Sel aastal tähistab oma 20. sünnipäeva Eesti kõige rahvusvahelisem kunstkäsitöö kool, mille vaade elule oli juba tema sünnihetkel sama kosmopoliitne kui Pallasel. Balti Filmi- ja Meediakool ehk BFM, nagu seda teatakse ka pärast uute erialade lisandumist, on osutunud enneolematult edukaks ettevõtmiseks, mille ambitsioonid kasvavad ajas koos liikuvate piltide maastikuga.
Lähtepositsioon BFMi tekkeks oli kõike muud kui soodus. Pärast üürgavaid üheksakümnendaid oli Eesti kinovõrk lakanud olemast ja aastal 2000 ei esilinastunud mitte ühtegi täispikka eesti mängufilmi. Inimesed tundsid tänaval veel ära telesaatejuhte, aga esimese nutitelefoni tulekuni, mis libistas ekraani iga inimese taskusse, oli jäänud üle viie aasta.
Eesti filmikoolituse käivitas vabariigi taastamise aegu Arvo Iho, kelle juhitud esimene kursus alustas Tallinna Kinomaja koosolekusaalis. Olud olid aineliselt keerulised. Endises Kirovi kalurikolhoosi peahoones Viimsis tegutses ingliskeelne Concordia Rahvusvaheline Ülikool, mis õpetas meediat. Concordia oli oma rektori mehkelduste tõttu sulgemise äärel ja mees ise mõisteti tingimisi vangi. Film ja meedia olid seksikad, aga ka romantiliselt vaesed.
Leedus jagas toona riiklikku filmiraha kultuuriministeeriumi juures tegutsev komisjon, mis oli korruptsiooni kahtlusega peaaegu täies koosseisus kohaliku kaitsepolitsei uurimise all. Eestis liikusid Juhan Partsi valitsuse äraostmatud noormehed välisukse suunas ja riigitüüri juurde asus pragmaatiline teflonmees Ansip, kes pisaraid ei uskunud. Tartusse kolinud haridusministeeriumi uksest sisse astudes tabas mind seletamatu eelaimus, et plaan luua Eestis rahvusvaheline filmi- ja meediakool võib osutuda oodatust keerulisemaks.
Eeldused plaaniks olid aga väga lihtsad. Oma toonases ametis Eesti filmivaldkonna juhina õnnestus mul veenda Põhjamaade rahastajaid, et Balti riigid on eraldi võttes liiga väikesed, et omaette filmikoole rajada. Meie paleus sai olla ainult ühine ja rahvusvaheline, asukoha valik Baltimaades selgitatagu aga välja ausas riikidevahelises konkurentsis. Kooli oli hädasti vaja — seda võisin täie veendumusega kinnitada, olles sage külaline Baltimaade filmide esilinastustel. Põhjalased nõustusid mõlema argumendiga.
Konkursi me võitsime. Eesti taotlust kirjutasin kaks nädalat Taanis Bornholmi saarel, mille talumatu igavus pani mõtte ja sule lausa lendama. Teisele kohale jäi Läti. Võidu järel algas Eestis loov ühendamistöö, mida õlitas auhinnaks saadud rahatšekk. Olgu mainitud, et pärandina NSV aegadest valitses Eesti tele- ja filmiinimeste vahel nullindatel irooniaga vürtsitatud varjamatu võõristus. Peaaegu ainus viis neid kogukondi omavahel suhtlema meelitada oli seesama rahatšekk. Kahe eraldi kooli pidamine filmi ja meedia õpetamiseks paistis liiga ekstravagantne juba toona, seega tuli leida kompromiss.
BFMi rajamiseks oli mitu võimalust: asutada täiesti omaette kõrgkool; luua mõne olemasoleva kõrgkooli juurde iseseisev osa; teha ülikoolidevahelise võrgustiku ristumiskoht; panna kool kokku uue telemajaga, mida ei tulnudki jne. Tallinna Ülikool oli filmi ja video õppetooli emaasutus. Kunstiakadeemias õpetati stsenograafiat ja animatsiooni. Muusika- ja teatriakadeemiast tulid näitlejad ja lavastajad, aga neid tuli juba ka Viljandist, kus õpetati lisaks etenduskunstide tehnilist poolt. Tartus anti ajakirjandust meedia ühe osana. Lõplik valik sündis nagu pankrot: aeglaselt-aeglaselt ja siis ühtäkki korraga. Tallinna Ülikool otsustas, et võtab koorma enda kanda, ja pakkus teistele välja võimaluse kaasa aidata, mida näpuotsaga on ka tehtud. Concordiast järele jäänu liitus uue kehaga, mis sai ametlikuks nimeks Baltic Film and Media School.
2012: esimene Püha Jüri päev Sütiste tee maja kohvikus, vaid pool aastat pärast Sillarti lahkumist, mis seetõttu sai nimeks ka Püha Jüritus.
Kõigist BFMi sünnivaludest aitas üle saada kohati irratsionaalne optimism ja tegevustuhin, mis käis ühte sammu Eesti Vabariigi ülesehitamisega. Selles osas oli eespool viidatud Pallase ja filmikooli algustrajektoor sarnane. BFMi asutamisel kasutati ära ajaaken meie etnose alateadvuses, mil kaugem tulevik paistis üsna ähmane, aga üldkurss oli eksimatult selge — saagem eurooplasteks! Pole kahtlust, et kakskümmend aastat hiljem sellised asjad sarnases tempos ei juhtuks, kui üldse juhtuvad. BFMi asutamiseks ei kirjutatud kunagi ühtegi arengukava, küll aga tassiti pappkaste, karjuti energiliselt üksteise peale ja võeti käigu pealt vastu sageli vigaseid, aga vajalikke otsuseid.
Tulemus tasus end ära. Kahe aastakümnega on BFM kasvanud paljude pühendunud inimeste ühise pingutusega rahvusvaheliselt tuntud tegijaks, mille kasvandikud on toonud ära Euroopa parima dokfilmi auhinna, aidanud Eestis üles võtta maailma kalleimat mängufilmi, võitnud tudengi-Oscari ja täitnud meie taastunud kinovõrgu heade eestikeelsete filmidega. Lätlasi ja leedulasi käib koolis planeeritust vähem, küll aga on siin üliõpilasi peaaegu kõikjalt mujalt maailmast. Ekraani- ja meediatehnoloogiad on samal ajal kollektiivselt kiini jooksnud ja kunagine otsus liikuvate piltide õpetamine ühe katuse alla koondada paistab tagasivaates ainuõige.
Igal ajal on omad kombed ja toimemehhanismid. Tänast rahunenud Eestit ei saa korraldada samamoodi nagu iseseisvuse taastamisele järgnenud palavikulisel kümnendil. Meie rahvuskultuuri püsimiseks peavad tantsupõrandal lakkamatult jalga keerutama varem olnu talletamise ja uue otsimise yin ja yang. BFMil on selles tantsus ehk tähtsam roll, kui me oskame hetkel aimata, sest see on Eesti ainuke kõrgkool, mis keskendub uute põlvkondade lemmikmeediumidele. Peaasi et tegijatel jätkuks pallaslaste kombel äratundmist ja julgust vajadusel kaste tassida, loovalt karjuda ja otsuseid teha, kõigile vahepeal tekkivatele arengukavadele vaatamata.
Martin Aadamsoo on BFMi kaasasutaja ja arendusjuht (2006–2011).
Sillart nimetas režissööri-kunstnikku-operaatorit kuldseks kolmainsuseks. Üks selline kooslus tudengifilmis 2005. aastal: Moonika Siimets, Elen Lotman ja Jaagup Roomet. Allikas: TMK fotonurk. Album: 30 aastat järjepidevat eestikeelset filmiharidust
