Kõnelen Iisraeli režissööri Eran Riklisega paar päeva pärast filmi „Lugedes Teheranis Lolitat” maailma esilinastust Rooma filmifestivalil, nädalake enne rahvusvahelist esilinastust PÖFFil.
Eran Riklis aastal 2023.
Marie Gioanni foto
Iisraeli režissöör käsitleb Iraanis toimuvat lugu. Nazar Afisi raamat ilmus aastal 2003 ja kuulub kohustusliku lugemisvara hulka igaühel, kes selle piirkonna vastu huvi tunneb. Kuidas selle filmi mõte alguse sai?
Lugesin raamatut 2009. aastal ja tundsin, et miski selles loos ja olustikus haakub minu stiiliga, aga olin siis liiga hõivatud ja unustasin asja ära. Aastal 2016 silmitsesin kord oma raamatukogu, märkasin teost ja mõtlesin, et huvitav, mis sellest saanud on. Leidsin autori Facebookist ja saatsin sõnumi. Hiljem kõnelesime telefonis ja küsisin, kas õigused on saadaval. Ta vastas, et on. Küsisin edasi, kas tema arvates oleks loogiline, et Iisraeli režissöör loo ette võtab. Ta vastas, et mõte meeldib talle hirmsasti.
Lendasin Washingtoni, arutasime kaks päeva ja naasin koju õigustega. Ettevalmistus võttis seega ligi kaheksa aastat. Oli paras teekond, seda mitte niivõrd Iisraeli-Iraani teguri tõttu, vaid põhjusel, et Iraani loo jutustamine ongi keeruline. Kui stsenaarium valmis sai, algas COVID ja igasugune tegevus peatus. Kõik taandus siiski sellele, et Azar usaldas mind.
„Lugedes Teheranis Lolitat”, 2024. Režissöör Eran Riklis. Iisrael–Itaalia.
Stsenaristina sa ära märgitud ei ole. Kui aktiivselt sa stsenaariumi kirjutamises kaasa lõid?
Tegime stsenaristi Marjorie Davidiga tihedat koostööd, kuigi režissöör kirjutab filmi üles võttes selle niikuinii uuesti. Osatäitjate leidmisele kulus palju aega ja kohendasin stsenaariumi pidevalt, et see sobiks parimal moel osatäitjate ja minu suutlikkusega filmi teha.
Oled maininud, et ka pärast lugemisproovide algust tuli palju ümber kirjutada.
Siis ainult keelt puudutavas. Stsenaarium oli inglise keeles ja tõlgiti pärsia keelde. Siis tulid näitlejad ja küsisid, mis tõlge see on, polevat hea. Jällegi protsess: pidada silmas, et 1980.–1990. aastatel räägitigi pisut teisiti, samas kuulata pärsia keele kõnelejaid. Peaosatäitja Golshifteh Farahani näiteks lahkus Iraanist 20. eluaastate keskel. See oli tema esimene pärsiakeelne film pärast lahkumist, ta peaaegu kartis seda. Tema, Zar Amir Ebrahimi, Mina Kavani ja teiste osalus tähendas, et keel on ikka veel osa neist ja neid võib selle poolest usaldada. Lisaks viibis võtetel ka keelekonsultant. Olen harjunud võõrkeeltes tööd tegema, ühel hetkel saab sellest otsekui muusika: kuulad, kas miski toimib, seda nii pea kui ka südame arvates.
Golshifteh Farhani.
Marie Gioanni foto
Kui mõtlen su filmidele, mida ma näinud olen, siis ega seal kuigi palju heebrea keelt kõlagi.
Alates „Süüria pruudist” („The Syrian Bride”1, 2004) vist tõesti mitte. Kolmkümmend kuni kolmkümmend viis või isegi rohkem aastat tagasi tegin dokumentaalfilmi heebrea keele ajaloost. Kui omaaegset, iidses heebrea keeles teksti mõnele lapsele näidata, suudab ta seda ikkagi lugeda. Piibli aegade ja praegu kõneldav heebrea keel on tihedalt seotud, kuigi 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses keelt moderniseeriti. Loomulikult on see tänapäeval ka väga elav keel, araabia, vene ja muude keelte rohkete mõjutustega. Siiski on Iisraelis, multikultuurses, paljude immigrantidega riigis väga tavaline, et kuigi kõik räägivad vähemalt mõnevõrra heebrea keelt, näeb ikkagi küllaga ka keelte segamist. Nii mõnigi tunneb end teist keelt kõneldes mugavamalt — eriti vene immigratsioonilainetes saabunud kasutavad pigem vene keelt.
Minu filmid käsitlevad teemasid, mille puhul inimesed ei tule samast paigast ja alati kõlab mitu keelt. See pole meelega nii, seda tingib minu valitud lugude stiil. Üritan seda hoolikalt jälgida: kui tegevus peab olema araabia keeles, siis on ta araabia keeles, kui peab olema heebrea keeles, on heebrea keeles, ja kui ühine keel on inglise keel, siis räägitakse inglise keelt. Iisraeli ühiskonna ja inimeste suhtlusviisi mõttes on mu filmid realistlikud.
Kui selgelt sa enne alustamist „Lolita” osatäitjaid ette kujutasid?
Esimesest päevast peale teadsin, et peaosas on Golshifteh, olime varem koos töötanud. Ülejäänud näitlejaid otsisin poolteist aastat üle terve ilma. Vastupidiselt Hollywoodi stiilile, et iga vähegi tõmmu inimene võib mängida keda iganes Lähis-Idast, lubasin endale, et osatäitjad on ainult iraanlased. Tundsin, et pean Iraani ühiskonda ja kultuuri austama, selles mõttes ehe olema. Läks kaua, aga ma kulutan osatäitjate leidmisele alati palju aega, sest kui see läheb valesti, ei aita miski. Valikus kindel olemine teeb elu palju lihtsamaks.
Annad ehk kiire ülevaate oma filmidest?
- aastal, Jom Kipúri sõja ajal olin nooruke sõdur. Sõda mõjutas minu põlvkonda tohutult, paljud mu sõbrad hukkusid. 1975 läksin joonelt filmikooli, alustasin ülikooliõpinguid päev pärast teenistusest vabanemist. Kahe aastaga pettusin koolis ja tahtsin paremasse, nii et kandideerisin Briti Rahvuslikku Filmi- ja Televisioonikooli. Sinna võetakse aastas ainult neli-viis välismaalast, aga sain sisse. Kolisime abikaasaga 1978. aastal Londonisse ja veetsin neli aastat NFSis. Sealsest lõputööst arenes välja mängufilm „Selgel päeval on Damaskus näha” („On a Clear Day You Can See Damascus”). Mõistsin, et sedalaadi lugusid tahangi jutustada, inimestest ajaloo ja ühiskonna surve all.
Siis tegin mitu aastat reklaame. See on teistsugune lavastamine, täiesti kommertslik, aga õpid visuaali kasutama ja 30 sekundiga lugu jutustama. Tegin ka mõne dokumentaali, teletööd ja kõikvõimalikke muid asju, aga millalgi aastatel 1988–89 otsustasin tagasi mängufilmi juurde pöörduda, tundsin, et kaotan muidu fookuse.
Samal ajal sattusin „MMi finaali” („Cup Final”) loo peale, see põhineb tõsielul ja räägib 1982. aastal Liibanonis pantvangi võetud Iisraeli sõdurist. Kirjutasin stsenaariumi ja leidsin raha Iisraeli allikatest: Iisraeli Filmi Sihtasutusest, telest ja kahelt erainvestorilt. Üks oli parempoolsete vaadetega iisraellane, kes uskus stsenaariumisse, teine araablasest rahastaja, kes uskus samuti stsenaariumisse. See oli ambitsioonikas ja keeruline film, mis kukkus Iisraelis täielikult läbi. Aga äkitselt olime Veneetsias, seal läks hästi ja film müüdi mitmesse riiki. Käisin sellega umbes 150 festivalil üle terve maailma, muu hulgas Berliinis — hoolimata Veneetsias linastumisest võeti ta ka sinna. Ilmselt sain siis kogu elu parimat pressikajastust.
Siis tegin „Zohari”, mis põhineb omaaegse ülieduka laulja elulool — uimastid ja kõik sinna juurde kuuluv. Ta oli 1970. lõpus, 1980. alguses ainulaadne, laulis türgi ja araabia kultuurist mõjutatud sefardi laule. Täielik kunn, aga süsteem ei tunnustanud teda. Tema muusika levis vaid kassettidel, raadios teda ei mängitud, ta oli täiesti põrandaalune. See oli lugu toonasest Iisraeli ühiskonnast, kus eri taustaga juutide vahel jooksid selged piirid. Zohar esindas kultuuri, mida süsteem ei hinnanud, selle juured on sügaval 1950. aastate sisserändes araabia riikidest. Nii et kokkuvõttes poplugu, aga tõsise sotsiaalse kontekstiga. Seda saatis Iisraelis meeletu menu.
1990. aastate alguses oli mul äkitselt palju tööd teles, jälle nagu uus tiir koolis käia. Sattusin loole rock’n’roll-bändist 1973. aastal, vahetult enne Jom Kipúri sõda. Sellest sai „Vulcan Junction”, imelise soundtrack’iga rokifilm.
„Vulcan Junction”, 1999. Režissöör Eran Riklis. Iisrael.
Aastal 1998 tegin dokfilmi Iisraeli piiridest pealkirjaga „Piirid” („Borders”). Üks lugudest selles oli druusi pulmast Golani kõrgendikel: kokku lepitud abielu sõlmimine takerdus bürokraatia taha. Hoidsin perega sidet ja otsustasin, et pean sellega seoses midagi tegema. Hakkasin käima iga kuu aja tagant Golani kõrgendikel inimestega rääkimas, eriti naisega, kellest sai filmis Hiam Abbassi kehastatud vanem õde. 2002 sain telefonikõne saksa produtsendilt Bettina Brokemperilt. Ta ütles: kuule, ma olen Tel Avivis, mõned sõbrad arvasid, et peaksime kohtuma. Saimegi kokku; ta rääkis, et üritab korraldada Euroopa koostööprojekte, ja küsis, kas mul pole äkki midagi huvitavat mõttes. Ausalt, ma pidin talt küsima, kuidas see käib, mul polnud aimugi. Rääkisin talle siis loo druusi pruudist Golani kõrgendikel, mille kohta ma ei uskunud, et see võiks kellelegi huvi pakkuda. Kolm kuud hiljem saatsin talle stsenaariumi, see meeldis talle ja lõpuks sain raha Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Iisraelist ühisprojektiks. Jällegi põhjalik osatäitjate otsing, sest tegemist oli druusi looga, aga mängisid araablastest näitlejad. Raskustest hoolimata osutus film äärmiselt edukaks.
Seejärel otsisin, mida järgmise projektina ette võtta. Arvutis midagi tehes märkasin lugu Iisraeli kaitseministeeriumi vastu kohtusse minevast palestiinlannast. Kõlas hea loona. Tal olid tegelikult oliivipuud, aga otsustasin, et see on liiga sümboolne, ja kirjutasin need sidrunipuudeks. 2007. aastal juba filmisingi „Sidrunipuud” („Lemon Tree”). Jällegi väga probleemne film Iisraelis, mida ei hinnanud ei press ega vaatajad, aga see läks Berliini ja sai publikupreemia, nii et müüs äkitselt kõikjal. Arvan siiani, et Iisraeli publikul oli liiga keeruline tulla toime looga Iisraeli süsteemi vastu võitlevast palestiinlannast.
„Sidrunipuu”, 2008. Režissöör Eran Riklis. Iisrael–Palestiina.
Siis võttis minuga ühendust üks produtsent silmapaistva Iisraeli kirjaniku Avraham Yehoshua raamatul põhineva stsenaariumiga. Jällegi keerukas lugu. Filmisime Rumeenias, oli omajagu probleeme, aga „Personalijuht” („The Human Resources Manager”) oli päris edukas, võitis 2010 parima Iisraeli filmi auhinna.
„Playoff” (2011) on mastaapne, Saksamaal filmitud lugu korvpallitreenerist, kes pöördub tagasi holokaustijärgsele Saksamaale — ma polnud varem midagi sellist teinud.
„Zaytoun” juba ootas, algatus tuli Ameerika ja Suurbritannia produtsentidelt, kirjutas palestiinlane. Esimese hooga ma ei tahtnud seda teha, sest olin juba Liibanoni teemat käsitlenud, aga nad olid visad. Briti produtsent oli Gareth Unwin, kes produtseeris nt „Kuninga kõne” — selle peale naljalt ei ütle, et jätab külmaks, ja koostöö oli tõesti suurepärane.
Kohe pärast seda tegin „Tantsivad araablased” („Dancing Arabs”/„A Borrowed Identity”), kus pöördusin tagasi isiklikuma loo juurde, see on rohkem minu stiil. Miski Sayed Kashua loos puudutas mind, see on sügav ja paljude tasanditega, aga ka väga haarav, mõneti lustlik lugu, mis paneb kaasa mõtlema.
Siis tuli põnevik „Varjupaik” („Shelter”), jällegi põnev olukord: kaks naist konspiratiivkorteris. Filmisime peamiselt Saksamaal, siis tutvusimegi Golshiftehiga.
Kui minuga võeti ühendust veel ühe Euroopas toimuva põneviku „Ämblik võrgus” („The Spider in the Web”) teemal, tahtsime algusest peale peaossa mõnd suurt nime. Meil õnnestus saada Ben Kingsley, see oli paras saavutus.
„Ämblik võrgus”, 2019. Režissöör Eran Riklis. Iisrael–Belgia–Suurbritannia.
Pärast seda keskendusingi „Lolitale”, aga siis algas COVID, kõik vaibus ja ma ei leidnud kusagilt raha. 2020. aastal olin Roomas ühel väiksel festivalil, rääkisin „Lolitast” kahele seal kohatud produtsendile. Neile mõte meeldis ja nad ütlesid, et ilmselt leiaks Itaaliast raha, juhul kui ma seal filmin. Ja seda ma tegingi.
Enam-vähem selline ongi minu eluperiood 1990. ja 2024. aasta vahel: 13 mängufilmi ja kõvasti teletööd. Kui lahkusin 1983. aastal Inglismaalt, ütlesin ikka, et tahan filme teha. Parasjagu aega on mööda läinud ja nüüd võin öelda, et tegingi filme ja et mingil moel olen suutnud nii ise ära elada kui ka teha seda, mida olen tahtnud.
Kuidas sa mõistsid, et tahad just filme teha?
Minu isa oli tuumateadlane, ema muusik. Kuigi sündisin Iisraelis, kasvasin kuuenda eluaastani Ühendriikides. Enne 1968. aastat ei olnud Iisraelis televisiooni, aga USAs nägin telekat palju. Viiesena vaatasin Clint Eastwoodi „Rawhide’is”, sedalaadi asju. Kuidagi võtsin pähe, et tahan lugusid jutustada; filminduse osas siis veel kindel polnud. Kui olin üheksane, läksime uuesti aastaks USAsse, elasin seal, kui Kennedy tapeti. Hiljem Kennedy tulistamise päevale tagasi mõeldes meenus, kuidas koolis tormas keegi mööda koridori ja karjus: „Kennedyt tulistati! Presidenti tulistati!” Tunnid jäid ära, ma jooksin koju ja vanemaid polnud. Panin teleri mängima ja nägin Walter Cronkite’i teatamas, et president on surnud. Mingil moel oli see ilmselt minu esimene film: tunne, et tohutult kõrgel tasandil toimub midagi — Ameerika presidenti tulistati, aga see mõjutab isiklikult ja emotsionaalselt peaaegu igaüht. 1968. aastal kolisime kolmeks aastaks Brasiiliasse ja ma käisin sealses ameerika koolis. Kirjandustunnis tuli õpetaja, proua Walter klassi ja ütles: „Kõik õpilased maailmas loevad „Kuritööd ja karistust”. Aga enne selle juurde minemist analüüsime midagi muud.” Ta tõi meile üsna uue, 1964. aastal ilmunud raamatu „Lendas üle käopesa”. Kujuta ette Iisraeli poisikest ameerika koolis Brasiilias aastal 1968. Lugesin ja see lõi mu pahviks. Siis mõistsin, et… mitte et ma tahan filme teha, aga et ma tahan jutustada sedalaadi lugusid.
Pärast seda hakkasin novelle kirjutama ja kui 1970. aastal kooli lõpetamiseks tagasi Iisraeli sõitsin, siis juba kirjutasin, töötasin fotograafina ja tegin 8-mm kaameraga lühifilme, nii et justkui liikusin selles suunas. Lootsin ajateenijana militaarfotograafiks saada, aga mind saadeti tavaüksusse ja 1973. aasta sõjas veetsin umbes üheksa kuud Siinai kõrbes. Päris alguses oleksin tahtnud ehk muusikuks saada, mängisin paljusid pille — klaverit, kitarri ja klarnetit —, aga jätsin kõik pooleli. Oli selline naljakas unistus, et olen saksofonist, lihtsalt mängin New Yorgi tänavatel. Minu poeg on suurepärane džässpianist ja helilooja, ta komponeerib ka filmidele ja „Lolita” muusika on tema kirjutatud. Aga mina teadsin üsna varakult, et tahan teha filme, muud võimalust polnud. Ma ei kahetse, et ei hakanud tegelema mõne valdkonnaga, mis oleks ehk tulusam olnud. Mul oli ikka kombeks nalja heita, et tegelikult ootan telefonikõnet Hollywoodist küsimusega, kas tahaksin „Batman 5” lavastada. Loomulikult ütleksin jah, aga seda kõnet pole tulnud. Kui oled filmiinimene sellises riigis nagu Iisrael, siis mida sa ka ei tee, isegi koostööprojektide puhul Euroopaga, ikka on keeruline.
„Süüria pruut” on YouTube’is üleval; ma ei kujuta ette, mida sa filmitegijana sellega seoses tunned.
Ma tean, kaotasin selle üle kontrolli.
Mängufilmi „Süüria pruut” (2004) võtetel, paremal režissöör Eran Riklis. Iisrael.
Ühtlasi on seal terve hulk kommentaare selle kohta, milline imeline palestiina film see on.
Jaa, tean (naerdes). Minu teene palestiinlastele.
Druusidest ei tehta just palju filme. Kas sa olid esimene, kes Iisraelis seda teemat puudutas?
Ma ei usu, et enne midagi oli. Jõudsin selleni oma dokfilmi kaudu, tänu tõsieluloole. Druuside olukorras Golani kõrgendikel oli midagi: nad on Iisraeli valitsuse all, aga vähemalt vanem põlvkond kuulub oma südames Süüriasse — parajalt konfliktne situatsioon. Tegemist on keerulise ühiskonnaga ka selles mõttes, kuidas suhtutakse traditsioonidesse, naistesse. Olin tunnistajaks järgmisele loole: tüdruk tahab abielluda, aga abiellumine süürlasega tähendab, et ta peab minema Süüriasse elama ega tule enam kunagi koju tagasi. Pulm jäeti ära templi tõttu tema passis. Laissez-passer’s, mitte passis.2 Muidugi ma kõhklesin: kas saan nii väiksest kogukonnast filmi teha? Kes seda vaatama läheb? Klišee küll, aga hea lugu on hea lugu. Kui karakterid on usutavad, kui nad mõjuvad emotsionaalselt, kui lugu on loogiline ja paik visuaalselt huvitav, siis asi toimib. Väike piiriäärne küla on huvitav tegevuskoht, peaaegu nagu mõnes vesternis. Tundsin, et kõik elemendid on olemas. Ameeriklase vaatepunktist võiks sama hästi tegemist olla „Mehhiko pruudiga”.
Lõviosa sellest oli filmitud vist tegevuspaigas kohapeal?
Küla, Majdal Shams, on Golani kõrgendikel, nii et täiesti on location. Päris piiri ääres ei saanud filmida, selle me pidime mujal üles ehitama.
Kuidas kogukonnaga koostöö kulges?
See oli keeruline. Konkreetset perekonda tundsin hästi, aga küla on jagunenud Süüria ja Iisraeli pooldajate vahel. Külavanem oli Iisraeli poolt, teenis omal ajal Iisraeli armees. Tema oli filmimise vastu, sest tema sõnul olin ma Süüria pooldajate sõber ja seetõttu ta ei tahtnud mind sinna. Aga ma kasutasin siis oma mitmesuguseid sidemeid. Tüüpiline Iisraeli lugu. Filmi toetanud Iisraeli Filmi Sihtasutuse juhatuse esimees oli salateenistuse endine juht. Ütlesin sihtasutuse juhile, direktor Katriel Schoryle: vaata, see külavanem tekitab mulle kõvasti probleeme, aga ma eeldan, et tal on sidemeid Iisraeliga ja et sa saad ehk kellegagi rääkida, sest ta ütles ei. Katriel kostis, et me ei tohi teda sellise jamaga tülitada, aga jõudis lõpuks sinnamaani, et no vaatame. Möödus umbes kaks nädalat. Ja siis sain telefonikõne: korras, võid külla minna ja külavanemaga rääkida. Ma läksin ja külavanem ütles, et olen nüüd tema parim sõber, sest talle öeldi… Nii et keeruline olukord, Iisraeli moodi, ja tüüpiline lugu selles mõttes, et igaüks tunneb, vihkab või armastab igaüht.
Kuidas sa tagantjärele oma valmis filmidesse suhtud?
Klassikaline vastus on, et tahaks kõik ümber teha. Aga ütlen endale, et olgu, seda ma tahtsin teha ja tegingi. Üldjuhul tunnen end tehtu osas üsna mõnusalt. Muidugi on alati kõhklusi, aga enamasti lahenevad need võtteplatsil või montaažis. Pigem ütlen, et armastan oma filme. Kui ma seda ei teeks, siis miks need üldse olemas on? Palju küsitakse, milline neist on minu lemmik. Selles olukorras kasutatav klišee on muidugi „minu lapsukesed, armastan neid kõiki”. Kui oma filme vaatan, siis küllap leian ka ühisjooni. Vaatasin hiljaaegu „MMi finaali” ja seal on palju elemente, mida näen oma hilisemates filmides, sest saladus on kohaliku loo jutustamises universaalses plaanis, üksikisiku loo edastamises sotsiaalses ja poliitilises kontekstis. Igas ühiskonnas on konflikte ja survet, olgu seest- või väljastpoolt, rassi, religiooni, poliitika või mille iganes tõttu. Ärkad peaaegu igal hommikul ja seisad silmitsi probleemide, takistuste ja piiridega, mida pead ületama. Minu filmid on katsumustest. Katsumused on alati olemas, nende tõttu saan oma lugudele tagasi vaadates öelda, et nende teemade käsitlemine mul üldiselt õnnestus: vahel rohkem, vahel vähem, aga siiski enam-vähem edukalt. Tunnen, et mul on ikka veel palju öelda, ja ma tahaksin seda teha, aga loomulikult on aeg siin tähtis tegur. Praegu on mul ootel viis projekti. Isegi väga kiiresti tegutsedes tuleb endalt küsida, kui kaua inimene jaksab.
Kuidas sa end filmitegijana identifitseerid?
Aastate eest oma produktsioonifirmat promodes kirjutasin tunnuslauseks midagi stiilis „Baasiks Tel Aviv, tööpõlluks terve maailm”. Loosunglik, aga omamoodi tõsi. Olen vägagi iisraellane, elan siin ega ole elanud mujal, kui välja arvata kasvamine teistes riikides. Ma pole Iisraelist lahkumist kaalunud ega kaalugi enam, nüüd on juba liiga hilja. Ka mu vanemad sündisid siin, nii et ma kuulun teise põlvkonna iisraellaste hulka, kelle juured on sügaval, aga kes samas on teravalt teadlikud sellest, mis siin toimub ja on toimunud — kogu see meie versus palestiinlased ja meie versus kogu araabia maailm probleemipundar. Olen osa ühiskonnast, kus teadvustatakse väga hästi maailma enda ümber, aga tuntakse ka suurt uhkust iisraellaseks olemise üle. Tunnen end mõne asja pärast, mida Iisrael riigina teeb, kohutavalt, aga usun, et võin öelda, kõlamata lootusetult naiivsena, et kuulun heade hulka ja üritan oma riigi hüvanguks midagi teha. Midagi head teha üritav osa ühiskonnast saab kogu aeg pihta. Pärast 2023. aasta 7. oktoobrit raputab miski su peaaegu iga päev läbi. Iisrael on elamiseks väga keeruline riik ja kui asja objektiivselt vaadata, siis on tegemist hullumeelse riigiga. Hullumeelse Lähis-Idaga. Hullumeelse maailmaga. Olen Iisraeli filmitegija iisraeli tundlikkusega ja sooviga pajatada iisraeli lugusid. Kuid mu publik on üleilmne ja ma üritan, et mida ma ka ei teeks, oleksid mu filmid üldistusjõulised – Iraani naised 80-ndatel võiksid sama hästi olla naised Pekingis või São Paulos. Unusta ära Peking, see võiks toimuda Arkansases. Ma tõesti arvan, et inimesed — ükskõik kus, mis tahes kasvatuse ja haridusega — mõistavad ja naudivad neid lugusid. „Lolita” oli huvitav väljakutse, äärmiselt peenekoeline lugu kirjandusest ja raamatutest. Selle kirjutas kirjandusprofessor, aga ma üritasin mõelda, eriti montaažiruumis, et nüüd ma räägin küll Nabokovist ja Tarkovskist, aga pean kindel olema, et seda stseeni mõistaks ka inimene, kes ei tea, kellega tegu.
Kui ma pärast raamatu uuesti lugemist filmi teist korda vaatasin, mõtlesin pidevalt, kui palju sealt välja tuli jätta.
See meenutas mulle natuke mu õpetajat Brasiiliast, juba mainitud proua Walterit. Äkki see ongi see, mille kaudu ma ühenduse loon: 1968. aastal olin laps Iisraelist, kes ei teadnud maailmast tuhkagi. Oli aasta pärast Kuuepäevast sõda, nii et Iisraelis pidas igaüks end maailma nabaks. Tulin Brasiiliasse, kus valitses diktatuur, ameerika keskkooli, kus peamine teema oli Vietnam. Äkitselt seisin silmitsi globaalsete probleemidega. Ja siis lugesime „Lendas üle käopesa”, väga eksistentsialistlikku lugu süsteemi vastu võitlevast üksikisikust. Ilmselt lähenen ma samamoodi sellele, kuidas lavastada keeruline lugu… ma ei taha öelda lihtsaks, aga kõnekaks. Unistasin alati sellest filmi tegemisest, aga Miloš Forman jõudis ette. Kui peaksin osutama ühele konkreetsele inspiratsiooniallikale, siis see on see lugu.
Pole mõtet rääkida kõrgkirjandusest, siis läheksid filmi vaatama ainult kirjandustudengid. Ei, ma tahan, et kõik vaataksid ega peaks häbenema, et ei tea, kes on Daisy Miller, ega saa seetõttu filmist aru. Saavad küll aru, sest mõistavad, milles asi. Üritasime mitte liigselt lihtsustada, austada raamatu intellektuaalseid juuri. Minu suurim proovikivi oli see, kui Azar Nafisi Roomas esilinastusele eelneval päeval filmi nägi. Pärast privaatset linastust, kus olime ainult meie kahekesi, ütles ta, et talle meeldis ja et mul õnnestus tabada naiseks olemise tuuma 80-ndate ja 90-ndate Iraanis. Lisaks raamatule oli mängus kõvasti intuitsiooni. Film on üksikasjades väga täpne, aga ma tundsin siiski, et küsimus pole selles, kas mingi konkreetne pilt võis Teheranis kusagil seinal olla või mitte. Asi pidi olema loogiline.
Puudutasid põgusalt oma positsiooni Iisraeli filmimaastikul. Kas saaksid kirjeldada seda ehk üldisemalt?
Iisraeli filmindusel on huvitav ajalugu. 60-ndatel ja 70-ndatel olid kohalikud filmid ülimalt populaarsed ja tõid kinodesse tohutult inimesi. Oli lihtsalt menukaid filme ja oli ka häid ja menukaid. Toonane tööstus erines täielikult praegusest, raha tuli erainvesteeringutest, mitte sihtasutustest. Sihtasutused rajati alles 80-ndate lõpus, siis muutus kogu süsteem. Usun, et iga filmitegija tahab teha häid filme, mida inimesed vaatamas käiksid. Kaua kannatasime filmitegijate pärast, kes leidsid, et kõik tiirleb nende ja nende teoste ümber, hoolimata sellest, kes neid filme näeb, ja kes väntasid asju, mida ei käidud vaatamas. Leidub küll ka meistriteoseid, mida paljud pole näinud, aga üldiselt ma sahtlisse loomisse ei usu. Filmid on mõeldud nägemiseks. Kui sul on midagi öelda, siis sa ütled seda ja tahad, et inimesed kuuleksid. Miks seda muidu üldse öelda? 70-ndad olid laiatarbekino aeg, 80-ndatel oli kohalik filmikunst sama hästi kui surnud, välja arvatud üksikud helged hetked siin-seal. 90-ndad polnud ka kuigi hea periood. Ütleksin, et Iisraeli kino õitseng, seda nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil, sai alguse 2000. aastate alguses. Aastal 2001 tuli välja Dover Koshashvili „Hiline abielu” („Late Marriage”) gruusia kogukonnast, millest sai tohutu hitt ja mis lõi ka rahvusvaheliselt laineid. See tekitas nihke: tulid filmid, nagu minu „Süüria pruut”, siis Joseph Cedar, Ari Fulman ja teised oma teostega. Paljud filmiloojad jõudsid kvaliteetfilmideni, mis püüavad publikut nii kodus kui ka võõrsil.
Minu arvates on filmiturg jagunenud selgelt kommertslike ja väärtfilmide vahel. Meil oli üks film umbes aasta tagasi, millele müüdi peaaegu miljon piletit. Ma ei oska isegi öelda, kas see oli hea või halb. Tegemist on komöödiaga, nii et sõltub seisukohast. See pole film, mille nägemiseks ma nahast välja poeksin, aga respekteerin miljonit inimest, kes seda vaatasid. Leian, et alati tuleb meel avatuna hoida ja mitte takerduda selle taha, et „minu arvates on nii”. Filmitööstus Ühendriikides… ma ei tea, kui palju filme nad aastas teevad. Osa on väga head ja neid käiakse vaatamas, osa on väga head, aga keegi ei vaata neid, ja osa on lihtsalt laiatarbefilmid. Ma ei räägi Marvelist ja kõigest sellest. Küllap kehtib see kõikjal, nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka paljudes muudes riikides, kus üritatakse nende vahel mingit tasakaalu leida.
Filmikogukond on viimastel aastatel teatava surve all olnud. Pean siiski ütlema, et pole kunagi tsensuuri tunda saanud. Sihtasutused on kõiki mu filme toetanud ja kordagi pole nõutud, et ma midagi muudaksin, ei stsenaariumi tasandil ega siis, kui film on valmis. Ma ei saa öelda, et Iisrael üritab mu lugusid tsenseerida, see lihtsalt pole tõsi. Nii mõnigi ütleb nüüd, et jaa, aga see ei välista enesetsensuuri: midagi jäetakse tegemata, sest sellele raha ei antaks; tuleks olla ettevaatlik, sest võimul on parempoolne valitsus. Minu arvates, kui ise mõistlikult tegutsed, siis teed, mida tahad, ja keegi ei sekku. See võib muutuda, oluline on veenduda, et nii jääks. Lihtsamal tasandil tuleb muidugi hoolitseda selle eest, et saaksime edaspidigi piisavalt avaliku sektori rahastust. Mina avastasin aastate eest koostööprojektid, sel juhul saan arvestada rahaga Euroopast. Muidugi mitte kindlalt arvestada, sest ka Euroopas on kohalikega konkureerides keeruline, aga… Vaata Itaaliat: Iisraeli filmitegija tuli Itaaliasse iraani looga, see on peaaegu jabur. Ometigi nad võtsid tuld ja toetasid. Inimesed tahavad häid lugusid rääkida ja pole oluline, kust need tulevad. Aga tundub, et Iisraeli filmitööstus on leidnud oma identiteedi. Viimase paarikümne aasta filmitegijatel on mitmeid ühisjooni. Enamikku linateostest, millest praegu räägime, nimetaksin päevakohaseks: need pole poliitilised, isegi mitte sotsiaalsed filmid, vaid aktuaalsed. Nad ei eira tõsiasja, et elame konfliktses ja keerukas, aga ka põnevas ühiskonnas ning et me peame seda oma lugudes kajastama. On neid, kes ütlevad, et tahavad kujutada Tel Avivi õnneliku, New Yorgi stiilis linnana. Tõsi, Tel Aviv ongi nagu pisike New York Lähis-Idas, aga see pole pärislugu. Ei saa rääkida lugu Iisraelist, eirates palestiinlasi või konfliktis olevat inimest. Südametunnistusega filmitegija või loovestjana pead ringi vaatama ja tõtt kõnelema. Tõtt kõnelda ei ole alati lihtne, vahel on lihtsam valetada. Aga asi on tõe rääkimises ja au sees pidamises, isegi kui see on valus, keeruline ega ole alati populaarne. Isegi kui riik… Pärast 7. oktoobrit on tegemist teistsuguse riigiga. Juba enne seda püüdis valitsus kohtuid ja õigussüsteemi muuta, aga 7. oktoobril pussitati riiki südamesse. Sellest ei ole lihtne taastuda, kontrollida oma emotsioone. Loomulik emotsioon on kättemaks. Tead küll: meil on palestiinlastest nüüd ükskõik, nad on kõik terroristid, mõrtsukad ja vägistajad. Ühtlasi tead, et lõviosa palestiina ühiskonnast ei ole niisugune. Pead vaatama kogu ajalugu. Kui filmi teed, pead võtma vastutuse selle eest, mida ütled, sest väga lihtne on tuua filmidesse pooltõdesid või populistlikke seisukohti. Tuleks vähemalt olla sellises olukorras, et saaks väita: see, mida ma ütlen, põhineb minu uurimistööl. Siis tead, et tegemist on demokraatiaga. Filmikunst on selles mõttes nagunii demokraatlik, et filmi hindab iga inimene lähtuvalt oma veendumustest, poliitilistest tõekspidamistest, ühiskondlikust olukorrast, isiklikust seisundist, ajaloost, suhtest vanematega jne.
Oled öelnud, et kõige lihtsam on vihata. Mulle jääb mulje, et sa keeldud jätkuvalt seda tegemast.
Jah, ma keeldun vihkamast. Ma pole poliitik, aga kui oleksin, siis ütleksin: aitab juba, sellele hullusele tuleb lõpp teha! Räägin väga konkreetselt sellest riigist ja piirkonnast, aga loomulikult laieneb sama Ukrainale ja kõikjale mujale. Liiga paljudes paikades kannatavad ja hukkuvad inimesed eimillegi tõttu. Ei ole ühtegi ideoloogiat, mis seda õigustaks. Sellest ma tahan ja olen üritanud rääkida kõikjal, kus saan. Püüan optimistiks jääda, aga kerge see pole. Ütlen ikka, et kui pole optimistlik, siis ei saa filme teha, sest miks siis üritadagi. Aga järjest keerulisemaks see läheb. Roomas pressikonverentsil lugesin ette president Sadati öeldu, kui ta 1977. aastal Jeruusalemmas käis, ja meie parempoolse peaministri Begini vastuse. Üsna hämmastav, sest põhimõtteliselt oligi tegemist sõnumiga „Aitab! Me pole enam vaenlased. Lõpp sõjale.”. Isegi kui see kõlab naiivselt, arvan ma, et me kõik ootame juhtkonda, mis siin mingi muutuse tooks, sest kuhu me vastasel korral suundume? Usun, et nii iisraellased kui ka palestiinlased ootavad seda. Ja muidugi iraanlased. Peaaegu kõik ootavad uut juhtkonda, kes oleks muutuse tegemiseks piisavalt julge.
Mul on selle kohta isegi su tsitaat: „Ootan, et keegi tõuseks ja ütleks: f*ck, ma teen sellele lõpu, nagu Sadat 1970. aastatel”.
Jom Kipúri sõjas oktoobris 1973, selles traagilises sõjas Egiptuse ja Süüriaga, olin ma sõdur Iisraeli armees. Kaotasin palju sõpru. 1977. aasta lõpus käis Sadat Jeruusalemmas. 1978–79 valitses juba rahu. 2008. aastal käisin Kairos oma filme näitamas. Mõelgem kas või Teisele maailmasõjale: isegi kõige äärmuslikumates olukordades on inimesed leidnud viisi, kuidas neile lõpp teha. Aga hädasti on vaja mõnd visionääri, kes suudaks enda taha koguda piisavalt inimesi. Muidugi mis Sadati puutub, siis tema lasti paar aastat hiljem maha… ja mõtle Rabinist siin. Praegu näib olukord üsna lootusetu, aga nagu James Bond ütles, ära iial ütle „ei iial”.
Iisraelis kasvasin ma Beer Ševa’s, n-ö kõrbepealinnas. See oli pisike ja 60-ndatel suuresti lõimumislinn, kus kohtus palju kultuure. Oli inimesi nagu minu isa, tuumateadlane ülisalajases tuumarajatises, aga ka immigrante Marokost ja muudest Araabia riikidest. Lapsena õppisin koolis suhtuma lugupidavalt kõikidesse inimestesse, mõistma, et kõik ei ole minu moodi ja et mina pole kellegi teise moodi. Juba 60-ndatel oli küllaga raamatuid araablastest ja iisraellastest, selliseid parempoolseid raamatuid, mille lühikokkuvõte oli, et tapa araablasi. Aga ma arvan, et õppisin mitte vihkama, sest kui tahaksin kedagi vihata, siis peaksin esimese asjana aru saama, miks ma seda teen. Kui tahan aru saada, miks, siis pean teada saama, kes see inimene on ja mis teda motiveerib. Muidugi ei saa pidada dialoogi, kui asi puudutab vägivalda, tapmist või muid jõhkrusi. Sellel, kui avatuna saab meelt hoida, üritades mõista ja ehk unustada, on ikkagi piir. Aga asi ei ole ainult vihkamises, vaid eelarvamustes. Kui oled maailma suhtes eelarvamuslik, muutub maailm väga banaalseks. Vahet pole, kus sa elad, ikka näed ebaõiglust, vägivalda ja kohutavaid lugusid. Kuid mündil on alati kaks külge. Lugude jutustamise ja filmide tegemise juures on lummav see, et sa saad rääkida mõlema poole eest. Võid teha otsuse loo sees öelda: need on kaks poolt, minu arvates on sellel õigus ja see eksib. Aga isegi siis otsustab publik. Kümme aastat tagasi olin „Tantsivate araablastega” Telluride’is. Toimus paneelarutelu paljude režissööridega ja küsiti, kuidas me suhtume tagasivaadetesse. Ütlesin midagi sellist, et mulle ei meeldi neid kasutada, aga publiku jaoks on terve film tagasivaade, sest igal hetkel, ükskõik mida vaataja parajasti ka ei näe, tekib tema mõtetes tagasivaade. Iga asi, mille sa ekraanile tood, paneb vaataja isiklikku retrospektiivi tegema, lihtsalt vahel ei toimu see nõnda, nagu sina kavatsesid. Aga see ongi filmitegemise juures demokraatlik: viskad õhku mõtteid, isegi manipuleerid nendega, aga ühel hetkel pead endale ütlema, et austad vaatajate arvamust. Mul on hea meel, kui nad tabavad ära, mida ma silmas pidasin, aga kui ei taba, siis on see ilmselt minu enda süü.
Kui jutt juba tagasivaadetele läks, siis milliseid tehnikaid või meetodeid sulle meeldib kasutada?
Minu kõige varasem haridus filminduses olid Ameerika filmid: üldiselt hästi tehtud, täiuslikult teravad jne. Tulen sellest traditsioonist, mitte näiteks Hiina filmindusest. Arvan, et peaksin püüdma imeda endasse võimalikult palju. Kui küsitakse, millised režissöörid mind mõjutasid, siis peaaegu kõik. Isegi väga halvast filmist võib leida viis suurepärast sekundit. Kord paluti mul nimetada kõige mõjukam film, mida olen näinud, ja ma ütlesin: Jean Renoiri „La grande illusion”. Kui mõtlen end mõjutanud režissööridest, siis need ulatavad Bertoluccist Spielbergini. Mingis mõttes on minu tehnikaks olla tegelaste lähedal. Tegelesin aastaid reklaamidega, kus isegi vaid aegluubis piimaklaasi filmides võib õppida nii mõndagi visuaali mõju kohta, kuni sellega manipuleerimiseni välja; samuti õpib teles väga kiiresti tegutsema. Juba reklaaminduses tunti mind lavastajana, kes oskab näitlejatega töötada. See mind huvitab. Lähivõte. Lugu võib rääkida nii, et kaadris on sadu taustanäitlejaid ja hulk tegevust, aga kui lähivõte ei toimi, ei toimi minu silmis mitte miski. Sest just seal on inimhinge vägi. Minu tehnika on ilmselt mitte olla väljas, olla sees. Olen püüdnud teha seda enamikus oma filmides, töötades operaatoritega, kes seda mõistavad. Muidugi üritan end näitlejate juhendajana pidevalt täiendada, kas või selleks, et suuta esitusi hinnata. Minu vastutus on teada: kas see, mida näitleja äsja tegi, on hea või halb, kas see toimib või mitte. Pean olema kindel — see tähendab, et osa minu tehnikast on valmisolek. Olen alati valmis, kui tulen kaameratiimi, kunstnike või näitlejate juurde. Samas üritan mitte olla jäik; vahel ütlen, et kõik, mida kavatsesime, oli tore, aga nüüd peaksime tegema teisiti. Miski, mida näitleja või operaator äsja ütles, võib olukorda muuta. Kõige olulisem on säilitada avatud meel.
Kui suur filmivaataja sa ise oled?
Üritan palju vaadata. Aga nagu kõik, olen minagi süüdi selles, et ei käi piisavalt kinos. Kuid ka öösel kell kolm tobedat action-filmi vaadates leiab ikka midagi head — mõne hetke, mõne mõtte. Sama käib näitlejate kohta. Filmiajaloos on olnud palju näitlejaid, kes toovad ühtäkki ekraanile midagi uut. Jälle tuleb Clint Eastwood jutuks: vesternikangelane, kellest sai virtuoosne lavastaja ja kes teeb fantastilisi filme. „Lolitas” on hetk, kus peategelast tuleb vaatama endine tudeng, kes sõjas käe kaotas. Ta kingib professorile piletid Tarkovski filmi linastusele. Peategelane küsib: „Olete te kindel, et ei taha ise minna?” Ja mees vastab: „Ei taha, ma olen rohkem Tom Hanksi tüüpi.” Armastan seda kohta; küll oleks tore, kui Tom Hanks seda filmi näeks, neis repliikides on midagi peidus. Ja siis on Tarkovski. Kui me filmikooli pärast 1977. aastal Inglismaale kolisime, siis esimese filmina käisin Londonis vaatamas „Peeglit”. Mäletan, kuidas ma saalist väljudes mõtlesin: „Jumal küll, kuidas sa seda tegid?” Käisin seda kahe nädala jooksul vist viis korda vaatamas. Mul vedas, ta juhendas 1979. aastal meie koolis seminari. Keegi küsis: „Härra Tarkovski, kuidas te saate Venemaal filme teha?” Ja tema vastas: „Uskuge mind, Hollywoodis on see palju keerulisem.” Olen oma armastustega alati kusagil vahepeal: Tarkovski oma keerukuse, visuaalse geniaalsuse ja vaprusega, ning näiteks Tom Hanks, miski, millega on lihtne suhestuda.
Mulle tundub, et igas su filmis on vähemalt üks koomiline element, mõni hetk, mis lihtsalt paneb turtsatama.
Jah, see on mulle oluline, sest see on elu osa. Huumor on hädavajalik, iseäranis kui teed filmi habrastest ja keerulistest olukordadest. Huumor neutraliseerib palju vastuseisu, eriti kui see mingil moel on sinu enda pihta suunatud.
Kas seda kehastab pulmafotograaf „Süüria pruudis”?
Jah. Paljud arvasid, et ta sümboliseerib režissööri. Ma ise nii ei tundnud, aga ta on peaaegu klassikaline koomiline tegelaskuju. Kui veab, leiad koomilisi hetki juba stsenaariumist, aga vahel sünnivad need näitlejatega töötades, näiteks kui kõneled näitlejaga tegelasest ja tema taustast ning üritad leida sealt midagi tüüpilist. Usun väga apropos-tehnikasse, näitlejale millegi teha andmisse. Keegi meist ei tea õieti, mida oma kätega peale hakata, ja näitleja on ses suhtes veel suurema surve all, nii et üritan alati leida midagi, mis näitlejat aitab, aga samas mõjub ka loole hästi.
On sul inimesi, kellega üritad igal võimalusel koos töötada?
Jah ja ei. „Süüria pruudi” puhul tähendas koostööprojekt muu hulgas seda, et pidin töötama saksa operaatoriga. See lõhkus mu koostööpartnerite ringi Iisraelis. Mitmesugustel põhjustel olen aastate jooksul töötanud eri operaatorite, stsenaristide ja muude inimestega. Isegi kui me koos midagi ei tee, üritan mõtete vahetamiseks ühendust hoida teatud produtsentidega, aga loomingulisel tasandil kaastöötajad muutuvad kogu aeg. Kõik on väga individualistlik ja keeruline on partnereid leida — mitte filmi tegemiseks, vaid ideoloogilises mõttes. Õnneks leidub siiski inimesi, kes jagavad filminduses sama visiooni.
Vaatad päris palju filme, aga mis sind veel inspireerib? Kust sa ideid otsid?
Kõigist kunstidest. Muusikast — mul on tuhandeid albumeid ja CDsid. Armastan igasugust muusikat klassikast kuni džässi ja rokini, nii et muusika on alati suur inspiratsiooniallikas. Kirjandusest loomulikult. Üritan lugeda nii palju kui võimalik. Aastaid olin tugevalt mõjutatud Borgesest, tema novellide minimalistlik stiil inspireeris mind tohutult. Peaaegu kõigist kunstivormidest: heast koreograafiast või näidendist, kuigi filmiinimesed kipuvad teatrisse üleolevalt suhtuma.
Filmis on niivõrd palju tasandeid ja tahke. Kas sa oled valmis osutama ühele elemendile kui teistest olulisemale?
Ei, ütlen ikka, et filmitegijad peavad olema nagu renessansiajastu inimesed. Ei pea olema kõiges hea, aga peab kõigest piisavalt teadma. Ma pean teadma midagi kinematograafiast, midagi valgusest, midagi kompositsioonist, midagi rõivastest ja kangastest — mida need tähendavad, mida tähendavad värvid. Ma pean teadma midagi dekoratsioonidest. Ma usun kõigest aru saamisse, mõistes samas, et töötan inimestega, kes teavad minust palju rohkem. Nendega dialoogi pidamiseks peaksin kõigega kursis olema.
Hea filmi tegemise saladus seisneb suutlikkuses edasi anda seda, mis sul mõttes on, inimestele, kes selle teoks teevad. Kui sa seda ei suuda ja sul pole viitematerjali, oled kadunud. Kümmekond aastat tagasi tähistati 35 aasta möödumist „Tänapäeva apokalüpsise” linastumisest. Laval olid Coppola ja stsenarist John Milius, ja loomulikult operaator Vittorio Storaro. Storarolt küsiti midagi Brando kohta, aga tema jõudis vastusega välja selleni, et „Teate, ma käisin üheksa aastat filmikoolis ja õppisin kõike: keemiat, optikat, füüsikat, ja pärast üheksat aastat ei teadnud ma mitte midagi. Ühel pühapäeval läksime naisega kirikusse. Seal oli pikk järjekord, nii et me võtsime ka sappa ja ootasime ja ootasime. Ning poole tunni pärast seisime suure Caravaggio maali ees. Sel hetkel mõistsin, milles seisneb filmikunst. See mõjus mulle nii tugevalt, et ma sõna otseses mõttes nutsin.” Kui Caravaggiot vaadata, siis see on tõesti täielik kino. Seal on tegelaskujud ja jooned ja valgus ja olukord. Sama võib teha kõigi klassikutega, ka Edward Hopperiga. Nii palju on asju, mis sind mõjutavad, mida peaksid õppima ja teadma. Need on abiks, kui lood oma filmi ja kui suhtled inimestega. Üldjuhul on kõige lihtsam öelda: „Kas sa tead selle-ja-selle seda maali? Nii peaks see asi välja nägema.” Või: „Tead selle-ja-selle seda luuletust, räägime sarnasest asjast.” Isegi näitlejatega kõneldes ma sageli tsiteerin, olgu siis luuletusi või kohti raamatust. Kui teatakse, millest ma räägin, on suurepärane, ja isegi kui ei teata, saadakse tsitaatidest ja viidetest inspiratsiooni.
Kui palju sinu filmide muusikast on sinu enda valitud?
Kasutatud laulud on alati minu enda valik. Filmile kirjutatud muusika ja heliloojaga töötamisel on võtmesõnadeks tsitaadid ja mõttevahetus. Üldiselt üritan heliloojale vabadust anda, aga proovin leida igasse filmi laulud, mis sobivad loo või tegelasega. Olgu siis Bee Geesi „Zaytounis” või Joy Divisioni „Ämblikus võrgus” ja „Tantsivates araablastes”. Filmi „Vulcan Junction” tegin väga väikese eelarvega, selle filmisime 18 päevaga. See on lugu rokkansamblist Haifas, kümme päeva enne Jom Kipúri sõda 1973. aastal. Sellel on täiesti uskumatu heliriba. Kui ma 1999. aastal filmisin, oli veel suhteliselt lihtne talutavate summade eest laule saada, nii et seal on King Crimson, Animals, täiesti imelised laulud 60-ndatest ja 70-ndatest. Mul kulus peaaegu pool aastat ainuüksi sellele, et välja mõelda, milliseid laule ma sinna tahan. Laulud filmis loovad publikuga otsekohe ühenduse — kui neid teatakse, tuntakse hoobilt sidet.
Millist viit filmi sa soovitaksid inimesele, kes Iisraeli filmikunstist suurt midagi ei tea?
Ma ütleksin, et „Bändi esinemine” („The Band’s Visit”), „Liibanon” („Lebanon”), Ephraim Kishoni väga vana film „Politseinik” („The Policeman”). Kas ma oma naise lavastatud filmi võin soovitada? Pealkiri on „Kolm ema” („Three Mothers”), see on imekaunis. Ja Ronit Elkabetzi „Lahutuskiri” („Gett”).
Ja kui ma küsiksin viit soovitust mitte-Iisraeli filmide kohta?
Tarkovski „Peegel”, Miloš Formani „Lendas üle käopesa”, Renoiri „La grande illusion”, Kar-Wai Wongi „Valmis armastuseks”. Ma ütleksin, et küsimuse all pole Top-5, pigem Top-100. Lisan veel Bertolucci „Konformisti”.
Aitäh soovituste ja põneva vestluse eest. Soovin edu „Lolitale”!
Vestelnud AVE PÕLENIK
Märkused:
1 Filmide hõlpsama leidmise huvides viitan edaspidi ingliskeelsetele, mitte originaalpealkirjadele (A. P).
2 Enamik Golani kõrgendike druuse peab end süürlasteks, nad keelduvad Iisraeli kodakondsuse taotlemisest, elavad Iisraelis alaliste elanikena ja reisivad välismaale Iisraeli väljastatud reisidokumentidega, milles kodakondsus ei ole määratletud.
