„JUU JÄÄB”
„X//K”
Traditsiooniliselt algas tänavunegi Muhu Muusikatalu juulikuine festival „Juu jääb” (4.—7. VII) Kuressaare Arensburgi hotelli restorani Muusa kontserdialal. Festivali avas briti ansambel „X//K”. Reklaamis öeldu vastas tõele: briti ansambel „X//K” Xantone Blacqi ja Londonis baseeruva soome trummari Kari Paavolaga pakkus kuulajatele „õhtut täis sügavat funky’t ja plahvatuslikku energiat. Nende fookus on Xantone’i loomingul, funky ja popi klassikutel, mida esitatakse värskeid seadeid kasutades ning täiendatakse improvisatsiooni, soolode ja hetkeemotsioonidega”. Eriti torkas silma soomlasest trummari mittepõhjamaalaslik temperament, mis andis duole sellele stiilile omase energia. See, et jahedast ja tuulisest ilmast tingituna oli kontserdi algul publikut vähevõitu, mõjutas veidi ka esitust: kõik oli küll korras, kuid puudu jäi sisemisest energiast, mida saab vaid kontaktist publikuga. Kontserdi teises pooles realiseeris Villu Veski oma ammuse tava mängida mõned lood koos tähtesinejatega. Selleks ajaks oli ka juba publikut oluliselt lisandunud ja piisas Villu energilistest soolodest, et duol mängulust taastuks.
Xantone Blacq on laulukirjutaja, laulja ja multiinstrumentalist, kes on hästi tuntud Euroopa soul-džässi ja uue souli ringkondades. Kõnealusel kontserdil hiilgas ta just lauljana: tema kõrged ja pikad, falsetiga lauldud noodid olid krooniks heale esitusele. Ta on edukas sooloartist, kuid olnud klahvpillimängijana ka mitmete staaride saatja. Näiteks esines ta Amy Winehouse’iga kogu tolle karjääri vältel, keskendudes hiljem oma soolokarjäärile. Xantone’i esinemine müüb igal korral välja kuulsa Ronnie Scotti džässiklubi, mis pole sugugi väike tunnustus. Duo „X//K” ehk Xantone ja Kari on alates 2015. aastast esinenud üle kogu Euroopa ning loonud ainulaadse duokontseptsiooni kõigile funky, hiphopi, souli ja džässi improvisatsiooni armastajatele. Tänavu on neil regulaarsed esinemised Londoni ööklubis Stereo, kontserdid Kreekas, Prantsusmaal ja Rootsis ning pikk Põhjamaade tuur oktoobris. Kui kõledat ilma mitte arvestada, siis mõnus sissejuhatus festivalile.
Ivi Rausi kvintett: „Elust läbi lenneldes”
Muhu Muusikatalus päeva alustanud Ivi Rausi kvintett kavaga „Elust läbi lenneldes” oli samanimelise albumi esitluskontsert. „Aeg on halastamatu ja helde samaaegselt. Kohati on tunne, et ajal polegi aega. Aeg võtab ja aeg annab. Üks asi on kindel — aeg annab julguse olla mina ise (…). Usaldan, armastan ja lendan — mul on tiivad, mis kannavad,” tutvustab autor oma seitsmendat sooloalbumit. Ivile meeldib üllatada nii ennast kui ka oma publikut. Ta otsib, katsetab ja tavaliselt ka leiab. „Selle albumi helikeeles on jatsikat sensuaalsust ja kerget souli. Siin heliseb küpse naise hing, kes ei karda lasta asjadel-inimestel minna, sest elu võlu on liikumises,” ütleb Ivi. Teda aitab eesmärke saavutada suurepärane bänd koosseisus Raun Juurikas (klahvpillid), Marek Talts (kitarr), Robert Rebane (basskitarr) ja Ahto Abner (trummid). Igati sümpaatne popi-džässi-souli piirides kava.
Kirke Karja kava „Kirke Karja & „Sireenid””
Kirke Karja on endale juba rahvusvaheliselt nime teinud helilooja ja pianist. 2023. aastal Triigi Filharmoonia ja Eesti Jazziliidu koostöös valminud kontserdikava „Sireenid” on saanud inspiratsiooni laevade ja kiirabiautode sireenidest, mütoloogilistest olenditest, kes ihkavad merel seilajate surma, ja maismaal paiknevatest eluohtlikest kuumasaartest. Selle kava tekst sündis Kirke Karja ja kliimamuutuste spetsialisti Kaarel Karolini koostöös. Kontserdi muutis eriliseks kolme omanäolise ja särava laulja, Kristin Kalnapenki, Elina Martinsoni ja Anett Tamme panus, kes kõik hiilgasid pikkade sisukate soolodega. Lisaks pianist Kirke Karjale kuulusid ansamblisse Ramuel Tafenau (trummid) ja Raimond Mägi (elektroonika). Juhtrollis olnud Kirke Karja suurepärase ja fantaasiarohke esituse kõrval ei saa kuidagi alahinnata ansambli teiste liikmete osa üldise kõlapildi ja sisu loomisel. Tulemuseks oli üsna uudse helikeelega, otseselt mitte ühegi stiiliga ühilduv, kuid huvitav teos.
Kirke Karja nimi on viimastel aastatel kõlanud rohkem seoses džässiga. Ta on pianist ja helilooja (PhD), kelle peamiseks muusikaliseks väljundiks on rahvusvaheline trio Karja/Renard/Wandinger. Selle ansambliga on ta viimastel aastatel esinenud paljudel rahvusvahelistel džässifestivalidel, sh „Jazzfest Berlin”, „Punkt”, „Südtirol jazzfest”. Ansambli arvukad kontsertreisid on viinud neid Soome, Norrasse, Hollandisse, Prantsusmaale, Saksamaale, Itaaliasse, Šveitsi, Ungarisse, Poola ja Kanadasse. Aktuaalne on ka kava, kus Kirke töötleb Paul Hindemithi loomingut. Kirke esineb ka Eesti Draamateatri lavastuses „Solist”, kehastades Käbi Lareteid. Ta on kirjutanud muusikat nii kammeransamblile kui orkestrile, sh Klaverikontserdi (2022), mis on loodud pianist Sten Heinojale. Sama kontserdi kandis Kirke ise ette ka 2023. aasta juunis Kanadas koos Hamiltoni
Filharmoonikutega.
Kirke Karja.
Rene Jaobsoni foto
Imaani
Üks praeguse briti funky populaarsemaid esindajaid Imaani osutus päeva peaesinejaks. Imaani Saleemi (õieti Melonie Crosdale’i) live-karjäär maailmalavadel on olnud muljetavaldav. Ta on esinenud arvukates mainekates paikades, nagu Tokyo klubi Blue Note, Montreux’ džässifestival ja New Yorgi „Filmore East” ja osalenud mitmes kõrgelt hinnatud bändis: Reel People, Urban Species ja tuntud džäss-funk-bänd Incognito, kellega ta on aastaid tuuritanud. Nüüd lisandus niigi esinduslikku loetellu Muhumaa ja „JuuJääb”. Siin esines ta koos meile juba tuntud duo „X//K” muusikutega: Xantone Blacq (klahvpillid) ja Kari Paavola (trummid), kellega liitusid Konsta „Babe” Mäenpää (kitarr) ja Heikki Laine (basskitarr). Tulemus oli hoolimata põhjamaistest esitajatest stiilipuhas funky. Nüüd pääses mõjule ka duos pianistina pisut varju jäänud Xantone Blacq — tema soolod olid kõik stiilsed ja vägagi nauditavad. Tundus, et Imaani suutis kogu bändi käivitada. Enam kui kaheteistkümnel Incognito albumil üles astunud Imaani on kogunud endale suure austajaskonna. Nüüd lisanduvad sinna ka need, kes kuulsid teda „Juu jääbil”. Imaani kava sisaldas nii originaalloomingut kui ka mõningaid klassikalisi kavereid, mis kõik ehedalt publikuni toodi.
Emma Johanna Lepasoo
Emma Johanna Lepasoo alustas teise päeva kontserte Muhu Muusikatalus. Ta on eesti muusikamaastikul avalikult tegev olnud vaid neli aastat. See oli hoopis teistlaadi muusika, aga siinkohal tasuks meenutada, et kuigi me oleme harjunud pidama „Juu jääbi” džässifestivaliks, tituleerib festival end nüüd uue muusika festivaliks ja uus muusika see kahtlemata ongi. Emma muusika on lendlevalt meloodiline, tema kontserdid on intiimsed kohtumised, millel ta tegeleb halastamatu aususega inimeseks olemise süvakihtidega. Tema laulud on eesti keeles, kirjutatud nii ta enda tekstidele kui ka luuleklassikale (D. Kareva, J. Liiv, B. Alver), ja esitatud nii klaveri kui kitarri saatel. Instrumentalistina ei küüni ta veel eelnenud esinejate tasemele, aga eks see võtagi veidi rohkem aega. Praegu võluvad tema laulud esituse siirusega. Tema teekond algas albumiga „Armastuse hiis” (2020) ja on jätkunud mitmete rahvusvaheliste projektidega: „MetsaKene” (2020), „Eesti kunstikuu Abu Dhabis 2” (2021). Niisiis oleme ühe loodetavasti pikema, tõusvas joones kulgeva teekonna alguses.
Federico Casagrande & Francesco Bearzatti
Itaallaste omapärane duo tutvustas oma uut laulude kogumikku „And then the winter came again”, millel äratatakse läbi helipaleti ellu veidrad tegelased ja nende lood ning maailma ja meele kadunud maastikud. See on nende pikaaegse ühistöö teine vili. Pärast Bearzatti loodud kompositsioonide kogumikku „Lost Songs”, mida nad esitasid mitu aastat mitmel pool Euroopas, „on nüüd käes aeg, mil Casagrande juhib duo uuele muusikalisele territooriumile, järgides oma kirjutatud rada. Istu maha, sule silmad ja asu teele sellel intiimsel rännakul”. See soovitus oli vägagi asjalik, sest pakutud muusika tingis vajaduse sellesse põhjalikumalt süveneda. Antud juhul kasutas Bearzatti väga oskuslikult oma põhipilli täiendamiseks ka looper’eid, saavutades lausa uskumatuid efekte. Tulemust on võimatu kirjeldada, seda peab ise kuulma, sest teatavasti tunnetame me asju vägagi individuaalselt, siin aga on tegemist „veidrate tegelaste ja nende maailmadega”.
Et asjast paremini aru saada, toogem siinkohal ära meil vähe tuntud esinejate lühitutvustus. Federico Casagrande on Pariisis elav džässkitarrist, kes on tuntud oma mõju poolest Euroopa džässile. Ta on lõpetanud kiitusega Berklee Muusikakolledži USAs, avaldanud 18 plaati ja võitnud mitmeid auhindu, sh esikoha konkursil Gibson Montreux Jazz Guitar Competition. Ta on teinud koostööd selliste tuntud muusikutega nagu Enrico Pieranunzi ja Francesco Bearzatti ning esinenud kogu maailmas. Casagrande kuulub Vincent Peirani triosse Jokers.
Francesco Bearzatti on tunnustatud itaalia saksofonist ja klarnetist, tuntud oma mitmekülgse ja uuendusliku lähenemise poolest džässile. Ta on esinenud paljude nimekate artistidega, osalenud mitmetes mõjukates projektides ja pälvinud prestiižseid auhindu, sh parima uue talendi auhind ajakirja Musica Jazz küsitluses „Top Jazz”. Tema muusika ühendab sageli erinevaid žanre ja stiile, luues unikaalseid ja köitvaid kompositsioone. Mõlema muusiku hõivatusest annab tunnistust fakt, et juba järgmisel õhtul oodati neid Veneetsias.
Kadri Voorand, Mihkel Mälgand ja Andre Maaker
Reklaam lubab: „Kontserdil kuuleb Voorandi parimaid palasid, millest lõviosa moodustab materjal uuelt albumilt (…). Muusika on voorandlikult ehe, päriseluline ja tunneteküllane. Kõlavad heakõlalised laulud, mida saadab vabalennuline esitus, koosseisu hästitunnetatud kokkumäng ning mõnusat õhulisust lisavad elektroonilised efektid. Stiililisi piire endale ei seata, kokku sulatatakse popi, folgi, džässi ja isegi roki elemente. Esile pääsevad emotsioon ja omapärased tekstid.” Suures osas lubatu ka täitus, lisada võiks vaid kommentaari, et Kadrist, kes on endaga tublisti vaeva näinud, on saanud juba multiinstrumentalist: peale klaveri (ja elektroonika), mida ta niigi üsna korralikult valdas, esines ta seekord veel viiulil (mis pidavat olema tema esimene pill) ja ka kitarril (tõsi küll, vaid duurisaadet mängides).
Kadri Voorandi iseloomustatakse reklaamis kui „mitmekülgset vokalisti, pianisti ja heliloojat, kelle kirglik esitus on pälvinud palju heakskiitu nii kodu- kui ka välismaal. Tema suhtumine loomingusse on keskmisest märgatavalt vabam, nii on ta aastate lõikes lubanud endale aina uusi žanrilisi suundi ja kollektiive. Ta on soleerinud paljude muusikutega nii Eestis kui ka välismaal ning produtseerinud lisaks arvukatele koostööalbumitele ka ise seitse albumit.” Nõustun sellega: ka kõnealusel kontserdil võis seda „keskmisest vabamat suhtumist” korduvalt märgata. Paraku mõjusid Kadri kommentaarid — „Kas keegi teab, kus mu märkmikud on?”, „Kes ütleb, mida ma järgmiseks esitada tahtsin/pidin?” — laval pisut staaritsevalt. Muidugi on terve rida välismaiseid staare, kelle stiili juurde selline laiamine kuulub, kuid eeskuju võiks siiski võtta parimatelt. Samas, lugude esitusele pole mul midagi ette heita.
Mihkel Mälgand on üks muusikaliselt aktiivsemaid bassiste Eestis. Ta on lisaks Voorandile teinud koostööd paljude koosseisude ja staaridega maailmas, sh Estonian Dream Big Band, New Wind Jazz Orchestra, Sven Grünberg Group, Tõnis Mägi, John Scofield, Randy Brecker, Bob Mintzer, Frank Foster, Kurt Elling, John Riley, Dean Brown, Dee Dee Bridgewater, Deborah Brown jt. Silmapaistva loomingulise tegevuse eest pälvis Mälgand aastal 2019 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia.
Andre Maaker on kitarrist, kes tegutseb sooloartistina ja teeb kaasa ka erinevates kollektiivides, nagu näiteks Bad Habits Trio, trio Romansid või muusikaline kitarripõnevik Triller koos Ain Agana ja Vaiko Eplikuga. Tema sagedased lavapartnerid on praegusel ajal ka Jaan Sööt, Liisi Koikson ja Sofia Rubina. Maaker on välja andnud viis albumit ja stiilimääratlusi vältides nimetab ta ennast pigem loovmuusikuks, jättes niimoodi endale ruumi erinevate muusikastiilide vahel liikumiseks, sest teda köidavad erinevad kõlamaailmad ja improviseerides tunneb ta end ühtviisi koduselt nii džässi-, folgi-, roki- kui kammermuusika lavadel.
SEPT
SEPT on pianist Sergei Pederseni ja laulja-laulukirjutaja Eeva Trei duost välja kasvanud džäss-fusion’i koosseis, kus põimuvad džäss, popp ja soul, luues mitmekesise ja ootamatu kõlaga terviku. Pärast Imaanit ja tema bändi polnud just lihtne lavale tulla, kuid SEPT sai sellega siiski üsna hästi hakkama. Pedersen, kes on olnud tuntud eelkõige heliloojana 1980. aastate legendaarsetes ansamblites, sh Radaris, ja Trei, kelle omanäolist alternatiivsuslembelist lähenemist on kuulda ansamblis Neon Fir, toovad kokku mineviku ja oleviku. Tänavu märtsis andis see koosseis välja oma debüütalbumi „Good Luck!”, kus mängisid lisaks duole teised oma aja parimad noored džässmuusikud: Tobias Tammearu, Mihhail Nikitin, Kaarel Raud, Kristjan Tenso ja Karl Tammaru. Pederseni ja Trei sõnul on SEPTi looming mõeldud neile, kes mõistavad ja tunnetavad muusikat sügavalt ning vajavad seda oma igapäevaellu, tõelistele melomaanidele, kes tahavad muusikast saada erilist elamust. Kontsert algas džässiklassika lugudega. „Stella By Starlight” Pederseni soolona oli väga huvitavas seades ja ka suurepäraselt mängitud, järgnenud oma lood päris samale tasemele ei küündinud. Põhjus võis peituda selles, et esineti mittetäieliku koosseisuga (puudu jäid puhkpillid), seega ei saanud kasutada väljatöötatud seadeid ja pianist pidi need lüngad improvisatsiooni korras täitma. Kahju, sest nii Tobias Tammearu kui Mihhail Nikitin on noorema põlvkonna huvitavamate muusikute seas ja täiskoosseis oleks muljet kindlasti oluliselt
muutnud.
Jaak Tuksam & Ain Agan
Traditsiooni kohaselt lõpetas festivali kontsert Muhu Katariina kirikus. Jaak Tuksam ja Ain Agan oli minu jaoks üpris omapärane ja ootamatu kooslus. Läksin nende kontserdile suure huviga. Jaak Tuksam on muusik, kes kannab oma tundliku helikeelega endas nii muret kui rõõmu. Ta pole ükskõikne ka meie igapäevaelu vastu ja nii kõlas kontserdil ka Ukraina sõjale pühendatud lugu. Jaaku on sügavalt puudutanud eesti luuleklassika, mida viisistades ta on leidnud tee paljude inimeste südamesse. Kontserdil kõlasid lood Heiti Talviku, Ernst Enno, Juhan Viidingu ja paljude teiste tekstidele. Muusikud esitasid kontserdil ka nende ühise hea sõbra ja lavapartneri Riho Sibula muusikat. Hoolimata mõnedest Aini džässi poole kalduvatest soolodest lähenes kontsert oma stiililt Jaan Tätte stiilile. See oli antud kontekstis hästi tehtud ja festivali lõpuürituseks vägagi sobiv.
Ain Agan ja Jaak Tuksam.
Foto: theatrum.ee
„TAFF:FEST”
Tänavu alles viiendat korda toimunud festival „Taff:fest” (19.–20. VII Haapsalus) on saanud oma nime selle algataja, tuntud džässmuusiku Raivo Tafenau järgi, kes on ka festivali kunstiliseks juhiks. Tafenaul on oma visioon, kuidas ühendada erinevaid muusikastiile, säilitades džässile omase vabaduse. Välja reklaamitud esinejad olid peaaegu kõik meie praeguse džässi parimate seast.
Mingo Rajandi on väga omanäoline kontrabassimängija ja helilooja. Tema muusikaline käekiri on sama mitmekesine kui ta taust: ta on õppinud nii keeli, teatrit kui muusikat, tegelnud nii džässi kui akadeemilise muusikaga. Teda huvitavad nii vabaimprovisatsioon kui fikseeritud muusika, nii erinevad žanrid kui ka see, mis jääb nende vahele. Mingo Rajandi esinemisi on alati põnev jälgida, nii ka seekord. Tema bänd esines sedapuhku koosseisus Mingo Rajandi (kontrabass ja vokaal), Erkki Pärnoja (kitarr, FX ja vokaal), Tobias Tammearu (saksofon ja vokaal), Kaspar Uljas (bandoonium) ja Ahto Abner (löökpillid ja vokaal). Nende tähelepanu on pööratud sugereerivalt mõjuvate kõlakombinatsioonide otsimisele, mis seletab ka meie jaoks ebatüüpilist koosseisu: kaasatud on bandoonium ja elektroonika ning palju on ka vokaali ebatüüpilist kasutamist. Tulemus oligi sugereeriv ja igati huvitav algus festivalile.
Estonian Voices esitles festivalil oma albumit, mida kuulsin esmakordselt juba festivalil „Juu jääb” ja mille kohta olen avaldanud oma arvamust eelmises artiklis. Jääb vaid lisada, et olles kuulnud alles päev varem maailma vokaaldžässi tippu kuuluvat ansamblit Take 6, võin rahuldusega tõdeda, et koosluse Estonian Voices tase ei ole neist sugugi kehvem. Kõnealuse kontserdi põhjal eelistaksin isegi neid, sel lihtsal põhjusel, et kui Take 6 tegi oma igapäevatööd — st kõik oli küll korras, kuid ilma erilise feeling’uta —, siis Estonian Voices andis endast parima ja see lausa lummas oma vahetu olemusega.
Titoks on meie oludes omanäoline ja harvaesinev naturaalpillide ansambel, kes alustas kaheksa aastat tagasi triona ja tegutseb alates 2020. aastast kvartetina. Seekordse kontserdi kava oli austusavaldus mustlasdžässi legendile, vigase käega kitarrivirtuoosile Django Reinhardtile. Teatavasti esines Reinhardt sageli koos Taani viiuldaja Svend Asmusseniga. Tundub, et viimastel aastatel on mustlasdžäss taas populaarsust kogumas: prantsuse džässikanalil d’Jazz võib üsna sageli selle stiili tippe näha. On igati vahva, et ka meil leidus noori muusikuid, kes viitsisid selle stiili endale selgeks teha. Ansambli solist viiuldaja Kristjan Rudanovski on Asmusseni mängustiili endale sedavõrd selgeks teinud, et suudab seda ka peaaegu priimasliku vabadusega esitada. Seekordsel kontserdil astuti üles ehtmustlasliku koosseisuga: viiul, kaks kitarri ja kontrabass. Kvartetiga ühines sel puhul praegu New Yorgis resideeriv Olli Soikkeli, kes saabus siia otse „Pori jazzilt”. Igati meeldiv vaheldus ja sobiv täiendus meie džässimaastiku kõlapilti, kust selline bänd veel puuduski.
Tafenau & Susanna Aleksandra kava „Ice on Ippanema 20” oli pühendatud kakskümmend aastat tagasi ilmunud plaadi erakordsele edule. Tafenau sõnul õnnestub harva džässmuusika sügavuse ja sisu ühendamine kommertseduga. Kahju vaid, et ansambli õige solist Sergio Bastos ei saanud tervislikel põhjustel kontserdil osaleda. Asendaja tõttu tuli ka ansambli repertuaari muuta, seega bändi õige nägu ei avanenudki. Susanna Aleksandra andis küll oma parima, kuid päris „see” see ei olnud. Bänd ise, koosseisus Raivo Tafenau (tenorsaksofon,) Ain Agan (kitarr), Mathei Florea (klahvpillid), Mihkel Mälgand (bass), Petteri Hasa (trummid), Marti Tärn (perkussioon), oli oodatult hea.
Tõnu Naissoo trioga oli kaasatud seekord ka noorema põlvkonna üks edukamaid muusikuid, saksofonist Nikita Korzun. Juba 1967. aasta Tallinna džässifestivalil esinenud Tõnu Naissoo on olnud üks meie džässi säravamaid käilakujusid; ta on senini hiilgavas vormis, esinedes pidevalt ja edukalt mitmel pool maailmas. Laval kohtusid niisiis kolme põlvkonna tippmuusikud, s.t tohutu kogemus ühendati noore ja särava energiaga. Nagu selgus, oli Nikita Korzun täiesti vääriline partner „vanadele kaladele”. Üks festivali elamusi!
Liina Saar on endale juba üsnagi nime teinud, hea häälega laulja ja laulukirjutajana, kes aeg-ajalt kaldub ka popmuusika radadele. „Taff:festil” esitles ta oma 2022. aastal ilmunud albumit „Püüdmata tunne”, mida aitasid kuulajateni tuua Joel Remmel (klahvpillid ja taustavokaal), Jaan Jaanson (kitarr), Mihkel Mälgand (bassipillid ja taustavokaal) ja Ahto Abner (trummid). Igati esinduslik ansambel, kuid pisut arusaamatuks jäi, millist tunnet üritati luua… Solist jäi oma mõtteid esitades neile alla, unustas, et iga laul on ka jutustus, mille teksti tuleks mõtestada. Tema laulis need lihtsalt maha. Minul oli igav kuulata (v.a instrumentaalsed lõigud), aga aplausi ikka oli ka.
Agan ja Viinikaineni kvartett ft. Karmen Rõivassepp — selle nime all tutvustasid oma kavandatava albumi materjali kaks nimekat kitarristi kummaltki poolt Soome lahte, vanad sõbrad, kes on 20 aasta jooksul avaldanud kaks albumit. Appi oli kutsutud ka Karmen Rõivassepp, kes on endale Taanis juba nime teinud ja kes pälvis tänavusel „Jazzkaarel” aasta džässmuusiku austava tiitli. Peale kitarristide Ain Agana ja Teemu Viinikaineni olid laval ka bassist Mihkel Mälgand ja trummar Mika Kallio. Kuna tegu oli alles projektiga, on ka loomulik, et lugudel polnud veel nimesid. Eks see üks suur katsetamine ju oligi ja mulje nende esinemisest jäi kohati rabe, kõik polnud veel paika loksunud. Jään huviga lõpptulemust ootama.
Ewert Sundja puhul meenutaksin festivali kunstilise juhi Raivo Tafenau sõnu, et „Taff:fest” on võtnud algusest peale oma südameasjaks erinevate muusikastiilide ja muusikute põimimise. Ewert Sundjat oleme harjunud nägema esinemas hoopis teises rollis/stiilis, kuid väidetavalt hakkab ta edaspidi rohkem tegelema just džässiga. Koos Peedu Kassi ansambliga esitas ta valiku Frank Sinatra kuulsaks lauldud populaarsetest teemadest ansambli huvitavates töötlustes. Ei varjatudki fakti, et see oli vaid ettekääne ja et tegelikult oli tulemuseks ansambli pianisti Kristjan Randalu soolo ette lauldud teemadel. Päris mitme tehniliselt ja sisuliselt huvitava kontrabassisoologa täiendas seda ka Peedu Kass, trummidel hoidis pulssi Petteri Hasa. Täielikult rahvusvaheline tipptase! Seekordse „Taff:festi” teine tõeline elamus! See kava vääriks kindlasti jäädvustamist.
Tänavuse festivali lõpetasid räpparid villemdrillem ja Chalice koos Raivo Tafenau bändiga. Esineti igati heal tasemel, kuid pärast eelmist, Peedu Kassi ansamblit see minu jaoks enam mõjule ei pääsenud. Noorem ja tantsuhimulisem rahvas, keda oli üsna palju, nautis aga pakutavat täiega. Lõpetuseks toon ära ka viimase bändi koosseisu: villemdrillem ja Chalice (räpp ja laul), Raivo Tafenau (tenorsaksofon & FX), Kalle Pilli (kitarr), Raun Juurikas (klahvpillid), Janno Trump (bass), Madis Katkosilt (perkussioon), Ramuel Tafenau (trummid) ning Maarja Aarma ja Marianne Leibur (taustavokaal).
„Taff:fest” osutus huvitavaks ja heatasemeliseks ürituseks, jäin oma seekordse valikuga (hoolimata kõledast ilmast) igati rahule. See, et kõik osalejad ei suuda hetkel oma parimat anda, on paratamatu. Minu siiraim kompliment helimehele! Nii heal tasemel heli pole vabaõhuüritusel ammu kuulnud.
(Järgneb.)
