Eestlasi peetakse religioonikaugeks rahvaks, samas näitab meie suur esoteerikahuvi alateadlikku arvamust, et „kas nüüd just Jumal, aga „midagi” peab seal ikka olema”. Taas on uudiskünnise ületanud ka arutelu usundiõpetuse üle koolides. Sellel teemal on palju tahke ning õppeaine kooliprogrammi viimist ei komplitseeri lihtsalt oponentide vastuseis, vaid palju keerulisem logistika. Küllap on põhimõtteliselt võimalik vastavaid teadmisi ka muude õppeainete raames edasi anda, nagu kompromissi otsijad on pakkunud. Ühel või teisel moel oleks see tänases maailmas vajalik. Isegi kui veendunud ateistide jaoks peitub usutülide leevendamise lahendus religiooni väljajuurimises — sellist arvamust on avaldanud ka mitmed humanitaarintellektuaalid —, pole sellist tendentsi viimaste aastatuhandete vältel märgata olnud, nii et ilmselt ei ole ka mõtet selles vaimus viljatult fantaseerida. Kui hulganisti põhi- või keskkooli lõpetanuid vaidleks selle üle, kas 2 + 2 on 7, 9 või 11, siis oleks ju kohe selge, et haridussüsteemis on tõsine lünk, mis tuleb likvideerida. Sarnased vaidlused usu teemal aga millegipärast harimatusena ei mõju, kuigi neid toimub pidevalt ja kohati konfliktsel moel. Kuid olgem siis tänulikud kõigi võimaluste eest neis küsimustes mõtteainet saada. Eesti kinopublikule on seda pakkunud Rainer Sarneti kung fu-komöödia „Nähtamatu võitlus”, mille tekitatud mõtetest kirjutab käesolevas ajakirjanumbris Kaia Sisask.
Olgugi põhiküsimustes suuresti sama meelt, erineb õigeusu vaimsus läänekristlikust skolastikast paljuski just oma meetodi ja lähenemisviisi poolest. Paljude asjade üle ei arutleta ratsionaalselt, vaid avardatakse oma tunnetust praktilisemal moel. Tean paljusid inimesi, kes on õigeusu kiriku juurde jõudnud just orientaalset päritolu praktikate kaudu, tajudes esmalt millegi olulise puuduolekut meie läänelikus mõttelaadis. Kuid muidugi tuleb ettevaatlik olla idakristluse ja idamaiste võitluskunstide kergekäelisel ühisosa otsimisel: Kolmainu Jumala aspektist ei saa me kuidagi mööda vaadata. Huvitav on aga see, et usuleigetele eestlastele imponeerib usuteemalistes filmides just huumor: Jaan Tootsen suutis dokumentaalfilmis isa Vello Salost panna eriliselt kõlama asjaolu, et peategelane on „trikster” ja „vembumees”, samamoodi kujunes „Nähtamatu võitluse” tagasisides oluliseks teemaks see, kas kloostrielu koomiliste momentide esiletoomine teeb selle kuvandit atraktiivsemaks või on tegemist hoopis jumalavallatusega. Sarneti filmist ei pea küll otsima teoloogilist korrektsust, küll aga korrigeerib ta meie vastuolulisi väärkujutelmi süngemeelseist rõõmusõnumikandjaist.
Kunstiteose fenomenoloogilise aktiveerimise mõttes on aga tegemist teravmeelse kujundiga idakiriku iluteoloogiale. Kung fu ei ole samastatav õigeusu hesühhasmiga, küll aga loob filmi žanriesteetika mingi kaudse — kohati küll ka paroodilise — tajuvaste sellele, kuidas ortodoks suhestub ikoonide ja liturgilise kirikulauluga: inimlikult enesekeskset psühholoogiat ja loogikat koomale tõmmates, tajumaks oma osalust suuremas tervikus. Kui seda sõnumit aitab esile tuua komöödiažanr, olgu siis naer pealegi terviseks.
MADIS KOLK
