EMTA JA DRAAMATEATRI KVÄÄRPÖÖRE

Identiteedikabaree „Drag show vol 4”.
Lavastaja: Jüri Nael. Koreograafid: Kristin Pukka Murula, Ingmar Jõela ja Jüri Nael. Kostüümikustnik: Gerly Tinn. Grimmikunstnik: Merlin Tovstik. Lavastuskunstnik: Kairi Mändla. Valguskunstnik: Timo Tali. Videokunstnik: Emer Värk. Stsenarist: Paavo Piik. Illustratsioon: Estookin. Graafiline disain: Estookin ja Eesti Draamateater. Projekti koordinaator: Oliver Reimann. Tehniline produtsent: Mihkel Sirelpuu. Pea­produtsent: Peeter Rebane. Laval EMTA lavakunstikooli XXXII lennu tudengid Alex Paul Pukk, Joosep Lõhmus, Carolyn Veensalu, Eliis-Maria Koit, Elss Raidmets, Erling Eding, Joonas Koff, Mattias Nurga, Katarina Sits, Maarja Moor, Mauri Liiv, Mirjam Aavakivi, Oliver Reimann, Robi Varul, Triin Brigitta Heidov, Uku Pokk; EMTA vilistlased Astra Irene Susi (Endla teater), Lauren Grinberg (Ugala), Hanna Jaanovits (Eesti Draamateater), Emili Rohumaa (Eesti Draamateater), Dongbin Lee (Lõuna-Korea) ning TLÜ koreograafia osakonna magistrandid Kristina Paškevičius, Eveli Ojasaar ja Kaur Terep. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Kunstiakadeemia, Grimmikooli ja Eesti Draamateatri esietendus 31. XII 2024 Draamateatri suures saalis.

Heneliis Notton (H. N.): Mul on väga hea meel, et selline üritus Eestis toimub; selle nimel on tehtud palju tööd — kavad esitatakse teatrikooliliku täpsusega, Emer Värgi videopildid täidavad lavaruumi, Vaariku-Vilita duole on sõnad otsekui rätsepal suhu tikitud, miski ei logise. Valgused huugavad, prosecco voolab ojadena, publik naerab end ogaraks, mingi tüüp kolmandast reast viskab etendajate poole sularaha ja õhtu lõpuks saab lahendatud ka etenduskunstide erarahastuse probleem. Küll aga tahaks analüüsida „Identiteedikabareed” kväärperspektiivist, pigem kultuurilise nähtusena, mitte niivõrd etteasteid kommenteerides. Järgnevas arutelus vaatleme, kuidas asetub „Identiteedikabaree” siinsele drag’i-skeenele.

Gregor Kulla (G. K.): Pärast rahvusringhäälingu aastalõpusaadet räägivad telkuomanikud kodudes drag’ist, LGBTQ+-inimeste õigustest ja seavad kahtluse alla selle, mida võib ja mida ei või. Võiks öelda, et see on edusa ajakirjanduse, kunsti või mis iganes muu loomingulise töö tunnus, et see on kõnekas ja utsitab arutelule. Tuleb tunnustada Jüri Naela, et ta on selle sündmuse kitsa koega institutsioonivõrgust läbi lobeerinud ja lasknud sel meie kultuuripilti jõuda. Kooliprojektina on „Identiteedikabaree” igas mõttes uuenduslik ja hariduslikult edasivaatav: teatrikunsti tudengid puutuvad kokku oma eriala poliitilisemate tahkudega ja avastavad end kui etenduskunstnikke. Kooli õppekava arvestab aina rohkem ka alternatiivsete ja tänapäevasemate väljendusvormidega ja mandliks tordis pakub kogu töö esitlus ka teatripublikule midagi värsket ja kaasahaaravat.

Nüüd tahaks kindlaks määrata, millega projekt tegeleb ning kuidas ja keda see mõjutab. Ja kuna selline ettevõtmine on peavoolukultuuris midagi üllatavat, mis lubab laia tõlgendusruumi — nagu ühismeedia kommentaariumid ja rahvusringhäälingule läkitatud protestikiri on lasknud uskuda —, siis ka vaadata, kuidas annaks selliseid sündmusi suurema turvatundega korraldada ja edastada. Esmalt aga: mis see „Identiteedikabaree” on.

Drag kui kväär kunstivorm

H. N.: Sündmuse pealkiri on „Identiteedikabaree”, alapealkiri „Drag show vol 4” (kuna see on juba mitmel eelnevalgi aastal aset leidnud). Või siis on „Identiteedikabaree” žanrimääratlus ja „Drag show” selle pealkiri. Igal juhul on oluline alustada algusest ehk siis sellest, mis see drag üldse on.

G. K.: Pole kindlalt teada, millal ja miks sõna drag meeste naiseks riietumise kohta kasutama hakati¹, kuid seda seostatakse teatris esineva travestiaga. Kuna naised polnud lavale lubatud ja naiste rolle mängisid mehed, kes kandsid seelikuid ja alusseelikuid, siis arvatakse, et drag tähistas seelikute lohisemist mööda maad.² 1920. aastatel hakkasid sõna drag kasutama kväärid ehk queer-inimesed. Üks teooria on, et see sõna sisenes ühiskonda tänu polari’le³, salakeelele, mis sündis homoseksuaalsuse kriminaliseerimise tagajärjel Inglismaal. Polari toetus suuresti teatrislängile ja seda kasutati avalikes kohtades vestluste pidamiseks.⁴

H. N.: Homoseksuaalsus on olnud kaua aega illegaalne ja seetõttu on suur osa LGBTQ+-kogukonna ajaloost dokumenteerimata (või talletatud vaid kohtupaberitel), mistõttu on ka drag’i ajalugu ebaselge. Ühe teooria järgi tuli drag kasutusele Shakespeare’i ajal, ent tollal polnud see muidugi drag tänapäevases mõttes, kuna tähistas mehi, kes riietusid naiseks lihtsalt sellepärast, et naisi ei lubatud näitlema. Lugesin William Dorsey Swanni kohta, kes on teadaolevalt esimene endale kui drag queen’ile viitav inimene. Ta korraldas juba 1880. aastatel „Paris Is Burning” laadis balle, mida kutsuti drag’iks. Sõna drag võis tulla kas siis riiete lohisemisest või sõnapaarist grand rag, mis tähistas maskiballi.⁵ On märkimisväärne, et Swann sündis 1858. aastal orjusesse. Hiljem hakkas ta oma drag’i-praktikas kasutama cakewalk-tantsu elemente, millest kasvas välja vogue.⁶

Drag ja cakewalk 19. sajandist. Arhiivifoto

G. K.: Täna seostub sõnaga drag LGBTQ+-kogukonna subkultuur ja „RuPaul’s Drag Race”. Niisama ristriietumisena seda ei nähta, vaid see seostub selgelt LGBTQ+-inimestega.

H. N.: Judith Butler kirjutas juba 1990. aastal sellest, et sugu (gender) on performatiivne, põhinedes publiku-etendaja suhtel.⁷ See on pigem hulk standardeid, ootusi ja kultuurilisi harjumuspärasid, mida me järgime, mitte miski, mis meile bioloogiliselt kaasa antakse. Ehk siis sugu ei ole midagi, mis me oleme, vaid miski, mida me teeme. Soo olemuslik performatiivsus on ka üks drag-kunsti aluseid.

Kväärkunsti tunneb ära näiteks selle järgi, et kunstivormi ajalugu on seotud LGBTQ+-kogukonnaga, tegevus toimub kogukonna ruumides või sisu käsitleb LGBTQ+-inimese elukogemust. Minu jaoks on kväärkunst eelkõige metoodika — uue tegemisviisi leiutamine või katsetamine millegagi, mis ei asetu selgelt konventsionaalsete standardite, esteetikate ja trendide sekka. Kväärmetoodika võib peegelduda nii tööprotsessis kui ka lõpptulemuses, olla kohutavalt meta või imelikult spetsiifiline, kriitikutele arusaamatu, publiku meelest rõlge või mõne isehakanud gurmaani jaoks kitš. Kväär tegeleb nende palju uuritud vahealadega, ta on pidevalt otsinguline.

G. K.: Ehk on kväärkunst enda (ebamugav) usaldamine? Võrdlusmomentide puudumine, mille tulemusel tuleb esile midagi teistsugust? Mulle ei meeldi sõna „vaheala”, seetõttu sõnastaksin teistmoodi: kväär(kunst) tegeleb nende asjadega, mida peetakse kõrvaliseks või ebaoluliseks, imelikuks või häbiväärseks, liiga paljuks või liiga väheseks.

H. N.: Nõus. Drag on kahtlemata olemuslikult kväär. Kui üldsusele tuntumas „RuPaul’s Drag Race’is” on drag peamiselt stereotüüpse naiselikkuse võimendamine — aga võib-olla tunneb üldsus ka drag king’e —, siis tänapäeval on mitmetel drag-kunstnikel ja nende persona’del mittebinaarne identiteet (mis ei vasta mehe ja naise kategooriast koosnevale kaksikjaotusele). Näiteks on mul sõber, kes on drag-kloun: ta kombineerib omavahel drag’i ja klounimise praktikaid. Nagu drag-kunstnik Olympia Bukkakis S.W.E.A.T. podcastis⁸ välja toob, näevad mitmed tänapäeva drag-kunstnikud oma drag-persona’t võimendatud või intensiivsema versioonina iseendast. Selle kohta kasutatakse ka väljendit drag quing, mille ma hiljuti Mētra Saberova artikli⁹ kaudu avastasin.

G. K.: Täpsustan, et naiselikus riietu­ses esinejaid nimetatakse drag queen’i­deks, mehelikus riietuses esinejad drag king’ideks. Nad võivad end pidada või mitte pidada transsooliseks, sageli määratlevad nad end soo- või seksuaalvähemusena. „Identiteedikabareed” vaadates ja siinset mõttekäiku jätkates tekib küsimus, kas ka mitte­kväär inimene saab midagi kvääri teha. Minu arvates muidugi saab. Sageli puudub paiksoolisel¹⁰, heteroseksuaalsel (paikhet) inimesel aga kogemus, mida tähendab olla kväär või ka kuidas midagi kvääri teha, seda vaadata ja kogeda. Seetõttu on oluline tutvuda lähemalt kultuuriga, inimeste ja ajalooga ning mõelda sellele, et see on kellegi omakultuur. Sedasi saab vältida üldistusi ja LBGTQ+-inimeste eest kostmist, mis kväärinimestele liiga teevad, mis tekitavad arusaamatusi ja möödarääkimisi.

Ees õhtujuhid Vilita ja Andrus Vaarik, taga Erling Eding ja Eveli Ojasaar.

Hariduslik sündmus

G. K.: „Identiteedikabaree” puhul on tegu kooliprojektiga, mille esmane eesmärk on õpetuslik. Jüri Nael on pajatanud sellest meetodist mitmes riigis¹¹, sest tema lähenemine on kerkne ja põnev nii tegijatele kui ka vaatajatele. Sellest sai vist iga publikuliige aru. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) lavakunstitudengite õppekava on üsna hierarhiline ja kitsas: eesti näitlejad ja lavastajad juhendavad meie kodumaistes teatrites omandatud teadmiste toel kuulekaid tudengeid. „Nelja-aastase õppetöö tulemusena suudab üliõpilane iseseisvalt valmistuda prooviperioodiks, lugeda näidendit ja mõista võimalusi, mida see pakub, otsida lisamaterjali, improviseerida ette antud teemal ja oma improvisatsioone ka fikseerida; valmistuda etenduseks; aktsepteerida ja rakendada kriitikat.”¹² Õpe keskendub narratiivil põhinevale (realistlikule) psühholoogilisele teatrile ja näitleja ei pea (üksinda) vastutama loodud kunstilise terviku eest.

Naela ettevõtmine muudab muidu traditsioonilise ja küllalt konservatiivse õppekava mitmekülgsemaks, pakkudes tudengitele võimalust teha tööd oma identiteediga, töötada mitmeid kuid kestva ettevalmistusperioodi jooksul välja karakterkuju, kes on nagu peidus olev alter ego. Tudeng saab luua oma alter ego’le kuvandi koos Eesti Kunstiakadeemia moedisaini ja Grimmikooli tudengitega. Nael on öelnud, et seda on võrratu kõrvalt vaadata, kuidas mõned tudengid avanevad. Nõuab palju julgust esitleda suurel laval enda seda poolust, mida on kiivalt peidus hoitud. Kes seda teha julgevad, need muutuvad. Naela juttu kinnitas lavastajatudeng Triin Brigitta Heidov: „See annab julguse suure pintslitõmbega rolli luua, täiega üle panna ja näha, kuidas see tööle hakkab. Grimm ja kostüüm on [minu tavalisest] endast nii kaugel ja see annab võimaluse sepistada roll, mida enda näoga oleks veider teha. Avaneb täiesti uus värvipalett, mida katsetada. Selles on midagi väga vabastavat, kui saad aru, et inimesed vaatavad
sind teistmoodi ja reageerivad igale su tehtud asjale hoopis teisiti, kui [siis, kui] sa iseendana seda teeksid.”

H. N.: Nagu ka „Identiteedikabareel” osalenud EMTA tudeng Oliver Reimann TV3 intervjuus sõnas: „Drag ja „Identiteedikabaree” annavad võimaluse panna endale ette mingi täiesti teistsugune mask, mille all sa tegelikult lased välja sellise külje endast, mida sa igapäevaselt hoiad niimoodi puuris.”¹³ Artiklile eelnenud vestluses rääkis Jüri Nael, et show’ks valmistudes kasutati õppemeetodit, kus tudengid pidid paigutama end erinevatesse „inimeseks olemise” spektritesse: sugu, iseloom, seksuaalsus, jne. Siis tuli hakata neid spektreid kruttima, valides, milliseid vähem või rohkem tuttavaid osi oma identiteedist nad sooviksid projekti raames uurida. Lavakasse vastu võetud tudengid on üldjuhul üsna homogeenne grupp noori ja teatrirollid lähtuvad jätkuvalt tugevalt soostereotüüpidest. „Identiteedikabaree” annab võimaluse luua endale roll, avastada enda veel tundmatuid külgi ja olla ise etteaste autor.

„Identiteedikabareel” on väärtus ka aeg-ajalt pead tõstvas „näitlejate ületootmise” diskussioonis, kus näitlejatudengeid esitletakse sageli kui agentsuseta Barbie-nukke, keda geniaalsed õppejõud vormivad ja kes ootavad „turule” sisenedes valgel hobusel saabuvat teatridirektorit. Nagu oleksid nad pakk makarone, mida keegi masinast välja pressib. On kõrgkoolid, mis pakuvad näitleja väljaõpet, kuid igaühel on vabadus valida, kuidas ja mis moel õpitud oskustega suhestuda. „Identiteedikabaree” vaatab sellisest arusaamast minu hinnangul magusalt mööda, andes tudengitele võimaluse kehtestada end etenduskunstnikena, oma saatuse seppadena.

Lauren Grinberg ja Hanna Jaanovits.

Oli see siis drag?

H. N.: Ei ole kahtlustki, miks „Identiteedikabareele” publikumenu osaks sai. Sära, litrid, popmuusika, suled, sassyness — nagu Viru Varietee, aga mingi tänapäevase tunnetuse, sotsiaalse närvi ja sõnaga drag kaasneva skandaaliväärtusega. Mitmele üleilmsele kriisile vahelduseks energilise show nautimist ei saa kellelegi pahaks panna. Elust tulebki vahel mõnu tunda, korraks igapäevamuredest põgeneda ja vaadata, kuidas noored andekad kunstnikud populaarsete kolmeminutiste lugude saatel pööraseks lähevad. Selline formaat on ideaalne võimalus eesti rahvale pahatahtmatult koosolemise tunnet ja ekstaasi pakkuda — rahvuskultuur 2.0. Lisaks kväärkunstile on ka lühiformaadid meie etenduskunstide väljal üha rohkem populaarsust kogumas — ühismeedia ajastul ei tule see just kuigi suure üllatusena. Ühismeedia ja iseenda esitlemine erinevatel platvormidel pole midagi muud kui identiteedikabaree.

Drag on performance — etteastetel on kindel ajaraam ja see on üles ehitatud esineja-vaataja suhtele. Tobe on seda kontekstist välja tirida. 2022. aasta Sky Plusi „Hommikuprogrammis” ütles Nael: „Drag on roll — selle inimene võtab ja see ei puuduta mingeid soodumusi ja sugusid. See on sama, kui paned kostüümi selga ja ütled, et oled Hamlet!”¹⁴ Ent päris teater see ikkagi pole, kuna see voolab raamidest väljapoole, esineja eraellu ja sotsiaalsesse kuuluvusse. Drag kui identiteediga mängimise tehnoloogia kandub edasi igapäevaellu, nii metafoorselt kui ka otseselt.

Tudengitele on drag eelkõige roll, millesse korraks siseneda, et õhtu lõpuks grimmitoolis meik maha pühkida ja eluga edasi minna. Neilt ei saagi oodata LGBTQ+-kogukonda kuuluva drag-kunstniku elukogemuse kehastamist. Seetõttu mõjus „Identiteedikabaree” drag’i ja kabaree mõjutustega show’na, mis on samuti omaette väärtus. Ent kuna tegemist oli rohkem drag’i etendamise kui drag’i endaga, oleks ekslik arvata, et see üritus on parim näide drag’ist siinsel kultuuriväljal.

G. K.: Kas tudengite eesmärk oli üldse (autentset) drag’i teha? Vestlusest Naela ja tudengitega sain aru, et eesmärk oli mängida erinevate skaaladega, olgu selleks siis naiselikkus või UFOlikkus, loomalikkus või tagasihoidlikkus. Kui ikkagi proovida tabada, kuidas autenset drag’i või mida iganes muud teha, võiks mõelda, mis see autentsus on ja kuidas see tekib.

Autentsus

H. N.: Seoses sooviga olla autentne mõtlesin ka kväärdiskursusele, millele me oma analüüsis tugevalt toetume. Siinne artikkel ei esitle (minu meelest) autentseid väiteid, vaid on osa mingist teoreetilisest vereringest. Kväärkultuurist rääkimise viis pole Eestis veel kuigi tugevalt välja arenenud ning vähesedki seda puudutavad teadustööd ja artiklid põhinevad veidi kohmakal otsetõlkel inglise keelest. Toetume ka tugevalt mingile sotsiaalselt tundlikule „lumehelbekeste kultuurile”, teades, et sellise ürituse korraldamisel kusagil Lääne-Euroopas esitataks kriitilisi küsimusi juba projekti algfaasis. Eesti kontekstis aga ei ole selline asjadest rääkimise viis piisavalt oluline, et sellele üldse tähelepanu pöörata. „Identiteedikabareel” pole teadlikult ignorantset taotlust või teadmatust LGBTQ+-kogukonnast, lihtsalt küsimus solidaarsusest või sotsiaalsest tundlikkusest, millele siin viitame, ei ole selles esmajärguline.

G. K.: Ehedus sünnib ja seda kinnitatakse peamiselt suhtluse kaudu — inimesed jaatavad vastastikku oma väärtust, tegemisi, välimust jne. Selleks peavad nad üksteist tundma ja olema samal ajal samas kohas. Kunstiinimesed teavad, kes on Kris Lemsalu, ja on ühel nõul, et Lemsalu on oma loomingus autentne, sest ta on mõnda aega kunsti teinud ja meid veennud, et ta teeb seda „autentselt”. Me usume seda tänu institutsionaalsele tunnustusele, kuigi sageli puudub meil isiklik kontakt Lemsalu või isegi tema loominguga. Väärtuse kinnitamine, üksteise tundmine ja samal ajal samas kohas olemine on muutunud valdavalt virtuaalseks, kolinud netti, meediasse — me kaeme kunstiteoseid valdavalt ekraani kaudu, hoomamata nende suurust, tehnikat, mõju. Nagu on öelnud Walter Benjamin peaaegu sajand tagasi: massimeedia ajastul ei nähta kunstiteoseid mitte oma silmaga, vaid kui filmi, mida projitseeritakse nimetule vaatajaskonnale. Koopiad on asendanud originaali. Kris Lemsalu on autentne, sest inimesed (sh enamik) nõustuvad, et ta seda on.

Me ei vaata inimesi või probleeme otse, vaid pigem nii, kuidas neid vaadatakse avalikult või kuidas neid näevad teised. Ja me oleme autentsed vaid siis, kui teised arvavad, et me oleme. Selleks peab meie väljendus, kommunikatsioon sobima mingi versiooniga millestki hetkel autentsest, teadaolevast. Postitades endast Instagrami töötlemata eneka, seome end avalikult naturaalse ilu narratiiviga ja kujundame nii enda avalikku vastuvõttu à la drag, mis on võrreldes teiste etenduskunsti vormidega üsna eriskummaline. See on eesti paikhet-inimesele midagi eksootilist, erilist, millega end seostada — mille autentsust kinnitada või eitada. Seda võis näha sündmuse järelkajastuses, mürgistes ühismeedia kommentaariumides, kus sõna võtsid valdavalt inimesed, kes polnud lavastust näinudki. Lahvatas vana hea skandaal nende vahel, kes toetavad LGBTQ+-inimesi, ja nende, kes ei toeta. Selgituste puudumisel hüppavad sündmust distantsilt jälgivad kriitikud seosetutele järeldustele, et tegu on deemonliku, inimest kahjustava tegevusega, sest sümbolid sellele ju viitavad.¹⁵ Ja Eesti meedia avaldab seda faktivaest häma ja peidetud vihakõnet. Etendusel käinutel on aga teistsugune kogemus ja sellest lähtuv vaade, sest neil on olemas kontekst, mis on igasuguse etenduskunsti vormi mõistmiseks hädavajalik. Lauri Lagle kolmetunnise lavastuse „Leviaatan” kohta ei avaldata meedias arvamust vaid piltidele ja lühivideotele tuginedes.

Drag institutsionaalses kontekstis

G. K.: Vaatan rõõmu ja osalise kadedusega, kuidas EMTA tudengid saavad avastada endas kasvavaid (kaasaegse) etenduskunsti võrseid. EMTAs õppides unistasin, et saaksin luua koos kunstikoolide tudengitega midagi, mille käigus võiksime kõik mängu panna ja go wild go crazy. Drag on selleks võrratu vorm. Kahju vaid, et kaasamata jäid Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia (TÜVKA) näitleja- ja lavastajatudengid, kelle uuem õppekava keskendub just kaasaegsele etenduskunstile, mida „Identiteedika­baree” oma olemuselt on. Nõme, et TÜVKA ja EMTA lavakunstitudengid üksteisest sedavõrd irruli paiknevad. TÜVKAs töötades ja EMTAs õppides olin ja olen veendumusel, et nii tudengitel kui ka õppejõududel on üksteiselt palju õppida.

Aga eks ma olen ka EMTA suhtes natuke kriitiline ning klassikalise muusika sumbumise ja selle õpetamise teemal Sirbis trummi tagunud. Meis tekitas küsimusi „Identiteedikabaree” institutsionaalne taotlus: akadeemia korraldab Draamateatris drag show, kus drag-kunstnikud on iluideaalidele vastavad paikhet lavakunstitudengid, ja müüb 29 eurost algavaid pääsmeid. Drag on LGBTQ+-inimeste etenduskunsti vorm, kuid kus on LGBTQ+-inimesed, nende ajalugu või nende elukogemus? Kaasatus? Lavastuse tutvustuses ega ka selle edastuses polnud avatud, mis on drag või mis seob sündmust LGBTQ+-inimestega. Oli see institutsiooni poolt taotluslik, et võimalikult palju rahvast saaks saali voorida?

„Identiteedikabaree” pole LGBTQ+-inimeste korraldatud kunstiprojekt nagu Tartus Genialistide klubis aset leidnud drag-lavastus „Siinpool sood” (Elina Masing, 2024) või 1930. aasta eesti kvääride ööelust jutustav lühifilm „Lillade õuduste öö” (Kadri Nikopensius ja Rebeka Põldsam, 2023). „Identiteedikabaree” toimub Eesti suurte ja mainekate institutsioonide Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Draamateatri, Eesti Kunstiakadeemia (EKA), Tallinna Ülikooli (TLÜ) ja Grimmikooli egiidi all.

Nende mõtetega pöördusime ka Jüri Naela poole, kes selgitas meile sündmuse tagamaid: tegu on eeskätt haridusliku ettevõtmisega. Naela jutt ei tekitanud kahtlust, et „Identiteedikabaree” näol soovitakse populaarse vähemusrühmapraktikaga loomingulise meeskonna rahakotte täita. Mureuss on sündmuse turundus ja edastus, mis andis selle sisule, tudengite koolitöö raames karakterkujude loomisele, eksitava sildi: seda reklaamiti kui drag show’d ilma igasuguse seletuseta, mis sellest drag show teeb. Aluseks võeti drag kui etenduskunsti vorm ja lahutati sellest kväärkultuur — sündmust vaadates ei näinud ma peaaegu ühtegi viidet LGBTQ+-kultuurile (släng, terav huumor jms), sest enamik etendajaid polnud kväärid ega drag’iga varem kokku puutunud. Pole küll minu maitse, aga mul pole ka midagi selle vastu. Väga hea, et koolitöö raames puututakse kokku vähemusrühmade praktikatega ja neist räägitakse, neid toetatakse. Küll aga ei leia ma, et seda koolitööd edastades peaks vältima teavet, mis drag on või mida tudengite ja korraldajate jaoks drag tähendab: see pole selgelt määratletud ega ammugi ilmselge teadmine. Nii satuvad saali emmed, issid, tädid, onud, kes pole varem sõna drag kuulnud ja arvavad, et Draamateatris toimunu oligi drag. Ei olnud: see oli kooliprojekt, mis võttis koolitöö lavalise väljenduse aluseks drag’i.

Oliver Reimann.
Ken Mürgi fotod

Vikerkaarepesu

G. K.: Mille poolest siis need institutsioonid meie arvates vastutustundetud olid? Peamiselt vist sündmust vähemuskultuuriga siduva turunduse poolest. Veebis ja linnaruumis on reklaam, millel seisab suurelt „Drag show” ühes dragified Andrus Vaarikuga. Ühismeedias sündmusele klikates loen teksti sellest, kuidas mingite pööraste inimeste võimuses on muuta üheks õhtuks terve universum õnnelike olevuste kohtumispaigaks. Kui see sündmus on pööraste inimeste kohtumispaik, siis miks mitte seda nii ka edastada, selmet siduda end LGBTQ+-kultuuri ja drag’iga. Ma saaksin aru, kui tegu oleks iseseisvalt korraldatud üritusega, millel puuduvad vajalikud vahendid professionaalseks, läbimõeldud edastamiseks, kuid me räägime EMTAst, millel on mitmeliikmeline kommunikatsioonitiim. Nüüd oleme olukorras, kus võimas koolitöö, millel pole nagu otseseid sisulisi seoseid LGBTQ+-inimeste või -kultuuriga, on meedias klikimagnetiks, mille kaudu vähemusrühmi diskrimineerida, olgugi et seda oleks saanud strateegilise kommunikatsiooni abil ära hoida.

Üldiselt vaadatakse LGBTQ+-kogukonna sümbolitega rikastatud reklaami (LGBTQ+-reklaami) kriitilise pilguga, kuna tarbijad pole kindlad, mis motiveerib institutsioone või ettevõtteid oma reklaamides LGBTQ+-kogukonda käsitlema. Miks müüb odavkaupade pood Tiger vikerkaarevärvilisi ostukotte? Kuigi mitmed ettevõtted ja institutsioonid kasutavad LGBTQ+’i sümboleid, et edastada vastavaid väärtusi (kaasavus, mitmekülgsus, sallivus jne), kahtlustavad tarbijad kõrvalisi motiive, näiteks „kväärdollarite” (queer dollar) abil kasumi taotlemist või püüdu võtta polariseerunud ühiskondlikes aruteludes soodne positsioon, ilma et see väljenduks tegevuses: „Vaadake, kui woke me oleme”. Samal ajal tunnevad LGBTQ+-inimesed end neis institutsioonides võõrkehadena.

Ühes uurimuses¹⁶ toodi välja, et LGBTQ+-reklaam võib aidata LGBTQ+-inimestel tunda end rohkem nähtava, kuulatu ja esindatuna. Samas olid inimesed, kes tunnetavad oma identiteeti tugevamalt kui keskmine LGBTQ+-inimene, kriitilised asutuste suhtes, kes kasutavad reklaamides LGBTQ+-identiteedile viitavaid sümboleid. Nad omistasid neile sageli situatsioonilisi motiive, pidades neid vikerkaarepesuks (rainbow-washing). Vikerkaarepesu tähistab sellist käitumist, kus ettevõte kasutab LGBTQ+-kogukonna sümboolikat (näiteks vikerkaaremotiivi), et luua endast kuvand kui seksuaal- ja soovähemuste õiguste eest seisvast organisatsioonist.

Ei Draamateatril ega EMTAl ole olnud mingit selget seost LGBTQ+-teemadega. „Identiteedikabaree” puhul antakse publikule aimu, et tegeldakse ühe kogukonna etenduskunsti vormiga, kuid kas institutsioonid ka muul moel seda kogukonda toetavad? Minule pole see silma jäänud. Kui koostööpartner EKA on pooldanud ühismeedias samasooliste abielu jms, siis EMTA on vastanud vaikusega. Kust saab kväärinimene teada, kas ta võib end akadeemias turvaliselt tunda? Minu kogemus on selline, et vähemalt muusika poolel ei saa. Ka kogu meediakära hakul ei võetud sõna ega seistud meedias rünnaku alla sattunud LGBTQ+-inimeste eest, kelle kultuur kogemata omastati. Mida siit järeldada?

H. N.: Kui eirata tõsiasja, et suuremale osale Eesti etendusasutustest tahaks juba siis aplodeerida, kui vähemalt pooled mängukavas olevad tekstid oleksid naiste lavastatud või kirjutatud, siis asutuste soov paista ühiskondlikult ärksameelsena on ühest küljest kiiduväärt. See mõjutab hoiakuid, samuti on positiivne, kui pakutakse platvormi ja võimalusi erineva identiteedi, päritolu ja elukogemusega inimestele. Teisest küljest on see, jah, tihti vaid omakasupüüdlik fassaad. Meenub üks meem püramiidist, mille tipus istuv juht uhkustab väitega, et nende asutus on hästi mitmekesine. Püramiidi alumisel ehk madalaimal võimuastmel on esindatud erinevate identiteetide, kehade ja päritoluga inimesed. Ent järgmisel kolmel astmel on vaid valged keskealised mehed.

Kunstiasutuste huvi vähemusgruppide vastu

H. N.: „Identiteedikabaree” on imeline näide sellest, kuidas mitmekesisus rikastab. On nii palju kunstivorme, žanre ja tavasid, mis on laenatud erinevatest vähemuskultuuridest. On paljut, mille peale ei ole valge heteromees tulnud, ent mis on sellegipoolest saanud osaks meie kultuurist. Ma ei usu lajatavasse keelamisse ega turvamisse (gatekeeping), ent minu jaoks on oluline vaadata kultuuri ökosüsteemina, mis vajab iga osakese panust, et toimida. Kui näha vähemusgruppide kultuuri ressursina, kust midagi võtta ilma tagasi andmata, siis ei ole meil mõtet rääkida sotsiaalsest võrdsusest.

G. K.: Huvi ja soov õppida tundma LGBTQ+-kultuuri on tugev ja kasvav. Viimane Eurobaromeetri uuring, mis kaardistas avalikku arvamust Euroopa Liidus, näitas, et LBGTQ+-inimeste aktsepteerimine on kõigis ELi riikides selges tõusus.¹⁷ Hoolimata viimastel aastatel toimunud LBGTQ+-vastase vihakõne ja vägivalla järsust kasvust ja negatiivsetest meediakajastustest eelkõige seoses transinimestega, on enamik eurooplasi LGBTQ+-inimeste suhtes palju sallivamad, kui esmapilgul tundub, ning valitsused, kes kehtestavad LBGTQ+-inimesi diskrimineerivaid õigusakte, ei ole kooskõlas oma riigi kodanike tahtega. See näitab ka, et peavoolu kultuuripildis on LGBTQ+-teemad aina rohkem esil, neist tuleb rääkida ja neid tuleb osata diskrimineerimata edastada. Avalik teaberuum muutuks helgemaks, kui avaldataks rohkem erisuguseid vaateid ja kui ka klikke otsides püütaks hoiduda kanakarja kambakast.

H. N.: Kunstiasutustel on üha suurem huvi vähemusgruppide vastu, mistõttu institutsionaalne identiteedibingo on saanud kunstniku igapäevaelu osaks. (Seda tihti küll ka rahastusmudelite ning nende tingimuste tõttu.) Nii paigutatakse komplekssed teosed kerget tarbimist lubavatesse pakenditesse, kus neid kirjeldatakse identiteeti, poliitilisi vaateid või päritolu väljendavate märksõnade kaudu. On kerge jõuda võõrandumiseni, kus vähemusgruppidesse kuuluvad kunstnikud on „normist” eraldi. Vähemusgruppi kuuluva kunstniku tööd väärtustatakse vaid juhul, kui selle keskmes on trauma või kannatused ja kui seda annab kuidagi turundada. Toimub eksotiseerimine, mille kaudu saavad juba võimupositsioonil olevad inimesed endale sotsiaalset krediiti juurde, ent teisejärguliseks muutub võrdsel tasandil üksteise elukogemustest õppimine, kuulamine, jagamine. On proportsioonide küsimus, kes sellisest ärksameelsusest kasu saab ja kas kaasamine on näiline või tegelik.

G. K.: Mul on tunne, et huvi pole mitte üksnes kunstiasutustel, vaid inimestel laiemalt, sest mingite ringkondade silmis on mitmekesisus lahe. Aga kuna me elame rahamaal, siis on vaja seda mitmekülgsust ka kuidagi maha parseldada, näiteks trauma või kannatuse vormis, millega on inimestel lihtsaim samastuda. Ja kellele seda maha parseldatakse? Eks ikka valdavalt valgele paikhet-inimesele. Nii ammutavad institutsioonid kasu ühiskonna ebavõrdsusest, mis pole seni kuhugi kadunud ega ka hakka kaduma, väites sageli, et edendavad ühiskondlikku võrdsust. Institutsioonid ja ettevõtted võivad seda endale lubada üksnes seetõttu, et mingile inimrühmale saab justkui ülevalt alla vaadata ja nõnda ennast päästjana tunda. See teguviis ei otsi võrdsust, vaid auhiilga. Õnneks on ka positiivseid näiteid institutsioonidest, kes annetavad abivajajatele, pakuvad grante, tõkestavad valeteabe levikut ja lahendavad vastuolusid. Eestis on woke-institutsioonideks Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus, Kanuti Gildi SAAL, elektron.art, Hungr, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum.

H. N.: Vähemusgruppidesse kuuluvate kunstnikega platvormi jagamine on üldiselt ainuõige asjade käik, kuna kõigil ei ole ühesugust ligipääsu haridusele ja üldtunnustatud karjäärinarratiividele. Kui palju näiteid on meil nähtava füüsilise puudega tudengist mõnes teatrikoolis? Seetõttu tulebki seada aktiivselt küsimuse alla, mida me peame „heaks” kunstiks ja kelle loodud see kultuurispetsiifiline mõtteehitis on. Arusaamu, esteetikaid, tegemisviise on lõputul hulgal, need kõik ei ole lihtsalt osa domineerivast kaanonist. Kväärist on kohati saanud uus punk, mis 1090-ndatel kaotsi läks ja mida mitmed etendusasutused nüüd taga otsivad. Seejuures tuleb aga meeles pidada, et kväär ei ole vaid esteetika ega ka lihtsalt metoodika — see on päris suure inimrühma elukogemus.

G. K. : Küsisin kunagi oma TÜVKA tudengitelt, mis nad arvavad, miks nende seas ühtegi teistsuguse kehaga või puudega kolleegi pole. Tudengid vastasid, et nad oleksid nende sekka oodatud küll! Aga kust nad teavad, et nad oodatud on või et neid vastu võetaks, kas või kvoodi täitmiseks? Eesti teater koosneb senimaani liigagi sarnase näolapiga, soostereotüüpidele vastavatest peenikestest naistest ja meestest. Piisab vaid sellest, kui vaadata lavakunstikooli mis tahes kursuse ühispilti. Seal neid „tehakse”. Mida me üldiselt „heaks” peame? Kes on see „heade näitlejaeeldustega” üliõpilane, keda lavakunsti õppejõud otsivad? Kas „head” on ainult üks jne.

„Hästi tehtud” ehk kvaliteedi mõõtmine

H. N.: Kultuurinautlejatel lipsab „hästi tehtud” üsna kergesti üle huulte, sest „kvaliteeti” tunneme lääne ühiskonnas võrdlemisi ühtemoodi, isegi kui meie isiklik maitse sellega ei ühti. Üldjuhul ei ole drag-kunstnikel professionaalset etendajaharidust ja peavoolu sisenev drag hakkab kohanema „kvaliteedi”-standarditega. Seda eriti etenduskunstide tudengite käsitluses, kelle jaoks ürituse väärtus on teatud meisterlikkuse esitlemine. Drag’is on lisaks meisterlikkusele oluline ka ühiselt loodud ruum, vabadus identiteediga katsetada. Samuti on drag vahend iseenda võimestamiseks, kuna suur osa LGBTQ+-kogukonda kuuluvatest inimestest on endiselt marginaliseeritud ega saa näiteks enesekindlalt tänavalegi astuda, kartmata oma turvalisuse pärast.

1964. aastal kirjutas Susan Sontag kultusliku essee „Notes On Camp”¹⁸, millele Bruce LaBruce vastas ligi 50 aastat hiljem esseega „Notes On Camp/Anti-Camp”¹⁹. Sontag kirjeldab põhjalikult camp’i omadusi, ent LaBruce toob välja, et kui Sontagi vaates on camp midagi peaaegu kultuslikku või siseringi asi, siis tänapäeval on camp’i esteetika üle võetud, kuid sellest on tehtud massidele sobiv toode, mis hüperkapitalistlikule süsteemile tulu teenib. Drag’iga on minu meelest osaliselt sarnane lugu: peavoolu jõudes esitletakse neoliberaalsete mikrokiudlapikestega poleeritud camp’i.

Ma ei vihja mitte ühelgi viisil, et drag-kunstnikud on kehvemad etendajad, vaid osutan tõsiasjale, et „päris” drag-kunstnikud töötavad hoopis teistsugustes oludes. Tihti ei saa nad oma töö eest tasu, kostüümid tuleb neil endal hankida, esinema minnes tuleb turvalisuse huvides sageli endale takso tellida, ei ole ressurssi palgata endale abistajaid, jumestajaid, dramaturge, videokunstnikke, enamjaolt pole võimalust lavaproovide tegemisekski. Siinkohal püstitan retoorilise küsimuse: kui palju lihtsam on drag show tegemiseks saada rahastust „professionaalsel” näitlejal või lavastajal, võrreldes mitu aastat drag’i väljal tegutsenud artistiga, kellel puudub etenduskunstidealane kõrgharidus?

Ka „Identiteedikabaree” sihtpublik oli ilmselt jõukam keskklass, kes sai endale krõbeda hinnaga pileti soetada. Eestis on tugev lavaka- ja draamateatrikultus ja nende asutuste esindajatel on tugev kultuuriline kapital. Seega on mul kahju, et solidaarsus teiste Eestis tegutsevate drag-kunstnikega päädis vaid Vilita kaasamisega õhtujuhina.

G. K.: Ma esitasin ühismeedias tagasihoidliku küsimuse, kas „Identiteedikabaree” oli cool, problematic või fun. Minu jälgijaskond pole küll mingisugune valim, aga mingit teavet ma sain. Kokku laekus kaksteist vastust ja kümme neist suhtus sündmusesse kriitiliselt. Välja toodi kahjutunne selle pärast, et päris drag-kunstnikud kunagi sellist kogemust ei saa; sündmus on problemaatiline, sest see on vaid meelelahutuslik ega võimesta kogukonda; sündmus tekitab segaseid tundeid; inimesi tuleks harida. Väljendati ka, et etendus oli väga tore ja et külastaks uuesti ja seda kõlas nii paikhet- kui LGBTQ+-inimeste suust. Olen nõus, et sündmus oli suurejooneline viisil, mis on ka meelelahutuslik, kuid seos drag’i ja LGBT+-inimestega nõuab endiselt selgitust.

Publiku vastuvõtt

G. K.: Kvääretenduskunsti etendusest lühiklippe vahendanud rahvusringhäälingult nõuavad konservatiivid vabandamist.²⁰ „[P]eamiselt tekitab elevust üks esinemine ehk Marta Kaheksas, kus osad emad ja naised tajusid seda neid halvustavalt,” täpsustab Mart Luik ja lisab, et see toimus valel ajal vales kohas.²¹ Tõepoolest, aastalõpu saatest oli puudu kontekst ja selgitus, mida ja miks näidatakse. Kui lisada veel sooline ümberkehastumine, siis saadet kaeva mureliku kodaniku meelehärm on suisa eeldatav. Piisab paarist Facebooki kommentaarist ja Eesti esiäärmuslase despootlikest postitustest ja seakisa on lahti. Nooled lendavad taas vähemusrühmade poole ja selmet vastutust võtta, alistutakse neile, kes karjuvad.

Poliitikud kasutavad iga võimalust tähelepanu saamiseks. Julgen öelda, et eesti teatripubliku enamus tutvus drag’iga esmakordselt just tänu „Identiteedikabareele”, mis toimus nüüd neljandat korda. See sündmus on kinnitanud kanda eesti kultuuriväljal ja julgen väita, et ta kujundab peavoolu arusaama drag’ist. Küll aga pole see see drag. See on drag’i koopia, koolitöö raames valminud üldistus. Just see kaksipidisus — et sobib justkui vaatamiseks nii geipoisist drag’i-fännile kui ka tema konservatiivist, kuid nalja armastavale onule — on see, mis minus pahameelt tekitab. Keegi ei viitsi ju kuulata seda, mida LGBTQ+-inimesed, kelle subkultuur see on, tunnevad või teevad, vaid we just want to have fun! Ja fun they had, nii tudengid kui ka publik, sest see ongi drag’i mõte. See on vahva ja kadestusväärne, kuid problemaatiline on korraldatava(te) institutsiooni(de) vastutustundetu kommunikatsioon ja suhtumine LGBTQ+-inimeste kultuuri.

H. N.: Arutelu keskmes paistab olevat sõna- ja eneseväljenduse vabadus kunsti kontekstis. See ongi oluline, sest muidugi tohib demokraatlikus ühiskonnas riigi raha eesti drag’i teha. (Ma paraku ei ole kursis rahvuskultuuri definitsiooniga.) Ent tähelepanuta on jäänud fakt, et on hulgaliselt inimesi, kellele normist erinev identiteet pole mask või roll. „Meelehärmiga” kaasneva trans- ja homofoobia osaks saavad suuresti ka LGBTQ+-kogukonda kuuluvate inimeste identiteedid, mida riidepuuga rollide nimekirja ei riputata. Nendes aruteludes puudub igasugune tundlikkus.

Möödunud aastal kuulasin Londonis dr Rachel Hanni korraldatud sümpoosionil²² paneeldiskussiooni teemal, kuidas transidentiteediga kunstnike töid produtseerida ja kureerida. Mulle tuli üllatusena, millise põhjalikkusega sealses kontekstis suhtutakse näiteks kriisikommunikatsiooni ja kunstniku heaolu tagamisse. Näiteks räägiti, kuidas valmistatakse ette tegutsemisplaan juhuks, kui üritusega kaasneb meediakära või kunstnikku ründav transfoobia, kuidas sellele institutsioonina vastatakse ja kuidas tagatakse sellises olukorras kunstniku turvalisus nii etenduse ajal kui ka enne ja pärast seda. Oleks huvitav teada, kui palju erinevaid stsenaariume „Identiteedikabaree” eel asutuste tasandil läbi arutati.

Lõpetuseks

H. N.: Kas põhjalikum uurimisprotsess, süvenemine drag-kunsti ajaloosse ning põhjalikum ja sisulisem koostöö drag-kunstnikega oleks muutnud lõpptulemuse kuidagi autentsemaks? Mis moel väljendada ja praktiliselt rakendada solidaarsust eesti drag’i-väljal, kui jätta teisejärgulisele kohale meelelahutuslik ja majanduslik kasu? Kuidas saavad asutused ürituse toimumist targemalt ja kogu südamest toetada, arvestades, et ressurssi selleks tihtipeale jagub? Kujundlikult: selleks, et kellelegi ust lahti hoida, on see uks vaja esmalt lahti teha.

G. K.: Olen nõus ja arvan, et „Identiteedikabaree” eesmärk tutvustada tudengitele töömeetodit, kus katsetatakse spektritega, oli üldjoontes tulemuslik. Põhiline, et see tudengitele korda läks. Ja meieni jõudnud tagasisidest võib järeldada, et tõesti läks. On oluline, et vähemusrühmade praktikale pühenduvaid sündmusi korraldatakse. Alati võib kogemata ämbreid kolistada, kui kätt proovitakse millegi uuega, mis nõuab teistsugust lähenemist. See on inimlik, kuid vähemusrühmade praktikaid institutsionaalselt harrastades on oluline läbi mõelda, kuidas ja mis põhjusel seda tehakse, et ei tekiks olukord, kus need rühmad tunnevad, et neid kasutatakse ära. Kõlab küll jube noomivalt, aga sellisel juhul oleks eeskujulik oma tegude eest vastutus võtta.

Ettepanek: huvitav oleks näha sel teemal avalikku arutelu. See oleks ehk lihtsaim viis teada saada, kuidas inimesed end tunnevad ja mis on nende ootused. Üldse olen selle poolt, et rohkem leiaks aset arutelusid, selmet ühismeedias kisada. See oleks kasulik nii korraldajatele, loomingulisele tiimile kui ka institutsioonile, kelle nimi sündmuse taga seisab. Ma ei väsi kordamast, et oluline on sääraste ettevõtmiste puhul kommunikatsioon, mis aitab nii ennetada soovimatuid tagajärgi kui ka lahendada kiiresti vastuolusid. Jään lootma, et tulevane „Identiteedikabaree” on veelgi suurejoonelisem, haarab käimas olevatel aruteludel sarvist ja kaasab Vilita kõrval show’sse rohkem drag-kunstnikke (näiteks Helgi Saldo). Ja et sellel on ka pädev edastus, winky face.

Viited:

¹ Monica Baroni 2012. David A. Gerstner (toim). Routledge International Encyclopedia of Queer Culture. Routledge, lk 191.

² Eric Partridge 2002. A Dictionary of Slang and Unconventional English: Colloquialisms and Catch Phrases, Fossilised Jokes and Puns, General Nicknames, Vulgarisms and Such Americanisms as Have Been Naturalised. Routledge, lk 338.

³ Paul Baker 2002. Fantabulosa: A Dictionary of Polari and Gay Slang. Continuum, lk 112.

⁴ Paul Baker 2017. A brief history of Polari: the curious after-life of the dead language for gay men. The Conversation, 8. II. — https://theconversation.com/a-brief-history-of-polari-the-curious-after-life-of-the-dead-language-for-gay-men-72599

⁵ Cari Shane 2023. The First Self-Proclaimed Drag Queen Was a Formerly Enslaved Man. Smithsonian Magazine. — https://www.smithsonianmag.com/history/the-first-self-proclaimed-drag-queen-was-a-formerly-enslaved-man-180982311/

⁶ Marjorie Morgan. From slavery to voguing: the House of Swann. National Museums Liverpool. — https://www.liverpoolmuseums.org.uk/stories/slavery-voguing-house-of-swann

⁷ Judith Butler 1990. Gender Trouble: Feminism and the Subversion of Identity. London: Routledge.

⁸ S.W.E.A.T. 2025. S4E1 with Olympia Bukkakis. Alfabus.us. — https://www.alfabus.us/sweat-podcast/

⁹ Mētra Saberova 2024. The Variations in the Baltic Drag Scene. A Shade Colder. — https://www.ashadecolder.com/the-variations-in-the-baltic-drag-scene

¹⁰ Cis-soolisus. Vikipeedia: „Cis-soolisus ehk paiksoolisus on olukord, kus inimese sooidentiteet kattub tema bioloogilise sooga. Paiksoolise inimese „sooidentiteet või sooroll vastab sellele, mida ühiskond peab kohaseks tema soole”. Paiksoolisuse vastandmõisteks on transsoolisus.”

¹¹ Näiteks Soomes Tamperes. Davide Giovanzana 2023. Näty’s Identity Cabaret. Tampere Ülikool. — https://www.tuni.fi/en/news/natys-identity-cabaret

¹² Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppeaine „Näitleja töö” eesmärgi kirjeldus. — https://ois.eamt.ee/oppeained/ainekaart?kood=LKX006/2024&pdf=0&language=et

¹³ TV3 portaal Seltskond 2024. Eestlane on drag-rahvas? Jüri Naela kabaree piletimüüki saatis suur edu, 16. XI. — https://www.tv3.ee/3-portaal/seltskond/eestlane-on-drag-rahvas-juri-naela-kabaree-piletimuuki-saatis-suur-edu/

¹⁴ Sky Plus 2022. Jüri Nael drag queen’idest: see on sama, kui paned kostüümi selga ja ütled, et oled Hamlet, 15. XI. — https://sky.ee/skyplus/juri-nael-drag-queenidest-see-sama-kui-paned-kostuumi-selga-ja-utled-et-oled-hamlet

¹⁵ Objektiiv 2025. Fookuses: Avaldagem protesti ERR-i poolt vahendatud draamateatri rõlguse vastu!, 7. I. — https://youtu.be/MlcOwEabSH8

¹⁶ Tiziana Schopper, Anna Berbers ja Lukas Vogelgsang 2024. Pride or Rainbow-Washing? Exploring LGBTQ+ Advertising from the Vested Stakeholder Perspective, Journal of Advertising, DOI: 10.1080/00913367.2024.2317147

¹⁷ Eurobarometer 2023. Discrimination in the European Union. Euroopa Komisjon. — https://europa.eu/eurobarometer/surveys/detail/2972

¹⁸ Susan Sontag 1964. Notes on ‘Camp’. London, Uk: Penguin Books.

¹⁹ Bruce LaBruce. Notes on Camp/Anti-Camp. Nat. Brut Archive. — http://www.natbrutarchive.com/essay-notes-on-campanti-camp-by-bruce-labruce.html

²⁰ TV3 Uudised 2025. Isamaa Perede Ühendus nõuab ERR-ilt vabandust: Drag Show ei sobi peredele, 7. I. — https://www.tv3.ee/tv3-telekanal/tv3-uudised/isamaa-perede-uhendus-nouab-err-ilt-vabandust-drag-show-ei-sobi-peredele/

²¹ ERR 2025. Mart Luik: drag show oli aastavahetusel ETV-s valel ajal ja vales kohas, 8. I. — https://eeter.err.ee/1609570312/mart-luik-drag-show-oli-aastavahetusel-etv-s-valel-ajal-ja-vales-kohas

²² Northumbria.ac.uk. 2024. Events — Trans Performance Now. — https://hosting2.northumbria.ac.uk/transness/events/