Tänavusele teatriankeedile vastas 21 teatriuurijat ja -kriitikut ning sellest tekkinud ühisvaatepunkt näib olevat representatiivne: fookusse tõusid nn suurlavastused, kuid märkamata ei jäänud ka laboratoorsed otsingud kaasaegse etendus- ja tantsukunsti vallas. Jaak Allik ütleb: „Ugala lavastus „Meie klass” (Tanel Jonas) ja Eesti Draamateatri lavastused „Vend Antigone, ema Oidipus” (Tiit Ojasoo), „Rahamaa” (Hendrik Toompere jr) ja „Üks helevalge tuvi” (Mari-Liis Lill, Priit Põldma) kuuluvad parimate minu poolt läbi aegade nähtud lavastuste hulka. Nende koondumine ühte hooaega tundub uskumatu.” Saab vaid nõustuda. Keeruline aeg soosib „suurlavastusi”: need on midagi käegakatsutavat, neis on näha etendajate ja publiku ühisteadvust, aetakse ühist asja. Ja Draamateatril läheb hästi, Hendrik Toompere jr on lausa Delfi mõjukate edetabelis.
Ehkki ankeedi raam on hooaeg 2023/24, lipsab aeg-ajalt ikka sisse ka mõtteid ja muljeid lähiminevikust. Kui need ei puuduta konkreetseid lavastusi, vaid pigem mingeid suundumusi ja hoovusi, siis ei ole ma neid toimetajana välja võtnud, sest hetkes olulisi asju tuleb fikseerida, aasta hiljem ei tarvitse me mäletada, miks just see nähtus oluline oli. Näiteks, mida andis meile hiljutine „Sõltumatu tantsu festival”? Siit lähtuv impulss võib toita uusi arutelusid kas või näiteks tantsukunsti ning üldse laiemalt erateatrite rahastamise teemal. Näen, et rahastamisotsuseid saadab pahameel ning et kultuuriministeerium ei ole suutnud nende tausta piisavalt kommunikeerida ja argumenteerida, pannes erialaspetsialistidest komisjoniliikmed kohati tanki. Ei süüdista, kuid ankeedivastustest selgub, et just keerulistel aegadel on eriti oluline oma sõnumeid selgelt edastada.
Uuenenud Von Krahli teatri suurlavastus „Kindlates kätes” jääb juba järgmise aasta ankeedivastajate hinnata, kuid loodan, et teadlikkus selle hindamisel ei lase seda liigitada ühiskonnakriitiliseks poliitiliseks teatriks, vaid võimaldab läbi näha eraraha abil teostatud etendusaktsioonide tõelist olemust, et seda mitte kunstnikele eeskujuks tuua.
Mitmes vastuses toodi positiivsena välja, et Tartu Uue Teatri „Ants, Ants, Ants” tekitas arutelu. Jälle nõus, kuid kahjuks jäi arutelu pooleli. Olen korduvalt tundnud, et kui tahan kunstiteose puhul rääkida kunstilisest kujundist, siis tembeldatakse see sooviks mitte kõnelda kunsti poliitilisest tasandist (st jääda roosasse muinasjutumaailma). Otse vastupidi: kunstiteose kujund peabki kõnelema nii esteetiliselt kui ka poliitiliselt. Kõnealuse lavastuse puhul avaldati autoreile (kelle kuvand põhineb suuresti vägivallavastastel lavastustel) survet väljastpoolt kunstilist kujundit, mokaotsast tunnistati tööõnnetust ja kogu edasine arutelu puudutas seda, et Ants Laidam oli halb mees. Mis on ka tõsi. Aga arutelu teemal, kus on kunsti piirid, ei saanud tekkidagi ja kümne aasta pärast, kui teatriuurijad seda teemat uurima hakkavad, on neil võimalik toetuda vaid tegijate ülieetilisele kompassile, aga mitte sellele, mida kogu see fenomen meile üleüldse elu kohta õpetas.
Rõhutan veel kord, et mitte „Kindlates kätes” ei räägi meile poliitilisest performatiivsusest, vaid igapäevaeluvalu, mida on võimalik kätkeda kunstilisse kujundisse.
MADIS KOLK
