„Täiuslikud võõrad”. Režissöör: Arun Tamm. Stsenaristid: Paolo Genovese, Filippo Bologna, Paolo Costella, Paola Mammini, Rolando Ravello, Mario Pulver ja Arun Tamm. Operaatorid: Mihkel Soe, Julius Sičiūnas ja Ugnius Tuleikis. Peaprodutsendid: Tanel Tatter ja Veiko Esken. Produtsendid: Jevgeni Supin, Kristians Alhimionoks, Konstantins Maslovs ja Arturas Dvinelis. Kunstnik: Grigorijus Zundelovičius. Kostüümikunstnik: Alli-Liis Vandel. Helilooja ja helirežissöör: Matis Krišjanis. Monteerija: Hardi Kalder. Osades: Robert — Mait Malmsten, Eva — Maiken Pius, Karmen — Evelin Võigemast, Kristjan — Kaspar Velberg, Markus — Tõnis Niinemets, Bianka — Henessi Schmidt, Veiko — Jaanus Mehikas jt. Mängufilm, kestus 90 min. Eesti—Läti—Leedu. ©Apollo Film Productions. Kaastootjad: ©Zolba Productions/Centaur Films/Filmai LT. Esilinastus: 12. I 2026.
Kultuur tervikuna toimib pingeväljas, kus autoripositsioon ja kommertsloogika on pidevas vastastikuses mõjus. Ühelt poolt sünnivad teosed soovist avada uusi vaatenurki, nihestada kehtivaid vorme ning pakkuda publikule kokkupuudet seni tundmatute esteetiliste, poliitiliste või mõtteliste maailmadega. Teisalt kehtestab end märkimisväärne osa kultuurist korduse ja äratundmise kaudu, koosnedes juba kinnistunud narratiividest. Mõlemad on olulised, sest üks paneb proovile vaataja vaimu, samas kui teine pakub turvalisust ja võimalust samastumiseks.
Ka kino seisab silmitsi selle tendentsiga. Filmikunst liigub pidevalt autoripõhise eneseväljenduse ja publikule suunatud praktikate vahel, kus originaalsus ei tähenda alati uudsust, vaid sageli oskuslikku ümbermängimist. Sellises raamistikus asetub Arun Tamme lavastatud „Täiuslikud võõrad” filmide hulka, mis lähtuvad teadlikult äratuntavast ja juba kultuurilisse teadvusse kinnistunud materjalist.
Film jutustab loo seitsmest keskealisest sõbrast, kes kogunevad ühisele õhtusöögile. Seltskonda kuuluvad õhtusöögi korraldajatest ilukirurg Robert (Mait Malmsten) ja tema psühholoogist abikaasa Eva (Maiken Pius), abielukriisis paar Karmen (Evelin Võigemast) ja Kristjan (Kaspar Velberg), värskelt abiellunud ning pealtnäha harmoonilises suhtes Markus (Tõnis Niinemets) koos oma naise Biankaga (Henessi Schmidt) ning üksi saabuv Veiko (Jaanus Mehikas), kelle uus kaaslane Laura jääb ootamatult tulemata. Heade kavatsustega alguse saanud kohtumine võtab ootamatu pöörde, kui Karmen toob lagedale provokatiivse ettepaneku: kõik asetavad oma mobiiltelefonid lauale ning kogu õhtu jooksul loetakse ja kuulatakse kollektiivselt pealt kõiki saabuvaid sõnumeid, kõnesid ja teavitusi. Esialgu naljana mõeldud mäng rebib lahti varjatud saladused ja paljastab, kui hapraks võivad osutuda ka kõige intiimsemad suhted. Isegi lapsepõlvesõprus ei garanteeri, et inimesed üksteist läbinisti tunnevad.
Söögilauast saab reaktiivne miiniväli, mis iga helina ja vibratsiooniga on valmis kellegi ribadeks laskma, olgu selleks abielu, sõprus või tõekspidamised. Õhtu lõpuks on selge, et tõde ei pruugi olla vabastav ja ausus ei ole alati voorus, vaid destruktiivne jõud, mis doominoefektina võib pealtnäha süütu olukorra räpaseks võõbata. Kui filmi kulg on kasvavas joones üles, katastroofi suunas, lõppedes omamoodi apokalüpsisega, siis lõpplahendus taandub siiski „mis-oleks-kui”-narratiivile, asetades kogu nähtud kaose tingimuslikku raamistikku ja jättes vaataja küsima, kas teadmatus ei ole vahel kõige inimlikum ellujäämisstrateegia.
„Täiuslikud võõrad”, 2026. Režissöör Arun Tamm. Kristjan — Kaspar Velberg, Karmen — Evelin Võigemast, Eva — Maiken Pius, Robert — Mait Malmsten, Veiko — Jaanus Mehikas, Markus — Tõnis Niinemets ja Bianka — Henessi Schmidt.
Filmi „Täiuslikud võõrad” analüüsimine osutub keerukaks mitmel põhjusel, millest keskseim on selle olemuslik seos formaadikontseptsiooniga. Tegemist ei ole klassikalise autorifilmi ega ka vabalt tõlgendatud uusversiooniga, vaid end rahvusvaheliselt korduvalt tõestanud narratiivse konstruktsiooniga, mille taaslavastuse õigused on müüdud enam kui kolmekümnesse riiki. Kõik sai alguse sellest, kui Paolo Genovese 2016. aasta originaal „Perfetti sconosciuti” pälvis David di Donatello auhinna ja saavutas oma näilises universaalsuses märkimisväärse rahvusvahelise publikumenu. Nüüdseks on sellest saanud pidurdamatu vormel, mille väärtus ei seisne küsimuses, kas seda tuleks ekraniseerida, vaid selles, kui paljud riigid seda teha jõuavad. Edu aluseks on selgelt ära tuntavad ja hõlpsasti üle kantavad komponendid: uhke korter, karjäär, lähisuhted, saladused ja nutitelefonid kui kaasaegse intiimsuse hoidlad. Just need elemendid võimaldavad narratiivil toimida erinevates kultuurikontekstides, ilma et selle struktuurset selgroogu oleks vaja oluliselt ümber kujundada. Kõige paremas mõttes võib filmi võrrelda McDonald’si juustuburgeriga, mida on võimalik igas maailma otsas täpselt samasugusel kujul tarbida. Eirates teadlikult originaalsust, elab ta äratuntavuse, turvalisuse ja universaalsuse turjal.
Eesti, Läti ja Leedu versioonide samaaegne tootmine ühes võttepaigas Vilniuses on nii majanduslikult nutikas kui ka regionaalselt strateegiline samm. Arvestades Eesti filmi praegust majanduslikku olukorda, võivad sellised lükked osutuda ka pikas plaanis kasumlikuks. Koostöös Apollo Film Productionsi, Centaur Filmsi ja Filmai LTga valminud projekt esindab uut tüüpi Balti koostöömudelit, mida produtsent Tanel Tatter on kirjeldanud kui võimalust koondada ressursse ja jõuda kohalikes keeltes laiema publikuni. Jagatud võttepaigad, sarnane tehniline ülesehitus ja paralleelsed tootmistsüklid vähendavad kulusid ning tugevdavad piirkondlikku filmitööstust. Kunstilisest vaatepunktist mõjub see aga pigem masstootmise loogikana, kus lokaalne eripära taandub keele- ja näitlejavahetuseks. „Täiuslikud võõrad” ei ole pelgalt ühe loo paljundamine, vaid sümptom laiemast kultuurilisest nihkest, kus narratiivid ei rända enam autoripositsioonist lähtudes, vaid liiguvad frantsiisina, mida saab lokaalselt „maitsestada”, kuid mitte sisuliselt ümber mõtestada.
„Täiuslikud võõrad”. Karmen, Kristjan ja Veiko.
Eesti versiooni ei tasu võrrelda originaaliga. Mitte seetõttu, et Itaalia versioon oleks ilmtingimata parem, vaid kuna filmil puudub vajadus sellega dialoogi astuda. Kui lähtuda klassikalises mõttes originaali ja uusversiooni küsimusest, siis tundub, et originaalile lähenetakse enamasti hermeneutilisemalt: võttes näiteks David Lynchi ja Denis Villeneuve’i „Düünid”, mitmekordsed „A Star Is Borni” ekraniseeringud või Dario Argento ja Luca Guadagnino „Suspiriad”, siis nende filmide puhul on ilmselge, et režissöör paneb killukese endast loo sisse, et sünniks midagi uut. „Täiuslikud võõrad” kuulub vastupidisesse universumisse, kus eesmärgiks on just vestluste, suhete, sündmusteahela ja isegi rütmi tasandil tabada üks ühele originaali. Selles formaadi „võlu” peitubki. Keskkond jääb samaks: kõrgema keskklassi luksuskorter ja selle rõdu, kuhu karakterid aeg-ajalt kogunevad, et kuuvarjutust jälgida. Muutused toimuvad detailides: tegelaste nimedes, ametites ja mõnes sotsiaalses normis. Kui Itaalia versioonis sõidab Peppe peo lõpus pärast veinitamist autoga koju, siis Eestis võtab vastutustundlik kodanik üldiselt takso ja sellest lähtub ka karakter. Samuti on stsenaarium tiba tänapäevasem: kui originaalis töötab Markus taksojuhina, vältides kolleegi kõnet, et mitte nädalavahetusel rooli istuda, siis Eesti versioonis on ta seotud iduettevõtlusega — valik, mis tundub lokaalselt loogilisem maailmas, kus Bolt ja Uber on traditsioonilise taksotöö suuresti ümber defineerinud. Samalaadne kohandus toimub ka nimede puhul: Peppe muutub Veikoks, Carlotta Carmeniks jne, vältides kultuurilist dissonantsi, sest Eestis on nende rangelt itaaliapäraste nimede osakaal marginaalne. Eesti maitse annab filmile juurde ka avalaul, NOËPi „Body on Fire”— väike, ent kõnekas detail, mis tuletab meelde Tamme 2012. aasta debüüti „Vasaku jala reede” ja koostööd Andres Kõpperiga.
„Täiuslikud võõrad”. Bianka. Lukas Šalna/Apollo Film Productionsi fotod
Kui hetkeks analüüsida filmi kui teksti ja eirata kloonimise klounaadi, siis on tegelased piisavalt varieeruvad, et vaataja saaks end ühes või teises mingil määral ära tunda. Originaaliga võrreldes ei ole stseenid mitte niivõrd ümber kirjutatud, kuivõrd neisse on kauemaks sisse jäädud. Seal, kus Itaalia film liigub kiiresti edasi, lastakse siin hetkedel mõjuda: vaadatakse, kuidas öeldu tegelasi tabab, millise jälje see jätab, kuidas keegi vaikib või pilgu ära pöörab. Just see aeglustus tekitab tunde, et konflikt ei puhke, vaid on juba ammu olemas. Eesti versioon nõuab vaatajalt paljudes nüanssides rohkem kujutlusvõimet.
Sümpaatia tekib nii universaalselt normatiivsete tegelaste kui armastatud näitlejate vastu ja sellest sünnibki edu valem. Režissöör Arun Tamme sõnul on näitlejate trupp see, mis teda filmi tegemisel enim inspireeris. Samuti nendib Tamm EFIle antud sõnavõtus, et just võttepaigaga seotud piirangud muutsid protsessi tema jaoks huvitavaks. Individuaalsete rollisoorituste puhul ei saa midagi laita. Originaalile jõudsid kõige lähemale Mait Malmsten ja Maiken Pius, kelle omavaheline dünaamika keksib kusagil ratsionaalsuse ja hüsteeria vahel. Malmsteni kehastatud Robert on justkui kaine mõistus, kes üritab plahvatusohtliku teismelise ja naise vahelisi suhteid siluda, samal ajal kui Piusi kehastatud Eva teravus ja kriitilisus varjab problemaatilist saladust. Kristjani ja Karmeni elutuks jäätunud abielu on küllaltki tabav näide sellest, kuidas läbielatud trauma katkestab paarisuhtes omavahelise kommunikatsiooni ning ainukeseks koosolemise põhjuseks jäävadki lapsed. Vast kõige värskendavama rolli teevad Henessi Schmidt Bianka rollis ja Tõnis Niinemets, kes on klantsi alfat Markust kehastades üllatav, kuid vägagi loogiline valik. Veiko tegelaskuju erineb kõige rohkem originaalist, Peppest: kui Itaalia versioonis on tegu sooja ja kaisutava mõmmiga, siis Mehikase Veiko on stoilisem ja rangem, kandes endas vähem leebust.
On ka kiiduväärt, et „Täiuslikud võõrad” ei püüa end maskeerida autorifilmiks, vaid aktsepteerib laias laastus oma rolli osana rahvusvahelisest peeglitegaleriist, kus iga uus peegeldus on veidi omamoodi valguse ja raamiga. Küsimusele, miks selliseid filme tehakse, saab vastata ainult: sest rahvas tahab. Esimese kahe nädalaga kogus film 67 000 vaatamist, mis on statistiliselt väga kõva saavutus, arvestades et EFI Eesti filmi Tipp-20-s on viimasel kohal „Vanamehe film” 86 649 vaatamisega. Mida see ütleb keskmise kinokülastaja vajaduste ja soovide kohta?
Kassatulu mõttes on „Täiuslikud võõrad” õnnestumine ja selle põhjuseks on tõesti aspekt, et sellist fenomeni kohtab kinos pigem harva. Film ongi tehtud rahvale meelelahutuseks ja sel juhul võikski kogu kriitika lihtsalt olemata jääda. Laiemas diskursuses sõltub filmi hindamisel suur osa ka sellest, kui hiljuti ja kas üldse on vaataja originaali või mõnda teist versiooni näinud. Kui originaali mõjuväljas ei paikneta, on ka suurem tõenäosus, et kultuuriline efekt või naudinguline toime suureneb. Vastasel juhul vaatad lihtsalt täpselt sama asja, aga natuke erinevas võtmes. Seda filmi ei saa pidada mingisuguseks suureks kunstilise väärtusega saavutuseks, vaid lihtsalt projektiks, mis toimib nii koostöösidemete edendajana Balti riikide vahel kui ka lihtsaks meelelahutusena. Mugavustsoonist mugavamat kohta on paratamatult keeruline leida ja lõpuks pole selles ju midagi halba!
Hetk võtteplatsil. Režissöör Arun Tamm jagab näpunäiteid.
