Ma olen Birgit, keda motiveerivad mingid mõtted ja kelle tööks, kummalisel kombel, on nende mõtete realiseerimine koos teiste inimestega.
Birgit Landberg lõpetas TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 2015. aastal lavastajana. Sestpeale ongi ta teinud õige mitu lavastust. Aga ta sobiks ka heaks näiteks kaasaegsest etenduskunstnikust, kes saab hakkama ka paljude muude teatrimaailma rollidega: näitleja, teatrikunstnik, teatritekstide autor, graafiline disainer. Kuna too Viljandi lend lõi Tartus oma teatri Must Kast, siis tekkis loomuldasa ameteid juurdegi, projektikirjutajast-korraldajast plakatikujundaja ja helitehnikuni. Ilma erilise tugistruktuurita teater saabki toimida ainult sel moel, et nii loominguline kui kogu tehnilis-korralduslik pool on samade inimeste hallata. Teisiti ei mängi välja.
Birgit tundub kiire, konkreetne, asjalik, otsekohene, keegi, kelle kohta öeldakse „tegutsejatüüp”. Kui meie vestluse salvestust üle kuulan, siis avastan, et ta pole peaaegu ühegi küsimuse puhul võtnud pikemaid mõtlemispause.
Birgiti teatri juurde jõudmine käis päris suure kaarega. Oma helge lapsepõlve veetis ta Rakveres, kus sündis 1987. aastal. (Oli sõpru, oli teha. Ja Rakvere on ikkagi linn, koht, kus on palju inimesi koos.) Algkoolis käis ta usinasti näiteringis, mängis Nukitsameest ja Printsessi, aga keskkoolis jäi teatriringidest eemale. Klassiõde, kellega tal oli „null läbisaamist”, oli märganud, et Rakvere teater otsib uude muusikali, Ardo Ran Varrese „Arabellasse ja Taanieli”, kandvatesse rollidesse lapsosalisi, ja arvas, et see oleks midagi Birgiti kui tuntud laulutüdruku jaoks. Ning Birgit osutuski väljavalituks. (Eks mind mingi välise bravuuri pealt sinna võeti. Nagu vahel öeldakse, talenti vähe, aga bravuuri palju. Kuigi enda meelest olin ma tol hetkel muidugi väga cool.) Läks aga nii, et Birgit osutus neljast koolilapsest ainsaks, kes sai ka mõned etendused teha, sest poole prooviperioodi pealt otsustati, et lapsrollidesse tuleb tuua siiski professionaalsed näitlejad.
Noorte hinge jäi sellest paras segadus, sest keegi ei vaevunud neile seletama, miks nüüd sedasi ja kas nad on midagi valesti teinud. (Paras õppetund ka minule kui lavastajale, kuidas asjad ei peaks käima.)
Aga samavõrd oluline oli sissesulamine praktilisse teatrimaailma: esimesed kogemused teistmoodi teatritegemisest „Baltoscandalilt” ja liitumine Rakvere Linnanoorte Näitetrupiga, mida tänaseni veab Tiina Rumm. (Pöörane daam, kes tegi midagi väga õigesti. Ta lasi meil kasvada.)
Keskkooli lõpp seostub Birgitil siiski suure sisemise ummikuga, õppimine tundus korraga täiesti mõttetu, pigem oli vaja tegelda „inimeseks kasvamisega”. Kui gümnaasiumitunnistus viimaks käes ja „südame rahustuseks” ka lavakas katsetel käidud, leidis Birgit rakendust ühes pealinna trükikojas. Pooleldi igavusest tegi ta endale selgeks mõned kujundusprogrammid — see tänuväärne oskus võimaldab tal praegu võtta enda peale Musta Kasti plakatite ja trükiste kujundamine. (Olin justkui rahul, aga ma tegelikult ei olnud õnnelik.) Trükikoja-aastatesse jääb üks loominguline katsetus, osavõtt ETV laulukonkursist „Kaks takti ette”, kus Tõnis Mäe laulu „Olen vihm” esitus teenis žüriilt üsna julgustava hinnangu.
Pärast trükikojakarjääri tudeeris Birgit Avatud Ülikoolis kultuurikorraldust, aga poole pealt sai aru, et see pole ikka „see”. Siis hakkas siginema mõte proovida Viljandis lavastamist. Aga enne seda töötas ta veel aasta otsa ühes Viljandi baaris, et kindlaks teha, kuidas see linn elukohana sobiks. (Küsisin endalt ühel hetkel, mida sa, Birgit, oskad? Natuke laulda, natuke näidelda, sul on natuke kunstnikusilma, veel mingit nipet-näpet. Lavastajaks olemine ja lavastajaõpe võtab selle kõik justkui kokku ja lisaks on seal midagi veel.)
Nii saigi Birgitist Kalju Komissarovi õpilane. Lavastajahakatis, kel tuli täies mahus läbida ka näitlejaõpe. Teatrikoolis mängib teadagi suurt rolli usaldus ja omavahelise suhete dünaamika, seega uurin Birgitilt, kuidas nad Komissaroviga klappisid?
Haa! Komaga meil klappis, bravuur võidutses. Kuigi esimesel semestril ta oleks mind hea meelega koolist välja visanud. Ma ei osanud üldse eesti keelt rääkida, välted olid täiesti valed. Kalju ikka karjus mu peale. Siis tuli erialaeksam, kus ma esimest korda sain oma teksti ilma katkestamata esitada, pärast seda tuli ta ütlema: kuule, väga hästi oli. Pärast eksamit pidime andma õppejõududele kirjalikku tagasisidet, ja siis ma kirjutasin talle, et ma olen ikkagi juba 24, et äkki võiks minuga natuke paremini käituda, piits minu puhul ei toimi. Teisel semestril oligi ta täiesti teine inimene, ja sealtpeale olid meie suhted igati sõbralikud ja lugupidavad.
Birgiti esimesed omalavastused olid valdavalt süngetoonilised ja müstilised. Osalt praktilistel põhjustel — kuna Viljandi koolis oli ja on vaid üks black box, millele pretendeeris hulk tudengeid — hakkas Birgit otsima oma lavastustele alternatiivseid ruume. Tema lavastuste sünnikohtadeks on olnud näiteks Tallinna vanalinna bastioni käigud, Ugala kelder, Viljandi Rubiini klubi, Patarei vangla, Genklubi maja kõikmõeldavad urkad, Eesti Maanteemuuseumi ääres asuv võpsik. Neist kõige erilisem on kahtlemata üks Birgiti diskutiivsemaid lavastusi (kas see on teater või mingi sotsiaalprojekt?), Vaba Lava egiidi all 2020. aastal valminud „Inimesed ja numbrid”, publiku bussiretk elatustasemega rikas-keskmine-vaene-väga vaene eestlaste reaalsetesse kodudesse.
Enamasti see ei ole nii, et lähen kuhugi ruumi ja hakkan lavastama. Pigem hakkan tegema mingit ideed, siis tekib mul kujutluspilt sellest, mida mul vaja oleks. Aga kõigepealt peaks olema selge, miks just seal ja miks just see asi. Mulle jah väga ei meeldi ruumid, mis on ennast juba teatriruumina kehtestanud, ka sellistes ruumides ma tahan midagi ümber paigutada. Ma tahan, et näitleja oleks vaatajale hästi lähedal. Ma olen alati uskunud, et minu loodud maailm peaks jääma sinna ruumi, kus ta sünnib.
Juba aasta enne lõpetamist lõi nende lend Tartusse oma teatri. Tõsi, lõpupildil on neid 17, kellest on tänaseks alles neli. Endine on see, et teatril puudub „päris” oma maja ning iga uuslavastuse väljatoomine sõltub kulka otsusest. Kevadine kultuuriministeeriumi teatrite rahastuskomisjon praakis Musta Kasti välja põhjendusega, et teatri valikud on liiga turvalised ja tase keskpärane, samal ajal jäi suveks plaanitud Birgiti lavastusidee „Sõda” kulkas kõrvale põhjendusega, et tegu on „liiga provokatiivse” lähenemisega. (Siis ma olin korraks pettunud küll, kui loed, et sinu tase on keskpärane ja valikud liiga turvalised. Mina tunnen, et meie valikud ei ole üldse turvalised. Jaa, muidugi, teatritegemine ei pea olema mugav, aga see igapäevane olme tapab nii tohutult.)
Üks selge tunnusjoon eraldab Musta Kasti enamikust teistest Eesti mitteriiklikest (väike)teatritest: kui Theatrum on selgelt Lembit Petersoni, Von Krahl Peeter Jalaka, Tartu Uus Teater Ivar Põllu ja VAT Aare Toikka nägu, siis Mustal Kastil ühte ja ainust liidrit pole. Kas kõik olulised otsused kujunevad siis hääletamise tulemusena?
Esimestel aastatel, jah, hääletati. Kõik, kes tahtsid Mustas Kastis midagi teha, esitasid oma nägemuse, neid siis loeti ühiselt, toimusid vestlusvoorud, ja siis valiti hääletades välja hooaja uuslavastused. Nüüd on nii, et meil on viieliikmeline loomenõukogu, kellega me arutame, kas see või teine idee kedagi meist kõnetab. Aga otsime aktiivselt ka ise inimesi, kes võiksid meile sobida. Mõnikord sa esialgu ei usu üldse ideesse, näiteks „Lilli” puhul ma ei saanud alguses üldse aru, miks peaks lavale panema kellegi elulugu. Aga üliäge asi tuli välja! Meie teatri väiksus võimaldab meil olla väga avatud ja reaktiivne, näiteks öelda keset prooviprotsessi, et mulle see idee enam üldse ei meeldi, teeme hoopis midagi muud. Me anname võimaluse ka elul enesel protsessi sekkuda.
Birgit Landberg augustis 2024.
Harri Rospu fotod
Mustal Kastil on aastatega tekkinud päris oma publik, kes naljalt ühtki tükki vahele ei jäta. Nii mõnedki nimetused on jõudnud ka teatriavalikkuse huviorbiiti, kas või seesama „Lilli”. Või endiselt kavas püsiv suurte saalide hitt „Carmen”, Peeter Volkonski suhteliselt sõge idee teha draamanäitlejatega klassikalist ooperit. Samasse rubriiki paigutub ka Birgiti enda natuke sarnase stilistikaga lavastuskolmik: „Peks mõisatallis”, „Pidu katku ajal” ja tänavune „Surm”. Kolm pisut kabareelikku, justkui meelelahutustükki, mis eestlase tabusid, hirme ja erutuspäästikuid lavalt saali tagasi peegeldavad. Birgiti lavastajaportfoolios peaaegu puuduvad pikemad eepilised lood, enamik neist on kokku pandud väiksematest fragmendijuppidest. Teine tunnusjoon on, et nad räägivad asjadest üsnagi otse, ilma kunstilise filtrita.
Minu jaoks on, jah, kummaline, kui võetakse ette mingi näidend ja öeldakse, et see räägib nüüd tegelikult vaat sellest. Tahaks öelda, et aga siis võikski ju kohe vaat sellest rääkida. Meil on nii, et me räägime omavahel trupiga hästi palju, sellest tekivad mingid lõigud. Teeme palju etüüde, mulle alati meeldib, kui teised pakuvad ka. Me ei jõua kunagi ühe lineaarse looni, aga dramaturgiline lineaarsus valitud teema kaudu ja suurem plaan on seal siiski olemas. See teema peab mind puudutama, see on hästi tähtis. Ma tahan seda teemat avada võimalikult paljude tahkude kaudu, kõrvutada neid tahke omavahel, kas need sobivad kuidagi või on seal mingi dissonants, „Surma” puhul näiteks matused ja piinlikud anekdoodid. Sageli öeldakse, et vaatajale meeldivad teatris lood, aga minule tundub, et vaatajale meeldib näha laval inimesi sooritamas mingeid tegevusi. Mina ei jutusta lugu Pille ja Tõnu pereelust, mille sisuks on surm. Mul ei ole tavaliselt nimelisi tegelasi.
Kursusekaaslaste ja muidu sõpradega teatritegemise puhul võib vist varjuküljeks olla see, et mingi nõudlikkus hakkab ära vajuma ja köis lastakse lohisema? Selle avalduse peale hakkab Birgit energiliselt kätega vehkima.
Ei, sellist asja meil ei ole üldse. Ma tahan uskuda, et valitud teema kõnetab teisi ka. Ma ootan nende isiklikke peegeldusi. Aga me ei piirdu sellega, mis meie endi sees on või mida me ise teame. Me teeme lavastuse sellest, mida me teada saame. Näiteks tuleme nädalavahetuseks kokku, vaatame ära kõik dokumentaalfilmid surmast, mida keegi on soovitanud, kolm päeva järjest.
Väiketeatris ellu jäämiseks vajaliku motivatsiooni hoidmisega kaasneb ka eripära, millest vaatajad palju ei tea. Isegi mustakastilane ise tajub seda teravamalt vaid siis, kui satub kaasa tegema mõne riigiteatri projektis, kus näitleja ülesanne on valmis pandud kostüüm selga tõmmata ja oma roll kunstiliselt kõrgel tasemel ette kanda. Mustas Kastis peab näitleja olema ka riietur, rekvisiitor, grimeerija ja lavatööline. Millel, tuleb välja, on ka oma positiivne poolus.
Me muidugi püüame sinnapoole, et näitleja ei peaks kõike ise tegema. Lava me ehitame juba päeval, seega tuleme alati varem kokku. Pärast etendust lava kokku pakkides
saab tavaliselt head nalja. Meil on väga töökad inimesed, kelle motiveerituse tase on kõrge. Siin hakkabki kaasa mängima see, kas sa tahad seda tükki mängida ja kas sulle meeldivad need inimesed. Kui jah, siis on täiesti okei ka ise lava ehitada.
Uurin, kui keeruline on Birgitil lavastajana hakkama saada endast oluliselt teistsugust tüüpi inimestega, näiteks väga ebakindlate natuuridega.
Jaa, see on ülikeeruline, sest minu sõprade hulgas väga palju ebakindlaid ei ole. Olen märganud, et paljudel on see ebakindlus justkui töövahend. Alguses olen väga vahva, siis olen väga ebakindel ja siis tulen ise oma ebakindlusest välja. Oluline on, kuidas sa annad näitlejale ülesannet ja pärast tagasisidestad. Peamine on hoida proovis kergust ja rõõmu.
Otse asjadest rääkimine ja morbiidne huumor teatris tähendab alati ka kõrgendatud riskiastet, sest vaatajate valulävi nii huumori kui sotsiaalsete nähtuste kajastamisel võib olla väga erinev.
Muidugi on see risk, kui laval on inimesed oma nimedega ja kui sa vaatad otse silma. Ühel „Surma” etendusel hakkas ühel vaatajal ninast verd purskama. Samas on mulle öeldud, et ma teen pehmeid lavastusi ja „Surmas” oleks võinud enam kriipivust olla. Aga minu jaoks oli seal juba piisavalt kriipivust, minu piir tuli seal ette. Minu meelest on huumor ainus viis, kuidas näiteks surmast rääkida. Kui sa ei soovigi enamat kui meelelahutust, siis sa saad selle kätte, aga soovi korral saad sa midagi veel. Ma ei tahaks, et inimesed tunneksid ennast pärast etendust kehvasti. Ma tahan, et inimestes midagi toimuks, et nad hakkaksid iseendaga rääkima. Mulle tundub, et me väga ei räägi iseendaga.
Hakkame kunstijuttu koomale tõmbama. Ma ei taha esitada tüüpküsimusi hobide ja unistustereiside kohta. Räägime hoopis sellest, kui oluline on teatrisse mitte ära uppuda, laiemas mõttes sellest, et teatrit ei peaks tegema teatri pärast.
Sel suvel mul õnnestus oma pea töödest täiesti tühjaks teha, see on midagi, mida ma oskan ja suudan. Ma suhtun suure austusega loodusse, mulle meeldib väga metsas ja matkamas käia, ma räägin kodus oma toalilledega. Samas on minu suhtumine selline, et kui mõni neist taimedest ei jää minu süsteemis ellu, siis kahju küll, aga ju see pidi siis nii minema. See ei ole võib-olla mu voorus, aga ma ei õhka iga hetk teatri ja kunsti järele; teater ei ole mulle suva, aga ma ei pea päevikut, kuhu kirjutan iga päev üles mõtteid selle kohta, kus ma loojana parajasti olen. Ma olen hästi palju hetkes elav inimene.
Olemegi otsaga enesemääratlemise teema juures tagasi.
Ma ei tule selle pealegi, et mõelda endast kui lavastajast. Ma olen Birgit, keda motiveerivad mingid mõtted ja kelle tööks, kummalisel kombel, on nende mõtete realiseerimine koos teiste inimestega.
SVEN KARJA
