Mirjam Mesak juunis 2024.
Kohtume Baieri Riigiooperi solisti Mirjam Mesakuga Rahvusooperis Estonia filmi „Orphea in Love”/„Armunud Orphea” (EuroArts Music, schöne neue filme & SEHR GUTE FILME koostöös BR/Artega, Saksamaa, 2022; režissöör Axel Ranisch) Eesti esilinastuse järgsel pärastlõunal, mil muljed ja emotsioonid on veel värsked.
Kirjutasin Google’i otsingusse lyric soprano ja vaatasin, mis esimesena pinnale tuleb. Sain vastuse: „Lüüriline sopran on ooperihääle liik, millel on soe kõla ja särav täidlane tämber, mis kandub üle orkestri. Lüürilise soprani tessituur on tavaliselt kõrgem kui subretil, umbes väikese oktavi la-st kolmanda oktavi mi-ni. Tema karakterite ampluaaks on sümpaatsed, kütkestavalt siirad ja süütud noored naisterahvad”. Tunned sa end selles kirjelduses ära?
Ma ei tunne ennast nišilauljana, sest mind on väga raske kuhugi kasti liigitada. Liigitus ’lüüriline sopran’ on selleks, et kellegi elu lihtsamaks teha. Münchenis töötades pean sageli laulma seinast seina repertuaari. Kuna mu hääl on hetkel päris paindlik, siis lähtun pigem konkreetsest pakkumisest kui mingist nimekirjast, mida ma laulda võiksin. Palju sõltub ka ruumist, kus laulad. Mõnda rolli ma suuremas teatris ei laulaks, küll aga olen valmis seda tegema väiksemas teatris. Samuti ei lähe ma laulma midagi lihtsalt sellepärast, et see mulle väga meeldib. Laulan ikkagi seda, mida olen võimeline ära laulma.
Filmis „Orphea in Love” on stseen, kus laulja ja agent, kumbki omal moel, ei suuda enam olla autentsed, lihtsalt inimesed. Raha eest saab kõike, kas või bändi ja jutlustaja, kes sinu hinge rahustamiseks sulle vanni poevad ja sind ülistades sulle su lemmiklugusid laulavad. Selle pika karjääri vältel on aga kuhugi maha jäänud Inimene ja asemele astunud pooljumal, kellele on lubatud rohkem kui teistele, ja seda on kurb vaadata.
Ka mina olen mõelnud, et kuhu see Inimene kaob. Kas pikk karjäär muudab inimest või on asi põlvkondades? Püüan ise mitte unustada, kes ma olen ja kust ma tulen — see hoiab mind tervena. Laulmine on elustiil, mitte lihtsalt amet. Kõik, mida sa teed, mõjutab su häält. Kui Eestisse tulen ja oma tädi juurde maale lähen, siis ta ütleb alati, et „See on m i n u Mirjam!”. Sest see, keda ta telekast näeb, ei ole see, kes koduhoovis paljajalu looduslapsena ringi jookseb. Samuti täidan ma väga hea meelega omaenda tädikohustusi, sest mulle meeldib lastega tegelda.
Õppisid Tallinna 32. keskkooli teatriklassis. Kas sa lavakale ei mõelnud? Et näitlejaks õppida?
Ma sain õige ruttu aru, milles ma hea ei ole. Noorena tegelesin päris palju poplauluga; mul ilmus isegi üks sooloalbum ja käisin taustalauljana Eurovisioonil. See oli kõik väga tore, kuid samal ajal õppisin ka G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis klassikalist laulu. Ühel hetkel ütles mu õpetaja, et pean valima, kumba teed ma lähen. Tajusin, et ma ei ole poplaulus nii hea, kuid ega ma ka klassikat veel ei osanud. Aga see tundus mulle avastamata maana nii põnev. Mõtlesin proovida, sest kui see ei peaks õnnestuma, siis saan alati poplaulu juurde tagasi pöörduda.
On sul mõni teos, mida sa kuulad, kui tunned, et tahad end leida?
Maria Callas on mulle A ja O, kelle juurde ma ikka tagasi pöördun. Hea meelega käin sümfooniakontsertidel. Puccini „Boheem” on teos, mis läheb iga ilma ja tujuga. Mõnes mõttes käib see teos minuga kaasas, sest mu esimeseks rolliks oli Mimì ühes väikeses Inglismaa teatris. Pärast ooperistuudiot Münchenis pakuti mulle laulda Musettat. Mäletan veel ka seda, kuidas vaese tudengina ostsin viieeurose seisupileti Müncheni Riigiooperisse — seisin kõige kõrgemal rõdul, vaatasin „Boheemi” ja palusin, et saaksin kunagi selles teoses laulda! Kaks aastat hiljem saingi võimaluse laulda selles Musettat. Olen nüüdseks kuus hooaega Münchenis laulnud ja vaatan endiselt iga etenduse lõpus kummardades sellele ülemisele rõdule. Ma olen tänulik mulle antud võimaluse eest. Ma ei taha kunagi võtta seda enesestmõistetavana, et saan sellist elu elada või et olen seal, kus olen. Ma unistasin ja sain oma unistuse. Isegi kui on olnud väga halb päev või on tegemist mitte just kõige õnnestunuma etendusega, vaatan ikka sinna üles ja olen tänulik aplausi ja võimaluse eest sellel laval olla.
Londoni Guildhalli Muusika- ja Draamakool ei ole sugugi kergete killast. Kuidas sa seal hakkama said? Mida see kool on sulle andnud?
Pidin kolm korda proovima, enne kui sisse sain. Avasüli ei oota sind seal keegi. Võtsin Otsa-koolist üheks semestriks akadeemilise puhkuse ja suundusin Londonisse, et katseteks valmistuda. Töötasin kuus päeva nädalas kohvikus ja seitsmendal võtsin laulutunde. Kui olin kooli koha saanud, tulin tagasi Eestisse, et siin kool lõpetada. Järgmisel sügisel alustasin õpinguid Guildhallis. Terve esimese aasta ei suhelnud ma peaaegu kellegagi, olin väga keskendunud sellele, miks ma seal olen ja mida saavutada tahan. Olin kaasõpilastest veidi vanem ja Eestit eriti ei teatud. Mõni küsis alles neljandal kursusel, kus selline maa asub. Olin oma õpitulemustelt alguses pigem tagumises otsas. Alles magistriõpingute ajal hakkasin oma töö resultaate nägema ja ka mind märgati rohkem. Juba esimesest kursusest alates on seal tugev konkurents, sest kui sul on head tulemused, siis võid pääseda mõnele ihaldatud konkursile ja sealt omakorda veel edasi liikuda. Selline mentaliteet soosis püüdlust olla iga päev parim. Iseenesest on see ju võimatu! Kui ma lähen lavale hoiakuga, et kõik mu sooritused peavad olema perfektsed, siis põlen kiiresti läbi. Pealegi on perfektne esitus minu meelest kohutavalt igav. Mida inimlikum on laulja ja mida rohkem ta julgeb näidata ka oma vigu, olla haavatav, seda põnevam ta minu meelest on.
Sinu õpetaja Guildhalli koolis, Rudolf Piernay, on üks hinnatumaid laulupedagooge. Et sünniks viljakas koostöö, peavad õpetaja stiil ja õpilane omavahel sobima. Milline õpetaja oli Piernay?
Piernay ei ole sugugi kerge inimene. Ta on väga nõudlik ja range. Tänaseni hinnatakse minu töös just seda, mida ma temalt kaasa olen saanud. Ma ei räägi ainult tehnilisest küljest, vaid ka tööeetikast ja -meetoditest. Tema nõudlikkus tingis selle, et pidin tundidesse minnes olema maksimaalselt ette valmistanud. Ta võis küsida täiesti suvalise küsimuse ja sa lihtsalt ei tahtnud teada, mis saab siis, kui sa vastata ei oska! Täna juhtub harva, et istun proovisaalis ja ei ole võimeline mõnele lavastaja esitatud küsimusele vastama. Mäletan, kuidas ma Kopenhaagenis laulsin klavessiini saatel midagi ja kui lavastaja tegi pausi, et korrektiive teha, oli üllatus suur, kui ma suutsin alati õigest noodist laulmist jätkata ja mulle ei pidanud eelnevalt ette mängima. Proovi lõpus tehti seda juba meelega, et näha, kas ma tõesti tean alati, kus ma omadega olen. Piernay õpetaski mulle, et on väga oluline olla muusikalise materjaliga sajaprotsendiliselt kodus. Selliseid pisikesi asju hinnatakse ja sageli saavad just sinu professionaalsus ning kollegiaalsus otsustavaks kuhugi teatrisse tagasi kutsumisel. Nagu ma mainisin, diivakultuur hakkab praegu läbi saama ja keegi ei viitsi enam nii palju vaeva näha: võetakse järgmine, kes võib-olla ei ole nii suurepärane laulja, kuid ta on meeldiv ja professionaalne kolleeg.
Sinu edu on paljuski seotud Baieri Riigiooperi ooperistuudioga. Kuidas sa sinna sattusid ja miks valisid Saksamaa, mitte Itaalia või Inglismaa, kus olid juba õpingud lõpetanud?
Mu isa ütleb sageli, et kõik asjad tulevad sinu juurde õigel ajal või veidi hiljem. Usun, et nii lihtsalt pidi minema. Ooperistuudio juhataja Tobias Truniger käis igal aastal Londonis Guildhalli õpilasi kuulamas ja uusi hääli otsimas. Avaldasin talle muljet ja ta tegi minuga kakskümmend minutit meistriklassi. Hiljem on ta öelnud, et talle imponeeris, kuidas ma tööd teen. Ja see on taas see, mida Piernay mulle õpetas: ta ei öelnud mulle kunagi midagi kaks korda. Pidin sooritama kõike kohe ja esimese ütlemise peale. See on teinud minust väga kiire töötaja, kes oma vigu ei korda. Mind kutsuti ettelaulmisele ja kuna aastas laulab neile ette ligi tuhat inimest, siis mõtlesin, et lähen lihtsalt kogemust saama. Olin ka Londonis saanud sisse ooperikursusele, mis kestab kaks aastat, kuid sinna ma ei läinudki, sest tulin Münchenist samal päeval ära teadmisega, et üheksa kuu pärast kolin Saksamaale ja asun seal tööle.
See, et mind vastu võeti, oli üllatus, sest ma ei olnud varem sellele kordagi mõelnud ega osanud ka saksa keelt… Itaalia kohta käisid kuuldused, et seal liiguvad asjad aeglaselt ja et pärast õpinguid on väga raske tööd saada. Londonis aga on nüüdseks vaid üks aastaringselt tegutsev ooperimaja ja enamus lauljaid püüavad elatist teenida erinevate suvefestivalide ja kooride koosseisus lauldes. Sellist püsilepingut, nagu mul Saksamaal on, seal ei ole. Minu kuueteistkümnest kursusekaaslasest töötab ooperilauljana praegu vaid kaks. Mind huvitas ooperiteater ja ooperilaulmine ning võimaluse sellega tutvuda pakkus just Müncheni ooperistuudio.
Sinu karjäär on alanud suurelt. Suured lavad, palju tööd õpingute kõrvalt, eneseotsingud ooperimaailmas. Kas sul on olnud julgust öelda ära rolle, milleks sa tunned, et su hääl veel küps ei ole, kartmata, et teist võimalust enam ei tule?
Nimetaksin seda pigem tarkuseks kui julguseks. Ooperilauljaks olemisest moodustab laulmine vaid kümme protsenti. Üks väga oluline osa on teha õigeid ja tarku valikuid. Seda õpetas mulle taas Piernay, kelle juurde ma läksin ambitsioonikate plaanidega repertuaari osas. Ta ei häbenenud öelda, kui arvas, et ma sellega hakkama ei saa. Minult küsitakse sageli, mida ma laulan kahe aasta pärast. Ma pean siis ette aimama, kus ma kahe aasta pärast olen ning kas mu hääl areneb või taandareneb. Mulle on pakutud ka Cio-Cio-Sani rolli „Madama Butterflys”, kuid olen ära öelnud, sest tundub, et selleks on veel liiga vara. Loomulikult ei pruugita teist korda pakkumist teha. Samas ei pruugi ma praegu veel saavutada seda, mida ma selle rolliga saavutada tahan, ja siis ei pakuta mulle üldse enam midagi. Kulgeda tuleb targalt. Kui ma liiga kiiresti dramaatilisema repertuaari poole arenen, ei pruugi ma suuta enam kergemat repertuaari laulda. Seda protsessi ei maksa liialt tagant kiirustada.
Rääkisin teatrisaalide suurusest. Näiteks Eestis julgeksin laulda Mimìd, aga Münchenis ei teeks ma seda kunagi. Pigem laulaksin Musettat. Küsimus on selles, kas ma katan vokaaliga saali ära.
Mirjam Mesak juunis 2024.
Harri Rospu fotod
Prima la musica e poi le parole või vastupidi?
Minul on sõnad alati esimesed. Teen enne laulma hakkamist väga palju eeltööd. Taustauuringud, lisalugemised, teksti tõlkimine.
Lauljaid on erinevaid. Mõnda hakkab häirima suur hulk infot tema tegelaskuju või teose valmimise kohta enne tööd dirigendi ja lavastajaga, kes ütlevad täpselt, mida tegema peab. Kuidas sinul sellega lood on?
Mind see ei häiri. Pigem saan mõne värvi oma tegelaskuju vormimiseks juurde. Sageli tuleb laulda sama rolli eri lavastustes ja ma ei lähe seda ju iga kord samamoodi laulma. Võib-olla ühes lavastuses pean mängima noort ja teises vana inimest. See, milline inimene antud lavastuses on, annab ka käitumismaneerid ja häälevärvi. Me mitte ei laula ega esita lihtsalt teksti, vaid suhtleme muusikaga ja muusikas.
Oled öelnud: „Õnn on see, kui olen suutnud tuua oma rolliga inimesteni midagi, mis neid ühel või teisel moel puudutab.” Kuidas sa valmistad ette rolli, paned kokku helilooja, libretisti ja lisaks lavastaja nägemuse? Võtame kas või eesti publikule tuttava Norina?
Alustan klaviiri markeerimisest kollase markeriga ja see on väga meeldiv protsess. Kui ma Estonias Norinat tegin, joonisin alla meloodia, mitte sõnad, nagu seda enamasti tehakse. Tamar [Nugis] ütles mulle, et ma olen tema elus teine inimene, keda ta on näinud sedasi markeerivat. Samuti kleebin klaviiri vahele lipikud, mis märgivad ära, kus mingi stseen või vaatus on. Mulle on oluline saada ülevaade teose üldmahust, see annab mulle aimu, kuidas ma pean oma energiat jaotama. Salvestusi ma üldjuhul ei kuula, ainult siis, kui tuleb mõne sellise vana lavastuse taasesietendus, kus mul pole olnud võimalik lavastusprotsessis osaleda ja kuhu pean kiiresti sisse hüppama. Siis panen mõne salvestuse taustaks, kui ma esimest korda teksti loen. Aga sinna see jääb, sest ka dirigendid tõlgendavad erinevalt ja ma tahan minna proovi selle materjaliga, mille helilooja on kirjutanud.
„Armunud Orphea” sai eelmise aasta sügisel Tšehhi festivalil „Golden Prague” grand prix’. See tundub paljuski olevat sinu enda lugu, välja arvatud see, et filmi peategelane ei saa elada oma unistust. Kuidas sai ooperfilmi peategelaseks eesti tüdruk? Mis oli filmitegemise juures kõige põnevam? Milline on Axel Ranisch lavastajana ja milline režissöörina?
Kuna Axel oli algusest peale stsenaariumi kirjutamise juures, siis ta ütles, et miks ei võiks filmi peategelane olla eesti tüdruk. Ma polegi küsinud, mis teda selle mõtte juures paelus. Hakkasime koos stsenaariumi läbi töötama ja kuna Axelile olid ette antud muusikalised katkendid, mida kasutada, siis hakkasime lugu sinna ümber põimima. See oligi alguses väga segadust tekitav, sest need lood ja tekst haakuvad ju ka filmi süžeega ning oli keeruline laulda Violetta aariat „La traviatast” ning püüda panna need sõnad toimima, anda neile tähendus filmi keskkonnas. Filmi läks üksjagu sisse ka mu enda kogemusi, sest Axel küsis minu käest palju küsimusi. Režissööri ja lavastajana on ta väga avatud ettepanekutele. Ta ei tule su juurde rangelt valmis looga.
Kas sul on piire, mida sa sooviksid, et lavastaja ei ületaks?
Pean ennast konservatiivseks inimeseks, kuigi püüan olla väga avatud ja mul ei ole veel tekkinud momenti, et oleksin pidanud keelduma millegi tegemisest. On olnud lavastusi, kus mul on olnud keeruline oma tõekspidamiste pärast mingit rolli esitada. Šostakovitši „Ninas” pidin mängima vene miilitsat. Pealtnäha polegi selles midagi keerulist, aga mul oli oma rahva ja ajaloo tõttu väga raske seda mütsi pähe panna… Mõistan, et see pole ei lavastaja ega kunstniku süü, vaid asi on minus. Või näiteks Wagneri „Parsifali” Blumenmädchen’id (Lilleneiud), kes peaksid olema naiseliku ilu sümbolid ja ahvatlevad. Aga meie kostüümid kujutavad neid tugevalt ülekaaluliste, rippuvate voltide ja rindadega, veristena. Ka seda kostüümi on mul raske selga panna, sest see läheb vastuollu feministiga minu sees. Tegemist ei ole millegi ebaloomulikuga, kuid ma hea meelega ei võimendaks seda laval. Mõtlen, et kust läheb piir meelelahutuse ja provokatsiooni vahel — võtame näiteks sõjateema või ka „Tosca” uuslavastuse, kus peksti transseksuaale. See võib panna publiku vaheajal erutunult muljeid vahetama, aga kusagil toimub see päriselt. Meie aga istume saalis ja vaatame seda rahuliku südamega kui meelelahutust.
Minu jaoks ei tähenda õhtul lavale minemine ilusa kleidi või kostüümi selga panemist ja lihtsalt laulmist. Võtan ju mingi seisukoha ja väljendan seda. Tahaksin, et saaksin ka laval olles jääda iseenda vastu ausaks. Olen Twitteris saanud sõimukirju, et Ukraina sõja algul jagasin lava vene rahvusest lauljaga, kellel väidetavalt oli suhteid Putiniga. See oli täpselt see hetk, mil pidin mõtlema, kas teen poliitilise avalduse või mitte, kas astun lavastusest välja ja millise seisukoha teater peaks võtma. Läksin ja rääkisin, et minul eestlasena on väga raske seal laval olla, kui mu vanaema mäletab neid aegu vahetult ning nutab telefonis sõjahirmu ees. Ma ei saa siis teha südant kõvaks ja ignoreerida seda, mis toimub.
Kuidas tänapäeva maailmas muuta ooperimuinasjutt usutavaks? Kuidas tuua ooperi juurde noori, kelle jaoks tüüpžeste ringutav ja täiest kõrist laulev tädi ei seostu kuidagi eluliste hetkedega?
See on nii raske küsimus! Me maadleme kõik sellega, kuidas tuua tänapäeval teatrisse noori, kellele ooperižanr on võõras. Kui ma kellelegi ütlen, et olen ooperilaulja, ei usu mind keegi, sest ma ei vasta iganenud ettekujutusele ühest ooperilauljast, suure viikingikiivriga paksust tädist laval. Usun, et võtmesõna on avatus. Kutsun kõhklejad sageli isiklikult teatrisse ja tagasiside on alati olnud positiivne — nad ei kujutanud ette, kui äge see tegelikult on. Seega, julgus ja avatus ning keegi, kes selle teeotsa kätte näitab. Selles mõttes on „Orphea in Love” väga hea näide, ka nii saab inimesi ooperile lähemale tuua. Samuti püüan enda eeskujul murda diivakultuuri müüti, et laulja istub pärast etendust kohe autosse, kellegagi ei suhtle ja läheb hääle hoidmiseks kodus kuuma vanni. Olen näinud paljusid lauljaid, kes end oma karjääri nimel piitsutavad ja loobuvad elamisest, ilma et see neile suuremat kasu tooks. Tean, et mina nii ei taha. Tahaksin jääda normaalseks inimeseks ja ka elu nautida.
Sa tundud väga tasakaaluka inimesena. Milline on Mirjam Mesak, kui maailm paigast nihkub ja kõik su sees kokku jookseb? Milline on sinu pelgupaik kodust eemal, kus sa taas oma keskme leiad?
Ma ei olegi endast mõelnud kui tasakaalukast inimesest. Aga ilmselt ma olen seda, sest ma pole kiirreageerija, pigem analüütik. Kui tekivad lahkhelid mõne lavastajaga, kuna me lihtsalt ei sobi inimestena kokku, siis lähen koju ja püüan leida mingi uue vaatenurga olukorrale. Sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kindlasti toob mu ellu tasakaalu ka mu väike koerake, kellega ma mitu korda päevas jalutamas käin. Samuti kuulan palju taskuhäälinguid ja e-raamatuid. Kui mul on vaja end rohkem välja elada, lähen trenni või jooksma.
Vaatasin sinu kunagist Instagrami-postitust, et sa said täiendust oma vinüülikogule. Vahel kuulad minevikuhääli ja leiad neis lisaks hämmastavale tehnikale ka midagi muud, mis hinge läheb. Keda sulle meeldib kuulata ja kas suudad kuulata, ilma et professionaalne kõrv sekkuks? Mida sulle üldse kuulata meeldib?
Vinüülide kogumine sai alguse Londonis, kui käisin vanavaraturgudel. Minus on vanade asjade armastajat, ju ooper kuulub ka selle alla! Elisabeth Schwarzkopfi ja Miliza Korjuse plaadid võisid olla ühed esimesed. Nüüd olen ka Münchenis leidnud üles klassikalisi vinüüle müüvad nurgapoekesed. Mulle meeldib kuulata lauljaid vinüülidelt. See on justkui tagasiminek juurte juurde, sinna, kust kõik alguse sai. Toonased hääled on individuaalsemad kui tänapäevased. Mulle meenub, kuidas Londonis õppides räägiti mulle kuus aastat igal eksamil, kuidas minu hääles on liialt teravust ja metalsust. Treenisime õpetajaga kogu aeg seda pehmemaks ja ümaramaks, aga ma olin veendunud, et ma ei taha hakata kellegi teise häälega laulma. Kui ma Münchenis ettelaulmisel viimasesse vooru sain (seal saad esitada vabal valikul ainult ühe aaria ja kokku on tulnud kogu teatri kunstiline meeskond), siis laulsin Nedda aariat „Stridono lassù…” ooperist „Pajatsid”. Üsna ebatavaline valik noorele lauljale, aga sain hiljem teada, et just see valik ja metalsus mu hääles olid põhjused, miks mind lõpuks välja valiti. See oli see, mis eristas mind teistest.
Milline koht on muusikal maailmas, mis elab sõjas või sõja eskaleerumise hirmus?
Muusikal on maailmas alati oma koht. See on see, kuhu inimene saab vajadusel põgeneda, kus saab unistada ja unustada. Teatrisse või kontserdile minna on minu meelest maagiline tunne, terve see õhtu on nii eriline. Lähen alati varem kohale, et nautida keskkonda ja vaadelda inimesi. Sageli teen seda täiesti üksi. Kui välismaailm on selline, nagu ta on, siis on väga lohutav minna teatrisse ja kogeda midagi niivõrd ilusat.
Mida suvi toob?
Sel suvel õpin puhkama! Ütlesin kõigist tööpakkumistest ära. Noore ambitsioonika lauljana tahad palju töötada ja kõiki põnevaid asju proovida, sul on kogu aeg debüüt mõne ägeda orkestri või rolliga. Aga siis avastad, et oled nagu orav rattas, et su kalender on silmini täis ja puhkamiseks aega ei olegi. Puhkust on aga minu elukutses väga vaja.
Sügisel on palju kontserte. Lähen Dresdenisse laulma — see on minu jaoks väga erutav, nagu esimene koolipäev. Liiatigi mõtled ju, et kas sa sobid sellele teatrile, nendele inimestele, millised su kolleegid on, kas oled piisavalt hea… Meie elukutse puhul räägitakse väga vähe sellest, mis jääb väljapoole lava: kuidas saada hakkama pingega ja üksindustundega, stressiga, mis kaasneb sagedase reisimise ja pideva enesetõestamisega. Ma tahaksin, et sellest räägitaks rohkem ja ausalt. Ma ei taha seda elukutset ilustada. Lavastustest tuleb aga Münchenis mängukavva taas Korngoldi „Die tote Stadt”(„Surnud linn”), mis on üles võetud ka DVD-le, ja peagi teen debüüdi Gretena Humperdincki ooperis „Hansuke ja Greteke”.
Vestelnud LIINA VIRU
