„Tänapäev, mil universaalne kino-film oma paremate saavutustega suurt võidukäiku teeb terves kultuuriilmas, seisame raske ülesande ees, ja nimelt: selgitada, missuguse lõpuliku seisukoha meie igapäevane ajakirjandus omaks võtab filmi suhtes, teiste sõnadega, missuguses vahekorras on kino meie ajakirjandusega.” (Filmileht, nr 3, 1926)
Sellel saja aasta tagusel Filmilehe tõdemusel on tänapäevalgi sisu ja seal püstitatud küsimus tekitab asjaomastes ringkondades aeg-ajalt keskustelusid. Kõik on muidugi vahepeal kõvasti arenenud, filmide hulk tohutult suurenenud, tehnika ja tehnoloogia tiigrihüpetega edasi liikunud, oleme sisenenud digimaailma ja tehisintellekti ajastusse. Ajakirjandus, nii nagu seda 1926. aastal mõisteti, pole ka ammugi enam endine ja seisab vastakuti uute, enneolematute väljakutsetega. Erialaajakirjandusest rääkimata.
Tänavu saab eesti filmiajakirjandus 100-aastaseks. Selle alguseks peetakse Filmilehe esimese numbri ilmumist 1926. aasta augustis. Filmileht oli esimene regulaarne filmiajakiri, mida ilmus kokku 23 numbrit kuni aastani 1931. Seda andis välja foto- ja filmiettevõtja Peeter Parikas, vastutav toimetaja oli esmalt Oskar Johann Villandi, alates 3. numbrist Johannes Mülber, tollal rahvusvaheliselt tuntud eesti fotokunstnik.
„Meie läheme välja kindlas teadmises, et kui meie elame, siis elame suure publiku elavast osavõtust, ja kui meie sureme, siis sureme ise oma igavuse kätte,” kirjutatakse Filmilehe avanumbris.
Filmileht, nr 16, 1928. Esikaas.
Ajakiri pidi ilmuma esialgsete plaanide järgi vähemalt kord kuus, aga tegelikult jäid vahed suuremaks. Filmileht annab pildi tolleaegsest filmielust, ehkki kajastab suures osas välismaa filmitähti ja nende tegemisi. Siiski leidub siin ka pikemaid arutelusid üldisematel teemadel: film ja selle vastuvõtmine, filmi roll kasvatustöös, kinode maksustamine, kuidas filmi tehakse, samuti mitmed teised elulised küsimused. Üks olulisi teemasid tundub olevat filmisuudlus, mille juurde mitu korda tagasi pöördutakse. Pikem ülevaade antakse kahest Eesti mängufilmist — „Dollarid” ja „Jüri Rumm”. Üldiselt on ajakiri Parikaste ja Estonia-Filmi keskne. Jagatakse mõningat statistikat, mõistagi ei puudu reklaam, samuti fotograafia ja tehnika alased uudised, antakse praktilisi juhiseid pildistamiseks, räägitakse, kuidas film sünnib jms.
Enamasti mööduvad filmiajakirjanduse tähtpäevad märkamatult, ent Eesti Filmiajakirjanike Ühingu ja Eesti Rahvusraamatukogu koostöös tähistati 2006. aastal eesti filmiajakirjanduse 80. sünnipäeva näitusega „Vabariigist vabariiki — 80 aastat filmiajakirjanduse sünnist Eestis” ja toimus ka selleteemaline kollokvium. See üritus sai teoks eesti filmi läheneva 100. sünnipäeva ettevalmistuste tuules.
Selgus tõsiasi, et enne 1940. aastat ilmunud filmiajakirjad on bibliofiilsed haruldused. Üheski Eesti kolmes tähtsamas raamatukogus pole olemas täit komplekti. Muidugi oli nende, enamasti tegijate endi kulu ja kirjadega välja antud vihikukeste tiraaž napp ja pole ime, et tänaseni on neid säilinud vähe. Kuid siiski.
Aga et mõista filmiajakirjandust, peab pöörduma esmalt filmikunsti arengu poole.
Kinematograafist kinodeni
28. detsembril 1895 leidis Pariisis Grand Café India salongis aset kinematograafi esimene avalik demonstreerimine. „Ja tuhanded, kes seda nägid, hüüdsid: „Imetaoline!”” Nende sõnadega reklaamiti kinematograafi Tallinnas; see jõudis siia 1896. aasta
oktoobris, kui Börsihoone saali seinale kinnitatud tahvlile ilmusid esimest korda „elavad pildid”: ameerika kiirrong, supelrand, kaks naisakrobaati, Pariisi ooperiväljak jne.
Esimesed filmivõtted Eestimaal toimusid aprillis 1908, kui jäädvustati Rootsi kuninga peatumine Tallinna reidil teel Peterburi.
11. aprillil 1912 avaldas Postimees teate: „Kinematograafi pilte on Tartu kinematograafi Imperiali omanikud hakanud valmistama. Nagu kuulda, tahavad nad suvel kodumaa tähtsamatest kohtadest ning rahva tööst ja elust ülesvõtteid teha ja neid pilte siis ühes selgitavate kõnedega Tartus ette kandma hakata.”
Sergei Utotškini lennuetendused Tartus leidsid aset 14. ja 15. aprillil. Igatahes kuulutas seesama Imperial veel paar päeva hiljem, et Tartus toimunud vene õhulendaja Sergei Utotškini demonstratsioonesinemist on võimalus näha kinoekraanil. Ja et tegu on „algupäralise eesti filmiga”!
„Sergei Utotškini lendamine (Tartu kohal)”, 1912. Operaator Johannes Pääsuke.
Utotškini lendu filmis Johannes Pääsuke, kes oli endale ise filmikaamera meisterdanud, ja sellest on tänaseni säilinud filmikatked. Praegu loetakse kokkuleppeliselt eesti filmi sünnipäevaks 30. aprilli 1912.
Filmid olidki tol ajal lühikesed kroonikajupid erinevatest sündmustest. Suurlinnades oli filme juba nähtud ja need olid kaotanud oma uudsuse. Kinematograaf hakkas rändama provintsi, väikelinnadesse ja maale. Kino muutus laadapalagani üheks osaks.
Rändkinod Eestis tulid ja läksid, kõlavate nimede ja lisanditega — anatoomilise muuseumi, panoptikumi ja muude atraktsioonidega. Enamasti rändasid kinod Tallinna piires, teistesse Eesti linnadesse jõudis kino alles aastatel 1906–1910: Tartusse 1906, Viljandisse 1908. Jõhvis tekitas „elus, otse saali hüppav tiiger” paanika, nagu Pariisis rongi saabumine jaama.
„Panorama international’sis Pikal uulitsal näidatakse sel nädalil boeride ja inglaste sõja piltisid, Panorama näitab meile sõja esimest osa; pildid on nii hästi Inglise kui ka boeride vägede küljelt kõige suurema hädaohuga valmistatud. Sääl näeme meie elu ja liikumist Kaplinna sadamas, veolaevade kohalejõudmist Inglise soldatitega, nende korraldamist Kaplinna laagris, Inglise ratsaväe väljamarssimist; siis paistab sõjaväerong, mis hobuseid ja sõjamehi tungil täis. Kõik see on nii loomulik, et iga vaataja arvab end soldatite keskel olevat,” kirjutab ajaleht Uus Aeg 1902. aastal.
Kuna kinos nähti ikkagi ennekõike ärivõimalust, läks 1910-ndate alguses lahti kinode rajamise võidujooks tulusama äri nimel. Kinodeks ehitati ümber palaganihooneid ja maneeže, kasutati seltsiruume jne. Ja tõesti, kinole publikut jätkus — 1914. aasta jooksul toimus Tallinnas 980 173 kinokülastust. Tallinnas elas (1915. aasta rahvaloenduse järgi) 133 850 elanikku. Pilet maksis 50 kopikat.
Mujal Eesti linnades tekkisid statsionaarsed filminäitamise kohad järgmiselt: 1909 Viljandis ja Narva-Jõesuus (suvekino), 1910 Rakveres ja Pärnus, 1911 Haapsalus, Elvas, Võrus, Põltsamaal ja 1912 Paides.
Eesti esimene paikne kino Illusion Tartus Heinaturul.
Tartu Linnamuuseumi kogu foto
Esimesed pääsukesed
1912. aastal ehitas Johannes Pääsuke oma fotoaparaadist algelise filmikaamera. Ta jäädvustas sellega peamiselt maarahva toimetusi ja kohalikke vaatamisväärsusi, kuid ka spordivõistlusi, tähtpäevi ja kultuurielu. Ta tegi etnograafiafilme Eesti Rahva Muuseumi jaoks, enamik neist oli üles võetud väljasõitudel: „Tartu linn ja ümbrus”, „Ajaloolisi mälestusi Eestimaa minevikust”, „Retk läbi Setumaa”, „Vaatepilte Võrumaalt”, „Suur lumetuisk Baltimail jõulukuul”, „Valgelillepäev Tartus”, „Estonia rahvateater ja kontserdimaja Tallinnas”, „Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50. a juubeli pidu”. Filmid linastusid Tartu, Tallinna, Narva, Pärnu ja Võru kinodes. Kokku tegi Pääsuke ligi 40 filmi, millest kümme on hoiul Eesti Filmiarhiivis. Osa filmidest on hävinud.
1914. aastal valmis Johannes Pääsukese film „Karujaht Pärnumaal”, mis on tituleeritud esimeseks eesti mängufilmiks. Film esilinastus veebruaris 1914 Tartu kinos Ideal. Esimene eesti mängufilm oli värviline — Pääsuke värvis kõik 15 000 üksikpilti ehk 300 meetrit käsitsi üle!
See poliitilise alatooniga satiirilist allegooriat sisaldav film rääkis Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Karu ja baltisakslasest linnapea Oskar Brackmanni tülist. Filmis kajastus eestlaste ja baltisakslaste vaheline võimuvõitlus. Räägitakse ka, et filmi initsiaatoriks olid hoopis Jaan Tõnissoni eduerakondlased, kelle poole hoidis ka Karu.
Aga juba 1913. aasta lõpul näidati Tartu kinos Imperial filmi „Laenatud naene”, mille reklaam Postimehes teatas: „Tallinna Estonia näitlejad. Suur huvitav naljamäng 500 meetrit. Pääosa etendab herra Pinna Tallinnast.”
„Laenatud naene”, 1913.
Filmist on teada vaid niipalju, et selle lasi Tallinnas valmistada Riia levikontori omanik Mintus. See on Eestis filmitud, kuid filmija ei ole teada. Mängivad Paul Pinna ja Alfred Sällik Estoniast. Tegemist on eksituste komöödiaga, kus muretut elu elav peategelane küsib rikkalt onult raha olematu perekonna tarbeks. Jant hakkab pihta, kui onu teatab küllatulekust.
„Vene filmitööstus tegi esimesi samme 1910. a. ümber ning sisseveo takistuste tõttu sõja ajal võitis enam pinda. Ka meie kodumaal tehti siis juhuslikke ülesvõtteid, iseäranis Pathe ja Gaumondi shurnaalide korrespondentide poolt. Üks Riia firma valmistas
naljapildi „Estonia” näitleja hra Pinna ja Säiliku kaastegevusel. Hiljem filmiti siin mõned välisstseenid „Navarra Heinrichi” pildile, kus Vana Tallinn pidi kujutama tolleaegset Pariisi. Enamlaste sõja ajal pildistasid taanlased peaasjalikult oma vabatahtlikke ja Vene valgeid väeosasid, mis ekraanile läks „Estofilmi” nime all. Kõik need filmid on väljaspool Eestit valmis töötatud, siin tehti ainult ülesvõtted. Esimeseks Eesti filmiks võiks pidada pilke-naljapilti, „Karujaht Pärnumaal”, mängitud Tartus 1913.-14. a „Vanemuise” näitlejate osavõttel,” märgitakse artiklis „Eesti film. Areng. Toodang. Väljavaated” (Filmileht nr 7, 1927).
„Laenatud naesega” on see huvitav lugu, et film leiti alles 2014 Venemaalt Gosfilmofondist. Filmist võis ära tunda Tallinna, kuigi film oli teise pealkirjaga. Tiitrid ja vahetekstid pole säilinud. Filmi leidis sealne kuraator Pjotr Bagrov, kes püüdis seda tuvastada ja kirjutas Eestisse Lauri Kärgile, kes teadis, millega võis tegemist olla. Film restaureeriti ja seda näidati taas publikule.
Sellest läks lahti tuline vaidlus, kumb on siis esimene eesti film, kas „Laenatud naene” või „Karujaht Pärnumaal”. Sel teemal vaidlesid Sirbi veergudel filmiajakirjanikud Lauri Kärk ja Jaak Lõhmus. Viimane jäi ikkagi „Karujahi” juurde, kuna „Laenatud naese” filmija ei ole teada ja tootjaks on Läti firma. Pealegi on filmi aluseks tõlge. Vaidlejaid püüdis lepitada Jaan Ruus, ja eks tõde, nagu ikka, ole kusagil vahepeal. Küsimus, mis teeb Eesti filmist eesti filmi, kerkib ikka aeg-ajalt taas esile.
Vaidlusse lisas veelgi põnevust Jaak Juske, kelle hinnangul on „Laenatud naese” mõned kaadrid filmitud juba 1912. aasta jaanuaris või veelgi varem, kuna läbi Suure Rannavärava avanevas vaates pole näha elektrijaama hoonet, mida hakati ehitama 1912. aasta jaanuari lõpus ja mis valmis „Laenatud naese” esilinastuse aegu 1913. aastal.
Filmileht, nr 16, 1928.
Filmielu kogub hoogu
1919. aastal loodi esimene Eesti Vabariigi filmiühing Estonia-Film. Selle initsiatiiv tuli vendadelt Theodor ja Konstnantin Märskalt, aga ettevõtte ametlikuks asutajaks ja rahastajaks sai Peeter Parikas, kes oli ka ettevõtte juht. Estonia-Film tootis ja levitas filme, nende esimest ringvaadet näidati 1920. aasta veebruaris. Estonia-Filmile kuulus kolm kino Tallinnas ja ka Filmileht on nende välja antud.
Selleks ajaks, kui Filmileht 1926. aastal ilmuma hakkas, oli eesti film niisiis juba pika tee maha käinud. Ajakirjandus on muidugi tunduvalt vanem kui film, nii Postimees kui ka Päevaleht avaldasid samuti teateid ja lugusid filmide kohta, aga pärast Eesti iseseisvumist hakkas ka siinne ajakirjandus 1920. aastate alguses hoogsalt arenema. Erakonnad andsid välja oma ajalehti. Algust tegi ka kõmuleht Esmaspäev (1922). Ajakirjandus orienteerus järjest laiemale lugejaskonnale.
Eesti filmis olid 1920. aastad samuti lootusrikkad ja täis tegutsemist. 1924 valmis esimene täispikk koloreeritud mängufilm „Mineviku varjud”, mis rääkis eestlaste maleva ja Liivi ordu vahelisest võitlusest. Filmis mängisid näitlejad Eduard Türk, Ants Lauter, Voldemar Päts, Ella Silber, Klaara Kruus jt. Vaatajatele see film meeldis. Tallinna kinos Rekord (samas kohas, kus 1917–1995 tegutses kino Helios) lõi see rekordi — linastus tervelt kümme päeva. Selle põhjuseks peeti suuresti näitlejatööde õnnestumist.
1920. aastate keskpaik oli kogu maailmas filmi alal murdeline aeg: Venemaal tegutsesid Sergei Eisenstein ja Dziga Vertov, Saksamaal Fritz Lang jpt. Eestist oli Theodor Luts Pariisis õppimas, Balduin Kusbock väntas „Esimese öö õigust” (1925). Noor kunstiala oli arenguhoo sisse saanud.
1925. aastal tuli välja „Tšeka komissar Miroštšenko” (toodetud Eesti National Filmis, rež. Paul Sehnert), kus üht kaunist neidu ihaldavad kaks ideoloogiliselt eri pooltel olevat meest. Mõlemad sepitsevad plaane, kuidas neidu endale saada.
1927. aasta Filmileht nr 8 annab teada, et on valminud „Armastuse pisielukas”: „nali 2 vaatuses, oli 450 mtr. pikk (võte 600 mtr.), ja läks maksma 75.000 mk. Lavastas Paul Sepp 1921. aastal koomik Liandro-Tambergi käsikirja järele. Pildistas Theodor Märska ja töötati valmis „Estonia-Filmi” laboratooriumis. Tegelastest oleks nimetada koomik Liandro.”
Filmileht, nr 16, 1928.
Film saab hääle
1927 valmis Theodor Lutsu „Noored kotkad”, film Eesti vabadussõjast, mis sisaldab meie toonase filmiajaloo efektseimaid lahingustseene ja kus osales üle 4000 statisti. Peaosades on Arnold Vaino, Johannes Nõmmik ja Ruut Tarmo. Naisosi mängivad Elly Põder-Roht, Amalie Konsa, Aksella-Hildegard Luts jt. Sellest filmist, ja üldse Lutsu kohta, ei leia Filmilehe numbritest suurt midagi.
Küll on aga juttu Konstantin Märska salongifarsist „Dollarid”, mis pole säilinud. „Meie esimesed filmiteosed on lavastatud õige primitiivilt ja enamalt jaolt looduses, kuna puudus ajakohane ateljee, tarviliku, moodsa valgustuseaparatuuriga. 0.-ü. „Estonia-Film” ehitas läinud aastal ajakohase ja meie oludele vastava filmiateljee, suure lambipargiga. „Dollarite” filmimisega ongi tehtud algust mainitud ateljees ja mis filmiteos tõotab saada pioneeriks, esimeseks Eesti paviljoonis valmistatud filmiks. „Dollarite” tegelik lavastaja, käsikirja autor ja filmimise algataja h-ra K. Märska, kes pikemat aega töötanud Saksamaa suurimates filmiettevõtetes, on alanud tööd asjatundlikult ja suurima ettevaatusega. Töötamisviis ateljees areneb küll rahulikumas tempos, kuid nõuab osavat ja otstarbekohast valgustusesäädelduse kasutlemist. Kuna h-ra K. Märska ise toimib ka operaatorina, on koormatud oma tööga, lavastust juhib h-ra M. Lepper, kelle asjatundlik ja kindel esinemine lubab eeldada, et tulevikus võime saada temast ka näitejuhi,” tutvustab Filmileht nr 18, 1928 seda teost. Järgmises numbris lahatakse filmi pikemalt iga kandi pealt, võttes üksipulgi ette isegi tegelaskujud.
1929 valmis Eduard Vilde „Vigaste pruutide” põhjal samanimeline film, millest on säilinud fragmendid, samuti „Jüri Rumm”. Viimast võtab Filmileht nr 20 samuti tutvustada.
1930 tuli ekraanile „Kire lained”, esimene Eesti-Saksa koostööfilm, mille lavastas Vladimir Gaidarov ja mille staariks kutsuti saksa filmidest tuttav Sloveenia iludus Ita Rina, eestlastest tegid kaasa Hugo Laur ja Ants Eskola. Film räägib salapiirituse vedajatest.
1930 katsetasid Konstantin Märska ja Boris Jaanikose plaadile salvestatud heliga filmiga. Filmis laulavad Olga Torkoff-Tiedenberg ja Aleksander Arder. See film pole kahjuks säilinud.
Esimese helimängufilmini jõuti 1932. aastal, kui Theodor Luts sai Eesti-Soome koostööna valmis „Päikese lapsed”. Linalugu filmiti Eesti põhjarannikul ja Pärnus: lavastus ja ülesvõtted Theodor Luts, muusika kokkuseadja ja juhataja Georg Malmsten, peaosades Elfi Lepp-Strobel, Miss Estonia 1932 Nadežda Peedi-Hoffmann ja Ants Esperk/Eskola.
Nendest filmidest aga Filmileht ei kirjuta. Theodor Lutsu kohta leidub teade viimases, Filmilehe 23. numbris: „Th. Luts, Taibu filmimees, saatis läinud aasta lõpuks linale sõjaväefilmi „Joosep Toots”. Film on tehniliselt hea, mis puutub sõjaväelaste elu, kuid filmi põimitud Tootsi jant rikub tunduvalt üldmuljet. Nii koostatult ei ole film ei jant ega õppefilm. Kuuldavasti on samalt filmimehelt lähemal ajal oodata Eestimaastiku filmi „Kas tunned maad…”. Loodame, et hra Luts ei korda siin oma eelmises filmis tehtud suurt viga.” Siin on juttu Theodor Lutsu filmist „Vahva sõdur Joosep Toots” (1930).
Filmileht, nr 2, 1926.
Filmid on, aga filmiajakirjandus?
Muidugi ei saa kõiki ootusi üksnes Filmilehele panna, kuigi see tituleerib end „ainukeseks filmiasjanduse erialaleheks Eestis”.
Aastatel 1921–1940 ilmus kümme nimetust filmiperioodikat, aga nende väljaannete eluiga jäi lühikeseks, kahe-kolme numbri järel lõpetasid nad ilmumise.
Toonased alustavad filmiajakirjad seadsid eesmärgiks „kinoskäijate perele olla juhiks kinoeeskavade paabelis” („Ekraan” 1/1924), „ausaks abiks ja nõuandjaks neile, kes kinos mitte ainult laada „balagani” ei arva olevat” („Film” 1/1924).
1922. aasta novembri alguses jõudis lugejani esimene Kino Leht, mis loodi Tallinna kinoomanike algatusel. Kino Leht sisaldas kinokuulutuste kõrval anekdoote, lühikoomikseid, moepalasid, järjejuttu, seal olid ka tutvumiskuulutused ja söögikohtade reklaamid („Kuhu minna pärast kinot?”). Vaatamata laiale teemavalikule ei jõudnud väljaanne esimesest numbrist kaugemale. Selles hüüti aga entusiastlikult: „Nii siis armas lugeja, sammume käsikäes edasi mööda Eesti arenemise radasid!” Leht avaldas artikleid pealkirjadega: „Püksirihm kipub moeasjaks saama”, „Riigikogu tont”, „Siit ja sealt” jt.
1921–22 ilmus vene- ja eestikeelse paralleeltekstiga Teater ja kino, kokku küll 24 numbrit, ent see oli pigem reklaamleht, mis sisaldas peamiselt kinode reklaame ja väga vähesel määral muud infot.
1924. aastal ilmunud Film ja Ekraan jõudis kahe numbrini. Selle ajakirja vastutav toimetaja oli nooruke Mihail Lepper, kes muide esines samal aastal linastunud esimeses täispikas mängufilmis „Mineviku varjud” ja hiljemgi mitmes linaloos ning proovis hiljem kätt ka režissöörina („Esimese öö
õigus”). Ajakirja loomise taga oli ilmselt Parikaste Estonia Film, autorina lõi kaasa Peterburi filmikoolis õppinud Balduin Kusbock.
Kusbock kirjutab avanumbrisse artikli „FilmKunst”, kus räägib vanade traditsioonide (kui need üldse olemas olid) murdmisest: „Luuakse uued — puhtkunstilised traditsioonid. Filmi alal töötavad suurimad kunstnikud sõna tõsises mõttes. Ikka kindlamaks saab arusaamine, et vana pahn peab ümbertöötatud saama.” Seda „vana pahna” esialgu veel eriti palju ei olnud, nii et ümbertöötamine polnuks suur töö. Ehkki filme tuli, oli eesti film siiski veel kujunemisjärgus ja habrastel alustel. Paljud väikesed firmad võtsid entusiastlikult filmitegemise ette, lootes kasule, aga seda ei tulnud.
Samas kirjutab ka Estonia Filmi juhatuse liige Jaan Lintrop artikli teemal „Kino kultuurkapitali seaduseelnõus” — juba siis oli selge, et eesti film vajab riigi toetust ja päris omal jõul püsima ei jää.
1924. aasta novembris ilmus ärimehe Ernst Seimi kulul „filmiasjanduse eriajakirja” Ekraan esimene ja ainuke number. Vastutav toimetaja oli Voldemar Päts, hilisem filminäitleja, režissöör ja operaator. Ajakirjanumbris on palju juttu Eesti esimesest pikast mängufilmist „Mineviku varjud”, samuti Eesti esimesest naljafilmist „Õnnelik korterikriisi lahendus”. Samas leiab ka statistikat: 1923. aastal toodi Eestisse üle 700 filmi, töötas 39 kino (Tallinnas 12, Tartus 5, Narvas 4, Pärnus 2 jne). Tutvustati veel filmiõpistuudiot Eesti National Filmi Kino Studio ja kuulutati välja „stsenaariumi kavandite võistlus”.
1927–1928 ilmus kolm numbrit ajakirja Kino Film Henrik Saare toimetamisel.
1928. aastal alustas ajakiri Film ja Elu režissöör Balduin Kusbocki toimetamisel. Avasõnas ütleb ta, et ajakiri tahab olla „kinotegelaste häälekandjaks, kinoharrastajaile käsiraamatuks, kõigile lugejaile meelsaimaks ajaviiteks”. Sellest ajakirjast ilmus kuus numbrit, aga 1935. aastal elustati Film ja Elu hoopiski nädalalehena.
1935 hakkas Tartus ilmuma veel Filmižurnaal, aga ka selle teekond jäi lühikeseks.
Filmileht, nr 2, 1926.
Vajadus filmikriitika järele
Filmiajakirjandus hakkas arenema umbes veerandsada aastat pärast filmikunsti leiutamist. Esimesed aastad olid täis entusiasmi ja hoogsat ettevõtmist, üksteise järel ilmusid uued filmiajakirjad, aga paraku jäi nende lend lühikeseks. Samas tuli ikka ja jälle välja vajadus tutvustava-arvustava lüli järele filmiasjanduses.
„On tõesti kurb, et nii paljud kino-publikut veel tänagi kaugel seisavad sellest filmimaailmast nii, et ta neile esineb võõrana, päris tundmatuna, teiste sõnadega, nad jäävad varju selle uudismaa, meie uue suure kultuur-teguri ees. Selle nähtuse peapõhjuseks ongi, et kino suure kultuurilise tähtsuse populariseerimine ajalehtede kaudu on tänapäevani õige puudulik, (…) Tagajärg on see, et veel meie päevil enam jagu inimestest vaatab kino peale kui kabaree ehk restoraani peale, kus ennast toita võib ainult kerge lõbuga, silmast päris kaotades tõsiasjaolu, et kino on meie parem XX aastasaja kultuur-teater tõsises mõttes, kus inimene tervet kultuuri ajalugu tundma õpib,” kirjutab keegi H. Sch (Filmileht, nr 3, 1926).
„Võime märgata, et oleviku kinoga ei ole asjad täiesti korras. Paljud ei ole temaga rahul ja tast on kõneldud väga palju, kuid pigemini halba kui head. Näib, nagu ei ole oldud erapooletu, näib, nagu oleks asja hinnatud liig schablooniliselt. Ühed on vaadanud kino kui Monte-Carlo mängupõrgu peale. Teised jälle on olnud tast vaimustatud, kino on olnud nende hing ja nende äripäevaelu kõneluseks on: Lähme kinno! Viimaste hulgas on neid, kes kinos käivad huvi ja ajaviite pärast. On olemas aga ka neid, kes igapäev poole ööni kinos istuvad ja kelle elus peale söömise ja joomise muud midagi ei ole kui kino. Need on kinohaiged kinomaanid, nagu on olemas raamatuhaiged bibliomaanid,” nendib Aleksis Krahe artiklis „Kino osa vabaharidustöös” (Filmileht, nr 9, 1927).
Krahe mõtiskleb kino kahjulike mõjude üle, võrdleb seda teatriga ja leiab siis, et võib-olla hädaoht ei olegi nii suur. „Ja et paljudel juhustel aitab kino kõrtsi halba mõju vähendada, sest olgu siis kino nii halb kui ta on, kuid kõrtsist on ta ikkagi parem ja kahjutum. On inimesi, keda kino on kõrtsist ära võõrutanud.” Lõpuks leiab Krahe, et kinoküsimuse parandamiseks oleks hea, kui kinokriitika natuke tähtsamale kohale asetataks. „Praegu teevad seda ajalehed mõne sõnaga ja ebaasjatundlikult. Kriitika võib aga kinoreformiks palju kaasa aidata.”
„Tallinnas on üle tosina kino ja neis käib, nagu statistika-andmed näitavad, keskmiselt üle 6000 inimese päevas. Missugune haruldane tõmbejõud on liikuval valguspildil,” nendib Ed Hubel artiklis „Kino ja kriitika” (Filmileht, nr 13, 1928). Ta leiab, et „oleks küll väga tarvilik, et filme ajakirjanduses arvustataks, nagu see sünnib teatri, muusika ja kirjandusega. Praegu leiduvad ajalehis ainult soovitused, mis peaaegu kõiki filme ühteviisi kiidavad. Need on enamasti vist filmikontorite poolt kirjutatud. Need soovitused võiksid ju olla, nagu on teatrite ja kontsertide eel kiitvad eelteated. Aga kinoskäija tahaks ka teada, mis filmist pidada, missugused väärtused tal on, kas neid üldse on, kas maksab raha ja aega selle vaatamiseks raisata. See on aga praegusel ajal, igasuguse arvustuse puudumisel, võimatu. Tuleb hea õnne peale kinno minna ja väga sagedasti leppida kerge ja tühise pildiga, mida soovituses kiidetud. Ei ole publikul ühtki autoriteetsemat otsust filmide kohta, mis aitaks tema maitset arendada ja tema enese otsustusvõimet kasvatada.”
Mingis mõttes pole filmi ja ajakirjanduse suhe tänaseni muutunud, põhipostulaadid on ikka samad. Filmilevitajate, kinoomanike, filmitegijate ja publiku vahel balansseeriv filmiajakirjandus täidab aga endale ainuomaseid ülesandeid. Kuid et osapooli on palju ja igaühel omad huvid, siis ei olda filmiajakirjandusega sageli rahul. Nagu siis, nii ei taha ka nüüd filmiajakirjandust keegi rahastada, sest seda äri tulusaks muuta ei õnnestu. Kuid ilma filmiajakirjanduseta ka ei saa. Me ei teaks paljudest toonastest filmikatsetustest ega filmielust üldisemalt täna suurt midagi, kui filmiajakirjanduses poleks neist kirjutatud. Suur osa toonastest filmikatsetustest pole lihtsalt tänaseni säilinud. Nende kirjutiste põhjal oleme kokku pannud oma filmiajaloo. Samuti on olulisemaks muutunud kriitiku kui vahendaja ja mõtestaja positsioon, sest filmide hulk ju aina kasvab.
Majandusliku surutise tingimustes (ülemaailmne majanduskriis 1929–1933) lõpetas ajakiri Filmileht ilmumise. Tema järglaseks sai ajaleht Film ja Elu (1935–1940), mis koondas tähelepanu Hollywoodi ja Universum Film AG (UFA) filmitähtedele.
Järgmised perioodilised väljaanded hakkasid Eestis ilmuma alles 1950-ndatel: Kino (1956–1981), „Ekraan” (1959–1990). 1982. aasta detsembris anti välja siiani ilmuva ajakirja Teater. Muusika. Kino esimene number. Eesti Televisioonis alustas 1970. aastal Valdo Pant filme tutvustavat teleajakirja „Jupiter”, sarisaate juhtimist jätkas Ahto Vesmes ja lõpetas Enn Eesmaa 1991. aastal.
(Järgneb.)
Allikad:
Ivar Kosenkranius 1964. Eesti kino minevikuradadelt. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn.
Jaak Lõhmus 2007. Esivanemate unustatud varjud. — Sirp 9. III.
Lauri Kärk 2025. Uusi vaateid meie filmiloole — Sirp 15. VIII.
