(Algus TMK 2024, nr 10)
Tehisintellektiga lõpetatud Beethoveni 10. sümfoonia
Matthias Röder (M. R.): Samal ajal kui Beethoven kirjutas oma 9. sümfoonia (1822–1824), töötas ta veel ühe teise sümfoonia kallal.1 Meil on sellega väga vedanud, sest Beethoven oli oma muusikaliste ideede kirjapanemisel väga hoolas ja süstemaatiline. Tal olid visandivihikud, mida ta jalutades kaasas kandis, ja ka need, mida ta hoidis kirjutuslaual. Ta pani neisse kirja oma ideid ja tegi neid hiljem ümber. See on süstemaatiline ideede kogum, mis on järjestatud kronoloogiliselt, ja hoolikalt vaadates võib selles märgata erinevaid kihte.2 Beethoven on pöördunud tagasi ka varasemate visandivihikute juurde, kopeerides sealt ideid mõnda uuemasse köitesse jne. Need visandivihikud on omaoodi „loominguline laboratoorium” ja üsna hästi säilinud. Selliseid skitsivihikuid leidub tänapäeval raamatukogudes üle kogu maailma ja muusikateadlased on nendega üsna palju tööd teinud.
Kui te vaatate üht juhuslikku näidet originaallehest või selle reproduktsioonist, ühe idee sissesuumitud pilti ehk visandit,3 siis näete, et selle noodikiri on algeline, sageli pole seal noodivõtmeid jne. See on vaid vihje sellele, kuidas see oma valmisversioonis võiks kõlada. Teadlased arutlevad sageli selle üle, mis neis tegelikult kirjas on, kuid üldiselt oleme me üsna kindlad, et saame aru, mida Beethoven neile kirjutas. Visandivihikus asuvad kõik vastava perioodi visandid ja seejärel nende „tõlge” tänapäevasesse notatsiooni. Palju asju on sulgudes, niisiis tuleb meil õppida sellisest umbmäärasusest [asju välja lugema]. 10. sümfoonia kohta on olemas umbes 40–45 visandit. Mõned neist on pikemad, teised väga lühikesed, neist ei piisa kompositsiooni loomiseks. Tuleb palju tõlgendada ja üldistada, muuta see materjal sisuliselt pikemaks. Seda on ka varem tehtud: rohkem kui 30 aastat tagasi (1988) rekonstrueeris Barry Cooper Beethoveni pikemate visandite põhjal 10. sümfoonia. Ta oli jätnud puutumata paljud lühemad visandid. See oli loogiline, sest sel juhul oleks ta pidanud liiga palju oma ideid lisama ja siis poleks see olnud enam autentne rekonstruktsioon.
Projekti „Beethoven X” meeskond tegeles niisiis küsimusega, kas me suudaksime tehisaru välja õpetada, et ta oleks võimeline kirjutama või lõpetama meloodiaid Beethoveni stiilis, ja lasta tal nende lühikeste fragmentidega töötada.
Meil paluti seda projekti teha 2019. aastal. Idee polnud mitte minu, vaid Deutsche Telekomi oma. Olin seal paar aastat varem pidanud ettekande andmestikest, muusikast ja emotsioonidest ja siis võttis minuga kontakti Michael Schuld, kes vastutas firma reklaami eest. Ta ütles: „Me tahame Beethoveni 250. sünniaastapäeva puhul teha midagi erilist, sest Deutsche Telekom on Bonnis asuv ettevõte. Beethoven sündis Bonnis. Kas me saame Beethoveni Kümnendat tehisintellekti abil lõpetada?” Olin sellest pakkumisest üllatunud. Arvasin, et kindlasti saame, kuid et me peame leidma meeskonna ja seda teemat muusikateaduslikult käsitlema, sest see on arvutiteaduse seisukohalt keeruline.
Schuld ütles: „Pange meeskond kokku ja andke mulle kolme kuu pärast teada, kas see on võimalik.” Niisiis lendasime Bostonisse, kogunesime Harvardi ülikooli muusikaraamatukogusse ja rääkisime Robert Leviniga, kes on ekspert Mozarti lõpetamata teoste viimistlemise alal, oskab Mozarti stiilis improviseerida jne. Kaasasin Ahmed Elgammali Rutgersi ülikoolist, kes on juhtiv tegija arvutiteaduse ja generatiivsete konkureerivate võrgustike (Generative Adversarial Networks, GAN)4 maailmas. Ja veel olid meil meeskonnas tuntud helilooja Walter Werzowa ning Mark Gotham kompositsiooni, muusikateooria ja muusikainformaatika valdkonnast. See oli suur meeskond eksperte.5 Me vaatasime läbi kõik visandivihikud, kogu kirjanduse tehisintellekti abil muusika loomise kohta. Lõpuks otsustasime, et kasutame kaks aastat varem välja antud artiklit „Tähelepanu on kõik, mida vajate”6, mis räägib tähelepanust ja sellest, kuidas seda saab kasutada huvitavate tehisintellekti süsteemide loomisel. See oli meie arvates muusika jaoks väga huvitav, nn muundaja-arhitektuuri (ingl k transformer architecture) mudel. Selle mõte on järgmine: iga meie loodud noot on kõigi varasemate nootide [matemaatiline] funktsioon [ehk peegeldus]. Seda on väga lihtne selgitada, kui laulame mõnda tuntud meloodiat, kuid see töötab ka meloodiaga, mida me ei tunne. Arvestades eelnevaid noote, saame alati ennustada järgmist kõige tõenäolisemat nooti. Niisiis asusime ehitama muusika jaoks sellist muundaja-arhitektuuri mudelit. Lõime muundaja-arhitektuuri muusikale alates 1750. aastast kuni 1830. aastate keskpaigani, lisasime palju muusikat, mille kohta teadsime, et Beethoven oli seda õppinud. Seejärel viimistlesime seda Beethoveni olemasoleva loomingu abil. Võiks öelda, et me sisuliselt lõime muundaja-arhitektuuriga n-ö suure muusikamudeli [vrd large language models ehk nn suured keelemudelid]. Visandid olid siis sisenditeks (ingl k prompt). Söötsime visandeid tehisnärvivõrku ja see töötas kohe. Me tegime seda üleöö 200 või 300 korda ja saime saadud materjalist palju iteratsioone.7 Selle materjaliga lõime me potentsiaalse Beethoveni 10. sümfoonia. See ei ole süsteem, kus sa vajutad nuppu ja välja tuleb sümfoonia. Tegelikult on see näide sellest, kuidas inimesed ja algoritmid omavahel suhtlevad, et midagi koos luua. Arvuti ei saaks ilma meieta hakkama ja meie ei saavutaks seda ilma arvutita. Selle projekti näol oli tegemist huvitava visiooniga, mida me püüdsime tuua eeskujuks teistele sarnastele tulevastele projektidele. Me lõime midagi, mida teised inimesed saavad kasutada uue väljundi loomiseks. See mudel teab kõike umbes aastatest 1750–1830: kogu muusikat, erilise rõhuga Beethovenil.
„Beethoven X”. Tehisintellekti projekti esitlus Deutscher Digital Awardil 2022.
Deutsche Telekomi foto
Visand on siin sisendiks, mis tähendab, et mingil hetkel tuleb mängu tehisintellekt. Salvestist (u üks minut), mille tegi päris orkester, oli võimalik kuulata ja ise otsustada, millal lõpeb Beethoven ja millal algab tehisintellekti loodu.8 See oli mäng, millega me alustasime, kui rääkisime projektist. Kõik olid skeptilised, arvasid, et ei, see ei tööta, see on kohutav idee, arvuti teeb seda halvasti. Sellele projektile tekkis suur inimlik vastureaktsioon, mida me muide ootasime. Niisiis me ütlesime, et okei, me mängime teile midagi ja teie lihtsalt mängite meiega seda mängu. Ja mitte keegi ei suutnud tabada, et meil oli siin tegu kaheksa sekundiga Beethoveni muusikast, ülejäänu oli loodud tehisintellekti abil. Paljud momendid kõlavad väga Beethoveni moodi, aga on tegelikult tehisintellekti loodud. See oli tõhus viis inimesi projekti kaasata. Muidugi te võite ette kujutada, et see oli enne ChatGPTd. Me alustasime oma projektiga, kui ilmus GPT2, ja kui lõpetasime, oli GPT3 2020. aastal just välja tulnud. Meie töö projektiga jätkus veidi kauem. ChatGPT tuli hoopis hiljem, pärast ChatGPT plahvatuslikku ilmumist poleks see projekt enam tehnilises mõttes nii palju huvi pakkunud.
„Beethoven X”. Beethoveni Scherzo käsikirja ja tehisintellekti orkestripartii fragmendid.
Põhimõtteliselt olime me uudistes üle kogu maailma ja Deutsche Telekomile oli see väga kasulik. Seda nimetatakse „teenitud meediakajastuseks” (earned media); rahasumma, mille peaksite kulutama, et olla meedias nii palju kajastatud, ulatuks sadadesse miljonitesse. See oli suurim projekt, mille Deutsche Telekom kunagi on teinud, kinnitas mulle nende tegevjuht. Pärast ChatGPTd poleks see olnud võimalik. Kui enne ChatGPTd öeldi, et ükski arvuti ei saa kunagi midagi sellist teha, siis nüüd ütlevad kõik: jah, muidugi, arvutid saavad seda teha ja peaksid suutma teha palju rohkemgi.
Küsimus saalist MIDI (muusikainstrumentide digitaalliidese, numbriliselt kodeeritud heli/muusika noodi sisse- ja väljalülitamise ning helitugevuse teave) või teksti kasutamise kohta: Kuidas on lood dünaamika, artikulatsiooni ja ornamentidega? Muusikal on palju rohkem detaile kui
MIDIl. Võib-olla sobib Beethoveni jaoks lihtsalt MIDI kasutamine? Kuidas otsustasite, millist väljundit kasutada? Loomulikult on takti lõpetamiseks miljoneid võimalusi. Kuidas nende vahel valida? Kuidas arvutiprotsessor teeb valiku?
M. R.: MIDI ongi miinimum, millega saab muusikas midagi teha. Ja see oli midagi, mille üle me ei tundnud rõõmu, kuid samal ajal pidime olema praktilised, sest kõigi andmete koondamine oli piisavalt keeruline. Mõtlesime kogu aeg, kas meil on üldse piisavalt andmeid, kui võtta kõik sel ajal loodud teosed. Aga selgus, et sellest piisas. Meil oli treeningandmete kogumis umbes 3000 muusikapala. Ja MIDI oli tõesti lihtsalt ühine nimetaja, sest esiteks saab kõike MusicXMLis (XMLi-põhine failivorming lääneliku noodikirja esitamiseks) teisendada MIDIks. Kõik, mida MusicXMLis või muudes vormingutes ei eksisteeri, on saadaval MIDIs. Nii et MIDI oligi meie valik. MIDI loomine on samuti lihtne, sest klaviatuuri ees istub põhiliselt vilunud klaverimängija. Salvestad nende mängu MIDIsse ja sul on andmed olemas. Arvan, et saaksime palju rohkem ära teha, kui meil oleks parema kvaliteediga treeningandmete kogum.
Maximilian Schich (M. S.): Me elame väga huvitaval ajal, teose [tehisintellekti lõpetatud Beethoveni 10. sümfoonia] esitas Hamburgi Elbphilharmonie sümfooniaorkester.9 Ilmselt on enamik mängijaid varem Beethovenit mänginud. Kui nad näevad Beethoveni-laadset nootide MIDI-jada, täidavad nad tõenäoliselt väljendust puudutavad lüngad jms; sama teeks muusikalise partituuriga ka pianist klaveri taga.
M. R.: Muusikud nägid tegelikult juba muusikalist partituuri. See teema kuulub äsja esitatud küsimuse juurde: kas tehisnärvivõrgu väljund oli sisuliselt MIDI-fail. Me saime neid väljundeid palju, ühel visandil on palju lõpetamisi. Mida me siis esimesel läbimisel ja hiljem mitu korda tegime? Võtsime umbes 200 väljundiversiooni, kuulasime neid ekspertide meeskonnana ja andsime hinnanguid selle kohta, kui hästi see kõlab ja kus see hakkab muutuma igavaks. Selle info andsime arvutiteadlastele tagasi, nemad muutsid treeningu parameetreid jms eesmärgiga saavutada kõrgem kvaliteet. Ja kui olime seda paar korda teinud, tundsime, et väljund on piisavalt hea.
Meie muusikaekspertide rühm valis variandid põhimõtteliselt vähemate lõpetamiste hulgast, need, millega nad tahtsid edasi töötada. Neil oli ka võimalus kasutada tehisnärvivõrgustikku, mis asjad ühendaks, või sellist võrku, mis loob harmoonilise järgnevuse, või siis tegid nad valiku ja lasid võrgul veel uusi versioone luua. See oli interaktiivne lähenemine, sest tehisintellekti juhtis ja sellega suhtles terve rühm muusikateadlasi ja heliloojaid. See oli seega sada protsenti inimese ja masina ühislooming. Lõpuks vaatasime materjali ja arvutasime, kui palju noote on pärit Beethoveni originaalmaterjalist ja kui palju on tehisintellekti loodud: umbes 5–7% oli Beethoveni originaalmaterjali, kuid see oli täielik koostöö. Lisaks proovisime luua versiooni, mida tehisintellekt saaks põhiliselt MIDI-partituurist orkestreerida, et jõuda täieliku orkestripartituurini. See on väga huvitav. Ma arvan, et hea treeningandmete kogumiga saab seda hõlpsasti teha. Ja küllap on praegu olemas isegi tarkvara, mis suudab seda edukalt teha. Kuid meie tehisintellektil polnud selleks piisavalt palju treeningandmeid. On vaja täielikku muusikalist partituuri ja selleks piisab põhimõtteliselt MIDI-andmete baasil klaverireduktsioonidest. Kuid meie tehisintellekt lõi muusikalise partituuri, orkestripartituuri. Me seadsime selle noodikirja, mida muusikud saavad lugeda. Andsime selle muusikutele ja nad ütlesid: ei, see on kohutav, me ei saa seda mängida. See ei olnud paljudel juhtudel piisavalt idiomaatiline [muusikakeelele omane, musitseerimist võimaldav]. Niisiis tegime koostööd orkestreerijaga, kes võttis tehisintellekti muusikalise partituuri ja püüdis säilitada enamiku tehisintellekti ideedest nii orkestreerimise kui ka selle mängitavaks muutmise osas. Siingi toimus tehisintellekti väljundi ja ekspertide vahel palju suhtlemist. Selline asi oli võimalik 2019. aasta paiku. Olen kindel, et praegu on võimalik minna sellest palju kaugemale ja saada palju rohkem sellest tehisintellekti abil loodud materjalist. Teisest küljest polnud see tegelikult minu eesmärk. Minu eesmärk oli luua midagi, mida inimesed üksinda teha ei suuda, aga kasutada tehnoloogiat nii, et loodu on ikkagi meie kui meeskonna kollektiivse loovuse väljendus.
M. S.: Tahaksin küsida lõpptoote kui terviku kohta. See on umbes nii, nagu võrrelda näiteks kontserdi raadioülekande kuulamist selle kohapeal kuulamisega või rooma kapiteeli kreeka kapiteeliga.
M. R.: Lubage mul tuua siin välja kaks või õigemini kolm aspekti. Näiteks kui Beethovenil oleks tavaliselt see ideede kogumise ja ideedega töötamise protsess väga pikk ja ainult siis, kui kirjastaja ähvardaks teda n-ö tappa, asuks ta selle komponeerimisega tegelikult tööle. Siis ta paneks eraldi paberile kirja oma tegeliku kompositsiooni, mida ta aga hakkaks looma oma visandivihiku ideede põhjal nullist alates. Nüüd, projekti kõige esimese ideena mõtlesin, et see, milleks me masina välja peame õpetama, on protsess visandist valmis kompositsioonini. Ja me saame seda teha muusikutena, muusikateadlastena, mõne idee nimel. Kuid üksnes sellest ei piisa. Seda oleks vajalik teha ennekõike seetõttu, et tulemuses puudub see Beethoveni muusikaliste ideede küpsemise protsess. Teine aspekt on see, milles sul on õigus: et see on nagu klassitsistlik versioon, kuna Beethoven pöördub oma visandites tagasi klassitsistlike mudelite juurde. Ta läheb tagasi oma loomingu algusaegadesse enne 1800. aastat, mis erines väga sellest, kuidas ta kirjutas aastatel 1826–27. Ja teos, mida Beethoven silmas pidas, oli väga erinev 9. sümfooniast ja tema hilistest keelpillikvartettidest. Ta tahtis jälle luua midagi lihtsat ja puhast, nii et me püüdsime püsida lähedal sellele, mis võis olla Beethoveni kavatsus. Ja see tegi meile kuidagi haiget, sest inimesed eeldasid, et Beethoveni pingeline muusika on plahvatav. Need olid siis kaks aspekti. Kolmanda aspekti leiame ilmselgelt visanditest endist: need sisaldavad väga vähe sellest, kuidas materjali tuleks arendada orgaaniliselt kasvavas kompositsiooniprotsessis.
M. S.: Mulle meeldib mõte, et see on niisugune protsess, kus sul ei ole piisavalt dokumentatsiooni, kuid sa näed seda protsessi muusikateadlasena selgelt.
M. R.: Jah.
M. S.: Mul on tegelikult üks avaldamata raamatupeatükk, mis käsitleb sajandeid kestnud sämplimise ja remiksi aspekte. See põhineb tööl, mille ma tegin kohe pärast oma doktoritööd. Selles saab täpselt samu nähtusi jälgida hoonete rekonstrueerimisel. Võetakse katkendeid, mis on visandid, sageli erinevaid vaateid samale hooneosale, ja seejärel need integreeritakse ning saadakse täielik rekonstruktsioon. Ja on selgesti näha, et need etapid on olemas, kuigi pole ühtegi dokumenti, kus kogu protsess oleks ühekorraga jälgitav — seda kohtab väga harva (mõned juhtumid siiski on). See on minu arvates päris huvitav, sest kui vaadata remiksiuuringute valdkonda, siis me vaatleme tegeliku sämplimise trajektoorina fotode visuaalseid näidiseid või [kuulame muusikas] James Browni „Amen Breaki”10 või „Get on up’i” kuut sekundit. Nii et põhimõtteliselt taaskasutatakse oma visandeid, näiteks erinevates tempodes. See on väga huvitav protsess, mida minu arvates oleks kultuurianalüüsi poolelt põnev vaadelda paljudes žanrites. Ma olen üsna kindel, et me näeme seda ilmselt filmis, tekstis jne.
M. R.: Huvitav. Rääkides oma kogemustest Beethoveniga, siis näeme visandites, kompositsioonifragmentides ehk käsikirjades ainult ühte aspekti kolmest või neljast, mis komponeerimisprotsessile kaasa aitavad. Beethovenit peetakse oma aja üheks peamiseks improviseerijaks. Ta esines kontsertidel, kus improviseeris nagu Keith Jarrett — lihtsalt improviseeris ja inimesed maksid raha, et seda kuulata, kuid suurt osa sellest improvisatsioonist pole kirja pandud. Tema improvisatsioonid olid sageli kompositsioonide lähtepunktiks. Mozartiga oli samamoodi, tema oskas samuti väga hästi improviseerida. Nii et palju sellest jääb meie süsteemis ilmselgelt puudu, kuna meil pole nende improvisatsioonide jäädvustusi, kui neid just kirja ei pandud, mida juhtus harva.
Mainin ka Beethoveni vana, intellektuaalset külge. Birgit Lodese suurepärasest artiklist, mis räägib ühest huvitava tsüklilise vormiga hilisest keelpillikvartetist11, selgub, et tegemist on väga kummalise muusikapalaga. Samal ajal loeb Beethoven raamatut india filosoofiast: tal oli Viinis juurdepääs suurtele raamatukogudele, kus oli kõikvõimalikke raamatuid kõikjalt maailmast, tõlkeid jne. Ta oli väga intellektuaalne inimene. Seda me kipume unustama. Kõigile neile ideedele, kui need pole juba muusikasse kodeeritud, pole meil ligipääsu. Seetõttu teen ma nüüd väikese hüppe Karajani Instituudi juurde: me püüame luua andmekogumeid mitte ainult muusika ümber, vaid ka Karajani kirjade, vestluste ja intervjuude kohta, proovime kõike transkribeerida, andmebaasidesse panna. Nüüd kasutame teabe kokkuvõtmiseks ja väljavõtmiseks muidugi suuri keelemudeleid. Need on tuletatud andmekogumid, mille me seostame algse andmekogumiga, kuid see on kõik olemas. Ja mõte on selles, et saada kuidagi kätte aspektid verbaalse väljenduse ja selle vahel, mida on kunstnikuna tehtud.
Ma ei tea, kuhu see meid viib. Olen veendunud, et kui oled tänapäeval kunstnik, siis tõenäoliselt mõtled, kuidas oma kunstiteoseid andmevormis esitada. Kuidas muuta ise oma tegemised arhiiviks, et seda ei peaks tegema hilisem põlvkond, nagu näiteks Herbert von Karajani arhivaarid. N-ö järgmine Herbert von Karajan on nüüd iseenda arhivaar ja mõtleb, kuidas esitada oma töö andmevormis kohe selle loomise hetkel. Miks? Kuna sellest sõltub suur osa teose järgnevast rahaks tegemisest ja muudest süsteemidest.
M. S.: Veelgi hullem on, et ilma meetoditeta ei saa oma teoseid kataloogida. Näiteks siis, kui sa töötad instrumendiga, mis ei ole deterministlik [juhuslikkust mitte sisaldav], või siis, kui sa ei mängi mitte muusikalist partituuri, vaid suhtled mudeliga, süntesaatoris olevate n-ö ebakindlate allikatega.
Ainus viis parimaid hetki jäädvustada on lihtsalt kogu aeg salvestada, aga sa ei leia sobivamaid fragmente ilma kõiki salvestisi läbi kuulamata. Ja mingil hetkel on sul sadu tunde salvestusi.
M. R.: Jah, täpselt. Suur osa tegevusest on siis vaadata pidevalt oma vanu faile. Proovida neist midagi välja võtta, panna see teise vormi, mida saad seejärel oma praeguses töös kasutada. Niisiis pead olema iseendaga pidevas andmevahetusdialoogis.
Mar Canet Sola (TLÜ BFMi nooremteadur, kunstnik): Isikliku arhiivi omamine ning enese dokumenteerimine praktiseeriva kunstnikunakunsti- ja tehnoloogiavaldkonnas on raske ja aeganõudev, tasu tuleb alles hiljem. Mis puudutab andmekogumeid, siis isegi Beethoveni puhul pole olemas täiuslikku andmekogumit. Selle puudumise üle kurdavad ka suured keelemudelid. OpenAI tunnistas hiljuti, et Euroopa uue tehisintellekti seaduse direktiivi tõttu kasutab ta autoriõigustega kaitstud materjali. AI seadus ütleb, et autoriõigustega kaitstud materjali kasutamise peab tegema nähtavaks.
Sünteetiliste andmekogumite kasutamine ei ole sama mis pärisandmetega töötamine. Kui teed muusikast sünteetilise andmestiku, pole sellel sama kvaliteeti mis eelmise sajandi või veelgi kaugemate sajandite suurte teoste abil tehisnärvivõrgu treenimisel. Sellel puudub inimliku puudutuse põhiomadus, milleks on näiteks kaunistamine —inimese olemasolu on hädavajalik.
Beethoveni-projektis vajab tehisintellekt inimest, sest 99 protsenti võimalikest tulemustest on prügi ja üks protsent on suurepärane. Valik suurepärase ja prügi vahel on ülioluline. Väikesed valikud võivad tuua suurepärase tulemuse. Tehisintellekti genereerimisvõimalused on väga kõrged, kuid kunstilises mõttes on artistid siiski vajalikud.
Tehisintellekt on lihtsalt üks järjekordne instrument. Klassikalise muusika instrumentideks olid klaver ja muud pillid, samas kui tehisintellekti ja andmetega töötamise instrumendid nõuavad endiselt inimese panust, eriti loomingulise poole pealt. Vastasel juhul kaotame loodu asjakohasuse. Tähelepanu 10. sümfooniale on tingitud selle seotusest inimese looduga. Kui see oleks täiesti uus leiutis, oleks selle asjakohasus null. Kuid kuna inimesed tahavad näha jätku, näevad nad siin inimlikku puudutust ja uut laiendust. See on väga oluline.
M. R.: Jah, aitäh. Arvan, et me oleme tõstatatud punktides igal juhul ühel meelel. Minule on huvitav see, kuidas tehnoloogia saab loomingu puhul aidata. Ja ilmselgelt on Beethoven suurepärane ja tema aastapäeva tähistamine aitas teha midagi sellise tehnoloogiaga, mida tol hetkel mõistsid väga vähesed. Kõik see aitas tekitada teatud suhtlushüppe.
See näitabki, et piiratud võimalustega inimene on oluline selleks, et looming oleks meie jaoks tähendusrikas. Üritan ka nihutada piire, mida tehnoloogiaga on võimalik saavutada. Ja kui ma mainisin, et kui meil oleks parem treeningandmete kogum, saaksime teha seda ja teist, siis see tähendab, et ma tahaksin lihtsalt luua midagi, mis praegu pole võimalik.
Ma usun ka, et kogu jutt OpenAI treeningandmete komplektist ja autoriõigustega kaitstud materjalide kasutamisest jne kaldub natukene asjast kõrvale. Tõenäoliselt saabki ühe tehisnärvivõrguga teha ainult nii ja nii palju. Peame keskenduma sellele, kuidas saaksime tegelikult luua võrgustikke, mis loovad midagi huvitavat. Arvan, et OpenAI teeb LLMide kasutajaliidestega suurepärast tööd ja nad kõik on väga tugevad. Kuid minu arvates toimuvad väga huvitavad arengud väiksemas mahus, rohkemate võrkude ja eklektilisemate kasutusjuhtumitega. See mind praegu huvitabki.
(Järgneb.)
Eesti keelde lühendatult tõlkinud
GERHARD LOCK
Viited ja kommentaarid:
1 Beethoven HCB BSk 20/68 [2024]. Ludwig van Beethoven, Skizzen zu WoO 18, WoO 3 und zur 9. und 10. Sinfonie, op. 125 und Unv 3, Autograph. Beethoven-Haus Bonn, Sammlung H. C. Bodmer, HCB BSk 20/68. — https://www.beethoven.de/en/media/view/5028722117705728/scan/0 [18.10.2024]
2 Vt lähemalt: Beethoven-Haus Bonn digitaalarhiiv: BTHVN DA, Sketches, Subdiv [2024], Beethoven HCB BSk 20/68 [2024].
3 Vt Ahmed Elgammal 2021. How a team of musicologists and computer scientists completed Beethoven’s unfinished 10th Symphony. The Conversation. —
https://theconversation.com/how-a-team-of-musicologists-and-computer-scientists-completed-beethovens-unfinished-10th-symphony-168160 [18. X 2024].
1 visuaalne ja 1 helinäide. Rohkem näiteid vt Beethoven HCB BSk 20/68 [2024].
4 Generatiivne võistlev võrgusüsteem koosneb kahest sügavast tehisnärvivõrgust — generaatorivõrgust ja diskrimineerivast võrgust. Mõlemad võrgud treenivad võistlevas mängus, kus üks üritab genereerida uusi andmeid ja teine prognoosida, kas väljund on võlts- või pärisandmed.
5 Vt meeskonna kohta täiendavalt: Beethoven X: TI projekt, Elgammal 2021.
6 Ashish Vaswani, Noam Shazeer, Niki Parmar, Jakob Uszkoreit, Llion Jones, Aidan N. Gomez, Łukasz Kaiser, Illia Polosukhin. Attention is All you Need. The Thirty First Annual Conference on Neural Information Processing Systems (NIPS) 2017. Google Braini, Google Researchi, Toronto Ülikooli teadlaste ettekanne XXXI Neuraalse teabetöötlussüsteemide konverentsil NIPS 2017 USAs.] — https://papers.nips.cc/paper_files/paper/2017/hash/3f5ee243547dee91fbd053c1c4a845aa-Abstract.html
7 Järkjärguline kordamine, kusjuures iga järgmise korduse puhul toetutakse eelneva seisu andmetele; korduvatel tsüklitel põhinemine kuni lõppotsuseni jõudmiseni.
8 Vt Elgammal 2021, helinäide.
Beethoven X. The AI Project: Complete (Beethoven Orchester Bonn) 2021, III Scherzo. — https://www.youtube.com/watch?v=Rvj3Oblscqw
9 Dirk Wende 2021. Premiere at the Elbphilharmonie: First Telekom Street Gig Klassik with „Beethoven X — The AI Project”. Archive. Deutsche Telekom. — https://www.telekom.com/en/media/media-information/archive/first-telekom-street-gig-klassik-637982
10 Popmuusikas laialdaselt sämplitud trummimotiiv. See pärineb Ameerika souligrupi The Winstons 1969. aasta palast „Amen, Brother”, mis avaldati 1969. aasta singli „Color Him Father” B-küljena. Trummimotiiv kestab seitse sekundit ja selle esitas Gregory Coleman.
11 Birgit Lodes 2006. „So träumte mir, ich reiste (…) nach Indien”: Temporality and Mythology in Opus 127/I, in The String Quartets of Beethoven. Edited by William Kinderman. Urbana and Chicago 2006, lk 168–213. — German translation in „Kammermusik an Rhein und Main. Beiträge zur Geschichte des Streichquartetts”, edited by Kristina Pfarr and Karl Böhmer, Mainz 2007, lk 267–320.
Allikad:
Beethoven X. The AI Project: The New Feature Documentary. Stsenarist ja režissöör Hannes M. Schalle, Moonlake Entertainment, 2021. Deutsche Telekomi, The Mindshifti ja Artrendexi ning Harvardi Ülikooli, Cambridge’i Ülikooli ja Rutgersi Ülikooli ekspertide koostööprojekt. Kaastegev Beethoven Orchestra Bonn, dirigendid Dirk Kaftan and Walter Werzowa. — https://www.beethovenx-ai.com/
Beethoven X. The AI Project: Complete (Beethoven Orchester Bonn) 2021, III Scherzo. — https://www.youtube.com/watch?v=Rvj3Oblscqw
Dirk Wende 2021. Premiere at the Elbphilharmonie: First Telekom Street Gig Klassik with „Beethoven X: The AI Project”. Archive. Deutsche Telekom. — https://www.telekom.com/en/media/media-information/archive/first-telekom-street-gig-klassik-637982
Ahmed Elgammal 2021. Loc. cit.
BTHVN DA [2024]. Digital Archives. Beethoven-Haus Bonn. — https://www.beethoven.de/en/archive
BTHVN DA Sketches [2024]. Sketches. Beethoven-Haus Bonn. — https://www.beethoven.de/en/archive/list/node/
5179594084712448/Skizzen
BTHVN DA Subdiv [2024]. Subdivision of sketches by Beethoven in the digital archive. Beethoven-Haus Bonn, https://www.beethoven.de/en/g/skizzenausgabe
Beethoven HCB BSk 20/68 [2024]. Ludwig van Beethoven, Skizzen zu WoO 18, WoO 3 und zur 9. und 10. Sinfonie, op. 125 und Unv 3, Autograph. Beethoven-Haus Bonn, Sammlung H. C. Bodmer, HCB BSk 20/68. https://www.beethoven.de/en/media/view/5028722117705728/scan/0
