Saksamaa rongiliiklus toimis ja viiuldaja Hans Christian Aavik jõudis tagasi oma Frankfurdi koju. Eelmisel õhtul mängis ta Kölni Filharmoonia suures saalis Mozarti 3. viiulikontserti koos Eesti Sinfonietta ja dirigent Maria Seletskajaga. Augustist saadik pole tal olnud mitte ühtegi vaba nädalat. Ette on kantud üheksa viiulikontserti ja palju on olnud esinemisi erinevate kammerkoosseisudega. „See on mul olnud üks suur kontserdiperiood ja samas ka hästi suure arengu aeg,” võtab Aavik praeguse eluetapi kokku.
Hans Christian Aavik novembris 2024.
See, mida sa kirjeldad, on ju professionaalse muusiku argipäev.
(Naerab.) On tore, et me sellest räägime. Sageli me muusikutena ainult pürgime edasi ja unustame tunda rõõmu sellest, mis on juba saavutatud. Tegelikult on see mul tõesti erakordselt huvitav aeg ka selle poolest, et aru saada, milleks ma üldse võimeline olen. Tunnen, et viimaste kuudega nihutan ma oma võimete piire kindlasti veel kaugemale. Paar aastat tagasi ei oleks ma uneski aimanud, et võin mõne viiulikontserdi üles soojendada ainult kolme-nelja päevaga ja seda suures saalis peast mängida.
Kui palju su varasemad kujutluspildid erinesid muusiku tegelikust elust?
Arvasin varem, et solisti elu koosneb ainult harjutamisest, kontsertidest ja siis jällegi harjutamisest. Tegelikult on neid asju palju rohkem, kui ma oleksin osanud arvata. Palju rohkem on loomingulist poolt. Ma olen õnnelik, et saan tihti ka kontserdikavasid kokku panna. Võiksin seda kavade koostamist nimetada ka oma hobiks. Samas ma ei arvanud, et on nii palju bürokraatiat, arvutis istumist, e-kirjadele vastamist ja kohtumisi. See nõuab väga tugevat distsipliini, et siiski iga päev arvuti avada ja eri keeltes kirjadele vastata, olla pädev paljudes valdkondades. Tuleb osata harjutada tõhusalt ja arukalt, et arendada nii oma tehnilisi oskusi kui ka muusikalist väljenduslikkust. Samuti on oluline olla kursis kirjanduse ja ajalooga, et suuta teoseid mõista ja paigutada need õigesse konteksti, koostades kavasid, mis haaravad kuulajaid ja jutustavad lugusid. Hädavajalik on hea suhtlemisoskus kontserdikorraldajatega, samuti koostöös kaasmuusikutega ja ka sideme loomisel publikuga, kellega jagad muusika kaudu oma lugusid ja emotsioone. Lõppude lõpuks on ju muusiku missioon pakkuda kuulajatele hetki, mis kõnetavad ja loovad tähendust. Sain just neli päeva tagasi kokku viiuldaja Augustin Hadelichiga, kes andis meile Kronbergi Akadeemias kursuse. Meil oli võimalik temaga koos õhtustada ja uurida selle elu kohta ja ma sain kinnitust, et iga meie päev on erinev ning kindla rutiini sees on ka väga palju loomingulisust ja paindlikkust.
Sellised kohtumised on kindlasti väga inspireerivad. Oled sa täheldanud, kas tippu jõudnud muusikutel on ka mingi ühine joon?
Olen sellele päris palju mõelnud ja üritanud seda ka leida. Esimesena tuleb mulle pähe uudishimu. See tundub olevat oluline omadus, miks keegi edasi jõuab ja miks mõni teine ei küüni samale tasemele. See alatine tung, et kuidas saaks veel paremini. Et isegi siis, kui oled andnud kahele tuhandele inimesele kontserdi, uurid sa ikka järgmisel päeval sama lugu edasi. Ja ma olen tähele pannud, et kõik, kes on tippu jõudnud, on ääretult heatahtlikud inimesed. Ma kuulsin kord sellist mõtet, et need, kes sinu unistusel tee peal ees seisavad, pole ise kunagi oma unistust täide viinud. Aga kõik need, kes on ise sellest asjast läbi läinud, on sel teel kõige toetavamad. Need staarid, kes meil Kronbergi Akadeemias kursuseid annavad, mõistavad täielikult meie raskusi ja mõtteid ning nendepoolset toetust on tunda. See on vaimustav, kui heatahtlikud nad on ja kuidas nad kõige vastu huvi tunnevad. Neilt on alati hea nõu küsida ja on tore, et nad vastavad alati väga avameelselt, jagades oma teadmisi muusikamaailmast, ja et me saame ka nende vigadest õppida. Mäletan, et ühe tunni ajal, kui ma pidin koos Kirill Gersteiniga Brahmsi mängima, rääkisime poole sellest tunnist ainult juttu ja ma küsisin talt palju nõu.
Võtan sellel uudishimu teemal nüüd sabast kinni. Paistab, et sina ja su dirigendist vend Henri Christopher Aavik olete üles kasvanud kodus, kus väärtustati maailma avastamist. Mida teie vanemad selleks tegid, et ühel päeval lendaks pesast välja kaks uudishimulikku inimest?
Sellele on mul endal raske vastata, aga kui natuke mõelda, siis meie vanemad innustasid meid tohutult. Nad ei sundinud midagi peale, aga innustasid uurima ja kõige kohta rohkem teada saama. Loomulikult olen ma väga tänulik selle eest, et nad ohverdasid meile nii palju oma aega — oli selleks siis meie proovi sõidutamine või õhtuti meiega laulusõnade harjutamine. Tuletan endale pidevalt meelde, kui suurt pühendumist see nõuab, ja püüan seda mitte võtta iseenesestmõistetavana. Nende armastus meie vastu andis indu kaugemale püüelda. Meie ema on hambaarst ja isa on teinud alati kontoritööd, aga huvitaval kombel on neil väga palju muusikutest tuttavaid just lapsepõlvesõprade näol. Mind innustas tohutult ka see, kuidas Henri alati detailidesse süvenes — see on dirigendi üks kõige olulisemaid omadusi —, ja nüüd on näha, et ta ongi dirigendiks kasvanud. Loomulikult ma ei tahtnud talle alla jääda. Mulle ongi kaasa antud selline hea võitlusvaim, sest ükskõik mida ma teen, tahan ma teha seda kõige paremini. Lapsena võis see väljenduda näiteks selles, et ka muru pidin ma niitma natuke rohkem kui Henri, kuigi ma tegelikult üldse ei viitsinud seda teha. Meie puhul töötas see võitlusvaim väga hästi ja mõjus tervislikult, sest seda kõike kandis ikkagi vennaarmastus.
Sa ei mõju küll sellise üle laipade minejana. Kui kaugele võib minna perfektsust taga ajades? Kus on piir?
Üle laipade ma tõesti ei lähe ja kellegi teise kohta ma ka ära ei hakka võtma, aga ma annan tõesti endast kõik, et olla parim. Loomulikult, kui tegemist on kammermuusika ja pikemaajalise koostööga, kas või Karolinaga [pianist ja abikaasa Karolina Aavik — L. V.], siis me tõesti üritame koos nihutada seda piiri nii kaugele kui võimalik. Ma olen iseenda puhul aru saanud, et piirid on alati palju kaugemal, kui ma oskan arvata. Tegelikult kipume me inimestena olema loomult laisad ja otsime tihti lihtsamat teed, et saavutada tulemusi minimaalse vaevaga. Kuid ma olen õppinud, et sellele tuleb teadlikult vastu astuda: piiride nihutamine nõuab küll enesedistsipliini ja püsivust, aga just see viib tõelise arenguni. Loomulikult on need piirid inimlikkuse mõttes paigas, aga muusika osas arvan, et neid saabki ainult nihutada. Ma olen loomult natuke obsessiivne kõiges, mida ette võtan. Kui ma otsustasin hiljuti munaputru teha, siis pidi Karolina terve kuu igal hommikul seda sööma, et saaksin selle aina paremaks ja paremaks… (Naerab.)
Kuidas seda täiuslikku hetke ära tabada?
Seda täiuslikku hetke ei eksisteeri; kuigi toiduga on ehk lihtsam kui muusikaga. Ma ei ole muidugi kokk, nii et söögitegemise puhul ma tõmban lihtsalt mingil hetkel piiri, aga muusikas on kasulik piire mitte tõmmata.
See sind muusika puhul toidabki, et silmapiir nihkub edasi?
Ma arvan küll. See püüdlus millegi poole annab sära. Ma tean, et mõnele muusikule on see väga raske, aga nii palju kui ma olen saanud tippmuusikutega koos töötada, olen näinud, et see ühendab meid kõiki, et asi ei saa kunagi valmis ja et me aina püüdleme selle täiuslikkuse poole. Oluline on, et õhtuks, mil me teost esitame, oleks see valmis — et sel õhtul oleks see täpselt nii valmis, nagu me olime seda kujutlenud. Ja järgmisel hommikul alustame jälle nullist.
Oluline on, et õhtuks, mil me teost esitame, oleks see valmis — et sel õhtul oleks see täpselt nii valmis, nagu me olime seda kujutlenud.
Harri Rospu fotod
Sa rääkisid enne nii ilusti vennaarmastusest enda ja Henri vahel. Kas te kunagi tülitsesite ka?
Ausalt öeldes me väga ei tülitsenud, ja seda suuresti tänu Henrile — tema rahulik loomus hoidis ära nii mõnegi võimaliku konflikti. Kuigi tegelikult olen ma ka ise inimestevahelistes suhetes pigem lihtne, ei taha mingeid tülisid. Ja Henriga oli meil nii palju ühiseid huvisid, et ei olnudki eriti millegi üle õiendada. Me mõlemad tahtsime näiteks väga legoklotsidega mängida. Me saime naabritelt nende suureks kasvanud lapse lego ja õnneks polnud sellel kaasas ühtegi instruktsiooni selle kohta, mida ehitada võiks; see mõjus loominguliselt tohutult hästi. Ma mäletan, et me ehitasime muu hulgas ka kontserdisaale. Ju me siis ikkagi unistasime juba sel ajal muusiku elust.
Vendadel Aavikutel on siis kauaoodatud uue kontserdisaali projekt kuskil Tabasalu kodus olemas?
(Naerab.) See projekt oli olemas kindlasti. Meil oli kõik läbi mõeldud ja selleks ka palju aega.
- aasta sügisel pälvisid sa Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia võiduka osalemise eest Carl Nielseni nimelisel konkursil. Oma kõnes tänasid sa oma abikaasat, vanemaid, õpetajaid, aga ka jumalat oma ande eest. Mida sa sellega täpsemalt mõtled?
Täpselt nii otseselt ma mõtlengi. Ma olen kindel, et meie saavutused ei ole mitte ainult meie enda pingutuse tulemus, vaid et meile on antud teatud anded ja võimalused, mille eest tuleb tänulik olla. Ka kirik on olnud meie elus tähtsal kohal lapsepõlvest peale ja see annab iga päev kindluse ja teadmise, et me ei tee seda kõike üksinda.
Kui palju sa oma kiire elutempo juures jõuad kirikus käia?
See on raske, sest väga tihti on ka pühapäeviti reisimist ja proove, aga ma üritan käia nii tihti kui võimalik.
Kui sageli jõuavad jutud õhtusöökidel teiste muusikutega näiteks religioonini?
Eriti tihti ei jõua. Pärast kontserti on adrenaliini tase nii kõrge, et keskendutakse enamasti sellele, mis just juhtus: räägitakse läbi kontsert, erilised hetked ja emotsioonid. Religioonini või poliitikani jõutakse väga harva. Võib-olla oleks isegi huvitav sellest rohkem rääkida. Tõenäoliselt jõuab selleni ainult siis, kui keegi on natuke lähedasem või kui on lihtsalt rohkem aega.
Kummale poole sina kaldud: kas hoiad end päevapoliitikaga kursis või oled end sellest välja lülitanud?
Ma üritan küll hoida end nii palju kursis kui võimalik. Üldiselt meeldib mulle olla teadlik sellest, mis ümberringi juhtub. Ma ei saa öelda, et poliitika mind detailideni huvitaks, kuid maailmakultuuriga kaasas käimine on mulle väga oluline. Näiteks hiljuti rääkisime Hadelichiga pikalt USA poliitikast ja presidentidest — ilmselt on kõigel oma aeg. Ja loomulikult üritan ma olla võimalikult hästi kursis kultuuripoliitika ja -uudistega; see on minu jaoks esikohal.
Kui end maailmas toimuvaga pidevalt kursis hoida, võib meel üsna kiiresti nukraks minna ja motivatsioon kaduda. Kuidas seda siiski alles hoida?
Jah, see on see paradoks, et me mõtleme ideaalsest muusikast ajal, kui maailmas toimuvad kohutavad sündmused. Aga ma arvan, et meil on vaja leida koht, kuhu meie pusletükk sobitub. See, et me saame pakkuda inimestele rõõmu ja võimaluse muremõtted välja lülitada, on just sellisel ajal ülioluline. Muusika on seda alati teinud. Mozarti ajal oli ju muusika meelega palju ilusam kui kõik see, mis toimus näiteks parukate all. Ja siis oli loomulikult Šostakovitši aeg, kui muusika peegeldas kõige rohkem seda, mis ümberringi toimus. Me elame selles mõttes väga huvitaval ajal, et meil on olemas nii see peegeldatud maailm kui ka ideaalne maailm ja siin me jõuame jällegi kontserdikavade kokkupanekuni — see on olulisem, kui paljud võib-olla arvavad. Kuidas ikkagi leida täpselt õiged teosed, mis inimesi kõnetaksid. Kuidas pakkuda publikule seda, mis on meie südames, teades, mis samal ajal ümberringi toimub. See on see, millega me peame pidevalt tegelema.
- aasta kevadel ilmub plaadifirmalt Orchid Classics sinu esimene orkestriplaat, millele sa salvestasid kaks viiulikontserti: Max Bruchi Viiulikontsert nr 1 g-moll ja Erkki-Sven Tüüri Viiulikontsert nr 2 „Angel’s Share”. Kuuldavasti salvestasid sa Tüüri viiulikontserdi nii, et polnud seda varem kontserdil mänginud.
See on tõsi küll. Tavaliselt ma ei lähe kunagi salvestusruumi teosega, mida ma ei ole aastaid esitanud, aga selle Tüüri kontserdiga tundsin juba algusest peale tihedat sidet. Tundsin, et ei pea minema seda iga orkestriga esitama ja et see oli täpselt see, mida ma tol hetkel tahtsin öelda. Loomulikult kaalusin ma kõiki võimalusi ja mõtlesin, kas võtta mõni muu kontsert, mida olen palju mänginud, aga see sobis sinna plaadi peale kõige paremini. Tegelikult on Tüüri 2. viiulikontserti mulle juba aastaid soovitatud, öeldud, et see sobiks mulle väga hästi. Kui ma sellega tegelema hakkasin, tundsin tõesti, et see oleks nagu minule kirjutatud!
Kui palju sa tunned kohustust mängida eesti viiulimuusikat?
Loomulikult on siin teatav ootus: ma olen ju eestlane ja peaksin viima eesti muusikat igale poole maailma. Mõnes mõttes on see ootus täiesti arusaadav, sest meie riik on väike ja kes siis veel peaks neid teoseid mujale viima kui mitte meie. Kuid praegu ma ei mõtle väga sellele, kas tegemist on Eesti või mõne muu maa muusikaga. Minu jaoks on kõige tähtsam esitada neid teoseid, mis mind kõige rohkem kõnetavad ja mida ma pean väärtuslikuks. Näiteks hiljuti mängitud Tubina Viiulikontsert nr 1 leidis kindla koha minu repertuaaris, sest see on täiesti geniaalne, maailmaklassi teos. Minu arvates on Tubina kontserdi II osa absoluutselt võrdväärne Brahmsi Viiulikontserdi II osaga!
Kuidas sa tunned ära teose, mida soovid mängida?
Esimene äratundmine on ikkagi kõhutunde pealt. Kui ma olen mingist teosest täiesti vaimustuses, siis tahan seda kohe mängida. Ja loomulikult on ka teoseid, millest ma olen küll ülimas vaimustuses, aga aukartus on veel nii suur, et olen otsustanud neid kohe mitte oma repertuaari võtta. Näiteks üks mu lemmikuid ongi eelmainitud Brahmsi Viiulikontsert, mida ma hea meelega kuulan, aga ise pole julgenud veel mängida. See ei tähenda, et ma ei oleks seda harjutanud — loomulikult olen ja tean ka enam-vähem kõiki noote, aga ma usun, et igal lool on oma aeg. Ja sageli tõmbavad mind lood, mis on uskumatult virtuoossed ja tunduvad liiga keerulised, et neid esitada. Siis tuleb mängu võitlushimu, et kuidas siis ei saa. Ikka saan!
Kuidas sa oma repertuaari ette valmistad?
Cristian Mӑcelaru ütles mulle just hea mõtte: kui sa hakkad kirjutama mingit uurimust, siis sa loed loomulikult läbi kõik varem sel teemal kirjutatud tööd, et sul oleks teemast ülevaade. Muusikas on minu arvates samamoodi: kui mulle mingi teos meeldib, siis kõigepealt ma uurin selle kohta kõike, kuulan läbi kõik salvestised ja alles siis hakkan ise tööle. See töötamisviis on alguses ekstreemselt analüütiline ja üldse ilma pillita. Ja kuna ma olen praktiseerinud seda juba aastaid, on see visualiseerimine enne pillikasti avamist läinud aina paremaks.
Mis hetkel sa siis pilli kätte võtad?
Siis, kui mul on tunne, et ma võiksin loo läbi mängida. See on päris hilja. Näiteks hiljuti oli mul vaja pooleteise nädalaga ette valmistada Samuel Barberi Viiulikontsert, mille ma Hadelichile ette mängisin. Kõigepealt kuulasin läbi erinevad salvestused, et saaksin muusikaga tuttavaks, siis vaatasin läbi erinevad sõrmestused ja märkisin (tavaliselt lilla värviga) ära need kohad, mis võivad olla keerulised, sest nendest alustan ma ühel hetkel harjutamist. Siis visualiseerin terve loo läbi ilma sõrmi liigutamata, et asi jääks pähe, mitte lihasmälusse. Seda teen niimoodi päevast päeva. Ja kui ma tunnen, et lugu on peaaegu peas, võtan pilli. Olen aru saanud, et see säästab palju aega, ja aeg on kallis vara.
Neil hetkedel, kui sind laval mängimas olen näinud, olen mõelnud, et maailmas pole midagi lihtsamat ja ilusamat kui viiulimäng. Tunned sa ka ise nii?
Ma arvan, et kontserdil esinemine peegeldab väga hästi seda, millises staadiumis inimene on ja kuidas ta ennast laval tunneb. Kogu see töö, mida ma teen enne kontserti, ongi tehtud selle nimel, et võiksin ennast tähtsal hetkel vabalt tunda. Kui iga noot on põhjalikult läbi mõeldud ja sisemiselt läbi elatud, on tõepoolest väga lihtne ja loomulik end muusikas väljendada. Siin oleks justkui kaks mina: üks on see, kes viib töö läbi harjutusruumis — ta on ülikriitiline ja tähelepanelik, jälgib iga väikest detaili ja kuulab välja iga kriiksu —, ja teine on see, kes esitab muusikat laval, kes keskendub ainult helidele ja laseb muusikal vabalt voolata.
Mis neil kahel osal alati ühiseks jääb?
Armastus ja austus muusika vastu. See ongi kõige olulisem. Loomulikult on sama oluline ka uudishimu ja riskimine. Sa riskid harjutusruumis, teades, et sellest riskist võib tulla midagi, mida sa ei oleks muidu avastanud. Ja samamoodi riskid sa kontserdisaalis, olles kindel, et sellest sünnib midagi enamat, midagi kordumatut. Võib-olla on ka see mentaliteet, endast rohkem andmine, mõlemal osal ühine.
Kui palju on sellise laineharjal sõitmise käigus olnud kriise, siseheitlusi?
See, mida publik näeb, on eduhetked. Väga tihti on isegi kontserdijärgsel päeval tekkinud küsimus, kas seda kõike on üldse mõtet teha. Sageli kahtlen endas, kas see on ikka piisavalt hea, kuidas ma mängin, või kas ma tõesti saan selle kõigega hakkama. Jah, see on lihtsalt selle elu osa. Sellepärast on mulle väga oluline, et lähedal oleksid inimesed, kes mind toetavad.
Kuidas leida nendel keerulisematel hetkedel sisemist motivatsiooni?
Ikkagi peab minema tagasi selle juurde, miks sa üldse seda teed. Ja kui see idee või eesmärk on kindel, siis saab kõigest jagu. Nii nagu kunagi keegi ütles: kui sa oled ühe mäe otsas ja vaatad teist mäge, siis on eesmärk kindel, aga kui sa tuled mäe otsast alla, oled kuskil metsa sees, võib tekkida küsimus, miks ma üldse siin olen. Aga kui sul on meeles, et seal kuskil on üks teine mägi, on kõik hästi. Täpselt sama oluline on teada, et me teeme seda suurest armastusest ja austusest muusika vastu. Sisemise motivatsiooni leidmine läheb kõige paremini siis, kui ma ei mõtlegi nii kõikehõlmavalt, vaid keskendun mingile detailile. See võtab kõik teised mõtted ära ja aitab asjaga edasi minna.
Oled sa tundnud, et vaatamata suurele armastusele võib siiski muusikast väsida?
Olen küll tundnud. Ma mäletan seda esimest aastat, kui me tulime Frankfurti ja ma tahtsin käia kuulamas kõiki kontserte, mida üldse on võimalik siin kuulata. Alte Operis on ju peaaegu igal õhtul mingi täiesti geniaalne kontsert. Ma olin niimoodi juba nädalaid ja võib-olla isegi kuid kontsertidel käinud, kui ükskord tundsin keset kontserti, et nüüd aitab, et ma ei taha hetkel enam ühtegi nooti kuulata. Läksingi pärast esimest poolt koju ja veetsin kogu õhtu vaikuses! Ma arvan, et täiesti tervislik on ennast natukene hoida. See kogemus õpetas mulle, et ei pea tormama igale kontserdile.
Kui pika aja peale sa plaane teed?
Ma arvan, et päris pika. Mulle meeldib mõelda, kuhu ma tahaksin välja jõuda. Kindlad muusikalised eesmärgid on mul pigem mingite teostega. Verstapostideks pean erinevaid tsükleid, nagu näiteks Mozarti sari Tallinna Kammerorkestriga. Mozarti sarja tegin sellepärast, et tahtsin 25. eluaastaks kindlasti ära mängida kogu Mozarti viiuliloomingu. See oli väga kindel arusaam, et üks viiulikontsert iga viie aasta kohta, mis ma olen siin ilmas elanud. Sellised eesmärgid on mul alati paigas ja nende järgi ma ka sean oma muusikalist karjääri. Järgmistel hooaegadel plaanin jätkuvalt süveneda kindlate heliloojate loomingusse, et saada sellest terviklik ja põhjalik pilt. Ja loomulikult on ka pere, ja siin me muidugi mõtleme ka pikemalt asju ette, aga ma arvan, et tulevikus ei tasu liiga kinni olla. Olen kindel, et kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.
Vestelnud LISETE VELT
