Olga ja Priit Pärna uus animafilm „Luna Rossa” esilinastus Eestis novembrikuus PÖFFil. Oktoobris anti Norras Fredrikstadi animafestivalil Priit Pärnale elutööpreemia, järjekorras juba üheteistkümnes. Seega on põhjust Pärnadega TMK veergudel veidi pikemalt vestelda.
Oktoobri lõpus külastan Priit ja Olga Pärna nende mereäärses Viimsi kodus. Priit räägib, et nüüd on maju seal lähestikku üksjagu, aga siis, kui tema oma maja 1995. aastal ehitama hakkas, polnud ses paigas veel suurt midagi. Mina ütlen, et mere ääres on hea, inimesel on ruumi vaja. Pärnadel on seinal suur Eesti kaart. Tuleb jutuks, kust keegi pärit, näitan kaardil oma koduküla Kurlat ja ütlen, et seal avarust on. Olga näitab Priidu esimest kodukohta, mis on kaheksa kilomeetrit Tapast — Udriku, seal elas Priit oma esimesed viis eluaastat. Siis kolis pere Tapale. Priidu isa töötas raudteelasena, ema oli koduperenaine.
Olga on sündinud Minskis ja lõpetanud Valgevene Kunstiakadeemia graafika osakonna kiitusega; Eestisse tuli ta 2006. aastal. Panen diktofoni käima.
Priit ja Olga Pärn novembris 2024.
Harri Rospu foto
Lapsepõlvest võikski alustada. Milline on teie esimene mälestus?
Priit (pärast pikka pausi): Üks seen. Ma arvan, et see oli kuuseriisikas. Ma olin siis vist kolmeaastane. Õde oli neli aastat vanem ja ta oli koos naaberküla tüdrukutega, aga mind ei võtnud endaga ühes. Ja siis ma viskasin väikese kiviga ja see tabas ühe lapse hammast. Seejärel üritasin metsa joosta ja isa tuli mulle järele. Ja siis ma nägin seda seent.
Olga: On üks selline arhitekti töövahend nagu lekaal. Meil oli see punane. See polnud üldse mänguasi, aga millegipärast ma mäletan, et mängisin sellega.
Priit: Olga vanemad olid arhitektid.
Olga: Tol ajal olid suured püstised töölauad, kulmanid, millel arhitektid tegid jooniseid. Ma mäletan, et kui vanemad mind oma töö juurde kaasa võtsid, siis istusin nende kulmanite all.
Mulle paistab, et lapsepõlv ja side sellega on Priidu filmides tähtsal kohal. See on oluline ka teie ühistes filmides, aga näiteks Priidu „Harjutusi iseseisvaks eluks” (1980) mõjub ju lausa manifesteerivalt. Ühelt poolt lapse vabadus ja loomingulisus, teiselt poolt see, kuidas inimene on vormitud, harjutatud ametnikuks.
Priit: Milline mu lapsepõlve vabadus oli? Elasime Tapa linna serval…
Ma tean, et sa olid ka kraade ja noh, võib-olla ei õppinud otseselt viitele…
Priit: Keskkooli ei lõpetanud ma hõbemedaliga, kuna mul oli kaks nelja, vene keel ja joonestamine. Sest ühtegi vene keele kirjalikku tööd ma põhimõtteliselt ei teinud.
Olga: Aga sa lugesid nii eesti kui vene keeles kõike mis võimalik.
Ja olid ehk ka tänavaeluga tuttav? Minu arvates sinu filmidest kumab seda.
Priit: Lapsepõlv oli mul nagu kahel maal korraga. Olid eestlased ja olid venelased, lumpenproletariaat. Kui Tapale kolisime, oli seal veel vangilaagri barakk. Sõja ajal ehitasid sakslased selle venelaste jaoks, pärast olid sakslased ise seal vangis ja hiljem, nõukogude ajal elasid seal jälle venelased. Meie elasime ka baraki tüüpi majas, algul tillukeses kööktoas, hiljem saime natuke suurema pinna — köögi ja toa. Me elasime linna servas, tänavaid tänapäeva mõistes seal polnud. Suur osa ajast möödus mul nii, et tegin kamraadidega pikki retki mitmete kilomeetrite kaugusele metsa, mängisime indiaanlasi jne. Linna teises servas oli samuti mets, kus oli õhku lastud saksa laskemoonaladu. Ja kui sinna minna ja sammal pealt ära lükata, võis leida kõike, mida süda igatses.
Fotol Priidu ema Helene Rosalie umbes 17-aastasena ja tema 13-aastasena kirjutatud lugu ja joonistus. Priit Pärna arhiiv, Olga Pärna foto
Kas tüüpe lapsepõlveajast, sellest maailmast on tulnud üle ka su filmidesse?
Priit: Ei noh, hakata nüüd mõtlema, et „Eine murul” või „Tuukrid vihmas”, et see on nüüd see Vovka…
Vovka kohta ma ei oska küsida, ma mõtlen tüpaaže.
Priit: Vaata, see elu oli seal füüsiliselt küllaltki nõudlik. Meie kambas olin mina ainuke eestlane. Kuskil on keegi kirjutanud, et lapsed on nagu suguharu. Nii see oli. See tähendab, et suvel, kui kooli polnud, läksid sa välja, vaatasid, kes kuskil on, vilistasid, keegi tuli veel juurde, et mis me teeme? — Lähme teeme metsas lõket, jne. Ja seal kambas oli lapsi eri vanuses, täiesti tatikad, need töllerdasid ka kaasas…
Olga: Ja koer oli teil. Piraadi-nimeline.
Priit: Jah. Ja noh, näiteks sellised meelelahutused, et üks tüüp ei kannatanud seda heli, kui mööda klaasi kiviga tõmmata; tal sõitis siis katus täiesti ära, haaras pooliku telliskivi ja virutas. See tundus huvitav — et pole praegu midagi teha, davai, teeme nüüd Strogonovile seda…
Olga: Jaa, aga nagu Priit on rääkinud, olid neil samas selged reeglid, isegi rüütellikud.
Priit: Kui kakluseks läks, ka koolis — näiteks eesti kool ja vene kool omavahel —,
siis kui vastamisi olid kambapealikud või tugevamad, ei läinud keegi vahele. Mitmekesi ühe vastu ei mindud; see, et maaslamajat oleks jalgadega pekstud, oli mõeldamatu.
Olga: Ja Priidul oli seal hüüdnimi, Tšingatšguk (Suur Madu).
Kust sa selle said?
Priit: Meie kambas keegi teine raamatuid ei lugenud. Me mängisime indiaanlasi ja kuna mina lugesin „Hirvekütti” ja teisi raamatuid, siis ma seletasin neile, et kes ja mis. Nende sõnade jaoks, mida ma vene keelde tõlkida ei osanud, mõtlesin ise välja olematuid sõnu.
Selle peale küsin ma, mis puust tehakse vibu?
Priit: Kadakast.
Aga „Hirvekütis”?
Priit: Jugapuust. Ma ei tea, kas jugapuu on kadakast parem. Kadakas peab kuivama vähemalt aasta, vibupuu kumerat poolt ei tohi puutuda, sisemist poolt võib töödelda. Nooled tegime aga niimoodi… tead, milline on hobuseraua nael?
Jah.
Priit: Hobuseraua naela pea on jäme ja nelinurkne. Raudteerööpa jupi peal tagusid selle nelinurkse otsa haamriga laiaks, keerasid toruks ja lükkasid noolevarre otsa. Ja naela osa lõikasid natuke lühemaks. Nii et see oli päris hirmus relv. Umbes 20–25 meetri pealt lasime vibudega märki.
Mulle tundub küll, et see suguharu värk on sul filmides sees.
Priit: Minu lapsepõlv ei lõppenud kaheteistaastasena, sest mingil hetkel kandus kogu see tegevus ka kooli. Ma käisin eesti koolis, läksin 6. klassis suusatrenni, seal mulle ei meeldinud, tulin ära, 7. klassis läksin laskma.
Kui hästi sa lasid?
Priit: Eesti päris teravas tipus ma polnud. Aga mul oli ka teine tõmme; ma tahtsin tohutult maadelda.
Miks?
Priit: Mulle meeldis.
Olga: See kuulus samuti selle füüsiliselt nõudliku elu juurde. Priit vajas seda.
Priit: 6. klassis ostsin venekeelse raamatu „Borba sambo”, džuudo jõudis meile hiljem. Aga maadlemisega oli nii, et meil ei olnud spordikooli, me olime algul Rakvere, siis Tapa, siis Paide rajoonis. Paides oli spordikool maadluses ja nad helistasid mulle, kui vaja. Ma olin mingi aeg ka Paide rajooni koondises.
Olga: Priit, sa said ju teise koha sambos Tartu rajooni esivõistlustel.
Priit: Tartus ma käisin Andres Lutsari juures sambotrennis, läksin sinna ülikooli ajal, pärast teist kursust. [Priit lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli bioloogia erialal 1970. — Toim.] Minust ja Andresest said suured sõbrad, suhtlesime kuni tema surmani.
Räägi, Olga, enda lapsepõlvest ka.
Kui ma Eestisse tulin, siis selgus, et lapsepõlves me armastasime ja lugesime Priiduga samu raamatud. Näiteks Jules Verne’i romaane. See tundus lausa müstiline. Mina sündisin Minskis 1976, aga kasvasin samade raamatutega, millega kasvas Priit.
Siit võikski lasteraamatute juurde minna. Te mõlemad olete ka illustraatorid. Lastele kirjutavad ja joonistavad paljud, nende armastuse pälvivad pigem vähesed. Priit, sa oled illustreerinud palju aastaid Tähekest. Ja pildiraamatud „Kilplased” (1977), „Tagurpidi” (1980) ja „Naljapildiaabits” (1983) on täiesti legendaarsed. Kilplaste teine osa „Kilplased globaliseeruvad” (2019) on, tõsi küll, juba rohkem täiskasvanutele.
Priit: Täheke nüüd ei paku mulle enam tööd. Vahel nad pakuvad Olgale ja on olnud ka nii, et Olgal pole aega teha ja ma olen saanud Olga töö endale.
Ma tahan öelda, et lapsepõlvetunnetus on sul tugev, muidu lapsed ei tunneks seda sidet. Ei avastaks, ei naeraks kaasa.
Olga: Ma arvan, et asi on mõtlemisviisis ja valmiduses mängida. Näiteks kui me kolmekesi jalutame, koos poja Märdiga, siis me kogu aeg mängime. Mõtleme käigupealt mänge välja, mängime sõnadega, seal on absurdi ja improvisatsiooni…
Tooge mõni näide.
Priit: Näiteks mõtlesime välja sellise mängu. On kujuteldav olukord, kus A kukub auku, B tuleb augu servale, ja et mida nad siis teineteisele ütlevad. Sealt tuli näiteks selline päris hea lahendus. Putin kukub auku ja Lukašenka tuleb augu
servale. Putin ütleb: „Aita mind siit välja.” Lukašenka ütleb: „Kui sa minuga Haagi tuled.”
See on hea. Aga kuidas teile tundub, kas inimene on juba lapsepõlves loomult sama mis täiskasvanuna või muutub ta aja jooksul?
Priit: No materiaalselt pole tal praegu kehas enam ühtegi sama molekuli ja aatomit mis seitse aastat tagasi. Ja kui ta oma meelelaadilt jääks samasuguseks, nagu ta oli seitsmeaastaselt, oleks see väga kurb.
Aga loomus, iseloom, mingi temale omane vaade maailmale?
Priit: Vaade maailmale kogu aeg areneb. Me oleme ju ka näinud inimesi, kes drastiliselt muutuvad. Kui hakkame loomust defineerima, läheme hägustele radadele.
Olga: Paar päeva tagasi olime Norras festivalil ja suhtlesime seal ka Priidu endiste õpilastega. Meil on tegelikult uskumatu kogemus, Priidul eriti. Ta nägi kolmteist aastat Turu Ülikoolis erinevaid lende: kuidas sinna tulid õppima lapsed ja lõpetasid juba tegijad; kuidas nad arenesid. Ja samamoodi siin EKAs. Inimesed muutuvad, mõned isegi nii, et sa ei tunne neid hiljem äragi. Põhjused on erinevad. [Priit Pärn rajas 1994. aastal Turu Kunstiakadeemia animaosakonna ja oli selle kunstiline juht aastani 2007. Aastal 2006 pani ta aluse EKA animatsiooniosakonnale ning oli seal professor ja juhataja aastani 2014, professor 2014–2019 ja sealt edasi emeriitprofessor. Olga oli EKAs 2007–2013 tunniõpetaja, 2014–2016 poole kohaga külalisdotsent, 2016–2019 külalisdotsent ja bakalaureuse õppesuuna juht. Olga monteeris peaaegu kõik aastatel 2007–2020 valminud tudengifilmid, mida oli kokku üle saja. 2020–2021 olid Pärnad Tartu Ülikooli vabade kunstide professorid. Koos on nad õpetanud animatsiooniüliõpilasi ka paljudes välisriikides. — Toim.]
Priit: Eksistentsialistlikult võttes avalduvad muutused ka nii, et seni, kuni kõik on hästi, on meil selline hea läänelik ühiskond, kus su naaber on väga meeldiv mees. Aga kui tingimused oleksid teistsugused, näiteks kui midagi saaks pika järjekorraga, siis võib avastada, et see meeldiv naaber trügib kõigist ette. Järelikult see situatsioon, see hetk avab inimese olemuse. Enamiku inimeste puhul me ei jõua suhetes nii kaugele, et seda näeksime. Näiteks inimesed, kes hakkavad karjääri tegema… Noh, sul on hea meel, et sõber tõusis nii kõrgele, aga kui sa teaksid, milliseid võtteid ta selleks kasutas, siis võib-olla sinu arvamus temast muutuks.
Ja praeguses ühiskonnas, eriti selles osas, mis puudutab kunsti — kus inimeste hakkama saamine sõltub kellegi otsusest, kes ei jaga mitte enda, vaid maksumaksja raha —, on selline „muutumine” vägagi päevakorral. Oletame, et on inimene, kes on õppinud animaatoriks: ta saab aru, et ta juba oskab seda tööd, aga samas taipab ka, et tema eksistents sõltub täielikult sellest, kes raha jagab. Ja siis ta peab otsustama, kas ta teeb ikka „õiget” asja. Nõukaajal olid ühed asjad nõutuna õiged, nüüd on teised asjad nõutuna õiged.
Aga mida siis teha? On elu ja olelusvõitlus, konkurents ja turumajandus, milles me ju elame.
Priit: Antud juhul me tegime filmi „Luna Rossa”.
Olga: Jah, see on väga hea vastus.
Inimesed on situatsioonis, kus nad konkureerivad. Üks saab toetust, teine mitte. Paratamatult on nii.
Priit: Kui sa kasutad sõna „konkureerima”, siis… kunstnik teeb mingi produkti. Mis on seal see element, mis peaks konkureerima teise kunstniku produktiga? Kes seda otsustab? Mis see on? Kas kvaliteet, mida mingis mõttes on väga lihtne määrata, või mingi ideoloogiline moment? Kui määrab trend või ideoloogia — ja kohati on need üks ja sama —, siis mina ütlen, et see ei ole aus konkurents.
Kas tänapäeval on head kunsti lihtsam või raskem ära tunda kui näiteks kakskümmend või ka nelikümmend aastat tagasi? Sa ütlesid „kvaliteet”. Ma olen seni mõelnud, et kunsti juurde kuulub mingi kvaliteet, mille me kuidagi siiski ära tunneme. Nüüdsel ajal ei ole ma aga enam kindel, et säärast kvaliteeti väga näha ja otsida tahetaksegi.
Priit: Kunstist üldises mõttes on raske rääkida. Kitsendaks seda ala, võtaks animatsiooni, mida me tunneme.
Olga: Häid režissööre on väga vähe ja kahjuks on praegu selline aeg, mil väga palju määrab reklaam. Igaüks reklaamib ennast ja selle košmaarse reklaamihulga ja ka valeinformatsiooni laineil kaob päris kunst.
Priit: Ja kuna animatsioon on enamasti narratiivne, siis on ka lihtne tuvastada, kas autor teeb filmi „õigel teemal” või ei.
Sa näed seda tendentsi?
Priit: Peab olema totaalselt pime ja loll, et seda mitte näha. On võimalik, et „õige teemaga” film on hästi tehtud. See on täiesti võimalik. Kui aga näed, et film on tehtud nii, et see ei vasta teatud kategooriatele, aga see tõstetakse kilbile ja öeldakse, et see on kõige parem, siis jõuame küsimuseni, k e s teeb kunstist kunsti.
Siin on oma sõltuvussuhted. Kuskil on keegi, kes otsustab juba ideefaasis, kas anda mingile projektile tootmiseks raha või mitte. Reeglina on raha, mida siis jagatakse, maksumaksja raha. Milline kohustus lasub selle raha jagajal? Ühelt poolt peab ta tagama, et tulemus oleks hea. Kes aga otsustab, kas tulemus on hea? See on antud juhul keegi kolmas… Ja ehk isegi olulisem on see, et raha jagaja võib väga lihtsalt jõuda mingil hetkel olukorda, kus ta mõtleb eelkõige iseenda peale. Mida see tähendab? Näiteks metseen, kes ei pea mitte kellelegi aru andma, võib anda konkreetse filmi tegemiseks suure summa ja kui tulemust ei tule, siis selle raha korstnasse kirjutada. Kui sa aga ei jaga isiklikku raha, siis juhul kui sa teed vea, pead selle eest võib-olla vastutama. Selline jagaja tunneb hirmu, vaatab kogu aeg, et viga ei teeks, sest jagaja olla on ka mõnus. Ja kui nad on kaua seal jagamisekohal, siis mingil hetkel võib neile tunduda, et see, mida nad jagavad, ongi nende oma raha.
Ideologiseerimise koha pealt meenutan, et oli meil ju ka nõukaaeg, mil kunst oli ideologiseeritud ja samas püüti rääkida vihjete kaudu.
Priit: Ega neid püüdjaid palju olnud.
Aga mõni oli ja seda rohkem hinnatud. Nüüdsel ajal on aga nii, et tihtipeale me ei oota kunstilt enam niivõrd inimese ja maailma, sh selle metafüüsilise dimensiooni mõtestamist, vaid seda, et kunst näitaks meile, kuidas elama peaks. Aga kui nii, siis oleme ju astunud samale teele nagu nõukaajal. Pole võimalik, et sedasama printsiipi, samasugust lähenemist ei märgata. Selles mõttes on kunsti ideologiseerimine kunstile äärmiselt halb, ka juba kunsti mõistele on see halb.
Olga: Absoluutselt.
Priit: Põhjus, miks me sellest praegu üldse räägime, on see, et raha jagajad mõtlevad iseenda peale. Nad kardavad ka ise ideoloogiliselt vääratada. Nõukaajal oli mul üks, mitte just väga pikk periood, kui ma selle kadalipu läbisin. Ja ma sain sel ajal täpselt aru, mida tsensuur endast kujutab. GLAVLIT [1922. aastal asutatud nõukogude ametlik tsensuuri ja riigisaladuse kaitse organ — Toim.] tegeles hoopis muude asjadega. Võtame näiteks ajakirja Eesti Loodus; seal on artikkel koprast, mille juures on ka skeem, kuidas kulgeb konkreetne jõgi oma käänakutega. See skeem tuli ära muuta, et vaenlane jõe käänakuid teada ei saaks. Kinoga seoses käis asi omal viisil ja väga markantselt. Kõigepealt läksime stsenaariumiga Tallinnfilmi toimetaja ja peatoimetaja juurde — kõik lugesid nii ridadelt kui ridade vahelt, püüdes leida midagi, mida keegi kõrgemal tasemel võib tõlgendada poliitilise veana. Edasi tuli Eesti Goskino ja kui sealt anti roheline tuli, siis Moskva Goskino. Ka seal oli mitu taset. Kui midagi oleks ikkagi jäänud märkamata ja hiljem välja tulnud, poleks karistus tabanud mitte mind tegijana, vaid vea läbilaskjat mittenägijana.
Aga kuidas sul õnnestus minna oma filmidega Moskvasse? „Eine murul” (1987) — sellega oli ju ikka probleeme? Ja kas ka varasematega? Kas „Kolmnurga” (1982) puhul leiti, et nõukogude perekond võibki olla selline, kus ahjualune, antud filmis küll pliidialune, käib saaki noolimas?
Priit: See ei ole nüüd enam tähtis teema; siin, kohapeal, oli probleem filmiga „Aeg maha” (1984). „Kolmnurga” puhul nõuti, et ma lõikaksin välja kaheksa minutit. Kompromiss sündis, ma lõikasin välja poolteist sekundit. „Eine murul” — sellega ei olnud huvitavaid sekeldusi. 1983, kui ma selle stsenaariumi kirjutasin, oli sügav vene aeg ja mulle öeldi, et sellist filmi Nõukogude Liidus kunagi ei tehta. Töösse ta ei läinud. 1986, siis oli juba midagi muutunud, film läks töösse, probleeme ei olnud. 1987 oli film valmis ja hakkas mööda maailma ringi sõitma ja mina koos sellega.
Ma mäletan, kuidas ma põhikooli lõpus nägin „Einet murul”. Isegi kui ma kõiki kujundeid välja ei lugenud, oli see film ikkagi arusaadav ja haarav, tunnetus on seal väga täpne. Paljud peavad „Einet murul” sinu parimaks filmiks. Aga sa ise?
Priit: Kui teised peavad, siis… Võib öelda nii, et kui oli ASIFA [rahvusvaheline animatsiooni assotsiatsioon — Toim.] 50. aastapäev, siis nad kogusid kokku viiskümmend kriitikut, animaspetsialisti, ja need valisid viiskümmend kõigi aegade kõige paremat filmi. „Eine murul” oli 11. kohal ja „Hotell E” (1992) 36. kohal.
Kas ka oma ühiselt tehtud filmide puhul olete kogenud hoiakut, et eksite teemakäsitluses või ideoloogilises vaates? Kas näiteks „Lendurid koduteel” (2014) on pälvinud naisvaatajatelt mõistmist?
Olga: Absoluutselt. Meil oli selle filmi puhul probleeme hoopis meestega. Just keskealistega. Mõned keeldusid üldse selle filmi üle arutlemast.
Kas festivalidel?
Olga: Jah.
Väga lõbus. Kui selle filmi puhul osutusid kõige tundlikumaks sotsiaalseks grupiks hoopis „keskealised mehed, kes külastavad festivale”, näitab see, et nad on aru saanud, isegi nagu tellimusena omaks võtnud, et on naiste ees ja üldse kõiges süüdi.
Priit: Ühe suure festivali direktor ütles: „See film mind ei kõneta.”
Aga naised mõistsid?
Olga: Jah. Ja eks mõned mehed ikka ka. Näites Urmas Jõemees, kes oli meie tiimi liige, näitas seda oma eakale emale ja ütles, et emale see väga meeldis, ta sai kõigist naljadest aru. Paljud eakad naised võtavad seda suure huumoriga. Kord oli selline juhtum: ma sõitsin taksoga ja taksojuht, kes muide oli venekeelne, tundis mu ära ja ütles: „Olga, palun öelge Priidule edasi, et Tallinna taksojuhid tervitavad teda ja et „Lendurid koduteel” on parim film.” Vaat selline poolehoid oli.
Ka taksojuhid tahavad lõpuks koju saada. Nii et oli siiski ka neid, keda see kõnetas.
Priit: „Lendurid” oli Eestis aasta parim film ja sai ka palju meediakajastust. Ja oli mingi küsitlus, mille järgi see oli väljaspool Eestit aasta kõige rohkem meediat ja ajakirjanikke kõnetanud animafilm. Enne „Lendureid” me tegime filmi „Tuukrid vihmas” (2009). Seda Eestis nagu polekski olemas. Aga mujal maailmas oli „Tuukrid” aasta auhinnatuim animafilm. Nii et nendega on nagu vastupidi — üks on hinnatud siin, teine seal.
Olga: Jah, „Lendurid” on Eestis väga hästi vastu võetud ja armastatud. Aga „Tuukrite” puhul, kui tegime Viimsi Artiumis näitust ja ülakorrusel näidati seda filmi, mõistsin midagi, mida ma varem polnud taibanud. Meil on seal filmis suur laev, mis läheb põhja. Laeva nimi on „Marylin” ja see lugu on väljamõeldis. Aga võib-olla tekkis vaikus selle filmi ümber Eestis seetõttu, et inimesed nägid seal mingit peegeldust Estoniast.
Selle seose peale ei ole ma kunagi tulnud. Aga jah, ega tea, kust need kihid, ka meenutustes, võivad joosta.
Olga: Tegelikult räägib „Tuukrid” üksildusest. Samamoodi nagu „Lenduridki”. Sügavast üksildusest.
Aga „Lendureid” kannab ju ikkagi kojumineku motiiv.
Olga: Just nimelt. Igatsus.
Priit: Meil oli kavas triloogia. Meeste maailm.
Olga: Seal on kollektiivne üksildus.
Kas tõesti?
Olga: Jaa. Meeste kollektiivne üksildus.
Priit: „Tuukrid” on triloogia esimene film. Seal on kamp mehi, kes tulevad sihipäraselt rannale, vihma sajab, ja kui vaadata, kuidas need tüübid on tehtud ja animeeritud, siis nad on kõik väga robustsed. Neil on ka vastavad vatid seljas, nii et ega nad peaaegu liigugi. See on selline suletud süsteem, meeste maailm, mida nad kaitsevad. Ja kui laev eemal upub, siis ega me lõpuks teagi, mida see tuuker seal peaks tegema. Võib-olla ei olegi see tuuker ja laev kuidagi seotud ja meestel on rannas hoopis mingi muu töö pooleli.
Priit räägib „Tuukritega” seoses ühe loo. Šveitsis festivalil tuli tema juurde üks tädi ja heitis talle ette, et „Tuukrid vihmas” on seksistlik film. Miks? Sest mehed teevad tööd, aga naine ainult magab. Priit küsis: „Aga kui oleks vastupidi?” Naine mõtles natuke ja vastas: „Siis oleks ka seksistlik.”
Stiili otsing filmile „Tuukrid vihmas”. Joonistus: Priit Pärn, värv: Olga Pärn, 2008.
Kaader filmist „Tuukrid vihmas”, 2009.
Räägime lähemalt Pärnade viimasest filmist, millega nad töötasid neli ja pool aastat. TMK ilmumise ajaks ei ole „Luna Rossa” meie kinodesse jõudnud, seega tuleb mul anda see vestluse osa edasi veidi krüptiliselt. Nii, et sisu ette ära ei räägiks, aga mingit aimu filmist siiski saaks.
Sissejuhatavalt seisab „Luna Rossa” tiitrites: „Vaevalt sa seda usud, kuid see film on armastusest.” Olga ütleb, et neile on väga tähtis, et see film on armastusest, ja mina tõden, et nõnda on vaataja teeotsale juhatatud ja et ilma selle sissejuhatuseta vaataks ta filmi ehk hoopis teisiti.
„Luna Rossas” on mitmeid kihte, mis avalduvad nii visuaalsete lahenduste kui sündmuste ja tegevuste kaudu, võrdlus jäämäega on siin kohane. (Ungari animatsioonifestivalil „Primanima” sai „Luna Rossa” auhinna atmosfääri loomise eest.) Ütlen Olgale ja Priidule, et teisel vaatamisel võtsid ajaväljad minu jaoks juba ka selge kuju, pidemed on ju antud. Ütlen, et see film avanebki just erinevate ajaväljade kaudu ja et kokkuvõttes joonistub välja „nii”. Pärnad ütlevad, et ei pruugi. „Nii” on küll üks võimalus, aga mitte ainus. Ja et aeg on filmis ikkagi lineaarne, küsimus on, mis ajahetkest käib jutt. Priit räägib lähemalt ka erinevatest võimalustest, mis sündmuste-tegevuste teljel interpretatsioonis sees. Enda jaoks võtan selle kokku küsimusega: kas võib siis loolist struktuuri kirjeldada nii, et on mingid sõlmkohad, sellised punktid, kust edasi on interpretatsioonis mingid võimalikud variandid? Olga noogutab, Priit lisab, et neid hargnemisvõimalusi on piiratud arv. Täpsustan veel: aga need võimalused ja hargmikud lähevad kõik teatud suunas; ühesõnaga, suund on antud? Jah, suund on antud. Küsin, kas Pärnadel endil on teada ekvivalendid kõigile neile asjadele, mida me filmis tähenduslikus positsioonis näeme — et mille kohta „see” käib. Näiteks kui ühe tegelase laual on õun, siis see õun ei ole seal ju niisama; me näeme, et sellega ka üht-teist toimub. Jah, ekvivalendid on teada. „Veerev kaabu on ju aeg?” — „Jah, ta liigub päripäeva.”
Tekib hulk küsimusi. Näiteks, mis sai kaktusest ja lastest? Priit ütleb, et mingite asjade paremaks märkamiseks tuleb seda filmi vaadata suurelt ekraanilt. See, mis kaadris on oluline, on seotud ja määratud ka vaatamiseks mõeldud ekraani suurusega. Kui joonistad kaadri postmargi suuruses, siis ka mõtled selles kategoorias. Kui mõtled suure ekraani kategoorias, on kaadri seadmine teistsugune. Millistele tingimustele vaataja häälestatakse? Siin tekib mul tahtmine vaielda: „Aga filmi ruum annab ju vaatajale tingimused, et on „nii”.” — „Mida sa mõtled?” — Seda, et see ei ole dokumentaalfilm?” — „Ei, aga alati antakse vaatajale ju ka tajutavad tingimused, reeglid, millest intuitiivselt lähtuda. Näiteks teatris. Kõik me teame, et teater on tinglik, aga samas on ka erinevad mängureeglid, mille sa vaadates teadmiseks võtad. On suur vahe, kas alguses tuleb tegelane lavale lennates või hoopis jalgu trampides ja teatab, et ajalehes oli artikkel, millega ta nõus ei ole.” — „Ja läheb ära lennates.” — „No just. Kui läheb ära lennates, siis on antud sellised tingimused.” Priit ütleb, et animatsiooniruum on veel oma tingimustega. Et animatsioon tervenisti on teatud mõtteline ruum. See mõte jääb mind natuke kummitama. Sest… tõepoolest, nii ju ongi. See on väga hea osutus, seda taibates saab animatsioonimaailma just nagu sisse piiluda. Olga ütleb, et animatsioon on kõige parem narkootikum, mis eales välja mõeldud, ja et selle filmi tegemine oli uskumatult põnev, kuigi ka väsitav ja vahepeal tuli rahast puudus. Filmi said nad lõpetada tänu eratoetajatele.
Juttu tuleb ka värvidest ja kollastest liblikatest, kes filmis ühe aktsendina virtuaalse vaate, arvutimonitori kaudu füüsilises ruumis ühest kohast teise kanduvad. Saan natuke oma tingimustetahtmist, sest Olga tõdeb, et see koht vastab maagilisele realismile. Meenutan ühe EKA tudengi esseed TMKs (Rebeka Kruus, „Maagilise realismi vaim eesti animatsioonis”, TMK 2021, nr 10) ja küsin, kas animatsioon ja maagiline realism on lähedased. Priit ütleb, et on ja ei ole ka, ja küsib vastu: „Kas „Sipsik” on maagiline realism?”
Juttu tuleb ka muusikast: kas ja kuidas see tegelasi kirjeldab. Tõden, et „Luna Rossas” on midagi väga omamoodi, väga mõjuv rütm, ja küsin, kuidas see kujunes. Olga ütleb, et see on Priidu koreograafia. Algselt oli film plaanitud lühemana, aga tegemise protsessis kujunes nii („Luna Rossa” kestus on 32,37). Priit räägib, et „Luna Rossa” puhul kavandas film kohati ise nende tööd — näiteks oli ühe tegelase tuba plaanitud visuaalselt ühtmoodi, eklektiliselt mõjuva hulga asjadega, ent jäi hoopis minimalistlikult tühjaks.
Ütlen, et „Luna Rossa” on sügavuti melanhoolne film. Priit ütleb, et ka huumori tasand on seal kogu aeg olemas.
„Luna Rossa” tiim 2021. aasta kevadel motion capture’-võtetel. Vasakult: Karolin Jürise, Priit Pärn, Ago Soots, Tanel Saar, Märt Rudolf Pärn, Mattias Mälk ja Vesse Veering. Olga Pärna foto
Kuidas te „Luna Rossat” tehes motion capture-lahenduseni jõudsite?
Olga: Animatsioonis on väga haruldane kasutada reaalset näitlejat nii, et sa ekraanil seda näed. Aga Priidul on see kogemus olemas juba filmiga „Hotell E”. Gita Ränk [praegu Gita Kalmet, Eesti suursaadik Tšehhis — Toim.] rääkis meile, et Priit oli kõige parem lavastaja üldse, sest ta teadis täpselt, kuidas näitlejat juhendada. Mõtlesin, et oleks väga kihvt teha selline projekt, kus Priit päriselt töötab näitlejatega. See oli üks minu motivatsioon. Teine asi oli see, et ilmus Tanel Saar, kes lavastas VAT Teatris „Eine murul” (2017), ja me käisime seda vaatamas.
Priit Pärn, Tanel Saar ja Karolin Jürise „Luna Rossa” motion capture’-võtetel. Kevad 2022.
Kuidas teile VAT Teatri „Eine murul” meeldis?
Priit: Vinge.
Olga: Me hakkasime lausa VAT Teatri fännideks. Nad kutsuvad meid oma lavastusi vaatama ja me väga naudime neid. Arutasime Priiduga omavahel, et oleks tore nendega koostööd teha. See võimalus tuli koos „Luna Rossa” ideega. Üks oluline element selles filmis on turvakaamerad.
Priit: Tavaliselt on turvakaamera ju kusagil üleval. Seega on tegelased tugevalt rakursis ning kaamera suhtes liikudes see rakurss muutub. Sellist liikumist animeerida on erakordselt raske. Võiks öelda, et võimatu. Nii tulimegi mõttele kasutada motion capture´t. See on tehnoloogia, kus anduritega trikoodes näitlejate liikumine salvestatakse arvutis 3D-nukkude liikumisena. Seejärel joonistatakse need tegelased kahemõõtmeliseks ja kus vaja, seal animeeritakse ja korrigeeritakse.
Kaader filmist „Luna Rossa”, 2024.
Te olete oma ühistes filmides palju katsetanud uute ja erinevate tehnikatega. Luulekassetis „Must lagi” (2007), Jüri Üdi luuletusel „Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli…” põhinevas töös joonistas Priit söega klaasile. Filmis „Lendurid koduteel” kasutasite innovatiivset liivaanimatsiooni, nüüd „Luna Rossas” on kasutusel motion capture.
Priit: Animafilmi tehti teatud ajani põhimõtteliselt samamoodi nagu kolmekümnendatel: on joonistajad, kaamera, tselluloidlehed, mida ühelt poolt kontuuritakse, teiselt poolt värvitakse. See seadis väga konkreetsed reeglid ja piirid, mida teha sai. Aga näiteks „Hotell E”, kus operaatoriks oli Janno Põldma, olid asjad, mida tegime, üsna innovatiivsed — see mustvalge ja värvilise maailma lahendus. Isegi praegu poleks seda värvilise maailma osa kuigivõrd lihtsam teostada. Vahel tegime neli tundi stseeni, mis filmis kestis neli sekundit. Meil olid omad süsteemid: ehitasime kaamera alla värvilise ja ka mustvalge osa foonid, panime need tükkidest kokku ja siis võtsime jälle lahti…
Või näiteks „Kolmnurk”. Seal me kasutasime ka kollaaži, aga stiililt justkui jõhkralt või ülbelt — panime tegelasele ajakirjast välja rebitud või lõigatud näo. „Kolmnurga” jaoks ma leidsin antikvariaadist kaks Burdat ja kogu see film on tehtud, kasutades neid kahte moeajakirja. Praegusel ajal saab igaüks minna Google’isse ja otsida täpselt seda, mida tahab. Aga kuidas sa neid võimalusi kasutad? Kas võtad juba olemas oleva lahenduse üle või hakkad ise leiutama? Näiteks filmis „Elu ilma Gabriella Ferrita” (2008) tootsime ise tohutult palju faktuure. Näed, seal üleval seinal on üks kaader „Gabriellast”. (Näitab seinal olevale suurele pildile.) Seal on taustal sihukesi asju, mida ei peaks olema, aga on, ja nii ta läheb nagu rikkaks.
Olga: „Luna Rossas” me kasutasime tehnoloogilisi võimalusi, funktsioone teadlikult valesti, nii, nagu pole ette nähtud, nagu keegi teine ei kasuta. Kui Priit oli Bulgaarias žüriis, andsime seal ka meistriklassi teemal, kuidas leida loo jaoks õige tehnika. See teekond on iga kord eriline.
Priit: Tehnika on lõppvisuaali teener. Tuleb leida õige lahendus. Näiteks kui „Lendurid” oleks tehtud lõdva joonistusena, oleks see, noh, nilbe anekdoot. Meie taotlus oli seda teha nii, et iga kaader oleks nagu graafiline leht. Me ei teadnud esialgu täpselt, kuidas me selleni jõuame, aga lõpptulemus näeb välja nagu kuivnõel ja akvatinta. Kui teeks nõnda plaadi peal graafikatehnikana, kuluks ühele pildile umbes nädal. Meie tegime kahekesi kuusteist minutit umbes aastaga. Leiutasime vastava tehnoloogia. Mind motiveeribki filmi tegema see, et kui mõtled mingi lahenduse välja, aga pole kindel, kas see töötab, siis on ainus võimalus selles veenduda film valmis teha. Ja teha seda teisega koos on väga vinge.
Animeeritud luulekassetis „Must lagi” joonistasite söega klaasile. Kuidas te selle lahenduseni jõudsite?
Priit: See käis niimoodi, et Olga tuli Eestisse ja talle oli vaja tööd anda, muidu ei oleks ta siin elamisluba saanud. Ja Joonisfilmis pandi just käima kassett eesti luulest. Mina ei plaaninud enam filme teha. Aga kui tuli välja, et Olga muidu elamisluba ei saa, helistasin Joonisfilmi ja küsisin, kas on veel ruumi. Ja selgus, et kõik kohad ei olnud veel täis. Ja kui Olga nägi minu söepilte, ütles ta, et ma pean tegema selle söega klaasile. Ma ütlesin, et see ei käi niimoodi…
Olga: Me tegime proovi nii liivaga kui söega…
Priit: Me tegime proovi söega paberile, aga…
Olga: Paber läheb väga kiiresti nagu… Animeerida söejoonistust paberil on… No kuidas seda öelda? Asi on pinnas. Kui ma töötan liivaga, siis ma kasutan väga spetsiifilist mattklaasi.
Priit: Liivapritsiga pritsid mattklaasile, mitte ei tee keemiliselt. Enamasti tehakse keemiliselt.
Olga: Liivaanimatsiooni klaasi pind on kare, see on väga oluline. Ja ma ütlesin Priidule, et kuule, proovime joonistada söega klaasile, mis on kare.
Priit: Me võtsime selle kapi ukse eest ära… (Näitab kõrval oleva kapi klaasuksele.)
Olga: …seestpoolt on see klaas kare…
Priit: … ja siis panime valguse alla…
Olga: …ja siis tegime proovid seal.
Priit: Siis leidsime siin Viimsis ühe töökoja, kus Mihkel Maasikas tegi liivapritsiga klaasi. Ostsime temalt seitse klaasi. Ja siis lõppes asi sellega, et mina animeerisin kogu selle värgi, Olga jõi teed ja kohvi.
Olga: Ei, ma inspireerisin.
Priit: Ja vaata, kõik see on omamoodi protsess, kogu aeg pead mõtlema, katsetama, leiutama. Algul joonistad söega klaasile ja… mis sellega nüüd edasi teha? Uueks joonistuseks tuleb pind puhtaks saada. Üritasime kummiga kustutada — see ei tööta. Siis saime aru, et kujutis tuleb käsnaga ära pesta, täielikult, kuigi väike vine sinna siiski jääb. Ostsime poest kõikvõimalikke svamme ja käsnu, üks neist sobis.
Olga: Mitte keegi maailmas ei joonistanud varem söega klaasile.
Olga Pärn tegemas liivaanimatsiooni filmile „Lendurid koduteel”, 2013.
Timo Viljakaise foto
Olga, sa töötasid aastatel 1996–2003 Belarusfilmi animatsiooniosakonnas peakunstniku ja animaatorina liivaanimatsiooni erialal. Te mõlemad olete ka graafikud ja jagate nõnda kunstnikena ühist keelt. Küsin aga veidi lähemalt selle kohta, kuidas teie koostöö välja näeb. Kas on kujunenud ka mingi osade jaotus, nagu paadimeeskonnal?
Olga: Priit on geniaalne stsenarist ja mina olen tema sparringupartner. Me räägime loost stsenaariumi faasis kogu aeg ja kui ma näen, et saan kusagil midagi pakkuda, siis pakun. Stsenaariumile järgnevad uued etapid ja neid on filmi tegemisel tohutult.
Priit: Juba stsenaariumi arendades teen mingeid joonistusi ja samas peavad need olema õiges formaadis. Ja siis me arutame nende üle. Väga palju häid ideid tuleb saunas.
Olga: Saunas sa ei pea mõtlema ja siis just tulevadki head mõtted.
Priit: „Luna Rossas” on kollaažil suur osatähtsus.
Olga: Näiteks ühe ruumi parkett. Me vaatasime läbi tohutu hulga parkette. Mingil hetkel leidsin saidi, kus pakutakse erinevate paleede parketi koopiaid. See koht filmis, kus kaabu põrandal veereb — parkett on seal komponeeritud
lähtuvalt Versailles’ lossi parketist. Me koos proovime, pakume ja teeme. See kõik on nagu üks ühine mõtteruum.
„Luna Rossa” on teil koostöös juba kuues film.
Priit: Seitsmes.
Värskenda mu mälu. „Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli”, „Elu ilma Gabriela Ferrita”, „Tuukrid vihmas”, „Lendurid koduteel”, „Silmadeta jahimees. Handi lugu” (2016) ja nüüd „Luna Rossa”.
Priit: On ka „Suvi” (2017); me animeerisime Vivaldi „Nelja aastaaja” üht osa. [Tokyo Geidai Kunstiülikooli ja sealse animaosakonna algatatud projektis osalesid nelja riigi animaatorid, kellest igaüks tegi animatsiooni ühele aastaajale. „Suve” liikuva pildi tegid Priit ja Olga — Toim.]
Kas Eestis on seda näidatud?
Priit: Seda näidati üks kord Vene Draamateatris. Kuna see ettevõtmine polnud riiklikult finantseeritud, siis meediat see ei huvitanud. Ainult Tõnu Karjatse tundis huvi ja tegi raadiosse sellest kajastuse. Covent Gardenist tuli orkester selleks puhuks üheks õhtuks siia ja mängis Vivaldit.
Tulen korraks meie vestluse alguse juurde tagasi. Küsin nii: mis on kunst?
Priit: Tead, minu jaoks see ei olegi nagu küsimus.
Kes on kunstnik?
Priit: See, kes teeb kunsti kas enda või ka teiste arvates.
Olga: Küsimus, mis on kunst, on liiga üldine.
Aga kui ma sõnastan seda piiri mõiste kaudu. Meenutades Lotmanit, piir ja tähendus on määravalt seotud, tähendus on võimalik tänu piirile. Seega saan ka öelda, et ühel pool piiri on üks tähendus, teisel pool teine. Näiteks finišijoon, rannajoon… Kus on see tajutav piir, kustmaalt on ära tunda, et miski on kunst, aga teisel pool piiri ei ole kunst?
Priit: Rõhutan veel kord, et minu jaoks ei ole sellist küsimust. Kui räägime filmist, siis kõigepealt valmib see idee tasandil. Järgmiseks peame selle idee ellu viima ja selle loo jaoks tuleb luua visuaal. Meie arvates väärib iga lugu temale omast visuaalset maailma. Filmid, mille olen teinud varem, ja filmid, mida koos teeme, on kõik erinevad.
Me arutame asju omavahel ja faasis, kus protsess hakkab minema visuaalseks, käib tagasisidestatud töö ka nii, et meie oleme ühel pool ja film on teisel pool. Näiteks kuidas tekivad kujundid? See pole üksnes nii, et film on meie peas valmis ja siis me teeme ta nähtavaks.
Olga, kuidas sina sellele kunstiküsimusele vastaksid, kui piiri mõiste on sisse toodud?
Olga: Tead, ma ei oskagi sellele vastata. Ma ütleksin niimoodi. Priidul oli üks sõber, sakslane Franz Winzensen. Tal oli kollektsioon „Minu trofeed”. Priit, kirjelda seda.
Priit: Kui sa kana sööd, siis kana rinnas on niisugune luu, nagu ragulkahark. Ta oli kinnitanud need väikeste puust aluste peale, no nagu hirve sarved. Ja siis olid tal seal kõrval ka vorstinahad, mille ta oli venitanud laiali ja kinnitanud nööpnõeltega. „Minu trofeed”. Nüüd on küsimus, kas see on kunst või mitte.
Olga: Minu jaoks see on kunst. Ja vaata, seal on nii irooniat, eneseirooniat kui absurdi. Ühesõnaga, sa tunnetad, et selle inimese vaim on mänguline. Ja seal on ka provokatsioon, mis kutsub sind mõtlema.
Priit: Käisime Franziga kord Hamburgis vaatamas ühe kreeklase, modernkunsti staari näitust. Ta oli täitnud selle muuseumi kolm või neli korrust. Sinna oli toodud suurte kottidega kivisütt ja oli toodud maisi… Ja midagi pidi see kõik tähendama. Ja siis kõnnivad seal rikkad õhtutualettides daamid. Süsi haiseb. Daamid imetlevad seda, ahh, ohh… Aga kui sa lähed sadamasse, siis seal on kümme korda suuremaid söehunnikuid.
See, mida Olga hakkas rääkima Franzi „Minu trofeedest” — seal on teravmeelsus. Kui asjas ei ole iva, ei ole mingit teravmeelsust, irooniat…
Priit, sa oled üle kahekümne aasta saanud elutöö auhindu ja teinud kogu selle aja filme. See on päris lõbus tõik. Kuidas sa seda kommenteerid?
Priit: Kui mulle nüüd Norras auhind kätte anti, pidin pidama kõne. Ütlesin neile, et mul on sõber, kelle nimi on Olav Osolin. Ta oli „Hotell E” produtsent. Ja et iga kord, kui midagi hästi läks, tavatses ta öelda: Life is nice and then we die. Ma isegi kirjutaksin sellele alla. Küsimus on ainult selles, et how nice and when. Aga tegelikult ütleb minu kogemus, et life is nice, sometimes not so nice, sometimes not nice at all, and then you get the next Life Achievement Award.
Selline sai meie vestluse esimene pool. Jätkame seda järgmise TMK veergudel. Siis tuleb lähemalt juttu animatsiooni õpetamisest, festivalidest ja sellest, kuhu animatsioon on suundumas meil ja mujal.
(Järgneb.)
Vestelnud DONALD TOMBERG
