Andra Teede, „Käte ja jalgadega inimene”. Lavastaja, heli- ja videokujundaja: Veiko Tubin. Kunstnik: Kristjan Suits. Valguskunstnik: Sander Põllu. Liikumisjuht: Ingmar Jõela. Konsultant: Aare Toikka. Osades: Mirtel Pohla, Ester Kuntu, Tanel Saar ja Meelis Põdersoo. VAT Teatri esietendus 5. XII 2026 Tallinnas Sakala 3 Teatrimaja suures saalis.
Proloog
On 29. jaanuar ja mul on meilboksis kutse etendusele. Otsustan, et võtan teatrisse minekuks sel õhtul rohkem aega, ei kiirusta. See on üks asi, mida koostöö väga erinevate kehareaalsustega inimestega on mulle andnud: oskuse võtta mõnikord aeg maha, muuta tempot, rütmi, et kogeda teisiti. Mul on võimalus võtta aega. Ma ei pea saama alati hakkama vähesega. Kahjuks saan peagi aru, et olen totaalselt valesti hinnanud vahemaad ja oma võimekust liikuda külmas, lumes ja libedal jääl. Tean, et liikumispiiranguga inimene peab paar tundi varem sättima hakkama, kui ilm üldse lubab tänavale minna või rahakott taksot tellida. Mul on võimalus, aga ikka ma torman ja rahmeldan end kohale, käte ja jalgadega inimene. Piinlik on.
Jõuan teatrisse. Esimene, kes kes mu pilgu eest läbi sõidab, kui uksest sisse astun, on teatri kunstiline juht Aare Toikka. Võtan seda hea märgina. Teatrisaali ees on ratastooli õpperada, kus igaüks võib proovida, mida tähendab lävepakke ja äärekive ratastel ületada. Enne etendust ma ühtegi publikuliiget selles ratastoolis liikumas ei näe. Esimeses reas märkan sisenedes ühte ratastel inimest.
Istun ülemistes ridades oma kohale, kutse saanuna parimale, rea keskel. Tunnen end tohutult ebamugavalt õlg õla kõrval võõraste inimeste vahel, olukorras, mis survestab mind istuma ühes asendis, hiirvaikselt, naabreid riivamata, et mitte rikkuda nende teatrielamust. Õnneks jäävad kohad meie rea alguses vabaks ja mul on võimalus ümber kolida, andes ruumi nii endale kui teistele.
Miks taasluua ja kinnistada 2026. aasta Eestis stereotüüpi erivajadusega inimesest, kes veedab kusagil hallis magalarajoonis oma halli trööstitut argipäeva?
Esimene vaatus
Justkui eesriie on laval halli paneelelamu seina kujutav „neljas sein”, millele projitseeritakse atmosfääri ja konteksti loovat videot. Neis kaadrites näeb peamiselt magalarajoone ja musti linnuparvi, pilti toetab nostalgilise, sügisballiliku vaibiga helikujundus. Avastseenis kehastavad neli näitlejat vaheldumisi inimesi, kes silmsidet vältides tänaval üksteisest mööduvad. Kuid järsku on nende kiirustajate teel ratastoolis inimene, kellele peab teed andma ja rohkem ruumi tegema, keegi, kes saab küsimatagi tähelepanu.
Nii algab dokumentaallavastus liikumiseripäraga inimestest 2026. aasta Eestis. Jah, täpselt selles kohas me ühiskonnana endiselt oleme: selles kohas, kus meie vahel on tihtilugu ületamatu lävi, hirm tundmatu ees. Kuidas ja kas ma tohin vaadata, kas ma tohin huvi tunda, kas ma tohin küsida otsekoheseid ebamugavaid küsimusi inimeselt, kelle väline kehaline olek erineb minu omast. Just nii, nagu küsitakse jalutult etendajalt Dave Toole’ilt teda kaamerasilmaga taga ajades 2005. aasta füüsilise teatri kompanii DV8 filmis „The Cost of Living”. Sellest lävepakust lubab lavastus meid üle aidata.
Ometi teeb mind nõutuks eelkirjeldatud atmosfäär ja panelka-fassaad kui metafoor või kunstiline kujund. Miks taasluua ja kinnistada 2026. aasta Eestis stereotüüpi erivajadusega inimesest, kes veedab kusagil hallis magalarajoonis oma halli trööstitut argipäeva? Samal ajal kui mulle teada olevad füüsilise erivajadusega inimesed kihutavad kolmerattalisel mööda Pirita teed, külastavad baare ja korraldavad ligipääsetavaid pidusid, kureerivad näitusi Telliskivi Loomelinnakus ja kirjandusmuuseumis, töötavad juristidena ja juhivad suuri europrojekte, õpivad ülikoolides, õpetavad koolides või on teatri kunstilised juhid Tallinna südames. Miks kujutatakse neid kui kedagi teist, neid vaeseid üksikuid seal kusagil anonüümses hallis majas? Ilmselt on see mõeldud kontrastina meie ette ilmuvate inimeste lugudele ja olemusele, mis kuidagi seda stereotüüpi ei kinnita. See ongi vaid petlik pealispind. Samas on tõsi ka see, et olen erivajadusega inimestelt korduvalt kuulnud, et Eestis saabki ligipääsetavast elust unistada ja vahel sellist elu ka elada vaid Tallinnas.
See hall sein jääb mind painama, sest publiku ette justkui peeglina tõstetud pind valetab. Tahan uskuda, et suurem osa publikust on erinevate telesaadete, festivalide, teemapäevade, podcast’ide ja isiklike kokkupuudete kaudu ammu neist seintest läbi vaadanud. Publik on valmis rohkemaks. Need laval kehastatud pärisinimesed ei vääri mitte pisendamist, vaid teatri kaudu võimendamist. Fakt, et me oleme teatrisse kui mänguruumi kohale tulnud, näitab, et oleme valmis astuma või sõitma läbi seina.
Ühes loos teise järel kehastavad neli näitlejat erinevaid füüsilise erivajaduse ja elulooga inimesi. Nad sõidavad selle halli paneelmaja ette ja jutustavad oma elust: miks nad on sellised, nagu nad on, mis nendega juhtus, kuidas näeb välja nende argipäev ja suhtedünaamika. Lood on ladusad, isikupärased, tragikoomilised, teravad, ausad ja tabavad. Need on päris inimesed, kes on näidendiks kirjutatud. Hästi kirjutatud inimesed.
Paar lugude taga olevat inimest tunnen ära. Olen nendega kokku puutunud. Olen olnud näiteks see, keda ühes loos üle kavaldatakse: „Inimesed käivad mööda ja mina pean valima välja, kellelt paluda, et ta mul jope seljast aitaks. Või salli kaela paneks. Tihti proovin ka neid abistajaid üle kavaldada, võtan ühe sammu korraga. Aita mind tuppa, palun! Siis, kui me juba sees oleme, palun midagi kotist välja võtta või arvuti käima panna.”1
Neid pärisinimesi mängivad näitlejad, kellel on loomulikult supervõimed. Neid ei takista miski, kui, siis ainult üks oluline asi: nad ei tunne materjali. Nad tunnevad küll teksti kui materjali, kuid nad ei tunne ainest, erivajadusega keha kui materjali. Ma mõtlen, kuidas nad küll neid rolle otsisid ja enda jaoks leidsid, kuidas ja kes neid juhendas ning kas kehastatavad pärisinimesed olid proovisaalis. Kas nad liikusid koos? Kahtlustan, et mitte. Kodulehel on kirjas, et protsessi konsultandiks oli VAT Teatri kunstiline juht ja lavastaja Aare Toikka.
Näitekunsti legendaarsemaid näiteid, kus n-ö normkehaga inimene kehastab erivajadust, on Daniel Day-Lewisele 1990. aastal Oscari toonud roll filmis „My Left Foot”, mis portreteerib iiri kirjanikku ja maalikunstnikku Christy Browni. Üks minu aegumatuid lemmikfilme on „Intouchables”, milles François Cluzet kehastab paar aastat tagasi meie seast lahkunud prantsuse suurärimeest Philippe Pozzo di Borgot, kes jäi pärast paraplaaniõnnetust kaelast allapoole halvatuks. Need filmid ei ole erivajadusest, vaid inimlikkusest ja inimestevahelistest suhetest.
Lavastuses „Käte ja jalgadega inimene” on näitlejad üksi. Nad otsivad neutraalset ja lugupidavat kehakeelt: keha eripärale viidatakse valdavalt ratastooli ja kehalise staatika kaudu. Tanel Saare rollilahendus käib õrna jääd mööda, mis vahel pisut krõbiseb ja sisse vajub. Jääb mulje, et füüsilise teatri profiiliga näitlejal on läbinisti sõnalisele jutustusele üles ehitatud lavastuses nälg mängu järele, kuid mängu pole, on etteasted. Ma tunnen näitlejatele kaasa. Vaid Ester Kuntu tegelase puhul unustan päriselt, et tegemist on kellegi teise sõnade ja olemisega. Olen dialoogis selle teise inimesega.
Üsna kiiresti saab selgeks, et päriselt mängima selles lavastuses ei hakatagi. Lavastuse vorm mõjub mulle etluskonkursi või teatud laadi inimhinge iludusvõistlusena. Rohkem kui liikumiseripäradega inimestele ja iseendale mõtlen ma teatritegemisele. On selge, et teatritel käib võistlus raha pärast ning sellise teemakäsitluse eest saab kindlasti plusspunkte. Otsi lolli, keda veenda, et see nii pole.
Loomulikult ei ole selles punktikogumises midagi halba, kui see toob kaasa teatri ja ühiskonna avardumise ja arengu. Selle lavastuse puhul tundub mulle, et erivajadusega inimeste elujõud on rakendatud teatri elujõu säilitamise vankri ette. Kui see oleks vastupidi, oleks sellesse investeeritud kordades rohkem aega, eeltööd ja koostööd. Eriti kui arvestada, et meie professionaalsel kultuuriväljal võib vastava praktilise pädevuse ja koostöökogemusega teatritegijaid-kunstnikke üles lugeda ühe käe sõrmedel.
Ester Kuntu.
Veiko Tubina fotod
Vaheaeg
Pärast seda, kui oleme tervelt tund aega istunud vastakuti nelja füüsilise erivajadusega inimesega näitlejate kehastuses, kellest kolm olid ratastoolis, hüppab minu ees olevast reast püsti naisterahvas ja ohkab: „Ohh, see istumine, kuidas ma ei jaksa, ohh, kui väsitav.” Ei vaheajal ega pärast etendust näe ma kedagi saali ees olevat ratastooli kasutamas. Miks on see ratastool publikule saali ees, mitte saalis sees?
Kõige performatiivsem ja mõtlemapanevam hetk sellel õhtul saabub siis, kui kuulen vaheajal mingit ootamatut heli ja märkmikult pead tõstes näen ühte ratastoolis inimest spetsiaalse liftiga mööda trepikäsipuud alla sõitmas, justkui uhkel pjedestaalil, kõigi pilkude all. Milline soolo! Ilmselt pole parema lavalise ettevalmistusega isikuid kui erivajadusega inimesed, kelle iga väike inimlik vajadus võib kaasa tuua kümneid peapöördeid ja ohtralt tähelepanu. Ometi ei pääse nad teatrilavale, ka mitte oma lugu jutustama. Au, tänutunde ja rahastuslinnukesed saavad teatritegijad, kes võtavad vaevaks jutustada ka nende lugu. Meenuvad sõnad, mida olin enne teatrikülastust lugenud ühelt Facebooki seinalt: „Kui keegi oleks ca 6 a tagasi öelnud, et imetabane näitlejanna Mirtel Pohla ning teised suurepärased meistrid hakkavad ühel päeval etendama laval nii minu kui ka mu mitme hea sõbra-tuttava olemust ning „lugusid”, oleks selle jutuga ilmselt kukele ja ka teistesse toredatesse kohtadesse saatnud.” See paneb mind mõtlema, milline on teatri positsioon ja võim meie ühiskonnas ja kuidas sellega ümber käiakse. Kas teatrit ikka huvitab inimene või huvitavad teda endale kasulikud teemad?
Kui saali tagasi jõuan, seisab naisterahvas minu ees asuvas reas viimse hetkeni püsti, juhtides taas oma sõnade ja kehavenitustega tähelepanu sellele, kui piinarikas on istuda. Kahel jalal seistes võtab ta viimast, enne kui teatritooli sundasendisse langeb.
Teine vaatus
Samad näitlejad, uued lood, sama rütm ja ülesehitus. Halli paneelmajafassaadi alumised ehitusplokid hakkavad küll liikuma, avanema ja fassaad justkui purunema, kuid ainult näiliselt. Koreograafilised vahepalad kujutavad musti inimvarje või puuris hoitud üksikuid linde. Koreograaf Ingmar Jõela valikud kinnistavad tunnet, et ei saa liikuda, mitte seda, et saab ka teisiti. Koreograafia roll on pakkuda hingetõmbeaega sõnadele ja mõtetele, seega jääb ta sõnateatrile omaselt klassikalisse väiksema venna või õe rolli. Kehad allutatakse sõnadele ja liikumine klassikalises teatris kehtivale tantsunormile.
Need valikud ei ole üksnes kunstilised. Nad mõjuvad ükskõikselt ja stagneerunult, ajal mil näiteks Berliini ülikooli tantsukeskuses (HZT) töötab Einsteini-nimelise koreograafiaprofessuuri professori kohal karkudel liikuv šoti päritolu koreograaf ja etendaja Claire Cunningham. Eesti publiku ees on olnud juba kümme aastat tagasi füüsilise erivajadusega kunstnik-filosoof Michael Turinsky. Alles 2024. aasta sügisel nägi teatripublik Kanuti Gildi SAALis etendust „Dan Daw Show”, mille eesmärk oli uurida ja avastada seda, mida tähendab kväär- ja puudega kehale hõivata kompromissitult koht normatiivses ruumis. 2018. aastal astus Sõltumatu Tantsu Laval üles tserebraalparalüüsi diagnoosiga kunstnik Pavel Semjonov. Arvestades aega ja konteksti, lavastusse valitud koreograafiline keel ei kanna, ei veena.
Selle asemel et teater võimestaks ja pakuks mänguruumi, moonutab ta meie kultuuriruumi, justkui varjates ja eitades seda, mis on juba vähemalt kümmekond aastat võimalik, kui vaid oleks huvi inimese vastu. Tundub, et teatrile oleks kasulikum, kui esimeses vaatuses oma lugu jutustav amputeeritud jalgadega naisterahvas käikski tsirkusetrupi Cirque du Soleil etendustel ja saaks seal kiiresti liikuvaid kõikvõimsaid kehi jälgides ärevushoo ja elaks rängas depressioonis. Teater ei sosista ega näita talle, et tegelikult on ka palju teisi võimalusi. Ta ei tutvusta talle Claire Cunninghami ega Dave Toole’i liikumiskeelt, sest äkki hakkab ta veel ise tantsima ja teatrit tegema ning siis on kadunud tänuväärne teema, millega teatris turvaliselt tegeleda ja mida keegi ei julge arvustada. Nii ma iseenda kurvastuseks mõtlen. Mõtlen, mida kõike saab teater Eestis endale lubada.
Nende mõtetega, lootusetult nagu viimane tegelane lavalt, lahkun mina teatrist. Ma ei usu, et on inimesi, kes selle lavastuse abil jõuavad lähemale mõistmisele, et see ei ole nende, vaid meie lugu. See on üks inimeseks olemise lugu. See ei ole teema, vaid need on inimesed. Teater kinnitab, et meie oleme siinpool ja teie sealpool ning kokku me ei saagi saada.
Epiloog
Saan inimlikult aru, et see oli vaid üks lavastus, ühed valikud, mis lõid kokku sellise terviku. Ja tervik kokku tuli. Ma võin mõista, võin olla leplikum, kuid ma ei taha, sest ma tean liiga palju nii teatrist kui koostööst erivajadusega inimestega, võimalustest ja vastutusest. Tunnen, et mul on mingi tükk puslest puudu. Ma ei taha uskuda, et see oligi nii lihtne lugu. Mind jäävad painama lavastaja Veiko Tubina valikud, konsultandi roll ja näidend ise, nendevahelised dünaamikad ja jõujooned.
Kuulan 26. jaanuari saadet „Teatrivaht”2, kus räägitakse sellest lavastusest. Peamiselt väljendatakse tänutunnet selle ees, et sellist teemat teatris kajastatakse. Tänutunne, et ise erivajadusega kehas elama ei pea jne. Kaastundest ja haletsusest oleme jõudnud tänutundeni. Edasiminek seegi? Kõik saates esitatud kommentaarid kinnitavad, et meie oleme siinpool ja nemad sealpool. Kuidas me küll neid aidata saame? Üks saatejuhtidest toob siiski ääri-veeri välja, et midagi jäi puudu, mingi teatud laadi isiklikkus. Ta ütleb umbes nii: „Ma oleksin tahtnud nagu Aaret ka lavale” ja siis justkui vabandab kiiresti oma soovi pärast: „aga ma saan aru, et see pole see teema.” Vihastan. Kurat, just see ongi see teema! Kuidas on võimalik, et teatris, mille kunstiline juht on ratastel liikuv inimene, etendub lavastus, mis teemastab teisi sarnase füüsilise reaalsusega inimesi?
„Teatrivahist” jääb mulle kõrva repliik, et lavastaja kärpis näidendi tegelikku lõppu. Järelikult on ikkagi midagi veel… Selle repliigi ajel otsustan näidendi ette võtta, lootuses, et äkki leian sealt põhjenduse, puuduva tüki oma pusles.
Amputeerimine teatri moodi
Laenutan Eesti Teatri Agentuurist Andra Teede 2024. aasta dokumentaalnäidendi „Käte ja jalgadega inimene” ja hakkan lugema. Olen pisut hämmingus, et inimeste lood on pealkirjastatud nii: „Seljaajusong”, „Amputeerimine”, „Tšernobõl” — ongi teemad, mitte inimesed. See seletab. Aga tuleb ka „Vettehüppaja” ja „Superkangelane”. Ikkagi inimesed! Huvitav.
Mis mind veel üllatab, on see, et näidendisse on vahestseenidena sisse kirjutatud väga palju tegevuslikke ja koreograafilisi motiive, millest ilmneb, et näidendi järgi peaksid laval olema erivajadusega inimesed ise. Näide tekstist: „Liikumispuude tõttu konksu tõmmanud spastiliste kätega inimene alguses koorib ning siis proovib lõigata abivahendist noaga naeltega lõikelaual sibulat. Sibul kukub mitu korda maha ja teine liikumispuudega inimene aitab tal seda kombitsa abil kätte saada.”3 On mõeldamatu, et seda mängiksid tänapäeva teatris erivajadusega inimesteks maskeerunud kõigi võimetega näitlejad. Üks tegevuse kirjeldus on näiteks selline: „Nende koostöö on nagu tants, see on hästi koordineeritud ja nad suhtlevad sõnadeta.”4 Midagi sellist me laval ei näinud. Saan aru, kunstiline valik.
Kõik tegevuslikult illustratiivne oli välja kärbitud. Alles jäid lood. Loen teist vaatust: „Isiklik abistaja”, „Superkangelane”, „Veteran”, ja siis järsku „LAVASTAJA”! Hangun minutiks ja jätkan: „Mul on kaasasündinud aordi defekt. See diagnoositi mul juba lapsena, viga avastati seoses sellega, et mul polnud võhma, kuigi tegin palju trenni, ja 1978. aastal, kui ma olin 12-aastane, mind opereeriti […] Aastal 2003 olin ma teatris proovis. Proovisaalis olid veel peale minu üks välismaine lavastaja, mu vana sõber, ja kaks kaasnäitlejat.”5
See on kõige pikem lugu. See on lugu armastusest, tugevatest naistest eesti teatris, elutahtest ja millest kõigest veel. Mu silmist voolavad mõrkjasmagusad pisarad. Pusletükk on leitud, pilt tuleb kokku. See ei ole kärbe, vaid jõhker amputeerimine.
„Haapsalus öeldi mulle, et siin on ikka hea käia, saad omasugustega koos olla. Omasugustega? Minusugused, minu inimesed, need on proovisaalis, teatris ma unustan kõik ära!”6
Teater, ma unustan su ära!
Lootus:
(lavastuse ja näidendi viimane tegelane).
2010. aastal võeti Ühendkuningriigis vastu Equality Act. Üheks põhjuseks oli see, et erivajadusega inimesed soovisid astuda ülikoolidesse, kuid koolid polnud selleks valmis ja käitusid oma võimetuses diskrimineerivalt. See viis üha sagedamini riigi vastu kohtusse pöördumiseni, mida riik enam välja ei kannatanud. Seetõttu otsustati, et kõik riikliku toetusega koolid ja institutsioonid peavad olema ligipääsetavad inimestele, kes soovivad õppida ning end ükskõik millisel erialal proovile panna ja teostada. See tõi kaasa suure segaduse, teadmatuse, hirmu. Sant seis, ebamugavus, kuid nagu ütles üks mu šoti kolleeg teatrikoolist: tulemus oli see, et töö- ja õpikeskkond muutus paremaks kõigi inimeste jaoks, sest inimesed lihtsalt muutusid paremaks, arvestavamaks, lugupidavamaks ja aktsepteerivamaks. Äkki juhtub nii kord ka meil.
Viited:
1 Andra Teede. Käte ja jalgadega inimene, lk 45.
2 Teatrivaht 2026. „Käte ja jalgadega inimene” ja „Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi”. — Teater. Muusika. Kino, nr 1. — https://www.temuki.ee/2026/01/teatrivaht-kate-ja-jalgadega-inimene-ja-mu-ema-varandus-uks-lugu-ja-kolm-ballaadi/
3 Andra Teede, „Käte ja jalgadega inimene”, lk 19
4 Samas, lk 30.
5 Samas, lk 50.
6 Samas, lk 51.
