Käesolevas ajakirjanumbris vestlevad Karin Allik ja Hedi-Liis Toome STLis välja antud „Sõltumatu Tantsu Raamatust”, kuid jõuavad selle käigus ka palju räägitud teemani, kuidas žanriliselt orienteeruda teatri, etenduskunsti ja tantsukunsti vahel ning kas neid üldse peaks eristama. Ega ju peakski; need eristused (olgu siis žüriide või rahastuskomisjonide jaoks) polegi tehtud eesmärgiga etenduskunsti või tantsukunsti mingisse eristaatusse tõsta, pigem vastupidi, luua tingimused, et hindajad nendeni üldse jõuaksid ja neid teatrina märkaksid.
Nõnda ei tohiks žanripiiride ebamäärasus olla akuutseim lahendamist vajav probleem, vaid võiks olla hoopis kunstilise vabaduse tingimus. Kui kunstnik peab iga kord määratlema, millisesse kategooriasse tema töö kuulub, hakkab see „kastisüsteem” pikapeale ette kirjutama, mida üldse tohib teha. Institutsioonid on sunnitud sõnastama eristusi selleks, et oma tegevust rahastada ja tutvustada, kuid kunstnikul endal oleks vaja just nende eristuste vahele jäävat ruumi. Kuidas hoida seda ruumi nii, et säilitada teatav kättesaamatus, mitte teha seda nimetamisega liiga läbikäidavaks?
Samas ei saa sedalaadi privaatse laboratooriumi kaitsmine mõistagi tähendada, et kunstnik ja institutsioon loobuvad publikule abikätt ulatavast suhtlemisest. Toome ja Allik osutavad ka mõningatele võimalustele, kuidas seda teha, ehkki siin mingeid häid ja enneolematuid retsepte väga pole. Kaasaegsed tantsukunstnikud vajavad loomulikult publikut, kriitikuid ja uurijaid, et nende töö ei sulguks kitsasse ringi, kuid muidugi ei saa publiku harimine tähendada lihtsalt mingi uue koodi selgeks õpetamist. Kui kunsti kujundikeel ja ühiskondlik kõneregister ise pidevalt muutuvad, ei kehti ühe lavastuse mõistmiseks omandatud võtmed järgmise lavastuse puhul. Ja ei tohigi kehtida. Teatrit, mille mõistmiseks piisab lavalisest argikeelest, on meie peavoolus piisavalt, pigem oleks nii kunstnikul kui ka hindajal vaja rohkem kogemust ja valmisolekut seista silmitsi teoste ja kujunditega, mille tähendus ei ole ette teada. Räägime küll vahetevahel „teatriimest”, kuid peaksime päriselt olema valmis kohtuma imega, et see ära tunda, kui see peaks juhtuma, ning see nõuab treenitud taju ja tundlikkust.
Nii ei saagi ei produtsendid ega kriitikud näha oma ülesannet pelgas tõlkimises (kuigi ka see on kohati vajalik). Kriitika peab avama kunstiteose registreid, kuid ta ei tohiks kodustada seda liiga muhedaks ja lobedaks. Ta ei peaks varustama seda n-ö subtiitritega, vaid aitama publikul ja lugejal märgata seda, mida me ehk muidu ei oskaks tähele panna. Ja mõnikord võib see tähendada ka oma ebakindluse tunnistamist, teadmatust, kuidas mingit nähtust nimetada, kuid samas veendumust, et just sellepärast tulebki sellest kirjutada. Kunstivormi kehtestumine ei tohiks tähendada seda, et ta ei ole enam tundmatu, mõnevõrra suurem kui elu, vaid ennemini seda, et meis loojate ja kogejatena säiliks huvi ja oskus pidevalt tundmatuga kohtuda.
MADIS KOLK
