CD The Estonian Cello. Music by Heino Eller, Herman Känd, Eduard Oja, Villem Reimann, Eduard Tubin. Valle-Rasmus Roots (cello), Sten Lassmann (piano). Toccata Next, 2024.
Teatavasti on inglise keeles määrav artikkel the. Vahel on ta ikka väga määrav. Kui plaadifirma Antes Edition andis 2008. aastal välja heliplaadi „Estonian Cello”, esitasid sellel eesti tšellomuusikat Teet Järvi ja Vardo Rumessen. Hiljuti, möödunud sügisel ilmus aga Toccata Nexti märgi alt heliplaat „The Estonian Cello”, millel eesti tšellomuusikat esitavad Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann. On ju oluline, kuidas inglise keele artikkel „määrab”, kes esitavad eesti tšellomuusikat. Kasulik on meelde jätta. Juttu tuleb (the) eesti tšellomuusika CDst, millel nimetatud muusikud esitavad Heino Elleri, Eduard Oja, Villem Reimanni, Eduard Tubina ja Herman Kännu teoseid. Plaadi autorite valiku teevad põnevaks Villem Reimanni „Hällilaul” (1930) ning Herman Kännu „Ballaad” (1930) ja „Poème d’amour”(1933). Kui tavaliselt märgitakse ühe tärniga teosed, mis kõlavad heliplaadil esmakordselt, siis kokkuhoiu mõttes on käesoleval CDl vastupidi: ühe tärniga on märgistatud need teosed, mis ei kõla esmakordselt. Pean kohe ka ütlema, et üks tärniga lugu on puudu: Elleri „Õhtulaul” kõlab ka ERPi välja antud LPl (2017), kus teost esitavad Toomas Velmet (tšello) ja Valdur Roots (klaver). Kuna käesolev CD on aga sissejuhatavas tekstis määratletud kui eesti tšellomuusika tutvustus rahvusvahelisele publikule ja kõik tekstid on inglise keeles, siis on ka Elleri pala pealkiri „Evening Song”. Tõsi, mingi kahtlus ikka jääb, aga olgu nii.
Kui CD karp avada, leiab sellest ju kõigepealt tekstivihiku. Vihik on tekstirikas ja hariv, sest ta on mõeldud kuulajatele, kes Eestist ja tema klassikalise muusika kultuurist midagi ei tea. Teksti autor on Sten Lassmann. Tähelepanu juhitakse ka Elleri ja Artur Kapi loomingulistele vastuoludele, õigemini erinevustele helikeeles. Seda on esile tõstetud ka karbi välisküljel, toonitades, et Oja ja Tubin on Elleri õpilased ning Reimann ja Känd Artur Kapi õpilased. Elleri tööd õpilastega on iseloomustatud kui rahvusvahelisest vaatest lähtuvat, samas kui
Artur Kapp olevat piirdunud „vaid käsitööoskuste edasiandmisega”. Karm hinnang! Kui Lassmann nimetab esimeste eesti teoste loetelus ka Artur Kapi Sümfooniat „Quasi una fantasia” (1923), siis küsin, kas Artur Lemba Sümfoonia nr 1 (1908) on eelesimene. Selle teose esmaesitus toimus Peterburis Aleksandr Glazunovi juhatusel 1909. aastal ja Eestis autori juhatusel Estonia kontserdisaali avamisel 1913. aastal. Lemba sümfoonia on salvestatud ja ilmunud kahel plaadifirma Chandos CDl, kus esitajaks on Šoti Rahvusorkester ja juhatab Neeme Järvi.
Londoni firma Toccata Next välja antud heliplaat algab Heino Elleri tšelloloominguga ja hõlmab kaheksat oopust, mis on järjestatud loomisaastate järgi. Tärniga on tähistatud kaks teost: „Prelüüd g-moll” (1917) ja „Poeem As-duur” (1921), s.t need ei ole esmasalvestused. Siin tuleb märkida, et nii Elleri „Prelüüd g-moll” (1917) kui ka „Ballaad e-moll” (1944) on originaalis orkestrisaatega ja autori klaviirid on tehtud hiljem. „Ballaad e-moll” on Eesti Raadios salvestatud 1945. aastal Eesti Raadio sümfooniaorkestriga, solistiks Laine Leichter, ja 2021. aastal salvestas nii „Ballaadi e-moll” kui „Prelüüdi g-moll” Alban Gerhardt ERSO ja Olari Eltsiga. Võtame selle teadmiseks.
Alustame heliplaadi kirjeldamisega. Esimene lugu sellel on Elleri „Vana tants” (1913), mis on äärmiselt põnev teos ja erineb oma käekirjalt oluliselt Elleri järgmistest tšello-oopustest. Ma julgeksin nimetada seda isegi baroki stilisatsiooniks, kui seda vastavalt esitada. Järgmine, eelmisest absoluutselt erineva helikeelega teos on „Prelüüd g-moll” (1917), mille esiettekande tegi 1921. aastal Tartus läti-eesti-leedu päritolu tšellist Paul Berkowitz (1894–1975) Vanemuise orkestriga. Hiljem võttis ta endale nimekuju Povilas Berkavičius ja rajas tugeva vundamendi leedu nüüdseks soliidsele tšellokultuurile. Kolmas teos on „Poeem As-duur” (1921), mille Berkowitz samuti samal aastal Tartus esiettekandele tõi ning mille Teet Järvi ja Vardo Rumessen plaadistasid aastal 2008. Neljas teos, „Õhtulaul” (1921), on algselt olnud klaveripala, kuid saanud tänu oma imeilusale meloodiale populaarseks ka viiuli ja klaveri, metsasarve ja klaveri ning tšello ja klaveri versioonis. Järgnevad teosed, „Romanss G-duur” (1924) ja „Andante serioso d-moll” (1931), on Elleri keskmise loominguperioodi stiilinäited. Viimane kandis algselt pealkirja „Andante religioso”, kuid sai uue pealkirja koos riigikorra muutusega. „Prelüüd e-moll” (1942) on kirjutatud klaverile, selle versioon tšellole valmis alles 1965. aastal. See on Elleril lühike (2’10’’), aga erakordselt tähendusrikas teos, mis mälestab tema juudi rahvusest esimest abikaasat Anna Ellerit, kes arreteeriti ja hukati saksa okupatsiooni ajal. Viimane teos plaadil, 1944. aastal kirjutatud „Ballaad e-moll” tšellole ja orkestrile, on Elleri kõige ulatuslikum tšelloteos. Teose klaviir on valminud samal ajal seadega tšellole ja orkestrile. Minu mäletamist mööda on klaveriga versioon trükis ilmunud ka üsna varsti pärast esmaesitust.
Nii, saime tšello-elleriaanaga ühele poole ja selle eest sügav kummardus esitajatele. Toonitan veel, et CD on mõeldud välismaisele kuulajale.
Heino Elleri õpilase Eduard Oja „Aja triloogiat” (1934) tšellole ja klaverile pean ma eesti tšellomuusika parimaks teoseks ja tõstan selle Oja niisuguste šedöövrite kõrvale nagu klaverile loodud „Vaikivad meeleolud” (1930) ja „Sugestioonid” (1932). Kui kunagi tunduski „Aja triloogia” viimane osa „Tänapäev” oma sarkasmiga veidi naiivne, siis mida aeg edasi, seda orgaanilisemalt see tsüklis kõlab. Järgneb Artur Kapi õpilase Villem Reimanni üliõpilastöö, 1930. aastal kirjutatud „Hällilaul”. Pean sedagi eesti tšellomuusika pärliks, eriti kui korrata ekspositsiooni tõesti nii, nagu noodis kirjas on. Kui veel Andante tempo mõõdukam oleks, tuleks kulminatsioon (FF Meno mosso) reljeefsemalt esile ja valmistaks ette kadentsi — siis oleks ehk „Hällilaul” ka vormiliselt toekam. Oma õpilastele teost mängida andes olen täheldanud, kuidas nad naudivad quasi recitativo harmooniat; see mõjub sugestiivselt.
Artur Kapi teine õpilane Herman Känd (1905–1952) oli traagilise saatusega, kuid väga produktiivne helilooja, kelle elu läks sõja nahka. Ta lahkus 1944. aastal Eestist ja jõudis kõigepealt Saksamaale ning seejärel, 1950. aastal USAsse, kus ta kaks aastat hiljem suri. Tema üliolulised teosed on ooper „Kalevipoeg”(!), Sümfoonia ja „Fantaasia” sümfooniaorkestrile, mis võitis 1936. aastal II preemia Riigi Ringhäälingu korraldatud võistlusel. Herman Kännu loomingu nimekirjas on viis oopust tšellole ja klaverile. Neist kaks, „Poème d’amour” ja ulatuslikum teos „Ballade”, on esindatud ka kõnealusel heliplaadil. Esimene neist on salongilik lühipala, teine on pisut komplitseerituma vormiga, kuid loomulikult samuti salonglikus helikeeles. Nad on oma ajastu lapsed ja sellisena ka kuulatavad. Suur aitäh esitajatele, kes selle autori ja need teosed üles otsisid.
Heliplaadi viimane teos on Eduard Tubina lõpetamata Tšellokontserdi I (ja ainus) osa Recitativo (1955). Soovitan Tubina teose puhul märkida ära ka kataloogi number, ETW129, sest Tubina helitööde temaatilis-bibliograafiline kataloog on ilmunud juba aastal 2003. Tubinal oli omil sõnul kindel plaan teos lõpuni viia ja alustada siis ka sonaadi kirjutamist, kuid elu tegi omad korrektiivid ja seda kõike ei juhtunud. Miks? Kuulujutte on mitmeid, kuid nende levitamisega me ei tegele. Meil on olemas palju kordi esitatud Recitativo, suurepärane teos, mis ootab kannatamatult orkestreerijat. See partituuri tegija võiks olla vast tšellist, dirigent ja pianist Valle-Rasmus Roots. Ma tänan väga häid muusikuid Valle-Rasmus Rootsi ja Sten Lassmanni kolossaalse töö ja erakordse tulemuse eest heliplaadi „The Estonian Cello” tegemisel. Pikk tee on veel ees. Pakun, et ka eesti tšellosonaadid on väärt heliplaadistust. Neid ei ole palju, kuid see-eest on need väga erinevad, nii oma vormilt kui sisult.
