Kui küsida tänapäeva Eesti lapselt, mis on tema lapsepõlve tähtsaim joonisfilm, siis suure tõenäosusega võib vastuseks olla „Lotte”. Kindlasti mäletavad paljud ka magusate Lotte-maisipulkade krõmpsutamist, oma pehmet kaisukaaslast, Lottet või Brunot, või oma esimest Lotte-telefoni. Paljude tänaste laste, aga ka juba vanemate jaoks on Lotte olnud tähtis tegelane.
„Lotte” eellugu ulatub esimesest Lotte-filmist üksjagu kaugemale. 1995. aastal kirjutas Janno Põldma nukuteatrile näidendi „Koera pulm”, mis rääkis kahe noore varjupaigas elava koera armastusest. Selle teostamiseks kutsus ta kunstnikuks Heiki Ernitsa. Sama näidend inspireeris Janno Põldmad, Heiki Ernitsat ja Leo Lättit kaks aastat hiljem tegema filmi „Tom ja Fluffy”. Eesti majandus oli siis veel taasiseseisvumisjärgsetes kasvuraskustes ja oli karta, et kuna riik ei jaksa animavaldkonda toetada, võib joonisfilmide tegemine peagi sootuks hääbuda. „Tomi ja Fluffy” tegemiseks ulatas abikäe Soome firma YLE TV, öeldes, et kui lugu on hea, võivad nad seda rahastada.
Filmis „Tom ja Fluffy” on selgelt näha käsitsi akvarellidega joonistatud taustu ning füüsilist paberanimatsiooni. Värvid on pehmed ja küllastumata. YLE produtsent Juha Vakkuri kiitis, et selliseid filme võiks veel olla. Kuna Janno Põldma ja Heiki Ernits tundsid, et Tomi ja Fluffy lugu on juba ära räägitud, leidsid nad, et seiklusi võiks jätkata „Tomist ja Fluffyst” tuttavas maailmas, aga uute tegelastega. Nii sündiski idee koeratüdruk Lottest.
Esimene Lotte-film valmis 2000. aastal, pealkirjaga „Lotte reis lõunamaale”. Stsenaariumi aitas kirjutada Andrus Kivirähk, kes lõi kaasa juba ka „Tomi ja Fluffy” tegemisel. Nagu filmis „Tom ja Fluffy”, on ka Lotte-filmis näha akvarelliga joonistatud taustu. Esimeses omanimelises filmis on Lotte kujult igati sarnane hilisema disainiga, aga veel pole tal iseloomulikku sinist silmavärvi.
Filmis „Leiutajateküla Lotte” (2006) sai iga tegelane juba ka personaalse hääle — eelmises filmis luges kogu teksti sama jutustaja. Tegijatel tuli idee teha judoteemaline film ja Lotte tiim käis siis isegi Jaapanis judokunsti vaatamas. Selles filmis lisandusid ka Lotte sõbrad Bruno ja Albert ning ilmusid teisedki, nüüdseks tuttavad Leiutajateküla tegelased. „Leiutajateküla Lottes” on kogu Lotte maailm täidetud erksamate värvidega, varjude ja valgusega, ning on selgemate joontega kui varem, taustad on saanud palju detailsemaks. Näitena: „Leiutajateküla Lotte” puhul saaks soovi korral ka enamiku puude lehtedest ükshaaval üle lugeda, eelmises filmis „Lotte reis lõunamaale” on aga lehed kujutatud pigem ühtse massina, millest vaid üksikud tekstuurina välja paistavad. „Leiutajateküla Lottes” tuleb esile Leiutajateküla detailselt välja joonistatud interjöör, võib üksikasjalikult vaadata kas või seda, millised tapeedid kellelgi kodus seintel on, ja tabada viiteid, mida kunstnikud on oma lõbuks filmi pannud.
Lotte kõige olulisem loomuomadus on headus. Igas filmis on alati tunda armastust, kas siis oma pere või sõprade vastu või koguni oma vana kalli reisukohvri vastu. Kui Leelo Tungal kirjutas laule muusikalile „Detektiiv Lotte”, soovisid Ernits ja Põldma kindla sõnaga, et neis ei oleks mitte mingisugust viidet vägivallale, ka näiteks vanglale ja trellidele mitte.
Lõpetuseks üks meenutus. Kui ma lasteaias käisin, külastasime kord Eesti Joonisfilmi stuudiot Roo tänaval. Olin too päev küll tõbine, aga kuna elasin Joonisfilmi stuudio lähedal, üle tee, läksin siiski oma rühmaga kaasa. Janno Põldma ja Heiki Ernits rääkisid meile, kuidas sünnib koeratüdruk Lotte film, ja näitasid, millised on animatsiooni erinevad etapid. Sel ajal oli neil valmimas „Lotte ja kuukivi saladus” (2011). Olenemata sellest, et tehnoloogia oli arenenud sinnamaani, et animeerida oli võimalik juba arvutis, toimus töö Joonisfilmis veel valguslaudadega.
Kahtlemata on Lotte filmisarja näol tegemist kõige mõjukama joonisfilmisarjaga eesti animatsiooni ajaloos. Sellega on üles kasvanud juba mitu põlvkonda. Janno Põldma ja Heiki Ernitsa soov teha Lotte igati vägivallatuks ning headuse sümboliks on aidanud kasvatada lastes sallivust ja empaatiat ning mõjutanud nende maailmavaadet. Lotte on leidnud oma tee ka Eestist välja ning paljud turistid tulevad külastama Lottemaad.
„Leiutajateküla Lotte”, 2006. Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits.
