Karmen Puis veebruaris 2026.
Harri Rospu foto
Vikipeedia ütleb, et sinu vanemad on matemaatikud.
Vastab tõele.
Kuhu siis sinu puhul see matemaatika jäi või kadus? Või ei kadunudki?
Kui me läheme tagasi Vana-Kreeka kultuuri juurde, siis matemaatika ja muusika pandi seal ühte patta, muusikas on palju struktureeritust, täpsust ja matemaatikat.
Aga see ei puuduta ju laulmist, see on muusikateooria.
Seda küll, aga ilma muusikateooriata ei saa laulda ka. Loogiline mõtlemine, mida matemaatika õpetab, tuleb kasuks nii laulmise kui teatri puhul. Mul olid matemaatikaga kooli ajal päris head suhted.
Järelikult olid sa ka väga tugev solfedžos?
Ütleme nii, et ma ei kaeba. Ma arvan, et noodist lugemise oskus on mul laulja kohta pigem hea. Kindlasti aitas sellele kaasa mu töö Eesti Raadio segakooris, kus me omandasime väga kiiresti uusi teoseid.
Kui ma õigesti mäletan, siis on sul ka viiuldaja taust?
Mäletad täiesti õigesti. Ma ei oska arvata, kust mu matemaatikutest vanematel võis tulla pähe mõte, et laps võiks minna lastemuusikakooli. Laulsin küll väga väikesest peale hästi palju ja pidasin vist ka päris hästi viisi. Lastemuusikakooli sisseastumiskatsetest on mul meeles, et ma tahtsin klaverit õppida, aga vanematele oli öeldud, et tal on nii hea kuulmine, õppigu parem viiulit. Nii see läks. Õppisin Tartu II Lastemuusikakoolis Edda Palosälgi (praegu Hvenekilde) viiuliklassis seitse aastat ja tema omakorda arvas, et ma võiksin minna edasi Elleri-kooli. Aga siis sekkusid minu pragmaatilised vanemad, öeldes, et kui ma tahan viiulit mängida, siis õppigu ma seda pigem keskkooli kõrvalt, et hoida tee lahti, kui pärast keskkooli peaksin tahtma midagi muud teha. Nii ma siis jätkasin keskkoolis ja viiuldamine jäi pooleli.
Olen kogu oma teadliku elu laulnud, hästi palju koorides, ja meil oli klassis ka segaansambel, millega me esinesime väga palju. Tol ajal ma ei mõelnud, et tahan just ooperit laulda; ma tahtsin lihtsalt laulda. See viis selleni, et pärast keskkooli lõpetamist — mul oli küll ka teisi variante — tegin alustuseks sisseastumiskatsed konservatooriumi laulu ettevalmistusosakonda, kuhu ma sisse ei saanud. Läksin siis järelkonkursiga Elleri-kooli. Tagantjärele mõeldes, sel moel sain ma rahulikult olla neli aastat Elleri-koolis ja pärast veel neli aastat muusikaakadeemias, mis on mu lauljateel pigem positiivne: mul oli n-ö aega atra seada, ei pidanud kõike kohe ja kiiresti saama. Võib-olla ma olen ka hilisema küpsemisega, ei tea.
Mis need teised valikud olid?
Mulle meeldis keskkooli ajal väga keemia. Keemia ei olnud küll see eriala, mille ma oleksin valinud, aga keemia on väga palju seotud farmaatsiaga. Arvatavasti oleksin läinud õppima farmaatsiat, proviisoriks.
Aga räägime nüüd lauluõpetajatest. Kujutan ette, et lauluõpetajaga on õpilasel palju intiimsem suhe kui pilliõpetajaga, isikud peavad omavahel hästi sobima.
Ma arvan siiralt, et mul on lauluõpetajatega väga vedanud. Ma ei ole pidanud hiljem mitte midagi ümber õppima, olen saanud ehitada oma vokaaltehnika selle vundamendi peale, mille Aino Kõiv mulle Elleri-koolis ladus. Muusikaakadeemias lõpetasin bakalaureusestuudiumi Tiiu Levaldi juures ja magistrantuuri Jaakko Ryhäneni juhendamisel. Kuna ma nüüd ka ise õpetan, siis näen, kui oluline on õpilase ja õpetaja omavaheline klapp. Laulmise õppimine on tõesti väga intiimne toiming, sest laulja instrument on kogu tema keha ja see, mismoodi me seda tajume, on väga isiklik. Tean, et nii Aino kui Tiiu hoiavad siiamaani minu tegemistel silma peal ja on ka endiselt varmad jagama igasuguseid näpunäiteid.
Nad on mõlemad fenomenaalsed inimesed, kellel kõrgele eale vaatamata on niivõrd aktiivne huvi kogu muusikaelu vastu!
Täiesti nõus, see on erakordne. Ja milline kogemustepagas neil on! Mulle tundub, et laulueriala — ma ei mõtle tingimata õpetamist — eeldab väga suurt huvi inimeste ja üleüldse ümberringi toimuva vastu. Et olla ise huvitav laval, et sul oleks üldse midagi öelda või anda, peab elu vastu väga suurt huvi tundma.
Ja mida keerulisem elu, seda rikkalikum pagas?
Just. Sest mille pealt me oma lavarolle teeme? Esimesena pöördume ju oma kogemuste poole.
Aga kui korraks veel kooliaega tagasi tulla, siis seal pidi sul ju ka olema laulmisõpetaja, kui sa ütled, et tegite ansamblit?
Käisin Tartu 10. keskkooli (praegune Reiniku kool ja Poska gümnaasium) muusikakallakuga klassis, kus muusikaõpetajaks oli legendaarne Heli-Tiiu Tamm. Meie koolil olid üle linna teada-tuntud suured muusika- ja võimlemispeod Vanemuise kontserdisaalis. Ja kui ansamblist rääkida, siis oli seal ka väga noor ja entusiastlik muusikaõpetaja Tiiu Loite, kes nägi, et meil oli klassis palju hea viisipidamisega ja hästi muusikalembeseid noori. Me laulsime ikka igasuguseid asju kõikvõimalikel üritustel.
Kas olid seal solistina või pidid sulanduma üldisesse ansamblisse?
Ikka ansamblisse. Olen palju laulnud koorides: kooli mudilas-, laste- ja segakooris, kaua aega Tartu Noortekooris, kus olin ka solist. Aga ansamblis laulmine ja ansamblis mängimine on miski, mis mind köidab ka teatris. Ehk siis pole tähtis olla iga hinna eest solist, aga mulle meeldib väga nii teatris kui kontserdilaval, kui on ansambel, millesse sulanduda. See on minu arvates laval väga oluline. Loodan, et olen ka ise selline lavapartner.
On olemas selline termin nagu allamängimine, s.t, et sa mängid partnerile ette, mille pealt temal on võimalik sulle vastu peegeldada, tal tekib ehk mingi inspiratsioon. See on kontserdilaval, kammermuusikas ju täpselt samamoodi — kas tajud selle inimese mingisugust emotsiooni, soovi midagi väljendada, kas me mängime, laulame ühte ja sama lugu. Kui mul on vastas hea partner, siis olen valmis teda igal juhul toetama ja temaga koos mängima. Kõige keerulisemad on need partnerid, kelle puhul tajud, et nad toimetavad omaette, mis iganes põhjustel. See on hästi raske.
Aga kujutame ette, et mingisse tuntud ooperisse võetakse külalissolist. Kuidas siis temaga see kontakt tekib või allamängimine käib?
Ooperis on see ehk pisut lihtsam, kuna muusikaline dramaturgia hoiab asja rohkem koos. Operetis, kus on dialoogid, on vaja veidi teistsugust lähenemist ja seal on see võib-olla keerulisem. Aga elust enesest: „Jevgeni Oneginis” pidi laulma külalisbariton ja meil pidi olema proov, ent ta ei jõudnudki sinna. Nii et ma päriselt nägin seda Oneginit alles laval, ehk siis see kvartett, mis algab sõnadega „näe, seal ta on, oh jumal, mu süda jääb peaaegu seisma” — see päriselt enam-vähem niimoodi oligi. Sellises situatsioonis ei olegi muud teha, kui loota, et me ikkagi proovime sama lugu mängida, usaldada partnerit, seda, et ta on professionaal ja teab, mida teeb. Sõltuvalt loost on see muidugi erinev. Inimestel on erinevad füüsilised ruumid, tuttava inimesega tean, kui lähedale võin talle minna või mida teha, et meil mõlemal oleks laval turvaline ja hea. Võõraga on keerulisem, aga selleks prooviperiood ongi, seal me õpime üksteist tundma ja loodetavasti ka koos mängima.
Karmen Puis Tatjanana Tšaikovski ooperis „Jevgeni Onegin”. Vanemuine, 2013.
Alan Proosa foto
Missugune isiksus sa ise oled? Kas selline, kes tahab tunda end turvaliselt, see tähendab, et eelnevalt on kõik läbi proovitud, mõeldud, paika pandud, või oled pigem improviseerija — et kui midagi juhtub, siis seda ägedam on, vaatad, mis toimuma hakkab?
Mina otsin väga turvatsooni. Arvan, et ma olen pigem rahulik, koostööd otsiv ja, ma tahaksin loota, et ka paindlik.
Meil esietendus äsja Margo Kõlari ooper „Libahunt”. Selles esitatakse publikule, osalt läbi minu tegelaskuju (Perenaine), küsimus: kelle te valite, kas Tiina või Mari? Kui lavastaja Ivar Põllu selle idee välja käis, siis ma mõtisklesin kaua, kas mina olen Tiina või Mari. Annaliisa Pillak, kellega me jagame rolli, ütles kohe, et Karmen on ju Mari ja tema on Tiina. Mõtlesin selle üle ja olen absoluutselt nõus, ma olen kindlasti Mari. Aga siin on üks väike aga, see, mida Ivar ütles meile päris esimestes proovides kogu selle loo naisliini kohta: et tegelikult on kõik selle pere naised sisimas libahundid, Tiinad, aga nad on valinud olla Marid. Tiinad tulevad ja lähevad, aga keegi peab jääma, et talu ja sugu ei kaoks. Selles on minu meelest väga sügav mõte. Ehk siis tulles su algse küsimuse juurde, kas kaos või kord, siis minu sees on kindlasti kusagil sügaval ka see Tiina olemas, ja mõned inimesed on seda ka kogenud või näinud, aga ma olen kindlasti valinud olla Mari.
See hämmastas mind muide väga, et valitakse peaaegu konkurentsitult Tiina. Ma arvasin, et valitakse enam-vähem võrdselt, et eestlane on pigem alalhoidlik ja mõeldakse ikkagi ka selle peale — mis minu meelest on Ivaril lõpuks ka selle lavastuse idee —, et kas meie rahvas jääb püsima ja mille pealt ta jääb. Oli väga huvitav teada saada, et kõik tahavad olla Tiinad. Samas, kuskilt peab ju tulema ka see leib, mille Perenaine alguses väikesele Tiinale ulatab. Selleks on vaja, et keegi künnaks maad, külvaks vilja — need on asjad, mis tuleb ära teha. Ma tahan küll olla ka Tiina, panna lilli juustesse, joosta metsas ja käia ära, aga keegi peab ka tööd tegema. Arvan, et teatris on samamoodi — võib ju keegi tulla ja tahta piltlikult öeldes endale lilli pähe panna, olla tohutu suur solist-artist, aga keegi peab ära tegema ka kogu igapäevase töö.
Võib-olla paljud unistavad olla nagu Tiina, aga reaalses elus oleme me teistsugused.
Kas me oleme või me valime olla teistsugused. Ma arvan, et elus on see paljuski valikute küsimus. Mulle väga meeldis, et Ivar ei ütle lõpus, et üks on õige ja teine vale. Kõigil on võimalus otsustada ja kõigil on võimalus valida. Elus ongi ju võimalik valida igasuguseid asju. Me lihtsalt peame teadma, mis on nende valikute tulemus, ja suutma tulemustega hakkama saada.
Peaaegu kolmkümmend aastat tagasi valisid sa tulla tööle Vanemuise teatrisse. Kas sul oli ka mingeid muid valikud? Toonane Vanemuine ei olnud vist just unistuste töökoht, või ikkagi oli?
Ma ei mõelnud tol hetkel, kas see on unistuste töökoht või mitte, ma tahtsin laulda. Ma tahan senini laulda ja arvan, et see on ka see, miks ma ikka veel töötan teatris, laulan, ja miks ma veel viitsin… kuidas seda nüüd õieti öelda — loodetavasti veel areneda, või painduda mingite soovide järgi.
Üks põhjus, miks ma siia tulin, oli naljaga pooleks see, et kui ma Tallinna läksin, ütles mu ema: vaata, et sa Tartusse tagasi tuled. Teine asi oli, et mu abikaasa (Peep Puis) töötas Vanemuises ja mu kodu oli ka tol ajal Tartus. Siis suunamist enam ei olnud, nii et ma ikkagi pidin tõstma telefonitoru, helistama (tollasele Vanemuise direktorile) Jaak Villerile ja ütlema, et tahan tulla ette laulma. Oli veel üks huvitav seik: seda, et ma hakkan tegema Vanemuises rolli, ütles mulle mu abikaasa Peep. Ta oli lugenud seina pealt käskkirja, kus oli kirjas minu nimi.
Mu esimene töö Vanemuises oli Emilia roll Verdi „Othellos”, Mikk Mikiveri lavastuses. Mu nimi oli üleval käskkirjas, ise ma ei teadnud sellest midagi. Nii et suur aitäh Endel Nõgesele, kes oli toona teatri peadirigent. Tegelikult käis ta korra muusikaakadeemias ühte mu tundi kuulamas. Miks, ma ei tea, seda peab tema käest küsima. Aga nii see läks ja ma käisin ka teatris ette laulmas.
Tollane trupp oli ju oluliselt suurem?
Oo jaa, ma arvan, et siis oli vist palgal kaheksateist solisti. Praegusega võrreldes, kus meid on kuus, oli trupp oluliselt suurem.
Kui trupp on nii väike, siis kas see ei tähenda mitte seda, et sa pead kindlasti osalema kõikides lavale tulevates ooperites, aga ilmselt ka muudes muusikažanrites? See, et sa ei saa kunagi millestki ära öelda, paneb ju peale suure pinge. Aga mis saab siis, kui su häälele mõni osa ei sobi?
Aga ma olengi vahel ära öelnud, eri põhjustel. Neid asju ei ole küll palju, aga siiski on.
Ma ei oska öelda, kas see paneb peale suure pinge. Olen vist pigem seda tüüpi laulja, kes siiski proovib, kui see just tõesti häälele liiga ei tee. Vanemuise kolmežanrilisus, võimalus teha väga erinevaid asju on ühtepidi küll raske, aga teistpidi ka väga arendav. See, et olen saanud laulda muusikalides ja operettides, kus on minu kõrval olnud meie oma maja väga head draamanäitlejad, on mind ülipalju õpetanud. Lauljad ju näitlemisealast koolitust eriti ei saa, meil on oma „pilli” ehitamisega nii palju tegemist, et see jääb pigem tagaplaanile. Kui saad meistritelt õppida ja, veelgi enam, kui nad annavad sulle ehk ka nõu, on väga positiivne.
Ooperilaulmine on nagu multitasking?
Igal juhul. Üks mu õpilane laulis ühte lihtsat vana itaalia klassika aariat ja kui ta pidi kõike meeles pidama, mida oli vaja teha, siis ta küsis, et issand, kuidas te laval üldse toime tulete? Etendusel tuleb ju veel palju rohkem asju mängu, millele peab tähelepanu pöörama. Selle peale tuleb meelde, kuidas omaaegne teatrijuht Kaarel Ird oli võtnud lauljaid koori, küsides, kas nad kõndides ka laulda suudavad. Nali naljaks, aga ooperilavastus — loomulikult on erinevaid lavastajaid — on praegusel ajal läinud üsna liikuvaks ja füüsiliseks. Ei ole enam niimoodi, et tulen vasakult ja lähen paremale ja laiutan käsi.
Intervjuust Toomas Kaldaruga (TMK 2025, nr 9) leidsin huvitava tsitaadi: „Laulja elu ongi selline, et keegi kogu aeg ütleb sulle midagi, eluaeg. Dirigent ütleb, lavastaja ütleb, coach ütleb, mingi muu asjamees ütleb… Kõik tahavad midagi. Sa pead juba algusest peale õppima sellega hakkama saama. (—) Peadki õppima realiseerima seda, mida sinult oodatakse.” Kuidas sa kõige sellega toime tuled?
Puhas kuld, täpselt niimoodi see on ja tavaliselt kulmineerub see esietenduse-eelsel nädalal. Ja eriti lõbus on, kui näiteks dirigent ja lavastaja tahavad diametraalselt erinevaid asju. Mul on ka seda ette tulnud.
Mulle on sageli tundunud, et laulmine on väga paljude vastuolude vahel tasakaalu otsimine. Ühtepidi sa pead olema laval tohutult avatud, emotsionaalne, pakkuma kõike, mis aga tähendab seda, et sa pead olema väga haavatav. Samas peab sul olema kohutavalt paks nahk, et võtta vastu kõik see kriitika, sest enamasti sulle ju ei tulda lavastusprotsessi lõpus ütlema häid asju. Sulle öeldakse, et siin oli halvasti, siin oli viga, siin tee paremini. Dirigent ütleb midagi, coach ütleb, et siin sa eksisid, see vältus oli vale, siin oli vale sõna. Siis tuleb lavastaja ja ütleb, et see pole üldse see, mida ta tahab, jne. Selle kõigega tuleb lihtsalt õppida hakkama saama. Ilmselt kehtib siin ka see oskus, et kuulad kõik ära, noogutad ja püüad võtta sellest selle, mis sind päriselt aitab. Loomulikult ei tea ma ühtegi artisti, kes läheks lavale halvasti tegema, me kõik tahame ju anda endast iga hetk parima. Arvestame kõigi nende märkustega ja püüame oma võimaluste piires vastavalt toimida. Aga selleks, et seda suuta, peab sul ilmselt olema mingisugune oma teadmine sellest, mismoodi su „pill” töötab, mismoodi sa ise kõigepealt tahad midagi teha. Sest mina ise, ma arvan, olen enda kõige suurem kriitik. Kui vaatan mingit lavastuse videot, kus ma ise laval olen, kuulan kontserdi või proovi salvestust, siis kuulen ainult vigu, näen ainult seda, mida saaksin paremini teha. Ja ma olen õppinud endale pai tegema: Karmen, sa oled ainult inimene, sul on õigus eksida ja sa peadki eksima, eriti just prooviperioodil. Ma arvan, et see on miski, mis teeb esituse lõppkokkuvõttes inimlikuks — et me ei ole masinad, et me kõik võime eksida. Seega tuleb säilitada endas tasakaal paksu naha ja avatuse vahel. Ma otsin väga palju tasakaalu igasuguste asjade vahel. Kas või hääl — selles peab olema ühtaegu nii sügavus kui kõrgus, mingi teatav kontsentratsioon ja tohutu avarus. Tasakaal ka elus — kui palju ma annan endast tööle, kas mu elu on ainult teater või ka midagi muud. Kogu aeg on see tasakaalu otsimine.
Kuidas su hääl elu jooksul muutunud on?
Sellele ei oska mina vastata, päriselt ka, seda peavad ütlema teised. Fakt on see, et see muutub, ja naistel ilmselgelt natuke rohkem kui meestel.
Ma pidasin silmas seda, et sul on olnud varem ka küllalt kõrgeid rolle. Näiteks Galatea Händeli ooperis „Acis ja Galatea”.
On kõrgemaidki olnud. Selles suhtes on sul õigus, et ma olen tõesti teinud osi n-ö keldrist pööninguni. Kui võtta näiteks Fach’ide, saksa hääleliikide jagamise süsteem, siis oli mul viimati selline naljakas olukord. Mul oli Händeli „Julius Caesaris” Cornelia, kontraaldi roll ja siis pakkus muusikajuht Risto Joost mulle järgmiseks Musettat Puccini „Boheemist”, mis on lüürilise koloratuursoprani partii, ehk siis üks on naiste kõige madalam, teine aga kõige kõrgem hääleliik. Musetta rollist ma küll ütlesin ära, sest see ei ole tõesti minu rida. Nii et jah, eks ma ole balansseerinud seal kusagil eri hääleliikide vahel. Ma tean, et see on olnud üks lõppematu teema, et kas ma olen sopran või metsosopran või kes ma õieti olen. Mulle meenub siin mu viimase lauluõpetaja Jaakko Ryhäneni lause: „Mul on täiesti ükskõik, mis hääl sa oled, peaasi, et sa laulad hästi!”
Vanemuise teater ja tegelikult üldse kogu eesti ooperimaastik ei ole ju nii suur ja lai, et me kõik saaksime väga valida: et mina olen selles kastis ja teen ainult seda. Olen püüdnud vastu võtta neid rolle, mille kohta ma tean, et saan n-ö parketikõlbulikult hakkama. Ja mitte lihtsalt hakkama, vaid millega ma tõesti suudan ka lõpuks midagi väljendada — mitte, et jumal, kas ma laulan need noodid ära. Ilus oleks öelda, et mu hääl teenib seda muusikat.
Karmen Puis Corneliana Händeli ooperis „Julius Caesar”. Sextus — Rasmus Kull ja Ptolemaios — Annaliisa Pillak. Vanemuine, 2023. Heikki Leisi foto
Kuidas sul lapsena ooperiga oli? Kas sattusid Vanemuises ooperit vaatama ja oskasid ette kujutada, et ühel päeval oled ise siin laval ja laulad?
Ei, seda ma küll ei osanud ette kujutada. Aga ooperisse ma sattusin küll. Tol ajal oli nii, et kooli saadeti lehekesed, kus oli teatri mängukava ja repertuaar, ja sinna sai teha ristikesi, et mida sa tahaksid näha. Käisime klassiga vaatamas igasuguseid asju. Ma ei oska täpselt öelda, mis mu esimene ooperietendus võis olla, tõenäoliselt „Porgy ja Bess”; selles tegid kaasa mu klassivennad. Kui läksin laulmist õppima, ei olnud mu eesmärk saada igal juhul ooperilauljaks. Eks ma ole kuulnud enda kohta ka seda lauset, et tema küll kunagi lavale ei saa. Aga siin ma nüüd olen.
Ja oled isegi Wagnerit laulnud. Kuidas sellega läks ja kuidas sulle Wagner sobib?
Rolli saamine käib mitut moodi. On variant, et loed seina pealt, et nüüd oled selles ooperis selle osa peal; siis on variant, et tüki dirigent või muusikajuht helistab, et kuule, mul on selline mõte, mis sa sellest arvad; ja siis on veel kolmas, et isegi kui sa oled trupis ja majas tuleb välja uus lavastus, pead minema lavastajale ette laulma. Olen kõiki kolme kogenud.
Wagneri puhul ma ei tea, kust Ristol see mõte tuli. Ta helistas mulle ja pakkus Brangänet „Tristanis ja Isoldes”, mille peale ma ütlesin, et olgu, ma mõtlen, sest ma ei olnud kunagi näinud ennast kui Wagneri-lauljat. Enamasti võtan ma sellistel puhkudel noodi ja laulan osa otsast lõpuni läbi, vaatan, mis tundeid see minus tekitab. Brangäne roll oli raske, aga ütlesin, et teeme. Mulle see töö väga meeldis ja on ülimalt kahju, et viimane etendus mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu ära jäi. Oleksin väga tahtnud seda laulda, sest mulle tõesti see osa ja Wagner väga meeldib ja mulle tundus, et see tegi mu häälele palju head. Ma loodan, et mul tuleb veel mõni võimalus Wagnerit laulda.
Tahtsin küsida veel selle stendilt loetud töö kohta. Võib-olla ma olen naiivne, aga mulle tundub kuidagi jõhker, et loed seina pealt oma nime — et ole lahke, hakka nüüd mingit osa tegema.
See algab tegelikult hoopis kusagilt mujalt. Mulle tundub, et hea muusikajuht on see, kes mõtleb oma inimeste peale, kas repertuaar hõlmab oma maja soliste. Praegu, kui meid on Vanemuises solistidena palgal ainult kuus, siis kas üleüldse on sellist repertuaari, kus kõigile oleks tööd? Kindlasti mitte, kas või juba sellepärast, et meil on väga erinevad hääled. Fakt on see, et et keegi on kurvem, keegi rõõmsam. Palju tööd on neil, kes osalevad muusikalis või lastetükis. Sul võib olla mõni roll, millest sa väga unistad, aga kas lõpptulemus, kui sa selle rolli saad, on selline, millega sa rahule jääd?
Väga palju on teatris sellist, mis on lihtsalt töö. Mina olen Mari — rõõmustan, kui vahetevahel saan olla Tiina, aga kui on vaja olla Mari, siis ma leian n-ö suhkrutüki ka sellest rollist: keegi peab jääma ja töö ära tegema, et talu ja sugu ei kaoks.
Kuninga mängib suureks õukond. Ei ole suuri ega väikseid rolle, kõik rollid ei pea kõiki kõnetama. Me oleme inimestena erinevad ja meile meeldivad erinevad asjad. Olen väga õnnelik, kui saan teha midagi sellist, mis mind päriselt kõnetab, isegi kui seda juhtub ehk viie aasta jooksul vaid korra. Aga ma rõõmustan ka selle üle, et mu töö teeb võib-olla teisi, publikut, õnnelikuks. Samuti on minu ülesanne leida alati motivatsioon kõiki neid asju tehes.
Millised on olnud su lemmiktegelased Vanemuises?
Kindlasti Elisabetta I Donizetti „Maria Stuardas”. Väga meeldis teha ka Massenet’ „Wertheri” Charlotte’i, Tšaikovski „Jevgeni Onegini” Tatjanat, Griegi „Peer Gynti” Solveigi ja Anitrat ja muidugi Tubina „Reigi õpetaja” Catharinat. Samuti meeldis Tõnu Kõrvitsa „Lageda laule” laulda. Väga lahe oli Macintoshi „Mary Poppinsi” hullumeelne lapsehoidja Miss Andrew. Brangäne oli huvitav roll. Praegu teen mõnuga Kálmáni Silvat, samuti oli tore Lehári „Lõbusa lese” Hanna. Need osad on väga erinevad, äärmusest äärmusesse, ja on huvitav, et selline vahepealne hääleliik, Zwischenfach, võimaldab natuke rohkem mängida. Ma olen tõesti saanud teha väga erinevaid asju. Mulle on meeldinud teha ka segaseid karaktereid, nagu näiteks Varrese „Põrgupõhja uue Vanapagana” Lisete, see on täiesti ogar tüüp. See ei ole üldse peaosa, seal ei ole palju laulda, aga Lisete on pöörane naine. Mulle meeldivad osad, kus on võimalus mängida. Aga ma olen organiseeritud mängija — on hea, kui laval tehakse kokkulepitud asju, et oleks turvatunne. Kui laval tekib sünergia, olen ma igal juhul peegeldaja. Kui mulle visatakse pall, proovin ma selle kinni püüda ja vastu mängida.
Karmen Puis Elisabettana Donizetti „Maria Stuardas”. Vanemuine, 2011.
Alan Proosa foto
Sinunimelise ooperitegelase karakter on esiteks väga tugev, teiseks väga mänguline. Kas su vanemad on ka põhjendanud, miks nad sulle sellise nime panid?
Legendi järgi olid mul sündides pikad tumedad juuksed. Onunaine oli küsinud ema käest, et kas sa sellise nime panedki, arvad, et tuleb laulja? Ei tea, kas nad just niimoodi mõtlesid, pigem lihtsalt, et on ilus nimi.
Aga seda kangelannat sul vist ei ole õnnestunud laulda?
Ei ole. Kunagi vist unistasin sellest osast. Tagantjärele ma isegi ei tea, kas olen kurb, et ei ole õnnestunud seda laulda. Mul on olnud muid nii toredaid rolle, just tugevaid naisi. Neis, keda enne nimetasin, on kõigis tohutut tugevust, et teha oma valikuid, olgugi et need võivad mingil hetkel väga haiget teha. Samas on neis kõigis ka mingit tohutut õrnust. Mulle väga meeldib, kui karakteris on esindatud vastaspoolused. See on miski, millega publik saab samastuda: et ka laval olev tegelane ei ole mingi tundmatu, väljaspool mind eksisteeriv nähtus, vaid inimlik tüüp, kellel on omad head ja vead. See kõnetab.
Ühest arvustusest lugesin lauset, et ei tea, kas on mõtet minna teatrisse seda lugu vaatama, kas see tükk üldse kõnetab. Mõtlesin, et isegi kui mingi lugu ei ole tingimata meie kaasajaga seotud, räägib see ju inimestest ja nende tunnetest. Inimene ei ole ajas muutunud, ta tahab olla ühiskonnas aktsepteeritud, armastada ja olla armastatud — see on ju üldinimlik ja võiks igal juhul publikut kõnetada. Päris inimene on see, keda ma püüan otsida karakteritest, keda ma laval kujutan.
Auri Jürna ütleb ajakirjas Muusika ilmunud „Silva” arvustuses, et see on etendus, millel ei ole praeguse Eestiga mitte mingit seost.
Sellele arvustusele ma vihjasingi. Lugesin ja mõtlesin, et kas alati on tarvis tuua ooperilavastus tänapäeva. Kas või needsamad seisuslikud erisused — isegi praegusel ajal on need mingis mõttes ju olemas: on keskklass ja teatav eliit jne. Kui palju on seisustevahelisi suhteid ja abielusid! Nii et kui minna puhtinimlikule tasandile, on ka selles loos teatav tänapäeva puudutav teema nagunii olemas.
Või kui tuua näiteks „Traviata” lavastus meie kaasaega, siis peaks see olema ikka ülihästi põhjendatud, sest mingid asjad töötavad omas ajastus paremini. Ma ei ole päris kindel, kas publik tahab näha täpselt seda, mida ta näeb ka tänaval. Seega peavad need muudatused olema kontseptuaalselt väga põhjendatud. Ma ei ütle, et ma tahan näha vana papist teatrit — ei. Aga see ei muuda lugu, kui paned lihtsalt teise ajastu riided selga.
Aga kuidas sobis sulle näiteks Elmo Nüganeni tänapäeva võtmes tehtud Händeli „Julius Caesar”?
See oli selline ambivalentne lahendus, kuna seal oli ju ka palju barokset, kas või kostüümides.
Vaatajaid häirisid kõige rohkem neid sihtivad sõdurid, konkreetne tänapäevane sõda.
Jah, ma suudan seda mõista. Elmo on meil lavastanud kaks ooperit, peale „Julius Caesari”veel Mozarti „Don Giovanni”. Mulle meeldis „Julius Caesari” lavastus rohkem, kuna selles oli algusest lõpuni väga kindel kontseptsioon: sõda ja inimesed selle sees. Möönan, et vägivalda oli palju, aga ma sain aru, miks see nii oli, ja see oli ka väga veenvalt tehtud.
Kui Risto mulle Cornelia osa pakkus, laulsin selle esmalt läbi ja mõtlesin, et oeh, nüüd on üks selline naine, kes tuleb vasakult, natuke nutab, läheb paremale, tuleb tagasi, jälle nutab. Et on üks nutt ja hala, aga hea küll, teeme siis selle töö ära. Aga kui huvitavaks see lõpuks mulle psühholoogiliselt kujunes! Mulle tundus, et Elmo fookus oli rohkem ema ja poja suhtel kui peategelastel. Ja see, missuguse arengu tegi läbi minu kehastatav naine! Seda on olnud väga huvitav mängida, uurida, mis toimub selle naise peas, kes ulatab oma pojale noa: mine ja tapa! Kuidas see loogika töötab, miks ta teeb nii hullunult seda, mida ta teeb. Ja kui jällegi rääkida kriitikast, siis kirjutas Pille-Riin Purje, et ta ei ole oma elus näinud psühholoogiliselt täpsemalt kehastatud ooperirolli, kui oli Cornelia. See oli üks südantsoojendavamaid lauseid, mida olen ühe oma rolli kohta lugenud. Teatrikriitiku sulest oli seda väga tore lugeda, sest mulle läheb tõesti väga korda, kui kriitik saab aru, mida ma olen oma osaga mõelnud või kuidas seda ehitanud. Et ta ei kirjuta lihtsalt, et olin ilus ja, noh, laulsin ka täitsa hästi, ja võib-olla tegin veel midagi. Et ta saabki aru, et selles on mingisugune pikem liin sees. See puudutas mind väga.
Milline — millise helilooja — muusika su häälele kõige rohkem sobib?
Mozart teeb alati häälele head. Ta on kuratlikult raske, aga hoiab hästi vormis. Mulle väga meeldib Wagner. Alati on väga meeldinud vene muusika; olen „Jevgeni Oneginit” teinud kahel korral, 2000 (Olga) ja 2013 (Tatjana). Mulle tundub, et mulle sobib ka prantsuse muusika. Ma olen vist kameeleoni tüüpi, kõigesööja, kes suudab end sobitada igasugustesse asjadesse. Eks me lauljatena žongleeri pidevalt eri žanrite vahel, peame tegema kõike. Kas või see „Mary Poppinsi” hullumeelne lapsehoidja — kui ma olin teadlikult sõna otseses mõttes karjunud hüsteeriliselt oma osa ära, siis laulsin pärast seda garderoobis natuke Donizettit, lihtsalt selleks, et saada tagasi oma hääle paindlikkus. Küllap see sõltub veidi ka inimesest ja lauljast, kuidas ta suudab oma „pillil” eri žanreis mängida. Ma ei kadesta meie koori, kes peab tegema ühel õhtul muusikali „Nunnad hoos”, järgmisel laulma romantilist ooperit ja siis sinna otsa veel barokki. See on keeruline, sest häälekasutus on neis erinev. Siin tulebki mängu see, et pead oma „pilli” nii hästi tundma ja ka valdama, et suudad laulda eri stiile nii, et su hääl jääb alles.
Vahepeal oli Vanemuine muusikaliteater. Kuidas see sulle istus?
Ma leian, et ükskõik millist žanrit hästi teha on raske. Me võime teha muusikali väga hästi, aga võime teha ka väga halvasti. Võime teha ooperit nii, et inimesed tulevad saali, aga võib ka juhtuda, et see, kes tuleb ooperisse esimest korda, ei tule sinna pärast enam kunagi. Nii et ma jõuan vist jällegi sinna, et kõige parem on tasakaal. Me oleme ikkagi Lõuna-Eesti suurim teater ja… loll öelda, aga „teenindame” ju väga laia vaatajaskonda. Repertuaariteatrina peab meil olema pakkuda kõigile midagi ja seda tuleb teha kvaliteetselt. Saalid on täis, mis minu arvates näitab, et meie muusikaline tase on tõusnud ja et meil on ka tõesti head lavastused — see ju toobki publiku saali.
Veel on Vanemuise puhul tore, et nii palju on viimasel ajal välja toodud eesti algupärandeid.
Oo jaa, olen täiesti nõus, see on ülioluline. Järjest on olnud laval Aintsi „Rehepapp”, Tubina „Reigi õpetaja”, Lille „Tulleminek”, Aintsi lastetükk „Guugelmuugelpunktkomm”, Varrese „Põrgupõhja uus Vanapagan”, Tambergi „Cyrano de Bergerac”, Kõrvitsa „Lageda laulud”, Kaumanni „Kaubamaja”. Nüüd just tuli välja Kõlari „Libahunt” ja ma tean, et üks järgmine asi on juba tellitud ja tulemas. See oli vist Paul Mägi, kes alustas uudisloomingu tellimist. Need on olnud ka meie tüvitekstidele, mis on mitmes mõttes vajalik. Kas või „Libahunt” — koolid, tulge vaatama, saate loo kätte, võib-olla küll päris mitte sellise lõpuga, nagu on Kitzbergil, aga ikkagi selle loo ja ka ooperikogemuse. See on kohustuslik kirjandus, nagu ka „Rehepapp”, ja „Põrgupõhja” ilmselt samuti. Kes siis veel eesti asju teeb, kui mitte meie ise? Nii on ka kammermuusikaga — olen oma kavades nii palju kui vähegi võimalik eesti muusikat laulnud.
Eduard Tubina ooper „Reigi õpetaja”. Jonas Kempe — Mati Turi ja Catharina Wycken — Karmen Puis. Vanemuine, 2014. Gabriela Liivamäe foto
Kust sa võtad selle jaksu, et veel ka kammermuusikat teha?
Sest mulle meeldib. Meil tuli ju suvel plaatki välja, Sisaski „Ganymedes” koos Piia Paemurruga. Arvan päris kindlasti, et ma olen parem ooperilaulja, kui tegelen ka soololauluga, kuna selles on ju sõna roll ülioluline — mismoodi kujundada ühte väikest laulu nõnda, et see oleks justkui etendus. See annab mulle mingisuguse tausta, kuidas hiljem ka laval sõna kasutada. Pluss see, et ma saan soololaulu puhul teha täpselt seda, mis meid kõnetab. See on ka mu vastus sinu varasemale küsimusele, et kuidas on, kui loed ainult seina pealt järgmist rolli. Mul on väga toredad ansamblipartnerid, näiteks Jaanika Rand-Sirp, kellega meil on ühine mõtlemine ja muusikaline maitse.
Mulle meeldib (kontsertmeistriga) proovi teha, ehk isegi rohkem kui etendust. Proovis on võimalus eksida, katsetada, ei ole n-ö soorituse pinget. Etendusel peab kõik olema väga hästi, sest saalis on publik, kes on pileti eest maksnud, aga proovis võib saada totaalse kaifi sellest, kuidas see muusika mingil hetkel lihtsalt on, ja püüda läbi enda midagi teha. See on väga eriline tunne ja ma arvan, et nii mõnigi mu kontsertmeister on näinud seda hetke, kui ma ütlen, et issand, kui õnnelikuks see mind praegu teeb. Autoreid, kes kirjutavad täiesti vaimustavaid asju, on ju palju. Ja kui see siis mind muusikaliselt, tekstiliselt või sisuliselt kõnetab, on väga eriline tunne.
On sul laval ka mõni suurem prohmakas juhtunud?
Donizetti „Maria Stuardas” oli päris etenduse alguses üks ülikiire kostüümivahetus, milleks mul oli umbes kolmkümmend sekundit aega. Ma üldiselt eelistan nööride või haakidega korsette, sest nende peale saab kindel olla. Aga kuna seal oli nii kiire, siis oli lukk ja kiirustades läks see vist katki. Laval tundsin juba esimesel hetkel, kui sisse hingasin, et lukk hakkas altpoolt avanema. Ja nii see stseen siis möödus, külg ees; iga hingamisega lukk muudkui avanes. Õnneks kattis seda loor, nii et publik kõike ei näinud. Aga mu enda pabistamine, et kuidas ma nüüd mängin ja laulan ja kogu selle koreograafiaga toime tulen… See oli ka füüsiliselt aktiivne roll, ei olnud nii, et jääd lihtsalt seisma — seal oli mõõga ja püssiga vehkimist ja kõike.
Ükskord tuli mul „Lõbusas leses” poole etenduse pealt teist lauljat asendada. Õnneks olin poolteist nädalat varem seda etendust teinud. Ma isegi ei kartnud nii väga, kas mul on lugu ja noodid meeles, pigem oli kummaline hakata mängima poole pealt. Just rolli psühholoogia mõttes: sul puudub stardipositsioon, kust minema hakata, et jõuda rolli loogikas mingile tasemele ja sealt edasi mängida. Sa pead ju olema emotsionaalselt jõudnud mingiks hetkeks mingisse staadiumi, et sealt edasi minna. Selles mõttes on väga huvitavad need osad, kus ei ole soojenemise aega, vaid lähed lavale ja pead kohe esimesest hetkest peale n-ö laamendama hakkama. Mul on mitu sellist osa olnud. Näiteks „Guugelmuugelpunktkommis” olin ma paha Valge pliiats, kes tuli ja hakkas kohe kõigi peale karjuma. Kuidas saavutada endas see, et tuled ja hakkadki kohe möllama, mitte ei saa paari aeglase fraasiga rolli sisse elada.
Vanemuises mängitakse draamat „Minu geniaalne sõbranna”, kus karjutakse kogu aeg, algusest peale. Üks lavastaja kusagil ütles, et eestlastega hommikul kell kümme sellist proovi teha on üsna võimatu.
Jah, Giorgio Madia ütles seda „Silva” lavastamisel siin Tartus. Ongi nii, et pead kuidagi suutma end mentaalselt sellesse situatsiooni viia, et oled valmis. Kuna me eestlastena oleme pigem introvertsed, ei ole see kuigi kerge. Olen kunagi käinud ühel workshop’il, kus õpetati n-ö väljast sisse metoodikat. Selle puhul sa ei hakka kujundama oma rolli mitte seestpoolt väljapoole — et tunnetad, elad sisse ja mõtled —, vaid tekitad täiesti väliste vahenditega, hingamise või mingite muude võtetega, n-ö väljastpoolt sisse endale selle tunde. Seda on palju küsitud, kuidas käib rolli sisse minek ja sellest välja tulek, eriti kui on psühholoogiliselt raske osa. Minulgi on neid olnud, kas või „Reigi õpetaja” Catharina. Mäletan hästi viimast nädalat enne esietendust, kui mul peas kummitas „visake nad kividega surnuks!”, „pead maha!”, „tulevad sealt Pikast Hermannist alla”, ja kõik need gongilöögid jne. Kuidas sa lähed magama, kui sul kõik see peas ringi käib. Lugesin kusagilt, et Tubin ütles, et tal tekkisid lausa südamehäired, kui ta seda kirjutas. Selles muusikas on midagi nii sügavat ja ürgset, et kui selle sees kaua olla, siis see paratamatult mõjutab, isegi kui püüda teadlikult, ratsionaalselt seda mitte endasse võtta.
Mis raamat sul kaasas on?
Ma igaks juhuks võtsin, see on tuntud läti lavastaja Alvis Hermanise „Päevik”. Siin on palju häid ütlemisi. Näiteks: „Alles aja jooksul hakkasin tabama, et on kohustuslik jätta näitlejatele enestele õigus proovida ja eksida. Sest vaid enda vigadest näitleja õpib ja liigub edasi. Tõeline väärtus on omakorda vaid sellel, mille näitleja on ise välja töötanud ja milleni jõudnud oma näitlejaloogika abil.” Meelis Kompus küsis kunagi minu käest rolli loomise kohta. Öeldakse, et on selliseid näitlejaid, kes kuidagi nagu lähevad rolli sisse, ja siis on teised, kes väga pragmaatiliselt ehitavad oma osa üles. Mõtlesin selle üle, kumb ma siis olen, ja arvan, et ma olen nende sümbioos. Ooperi puhul me kõigepealt õpime muusika ise selgeks, püüame ära teha selle, mis on noodis kirjas. Aga sageli juhtub, et enne veel, kui algavad lavastusproovid, käime muusikajuhiga loo läbi ja tema ütleb, mida tema karakterist tahab. Sellistel hetkedel olen ma pigem seda meelt, et ärge teie nüüd küll lavastama hakake. Teeme ära selle, mis on noodis kirjas, ja jätame lavastajale selle ruumi, et mu roll ei ole esimeses proovis veel valmis — äkki on lavastajal mingi täiesti teistsugune kontseptsioon. Ma tahan alustada tööd lavastajaga puhta lehena, et oleks võimalik proovida, eksida ja leida oma loogika. Võib juhtuda, et sellest rollist tuleb midagi hoopis muud, kui ma eeldasin. Näiteks seesama Cornelia — ma ei arvanud sellest osast mitte midagi, aga sellest tuli väga huvitav töö. Sama oli Elisabettaga: vaatan seda muusikalist materjali, totaalne bel canto, keeruline süžee, intriigi ei ole ja ei ole peaaegu mitte millelegi toetuda. Aga lavastaja Roman Hovenbitzeriga tuli ülihuvitav töö. Mõnel hetkel võib tulla totaalne pauk luuavarrest. Aga võib olla ka täiesti vastupidi. Näiteks võib sul olla unistuste roll, mida väga tahad teha, aga juhtub, et ei ole eriti huvitav lavastaja ja ka mitte väga tore seltskond ja sa ei saa sellest lõpuks mingit rõõmu. Teinekord võid leida palju rohkem rõõmu millestki, millest sa ei ole arvanud, et see võiks olla su unistuste roll. Roman oli puhtalt saksa kooli lavastaja, kes tuli ja ütles, et siin taktis sa teed seda, siin taktis tõstad püssi, siin taktis vehid mõõgaga, siin astud kolm sammu ja siin teed selle liigutuse. Ooperi puhul on see mõnes mõttes jube hea variant, sest kui sa oled mõtlev laulja, siis sa suudad täita selle misanstseeni mõttega.
Hea lavastaja teab, miks ta tahab, et sa mingil hetkel mingi liigutuse teed. Roman oli selles mõttes super, sest tal on tugev muusikaline taust, ta on õppinud ka dirigeerimist. Nii et ta lavastas väga muusikasse ja teadis täpselt, mida tahab. Lauljal on niimoodi lõpuks hästi kerge, sest kui füüsis on selgelt paika pandud, siis jõuad tegelda ka kunstiga, sisuga, vaadata dirigenti jms.
Ivar Põllu, vastupidi, polnud üldse selline lavastaja. Alguses me hoopis rääkisime väga palju: miks keegi midagi ütleb või mida ta sellega mõtleb. See oli puhtalt selline draamalavastaja lähenemine. Olen päris mitme eesti draamalavastajaga kokku puutunud ja mulle tundub, et neil on lihtsam teha tükki, kus on väga selge narratiiv, tegevus kulgeb pigem kiiresti ja ei ole palju kordusi. Klassikalise ooperiga on neil natuke keerulisem suhe. Võib tekkida selline trikitamine, et kuidas me nüüd selle aaria ära täidame, kui see kestab kuus minutit ja, no jumal, seal pole ju midagi teha, see lause ka juba oli, lõikame välja, jne.
Kui sa teatrisse tulid, oli siin ju legendaarne Joachim Herz ja valmis tema legendaarne Händeli „Xerxese” lavastus. Mida sa sellest mäletad?
On vähe kordi, kui ma olen prooviperioodil nutnud, aga tookord nii juhtus. Ma olin tõesti väga noor ja roheline. Nagu ma ennist ütlesin: ma arvan, et olen pigem hilise küpsemisega. Ma ei osanud laval endaga mitte midagi peale hakata. Ma ei olnud muusikaakadeemias barokiga peaaegu üldse kokku puutunud ja ka retsitatiivide laulmisest ei teadnud ma midagi. Ka sellise lavastusmeetodiga, nagu oli Herzil, polnud ma kokku puutunud. Tema oli samuti saksa kooli lavastaja, à la siin astud kaheksa sammu paremale ja pöörad. Mäletan ühte retsitatiivi, mida proovisaalis laulsin kümneid kordi ega suutnudki laulda nii, nagu tema tahtis. Läksin koju ja nutsin patja. Aga midagi siiski õnnestus mul sooritada ja umbes nädal pärast esietendust sain temalt kirja — ta saatis kaarte ja kirju —, milles ta ütles, et ma täitsin tema ootused. Herz pidas mulle ühe loengu teemal, missugune peab olema laulja energeetika, tahtmine end väljendada. See oli miski, mida koolis ei õpetatud ja millele ma ei osanud ise veel üldse mõelda.
Aga kui rääkida erinevatest lavastusmeetoditest, siis ooperi puhul püsib paremini koos see, mis on väga täpselt paika pandud, nii et sa tõesti tead, kus sa midagi pead tegema. Me ju mängime oopereid harva, ent kui tead täpselt, mida teed, siis on lootust, et asi püsib koos. Ka Hermanis ütleb: „Tegelikult on see näitleja kõige tähtsam ja vajalikum omadus — olla täpne. Sest kõiki keskpäraseid näitlejaid ühendab üks ja seesama häda, nad tegutsevad laval umbkaudu. See ongi kogu erinevus.” See läheb kokku minu arusaamaga, et kaos, eriti ooperilaval, ei tööta. Kui igaüks hakkab toimetama umbropsu ja omasoodu, siis tuleb sellest lõpuks üks külakuhi.
Kas sa uut osa ette valmistades loed ja vaatad sinna kõrvale ka muid materjale?
Alati on ju huvitav tunda tausta, aga siin on üks väike aga. Kas või seesama „Reigi õpetaja”; selle aluseks on Aino Kallase jutustus, kus on nii palju sellist, mida mul tegelaskuju või Karmenina on tore teada, aga kui libretist pole pannud neid asju ooperisse, siis ega me neid nüansse tegelikult mängida ei saa. Ei saa panna karakterisse midagi rohkemat, kui tekst võimaldab. Mis ei tähenda, et ma ei peaks tausta tundma. Loomulikult, ikka loen ajastust, et mida kõike see hõlmab, aga hulluks ma sellega ei lähe.
Oled kaine?
Olen, olen küll kaine.
Kas teater koju ka trügib?
Pigem mitte, ma proovin neid kahte asja lahus hoida. Üksvahe töötasime Peebuga teatris koos, aga ma ei mäleta, et meil oleks olnud tohutuid teatriteemalisi diskussioone. Pereelus on muud teemad olulisemad. Olen väga seda meelt, et elu võib olla teater, aga teater ei pea olema täielikult su elu. Et jääda selles pöörases maailmas terve mõistuse juurde ja normaalseks inimeseks, peab sul lisaks teatrile olema ka midagi muud.
Mida sa teed siis, kui sa teatris ei ole?
Näiteks õpetan. Aeg-ajalt tegelen mingi ühiskondliku tegevusega, kuulun näiteks näitlejate liidu juhatusse, nii et olen seotud veidi laiemalt selle valdkonnaga, mitte üksnes ooperilauluga. Mul on hästi suur aed ja mulle meeldib väga mullas tuhnida, akusae, põõsakääride, lillepottide ja roosidega tegelda. Mulle meeletult meeldib käia metsas, olen totaalne seenehull. Mingil ajal tegin ka palju käsitööd. Need on asjad, mida ma teen, et tasakaalu säilitada.
Milline on praegu noorte huvi õppida klassikalist laulu? Kui sina õppisid, oli lauljaid ju palju.
Õnneks on siiski ka neid, kes tahavad klassikalist laulu õppida. Tõsi on see, et minu ajal oli konkurss ja nagu ma rääkisin, siis ma ei saanud esimesel katsel kooli sissegi.
Ei saa öelda, et praegu konkurentsi üldse ei oleks, sest ega me tõesti kõiki ka vastu ei võta, aga huvi on väiksem. Ja ma suudan seda ka mõista. Muus stiilis laulmist on massimeedias väga palju rohkem ja noored loomulikult näevad seda; nad ei teagi võib-olla, et on üldse olemas selline asi nagu ooper või klassikaline laulukool. Seega olen pigem hämmeldunud, kui mõni noor tuleb ja ütleb, et tahab laulda või et talle meeldib näiteks kujutav kunst või pallaslased. Õnneks selliseid noori siiski on.
Mul on praegu väga toredad õpilased: nutikad, koostöövalmis, pühendunud. Aga nad on tublid ka muudel aladel. Kaks õpilast on põhikooli baasil — jah, praegu me võtame juba ka neid, kes tulevad pärast põhikooli, aga loomulikult
ainult juhul, kui hääl on nii palju välja arenenud, et see on võimalik. See tähendab, et kui nad käivad gümnaasiumi kõrvalt, jääb neil võimalus pärast gümnaasiumi otsustada, kas jätkata või teha edasi midagi muud. Ja enamasti need, kes jõuavad käia gümnaasiumi kõrvalt, on ka gümnaasiumis tublid, mis tähendab seda, et neil on potentsiaali jätkata mingil muul alal.
Siinkohal tuleb mulle meelde mu kunagise klassijuhataja ütlus, kui ta kuulis, et ma tahan laulmist õppima minna: „Teie, Karmen, oleksite võinud küll midagi asjalikumat teha!” Minu õe käest oli ta küsinud: „Karmen läkski laulmist õppima? Ja ema-isa lubasid?”
Täiskasvanud poja emana praegust kultuurimaastikku ja kogu seda suhtumist nähes tekib mul endalgi küsimus, kuidas on kultuuri rahastamisega, sest ma ju tean väga hästi, milline see palk on. Seega, sa pead väga-väga tahtma seda tööd teha. Üks esimesi küsimusi, mida ma õpilaselt küsin, on see, et miks ta tahab laulmist õppida, mis on see põhjus. Sealt tuleb huvitavaid vastuseid. Enamasti nad ikkagi tahavad laulda. Ja siis ma alati ütlen ka seda, et te peate arvestama, et kuigi see elukutse paistab väljapoole tohutult glamuurne, tore ja ilus, on see pigem raske.
Ma isegi ei tea, kas see, kuidas sul läheb, on kinni õnnes, töökuses, isikuomadustes või veel milleski muus. On väga palju aspekte, mis võivad su lauljateed mõjutada. Mina võin öelda, et mul on läinud hästi, väga hästi. Mul ei ole põhjust mitte millegi üle kurta. Aga nii ei pruugi alati minna. Võid olla väga hea laulja, aga mingil põhjusel ei jää sa kellelegi silma. Või läheb ettelaulmine halvasti, kuigi teisel korral võid olla ülihea. Ma olen öelnud õpilastele, et õppige seda ala ainult siis, kui teil on tunne, et te siin elus mitte midagi muud teha ei taha. Kui see on see, ilma milleta te ei saa, kui see on nagu osa teist endist. Päriselt. Mina tunnen küll nii. Näiteks neil hetkedel, kui olen haige, kas on hääl ära või on mingi kohutav viirus, siis ma tõesti tunnen, nagu oleks üks ihuliige puudu.
Kas neil puhkudel on potentsiaalsest farmatseudist-Karmenist ka abi?
Ega siin ole kuigi palju retsepte. Heeringat ma kaela ümber ei pane, see ei aita.
Kust sa tead, kui ei ole pannud?
Peebul on tütar Liis, kes on arst. Ta on kirjutanud kaks raamatut pealkirjaga „Meditsiinimüüdid”, alapealkirjadega „Kas mittenakkav külmetushaigus on olemas?” ja „Kas angiini korral aitab kaela ümber mässitud heeringas?”. Need raamatud kummutavad levinud müüte. Heeringas ei aita. Ja on muide väga huvitav, kust see uskumus tuleb: arvati, et heeringa lõhn peletab haiguse eemale. Ja veel arvati, et sool teeb midagi, aga see ei ole nii, sool ei jõua sinna, kuhu ta jõudma peaks. Minu retsept on: maga piisavalt, joo piisavalt vett ja püüa endaga sõber olla — ära aja end hulluks. Tuleb end teadlikult hoida ja hoolitseda, et immuunsüsteem oleks tugev.
Vestelnud VIRGE JOAMETS
