Tanel Ingi mais 2026.
Harri Rospu foto
(Seinakell tiksub.)
Kaardistame praeguse ajahetke. On varakevad 2026. Sel sügisel saad viiskümmend. Ühtlasi tähistad oma kolmekümne aasta lavajuubelit. Võib-olla ongi alustuseks paslik küsida, mis momendis sa oma eluga praegu oled. Mis sinuga toimub? Kuidas sa seda tajud?
Sa mõtled lavaelus või üldse elus või…?
Kuidas soovid.
Oh. Tavaelus on ikkagi nagu kuidagi… Mulle tundub, et see hakkab kuskil… Mina tundsin, et see algab umbes kolmekümnendast või kolmekümne viiendast eluaastast, kui sa hakkad mingite etappide kaupa kuidagi natukene muutuma või teisenema ja seda mõtestama. See toimub selliste viieaastaste tsüklitena. Ja praegu on juba niisugused hetked, kus hakkan natukene ka tagasi vaatama. Ega see viiskümmend ju numbrina midagi nii hullu ei ole. Ja samas on ikkagi tunne, et ega seal enda sees me ju väga ei muutu, eks. Nagu Anne Veski ütleb. (Naer.)
Kus ta seda ütleb?
Ei noh, see on jumala õige ju! Aga mul on tunne, et ma olen tajunud seda enda vanust kuidagi teiste inimeste vanuse kaudu… Just see, et, oot, kui ma teatrisse tulin, siis Andres Tabun oli ju siin…, issand jumal, nelikümmend või midagi! Või kui Aivar Tommingas mängis meil „Anna Kareninas” (lavastaja Mihhail Tšumatšenko, Ugala, 2005) ja, vabandust, tundus mulle täieliku gerondina, siis ta oli tegelikult viiskümmend. Andres Noormets on praegu kuuskümmend kopikatega. Ma olen seda oma vanust defineerinud kuidagi läbi teiste inimeste. Ise seda muudmoodi tegelikult ei tunne.
Vaatame siis natuke tagasi. Mis olukorda või hetke sinu isiklikus elus see lähenev viiskümmend tähendab?
Oma teatrivälist elu seostan ikkagi oma perega ja ma arvan, et see on hea hetk. Mingisugune kogemustepagas on juba tekkinud, mingi tarkus ajus olemas. Ma ei oskagi määratleda seda teisiti. Lihtsalt kulged elus. Mõtestatult. Ja teatris… Ma ei tunne, et vanus mängiks mingisugust erilist rolli, see on lihtsalt üks tee, mida käid.
Sa rääkisid nendest teistest enda ümber, kelle kaudu oma praegust vanust tajud…
Jah, kui vanus on viiskümmend ja mõtled teiste inimeste kaudu teatris, siis paratamatult tekib küsimus, mida sa selle ajaga oled jõudnud teha. Et oled kolmkümmend aastat teatris olnud, see on ikka tegelikult räigelt pikk aeg… Ja mida üldse lugeda saavutuseks? Kas peab ilmtingimata midagi saavutama? Kas ma olen saanud mingeid preemiaid? Ei, ma ei ole mingeid ametlikke preemiaid saanud. Ei, nüüd ma valetan, kolleegipreemia ikkagi olen ja publikupreemia tegelikult ka… Kindlasti oleks väga tore ka liidupoolset preemiat saada. Kui varem oli nii, et vaatasin käskkirjast, mis roll mulle tuli, või püüdsin ette kujutada, missugune protsess mind järgmisel prooviperioodil ootab, siis mingist hetkest kadus see ära. Tekkis tunne, et kui on hea materjal ja trupis on head inimesed, siis see oli…
…määravam kui rolli suurus?
Jah, see oli määravam. Ja mul tõesti ei ole mingisugust kihku kuidagi… Loomulikult on tore, kui on aeg-ajalt midagi suuremat teha, aga mingist ajast alates ei olnud see enam määrav. Olulisem on olnud see, et materjal, millega tegelen, pakuks midagi.
Kui peaosadehull näitleja sa tegelikult sisimas oled? Kõik Cyranod, Ivanovid ja Learid — kas sa nendest tegelikult ka unistad? Mingisugustest väga suurtest, kandvatest asjadest?
Kindlasti ei oleks mul nende vastu midagi. Aga eks nendega oleksid seotud ka mingid hirmud.
Aga lähme veel algusesse tagasi. Kas sa mäletad, mis mõtetega sa omal ajal Viljandisse teatrikooli katsetele tulid; mis sind paelus mõttes näitlejaks saada?
Seda ma olen ka varem mitmel pool öelnud, et ma tulin siia kooli, sest siin ei olnud mata eksamit. Ma ei mäleta mingisugust erilist kihku näitlejaks saada.
Aga teisi koole oli ju veel, kus mata eksamit polnud?
Ma ei tea, ju siis ei olnud sel hetkel ühtegi… Sest pedas võeti vastu raadiorežiisse. Ma tahtsin minna tegelikult filmioperaatoriks õppima, aga seda vastuvõttu sel aastal ei olnud, ega ka mingit muud filmivärki. Oli raadiorežii, aga seda ma ei tahtnud. Ja naljakas on, et ma ei mäleta üldse mingisugust suuremat huvi teatriasjanduse vastu. Koolivennad keskkoolipäevilt mäletavad, et mul oli ikkagi mingi plaan, aga ma ise tõesti ei mäleta seda. Mäletan juba seda aega, kui ma sisseastumiskatseteks valmistusin: sõitsin tsikliga kuhugi Tabasalu või Rannamõisa poole ja kuskil seal põllu peal õppisin Trubetsky luuletusi… Aga sellist erilist kihku ei olnud kindlasti.
Aga milline inimene sa tagantjärele vaadates sel ajal olid, kui Viljandisse tulid? (Paus.) Me peame siin vist selle täpsustuse tegema, et kui me räägime, et oled olnud kolmkümmend aastat teatris, siis tähendab see seda, et sa tegid kolmkümmend aastat tagasi oma esimese rolli profiteatri laval, olles ise alles tudeng (Andres Noormetsa lavastus „Timm Thaler ehk Müüdud naer”, Ugala 1996). See on tegelikult noore inimese jaoks eriline võimalus: väga suur osa profiteatris ja väga palju etendusi ka kohe… Aga milline inimene sa olid sel ajal?
Ma arvan, et see teatrikoolis käimise aeg oli tegelikult hirmus. Neid hirme ja komplekse ja kõike seda oli nii palju, et… See kindlasti segas sellist vaba olekut. Üritasin siis muidugi seda mitte kõike välja näidata, aga see tunne oli ikkagi väga visa kaduma.
(Paus, kella tiksumine.)
Seega arvan, et olin alguses ikkagi väga nende asjade küüsis ja sinna läks kindlasti neli-viis aastat, enne kui hakkasin ennast teatris natuke vabamalt tundma.
Inglise keeles on ütlus „fake it ‘til you make it”: näita, et kõik on korras ja tee see asi ära, kuigi sisemiselt oled väga ebakindel.
Noh, sama seis võib mul praegu ka olla. Ma olen selle varjamises lihtsalt osavamaks muutunud. (Naer.) Mõnikord kui teen mingeid selliseid asju, mida ma võib-olla pole harjunud tegema, siis mõtlen endamisi: „Kus ma praegu ometi olen; millele ma praegu siin tuimalt kaasa noogutan, jumal küll, millesse ma ennast seganud olen!” Jah, ma arvan, et see pool on minus kindlasti olemas: ma võin tunda ennast küll enesekindlalt, aga mingisugused hirmud on ikka alati ka. Mingisugused kõhklused-kahtlused. Aga see on okei, sest ma tunnen ennast lava peal mugavalt, heas mõttes mugavalt, ma ei põe mingite asjade pärast. Mul on küll palju kogemust, aga see ei tähenda veel, et ma alati hästi teen.
Haridusinimesed korrutavad pidevalt, et kui tahad, et õppimisest kasu oleks, peab kognitiivne väljakutse olema laes: et oleks põnev, huvitav. Aga emotsionaalne pinge peaks olema null. Eksimine peaks siia juurde käima ega tohiks kelleski hirmu tekitada. Aga teatrikoolis see vist niimoodi ei ole?
Jah, see oleks muidugi hea, kui seda eksimise hirmu ei oleks, aga… See on inimeseti nii erinev: on neid, kellel seda ei olegi. Aga minul ikka oli. Ainuke asi, mida teatrikoolis tõsiselt võtad, ongi ju tegelikult erialatund. Muu on selline, noh…
(Paus. Kell tiksub.)
Alati tundub, et kurat, natuke ikkagi nagu ludri olid! Ludri, ludri, ludri! Kogu aeg oli tegelikult selline tunne, et ludri! Et oleks võinud ju palju rohkem teha. Aga samas see ei tähenda, et… Teatrikoolis teed nii, nagu sulle on antud või nagu tuleb või oskad. Ega see ei aita, kui käid tähtsa näoga ringi ja oled hästi keskendunud. See, mis näitlejal sünnib, see sünnib ju laval. Loomulikult on vaja asjad läbi mõelda, aga see sisetunne, mis mind siiamaani mingite asjade sooritamisel väga sageli saadab, see intuitsioon, mille pealt ma mängin-tegutsen, seda ju ei õpi. Aga kui ei ole hirmu eksida, siis on muidugi tore, siis võivad asjad hästi välja tulla.
Kas teatrikoolist jäi sisse ka mõni umbsõlm või kompleks, mida on olnud vaja selle ülejäänud kolmekümne aastaga teatris lahti harutada? On sul mingid hetked sellel teekonnal, mis viivad sind tagasi sinna päris esimestesse erialatundidesse? Sisuliselt oli sul ju kaks teatrikooli algust: te alustasite Peeter Tammearuga, kes võttis 1995. aastal vastu Viljandi Kultuuriakadeemia II lennu, kuid siis ta läks Tallinna ja tuli Komissarov, mis oli ikkagi ju nagu kerge restart.
Üks aisting on see, et kui sa midagi teed, tee see lõpuni. Mängi oma olukorrad lõpuni. Sageli oli kooli ajal ju etüüdide puhul nii, et mõtlesid mingisuguse tohutu asja välja ja siis läksid lavale ja põhimõtteliselt… sittusid selle kahekümne sekundiga lihtsalt ära, ei teinud mitte midagi lõpuni. Said poole pealt aru, et see on jama, ja siis loobusid järgnevatest asjadest. Koolis oli tihti nii, et tajusid ära, et see vist ei toimi, ja siis ludistasid selle ruttu üle. Praegu, kui mängid lava peal ja tunned, et seekord publik ei tule mingi asjaga kaasa, siis ei saa hakata mõtlema: „Okei, ma siis lasen kuidagi üle…”
Et katkestame selle mängu siinkohal, täna ei tule välja?
Jah, et ma teen siis kuidagi „niimoodi natuke”, ei hakka pedaali vajutama… Sellises olukorras tuleb just see asi lõpuni ära teha! Ei tohi lüüa kõhklema lihtsalt sellepärast, et tundub, et praegu see ei ole päris see. Seda tuli kooli ajal kindlasti väga sageli ette. Ja siis loomulikult see vana hea naeruvärk, eks. Ma pidin mängima „Timm Thaleris” seda kutti, kes oma naeru maha müüb, ja ma absoluutselt ei osanud naerda! Komissarov harjutas minuga naermist. Ma ei tea, kas Noormets palus teda või kuidas see oli, aga see kompleks oli mul igatahes tükk aega, et kui laval tuli naerda, kuidas siis nüüd sellega saab…
James Krüss/Andres Noormets, „Timm Thaler ehk Müüdud naer”.
Timm — Tanel Ingi. Lavastaja: Andres Noormets,Ugala, 1996.
Et see peaks olema tehniline küsimus, aga lihtsalt ei tule?
Nojah, aga see ei saa laval muidugi tehniliseks elemendiks jääda, sest siis tulemus ongi puhtalt tehniline.
Sinu õpetaja Kalju Komissarov oleks saanud sel aastal kaheksakümmend, seega, kui sina läksid kooli, siis ta pidi samuti olema viiekümneaastane nagu sina praegu?
Jah.
Kas sa läheksid praegu uuesti Koma kursusele, kui võimalus tekiks? Või tunned praeguse kogemuse põhjal, et selle teatri jaoks, mida sa praegu teed, oleks vaja mingeid teisi oskusi?
Koolist antakse ju niikuinii mingisugused algtõed, muud oskused tulevad ikkagi kogemusega. Ma arvan, et me saime Koma käest väga häid asju. Ma ei ole osanud millestki niimoodi puudust tunda, et oh, seda ta oleks võinud õpetada! Kindlasti on sellist teatrit, millega ma ei ole ise kokku puutunud. Millest on natuke kahju. Ikka olen mõelnud, et huvitav, kuidas ma saaksin hakkama mingites teistsugustes situatsioonides, teistsuguste ülesannetega. Ma mõtlen siis väljaspool n-ö psühholoogilist teatrit. Aga need on need asjad, mida meil koolis tõenäoliselt veel ei õpetatagi.
Kui palju sellest ABCst, mis ta teile andis, täna sinu töös pädeb?
Ikka pädeb. Väga paljudes olukordades. Aga kindlasti ei ole Koma ainus. Kogu selle aja jooksul nokid ju siit-sealt midagi juurde. See on tore, kui järsku avastad uuesti mingeid omal ajal õpitud asju. Näiteks Tammearu lauseid, millest tookord aru ei saanud, aga nüüd taipad: ta vist mõtles sellega seda!
Keda sa veel oma mõjutajatena välja tooksid?
Noh, ikka kõiki neid kolleege, kellega noorena koos alustasin: Gert Raudsep ja Meelis Rämmeld, Hilje Murel… Asjalikelt kolleegidelt siin Ugalas olen väga palju saanud. See ei olegi õpetamine, see on maailmapildi kujundamine või midagi sellist. Ja loomulikult lavastajad, kellega olen kokku puutud: Taago Tubin, Noormets, Ringo Ramul… Samamoodi praegu: ma teen proove Johan Elmiga lavastuses „Elamise hind” ja mul on üle tüki aja jälle tunne, et kuramuse lahe! Vaatad: näe, inimene on õppinud seda asja; ta ei ole kuiv, valdab seda kõike ja on ka hea inimene. See on ka teatris väga tähtis.
Victor Hugo/Kalju Komissarov, „Jumalaema kirik Pariisis”. Phoebus — Tanel Ingi ja Esmeralda — Kaili Närep. Lavastaja: Kalju Komissarov, Ugala, 1997.
Aga millalgi tekkis sinna juurde ka sinu enda soov kolleege suunata, olla lavastaja positsioonis. Mida lavastamine sulle tähendab? Mis see on? Kust see soov tuleb? Mida sa selle kaudu püüad realiseerida? Mis sind käivitab? Selles küsimuses on mitu asja koos, aga alustame võib-olla sellest, miks peab lavastama, kui sa tegelikult oled näitleja?
Miks peab lavastama?
Jah. Räägi täitsa subjektiivselt.
Jaa, miks mina lavastama hakkasin… Mul hakkas tõenäoliselt mingil hetkel natuke igav.
Näitlejana?
Näitlejana jah. Ju siis ei olnud hetkel sellist tööd, mis midagi pakuks. Ma juhtusin lugema üht materjali ja kui sellest hakkas mingisugune pilt jooksma… See oli see tunne, et võiks ju proovida. Ma kindlasti ei tunne ennast mingisuguse… Noh, see „lavastaja” on ikkagi päris suur sõna minu jaoks. Ma arvan, et meie teatripildis väga paljud lavastajad lihtsalt jutustavad näitlejatega koos mingit lugu, „lugu-lookest”. Lavastaja tähendab minu jaoks natuke midagi muud.
Oot, kas see on praegu näitleja kriitika teatud lavastajate pihta? Selle asemel et päriselt lavastada, tulevad mingisugused lavastajad näitlejate ette ja hakkavad koos nendega lugu jutustama? Seda pead silmas?
Ei, see pole kriitika ja ma ei arva, et see on kuidagi halb või alaväärtuslik, et lavastaja jutustab koos näitlejatega lugu, mis talle korda läheb. See on lihtsalt teine nišš. Selleks on oma keel ja omad vahendid ja…
Aga lavastamine n-ö suure algustähega tähendab sinu jaoks midagi muud?
Jah.
Aga mida siis?
Et midagi hakatakse tegema päris nullist. Või on mingisugune väga eriline nurk mingi materjali jaoks. On midagi, mis tõuseb tavalise loo tasemest natukene kõrgemale.
Ja kui sa ise oled lavastanud, kas sul on see nurk alati olemas olnud? Või on see täpselt samamoodi teele minek, et vaatame, kuidas kujuneb?
Ma olen nii vähe asju teinud.
No siiski oled juba teinud…
Noh, midagi jah, aga see on ikkagi selline näitlejal põhinev lähenemine, mitte lavastajateater. Aga peaasi, kui ma mingi loo ette võtan, on ikka see, et see kuidagi puudutaks mind. Et need teemad, mis seal on, tekitaksid minus resonantsi. Kui ma tunnen, et siin on midagi, mis minuga ei haaku, siis ma pigem ikkagi ei torgi seda. Meil on Eestis palju väga häid lavastajaid ja sellepärast mulle ei tundugi paslik end sinna „päris” lavastajate ritta sobitada. Aga ma püüan areneda.
Aga lavastust tegema hakates on see enamasti ikkagi tekst, mis sind käivitab? Mitte et kõnnid ringi nagu David Lynch või Andrei Tarkovski… et ma lähen nüüd filmikunsti? Et sul on mingisugune pilt silme ees, mida sa püüad lavale seada? Seda sa vist ei tee?
Ei, seda ma ei tee. Siit saab korraks hüpata minu kui näitleja juurde. Mul on kahju, et ma olen väga vähe, peaaegu ei olegi tegelikult osalenud sellistes protsessides, kus kõik algab nullist. Kuidas ma saaksin hakkama sellises trupis, kus „hakatakse kuskilt minema”? See oleks põnev. Ma väga respekteerin inimesi, kes on võimelised niimoodi töötama. Aga kahjuks ei ole minul olnud eriti õnne sellisesse truppi sattuda. Samas, Lembit Eelmäe oli ka vist peaaegu viiskümmend, kui Tooming temaga tegema hakkas, nii et mul pole veel hilja.
Aga miks mitte siis ise lavastajana niimoodi nullist minema hakata?
Aga sellepärast, et mul tõesti päris kindlasti puuduvad selleks vajalikud omadused. Ma ei oska seda. Seda ei õpetatud, aga ma ma arvan, et seda ei saagi õpetada. See kas on või seda ei ole ja mina ei oska ka päris niimoodi mõelda. Kunagi tegime Ott Aardamiga „Mee hinda” (Ugala, 2011), mis algas nullist, n-ö näitlejate idee pealt. Aga Ott meid teksti loomisesse ikkagi ei kaasanud, sest ta ütles, et tema jälle niimoodi töötada ei oska. Aga vaadates kõrvalt, kuidas töötas NO-teater või kuidas Von Krahl… Ma olen heas mõttes olnud väga kade, et mul puudub see kogemus. Ma oleksin väga rõõmus, kui mul see oleks.
Kas sa vahel näitlejana enda peale kuri ka oled? Lennutad vihaga tekstiraamatut, nagu mõni teeb? Või saad lavastaja peale proovis kurjaks?
Ei lennuta, aga ma olen ikka kuri ka olnud. Kui mul on lavastajaga hea klapp ja kui ta tahab, et ma mängin nii, siis ma tõesti proovin mängida nii, nagu ta tahab. Mul ei ole enam seda vaidlemissoovi, mis noores põlves oli. Aga nagu Andres Noormets paar aastat tagasi ütles: sellist lolli lauset, et „see tegelane nii ei käitu”, ei ole olemas; käitub küll! Ja ma olen nõus: ta võib käituda. Ma leian kindlasti mõne põhjenduse.
Omaenda ebaõnnestunud rollisoorituse lavastuses kannatab kuidagi ära, aga mida teha siis, kui terve lavastus on ebaõnnestunud? Kuidas sellega hakkama saada?
(Pikem paus. Kell tiksub.)
Ma olen teinud kuus või seitse lavastust. Ma arvan, et midagi nii totaalselt ebaõnnestunut ei ole. Aga lavastuse mängukordade sees on tuksi läinud etendusi kindlasti olnud väga palju. Ega siis saagi midagi teha. Ma üldiselt oma lavastusi vaatamas ei käi, sest mul on selleks ajaks juba kopp ees. Esikat ma kuulan, aga ei vaata. Ma kuulan mingid kohad ära: kas publik võtab need asjad vastu, ja siis lähen minema, enam ei sekku. Aga näiteks kui oli lavastuse „Koju” (Ugala, 2023) kontrolletendus, mis läks juba kohe alguses tehniliselt aia taha, hakkas see ka näitlejate mängu segama. Igatahes olin seal valgusregus ja tundsin end nagu Jaak Salumets korvpallimängu ajal. Panin muudkui ühest ruumi otsast teise: „Kurat, ei! Jälle mööda! Jälle ei tule!” See ei ole mingil juhul näitlejate süüdistamine; see on täiesti arusaadav ja ma mõistan neid, kuna olen ise näitleja. Lihtsalt ei teki mõnikord seda „trampliini” ja kõik. Ei ole mõtet minna pärast esimest vaatust ütlema: „Kurat, mis praegu toimus!? Idioodid olete või?”
Aga näitlejana ebaõnnestunud lavastuses mängida, kuidas sellega hakkama saada?
Noh, sellega hakkama saada…? (Paus.) Eks see näitleja enesealalhoiu instinkt lööb välja juba prooviprotsessis, kui saad aru, et see on niisugune asi, et siit ei tule. Sa pead ikka ise juba prooviprotsessi sees sellega tegelema hakkama.
Kuidas sa seda lahendad? Kannatad lihtsalt ära või mõtled endale mingeid põnevamaid ülesandeid või…?
Siis tuleb lihtsalt ära kannatada ja leida sellest see miski, millest kuidagigi midagi võtta. Ega seal muud varianti olegi.
Anton Hansen Tammsaare/Tõnu Lensment, „Kärbes ehk Inimene on kui raisk”.
Säga — Tanel Ingi ja Anton — Aarne Soro. Lavastaja: Tõnu Lensment, Ugala, 2001.
Kuidas sa mõtestad lahti „Hamletist” pärit tsitaadi „näitleja on ajastu lühikroonika”? Kas sina oled seda?
(Paus. Kell tiksub.)
Oled sa üldse mõelnud selle lause peale?
Ikka olen, jah. Näitleja roll on ajas kindlasti muutunud, eks. Muutunud kindlasti ka viimase kolmekümne aastaga. Mis see näitleja ülesanne praegu üldse on? Kui ma meenutan oma lapsepõlve, siis näitleja kaheksakümnendatel… ta oli kuidagi tähtsam. Aga loomulikult on meil ju ka praegu Eestis selliseid näitlejaid, kes kannavad mingisugust… (Paus.)
Et mõtled mingi kümnendi peale ja silme ette tuleb just see näitleja?
Et kui tema lavale astub, siis sellega kaasneb tõenäoliselt mingisugune sõnum või hoiak. Et see looming, mida tema on teinud, kannab teatavat sellele ajastule omast touch’i. Aga neid näitlejaid ei ole väga palju.
Kas neid on kuidagi vähem kui siis, kui sa noorem olid?
Tegelikult ma ei usu, aga seda on kindlasti siin ja praegu raske otsustada. See selgub aastatega. Tagantjärele võib Ugala peale mõeldes küll öelda, et Rein Malmstenis, Leila Säälikus ja Peeter Jürgensis on see olemas. Tabun kannab ka seda, ma arvan.
Mulle lihtsalt tuli praegu meelde, et muusik Rein Fuks on kunagi öelnud, et keskpärasus on tugevalt alahinnatud. (Naer.)
Just.
Anname maksimumi, oleme okeid või väga head, aga me ei pea alati olema tippude tipud?
Samamoodi nagu ma rääkisin lavastamisest, et kas me jutustamegi „lugu-lookest”, mida on ka vaja ja mis pole sugugi halb, või siis me tõesti suhestume konkreetselt mingisuguste praegu ümberringi käimas olevate protsessidega, mingite sündmustega. Mis muidugi võivad olla ju samamoodi „lugu-lookesed”.
Mark Twain/Rudolf Allabert/Juhan Saar, „Tom Sawyeri seiklused”. Tom Sawyer — Tanel Ingi ja Rebecca Thatcher — Hilje Murel. Lavastaja: Kalju Komissarov; Ugala, 2001. Ugala fotod
Sa oled inimene, kes paneb ümbritsevat elu hästi tähele, ja mulle kui sinu sõbrale tundub, et sa jälgid seda pigem kriitiliselt. Milline see aeg siis meie ümber on? Või milliseks on ta kujunenud meie ümber selle kolmekümne aastaga, mil sa oled võinud pretendeerida tiitlile „ajastu lühikroonika”?
Ega ei tahakski sellest midagi rääkida, sest väga paljud asjad mind rõõmsaks ei tee. Ei taha ka olla mingisugune soiguja. Aga jah, mulle ei klapi see suund, kuhu maailm liigub. Selles mõttes on väga huvitav, et kogu aeg arutled endamisi, et okei, vaatame, mis kolme aasta pärast saab. Et siis on jälle mingisugune võimalik muutus. Aga siiamaani on need muutused läinud minu maailmapildiga kuidagi risti vastu. Ma ei hala, aga mingid asjad tunduvad kahjuks paratamatud ja vääramatud. Kas neid protsesse annab kuidagi peatada või mitte? Maailm muutub nii ühetaoliseks, ongi must ja valge, hea ja halb. Ma ei ole rahul, et maailmas on lobistid. Ma ei ole rahul sellega, kui ministrid ütlevad: „Me peame selle läbi suruma, me peame selle rahvale selgeks tegema.”
Et pooltoone justkui ei ole?
Pooltoone ei ole jah, ja mõttetu on arvamust avaldada, sest alati tuleb sellest mingi jama. Su enda arvamus võikski enda teada jääda. Ei ole vaja sellega kuhugi minna.
Aga kuidas su endaga on: kas sa oled valmis asju ümber hindama, kui saad uut infot, uut teadmist? Kui kinni sa ise oma seisukohtades oled?
Ma arvan, et olen. Näiteks lugesin eile ja mõtlesin enda jaoks ümber… Kogu see paganama AI-värk… Mina seda ei kasuta. Mulle see ei meeldi. Ma saan aru, et sellest on abi siin ja seal. Aga eile lugesin artiklit, kus räägiti, kui palju sellest on kasu meditsiinis. Ja sellele ma kirjutan kahe käega alla. Aga mind näiteks häirib, kui me küsime kõik küsimused tehisaru käest. Mind see võimalus ei eruta. Ma olen selles suhtes väga konservatiivne, aga ma ei arva, et ma oleksin sellepärast tagurlik.
Aga tulevikuperspektiiv? Öelda viiekümne aasta juubeli eel, et vead sajani välja, on võib-olla natuke optimistlik, ent siiski… Kuidas sa tulevikku sellest praegusest perspektiivist näed? Mis ootused või mõtted sul selles osas on? Ma ei pea silmas teatrit, vaid kogu ühiskonda, maailma.
Ma ei oska küll midagi oodata. Mul on kogu aeg mingisugune lootus, et äkki ühiskonnal tuleb aru pähe, et teha asju kuidagi jätkusuutlikumalt. Aga see aeg, milles me praegu elame ja kulutame miljardeid selle sõja peale, sõjatehnika peale… Ma saan aru, et meil on vaja kaitseväge, aga kui ma vaatan vabariigi aastapäeva paraadi ja kui keegi räägib uhkusega tankist, siis tegelikult mul läheb süda pahaks.
Aga see on vist paratamatus?
Paratamatus jah. Ma räägin hüpoteetiliselt, aga võib-olla see kõik on kuseudu. Selles mõttes, et taome kogu aeg meeletult raha kuhugi tankidesse, aga äkki ei tahagi keegi seda meie Eestimaad siia võtma tulla. Loll jutt võib-olla, ju ikka tahab… Täna hakkas Ameerika koos Iisraeliga Iraani pommitama. No ei ole hästi see asi kusagil. Kusjuures selle aasta 24. veebruari hommikul ma mõtlesin, et kui ma nüüd selle uudistevoo lahti teen, siis mis sealt mulle vastu vaatab. Et pagan, äkki meil käib ka sõda?! Ma pole mitte kunagi varem niimoodi mõelnud, aga seekord mõtlesin. Me elame siin nagu külas, eemal, ja me ei teagi veel, et sõda ümberringi käib.
Me oleme siin praegu sinu kodus, Roodeviku talus. Imeilus koht. Oma käe järgi seatud. Sa oled just lambaid tapnud. Siiasamasse põllu peale on laotatud sisikonnad, siia on jõudnud kusagilt kilomeetrite tagant merikotkad neid sööma…
Jah, me ei ole neid viinud kuhugi Väike-Maarjasse loomsete jäätmete käitlemise tehasesse, vaid söödame nendega ronkasid ja merikotkaid.
Nad on siin praegu kohal ka, need merikotkad, me ise just äsja nägime neid. See on sinu kodu. Väga eriline paik. Kuidas see sulle pähe mahub, et keegi tahab sinu kodu endale võtta?
Jah, see oleks väga karm…
Et see tank võib vastik tunduda, aga sissetungijatele peab vist vastu hakkama?
Ei, muidugi, loomulikult, jah. Isegi kui see on jälk ja mõistusevastane. Et see sõdur, kes kuskilt tuleb ja kellel on täiesti ükskõik… See on vastik asi, jah, millega ei taha oma peas eriti tegeleda. Mul on millegipärast kogu aeg olnud vaimusilmas selle kohaga seoses niisugune pilt: see kuusehekk maantee ääres, mille ma istutasin siia… Et ma sealt kuusehekist lasen maantee peale mingisuguse kuradi kuulipilduja või automaadiga.
Kas see on unenäos?
Ei! On nagu mingisugune tunne, et ma nagu, noh…
Kas sa oled valmis seda tegema või peaksid ennast selleks sundima?
Ei, mul on mingisugune pilt, et ma kuuseheki seest lasen sinna maantee poole. Aga noh, ma loodan, et seda ei juhtu kunagi. Mul on metsas vana metsavendade punkri koht. Ja tõesti, ma olen ka mänginud selle mõttega, et huvitav, kas peaks selle lahti kaevama. See on nii loll mõttekäik tegelikult, sest ma saan ju aru, et igasugune droon võtab su igalt poolt kinni. See oleks jube.
Hästi. Aga hetkel oleme rahulikult sinu kodus. Mis koht see sinu jaoks on? Ma tean, et sul on elus varem olnud omajagu neid kodusid. Võrreldes kolmekümne aasta taguse ajaga, kui ma sinuga tuttavaks sain, oled sa läbi teinud päris korraliku metamorfoosi.
See on olnud minu jaoks kuidagi väga loomulik. Kahekümnendates eluaastates mulle meeldis ringi tuuseldada. Aga kui sul on pere, kui sul on naine ja lapsed, siis on kodu väga-väga oluline.
Sa tegelikult teadsid, et tahad seda saada? Kas see maal elamise soov oli sul kogu aeg sees olemas?
Ma arvan, et iga inimene tahab, et tal oleks kodu. Aga maal elamine, kas ta on mu unistus olnud, ma ei tea…
Oleksid valmis selle ka jätma ja rahulikult linna elama minema?
Ma praegu väga enam ei usu. Kuigi ma olen päris mitmeid kordi mõelnud, kas see maale elama kolimine oli mõistlik otsus. Kui oled maal, siis sa tegelikult käid vähem looduses. Linnas elades ikka lähed kalale, metsa, sinna, sinna, sinna, sinna… Siin sa juba oled kohal ja see on kuidagi teistmoodi.
Et mis sa sinna metsa ikka lähed, kui sa juba elad metsas?
Jah, mis sa seal metsas enam töllerdad. Kõik tuleb koju kätte.
Tegelikult on su metsa- ja loodusearmastus ka natuke ootamatu, sest sa oled ju pärit Tallinnast, täitsa Kalamajast.
Ta vist praegu on Kalamaja. Varem oli see kõik lihtsalt Kopli.
Ja isa oli sul meremees. Ema…, ma isegi ei tea, mis ametit ema pidas.
Ema oli lasteaiakasvataja.
Kui palju on su lapsepõlvekodu määranud sinu praeguse kodu iseloomu?
Eks ta ole määranud muidugi. Aga kõige rohkem on määranud loomulikult meie suvekodu Preedis. On jätnud igatsuse sellise keskkonna järele.
Sa oled siis ehitanud siia Mulgimaale mõnes mõttes väikese Preedi? Või noh, isegi võib-olla suurema…
Järvamaalt oleks tööle tõenäoliselt natuke liiga pikk tee käia. Mõnikord ma ikka fantaseerin ka, et võib-olla oleks tore, kui kodu oleks mere ääres, aga noh…
(Paus. Kell tiksub.)
„August 1991”. Anu — Hilje Murel ja Tõnu — Tanel Ingi. Stsenarist ja režissöör: Ilmar Raag, ETV, 2005. Kaader filmist
Ma lähen nüüd väga diibiks. Ma ei tea, kui sügav see „künd” sinu jaoks siiamaani on olnud…
Nii?
Sa oled ristitud, leeritatud, kiriklikult laulatatud. Kuulates su mõtteid, arvan ma, et sulle on tuttavad kristlikud moraalinormid, kümme käsku näiteks. Millised need reeglid on, mille vastu sa ise kindlasti ei eksi, ja millised on reeglid, millele sa võid läbi sõrmede vaadata?
Sa mõtled kümne käsu osas?
Või mingite muude moraalinormide osas. Mõni vaatab budistlikke reeglite poole… Mis on okei ja mis ei ole okei, kui sa mõtled moraali peale?
(Pikem paus. Kell tiksub.)
Oh jumal, kust nüüd hakata seda veeretama…
Kui sa oled kristlane, selle teekonna läbi teinud, siis ilmselt oled pidanud neid moraalinorme enda jaoks mõtestama.
Jah, loomulikult. Ma liiga detailidesse ei laskuks, aga kindlasti… Lõppkokkuvõttes pead sa ju ka ise terveks ja ellu jääma. Mul ei ole päris tükk aega olnud mingeid suuri südametunnistuse piinu. Võib-olla see ongi see lakmus. Ma ei ole tundnud, et ma oleksin käitunud millegi või kellegi suhtes kuidagi nii, et see võtaks mult ööune. Neid hetki kindlasti on olnud, jah, aga ma ei tooks neid niimoodi detailidena välja.
Aga kas kahetsus kui selline on sulle tuttav tunne?
Jaa, kindlasti on. Loomulikult on. Ja ma arvan, et nii kahetsus kui süütunne on väga vajalikud asjad. Et kui me ei tunne süüd, siis on asjad minu meelest halvasti. Öeldakse, et süütunne paneb inimese lukku, et ei tohi end süüdi tunda, muidu jääd kuhugi kinni. Aga ma arvan, et see on väga vajalik asi. Süü ja andeks andmine või andeks saamine, need käivad ikkagi koos. Kui süüd ei ole, ei saa ka andestada. Ma püüan neid termineid oma lastelegi teinekord teadlikult, näidete abil arusaadavaks teha. Süütunne on seotud vastutusega. Kui sa ei vastuta ja pärast oma halba tegu end süüdi ei tunne, siis ega sa heast ja kurjast täpselt aru ei saa.
„Börs ja Börsitar”. Andres Tabun ja Tanel Ingi. Autor ja lavastaja: Ott Aardam, Ugala, 2007.
Ja olemegi otsapidi näitlejategevuse juures tagasi, sest tegelikult ongi ju näitleja peamine ülesanne endale ära põhjendada, miks üks või teine tegelane nii või teisiti käitub. Motiivid. Kuidas sina endale asjad ära põhjendad ja kust sinu jaoks see lahtivõtmine algab?
Mis situatsiooni sa silmas pead?
Millist tahes. Hästi, ma lähen konkreetseks. Vähesed teavad, et sul on üks selline salakirg, milleks on online-kunstioksjonitel osalemine. Ma tean, sa oled sinna pannud omajagu vahendeid. Abikaasa ilmselt kõige õnnelikum ei ole, et sa paned märkimisväärseid summasid raskelt teenitud raha lihtsalt kunsti alla. Kuidas sa endale seda põhjendad? (Naer.)
No ma ei ole siin doktor Punab ega Tiit Pruuli…
…ega Jaan Manitski… (Naer.)
…ega Enn Kunila. Minu ostukesed on ikkagi sellised, et sinna alla ei lähe minu kuupalk. Aga kui sa juba küsisid… Kunsti kogumine sai üldse alguse sellest, et ma tahtsin, et mu lapsed kasvaksid kodus, kus on eesti kunst seinal.
Nii. Eesti kunst on olemas. Ma vaatan siin ringi, iga nurga peal eesti kunst, mõni ruutmeeter on veel vaba. Sul ei ole seda juurde vaja. Nad juba elavad teatud mõttes „Eesti kunstikeskuses”. Aga sina jätkad oksjonitel osalemist.
Aga noh… (Naer.) Aga nad ikkagi õpivad läbi selle: iga uus autor on uus teadmine. Ega see ei ole mingisugune sihitu tegevus. See on ka mulle endale väga hariv olnud. Väga.
See on siis olnud sinu motivatsiooniks?
Mitte see ei ole tähtis, et ma ostan kogu aeg, vaid see, et ma lappan ja loen ja vaatan. Ma just keerasin ühe laheda käki kokku. Mulle on väga meeldinud Kaljo Põllu graafilised lehed, „Kodalased” näiteks. Neile minu hammas kahjuks peale ei hakka. Ükspäev vaatasin, et nüüd on tal mingi maal müügis. Mõtlesin, et huvitav, ma ei tea, et ta oleks maali ka teinud. Panin asja jälgimisse. Ja siis oli oksjoniõhtu käes ja ma tegin ühe hinnapakkumise ära ja panin teise suraka veel ja vaatasin, kurat, hind ei tõusegi eriti. Tore ju. Siis mõtlesin, et vaatan, mis see Kaljo Põllu siis ikkagi maalikunstnikuna teinud on. (Paus.) Ja siis sain aru, et ma pakun praegu Kaljo Pollit, mitte Kaljo Põllut. (Naer.) Aga tuli välja, et ka Polli on ikkagi Pallase taustaga.
Nii et kõik oli hästi?
Jah, kõik oli hästi. Ja ma sain ta täiesti hea hinnaga. Jälle targem, ja seekord läks õnneks.
Meil on selles vestluses olnud läbivaks teemaks juubel, laval ja elus. Inimese elus räägitakse sageli viiekümnega seoses, võib-olla ka juba varem, eriti meeste puhul, keskeakriisist. Et see on selline ohtlik iga. Mis sa arvad, kas näitlejal või üldse teatriinimesel esineb loomingulist keskeakriisi? Kui sa tunned, et kõik on tehtud, ja igatsed millegi uue järele, hindad senist ümber…
Absoluutselt, muidugi. Ma ei tea, kas see ilmtingimata vanusega seotud on, aga mul tekkis see kindlasti siis, kui olin kolmkümmend või törts peale. Praegu ma ei tunne, et mul oleks kõik tehtud. Loomulikult, kui oled kogu oma elu olnud ühes teatris, siis lõpuks võib see natukene tüütavaks muutuda. Mängida kogu aeg samade partneritega. Me kõik hakkame ju kindlasti ennast kordama. Mul tasakaalustavad selle ära minu naine ja lapsed. Kui mul neid kõrval ei oleks, kui ma üldse teatrikeskkonnast väljas ei käiks ja teatritööle lisaks muid töid ei teeks, siis kindlasti jookseks ka juhe kokku.
Ega sa kuigi palju pole vist käinud? Sa oled filmi teinud, oled sarju teinud ja mõningaid suveasju…
Aga sellest on piisanud. Lavastamine meeldib mulle ka. Ma pean kogu aeg tegevuses olema. Näitlejana on mul ikkagi ooteperioodid, aga lavastajana olen kogu aeg sundseisus. Kogu aeg tuleb leida mingeid lahendusi, vastuseid. Aju töötab lakkamatult. Näitlejana ma seda ei tunne. Ju ma siis olen näitlejana kohati laisem kui lavastajana. Lavastajana ei saa proovi tulla… Noh, ideaalis näitlejana ka ei tohiks tulla, aga ikka tuled teinekord paha tujuga. Näiteks kui on veel laua taga olemise periood. Näitlejana saad lubada endale seda, et ei ole võib-olla kogu aeg nii ergas, aga lavastajana pole see võimalik.
Sa pead truppi koos hoidma?
Mulle väga meeldib seda teha, sest see paneb mind rohkem pingutama. Paneb aju rohkem tööle. Tegelikult näitlejana ka: see analüüsiprotsess on väga kihvt. Mulle meeldib see.
Ma ei taha järgmist teemat liiga palju puudutada, sest võib-olla sa ise pole ka veel selleks päriselt valmis, aga siiski… Lisaks kõigele oled sa ju aina tugevamalt seotud audiovisuaalse suunaga. See tähendab, et sa oled olnud abiks kinofilmide juures. Ma ei tea, mis täpselt see ametinimetus nende juures on olnud…
Teine režissöör. Teine režissöör või näitejuht või midagi niisugust.
Ja samas lood sa audiovisuaalset sisu ka väiksemale auditooriumile, kommertseesmärgil, videoid näitleks. Kui väga see sind erutab?
Väga. See ongi jälle väga kihvt vaheldus.
Kas vaheldus või seda sa tegelikult tahaksidki teha? Kolmkümmend aastat tagasi olekski ju su esimene valik olnud enda realiseerimine filmis.
Ma arvan, et ikkagi vaheldus. See on jälle kuidagi juhuslikult sülle kukkunud. Ma olen saanud hästi palju kogemusi. Selline asi näiteks nagu monteerimine on ka väga põnev. Ma praegu väga naudin nendes protsessides osalemist, kuigi samas mulle ei meeldi eriti asju ette läbi mõelda, tahan rohkem puusalt tulistada, nii näitlejana proovides kui ka lavastajana. Teatris võetakse tavaliselt väga palju üksteiselt, lavastaja võtab näitlejatelt. Nemad on ju need, kes sütitavad. Ma ei istu kodus ega mõtle neid asju täpselt välja.
Režiiraamatut sul ei ole?
Režiiraamatut ei ole jah. Ja storyboard’e ei joonista.
„Mee hind”. Tanel Ingi ja Meelis Rämmeld. Autor ja lavastaja: Ott Aardam, Ugala, 2011. Jaanus Laagrikülli fotod
Kui sa täna peaksid näitlejana lõpetama, kas jääksid selle teekonnaga rahule?
Ma ei usu. Selles mõttes, et… Ei.
Nii? Milles see rahulolematus siis seisneb?
(Paus. Kell tiksub.)
Ma ei tunne mingit lõpetatust. Mul oli eile etendus, milleks mõnikord on raske ennast kokku võtta.
Nii?
Komöödia nimega „Superstaar” (lavastaja Andres Noormets, Ugala, 2025). Nüüd on toimunud mingisugune murrang. Kui me alustasime selle lavastuse teekonda, siis me ei osanud sellest midagi oodata. Aga selgus, et rahvas tohutult naudib. Osa rahvast muidugi tõenäoliselt ka jälestab. Ja see on jumala okei. Vahepeal me sattusime korraks natuke segadusse, aga nüüd oleme saanud selle asja farsi võtmes lendu. Ja eile, kui vaatasin, kuidas inimesed tõusid püsti ja olid nii kuradi rõõmsad… siis oleks nagu kuidagi patt mitte rahul olla. See ongi minu kui näitleja ülesanne sel õhtul: anda neile see emotsioon. See tekitab minus ikka veel rõõmu, ka kolmkümmend aastat hiljem. Mõnikord imestan, kui inimene saalis laginal naerab… et noh, mis seal siis nüüd nii naljakat oli. Aga kui ma kummardamise ajal näen selle inimese tänu, siis see on pull ikkagi. Endiselt.
(Seinakell tiksub.)
Vestelnud ERNI KASK
