mängida ja lavastamisest väike paus võtta. Linnateater oma saalikobaraga on praegu kui ookeanilaev, mis vajab suurt tuult. Neist laevukestest, mis lahesopis toimetavad, jääb väheks. Linnateatril on väga tugev näitlejate ansambel, väga ägedad saalid. See võiks kõnetada lavastajaid ka maa ja mere tagant. Rahvusvaheline koostöökogemus on teatril olemas „Talveöö unenäo” ajast. Samuti oleks huvitav vaadata, mida Elmo Nüganen ise teeks oma unistuste saalis, kui ta selleks aega ja jõudu leiaks.
Vaade Tallinna Linnateatrile Laia tänava poolt.
Kaupo Kalda foto
Visuaalne segadus
… või visuaalne nõutus on psühhopatoloogiline seisund, kui aju ei suuda visuaalset infot korrektselt tõlgendada. Selle diagnoosi panin endale, kui esimest korda pärast teatri avamist Diele uksest sisse astusin. Mida teevad kunstlillepuhmad fuajees? Need kuuluvad pigem spaa kui teatri interjööri ja vaevalt on Linnateatril plaanis (kunstilises mõttes) spaaks muutuda. Seetõttu tahan isiklikult kättpidi tänada seda, kes süütas Diele akendel küünlad ja kõrvaldas buketid.
Dielesse on paigutatud üks väga veider valvelaud, funktsionaalselt vajalik, aga mõjub vanas hoones nagu sadul sea seljas, meenutades nõukaaegset raudteejaama kassat. Ajapikku võib selle monstrumiga harjuda, vaatad tast mööda, aga küsimus jääb.
Üks ving veel: sattusin teel suurde saali nägema väljapanekut esemetest. Üksik valge proovilapp seina peal, tean, et see on tükk valget põranda- ja seinakatet „Isadest ja poegadest”, vastasseinas foto Panso „Hamletist” ja siis veel mitmeid juhuslikke rekvisiite väiksesse ruumi kokku korjatud. Mis postdramaatilist teatrit siin etendatakse? Võib-olla täna neid asju seal enam pole, on selline pop-up-näituse formaat, aga sellelgi võiks oma mõte olla. Milleks asju pisendada, neid kribu-krabuks muuta ja fookust hajutada. Maja on mäletajaid täis, võiks aru pidada, enne kui iseenese tarkusest vahvat visiooni välja riputada. Peale selle, eesti muuseumid on väga teatraalselt oma ekspositsioone koostanud — on, mida ja kust õppida, näiteks võiks nõu küsida Teatri- ja Muusikamuuseumist. See soovitus läheb nüüd majakunstnikule Marit Ilisonile.
Loodetavasti publikuruumide mööbel, mis tulekul, arvestab uue ja ilusa maja esteetikat ja ajalugu. Kui visuaal plingib errorit, taastab tasakaalu kirjandustuba. Kavalehed on väga asjalikud, loe nagu teatmikke. Kiidan Triin Sinissaart.
Mäng sugupuuga
60 aastat on teater tegutsenud oma majata, tema pärandvara on lavastused ja inimesed. Kui peanäitejuhtide rida kirja panna, moodustub kuninglik sugupuu. Teatri asutas esiisa Voldemar Panso 1965. aastal, pärandas selle oma vanemale pojale-õpilasele Mikk Mikiverile (peanäitejuht 1970–1974), seejärel tuli troonile noorem poeg-õpilane Kalju Komissarov (peanäitejuht 1974–1986), pärast teda oli troon asevalitseja käes — Rudolf Allabert teatri asutajaliikmena oli regendi rollis (1986–1992), enne kui saabus järgmine põlvkond valgel hobusel ehk Komissarovi õpilane Elmo Nüganen (peanäitejuht 1992–2021). Kui troonile tõuseb Uku Uusberg (2021), võib öelda, et kuningriik on läinud dünastia teise haru kätte, kus õpetajate-õpilaste pärimisliinis on Anatoli Efros, Ingo Normet ja Uku Uusberg. Samas, nii Panso kui Efros on õppinud Moskva GITISes ning neil on ühine õpetaja ja esiema Maria Knebel (nagu kuninganna Victoria, kellest algavad kõik pärimisliinid). Sedakaudu kuulub ka Uku Uusberg
perekonda.
Uus maja — see on korraga suur vastutus, rõõm ja koorem, mida peab kandma. Seda lennurada ei tohi ära lörtsida. Kunagi mängiti siin majas „Ainsat ja igavest elu”, Estonia alguse ja Vanemuise teatriuuenduse lugu. Nüüd võiks Tallinna Linnateater oma 60-aastase saaga lavastuseks vormida. On, mida mängida.
Viited:
1 Eero Epner 2025. Kujutlusvõimeta näitleja võimatusest. — Sirp, 5. XII.
2 Vt Andrei Liimets 2025. Tallinna Linnateatri uus peatükk: kas hiilgava mineviku vari või värske algus? — Postimees, 1. XI.
