„Säärane mulk”. Režissöör, operaator ja monteerija: Ergo Kuld. Stsenarist: Ott Kilusk. Produtsendid: Kristjan Taska ja Armin Karu. Helilooja: Tiit Kikas. Kunstnik: Margit Kõrvits. Osades: Lydia Koidula — Maria Teresa Kalmet, Märt — Leonhard Sass Taalmaa, Maie — Amanda Rebeca Padar, Enn — Märt Koik, Isa Peeter — Pääru Oja, Ema Anne — Piret Krumm, Kure Aadu — Jan Uuspõld, Papa Jannsen — Ago Anderson, Kreutzwald — Raimo Pass, Almberg— Magnus Mariuson, Michelson— Alexandr Domowoy jt. Mängufilm, pikkus 90 min. ©Taska film/HansaFilm/Kassikuld. Esilinastus 24. II 2026.
„Säärane mulk”, 2026. Režissöör Ergo Kuld. Filmiplakat
„Säärane mulk” osutus siiski paremaks filmiks, kui kinno minnes eeldasin. Kuigi sisse toodud Koidula-liin ei õigustanud end ja kohati langeti labasustesse, oli ka vaimukaid dialoogijuppe, toredaid detaile ja mitu leidlikku lahendust. Paaril korral sai südamest naerda, mõned osatäitmised olid marudad ja muusikaline kujundus (Tiit Kikas) sümpaatne.
Et mäng oleks aus, pean kohe alguses üles tunnistama, et olen ka ise kirjutanud travestia moodi näitemängu „Koidulahing”, kus katsusin Koidulat tema tegelastega ühte aegruumi pressida. Ka minul ei õnnestunud see päriselt, ja võib-olla see ongi loll mõte. Püüdsin panna Koidulat häbenema oma varaste näidendite naiivsust. Kuidas see õnnestus, on iseküsimus, aga eesmärk oli teha Koidulast aktiivne peategelane.
Filmis „Säärane mulk” jäi Koidula-liin marginaalse kõrvaltvaataja omaks. Ta just nagu nägi Aluste talu tegemisi pooljuhuslikult pealt, omamata sealsete elanikega mingit erilist seost. Filmi jooksul tekib tal plaan kirjutada neist näitemäng, mis on küll loogiline ühenduslüli, ent jääb lõppkokkuvõttes siiski liiga hapraks.
Kikitasin huviga kõrvu, kui stsenarist Ott Kilusk enne Pärnu esilinastust ütles, et püüdis olla Koidula suhtes hell (mida ta ka oli, võib-olla liigagi) ning et tema eesmärk oli anda selle filmiga vaatajatele Koidulast nii palju teadmisi, kui põhikooli lõpuks umbes olla võiks. Eesmärgina tundus mõte ilus ja missioonitundlik, ent pani pärast filmi lõppu siiski küsima: mis see põhikooli lõpu tase siis selle filmi põhjal on? Et Koidula oli ilus naine ja tal oli side Eesti esimese laulupeoga? Tõsi. Et Koidula oli kiindunud oma Soome kirjasõpra Antti Almbergi ja lootis, et too teda kosib? Tõsi. Kuigi Koidula sõitis Soome ja kohtus Almbergiga alles pärast „Säärase mulgi” kirjutamist ja etendamist 3. ja 4. juulil 1871. Ent väikesed ajalised võltsingud on kunstilise maailma loojaile muidugi lubatud.
Veel saab filmist teada, et Lydiat soovis kosida ja lõpuks kosiski läti arst Michelson. Ja et Koidulaulikut ihaldas endale ka lauluisa Kreutzwald.
Et komöödiafilmi loojad eelistasid Koidula elust välja kiskuda ainult isikliku elu kollasemad tahud, on teatavas mõttes ju mõistetav. Ent kas põhikooli lõpetaja ei võiks siiski teada ka mõnda Koidula luuletust?
Olen nõus didaktilise mõttega, et kui pärast selle filmi vaatamist teab mõni noor inimene, kes näitemängu teksti iial kätte ei võtaks, et „Säärane mulk” on Koidula kirjutatud näidend ja et Koidula oli üks Eesti ärkamisaja võtmefiguure, on kasu juba täitsa olemas.
Ent film klassika vahendajana õigustab ennast ainult juhul, kui selle tulemusel sünnib ajaproovile vastu pidav teos. Keegi ei kahtle, et vajame tänapäeval audioraamatuid, ümberjutustusi ja lühikokkuvõtteid, sest peale võivad olla kasvamas põlvkonnad, kes ei ole suutelised tviitidest pikemaid tekste lugema või ei tunne äkki ühel heal päeval enam tähtigi. Antud juhul aga korjavad tegijad Koidula nimel oma taskutesse raha, müües — nagu petturid ikka — kahtlast ja kehva kvaliteediga kraami. See muudab asja paraku ebameeldivaks.
Pangetäis usku ja nunnud rahvakomöödiad
Kui filmi peale on kulutatud peamiselt eraraha ning sedagi — nagu ekraanilt näha on — mitte kuigi suurel hulgal, ei tohiks justkui kellelgi olla õigust suud pruukida. Aga. Eesti-suuruses riigis ja filmitööstuses ei võeta sama klassikateost ju lähema viiekümne aasta jooksul uuesti ekraniseerida. See, mis on, jääb mitmetele põlvedele absoluutseks tõeks. Välja arvatud muidugi juhul, kui konkreetne linateos on nii publikumenukas ja ajaproovile vastu pidav, et sellest tehakse remake ehk uusversioon. Mis on Eesti mastaape arvestades veider ja isegi hirmutav mõte.
Siinkohal tuleb teha veel üks ülestunnistus. Nimelt olin just mina see, kellele pakuti mitu aastat tagasi teha Eesti esimene remake filmist „Mehed ei nuta”. Esimese hooga jäin peaaegu nõusse, sest olin kirjutanud Sulev Nõmmikust raamatu, armastasin seda filmi, tahtsin väga tööd teha ja mõtlesin, et kui mina seda ei tee, teeb keegi teine. Õnneks sumbus mõte tookord kuhugi ja veelgi suuremaks õnneks pole selle tegemiseni jõutudki. Uusversiooni on mõtet teha ikka siis, kui teed paremini ja kui ka aeg on filmi sisule lisanud uue kihi või tarkuse. „Mehed ei nuta” tugevus seisneb näitlejateansambli võrratuses. Isegi kui saaks tänaselt teatrimaastikult kokku sama vaimustava seltskonna, peaks tegijal olema veel pangetäis usku, et ta suudab teha originaalist parema filmi.
Õnneks vorbiti vahepeal valmis uusversioon Nõmmiku teisest komöödiast „Siin me oleme”, mis jõudis ekraanile pealkirja all „Suvitajad” ja näitas kätte kõik võimalikud karid sellise žanri viljelemisel. „Suvitajatest” kujunes ikka nii masendav katastroof, et vaene Nõmmik võis oma hauas vist tegijaid lõpuks südamest tänada. Süüdistati ju tedagi omal ajal „Siin me oleme” puhul labasuses ja lati alt läbi jooksmises, ent võrdlemine „Suvitajatega” ei jäta kahtlustki, et „Siin me oleme” on täitsa nunnu pretensioonitu rahvakomöödia.
Huvitav, kas ka „Suvitajad” on võimeline ajas paremaks muutuma?
Naljade paljundamine
Lühidalt kokku võttes on „Säärase mulgi” ekraniseeringus lugu järgmine. Aluste tallu saabub külla Lydia Koidula (Maria Teresa Kalmet) isiklikult, kuna on laulupeol selle perega tuttavaks saanud ja nad on teda lahkesti kutsunud. Tema tuleku tegelikuks põhjuseks on aga salakokkulepe Almbergiga (Magnus Mariuson), et nad kohtuvad ilmarahva silme eest varjul nimelt selles talus, samuti asjaolu, et papa Jannsen (Ago Anderson) on kutsunud külla Eduard Michelsoni (Alexandr Domowoy) ja soovitab teda oma tütrele soojalt kui sobivat abikaasakandidaati.
„Säärase mulgi” võtteplatsil. Kaamera taga režissöör Ergo Kuld. Koidula osas Maria Teresa Kalmet. Mardo Männimägi foto
Lydia pageb Aluste tallu, satub seal aga keset groteskselt närvilist eluhetke. Erastu Ennu (Märt Koik) ähvardab kakskümmend viis aastat kroonut, peremees Peetrit (Pääru Oja) talu haamri alla minek ja peretütar Maiet (Amanda Rebeca Padar) Ennule mehelepanek. Almberg jääb tulemata ja selle asemel et oma tegelaste elu kuidagi juhtida, istub Emajõe ööbik lävepakul või mäenõlval ning õhkab. Ja kirjutab pool luuletust. Tõsi, Maiet ta veidi siiski innustab eluohje haarama.
See kõik on ju täiesti aktseptaabel. Tegijate valikud, mis siin ikka kobiseda.
Ago Andersoni papa Jannsen on armas ja soe ning episood hästi mängitud. Michelsoni kehastanud Alexandr Domowoy on Eesti publiku jaoks kindlasti üllatav näitlejaleid. Ta loob toreda tegelaskuju, andes Michelsoni stereotüübile soojust ja sügavust. Oleme ju harjunud sellest mehest mõtlema kui kange seljaga sõjaväearstist, kes küll armastas oma Lydiat, ent viis lauliku isamaalt kaugele. Filmi Michelson on naljakas ja temas on paras annus inimlikkust — täpselt nagu papa Jannsen soovitaski, et tehku univormi kuue ülemine nööp lahti.
Vaene Michelson tahaks kangesti beseeroosi suhu toppida, aga Jannsen ei lase mitte. Stseeni lõpus selgub ka, miks. Ent isegi selles stseenis kerkib lavastuslik probleem, mis nurjab lõpuks peaaegu kõik filmi naljakad kohad. Enamik häid nalju ekspluateeriti surnuks nende lõputu paljundamisega.
Hetk kirikus, kui Anne oma Peetri nii jõuliselt kirikupingile istuma tõmbas, et pingi teisel otsal istunud peremees põrandale prantsatas, oli tõesti naljakas. Sel korral töötas isegi üks kordus: kui veel üks inimene pingile istus, kordus helis prantsatus ja publik juba teadis, mis pingi teisel otsal juhtus. Ent pikapeale muutusid rohked kukkumised ja nende kaadritagused helikordused tüütuks. Erastu Ennu pöidlaraiumise nali töötas küll, nagu ka Ennu võitlus rotiga parsil, mille tulemusena langes Kure Aadu (Jan Uuspõld) söömakaussi heinakõrsi, mida too siis püüdlikult mälus. Ent sedagi nalja ekspluateeriti kordades üle.
„Säärane mulk”. Enn — Märt Koik ja Peeter — Pääru Oja.
Kreete Kitse foto
Ilusad hambad ja tiirased mehed
Filmi õnnestunuim naerukoht sündis aga olustikunaljast, kus iga vaataja sai ennast ära tunda ja mida õnneks mitu korda teha polnud võimalik. See oli olukord, kus Peeter ja Anne hommikul oma abielusängis magasid: Anne oli hõivanud enamiku voodist ja Peetri seetõttu peaaegu seinale laiali määrinud.
Filmi Lydia Koidula oli originaaliga sarnane, kaunis ja sulnis, ja ajastule üldse mitte omaselt erakordselt kauni hambareaga. Aga mängida polnud tal suurt midagi peale esmaste reaktsioonide. Pääru Oja Aluste peremehe Peetrina tulistas oma ürgorgaanika arsenalist ning suutis rollijoonises kõik ka ära õigustada, sest ta ei püüdnud nalja visata ja uskus vist isegi oma tegelase „tarku” mõtteid. Piret Krumm perenaise Annena on üllatav leid, esmalt tundus liiga noorgi, aga järele mõeldes — tollal ju saadigi palju nooremalt vanaks. Krumm julgeb laval ja ekraanil ka inetu olla ja seda isegi nautida, mistõttu on teda ka täitsa tore vaadata.
Kõige rohkem tekitas (vähemasti minus) küsimusi iharate meeste teema. Erastu Ennu totakas vilistav naermine oli ju isegi põhjendatud (Enn peabki vastik tegelane olema) ja esimesel korral ka naljakas, paraku ekspluateeriti seda jälle üle. Ent saiataina poolt esile kutsutud kiimahoog oli küll ilmselge ülepingutamine. Märt Koik on huvitav näitleja, eriti komöödias ja eriti filmis, kus tema igavene beebilõust toimib ka ilma igasuguse ponnistamise ja naljategemiseta.
Papa Kreutzwaldi (Raimo Pass) puhul üllatas esmalt tema sarnasus originaaliga ja kui lauluisa juba Alustele toodi, tekitas see ka suure eellootuse uue tegevusliini osas. Kahjuks lõppes kogu Kreutzwaldi liin üsna kohe metsarajal, kus temast sai jäle tiirane vanamees. Loo jutustamise perspektiivist täiesti ebavajalik: ei aidanud see kohendada mõttetut Koidula-liini ega haakunud kuidagi ka Aluste-rahva omaga.
Kill all your darlings
Režissöör Ergo Kuld peaks juurde õppima, kuidas näitlejaid nutikamalt juhendada, oma nalju vähem nautida ja labasused julmalt üle parda visata.
Briti filmitegijatel on kaks toredat ütlust. Kill all your darlings, mis tõlkes tähendab, et lõpuks tuleb filmist välja visata kõik see, mille puhul on oht, et see meeldib endale liiga palju ja varjutab ratsionaalsuse, kuid ei toeta lugu. Ja K.I.S.S. ehk Keep it simple stupid, mida võiks antud juhul tõlkida nii, et Koidulat kõigi oma peikadega pole sellesse loosse üldse vaja.
Ergo Kuld pole kindlasti andetu, ent sai filmi- ja seriaalipõllul kiiresti külge hüüdnime „turusolkija”. Mis antud kontekstis tähendab, et nii odavalt, kui tema toodab, pole tegelikult toota võimalik. Kulla puhulgi on see võimalik ainult seetõttu, et ta teeb ära nii režissööri, operaatori kui ka monteerija töö. Need kõik on filmimaailmas kõrgelt hinnatud professioonid ja nii võetakse iga sellise filmiga võimalik töö ära vähemasti mõnelt operaatorilt ja monteerijalt. Kindlasti tõstaks filmide kvaliteeti nii hea operaator kui ka monteerija, kes on ju loo jutustamise puhul sama olulised tegijad kui stsenarist või režissöör. Ja Ergo Kuld ise saaks keskenduda rohkem režiile, mille tulemusel oleksid ehk jäänud tegemata ka mitmed selles loos välja toodud etteheited.
„Säärase mulgi” võtteplatsil. Kure Aadu osas Jan Uuspõld.
Maris Lukki foto
Kus ümmargune laud on?
Võib-olla polegi iga kerge komöödiakatsetus väärt, et seda TMK kaante vahel arvustada. Aga antud juhul on lool eellugu, mis tingib, et sellest peab rääkima.
„Säärases mulgis” jõudis ekraanile teine, kui mitte kolmas näitlejakoosseis. Kui võtetega eelmise suve hakul alustati, tekkisid üsna pea vastuolud näitlejate ja produktsiooni vahel seoses Eesti Näitlejate Liidu kehtestatud miinimumtariifide ja esitajaõiguste lepingutega, mida produktsioon väidetavalt sõlmida ei soovinud. Mõne näitleja puhul paisus tüli päris suureks, uksed paukusid ja inimesed lahkusid. Eks teisedki tundsid ennast kehvasti, konfliktiolukorras on väga halb loometööd teha ja näitlejal on raske vedada vägikaigast Näitlejate Liiduga, kes tema huvisid kaitseb. Muide, ENL on minu hinnangul õpetajate esindajate kõrval teine ametiühinguliste ülesannetega esindusorganisatsioon, kes teeb oma tööd tõesti hästi ja nii, et see ka välja paistab.
Tüli vältas poole suveni. Kui töörahu saabus, tehti uus võttegraafik ja osa neist näitlejaist, kes oleksid ehk veel tahtnud osaleda, ei suutnud seda enam oma tööplaanidesse sobitada.
Kuidas siis ikkagi püstitada kirik keset konnatiiki ja teha nii, et huntidel oleks isu täis ja et ka lambad söönuks ja sikkudest eraldatud saaksid?
Võib-olla peaks Näitlejate Liit odavfilmide produtsentidega uuesti ümmarguse laua taha maha istuma ja püüdma kompromissi leida? Tean mitut näitlejat, kes on samadel põhjustel Näitlejate Liidust välja astunud. Sest näitlejatel (eriti vabakutselistel) on tööd vaja ja nad tahavad tööd teha. Vahel peab selleks leppima ka väiksema tasuga. Sest kui ei lepi, leitakse keegi teine, kes ei kuulu ENLi ja on nõus tulema vähema raha eest. Näitlejate Liit peaks ju samuti huvitatud olema, et tema liikmetel tööd oleks.
Produktsioonifirmad peaksid aga mõtlema, kas meil pole mitte aeg 90-ndate kauboikapitalismi põlvpükstest välja kasvada. Korralikud lepingud ja vääriline töötasu peaksid tänapäeval olema normaalsus, mille üle isegi ei diskuteerita.
Ja mis puutub argumenti, et „raha ei ole ju”, siis… meenub lugu, mille rääkis mulle mõni aasta tagasi üks filmikunstnik.
Telefon heliseb.
„Vabandust, kas filmikunstnik see-ja-see kuuleb?”
„Kuuleb.”
„Mina olen produtsent too-ja-too. Me hakkame siin ühte filmi tegema, mõtlesime, et äkki olete huvitatud.”
„No ikka.”
„Ma pean vist seda ka kohe ütlema, et me saame maksta ainult nii-ja-nii palju. Sest meil ei ole eriti raha.”
Filmikunstnikul oli niigi kehvapoolne päev, muidu oleks ta võib-olla teisiti vastanud, aga nüüd ütles ta: „Teate, aga ärge siis tehke filmi, kui raha ei ole! Keegi ei sunni ju.”
Nõnda tahaks öelda ka kogu selle — nagu vanasti öeldi — koostöös säästumarketiga sündiva odavfilminduse kohta. Ärge siis tehke, kui raha ei ole. Või võtke aega ja koguge. Raha pole maailmast otsa lõppenud; kui on hea ja hästi arendatud idee, tuleb ka raha.
Alustada võiks näiteks filmiga Lydia Koidulast.
