„Meie Erika”. Režissöör: German Golub. Stsenaristid: German Golub ja Mehis Pihla. Operaator: Rein Kotov. Produtsendid: Marju Lepp ja Manfred Vainokivi. Kaasprodutsendid: Armin Karu, Uljana Kim, Marta Romanova-Jekabsone, Inga Pranevska ja Toomas Ili. Kunstnik: Jaana Jüris. Kostüümikunstnik: Mare Raidma. Helilooja: Aleksandra Vilcinska. Helirežissöör: Saulius Urbanavičius. Monteerijad: Andres Hallik ja Kaupo Muuli. Osades: Erika Salumäe — Karolin Jürise, Erika lapsena — Saara Kõiv, Kalmus — Erki Laur, Sokolov — Rodion Kuzmin, Leonov — Viktor Landberg, Jaanus Kuum — Pääru Oja, Rutt — Katariina Tamm, TSIKi treener — Kaspar Velberg jt. Mängufilm, kestus 125 min. ©Filmivabrik. Kaastootjad: ©Elisa Eesti/HansaFilm/Uljana Kim/Amber Land Films. Esilinastus: 9. II 2026.
„Meie Erika”, 2026. Režissöör German Golub. Erika Salumäe — Karolin Jürise.
Ilmaruumi piisavalt kaua tundma õppinud indiviidina seostub mulle filmiga „Meie Erika” kohe nooruspõlv. Mitte sellepärast, et see on toosama ajastu, mida ekraniseering pakub, vaid põhjusel, et silme ees rullub lahti eelmine Eesti jalgrattaspordist põnevaid äratundmisi pakkunud telemängufilm „Küljetuul”.
Nõukogude Liidu velotuurid, Krimmi kuumus, dramaatilised mägiteed, valusad kukkumised, eneseotsingud ja palju muud. Toonaste filmitegijate inspiratsiooniallikaks olid Aavo Pikkuusi, Riho Suuna, Rein Kirsipuu ja laiemalt Eesti maanteekoondise tegemised. Mõelda vaid, möödunud on 43 pikka aastat, mitu põlvkonda, ja alles nüüd, poolkogemata, jõuab suurele ekraanile Eesti jalgrattaspordi järgmine kuulsusrikas peatükk. Ei tea miks, aga meie filmitegijad on aastakümneid spordist ja spordisangaritest mööda vaadanud. Võimalik, et dokumenteerimise žanr ei ole kõige ahvatlevam, sest kriitikute hordid on kohe varnast võtta: ei, see kõik ei olnud ikka nii! Võimalik, et spordi ekraniseerimisel ei tunta ennast eriti kindlalt ja et ka rahastamismudelid ei toeta (heas mõttes) spordipropaganda filmide tegemist. Aga neid filme on hädasti vaja, ükskõik kui hästi või halvasti need siis välja ei kuku.
Mäletan selgelt hetke, kui noore jalgrattapoisina treeninglaagris olles vaatasin koos teistega teleekraanilt „Küljetuult” ja kuidas me saime kõvasti lõõpida. Kes küll niimoodi paarissõitu sõidab!? Tundus maru koomiline, sest isegi meie, 13-14-aastased poisikesed teadsime, et peegeldus ekraanilt on sulaselge võltsing. Nii seda sõitu küll ei sõideta. Minu nooruspõlve treener, endine tippsõitja Ants Jeret tavatses sellise sõidustiili kohta torgata lausejupi „Nagu pardi pask tee peal laiali”. Aga olgem ausad, jalgrattaspordi olemust ongi filmides keeruline tõetruult eksponeerida. Vähemalt nende jaoks, kes on ise jalgrattasporti teinud. Korvpallis suudad palli ikka enam-vähem aktsepteeritava viskeliigutusega korvi poole teele saata, aga tee sa ratta peal selliseid vigureid, mis tunduvad nagu päris. Ärge saage valesti aru, „Küljetuul” oli ja on siiani väga oodatud linateos, ainult et kogu sündmustikku spordi vaatenurgast usutavaks teha ei ole filmi tegijatele lihtne ülesanne.
Eespool välja toodud kirjeldus oligi mulle kõige suuremaks küsimärgiks, kui kinoseansile suundusin. Kui tõetruult on režissöör German Golub ja operaator Rein Kotov suutnud paika sättida trekisõidu visuaalse keele? Kas see tundub nagu päris või paistab liialt amatöörlik ja riivab silma? Loomulikult on narratiiv terviku vaates number üks, kõige alus, aga kui tõetruu see kõik ekraanil ikkagi paistab? Tuleb tunnustavalt tõdeda, et pigem paistsid treening- ja võistlusmomendid usutavad. Julgeksin siinkohal isegi aplodeerida. Kaameranurgad andsid hea ettekujutuse toimuvast ja näitlejate kehakeel oli sportlaste käitumismallidele kohane. Lähivõtted, näoilmed suures plaanis toimisid terviku loomisel väga hästi. Loomulikult, ärme nüüd kõiki stseene viimase nüansini päriseluga võrdle, sest mingisugused spetsiifilised detailid jäävad nii või naa kättesaamatuks, ka kõige parema tahtmise juures. Sportlased treenivad ja lihvivad liigutusi täiuse saavutamiseks palju aastaid, võimalik et isegi aastakümneid, ja ei saagi olla, et näitleja suudab sedasama mõne kuuga. Kahtlemata oli peaosatäitja Karolin Jürise rolliks valmistudes ära teinud hiilgava eeltöö ja puhas nauding oli teda ekraanilt jälgida. Jah, pole saladus, et teatud olukordades kasutati Jürise asemel jalgrattaspordi taustaga dublante, aga see on tavapärane ja täiesti loomulik. Olgu tähelepanuväärse faktina ära nimetatud, et filmi nimiosatäitja sõitis võtete käigus trekil ringiaegu, mis ületasid Erika Salumäe nooruspõlve rekordeid.
„Meie Erika”. TSIKi treener — Kaspar Velberg ja Erika.
Minu arvates on kõige tähtsam tõdemus mängufilmi „Meie Erika” juures see, et leidus keegi, kes ekraniseeringu tegemise julgelt ette võttis. Siiralt. Fikseeritud ja jutustatud sai eesti spordiloos ning laiemalt meie kultuuriloos erakordne edulugu. Sellised lood on rahvusluse tugisambad, maamärgid, millele rasketel aegadel toetuda. Me võimegi jääda diskuteerima, kas üks või teine ajajärk, episood, sündmus Erika Salumäe elust pidanuks saama vähem või rohkem tähelepanu, millise rõhuasetuse või varjundiga see tähelepanu pidanuks olema, kuid siin maksab filmitegija õigus. Stsenaristid ja režissöör valisid Salumäe varajase nooruse ja esimeste suursaavutuste komplekti — ja nii on. Lugu võinuks vabalt hargneda 1992. aasta Barcelona olümpiakullani või koguni 1996. aasta Atlanta olümpiani, millega Salumäe pani oma pikale sportlasteele punkti. Aga ei. Ükskõik mis põhjustel oli valik teistsugune ja seda ei saa ette heita. Dokumenteerivate mängufilmide puhul annab liidetavate summa kultuuriloolises tähenduses sama tulemuse. Erika Salumäe erakordne teekond on suurele ekraanile jäädvustatud ja millise garneeringuga, pole esmatähtis.
Lugu ise, mille põhjal film vändati, on lausa perfektne. Traumaatilisi hetki täis lapsepõlvega spordikangelanna, kes kõigi karide ja ebasoodsate asjaolude kiuste murrab end Olümpose tippu, saavutab spordis kõik, mis võimalik. Kahekordne olümpiavõitja, kahekordne maailmameister, kamaluga maailmarekordeid. Tingimusteta eesti rahva südames, kuigi tulnud suurde sporti perifeeriast, Elva metsade vahelt — filmis markeeritakse seda staatust mitmel korral sõnaga „maakas”. Lähim velotrekk 200 km kaugusel Tallinnas, kuhu nooruke Erika Salumäe sattus võistlema tänu Elva jalgrattaspordi entusiastile, hilisemale tunnustatud treenerile Jüri Kalmusele. Ja nagu reedab ka linateos, hakkasid just sellest momendist Salumäe elus toimuma murrangud, mis kergitasid ta sportlastee haripunktis legendi staatusesse. Mõistagi ei kulgenud Salumäe teekond lillesülemitega palistatud magistraalidel, vaid pigem valu, vaeva, vigastusi, keerulisi inimsuhteid ja tagasilööke trotsides. Siinkohal tahaks lisada, et vaevalt tema esimene trekisõidu treener Stanislav Solovjov [filmis Sokolov — toim.] nii halb ja armujanus inimene oli, kui teda ekraanil kujutatakse. Teisalt jällegi on igati mõistetav, kui stsenaariumi kirjutajad intriigi teravdamiseks teatavate karakteritega üle võlli lähevad. See lisab loole draamat, mängulisust ja haaravust. Vast annab ka Solovjov andeks, et teda kunstilistel kaalutlustel ära kasutati. Ja päris filmi lõpus režissöör ikkagi ju rehabiliteerib ta. Sokolov poetab Salumäe kuldset Souli olümpiafinaali vaadates pisara ja plaksutab tunnustavalt. Ei olnud lõpuni kalk inimene, kusagil südamesopis soovis temagi Erikale ainult head.
„Meie Erika”. Erika Salumäe. Elva metsade vahelt olümpiamängudele on pikk tee.
Väga kõnekas oli minu jaoks oranži võistluskombinesooni episood enne esimest trekistarti. Kodus käsitsi õmmeldud, vajas see viimasel hetkel Pirita TOPi baaridaami osavaid näppe ja kokkutraageldamist. Täpselt nii need asjad kunagi käisidki, varustust lihtsalt ei olnud. Defitsiit kõiges: sõiduriided, rattad, kummid, slemmid, korvipaelad, mis iganes. Pahatihti tuli riideid ise sobivaks kohendada, näiteks tavalisele särgile õmmeldi taskud selja taha, et saaks treeningutel söögi taskusse panna. Spetsiaalseid sõidusärke kõigile lihtsalt ei jagunud. Pahatihti oli toodang ebakvaliteetne, riided läksid ruttu koledaks, venisid välja ja lopendasid seljas nagu kartulikotid. Jube meenutada. Kõrgemal tasemel sportlastel seda muret mõistagi polnud, aga alustavatel rüblikutel oli igasuguse varustusega nutune lugu. Seda veel isegi 1980. aastate keskel, varasemast rääkimata. Nii et see episood sobib suurepäraselt ajastu eripära väljendama. Kui Salumäe tuleb Solovjovi õhutusel Elvast ära Tallinna, trekile treenima, ise endiselt kaheldes, kas see ikka oli õige tegu, põrutab Solovjov vene keeles ülimalt mahlaselt: Možes poiti obratno, katatsa po lesu v oranževõm kostjumtšike. Läbi lillede öelduna: „Kas sa tahad jätkuvalt olla maakas või saada linnatüdrukuks ja jõuda suurde mängu?”
Filmis leidub ka kohti, mis tekitavad küsimusi ja imestust: huvitav, miks nad seesuguse lähenemise valisid? Eriti riivas silma ja pani kukalt kratsima Erika Salumäe võistlemine kiivris, mille kinkisid väliseestlased ja millel ilutses sinimustvalge lipp. Kes vähegi ajastut mäletab, siis sellise kiivriga sõitmine tähendanuks Nõukogude spordimaastikul kujundlikult enesetappu. Esiteks oleks sellega saanud sõita vaid ühe korra ja teiseks tähendanuks see, kõige leebemal juhul, välisvõistlustele pääsemise keeldu. Vähemalt 1987. aastani olnuks see kindlasti nii, selle peale võib mürki võtta. Jah, Souli olümpiamängude aastal aitas perestroika varasemaid dogmasid murda ja teadupärast sõitis ka Eesti maanteekoondis 1988. aastal Balti mere maade Sõpruse velotuuril Eesti nime all. Ent need olid esimesed pääsukesed. Sinimustvalge sümboolika rõhutamine tundub filmis pigem tõe väänamisena. Kas oli vaja eraldi rõhutada, et Erika Salumäe oli eestimeelne sportlane? Minu arvates mitte, sest teistsugust kuvandit ju ei eksisteeri. Loomulikult oli Erika üdini eestimeelne ja kohe, kui avanes vähimgi võimalus, hakkas ta Eesti lipu all võistlema. Ajastul, mil film kulgeb, seda veel teha ei saanud. Täiesti võimalik, et nooremaid vaatajaid sinimustvalge kiivri episoodid üldse ei häiri, aga minu generatsioon ja vanemad ammutavad sellest usaldamatust filmitegijate suhtes — kui hästi nad end toonaste oludega ikka kurssi viisid? Mõned peatükid on vist jäänud lugemata.
Siit edasi võib küsida, millisele põlvkonnale „Meie Erika” üldse tehti, keda see peaks kõnetama? Pikemalt vaagimata — peaks kõnetama kõiki, absoluutselt kõiki. Ja selles osas on režissöör German Golub naelapea pihta tabanud. Film tundub heas mõttes laiatarbekaup, eriti mitmendal vaatamisel. Kes saab meenutada spordiajalugu ja ülevaid hetki suurvõistlustelt, kes saab teada uusi detaile spordikangelanna karmist nooruspõlvest, kes tutvub tippspordi halastamatu argipäevaga. Omaette naudingut pakuvad kolme treeneri eriilmelised tüpaažid: Jüri Kalmus, Stanislav Solovjov, Vladimir Leonov. Eriliselt poeb hinge Leonovi tegelaskuju, keda kehastab Viktor Lanberg, vene taustaga Eesti näitleja. Imeline leid! Kui vaatemänguliselt ja täpselt suudab ta edasi anda Leonovi aupaistet, pisiplekkideta renomeed! Kõrgelt respekteeritud treeneri tabavad ütlused ja peenetundeline kasvatusmetoodika mõjuvad tülpinud ajastul värske puhanguna ja seda isegi siis, kui ta mõnikord oma murelapsele Salumäele esmapilgul justkui liiga teeb. Leonov on ühtmoodi nauditav nii Solovjovi mune haarates kui ka Salumäed tantsupõrandale juhatades. Stiilne, väljapeetud, alatasa mõtlev treener, kes aitas ellu viia ühe Eestimaa tüdruku kosmilise unistuse.
„Meie Erika”. Esiplaanil Erika ja treener Sokolov — Rodion Kuzmin.
Kahtlemata on eesti spordiloos veel persoone, keda filmilinale tuua. Just lugude mõttes. Loomulikult on kõige alus tulemused, sportlik erakordsus. Alles seejärel saab rääkida kõigest muust: omapärane ja keeruline taust, karmid olud, kõnetavad juhtumid, vankumatu tahe läbi lüüa jne. Kohe tulevad pähe sellised nimed nagu Martin Müürsepp, Erki Nool, Andrus Värnik, Aavo Keel, Jaanus Kuum, Kristina Šmigun-Vähi jt. Ühest küljest rahvuskultuuri säilitamine, teisest küljest eeskujude esile toomine nooremale põlvkonnale. Kui ikka väga tahta, võib ka Eestist kosmosesse lennata! No heakene küll, sporditaevasse. Võib-olla piisab vaid ühest noorest, kes saab filmi vaadates innustust, ja nii see järgmine täht sünnibki. Kiiruisutamise olümpiasangari Ants Antsoni külaskäik kooli, kus õppis Erika Salumäe, andis tõuke ja motivatsiooni, mis kinkis eesti rahvale aastakümneid hiljem kahekordse olümpiavõitja.
Head eesti filmirežissöörid ja stsenaristid, võtke spordisangarite lood ette ja tooge ekraanile! Spordil on võime rahvast ühendada ja mobiliseerida. Nii saame tugevamaks, sitkemaks, kangemaks, pagan võtku, isegi ilusamaks. Filmikunst sinna ümber ning voilà! Ükskord me võidame Eesti spordifilmiga Oscari niikuinii!
